← Eesti

1-18-927/43

Obsah (10)§ 126§ 173§ 63§ 339§ 7§ 338§ 337§ 60§ 175§ 185

1-18-927 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. september 2019. a Tallinn Kriminaalasja number 1-18-927 Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesistuja Pave

§ 126lg 3 p 2 alusel asja omanikule CC-le.

XX-lt mõisteti välja

§ 173

lg 1 p 1; § 175 lg 1 p 1 ja 9; § 179 lg 1 p 2 § 180 lg-te 1 ja 3 alusel teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 810 (kaheksasada kümme) eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul riigi tuludesse tasuda. ESITATUD APELLATSIOON 3. Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja advokaat Madis Piirla, kes ei nõustu Harju Maakohtu otsuses toodud põhjendustega ning vaidlustab kohtuotsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 338 p 1 ja 3 mõttes. 3.1. Apellandi hinnangul on käesolevas kriminaalasjas enimmääravaks küsimus sellest, kas XX tegevus vastab tahtlikule tegevusele (kohtuotsuse märgitud kaudsele tahtlusele) või mitte. Seeläbi ei nõustu apellant kohtuotsuses esitatud järeldustega, et uuritavas kriminaalasjas on põhivaidluseks see, kas XX -le üle antud esemed pärinevad vahetult õigusvastasest eelteost ning kas tegemist oli 2

(9)CC-le (edaspidi kannatanu) kuuluvate esemetega. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et XX ei ole endale teadaolevalt võtnud YY-lt vastu viimase poolt süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara (s.o süüdistuse sisus nimetatud esemed). Apellant leiab samuti, et jätkuvalt on ebaselge mis asjaoludel kannatanult esemed on varastatud. Samuti ei hõlma asjas esitatud süüdistus võimalust tuvastada kõiki eelteo tuvastamiseks vajalike asjaolusid (ka asjaolu, kelle poolt on kannatanult esemed varastatud). Maakohtus on ühe küsimusena tõusetunud kahtlus sellest, kas YY oli ikka selleks isikuks, kes pani toime varguse. Varguse toimepanija tuvastamata jätmisel tulnuks kohtul lahendada küsimus sellest, kas YY pakkudes XX-le tööraha asemel süüdistuses nimetatud esemeid omas teadmist, et on tegemist ebaseaduslikult teel saadud varaga või mitte. YY varguste toimepanemise muster tekitab ebakõla selles, et miks peaks hinnaliste väiksemate esemete vargusi toimepanev isik panema toime varguse garaažiboksis , kuhu pääsemiseks on lõhutud uks ja varastatud esemeteks kasutatud valuveljed ja tolmuimeja. YY osas eraldas kohus kokkulepe sõlmimise tõttu materjalid ning YY sõlmis kokkuleppe. 14.12.2018 kohtuotsusest nähtuvalt mõisteti YY süüdi ka CC garaažis toimunud varguses. Kohtulik uurimine jätkus XX osas ning YY andis kohtuistungil ütlusi tunnistajana. Tunnistaja YY ütlused aga ei aidanud tõe väljasel gitamisel kaasa vaid vastupidiselt,jättis õhku mitmeid ebakõlasid mh ei selgunud kellelt ta vaidlusalused esemed said. Apellandi hinnangul ei ole seeläbi ka tõendamist leidnud väidetav eelteo toimepanemine ning vastuseta on jäänud kahtlus selles, kas YY sai esemete üle valduse varguse toimepanemise tulemusena või jätkutehinguna. Samuti ei saa, eelteo (asjaolude kogumi) tõendamist asendada jõustunud kohtuotsusega kokkuleppemenetluses. Kohtuotsuse näol saab tegemist olla tõendiga, mis vastab

§ 63lg 1 kohaselt muule dokumendile.

Muu dokumendina esitatud kohtuotsusega ei ole aga võimalik tuvastada faktiliste asjaolude kogumit ehk käesolevas kriminaalasjas nimetatud eelteole viitavaid asjaolusid (vt ka RKKK 3-1-1-100-07 p 7). On äärmiselt ebatõenäoline, et YY (puuduvad tõendid mis asetavad isiku sündmuskohale) on garaažiboksis toimepandud varguse toimepanijaks. Toodud põhjenduselt on ka kohtuotsuse järeldused ja tuvastatud asjaolud ebaõiged ning tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 1 p 7 tähenduses.

