Obsah (13)

§ 263§ 121§ 63§ 68§ 74§ 75§ 28§ 289§ 2§ 16§ 1191§ 31§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-2139 Kohtukoosseis Heili Sepp, Orvi Koik ja Sten Lind K

§ 263

lg 1 p 1 ning § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu

1. juuni 2020 otsus Apellant kaitsja Prokurör Merry Tiitus Süüdistatav J.L elukoht: XXX; isikukood: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; haridus: XXX; emakeel: eesti keel; XXX, kriminaalkorras karistamata. Kaitsja Brigitta Mõttus kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON
2. Tühistada Pärnu Maakohtu
3. juuni 2020 otsus osas, millega 1.
4. J.L mõisteti süüdi

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi YY käega kukla piirkonda löömises; 1.2.

J.L-ile mõisteti karistus

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 alusel; 1.3. J.L-ilt mõisteti menetluskuludena riigi tuludesse Kr

MS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsja tasu 675 eurot ning väljamõistetava menetluskulu kogusuurusena määratleti 1551 eurot.

1. Teha tühistatud osas uus otsus, millega 2.
2. Mõista J.L YY käega kukla piirkonda löömises õigeks; 2.
3. Mõista J.L-ile

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi karistuseks 8 kuud vangistust; 2.3.

Mõista J.L-ilt menetluskuludena riigi tuludesse määratud kaitsja tasu 524 euro suuruses osas ja jätta ülejäänud osa määratud kaitsja tasust, so 151 eurot, riigi kanda. Kokku tuleb J.L-il koos välja mõistetud sundrahaga tasuda riigituludesse menetluskuluna 1400 eurot. 1 3. Muus osas (sealhulgas J.L-i süüdimõistmises ülejäänud süüdistuses

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ja liitkaristuse mõistmises) jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata.

1. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
2. Määrata Advokaadibüroole Mõttus apellatsioonimenetluses J.L-ile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 108 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
3. Pärnu Maakohus tegi
4. juunil 2020 otsuse, millega tunnistas J.L-i süüdi

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi, karistades teda 9-kuulise vangistusega, ja

§ 263lg 1 p 1 järgi, karistades teda 1-aastase vangistusega.

2. Kohus suurendas

§ 63

lg 2 ja § 64 lg 1 alusel raskemat karistust ning mõistis liitkaristuseks 1 aasta ja 3 kuud vangistust. Kohus arvas

§ 68

lg 1 alusel karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja 2 päeva, jättes kandmisele 1 aasta 2 kuud ja 28 päeva vangistust. Kohus jättis

§ 74

lg 1 ja 3 alusel kandmata vangistuse tingimisi täitmisele pööramata, kui J.L ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi.

§ 75

lg 2 p 2, 21 ja 8 alusel kohustati J.L-i katseajal osalema sotsiaalprogrammis, mitte tarvitama alkoholi ning mitte omama või tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid. Lisaks tegi kohus lahendi menetluskulude ja asitõendi osas ning jättis läbi vaatamata tsiviilhagi. 3. Maakohus mõistis J.L-i

§ 263

lg 1 p 1 järgi süüdi selles, et ta 26.05.2018.a kella 03:08 ajal lõi tahtlikult Pärnu linnas XXX asuvas kasiinos Q, mis on avalik koht, tuvastamata arv kordadel UU rusikatega näo ja kogu keha piirkonda, millega põhjustas kannatanu UU-le füüsilist valu ja kehavigastusi ninaluu kinnise murru, pealae marrastuste, vasaku silma all hematoomi, põlvede marrastuste ning alalõua sildproteesi hoidvate tugihammaste ja proteesi kaotuse näol. Sellise tegevusega rikkus J.L KorS § 55 lg1 p 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid, häirides kõrvaliste asjasse mitte puutuvate isikute – kasiino töötaja CC ja kasiinos külastajana viibiva tuvastamata meesterahva, kes J.L-i UU juurest eemale püüdis tirida – rahu ja ohustas turvatunnet. Selline tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat suhtumist avalikku korda. Oma sellise tahtliku tegevusega pani J.L toime avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise vägivallaga. 4. Maakohus mõistis J.L-i

