← Eesti

1-19-9277/21

Obsah (11)§ 238§ 185§ 7§ 1541§ 182§ 340§ 180§ 181§ 175§ 38§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. märts 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-9277 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Orvi Koik A

§ 238lg 2 alusel vähendatud karistuse osas, 1.3.

valitud kaitsja poolt õigusabi osutamisega seotud kulude täies mahus süüdistatava kanda jätmise osas.

  1. Teha tühistatud osas uus otsus, millega 2.
  2. mõista L.B õigeks KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja kannatanule tervisekahjustuse tekitanud väärkohtlemises, 2.
  3. süüdi tunnistada L.B KarS § 121 lg 1 järgi ja karistada vangistusega 6( kuus) kuud, 1 2.3.

§ 238

lg 2 alusel vähendada L.B Kuusele mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõista karistuseks 4 ( neli) kuud vangistust, 2.

  1. mõista osalise õigeksmõistmise tõttu Eesti Vabariigilt L.B Kuuse kasuks välja Pärnu Maakohtu menetluses valitud kaitsja poolt õigusabi osutamisega seotud mõistlik tasu summas 720.00 ( seitsesada kakskümmend) eurot.
  2. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata.
  3. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. 5.

§ 185

lg 1 alusel välja mõista Eesti Vabariigilt L.B kasuks 504.00 ( viissada neli ) eurot apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS

  1. L.B süüdistatakse selles, et tema, olles 08.12.2014 karistatud Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja poolt KarS § 121 järgi kehalise väärkohtlemise toimepanemise eest, tungis 25.mail 2019 kella 23.00-24.00 paiku Haapsalu linnas XXX asuva X ees isiklike suhete pinnal tekkinud tüli käigus kallale oma tuttavale YY-le, keda lõi ühel korral rusikaga vastu nägu ja küünistas kannatanut näo piirkonnast. Sellise tahtliku tegevusega tekitas L.B YYle füüsilist valu ja lühiajalise tervisekahjustuse - marrastused silmade ümbruses ja haava suunurka. Sellise tegevusega pani L.B toime teisele isikule valu ja tervisekahjustuse tekitanud kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. PÄRNU MAAKOHTU OTSUS
  2. Maakohus tunnistas L.B Kuuse süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja karistas vangistusega 9 (üheksa) kuud.

§ 238

lg 2 alusel vähendas L.B Kuusele mõistetud karistust ⅓, s.o 3 kuu vangistuse võrra ning vähendatud karistuseks luges 6 (kuus) kuud vangistust. Maakohus kohaldas KarS § 74 lg 1, 3 sätteid ja jättis L.B Kuusele mõistetud ärakandmata 6-kuulise vangistuse tingimuslikult kohaldamata, määrates 18 (kaheksateistkümne) kuulise katseaja. Kohus määras L.B Kuuse katseajaks Tallinna Vangla Pärnu kriminaalhooldusosakonna Haapsalu talituse kriminaalhooldusametniku järelevalve alla ja kohustas teda täitma KarS § 75 lg 1 p 1-6 tulenevaid kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p 8 tulenevat kohustust. Katseaja alguseks luges kohtuotsuse kuulutamise päeva, s.o

  1. veebruari
  2. a. Maakohus jättis rahuldamata YY taotluse L.B Kuuse suhtes lähenemiskeelu kohaldamiseks. 2 Kohus mõistis L.B Kuuselt riigi tuludesse sundraha 876 (kaheksasada seitsekümmend kuus) eurot, määrates menetluskulud tasumisele osade kaupa 12 kuu jooksul
  3. kuupäevaks. Osamakse suurus 73 eurot. Maakohus rahuldas tsiviilhagi osaliselt ja mõistis L.B Kuuselt YY kasuks välja mittevaralise kahju hüvitamiseks 300 (kolmsada) eurot. Kohus jättis rahuldamata taotluse hüvitada riigieelarve vahenditest L.B Kuuse valitud kaitsjale makstud õigusabikulud 2856 eurot ja ka taotluse mõista YY-lt L.B Kuuse kasuks välja valitud kaitsjale makstud õigusabikulud 2856 eurot. APELLATSIOON
  4. Kaitsja taotleb võtta apellatsioon menetlusse ning arutada asja kirjalikus menetluses. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud riigi kanda. Tühistada maakohtu otsus ja esimese alternatiivina: mõista süüdistatav talle esitatud süüdistuses õigeks, jätta kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata ja jätta menetluskulud riigi kanda. Teise alternatiivina: kui süüdistatav jääb talle esitatud süüdistuses süüdi, siis mõista süüdistatavale kergem karistus, tingimisi karistamise korral mitte määrata süüdistatavale käitumiskontrolli ning jätta süüdistuse osaga, mis puudutab kannatanu kriimustamist, rusikaga löömist ja tema suunurga katki tegemist, seotud menetluskulud täies ulatuses riigi kanda. Jätta rahuldamata kannatanu tsiviilhagi ning jätta maakohtus süüdistatava tsiviilhagi menetlemise kulud kannatanu kanda. 3.1 Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses tõendite hindamise kohustuse rikkumise, ebaõige materiaalõiguse kohaldamise ning menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu (põhjendamiskohustuse oluline rikkumine kaitseväidete praktiliselt täieliku kõrvalejätmise tõttu) ning tsiviilhagi ebaõige lahendamise tõttu (samuti nii põhjendamiskohustuse rikkumine kui ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamine). Kaitsja ei vaidlusta konflikti toimumist, mille käigus süüdistatav lõi labakäega YY näo piirkonda; maakohtu tuvastatud asjaolud, et kriimustamist ja suunurga katki tegemist ei toimunud ning et löömine toimus labakäega. 3.
  5. Maakohus rikkus oluliselt tõendite hindamise kohustust selles, kui tugines kannatanu ja tema elukaaslase ütlustele. Objektiivsed tunnistajad kirjeldasid, et kannatu ei saanud konflikti tulemusel viga ning dramatiseeris olukorda üle. Maakohus pole sisuliselt tunnistajate ütluseid hinnanud või tegi seda äärmiselt ühekülgselt. Kohus ei arvestanud üldse kõrvaldamata kahtluste süüdistatava kasuks tõlgendamise nõudega. Tunnistaja AA ei näinud vigastusi (punetavat põske ega midagi seesugust). Ainus tunnistaja SS on andnud veenvaid ütlusi, et tema kannatanul vigastusi ei näinud. Tunnistaja DD ütles, et nägi vähest punetust, aga mitte sinikat, ning samuti kannatanu dramatiseerimise kohta. Kaitsja juhtis kohtu tähelepanu faktile, et nii kannatanu kui ka tema elukaaslane MM olid ainsad, kes nägid „paistes põske“. Ometi ei läinud YY seda kuskile fikseerima ega teinud ka ise pilte. Järelikult tuleb tõendite objektiivselt hindamisel tõlgendada seda asjaolu süüdistatava kasuks, sest puuduvad objektiivsed tõendid vigastuse tekkimise kohta. Objektiivse tunnistaja SS ütlused tõendavad, et YY valetas, kui ütles, et süüdistatav lõi teda rusikaga ning kriimustas üle näo. Arvestades seda, kuidas kannatanu toimunut võimendas, pidi kohus seda arvestama – ka väidetava valu kohta antud ütlused on sel põhjusel ebausaldusväärsed. 3 Seega on väär maakohtu järeldus, et Kohus leiab, et tunnistajate ütlused kinnitavad üheselt, et tegemist ei olnud näo labakäega õrna puudutamisega, vaid L.B lõi kannatanut tugevalt vastu nägu. Ükski objektiivne tõend seda ei kinnita. 3.
  6. Maakohus rikkus