3.2. Apellandi hinnangul on kohus subjektiivse koosseisu tuvastamisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kokkuvõtvalt nähtub kohtuotsusest, et XX osas on esmalt kaudse tahtluse põhjendamisel lähtunud sellest, et süüdistatav ei teadnud, et tegemist on varastatud asjadega. Edasi on kohtuotsuses leitud, et süüdistatav ei pidanud vajalikuks täpsemalt uurida, kust YY esemed sai, vaid jäi väidetavalt pimesi uskuma, et esemed kuuluvad YY-le endale ja tema tundmatule sõbrale. Toodud väidete abil on seeläbi konstateeritud, et asjaolu, et võõras isik, kellest väidetavalt süüdistatav midagi ei teadnud , tuleb ja pakub töötasu katteks üsna kalleid esemeid, oleks pidanud süüdistatavas tekitama kahtlusi vara päritolu osas. Lisaks eeltoodule on kaudse tahtluse põhjendamisel lähtutud muuhulgas XX ja YY ütlusest. Apellant leiab, et YY ütlused kriminaalasjas on osutunud ebaselgeteks ning küsimuste osas, mis puudutavad esemete päritolu on YY kas keeldunud vastamast või nimetatud asjaolud ei ole tunnistajale meenunud. Olukorras, kus tunnistajale ei meenu kohtuistungil asjaolu kas XX tundis esemete päritolu vastu huvi, tuleb see küsimus lahendada muude tõendite kaudu või vastuolude esinemise korral kõrvaldada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks (

§ 7lg 3).

Apellant leiab, et maakohus on omistatud XX -le ebamõistlikult suure hoolsuskohustuse. Esmalt on esitatud väide, et remonditöökojas töötades müües erinevaid varuosasid , lasub isikul kohustus kontrollida inimese ning ettevõtja tausta, kelle käest ta erinevaid esemeid omandab. Samuti seda, et XX pidi töökogemust ja elukogemust arvesse võttes aru saama, et töötades sellises valdkonnas võib ta omandada esemeid, mis on saadud süüteo tulemusel. Kaitsja leiab, et vaagides küsimust isiku hoolsuskohustuse täitmise üle viitab see selgelt teo toimepanemisele ettevaatamatusest (hooletuse) vormis, mille puhul tuleb anda objektiivne otsustus sel le üle, mida isik oleks pidanud tegema. Samuti lahendatakse küsimus hoolsuskohustuse täitmisest eelkõige hooletuse kui ettevaatamatuse tuvastamisel. Apellandi hinnangul puudub 3