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi selles, et ta isikuna, kes on 26.05.2018.a Pärnus XXX asuvas kasiinos kasutanud teise isiku vastu füüsilist vägivalda, 27.05.2018 kella 00:00 kuni 01:47 vahelisel täpselt tuvastamata ajal Pärnu linnas YYY ründas oma elukaaslast YY, tõugates teda kahel korral õlgadest, mille tagajärjel YY kukkus maha. Seejärel väänas ta YY paremat kätt ja lõi ühel korral käega kukla piirkonda, tekitades sellise tegevusega YY-le füüsilist valu ja parema käe naha pindmised marrastused. Oma sellise tahtliku tegevusega 2 pani J.L toime teisele inimesele füüsilist valu tekitava kehalise väärkohtlemise, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt. 5. Mõistes J.L-i süüdi 26.05.2018.a kuriteos (

§ 263

), leiab kohus teo objektiivseid tunnuseid hinnates, et videosalvestiselt nähtuva pinnalt võib J.L-i suhtes hädakaitset konflikti alguses jaatada, kuid sündmuse arenedes asus J.L ise ründaja rolli, pekstes kannatanut ja pannes toime koosseisulise teo. Kohus leidis, et ajal, mil kannatanu on süüdistatava all n-ö kaitseasendis (kägaras) ning süüdistatav lööb valimatult kannatanut keha- ja peapiirkonda, oli J.L-il lõppenud igasugune hädakaitseseisund. Kui kannatanu poolne rünne oli lõppenud, s.o kannatanu oli maha kukkunud, ei olnud enam J.L-i suhtes vahetut või vahetult eelseisvat rünnet, mida ta oleks olnud õigustatud tõrjuma. Kohus on seisukohal, et J.L-i poolt on avaliku korra raske rikkumise toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. 6. Mõistes J.L-i süüdi 27.05.2018.a kuriteos (

§ 121

), pidas kohus kannatanu ja süüdistatava ütlusi vastuolulisteks ning leidis, et kannatanu YY ütlustes pole alust kahelda, kuna need haakuvad asjas kogutud muude tõenditega. Kohus tugines seetõttu YY ütlustele, mille kohaselt tuli 27.05.2018.a talle tema elukaaslane J.L kallale, s.o tõukas teda, surus maha ja väänas käsi; süüdistatav tõukas kaks korda ning teise tõukamise tõttu kukkus kannatanu mänguasjakasti peale; kannatanu kinnitusel oli valus nii tõukamine kui ka maha surumine ja käe väänamine ning kannatanu selgituste kohaselt olid tal pärast juhtunut sinikad ja kriimustused. Kohtu hinnangul puuduvad tõendid, mis kinnitaks J.L-i versiooni juhtunust. 7. Karistust mõistes ei tuvastanud kohus karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Maakohus leidis, et J.L-i süüd

§ 121

lg 2 p 2, 3 ja § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritavate tegude toimepanemisel tuleb pidada keskmiseks või sellest veidi väiksemaks. Tegude asjaolud ei olnud kuidagi erakordsed vms, mis suurendaks või vähendaks isiku süüd. J.L-i poolt vägivalla kasutamine oli täiesti põhjendamatu, kuid ei põhjustanud kannatanutele püsivaid vigastusi. Samuti tuleb kohtu hinnangul 26.05.2018.a episoodi puhul arvestada, et sündmuse alguses oli J.L hädakaitseisundis ning sündmuse arenedes sai J.L-ist ründaja ehk 26.05.2018.a episoodi puhul ei olnud J.L otseselt füüsilise konflikti algatajaks. Vangistuse mõistmist on kohus põhjendanud ka sellega, et süüdistataval ilmselgelt puuduksid vahendid rahalise karistuse tasumiseks ning tegu pole ühekordse juhuslikku laadi eksimusega, vaid süüdistatav on teiste isikute suhtes olnud vägivaldne kahel korral. 8. Põhjendades karistuse tingimisi kohaldamata jätmist, on kohus toonud esile, et J.L on varem karistamata. Kohus põhjendas üksikasjalikult, miks otsustas allutada J.L-i käitumiskontrollile ja määrata talle katseajaks

§ 75lg 2 p-des 2, 21 ja 8 nimetatud kohustused.