§ 7

lg 3, kui jättis kõrvaldamata kahtlused nagu vigastuse tekkimine süüdistatava kasuks tõlgendamata. See rikkumine viis sisult ebaõige otsuse tegemiseni, sest kui tegemist on vähetähtsa tervise mõjutamisega, ei kuulu see karistamisele. Lisaks sai maakohus täiesti vääralt aru sellest, mida kaitsja soovis väita sellega, kui ütles, et süüdistatav on õbluke neiu, kes kaalus 46 kg. Küsimus ei olnud teo toimepanemise võimetuses, vaid selles, et 46 kg kaaluv õbluke neiu ei saa lüüa labakäega nii, et sellest tekiks tõsisem vigastus. Seega ei võtnud maakohus arvesse olulist kõrvaldamata kahtlust asjaolu osas, et süüdistatav ei saanud enda nõrga kehatüübi tõttu üldse sellist väidetavat vigastust tekitada ning et väikese käega tehtud üks löök ei saa põhjustada suurt vigastust. Süüdistatava väidetav agressiivsus või šokilaadne seisund (tugev erutus ja tugev alkoholijoove) ei oma siinkohal suurt tähtsust. Seega ei ole maakohus õigesti tuvastanud löögi tugevust. Ainsad objektiivsed tõendid kinnitavad, et löömine toimus labakäega ning vigastust ei tekkinud, lõi 46 kg kaaluv õbluke tugevas alkoholijoobes neiu. Ükski tunnistaja ei öelnud, et löök oli tugev. Järelikult ei saanud olla löök tugev. 3.

  1. Prokuratuur oli valmis oportuniteeti kohaldama. Vaid YY keeldumise tõttu jäi oportuniteet kohaldamata, sest YY tahtis kahjuhüvitisena rohkem, kui oleks pidanud objektiivselt saama. See näitab, et riik ei pidanud süüdistatava karistamist vajalikuks – tegemist oli ka prokuratuuri arvates teoga, mis ei vaja karistamist. Prokuratuur nõudis süüdistatavalt nõustumist kannatanu ebaseadusliku nõudega. 3.
  2. Maakohus ei analüüsinud tõendeid, vaid sisustas objektiivse koosseisu rohkem süüga (varasem käitumine). Kohus peab isiku karistamisel kontrollima konkreetset tegu, mitte otsima teokoosseisu põhjendusi süüdistatava minevikust. Süüdistatava minevik saab mängu tulla üksnes karistuse mõistmisel, mitte teokoosseisu tuvastamisel. 3.
  3. Kaitsja rõhutas (nagu ka objektiivne tunnistaja SS), et kannatanu dramatiseerib üle. Kaitsja viitas Tartu Ringkonnakohtu lahendile nr 1-16-11208, mille kohaselt tuleb kannatanu väidetavalt tajutud valu tuvastada objektiivselt. Maakohus ei tuvastanud kogetud valu objektiivselt, vaid tugines põhjendamatult vaid kannatanu enda ütlustele. Lisaks tuli maakohtul kriitiliselt suhtuda kannatanu ütlustesse tervikuna, ja seejuures toob kaitsja ära oma seisukohad, mis tema nägemuse kohaselt seavad kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Maakohus kannatanu ütluseid kriitiliselt ei hinnanud ning jõudis seega valele järeldusele, et L.B tuleb karistada süüteo toimepanemise eest. 3.
  4. Ainus tunnistaja, kes on asja kohta suutnud konkreetselt midagi öelda, on SS. Ka DD ja AA ei näinud vigastusi. Ülejäänud tunnistajad olid, kas liiga purjus (ebaadekvaatsed); ei näinud asja pealt või on YY-ga seotud ja tema n-ö infovälja mõjusfääris (elukaaslane MM). Kohtupraktika peab sellist tegu bagatelldeliktiks. Seejuures teeb kaitsja viite Tallinna Ringkonnakohtu lahendile nr 1-17-
  5. 3.
  6. Tegemist oli neidudevahelise kätšiga, mille tulemusel ei saanud kannatanu viga. Ta võis küll ehmatada ja tal võis olla ebamugav, kuid tegemist pole kriminaalkuriteoga. Seega on süüdistatava süüdi tunnistamine põhjendamatu. 4 3.
  7. Kui kohtuotsus tühistatakse, tuleb tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. Muul juhul tuleb jätta tsiviilhagi rahuldamata jätta. Maakohus pole tsiviilhagi analüüsis ühtegi kaitseväidet analüüsinud. Maakohus jättis kõrvale kogu kaitsja viidatud kõrgema astme kohtute praktika ning kohaldas sellest tulenevalt vääralt materiaalõigust. Kaitsja käsitleb põhjenduste puudumisena praeguses asjas olukorda, kus maakohus jätab kogu olulise kohtupraktika kõrvale ning ei käsitle ühtegi kaitseargumenti. Maakohus ei ole mittevaralise kahju nõude rahuldamisel hinnanud tõendeid igakülgselt ja objektiivselt ega ole otsustust selles osas piisavalt põhjendanud. Kaitsja arvates ei ole maakohus hinnanud õigesti nii rikkumise raskust kui muid teadaolevaid asjaolusid ning jättis seetõttu ebaõigesti arvestamata need asjaolud, mis võiksid kõnealuse nõude osas tehtavat otsustust mõjutada. Maakohus jättis tähelepanuta kõik peamised kaitseväited nagu süüdistatava poolne vabandamine; vabatahtlik kahju hüvitamine enne kohtumenetlust; kannatanu keeldumine kohtueelsest kahju hüvitamisest, lepitamisest ja vabanduse vastu võtmisest. Niivõrd oluliste asjaolude arvestamata jätmine tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse tegemise. Praegusel juhul on süüdistatav otsinud võimalusi tehtut heastada ning vabandada, kuid kannatanu ei ole vabandusi ja kohtuvälist kompromissi vastu võtnud. Samuti on põhjendamatu tuginemine vaid kannatanu ütlustele. Kui maakohus oleks neid asjaolusid arvesse võtnud, poleks maakohus mittevaralist kahju välja mõistnud. VÕS § 134 lg 5 võimaldab kohtul jätta hüvitise välja mõistmata jätta, kui rikkumise asjaolud või kannatanu enda käitumine hüvitise määramist ei õigusta. 3.
  8. See, et kohus peab VÕS § 134 lg 5 kohaselt hindama kahju ulatust, tähendab, et kohus peab konkreetse summana esitatud nõude korral analüüsima, kas nõue on täies ulatuses põhjendatud (ehk praegusel juhul: kas 500 eurot tuli välja mõista). Kui ei ole, siis on nõue osaliselt põhjendamata ning hagi tuleb osaliselt rahuldamata jätta. Kui kannatanu jätab aga kahju ulatuse kohtu otsustada, siis rahuldatakse nõue alati 100% ulatuses, sest kohus määrabki kahju enda diskretsiooni kohaselt. Kaitsja viitas ka pikaajalisele kohtupraktikale, mis kinnitab, et kui nõutud summat ei mõisteta 100% ulatuses välja, siis on tegemist hagi osalise rahuldamisega. Kohus kasutas ebaseaduslikult süüdistatava vastu tsiviilhagi rahuldamisel faktilisi asjaolusid (vaidlustatud otsuse lk 6 – 7, konfliktile järgnenud asjaolud), millele kannatanu enda tsiviilhagis ei tuginenud. Kannatanu peab tsiviilhagis konkreetselt piiritlema hagi aluse ehk elulised asjaolud, mille tõttu ta enda nõude esitab. Kannatanu piiras seda vaidlusaluse õhtuga. See tähendab, et kohus rikkus