(9)subjektiivse küljena kaudne tahtlus ning subjektiivse külje hindamisel saabki isiku tegevust hinnata läbi ettevaatamatuse hooletusena. Kohtuotsuses on jäetud tähelepanuta XX ütlused, millest nähtuvalt on isik selgitanud kuidas ja millisel määral teeb ta eeltööd selleks, et hoiduda ebaseaduslikul teel omandatud esemete soetamisest. Nimelt olukorras, kus isik soetab erinevat lisavarustust, hindab ta müügikuulutust selliselt, et soetaks esemeid üksnes neilt pakkujatelt (isikutelt), kelle nime ja kontaktandmeid ta teab (teisisõnu on kuulutuses märgitud) (25.02.18 kohtuistungi protokoll lk 8 keskelt). Sama põhimõtte ja juhise kaudu käitus ka XX, kui nõustus YY-lt võtma tööde teostamise arve katteks süüdistusaktis nimetatud esemed. XX teadis tehingupoole kontaktandmeid (seda põhjusel, et isik oli toonud oma sõid uauto C OÜ -sse remontida) ning seetõttu ei olnud YY näol XX jaoks tegemist täiesti tundmatu isikuga, keda pimesi uskuda, vaid kliendiga, kellelt oli vaja tehtud tööde eest raha kätte saada. Samuti nähtub XX ütlustest, et on esmalt partnertehinguks pakutavad esemed üle vaadanud, veendunud selles, et tegemist oli täiesti tavaliste, ilma eriliste tundemärkideta esemetega. Samuti veendunud selles, et esemete võimalik turuväärtus kattub tehtud tööde maksumusega. XX on kinnitanud, et temal ei tekkinud kahtlusi selles, et tegemist võis olla varastatud esemetega. Kohtuotsuses on (lk 15) kannatanu ütlustele kaudu asutud seisukohale, et XX kui ka QQ on vaidlusaluste esemete päritolu osas püüdnud luua muljet, et need on ostetud osta.ee kaudu, kuigi mõlemad olid teadlikud esemete omandamisest YY-lt viimasel tehtud töö eest tekkinud võla katteks. Apellandi hinnangul on siinkohal jäetud tähelepanuta, et kannatanu ütluste kohaselt (kannatanu kuulati kohtus üle 08.10) ei ole ta mainitus ehk väites kust on XX rehvid ja tolmuimeja saanud 100% kindel, kuna see oli juba aprilli alguses (viide 2018 aastale). Järelikult on kohtuotsuses nimetatud järeldused nö vale mulje loomisest ebaõiged. Püstitatud ebakõlade lahendamiseks on jäetud arvestamata asjaolu, et esemed leiti ruumist, kus hoiustati kokku ligikaudu kokku 60 velge, s.o 10-15 sõiduki jagu komplektseid valuvelgi. Järelikult on loogiline, et XX-l või QQ-l puudus kohene selgus sellest, kellelt veljed olid soetatud. Lisaks tuleb osundada, et XX ütlused velgede päritolu osas on olnud kriminaalasjas järjepidevad ja kontrollitavad. Kohtuotsuses puudub selgus ja tõendid, millest tulenevalt on XX osas leitud, et isik tegutses kaudset tahtlust omades. Kaudse tahtluse põhjendamiseks puuduvad selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhistused, mille alusel oleks kohtuotsuse lugejale arusaadavalt jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine. Kohtuotsuses puudub tõendikogum selle kohta, et XX-l oleks olnud vähimatki teadmist, et pidada võimalikus asjaolu, et tehingu läbi üleantud esemed oleks varastatud. Järelikult ei ole ka XX teos täidetud tunnuseid, et asuda seisukohale, et isik oleks tegutsenud tahtlikult või olnuks XXpuhul tegemist AÕS § 35 lg 2 tähenduses esemete pahauskse valdajaga. 3.3. Apellandi hinnangul on käesolevas asjas pööratud põhjendamatult suurt tähelepanu XX ja tema isa QQ teojärgsele käitumisele või nende tegevuse eripärale. Toimepanija tahtlus süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes tuleb aga tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga (RKKK 3-1-1-111-16, p 11; RKKK 3-1-1-34-12 p 12.2). Seda aga tehtud ei ole. Täiendavalt on Riigikohtu praktikas leitud, et ehkki isiku teojärgne käitumine võib teatud juhtudel tõepoolest anda teavet ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 8), on see eeskätt siiski abipakkuv kriteerium, mis aitab tahtlust siduda isiku suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2006. a otsus asjas nr 3-1-1142-05, p 20). Siinkohal võib olla asjakohane hinnata XX edasist käitumist. Nimelt paigutas ta saadud esemed tööandja ruumidesse ning asus esemeid turustama suurimas sõidukite müüki ja sõidukite lisavarustust ja varuosi vahendavas müügiportaalis auto24.ee. Nii laadis XX esemete turustamisel üles väga detailsed andmed, sh rehvimargi ja mõõdud Volvo velgedest, tehes seda oma nime ja kontaktnumbri kaudu. Kuulutus laeti üles kevadel, seda põhjusel et tegemist oli hooaja kaubaga (velgedel olid suverehvid). Selliselt pidas XX müüki kevadel tõenäoliseks. Kõik kirjeldatud 4