Maakohtu hinnangul vajaks lühikese aja jooksul korduvalt vägivaldselt käitunud süüdistatava suhtumine vägivalda ja selle kasutamisse muutmist/korrigeerimist ning kohtu hinnangul on kriminaalhooldusega võimalik muuta ja kujundada isiku hoiakuid ja tagada kontrolli süüdimõistetu käitumise üle. Sotsiaalprogramm võimaldab muuta ja kujundada süüdistatava suhtumist vägivalda ja selle kasutamisse, samuti õppida paremini lahendama konfliktsituatsioone. Kriminaalasjas leidis kinnitust, et mõlemad kuriteod pani J.L toime alkoholijoobes ja YY selgitas kohtus, et kui J.L tarbib alkoholi, muutub ta tülinorjaks, ning J.L rääkis ka ise kohtus, et oli tegude toimepanemise ajal alkoholijoobes ja oli enne 27.05.2018.a juhtunut tarvitanud narkootilisi aineid. Eelviidatust järeldub kohtu hinnangul, et alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamine soodustab/kutsub esile J.L-i puhul kuritegelikku käitumist, s.o vägivaldsust. Apellatsioon ja vastus sellele

1. Maakohtu otsuse peale esitas 03.08.2020 apellatsiooni J.L-i kaitsja, taotledes Pärnu Maakohtu 30.06.2020 otsuse tühistamist süüdimõistmise ja karistamise osas ning uue otsuse tegemist, millega mõista süüdistatav J.L talle esitatud süüdistustes õigeks, või 3 alternatiivselt määratud karistuse vähendamist, kohaldades J.L-i suhtes tingimisi karistust 1 aastase katseajaga ilma kontrollnõueteta. Kaitsja palub jätta menetluskulud nii Pärnu Maakohtus kui Ringkonnakohtus riigi kanda.
2. Apellandi hinnangul on kohus tõendeid valesti hinnanud ning pole järginud põhimõtet, et kõik kahtlused tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Samuti pole kohus analüüsinud, kas võib esineda karistust kergendavaid asjaolusid. Apellant on seisukohal, et kohus on rikkunud menetlusõiguse norme (põhjendamiskohustuse rikkumine, tõendite hindamisega seonduv), mis on viinud ekslikult süüdistatava süüdimõistmiseni. 11.

§ 263

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo osas leiab apellant, et kohus jaatas õigesti J.L-i hädakaitset konflikti alguses, aga on leidis valesti, et sündmuse arenedes J.L enam hädakaitseseisundis ei olnud, vaid temast sai ründaja. Arusaamatuks jäävad kohtu viited, et süüdistatava väited üksnes hädakaitses tegutsemisest on paljasõnalised, tõendamata ja ennast õigustatavad. Juhul kui J.L-i edasine tegevus poleks proportsioonis tema vastu suunatud ründega, siis saaks rääkida hädakaitse piiride ületamisest, mitte eraldi ründest. Kohus ei ole analüüsinud, kas tegemist võiks olla hädakaitse piiride ületamisega, kuid kaitsja on seisukohal, et J.L ei ületanud hädakaitse piire, vaid tegutses sündmuse jooksul läbivalt hädakaitses. Videosalvestisel on näha otsene provokatiivne käitumine UU poolt J.L-i suhtes ja U rünne, mille käigus ta J.L-i lõi, ja toolide loopimine J.L-i poole, mida kohus otsuses ei maini. Ui rünnak polnud lõppenud ning J.L-il kestis hädakaitseseisund. J.L tegutses hädakaitses terve sündmuse aja, seega esineb tema käitumises õigusvastasust välistav asjaolu. Vahend, millega J.L-i nnast kaitses, oli ründele vastav, ehk löömisele vastas ta löömisega. Iseloomustavast materjalist UU kohta nähtub, et tegemist oli potentsiaalselt ohtliku isikuga, mis kinnitab süüdistatava ütlusi, et temale näis UU ohtlik. J.L-il puudus ka

§ 263lg 1 p 1 teo tahtlus.