§ 1541lg 1 p 4, kui võttis kahju ulatuse määramisel aluseks hagis märkimata asjaolud.

Kannatanu ei avaldanud hagis, et ta tugineb kõigile asjaoludele. Tsiviilhagi kohaselt piirduvad asjaolud üksnes konflikti õhtuga. 3.11. Menetluskulude jaotuse normide oluline rikkumine. Kui kannatanu nõuab mittevaralise kahjuna konkreetset summat (mitte hüvitist kohtu õiglasel äranägemisel) ning kohus ei mõista 100% välja, on tegemist hagi osalise rahuldamisega. Kohus ei saa resolutsiooni märkida „rahuldada kannatanu hagi“, vaid õige on „rahuldada hagi osaliselt“. Vastavalt nõude rahuldamise proportsioonile tuleb jätta hagi menetlemisega seotud kulud kannatanu kanda. Maakohus rikkus oluliselt

§ 182

lg 3, kui jättis tsiviilhagi osalise rahuldamise korral kõik kulud süüdistatava kanda. Maakohus oleks pidanud jätma minimaalselt 50% kuludest kannatanu kanda. Kohtu põhjendused

§ 182

lg 3 kohaldamata jätmiseks, on objektiivselt põhjendamatud, sest

§ 182

lg 3 ei jäta kohtule diskretsiooniõigust, vaid kohus peab tsiviilhagi osalise rahuldamise korral jagama kulud vastavalt tsiviilhagi rahuldamise proportsioonile. 5 Kannatanu ei suutnud põhjendada, miks peaks kohus just 500 eurot välja mõistma. Kõik asjaolud (sh ka kirjavahetus, millele maakohus viitab) kinnitavad, et YY tahtis kriminaalasja üldmenetlusega süüdistatavale kahju tekitada. Kuidas saab selline pahatahtlik käitumine (TsÜS § 138 lg 2 rikkumine) olla aktsepteeritav, maakohtu otsusest ei selgu. Kohus ei ole põhjendanud äärmise ebaõigluse esinemist ega pole esile toonud vastavaid asjaolusid (neid ei esine), mistõttu on

§ 182lg 4 kohaldamine ebaseaduslik.

3.

  1. Kohus ei saa välja mõista juba makstud summat. YY võttis istungil omaks, et süüdistatav kandis talle 50 eurot. Järelikult ei saanud maakohus välja mõista summat, mis juba sisaldab 50 euro maksmist. Maakohtu väide, et tegemist on kohtulahendi täitmise küsimusega, on vale, sest kehtiv õigus ei võimalda välja mõista summat, mille isik on juba saanud. Seega on maakohtu otsus vähemalt 50 euro välja mõistmise osas täiesti ebaseaduslik ja tuleb tühistada. 3.
  2. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele ka karistuse mõistmise osas. Karistus on liiga raske arvestades teo asjaolusid, labakäega pigem nõrgem löök. Kuna on üldse vaieldav, kas sellise teo eest peaks karistama, siis on karistus liiga raske. Kaitsja hinnangul ei vasta mõistetud karistus senisele kohtupraktikale. Kontrollnõuetele allutamine on põhjendamatu, sest selleks puudub igasugune vajadus. Süüdistatav ei pannud tegu toime katseajal ning on kahetsenud juhtunut ja vabandanud kannatanu ees. Süüdistatav selgitas, et on teinud järeldused juhtunust ning õppis end valitsema. Kohus ei võtnud arvesse kahetsust, mida süüdistatav avaldas kohtuistungil, ning kannatanule vabatahtlikult hüvitatud kahju. Seega kohaldas kohus vääralt KarS § 57 lg 1 p 2 ja 3, kui jättis karistuse mõistmisel arvestamata puhtsüdamliku kahetsuse, vabandamise ja kohtueelselt hüvitatud kahju. Kui kohus jätab karistuse mõistmisel sellised olulised faktid tähelepanuta, rikub kohus karistuse mõistmise diskretsiooni ja otsus tuleb selles osas tühistada. 3.
  3. Kuna kohus ei tuvastanud YY kriimustamist ja suunurga katki tegemist, samuti rusikaga löömist, siis vastavas osas oli süüdistus põhjendamatu ning vastavas osas oleks tulnud menetluskulud riigi kanda jätta. Kuna kriimustamise, suunurga katki tegemise ja rusikaga löömise väide moodustas u 50% süüdistuses tehtud etteheitest, tuleb jätta u 50% menetluskuludest riigi kanda. Kaitsetöö muutis süüdistatava olukorda siinses menetluses paremaks-soodsamaks ja seega on põhjendatud jätta osa kuludest riigi kanda. PROKURÖRI SEISUKOHAD
  4. Prokuratuur leiab, et maakohtu süüdimõistev otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonis välja toodud asjaolud ei anna alust maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamiseks. Maakohus on hinnanud kõiki asjas olevaid tõendeid kogumis õigesti ja objektiivselt. Apellatsiooni väited, et kannatanu ei saanud objektiivsete tunnistajate ütluste kohaselt konflikti tulemusel viga, ei ole asjakohased, kuna maakohus mõistis L.B Kuuse süüdi mitte löömise ja küünistamisega tervisekahjustuse tekitamises, vaid kannatanule käega näkku löömisega valu tekitamises. Maakohus on selles osas hinnanud tõendeid õigesti ja leidnud, et süüdistatava löök oli tugev ning tekitas kannatanule valu. Kuna kannatanu ja kolm tunnistajat kinnitavad, et süüdistatav tungis agressiivselt käitudes kannatanule kallale ja lõi teda, on kannatanu käega löömine tõendatud. Kohus on hinnanud ka löögi tugevust ja kannatanu käitumist peale lööki ning on üheselt selge, et sellise käitumisega, 6 kus süüdistatava ründab kannatanut kavatsetult, arvestades eelnevalt saadetud ähvardava sisuga sõnumeid ja kannatanu vihast käitumist enne löömist, ei ole tegemist näo õrna labakäega puudutamisega, vaid tugeva löögiga vastu nägu. Seda kinnitab selgelt ka kannatanu käitumine peale lööki, kui ta küsis jääd põse peale panemiseks ja hoidis seda põse juures, mida on kinnitanud nii kannatanu kui tunnistajad. Kannatanu on kinnitanud valu saamist ning tunnistajate ütlustest tulenevalt pidi samuti löök olema piisavalt tugev, et tavalisele inimesele sellises olukorras valu tekitada. Sellest, et kohus luges tõendatuks mitte rusikas käega, vaid lahtise käega löömist, ei saa veel teha järeldust, et kannatanu oleks valetanud, tegemist on vaid kohtu hinnanguga tõenditele ühe süüdistuse asjaolu osas. Kannatanu ütlusi löömise ja valu saamise kohta kinnitavad ka muud tõendeid. Apellatsiooni väide, et 46 kg kaaluv süüdistatav ei saanud tugevalt kannatanut lüüa, ei tugine mingitele tõenditele ja on paljasõnaline. Kannatanu ja tunnistaja ütluste kohaselt sai süüdistatav oma kätt tugevaks löögiks kasutada küll. Tegemist ei ole bagatelldeliktiga, kui süüdistatav realiseerib kõik kuriteokoosseisu kuuluvad asjaolud- nii teise inimese löömise kui sellega valu tekitamise, mistõttu on isiku süüdimõistmine sellise tegevuse asjakohaseks tagajärjeks. Põhjendamatu on apellatsiooni väide nagu kohus oleks sisustanud objektiivset koosseisu isiku süüga ja varasema käitumisega. Kohus märkis otsuses süüdistatava varasemat karistatust üksnes korduvuse aspektist, kuna süüdistus esitati KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Arvestades süüdistatava varasemat karistatust samasuguse kuriteo eest ja isiku süü suurust, mis kohtu hinnangul ei olnud suur, on kohtu poolt mõistetud sanktsiooni alammäära lähedane karistus koos käitumiskontrolliga põhjendatud. Kannatanu ees ta pole kannatanu ütluste kohaselt ka vabandanud enne kui alles isegi kohtus, kuigi võimalus selleks oli. Selle asemel hakkas ta juba kohtueelses menetluses kannatanuga manipuleerima, mõjutades teda avaldust politseist tagasi võtma ning süüdistades teda selles, et ta on oma sõpradele juhtunust rääkinud ning süüdistas kannatanut valetamises. Kahetsus ei olnud kohtu hinnangul puhtsüdamlik, mistõttu karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Oma süüd ei tunnista ega ole seega oma teost piisavalt õppinud. Samuti on ta ise ka tunnistanud, et on varem vihahoos olnud vägivaldne. Seetõttu tuleks kohaldada tema suhtes seekord käitumiskontrollile allutamist, et ta kriminaalhooldaja järelevalve all suudaks oma käitumist konfliktsituatsioonides kontrollida ja parandada. Kuna kohus mõistis süüdistatava süüdi kuriteos, milles talle ka süüdistus esitati, ei peaks jätma menetluskulusid tulenevalt