(9)tegevused annavad kinnitust sellest, et XX ei omanud teadmist sellest, et omandanud esemed võivad olla varastatud. O n äärmiselt ebaloogiline, et isik omades teadmist sellest, et esemed võivad olla varastatud asub neid turustama Eesti suu rimas kasutatud automüügi kui varuosa- ja lisavarustust pakkuvas müügiportaalis, tehes muuhulgas kulutusi müügikuulutse ülespanekuks ja kirjeldades sedavõrd suure detailsusega müügiks pakutavaid esemeid. Apellant ei nõustu kohtuotsuses tehtud järeldustega (lk 14 alates lõigust 2), milles peetakse ebaloomulikuks tõendite puudumist sellest, et esemed läksid C OÜ vara hulka. Tõendikogum selle kohta, et YY-lt saadud esemed läksid C OÜ vara hulka nähtub nii tunnistaja QQ, kannatanu CC kui ka XX ütlustest. Esemete (tehingu) näol oli tegemist ettevõtjale kuuluva varaga (kaubaga) mida hoiustati laos ja millest Volvo veljed olid pandud portaali auto24 müüki. Ekslik on aga järeldus, et puuduvad andmed velgede müügist saadud rahast kassas (see oleks asjakohane juhul, kui XX soovinuks esemed C OÜ-lt endale soetada). C OÜ kassasse ei tekkinud raha seetõttu, et esemed olid müümata. XX jaoks oli tavapärane C OÜ-s kasutatud auto varu- ja lisavarustusega ostu/müügiga tegelemine (esitatud väite kohta on apellant esitanud ka tõendid, mida kohtuotsuse tegemisel kohus arvestanud ei ole). Seetõttu ei ole ka tema jaoks kliendilt ( YY-le) tööraha asemel sõiduki lisavarustuse vastu vahetamisel midagi tavatut. XX on ka selgitanud, et tema jaoks on välistatud üksnes kasutatud sõiduki varu -ja lisavarustusega hangeldamine anonüümsete pakkujatega, kes peidavad oma nime või kontaktandmeid. YY oli aga isikuks, kes oli ka varem C OÜ-s oma sõidukit remontinud. Viidatud käitumismuster on just tavapärane isikule, kes tegutseb teadmises, et müügiks pakutud esemed on omandatud heauskselt. 3.4. Apellant märgib, ei nõustu kohtu järeldustega tunnistaja QQ ütluste usaldusväärust puudutavates küsimustes. Kohtuotsusest nähtuvalt (lk 12) on kohus asunud seisukohale, et tunnistaja QQ on kohut eksitusse viinud tolmuimeja eritunnustes ja tolmuimeja päritolu puudutavatest küsimustes. Apellandi hinnangul ei ole alust kah elda tunnistaja QQ ütluste usaldusvääruses ning kõrvutades QQ ja kannatanu ütlusi, aitab see tuvastada, kas kannatanu poolt osundatud tolmuimeja võis kuuluda kannatanule või mitte. Üheks etteheiteks on kohtuotsuses see, et tunnistaja QQ on andud ütluseid C OÜ oleva tolmuimeja eritunnuste kohta, mille osas on kohtu järelduste kohaselt tunnistaja eksinud eritunnuste nimetamisega. Tegelikkuses puudub alus kahelda tunnistaja ütluste paikapidavuse osas (vähemalt ei ole see asjakohane käesolevas menetluses). Esiteks ei saagi tunnistaja omada teavet kannatanu poolt näidatud ning asitõendina vaadeldud tolmuimeja eritunnuste kohta. Seda põhjusel, et tunnistajal puudub õigus tutvuda kriminaaltoimiku, kui kohtutoimiku materjalidega. Samuti ei viibi tunnistaja avalikul kohtuistungil enne kui teda on ülekuulatud. Järelikult, kui tunnistaja QQ annab ütlusi temale kuuluva tolmuimeja eritunnuste kohta, ei ole tegemist kohtu eksitamisega, vaid ta annab selge vastuse sellest, kas asitõendina ära võetud tolmuimeja koos eritunnustega kuulub kannatanule või mitte. Teiseks on kohtuotsusest nähtuvalt tunnistaja QQ andud ütlusi, et temale kuuluv tolmuimeja on soetatud Stokkerist ja selle tõenduseks on tal ostudokument. Kohtuotsuses on etteheite sisustamisel lähtutud sellest, et tunnistaja QQ on nimetatud samaaegselt soetamiskohana Stokkerit, seejärel maaletoojat M AS. Kokkuvõtvalt on kohtuotsuses etteheidetud seda, et kohtule ei ole ostudokumenti esitatud. Apellant esitab apellatsioonkaebuse juurde tõendina C OÜ-le M AS poolt väljastatud arve vee- ja tolmuimeja (tootenimetus 1.629800&KAR) soetamise kohta (lisa 1) ja tootenimetuse 1.629800&KAR aluseks oleva toote pakkumuse (lisa 2) ja palub sellega koos anda hinnang tunnistaja QQ ütlustele. Põhjus, miks nimetatud tõendeid varem ei ole esitatud seisneb selles, et alles kohtuotsusega tutvudes on apellant saanud teada, et kohus kahtleb ühe tõendiallika usaldusvääruses. 5
(9)3.5. Kannatanu CC ütlustest nähtub, et esemed on kannatanule tagastatud kriminaalmenetluse kestel. Kannatanu sõnul on Volvo veljed igapäevases kasutuses, Saabi veljed hoiustatud ning tolmuimeja maakodus, kus ei ole välistatud selle kasutamine kannatanu lähedaste poolt. Toodud asjaoludele on apellant viidanud ka kohtumenetluse kestel osundades, et asitõendite hoiustamine on ebaselge ning see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. Seda seetõttu, et käesoleval hetkel puudub võimalus kontrollida ka kannatanu poolt nimetatu tundemärkide kattuvust leitud esemetel lahendamaks ammendavalt küsimus asjade kuuluvus e kohta. Samuti võib olla kohtulikul arutamisel riivatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet (

§ 339lg 1 p 12) sellega, et kannatanu ei ole osa võtnud kohtuvaidlustest.

3.6. Apellant taotleb võtta asja arutamise juurde apellatsioonkaebuse lisadeks olevad tõendid (arvesaateleht nr AB1957230; vee- ja tolmuimeja WD 3 Kärcher pakkumus); t ühistada

§ 338p 1 ja 3 alusel Harju Maakohtu 14.

mai 2019. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-18-927 ning teha

§ 337lg 1 p 4 alusel uus kohtuotsus, millega mõista XX süüdistuses Kar

S § 202 lg 1 järgi õigeks. Menetlus Ringkonnakohtus

  1. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitas vastuse apellatsioonile prokuratuur, kes leiab, et apellatsiooni rahuldamiseks alust ei ole. Prokuratuuri hinnangul on maakohus piisava põhjalikkusega ja jälgitavalt põhjendanud, millistele kohtus uuritud tõenditele tuginedes asus kohus seisukohale, et XX pani süüdistuses näidatud ajal ja kohas toime KarS § 202 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo; samuti on kohtuotsuses põhjendatud, millistele objektiivselt tuvastatud asjaoludele tuginedes leidis kohus, et käesoleval juhul on täidetud kõnealuse kuriteo objektiivne ja subjektiivne koosseis. Prokurör nõustub täielikult kohtu motiividega eeltoodud osas ning ei pea vajalikuks neid korrata. Apellatsioonis esitatud väited leidsid olulises osas käsitlemist ka apellatsiooni esitanud kaitsja kaitsekõnes esimese astme kohtus, samuti käsitles prokurör eelnimetatud väid etega seonduvat temaatikat enda kohtukõnes, millised on kajastatud esimese astme kohtuistungi protokollis ja milles toodud seisukohti toetab prokurör täielikult ka käesoleval ajal. Prokurör leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei kummuta Harju Maakohtu süüdimõistvas kohtuotsuses esitatud mõttearendusi ning selle tulemusena kujundatud järeldusi. Kokkuvõtvalt asub prokurör seisukohale, et Ha rju Maakohtu
  2. mai
  3. a otsus nr 1-18 -927 on põhjendatud ja seaduslik, see tuleb jätta muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, kaitsja apellatsioonis ning prokuratuuri vastuses toodud väidetega, leiab, et Harju Maakohtu otsus kuulub tühistamisele

§ 337gl 1 p 4, § 338 p 2 , 3 alusel ning kaitsja apellatsioon rahuldamisele.

Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgnevalt. 6. Kohtukolleegiumi veendumusel on maakohus õigesti kontsentreerunud eelkõige küsimusele, kas XX-le üle antud esemed pärinevad vahetult õigusvastasest eelteost ning kas tegemist oli CC-le (edaspidi kannatanu) kuuluvate esemetega. Ringkonnakohtu veendumusel on maakohus sellele küsimusele põhjalikult ning õigesti jaatavalt vastanud, mistõttu ei pea kohtukolleegium vajalikuks maakohtu põhjendusi selles osas korrata ning vastuseks apellatsioonile lisab vaid järgmist. Kaitsja märkis apellatsioonis, et lahendamata jäi küsimus, kas YY sai esemete üle valduse varguse toimepanemise tulemusena või jätkutehinguna. Kaitsja veendumusel ei saa eelteo (asjaolude kogumi) tõendamist asendada jõustunud kohtuotsusega kokkuleppemenetluses, millele on kaitsja arvates juhtinud tähelepanu ka Riigikohus. Kohtukolleegium kaitsja sellise tõlgendusega ei nõustu ning märgib, et nn eelteo toimepanemine oli tõendatud kaugeltki mitte ainult YY suhtes jõustunud 6

(9)süüdimõistva kohtuotsusega. Teiseks märgib kohtukolleegium, et kaitsja poolt viidatud lahendis (31-1-100-07 p 7) rõhutas Riigikohus, et ühe kriminaalasja menetlusdokumente, sh süüdistusakti, kohtuotsust ja kohtuistungi protokolli võib kasutada teises kriminaalasjas tõendina - muu dokumendina -

§ 63lg 1 tähenduses.

  1. Esitatud apellatsioonis asub kaitsja seisukohale, et menetletava kriminaalasja vaidluse põhiküsimuseks on süüdistatava poolt subjektiivse koosseisu realiseerimine. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis toodud argumendid subjektiivse koosseisu realiseerimise osas väärivad tähelepanu. 7.
  2. Maakohus leidis otsuses , et KarS § 202 lg 1 subjektiivne koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega ehk piisab kui süüdistatav peab võimalikuks, et esemed, mida ta hoiustab, on süüteolist päritolu. Ringkonnakohus nõustub, et KarS § 202 on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse taht lusega. Ei saa aga mingil juhul nõustuda maakohtu seisukohaga, et kaudse tahtluse tuvastamiseks piisab hoidmise ajal vara süüteolist päritolu ainult võimalikuks pidamist. Kaudse tahtluse kriteeriumiks on see, et isik peab asjaolu vähemalt võimalikuks ning möönab seda. Seega ei ole teadmine ja möönmine alternatiivsed tunnused. Maakohus järeldas seega ebaõigesti, et kaudse tahtluse tuvastamiseks piisab ainult vara süüteolist päritolu võimalikuks pidamisest. Kaudse tahtluse järeldamiseks tuleb lisaks intellektuaalsele küljele tuvastada ka tahtluse nn voluntatiivne element. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Tahtlus koosneb seega kahest elemendist: i ntellektuaalsest küljest ehk koosseisuasjaolude teadmisest ning voluntatiivsest küljest ehk koosseisuasjaolude tahtmisest (vt nt RKKK nr 3-1-1-13-07, p 12). Intellektuaalne element on küll tahtluse minimaalne eeldus, kuid pelgalt süüteokoosseisule vastava asjaolu võimalikuks pidamine ei võimalda KarS § 16 lg 4 kohaselt teha järeldust tahtluse olemasolust. Selleks on nimetatud sätte kohaselt täiendavalt vajalik koosseisule vastava asjaolu saabumise möönmine, mida tuleb mõista kui isiku poolt võimaliku tagajärje heakskiitmist, selle saabumisega soostumist. Voluntatiivse elemendi tuvastamine on kaudse tahtluse tõdemiseks otsustava tähtsusega, sest just selle kaudu piiritletakse kehtivas karistusõigusdogmaatikas kaudset tahtlust kergemeelsusest (RKKK 3-1-1-13-07). 7.
  3. Kohtukolleegiumi veendumusel puuduvad kriminaalasjas mistahes tõendid, mis lubaksid tulla järeldusele, et XX pidas võimalikuks ja möönis, et YY käest tehtud tööde eest võla katteks omandatavad asjad on eelnevalt saadud süüteo toimepanemise tulemusena. Kriminaalasjas pole tõendeid, et YYoleks süüdistatavale kuidagi vihjanud vara tegeliku st päritolust. Kohtukolleegiumi veendumusel asus maakohus t õendite puudumist selles osas aga sisustama siseveendumusega. Samuti on maakohus XX-le põhjendamatult omistanud hoolsuskohustuse olemasolu . Väär ning süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo koosseisu realiseerimise seisukohalt asjakohatu on maakohtu seisukoht, et XX oleks pidanud vara päritolu tähelepanelikumalt uurima, ei oleks tohtinud YY „pimesi uskuda“, tema igapäevaste tööülesannete hulka kuulub kohustus kontrollida inimese ning ettevõtte tausta, kelle käest ta erinevaid esemeid omandab, et veenduda, et tegemist on seaduslikul teel saaduga. Kohtukolleegium nõustub apellatsiooni esitajaga, et sisuliselt viitavad sellised maakohtu poolt tehtud etteheited (milliseid ei sisalda ega saagi sisaldada ka süüdistus) süüdistatava ettevaatamatusele, mida KarS § 202 dispositsioon ette ei näe. 7.
  4. Kohtukolleegium osutab lisaks kohtupraktikas väljakujunenud arusaamale, et ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina

§ 63

lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-7213, p 14). Kohtuotsus saab

§ 60

lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Tulenevalt

§ -dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale 7

(9)süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (RKKK nr 3-1-1-10-11, p 26). Seega otseste või kaudsete tõendite puudumist ei saa asendada argumendid sellest, et eluliselt pole usutav, et äriühingus võeti töötasu vastu velgedega ja tolmuim ejaga. Kohtukolleegium märgib samuti , et äriühingule pole menetletavas kriminaalasjas süüdistust esitatud, seega on põhjendamatud maakohtu etteheited äriühingule raamatupidamiskohustuse täitmata jätmisest ning ettevõtte ärimudeli jätkusuutmatusest. 7.
  1. Kohtukolleegium märgib sedagi, et isiku teotahtlus tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (vt nt RKKK 3-1-1-34-12, p 12.2). Ehkki isiku teojärgne käitumine võib teatud juhtudel tõepoolest anda teavet ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta (vt nt RKKK 3-1-1-7915, p 8), on see eeskätt siiski abipakkuv kriteerium, mis aitab tahtlust siduda isiku suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal (vt ka RKKK 3-1-1-142-05, p 20) (3-1-1-11116, p 11). Süüdistuses heidetakse XX- le ette, et omandas süüteoga saadud vara, hoidis seda ning seejärel püüdis turustada. Kohtukolleegium peab vajalikuks märk ida, et teoühtsuse aspektist lähtudes süüdistatava poolt YY-lt omandatud vara hoidmine angaaris aadressil Tallinn, Tä hetorni 21E, on asjadele kehtestatud valduse üks realiseerimise viis ning seetõttu hõlmatud kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamisega. Süüdistuses toodud esemete hoidmisega kui iseseisva teoga KarS § 202 tähenduses oleks olnud tegemist näiteks siis, kui XX hoidnuks angaaris süüteoga saadud vara kolmanda isiku palvel, seda eelnevalt omandamata (Vt RKKK nr 31-1-93-07 p 8). Seega on XX algusest peale põhjendamatult süüdistatud süüteoga saadud vara hoidmises. Maakohus heitis ette , et nii süüdistatav XX kui ka tunnistaja QQ püüdsid kannatanu pöördumisel nende poole tema ja politseitöötajate eest velgede ja rehvide tegelikku päritolu varjata ja soovisid luua muljet nende soetamisest internetik eskkonnas umbmääraselt isikult. Maakohtu veendumusel näitab selline käitumine seda, et nad pidasid võimalikuks, et YY- lt võla katteks saadud vara näol võib olla tegemist süüteo tulemusena saadud varaga ja mõlemad püüdsid seda teadmist varjata. Kohtukolleegium sedastab, et eeltoodud argumentatsioon iseloomustab just süüdistatava teojärgset käitumist, kuid ei luba tuvastada tema teotahtlust teo toimepanemise hetke seisuga ehk hetkel, kui ta omandas esemed YY- lt ning seejärel proovis neid müüa tema poole pöördunud kannatanule. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, et süüdistatav pidas võimalikuks JA möönis vara süüteolist päritolu kuni kannatanu teatas talle, et müüdavad esemed on viimaselt varastatud. Nähtuvalt kannatanu CC ütlustest teatas süüdistatav talle asjade ostmisest osta.ee oksjonilt peale seda, kui sai teada, et asjasse on segatud politsei (Kd II lk 69 pöördel). Kohtukolleegium kokkuvõtvalt märgib, et s ee, et endisest kaassüüdistatavast tunnistaja YY, süüdistatav XX ja tema isa QQ ei andnud tegelikkusele vastavat infot, ei mäletanud või ei tahtnud mäletada teatud asjaolusid on tunnistuseks vaid sellele, et nimetatud isikud ei oletõendiallikatena usaldusväärsed. See aga ei loo iseseisvat tõendikogumit, millele võib rajaneda süüdimõistev kohtuotsus.
  2. Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni põhiargumendiga, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust XX tegevuses KarS § 202 lg 1 subjektiivse kuriteokoosseisu tuvastamisel. Süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega sisustamisel rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 338p 3 mõttes.