12. Tunnistaja QQ ütlused pole usaldusväärsed. Kuna UU suri menetluse kestel, avaldati tema kohtueelses menetluses antud ütlused ning teda polnud võimalik kohtus vahetult küsitleda. UU ütlused lähevad vastuollu teiste tõenditega ja pole täies mahus õiged, mistõttu peaks need tõendikogumist välja jätma. J.L-i ja U kohtlemine rikub isikute võrdse kohtlemise põhimõtet. Pole õiglane, kui konflikti algataja suhtes lõpetatakse kriminaalasi oportuniteediga ja minimaalse rahalise kohustusega, varem karistamata J.L mõistetakse samas sündmuses aga süüdi. Süüdistatava tegevus ei anna välja

§ 263lg 1 p 1 koosseisu.

13.

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritud kuriteo osas leiab apellant järgmist.

Lähisuhtevägivalla infoleht ei tõenda J.L-i süüd, see on täidetud kannatanu ütluste põhjal, mis on vastuolus süüdistatava ütlustega. Tunnistaja QQ, ehk politseiniku ütlused ei tõenda, et vigastused tekitas J.L. QQ ei olnud esimene väljakutsele reageerija, enne olid kiirreageerijad J.L-i kinni pidanud, kuid nende ütlusi asjas tõendina ei ole. Kohus on lugenud usaldusväärseks YY ütlused, mitte J.L-i omi. J.L-i ütlusi ei saa ebausaldusväärseteks pidada vaid seetõttu, et eelmine õhtul toimus J.L-il kasiinos konflikt. Pealegi tegutses ta hädakaitses. J.L on kriminaalkorras karistamata nagu ka YY ning keegi ei tea, kas YY on eelnevalt nt. ise lähisuhtes vägivaldne olnud. Seega ei saa ühe isiku ütlusi teise isiku ütlustele eelistada. Kannatanu ütlusi ei saa pidada täielikult usaldusväärseteks. YY on tunnistanud, et tema põlv läks vastu J.L-i enne väidetavat J.L-i poolset lükkamist. Küsimusele, kui intensiivne see kontakt oli, vastas C, et see ei olnud intensiivne, kuid see on tema subjektiivne hinnang. J.L võis tajuda kontakti intensiivsena ning temale võis tunduda ka kogemata toimunud füüsiline kontakt meelega tehtud tõukena. YY annab ütlusi, et ta ei ole kindel, kas löömine toimus.

1. Kaitsja hinnangul ei olnud J.L-il tahtlust YY-le valu või kehavigastusi tekitada ja puudub subjektiivne külg. YY andis ütlusi, et sai vigastused mänguasja kasti purunemise tõttu, 4 millele ta kukkus. Mänguasja kasti tükid, mis olid põrandal, vigastasid kätt ja ka nägu. J.L ei teadnud ega pidanud ette nägema, et YY kaotab väikse tõuke tagajärjel tasakaalu ning kukub just sinna, kus on juhuslikult mänguasja kast, kast läheb katki ja tekitab vigastusi. Tuvastatud pole ka objektiivne koosseis. YY on küll väitnud, et ta tundis õlgades valu, kui J.L teda lükkas, aga jääb kahtlus, kas ikkagi valu sai põhjustada just J.L-i lüke. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu olemasolu (RKKKo 3-1-1-29-15). Tundub ebausutav, et tõuge õlgadesse võiks tekitada valu. Kui kehalise mõjutuse suhtes on tunda vaid hetkeline valuaisting, ei ole tegemist kehalise väärkohtlemisega (lahend 1-17-11060). Tegemist oli perekondliku riiuga, mitte perevägivalla juhtumiga ja süüdistatava tegevus ei anna välja sätestatud kuriteo koosseisu.
2. Kui kohus leiab, et ühes või mitmes episoodis on siiski süü tõendatud, siis on karistus liiga range ega vasta võimalikule süüle ega teo raskusele. Kohus pole arvestanud kergendavaid asjaolusid (hädakaitse piiride ületamine, hingelise erutuse seisund). Isik ei vaja kriminaalhooldaja järelevalvet. J.L on karistamata, tegudest on möödunud üle kahe aasta ning ei eelnevalt ega ka pärast ei ole tal esinenud mitte mingisuguseid probleeme. Ta ei vaja kontrolli, alkoholi ning narkootikumide tarvitamise keeldu ega sotsiaalprogrammis osalemist. Võimalikule süüle vastaks miinimumi lähedane karistus ja miinimumkatseaeg ilma kontrollnõueteta.
3. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus, et arutab asja kirjalikus menetluses. Seisukohtade ja taotluste esitamiseks antud tähtaja jooksul esitas oma seisukohad prokurör.
4. Prokurör leiab oma kirjalikus vastuses, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. 18.