§-st 180 lg 1 riigi kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUS

  1. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega, apellatsiooniga ja prokuratuuri seisukohaga, leiab alljärgnevat.
  2. Kaitsja on apellatsioonis eraldi märkinud, et ei vaidlusta konflikti toimumist, mille käigus L.B lõi labakäega YY näkku. Kaitsja on kohtule ette heitnud, et kohus pole arvestanud tunnistaja ütlustega ega tõlgendanud kõrvaldamata kahtlusi süüdistatava kasuks. Sellise etteheitega ringkonnakohus nõustuda ei saa, kuna tegelikkuses on maakohus andnud tunnistajate ütlustele ammendava hinnangu ning tõlgendanudki kõik kahtlused süüdistatava kasuks. Nii on kohus leidnud, et süüdistuse mahust on tõendatud süüdistatava poolt lahtise käega kannatanu näkku löömine, mille osas kaitsja pole otsust vaidlustanud. Samuti on kohus, andes hinnangu ka tunnistajate ütlustele, tõlgendanud kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks ka 7 osas, milles on teda süüdistatud tervisekahjustust tekitanud väärkohtlemises ja nimelt suunurka haava ja silmade ümbruses marrastuste tekitamises. Seega pole maakohus vigastuste tekitamist hinnanud tõendatuks, mistõttu kaitsja apellatsioonis esitatud viited tunnistajate ütlustele ning ka kogu apellatsiooni läbiv argumentatsioon, et vigastuste tekitamise osas on maakohus tõendeid ebaõigesti hinnanud, on tervikuna ainetu ega anna alust tuvastada kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ega ka materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist.
  3. Kaitsja viited kohtueelsel uurimisel oportuniteediga kriminaalmenetluse lõpetamise kaalumisele pole aluseks jõuda tõenditele antud hinnangu ja süüdistatava süü küsimuse lahendamisel maakohtust erinevatele järeldustele.
  4. Kaitsja on leidnud, et antud juhul on tegemist bagatelldeliktiga, viidates seejuures Tallinna Ringkonnakohtu lahendile nr 1-17-
  5. Kolleegium leiab, et pole mingit alust mitte nõustuda lahendis märgituga või tunnustatud õigusteadlase ja Riigikohtuniku seisukohaga, kuid kolleegiumi veendumuse kohaselt tuleb igas kriminaalasjas eraldi hinnata, kas on tegemist bagatellründega või on tuvastatav selline intensiivne rünne, mis kannatanu ütlustele lisaks ka objektiivse kõrvaltvaataja pilgu läbi on hinnatav valu tekitavana. Siinkohal kolleegium ka märgib, et viidatud lahendis ei olnud tegemist teisele inimesele näkku löömisega nagu antud juhul on vaidlusteta tõendamist leidnud. Kolleegium uuesti osutab, et kaitsja on süü küsimust puudutavas osas korduvalt märkinud, et puuduvad tõendid vigastuste tekitamisest, millest saab järeldada, et kaitsja on koosseisutunnusena ettenähtud tagajärje, valu, sidunud tervise kahjustamisega e. vigastustega. Sellise käsitusega ringkonnakohus nõustuda ei saa. Valu tekitav kehaline väärkohtlemine on KarS § 121 koosseisu objektiivsesse külge kuuluv alternatiivne tegu, mille tuvastamisel ka ilma tervise kahjustamiseta kaasneb kriminaalvastutus. Maakohus on valu tuvastamisel tuginenud nii kannatanu kui ka tunnistajate, sh. ka kaitsja poolt viidatud SS ütlustele. Kohus on seejuures sidunud lahtise käega vastu nägu löömise tagajärjeks valuaistingu tekkimise ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatava teo tüüpilise tagajärjega, mistõttu kaitsja apellatsioonis esitatud etteheited kohtu põhjendustele pole asjakohased. Kohus ei ole tuginenud vaid kannatanu ütlustele. Kolleegium ka osutab, et kannatanu poolt lähenemiskeelu kohaldamise taotlemine ei anna alust hinnata tema poolt antud ütlusi ebausaldusväärseteks. Samuti ei anna selleks alust vigastuste arsti poolt fikseerimata jätmine ega ka asjaolu, et kohus ei lugenud piisavalt ja tõsikindlalt tõendatuks kehavigastuste tekitamist. Tuvastatav on, et enne löömist oli süüdistatav juba agressiivne määral, et juures viibinud tunnistajad otsustasid kannatanut kaitsta ja nende vahele seista, kuid süüdistatavat see ei takistanud vaid ta ikkagi lõi kannatanut vastu nägu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tegemist ei olnud õrna puudutamisega vaid ärritunud ja joobes isiku poolse tugeva löögiga. Seetõttu kolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et tegemist o li bagatellründega ega rahulda kogu süüdistuse mahtu hõlmavat õigeksmõistva otsuse tegemise taotlust. Kaitsja väitega nagu süüdistatava seisundil ja agressiivsusel pole tähtsust, kolleegium nõustuda ei saa. Sellist süüdistatava seisundit ja käitumist on võimalik arvestada subjektiiv se tunnuse tuvastamisel nagu maakohus on seaduslikult ka teinud, tuvastades süüdistatava poolt kavatsetult kannatanu väärkohtlemise. 8 Nõustuda ei saa ka kaitsja seisukohaga, et tegemist oli neidudevahelise kätšiga. Kuigi ka selline asjaolu iseenesest ei välista kriminaalvastutust, siis antud juhul pole tegemist vastastikuse ründega ja kaklusega vaid süüdistatava poolt teisele isikule näkku löömisega.
  6. Kolleegium leiab, et kaitsja etteheide kehalise väärkohtlemise enamohtliku koosseisu tuvastamise osas on asjakohatu. Nimelt süüdistatakse L.B KarS § 121 lg 2 p 3 ettenähtud kuriteo toimepanemises, mis tähendab, et kohus peabki kvalifitseeriva tunnuse, korduvalt kuriteo toimepanemise, inkrimineerimise seaduslikkust kontrollima ja vastava põhistatud järelduse ka otsuses esitama. Kuna antud juhul oli süüdistuse kohaselt tegemist juriidilise korduvusega pidi maakohus eelnimetatud tunnuse tuvastamisel õigustatult lähtuma Tartu Maakohtu 08.
  7. 2014 aasta otsuse andmetest. Samas aga kolleegium, kooskõlas