Kuna ringkonnakohus nõustub kaitsja apellatsiooni põhiargumendiga ning rahuldab apellatsiooni, ei pea kohtukolleegium vajalikuks vastata kaitsja apellatsiooni teistele apellatsiooni lahendamise seisukohalt tähtsust mitteomavatele argumentidele. 9. Õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas2130 eurot. Taotluse kohaselt apellatsiooniastmes on XX-le osutatud õigusabi kokku 14,2 tunni ulatuses. 8

(9)Osutatud õigusteenusteks on Harju Maakohtu
  1. mai
  2. a kohtuotsusega tutvumine, õiguspositsiooni kujundamine, kliendiga kaitsepositsiooni kujundamine ja konsultatsio on – ajakulu 1,5 h; 29.05.19 apellatsioonkaebuse koostamine (sh kohtuistungite protokollidega tutvumine, tõendite kogumine, kliendile tutvustamine) – 11,5 h; kannatanu, prokuröri seisukohtadega tutvumine, 09.08.19 seisukoha koostamine – 1,2 h. Kaitsja pool t rakendatav tasumäär on 125 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks 25 eurot tunnis. Valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav

§ 175lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega.

Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15, p 14). Ringkonnakohus leiab, et apellatsiooni koostamise ajakulu 11,5 tundi on põhjendamatult suur. Nähtuvalt maakohtu kohtuistungi protokollist on kaitsja esinenud sisuliselt samasuguste argumentidega juba esimese astme kohtus, seega on arusaamatu, miks apellatsiooni koostamiseks pidi ta täiendavalt tutvuma kohtuistungi protokolliga. Kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni koostamise mõistlikuks ajakuluks on 5 tundi. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt taotletav tasumäär 125 eurot tunnis on mõistliku suurusega ning vastab väljakujunenud kohtupraktikale. Seega mõistliku suurusega kaitsjatasuks apellatsioonimenetluses on 1155 eurot (7,7 h x 125 € + 20%).

§ 185

lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kohtukolleegium teeb lahendi

§ 337

lg 1 p 4 alusel, seega mõistab ringkonnakohus Eesti Vabariigilt välja XX kasuks mõistliku suurusega kaitsjatasu summas 1155 eurot. 10. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes

§ 337lg 1 p 4, § 338 p 2, 3 ja § 340 lg 2 p 1 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse XX Kar

S § 20 2 lg 1 järgi süüditunnistamise , temale karistuse mõistmise ja menetlusku lude väljamõ istmise osas ja teeb uue otsuse, millega mõistab XX süüdistuses KarS § 202 lg 1 järgi õigeks. Muus osas (nimelt asitõendite tagastamise osas) jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata allkirjastatud digitaalselt 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.