§ 263

lg 1 p 1 süüdistuse osas toonitab prokurör, et J.L regutses tõepoolest esialgu hädakaitseseisundis, kuid seejärel asus ta ise UU ründama. J.L-i tegevus, mis järgnes kannatanu kukkumisele, ei vasta

§ 28

mõttes hädakaitsele, vaid sel hetkel väljub süüdistatav hädakaitse piiridest ning temast endast saab ründaja. Prokuröri hinnangul viskas UU tooli J.L-i suunas eesootava ründe tõrjumiseks, kuivõrd videosalvestiselt on näha, kuidas J.L üritas kannatanu suunas agressiivselt läheneda. UU ja J.L-i erineva menetlusliku kohtlemise osas selgitab prokurör, et J.L-i suhtes ei peetud võimalikuks lõpetada kriminaalmenetlust KrMS § 202 alusel, kuivõrd vastupidiselt UU kriminaalasjale, heidetakse J.L-ile ette kahe vägivalla kuriteo toimepanemist. Ei saa väita, et isiku süü ei ole kuriteo toimepanemisel suur. Prokuratuur oli avatud kokkuleppemenetluseks, kuid sellest võimalusest J.L loobus. 19.

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul märgib prokurör, et Riigikohus on korduvalt jaatanud võimalust tunnistada isik süüdi vaid ühele tõendile tuginedes, pannes sellisel juhul kohtule kohustuse kirjutada kohtuotsuses eriti selgesti lahti, mis asjaolude pinnalt just selline seisukoht kujunes. Prokuratuuri hinnangul on maakohus seda nõuet täitnud.

1. Samuti leiab prokuratuur, et maakohtu poolt mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik ning selle vähendamiseks põhjused puuduvad. Üheks võimalikuks agressiivse käitumise ajendiks oli J.L-i puhul tarbitav alkohol. Samuti möönis süüdistatav kohtus narkootiliste ainete kasutamist. Ka süüdistatava käitumine näitab, et ta ei suuda teatud olukordi adekvaatselt ja ühiskonnas aktsepteeritavatel viisidel lahendada, vaid kasutab olukordade eskaleerudes nende lahendamiseks vägivalda. Käitumiskontrollile allutamine on ainus viis, kuidas saaks kohustada süüdimõistetut katseajal mitte tarvitama alkoholi ja narkootilisi aineid ning osalema sotsiaalprogrammis, mis aitavad tulevikus ära hoida võimalike uute kuritegude toimepanemist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5
2. Ringkonnakohus analüüsib kõigepealt, kas maakohus mõistis J.L-i õigesti süüdi

§ 263

järgi inkrimineeritud kuriteos (I), peatub seejärel

§ 121

järgi esitatud süüdistusel (II), käsitleb J.L-i karistust (III) ja teeb viimaks ülejäänud vajalikud otsustused (IV). I

1. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha apellandi etteheidete osas, mis puudutavad kahte tõendit, millele maakohus 26.05.2018 kuritegu arutades tugines: tunnistaja QQ ja kannatanu UU ütlused.
2. Apellandi väited ei anna põhjust pidada QQ ütlusi ebausaldusväärseks ega võimalda selle tõendiga seoses heita maakohtule ette menetlusõiguse rikkumist. Kaitsja põhjendab oma kriitikat kahe argumendiga: 1) tunnistaja ütlustest nähtuvalt pidi politsei sündmuskohale saabudes isikud teineteisest lahutama, kuigi videolt nähtuvalt on politsei saabudes rüselus lõppenud, ja 2) tunnistaja kahtlevatest ütlustest istungil oli näha, et ta ei mäletanud enam sündmuse asjaolusid täpselt. Mis puudutab esimest etteheidet, siis kohtuistungi protokollist (tl 62) ilmneb, et ristküsitlusel ei väitnud tunnistaja, et politsei pidi saabudes kannatanu ja süüdistatava lahutama. Vastupidi, tunnistaja ütleb, et kaklus oli selleks ajaks lõppenud. Prokurör avaldas selle ütlusega seoses tunnistaja kohtueelsed ütlused, kus tunnistaja oli tõepoolest rääkinud nii, nagu kaitsja osundab. Tunnistaja möönis siis, et ta täpselt ei mäleta, võis olla tõuklemine, aga tuli tagasi väite juurde, et kui politsei saabus, siis kaks meest arutasid. Vastuse lõpus lisab ta: „Ei ikka vahele läksime,“ aga temalt pole edasi küsitud, mida ta vahele minemise all silmas peab. Kokkuvõttes ei ole võimalik QQ ristküsitlusel antud ütlusest tuletada kindlat seisukohavõttu, et politsei saabudes jätkus kasiinos kannatanu ja süüdistatava kaklus, mille politsei oleks pidanud füüsiliselt lahutama.
3. Isegi kui QQ väitis midagi kohtueelses menetluses ja see avaldati KrMS § 289 lg 1 alusel tõendi usaldusvääruses kontrollis, tuleb rõhutada, et tõenduslik väärtus on kohtus ristküsitlusel antud ütlustel. Tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis on avaldatud KrMS § 289 alusel, ei saa kasutada tõendina tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks, välja arvatud KrMS § 289 1 lg-s 2 sätestatud juhul. Asjaolu, et ristküsitlusel antud ütlused on mingis osas vastuolus sama isiku kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütlustega, ei anna alust jätta ristküsitluse tulemina saadud ütlusi kõrvale ja eelistada tõendina kohtueelses menetluses antud ütlusi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-101-15, p 30). Seega on kaitsja toonud QQ tõendiväärtuseta kohtueelsed ütlused oma apellatsioonis ekslikult esile tähenduses, mida saab omistada vaid kohtus antud ütlustele. Seejuures on oluline, et maakohus tugines selles kuriteoepisoodis QQ ütlustele vaid ühes detailis, milles pole vaidlust kunagi olnud ja mida ei vaidlusta ka kaitsja: UU ja J.L-i vahel toimus füüsiline konflikt. Selle väite usaldusväärsuses ja asjakohasuses pole põhjust kahelda. QQ sõnul oli just eelnev konflikt kasiino klientide vaheline põhjuseks, miks politsei välja kutsuti ja QQ politseiametnikuna sündmuskohale saabus (tl 62). Seega, kui ka jaatada QQ ütlustes teatavat vastuolu, siis käitus maakohus kooskõlas Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-131-13 ja 3-1-1-25-15 mainitud võimalusega jätta