§ 340lg-ga 1, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada põhjusel, et maakohus on L.B Kuuse süüdimõistmisel Kar

S § 121 lg 2 p 3 järgi kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, millega on raskendatud süüdistatava olukorda. Nagu kolleegium eelpool osutas, siis KarS § 121 lg 2 p 3 näeb muuhulgas ette kriminaalvastutuse teisele inimesele valu tekitava kehalise väärkohtlemise korduva toimepanemise eest. Tartu Maakohtu 08.detsembri 2014 aasta otsuse ( 1 kd. t.lk. 46-48) kohaselt karistati L.B KarS § 121 järgi 6 kuulise vangistusega, kohaldati KarS § 73 sätteid ja määrati katseajaks 3 aastat. Katseaeg lõppes

  1. detsembril
  2. Eelnevalt viidatud 2014 aasta kohtuotsusest nähtuvalt mõisteti L.B süüdi
  3. märtsil 2014 aastal toimepandud vägivallategude eest, seega ajal, mil süüdistatav, kes on sündinud
  4. septembril 1996, oli alaealine. Vastavalt Karistusregistri seaduse § 24 lg 2 p 5 kustutatakse süüteo toimepanemise ajal alaealise isiku karistusandmed registrist, kui tähtajalisest vangistusest tingimisi vabastamise korral määratud katseaja lõppemisest on möödunud 2 aastat. Seega antud juhul
  5. detsembril
  6. Vaidlustatud kriminaalasjas on tuvastatud, et Lille-L.B pani kuriteo toime
  7. mail 2019, seega kehtiva kriminaalkaristuse ajal, kuid maakohtu otsuse kulutamise ajal
  8. veebruaril 2020 süüdistataval kehtiv karistatus puudus. Kehtiva kohtupraktika ( vt Riigikohtu lahendeid nr 3-1-1-12-17, 3-1-1-70-16) ja KarRegS § 5 lg 1 kohaselt on karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Erandid registrist kustutatud andmete kasutamisel on loetletud KarRegS § 5 lg-s 2 ning on seotud üksnes teatud suuremate nõuetega ametikohtadel töötamise, õiguste omandamise või tegevusvaldkondades tegutsemisega, mis antud juhul ei kohaldu. Seega korduvus ehk retsidiiv on toimepanijat iseloomustav tunnus ja kehtiva kohtupraktika kohaselt selle kohaldumine ehk kohtu poolt otsusega tema süüdimõistmine korduva kuriteo toimepanemises eeldab, et L.B Kuuse poolt varem toimepandud kuriteo eest mõistetud karistusandmed pole süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamise seisuga kustutatud. Eeltoodust nähtuvalt maakohtu otsuse kuulutamise ajal, 05.veebruaril 2020 oli eelmise kuriteo eest mõistetud karistusandmed kustunud, mistõttu ei olnud ta kohtuotsuse kuulutamise ajal isikuks, kes on varem KarS § 121 ettenähtud kuriteo toimepannud isikuks KarS § 121 lg 2 p 3 mõttes. Kolleegium leiab, et eelnimetatud materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on kaasnenud süüdistatava olukorda raskendava lahendi tegemine, toob kaasa maakohtu otsus tühistamise L.B Kuuse süüdimõistmises KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja süüdistuses esitatud kvalifitseeriva tunnuse osas õigeksmõistmise ning tema süüdimõistmise KarS § 121 lg 1 järgi. 9
  9. Kohtuotsuse põhiosast nähtub, et maakohus ei lugenud tõendatuks süüdistatava poolt kannatanule tervisekahjustuste tekitamise, milles samuti oli süüdistus esitatud. Seega on maakohtus süüdimõistva otsuse kaasa toonud süüdistuse maht vähenenud kuna tegemist on objektiivse koosseisu moodustava alternatiivse teoga, mis sisaldus süüdistuse etteheites ning tuvastamisel moodustaks eraldi vastutuse aluse. Riigikohtu poolt korduvalt sedastatu kohaselt peab süüdistuse mahu vähenemine väljenduma kohtuotsuse resolutiivosas ( nt otsus nr 3-1-1-118-09). Seega oleks pidanud kohtu alla antud süüdistuses esitatud tervisekahjustuste tekitamise tõendamatus osalise õigeksmõistmisena kajastuma ka kohtuotsuse resolutiivosas. Eeltoodud järeldust maakohtu otsuse resolutiivosast aga ei nähtu. Kohtukolleegium leiab, et selline viga on võimalik ringkonnakohtu poolt parandada ja ringkonnakohtu otsusega L.B kannatanule terviskahjustuste tekitamises õigeks mõista.
  10. Kaitsja on vaidlustanud süüdistatavale mõistetud karistust. On leid nud, et karistus on liiga raske ega vasta senisele kohtupraktikale. Kolleegium leiab, et kaitsja seisukoht, et mõistetud 9 kuuline vangistus ei ole kooskõlas kohtupraktikaga on jäänud paljasõnaliseks kuna kaitsja ei ole viidanud ühelegi lahendile, mis sellist väidet kinnitaks. Kaitsja on leidnud, et mõistetud karistus on liiga raske arvestades teo asjaolusid. Esmalt kolleegium leiab, et kaitsja on järjekordselt ekslikult lähtunud sellest, et tegemist oli nõrgema löögiga. Maakohus on põhistatult tuvastanud, et süüdistatava löök oli tugev. Kaitsja ei ole maakohtu järeldust apellatsioonis suutnud veenvalt kummutada. Kaitsja poolt viidatud tunnistaja SS on andnud ütlusi, et tegemist ei olnud õrna laksuga. Seega on kaitsja lähtunud löögi tugevuse osas apellatsioonis valest arusaamast. Maakohus ongi karistusmäära valikul lähtunud alla keskmise süü suurusest ning arvestanud vaid tuvastatud tegu, ühel korral kannatanu löömist, millega tekitas valu. Maakohus on põhjendanud otsuses miks ta süüdistatava poolset istungil väljendatud kahetsust ei arvesta KarS § 57 lg 1 p 3 ettenähtud puhtsüdamliku kahetsusena. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et kui ennast süüdi mittetunnistava süüdistatava poolt antud ütluste alusel on tuvastatav kahetsus selles, et kriminaalasi ei lahenenud temale soodsalt kohtueelse menetluse käigus, mitte aga toimepandud teo ja kannatanule tekitatud valu pärast, siis pole tegemist siira kahetsusega, mis oleks karistust kergendava asjaoluna arvestatav. Asjaolu, et süüdistatava poolne kahetsus pole siiras näitab ka kohtu poolt tõendatuks hinnatud süüdistatava käitumine pärast süüdistuses etteheidetavat tegu. Kaitsja on ka leidnud, et maakohus oleks pidanud arvestama karistuse mõistmisel kahju hüvitamisega. Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Kui olla täpne, siis 50 euro näol, mille kannatanule maksmist kaitsja silmas peab, oleks tegemist kahju osalise hüvitamisega. Samas kolleegium nendib, et ka kahju osaline hüvitamine on arvestatav karistust kergendava asjaoluna, kuid vaid juhul, kui selline osaline hüvitamine on tõendamist leidnud. Antud juhul pole kohtueelse uurimise käigus esitatud tõendeid sellest, et süüdistatav on kannatanule 50 eurot maksnud. Ka kohtulikul uurimisel oli süüdistataval täiendavate tõendite esitamise soovist tulenevalt võimalik lühimenetluse taotlusest loobuda, kuid süüdistatav seda ei teinud. Kaitseaktis on kannatanu väitnud, et süüdistatav kandis kahel korral kannatanule 50 eurot, millest kannatanu keeldus ja kandis raha tagasi ( t.lk. 10). Kuigi kohtuistungil on süüdistatav rääkinud nii 100 euro saatmisest kui ka 50 euro tagastamistest kannatanu poolt, siis pole muude tõenditega eelnimetatud summade ülekandmine ja koguulatuses tagastamata jätmine 10 tõendamist leidnud. Kannatanu pole süüdistatavalt raha saamist kinnitavaid ütlusi andnud, mistõttu kaitsja väide, et kannatanu kohtuistungil tunnistas 50 euro endale jätmist on ekslik kuna pole kooskõlas kohtuistungi protokolliga. Seega pole tõsikindlalt tõendatud kannatanu poolt 50 eurose valuraha vastuvõtmine ehk siis kahju osaline hüvitamine. Lisaks kolleegium leiab, et süüdistatava ütluste kohaselt oli 50 euro saatmise eesmärgiks mitte kahju vabatahtlik heastamine KarS § 57 lg 1 p 2 mõttes vaid kannatanu mõjutamine süüdistusest loobumiseks ja kohtueelses menetluses kriminaalasja lõpetamiseks, et vabaneda kriminaalkaristusest. Eeltoodust tulenevalt kolleegium leiab, et karistuse mõistmisel kaitsja poolt viidatud karistust kergendavate asjaolude mittearvestamine on kooskõlas seadusega ja põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt ei too kaitsja apellatsioonis esitatud argumentatsioon endaga kaasa maakohtu poolt mõistetud karistusmäära muutmist, kuid kohtuotsusega mõistetud karistusmäär kuulub muutmisele põhjusel, et ringkonnakohus kvalifitseerib L.B Kuuse poolt toimepandud teo maakohtust erinevalt ja mõistab ta süüdi kergema kuriteo ja nimelt KarS § 121 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises, mille sanktsioon näeb ette kuni üheaastase vangistuse. Samuti kuulub mõistetud karistusmäär muutmisele põhjusel, et L.B Kuusele karistuse mõistmisel on maakohus arvestanud tema varasema kuriteo toimepanemisega, leides ekslikult, et Tartu Maakohtu 08.12.2014 aasta otsusega mõistetud karistus pole kustunud. Kolleegium leiab, et kuna tegemist ei olnud kohtuotsuse kuulutamise ajal enam kehtiva karistatusega, puudus maakohtul seaduslik alus karistuse mõistmisel eelmist kehtetut karistust arvestada. Ka Riigikohus on oma lahendites ( vt nt RKKKo 1-17-5883) sedastanud, et kohus saab isikule karistust mõistes eripreventiivse kaalutluse all tuvastada tema varasema karistatuse üksnes juhul, kui see kehtib kohtuotsuse tegemise hetkel. Seega kolleegium leiab, et otsus L.B Kuusele mõistetud 9 kuulise vangistuse osas kuulub tühistamisele ja arvestades KarS § 56 ettenähtud alusel nii süü suurust, karistust kergendavate ja raskendavata asjaolude puudumist kui ka süüdistatava isikut, tuleb uue otsusega L.B karistada 6 kuulise vangistusega, mida tuleb seoses lühimenetluses asja arutamisega 1/3 võrra vähendada. Seega vähendatud karistuseks tuleb mõista 4 kuuline vangistus. Kaitsja on leidnud, et kontrollnõuetele allutamine pole põhjendatud. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Kuigi kustunud karistuse andmed pole süüdistatavat iseloomustava materjalina käsitatavad, siis saab nõustuda maakohtuga selles, et süüdistatav on oma käitumisega näidanud, et konfliktsituatsioone lahendab ta vägivalla tarvitamise teel. Tema enda poolt antud ütluste kohaselt on ka eelnevalt olnud tema poolt vägivalla kasutamist. Samuti nähtub ütlustest, et süüdistatava arvamuse kohaselt on kannatanu käitunud provokatiivselt ja seega ise süüdi. Selline suhtumine oma teosse kõrgendab kolleegiumi veendumuse kohaselt riski, et ta võib uuesti, olles alkoholijoobes, käituda õigusnorme eiravalt. Seetõttu on eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks seaduslik ja vajalik t ema üle järelevalve teostamine ning katseajal ka sotsiaalprogrammides osalemine. Siinkohal kolleegium ka osutab, et mõistetud 18 kuuline katseaeg on kooskõlas seadusega ning selle osas kohtuotsus tühistamisele ei kuulu.
  11. Tsiviilhagi osas on kaitsja leidnud, et maakohus on eiranud põhjendamiskohustust kuna on jätnud kõrvale kaitsja poolt viidatud kohtupraktika ja kaitse argumendid. Kolleegium ei nõustu kaitsja etteheidetega. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus viidanud asjakohastele Riigikohtu lahenditele, kus on antud juhiseid mittevaralise kahju väljamõistmise osas ja samuti on esitanud ka piisavad põhjendused väljamõistmise seaduslikkuse kui ka 11 väljamõistmisele kuuluva moraalse kahju suuruse kindlakstegemisel arvestatavate asjaolude osas. Nii on maakohus arvestanud kuriteo asjaoludega, kannatanule tekitatud vigastuste ning muude tagajärgedega, mida kuritegu kannatanule kaasa tõi ja kuidas mõjutas. Samuti on arvestanud kannatanu kui ka süüdistatava majanduslikku olukorda. Kaitsja poolt viidatud asjaolu, et kahju võib heastada ka vabandamisega, ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist, kuna maakohus on tuvastanud seaduslikud alusel mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Samuti ei välista moraalse kahju väljamõistmist asjaolu, et kannatanu pole kohtuvälise lahendusega nõustunud. Kuna maakohus arvestas mittevaralise kahju suuruse mõistlikkuse hindamisel juba vaid valu tekitamisega aga mitte tervisekahjustuse tekitamisega, siis kaitsja viited vigastuste puudumisele ei anna alust maakohtu poolt mittevaralise kahju osas otsuse tühistamiseks. Kaitsja on leidnud, et maakohus on rikkunud