§ 289

lg 1 alusel avaldatud deponeerimata ütluste ja sama isiku ristküsitlusel antud ütluste osalise vastuolu korral tõendikogumisse ristküsitlusel antud ütluste see osa, milles vastuolusid ei ole. QQ mõningased mäletamisraskused („Ma ei saa tõsikindlalt enam väita…“ – tl 62) on mõistetavad. Tunnistaja andis 02.06.2020 ütlusi enam kui kaks aastat tagasi toimunud sündmuse kohta. Isegi kui jätta kõrvale asjaolu, et tunnistaja oli patrullpolitseinik, kelle puhul oli sedalaadi konfliktidega seotud väljakutsetele reageerimine osa töörutiinist, on aastate möödumisega kaasnev mälupidi hägustumine normaalne. Asjaolu, et tunnistaja ei varja seda, viitab pigem tema aususele ega anna põhjust seada kahtluse alla nende asjaolude mäletamist, mida ta väidab mäletavat. Kokkuvõttes – ja iseäranis arvestades seda vähest kaalu, mis kohtuotsuses on 6 QQ ütlustele antud – ei ole maakohus teinud seda tõendit hinnates vigu, mis viinuks ebaõige kohtulahendini.

1. Samuti ei jaga ringkonnakohus apellandi arvamust, et kannatanu ütlused tulnuks tõendikogumist välja jätta. Maakohus on käsitlenud UU ütlusi ja nende tõendina lubatavust otsuse
2. lk esimeses kahes lõigus (algus lk 3). Pole olnud vaidlust, et UU suri kriminaalmenetluse kestel (tl 26 – rahvastikuregistri väljatrükk). Seega on tegemist KrMS § 291 lg 1 p 1 juhtumiga, mil kohus võib kohtumenetluse poole taotlusel varasema ütluse tõendina vastu võtta, kui on täidetud KrMS § 291 lg-s 3 loetletud tingimused: 1) ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses, 2) kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks, 3) tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid ja 4) ütlused on saadud isiku vahetul või audio-videosalvestatud kaugülekuulamisel.
3. UU kuulati kohtueelses menetluses üle vahetult 28.05.2018 (tl 27-28) ja kohus on kohtuotsuses sedastanud ka KrMS § 291 lg 3 p-des 1-3 nimetatud eelduste olemasolu. UU ütluste avaldamine täies mahus toimus 02.06.2020 kohtuistungil ja kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei esitanud kaitsja siis sellele ühtegi vastuväidet (tl 69). Kaitsja apellatsioonist võib järeldada, et kaitsja seab nüüd kahtluse alla KrMS § 291 lg 3 p-s 1 nimetatud nõude täidetuse ehk kannatanu isiku usaldusväärsuse. Apellant leiab, et UU kannatanuna antud ütlused lähevad vastuollu teiste tõenditega; kannatanu väidab, et ei mäleta, kes konflikti alustas ja üritab ennast õigustada, kuigi videost on näha, et UU alustas provokatsiooni ja rünnet. Samuti märgib kaitsja, et asjaolu, et ka UU suhtes algatati kriminaalmenetlus, näitab, et tema kannatanuna antud ütlused ei ole täies mahus õiged. Kaitsja ei selgita samas, miks tal, olles UU ütlustega tuttav juba enne kohtumenetlust, tekkisid need etteheited alles apellatsioonimenetluses, mitte aga siis, kui prokurör taotles ütluste tõendina vastuvõtmist.
4. Ringkonnakohus ei näe põhjust, miks peaks UU ütlused tõendikogumist välja jääma. Asjaolu, et kannatanu ei mäleta mingit tõika, mis on muude tõenditega tõendatud, kuigi sündmusest oli ülekuulamise ajaks vähe aega möödas, võib olla selgitatav sellega, et kannatanu oli kasiinos mängides tarvitanud alkoholi ja oli joobes. Kannatanu sellekohastes ütlustes (tl 28) pole põhjust kahelda, kuna neid pole kunagi keegi kahtluse alla seadnud ning selle väite usaldusväärusest kinnitab mh patrulli teenistuslehel (tl 21) olev märge, et mõlemad (kasiinos toimunud kakluse) osapooled olid tugevasti purjus. Kaitsja väide, et U üritab teha end „tervenisti kannatanuks“ ning ta ütlused on vastuolus teiste tõenditega, jääb sisutuks. Nii näiteks saab tema ütlustest sedastada, et enne J.L-i rünnet rehmas UU jalaga, milline asjaolu kajastub ka asitõendina vaadeldud kasiino turvavideolt. Jääb arusaamatuks, milliseid eneseõigustusi kaitsja U-le ette heidab. Asjaolu, et UU suhtes viidi selles sündmuses samuti läbi kriminaalmenetlus, viitab pigem kohtueelse menetleja objektiivsele lähenemisele, kuna vägivaldses intsidendis osalesid kaks isikut (vt ka KrMS § 211 lg 2: Kohtueelses menetluses selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud) ning juba süütuse presumptsioonist lähtudes ei saa seda isikule endale ette heita.
5. Asjaolu, et keegi on olnud kriminaalmenetluses kahtlusalune, ei tähenda automaatselt, et isiku ütlused ei ole õiged (tuleb tõdeda, et sellisel juhul on kaitsja ise ebajärjekindel, kuna tugineb enda süüdistatavast kaitsealuse ütlustele). Riigikohus on järjekindlalt toonitanud (nt RKKKo-d nr 3-11-94-04, p 8, 3-1-1-100-15, p 19 jne), et kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korral võrdväärsena teiste tõenditega - ka nende ütluste hindamine taandub lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks. Seega ei tee pelk kahtlustatavaks või süüdistatavaks olek kedagi eos ebausaldusväärseks ega anna põhjust nende ütluste kõrvalejätmiseks. Osas, mida UU on mäletanud, ei lähe tema ütlused 7 vastuollu objektiivsete tõenditega, milleks on asitõendi vaatlusprotokollis vaadeldud ja istungil vaadatud turvakaamerasalvestus (tl 36, 69) ning UU vigastusi kirjeldav patsiendikaart.
6. On tõsi, et UU surma tõttu ei saanud kaitsja teda küsitleda. See asjaolu ei välista isiku ütluste kasutamist tõendina. KrMS § 291 lg 1 p 3 nõuab, et tõendi taotleja vastaspoolel oleks küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid, mitte seda, et ta saaks isikut küsitleda. Vastuväiteid võinuks kaitsja kohtus esitada, aga ta ei teinud seda. Küsitlemise võimatus omab tähendust KrMS § 15 lg 3 kontekstis, kuna kohtulahend ei või tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Praegusel juhul pole kaitsja väitnud, et otsus tugineks valdavas osas UU ütlustele. Ja nii see ka pole, sest otsus tugineb