§ 1541lg 1 p 4 kuna võttis kahju ulatuse määramisel aluseks hagis märkimata asjaolud.

Kolleegium osutab, et tulenevalt kriminaalmenetluse eripärast ei pea kannatanu tsiviilhagi tingimata sisaldama täies mahus neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega. Küll peavad tsiviilhagis olema ära toodud need hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, millel süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohalt tähendust ei ole ja mis seega süüdistuse alusfaktide hulka ei kuulu, samuti tõendid, mis selliseid asjaolusid kinnitavad( vt ka RKKKo nr 3-1-1-79-09). Arvestades kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi, on maakohus asjakohaselt viidanud süüdistatava käitumisele enne kuriteosündmust kui ka teo tehioludele ning seejuures ka arvestanud tema suhtumist nii toimepandusse kui ka kannatanusse. Küll aga peab nõustuma kaitsjaga selles, et kuigi kannatanu on hagiavalduses moraalse kahjunõude alusena ära näidanud hirmutunde, siis on ta seda põhjendanud süüdistatava käitumisega enne vägivalla toimepanemist ja ka süüdistuses esitatud päeva sündmustega. Kohtuliku uurimise käigus pole kannatanu soovinud tsiviilhagi osas mingeid selgitusi ega täpsustusi esitada. Seetõttu puudus kohtul õigus anda hinnangut süüdistuse alusfaktide hulka mittekuuluva ja hagiavalduses käsitamata kuriteo toimepanemisele järgnenud päeval süüdistatava poolsele käitumisele. Samas kolleegium leiab, et nimetatud minetus ei anna alust tuvastada, et maakohtu poolt mittevaralise kahju summas 300.00 eurot väljamõistmine on ebaseaduslik või hälbiks kohtupraktikast. Siinkohal kolleegium viitab Riigikohtu poolt 2017 aastal koostatud kohtupraktika analüüsile „Mittevaralise kahju hüvitamine tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes 20142016“. Nimelt nähtub viidatud analüüsist, et juba siis oli 300 eurot mittevaralise kahju summana üks väikseimatest. Kuna mittevaralise kahju hüvitise suurused peavad vastama ühiskonna heaolu üldisele tasemele, on selge, et 2020 aastal 300.00 euro suurune väljamõistetud hüvitis on äärmiselt väike ja on arvestatud nii teo tehiolusid kui ka kannatanule kaasnenud kannatusi. Ainetu on kaitsja apellatsioonis esitatud etteheide maakohtu otsuse resolutiivosale puutuvalt tsiviilhagi osalist rahuldamist. Kaitsja on leidnud, et maakohus on otsuse resolutiivosas märkinud nagu kannatanu tsiviilhagi oleks rahuldatud, kuigi otsuse põhiosas on maakohus rahuldanud tsiviilhagi osaliselt. Selline väide on ekslik. Nimelt nähtub otsuse resolutiivosa p-st 9, et maakohus ongi otsuses kirjutanud, et rahuldada tsiviilhagi osaliselt. Seega on kaitsja lugenud lausest vaid kahte esimest sõna, ülejäänud osa lausest on jätnud aga tähelepanuta. Kolleegium nõustub kaitsja seisukohaga, et kui kannatanule on osaliselt kahju heastatud, siis tuleb seda arvestada süüdistatavalt kannatanu kasuks hüvitise väljamõistmisel. Ringkonnakohus on juba otsuse p-s 10 jõudnud järeldusele, et kannatanu poolt 50 euro vastuvõtmine pole tõendatud. Seetõttu jõudis maakohus õigele järeldusele, et kannatanu kasuks 12 väljamõistetud kahjusumma tasumist on võimalik süüdistataval tõendada kohtuotsuse täitmise käigus. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust tsiviilhagi osalise rahuldamise osas maakohtu otsuse tühistamiseks. 13. Kaitsja on leidnud, et maakohus oleks pidanud põhjendamatu süüdistuse osas jätma menetluskulud riigi kanda. Kolleegium kaitsja seisukohaga nõustub. Maakohus on jätnud

§ 180

lg 1 alusel valitud kaitsjale makstud õigusabi osutamisega seotud kulud süüdistatava kanda.

§ 181

lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Maakohtu lahendist tulenevalt mõistab kolleegium L.B Kuuse osaliselt ja nimelt KarS § 121 lg 2 p 3 järgi esitatud korduvalt kuriteo toimepanemise süüdistuses ja kannatanule terviskahjustuse tekitamises õigeks, mistõttu tuleb osa maakohtu menetluses valitud kaitsja poolt õigusabiga seotud kulu süüdistatavale hüvitada. Seetõttu lasub kolleegiumil esmalt kohustus anda hinnang kaitsja taotlusele kuna valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna (

§ 175lg 1 p 1) üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega.

Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (vt Riigikohtu otsust nr 3-1-1-99-11, p-d 9-12). Kaitsja on maakohtule esitanud taotluse koos arvetega. Taotledes menetluskuluna 2856 euro hüvitamist, on kaitsja ära näidanud samadel aegadel tehtud kaitsetoimingud korduvalt ning kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse. Andes hinnangu kaitsja poolt maakohtule esitatud taotlusele tervikuna kolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt kuna vaid osaliselt saab hinnata kaitsetoiminguid ja kulutatud aega vajalikeks ja tasu suurust mõistlikuks. Kolleegium leiab, et konkretiseerimata korduvat õiguslikku analüüsi, kriminaaltoimiku ga korduvat tutvumist ja analüüsi, e-kirjade analüüsi, ning korduvat prokuröri ja kliendiga suhtlemist kriminaalmenetluse lõpetamise teemal ei saa hinnata vajalikeks toiminguteks. Tegemist on üheepisoodilise kriminaalasjaga, kus kriminaaltoimiku materjale on suhteliselt minimaalselt ja süüdistusest tulenevalt ei ole tegemist keerulise juriidilise küsimusega, mis vajaks korduvat analüüsimist ja materjalidega tutvumist. Kriminaalasja lõpetamise küsimus on võimalik lahendada ühe menetlustoimingu käigus. Ringkonnakohtu poolt vajalikeks hinnatud menetlustoimingute tegemise mõistlikuks ajakuluks saab lugeda kokku 5 tundi. Kaitseakti koostamine ja ettevalmistus eelistungiks ja eelistungil osalemist saab hinnata vajalikeks toiminguteks ja kulutatud aega, 25 minutit, põhjendatuks. Ettevalmistus põhiistungiks ning menetluskulude taotluse koostamine on vajalikud toimingud, kuid lühimenetluses arutatava asja ettevalmistamise ja menetluskulude taotluse koostamise ajakulu ei saa pidada mõistlikuks. Kolleegium leiab, et eeltoodud toimingute tegemise mõistlikuks ajakuluks saab hinnata 1 tundi. 13 Põhiistungi kestust näitab kohtuistungi protokoll, mille kohaselt kestis istung 1 tund ja 45 minutit. Seega saab vajalikeks kaitsetoiminguteks ja nendeks kulutatud mõistlikuks ajaks pidada 8 tundi ja 10 minutit.

§ 175

lg 1 p 1 kooskõlas olevaks mõistlikku suurusega kaitsjatasuks on seega käibemaksuta 1143, 34 eurot. Kaitsja ei ole taotluses ära näidanud kulutusi, mis hõlmavad süüdistuse osa, milles ringkonnakohus süüdistatava õigeks mõistab, mistõttu ringkonnakohus annab sellele ise hinnangu. Kolleegium leiab, et L.B mõistetakse õigeks 50% süüdistuse mahust ja tema isikut iseloomustavat tunnust puudutavas osas, mistõttu kuulub süüdistatavale hüvitamisele veidi üle poole kaitsjatasust. Arvestades juurde ka tasutud käibemaksu kuulub hüvitamisele 720 eurot. 14. Kaitsja on leidnud, et

§ 182

lg 3 ei jäta kohtule diskretsiooniõigust vaid kohus peab tsiviilhagi osalise rahuldamise korral jagama kulud vastavalt tsiviilhagi rahuldamise proportsioonile. Kolleegium selles osas märgib, et kuigi kaitsja on tsiteerinud eelnevat sätet õigesti, on jätnud siiski arvestamata

§ 182

lg-ga 4, kus on sellekohane diskretsiooniõigus, viitega lõikele 3, kohtule antud. Seega on kaitsja käsitus ekslik ja kohtul oli õigus kaaluda ka osalise tsiviilhagi rahuldamise korral kas esinevad alused jätta süüdistatava tsiviilhagi menetlemisega seotud kulud tema enda kanda. Apellatsiooni pinnalt kolleegium leiab, et asjakohatud on kaitsja etteheited kannatanule kahjunõude esitamise osas kui ka hagiavalduses esitatud nõude juurde jäämise osas. Kannatanul on

§ 38

lg 1 p-st 2 tulenevalt õigus tsiviilhagi esitada ning sellise õiguse realiseerimine pole kannatanule etteheidetav. Samuti saab nõustuda maakohtuga, et hagiavalduses esitatava mittevaralise kahjunõude suuruse üle otsustab kannatanu. Kolleegium osutab, et kaitsja ei ole taotluses välja toonud menetlustoiminguid, millised olid seotud ainult tsiviilhagi küsimusega. Need menetlustoimingud millised on kai tsja taotluses esitanud ei anna alust tuvastada seotust vaid esitatud vaid moraalset kahju puudutava tsiviilhagiga. Samuti peab kolleegium vajalikuks märkida, et kriminaalasja materjalidega, sh. ka tsiviilhagiavaldusega tutvumise kui ka kaitseakti koostamise eest kui ka kohtuistungiteks ettevalmistamise, sh. tsiviilhagi puudutavas osas kui ka kohtuistungil viibimise eest mõistliku suurusega tasu kuulub süüdistatavale õigeksmõistmisega seonduvas määras hüvitatamisele. Kolleegium ka leiab, et asjaolu, et kohtu poolt ei loetud süüdistust täies mahus piisavalt tõendatuks, mis antud juhul on kaasa toonud kahjunõude osalise rahuldamise, pole kannatanule etteheidetav ja on seotud süüdistatavale riigi poolt hüvitamisele kuuluvate kaitsetasudega. Apellatsiooni väited ei anna alust tsiviilhagiga seotud menetluskulude osaliselt kannatanult väljamõistmiseks. Kaitsja taotlus jätta maakohtus süüdistatava tsiviilhagi menetlemise kulud kannatanu kanda, rahuldamisele ei kuulu. 15. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 4, § 338 p 2, 4, § 340 lg 1, lg 2 p 3, 6 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu

  1. veebruari 2020 otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Kaitsja apellatsiooni rahuldab osaliselt.
  2. Valitud kaitsja on apellatsioonimenetluses palunud süüdistatava kasuks välja mõista 714 eurot. Taotlusele on lisatud arve, kus on menetlustoiminguks märgitud apellatsiooni koostamine. Selleks kulutatud ajaks 4 tundi ja 15 minutit. Kolleegium leiab, et kaitsetoiminguna apellatsiooni koostamist saab hinnata vajalikuks kuid taotluses märgitud ajakulu ei saa pidada mõistlikuks, mistõttu kuulub taotlus rahuldamisele osaliselt. 14 Kaitsja on apellatsioonis esitanud mitmeid alternatiivseid taotlusi, kuid uusi, juriidiliselt keerukaid probleeme apellatsiooni koostamisel kaitsja ees ei seisnud. Kaitseaktis on kaitsja tõstatanud suuresti samu küsimusi. Koostatud apellatsioon ei ole mahukas ning esineb seisukohtade kordamist. Ringkonnakohus hindas apellatsiooni väiteid asjakohasteks vaid vähesel määral. Kolleegium peab vajalikuks apellatsiooni koostamise ajakuluks 3 tundi ja hüvitamisele kuuluvaks mõistlikuks tasuks koos käibemaksuga 504.00 eurot, milline kuulub

§ 185lg 1 alusel hüvitamisele.

(allkirjastatud digitaalselt) 15

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.