§ 263

kuriteo puhul valdavalt kuriteosündmust kajastavale turvakaamerasalvestusele, aga ka tunnistajate ütlustele. Kokkuvõttes ei ole maakohus teinud UU ütlusi käsitledes ühtegi viga, mis oleks saanud viia ebaõige kohtulahendini. 30. Apellant heidab ette, et kohus pole kujundanud selget seisukohta hädakaitse küsimuses. Kuigi hädakaitse analüüs maakohtu otsusest ei puudu, tuleb möönda, et otsus on ses osas segane, mistõttu kaitsjal tekkis see küsimus õigustatult. Täpsemalt on kohtuotsuses kaks probleemi. Esiteks ei erista maakohus selgelt süüdistuses etteheidetavat vägivalda sama konflikti eelnevast osast, milles süüdistust pole esitatud. Nii juhtubki, et kohus ühest küljest jaatab hädakaitseseisundit, aga seejärel asub seisukohale, et hädakaitseseisundit ei ole, seda esmapilgul vastuolulisena paistvat järeldust selgitamata. Teiseks on kohtuotsus metodoloogiliselt ebastandardne.

§ 2

lg 2 kohaselt karistatakse isikut koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Eelkirjeldatud kolmeastmeline deliktistruktuur seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõudmised (vt nt RKKKo 4-18-3732/22 p 10 jpt). Isiku käitumises karistatava teo olemasolu kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu juurde ning edasi kontrollitakse õigusvastasuse ning süü tasandeid. Hädakaitseseisund või selle puudumine

§ 28

tähenduses on õigusvastasuse tasandi küsimus, kuid ometi on maakohus käsitlenud seda pärast objektiivse koosseisu tuvastamist, aga enne subjektiivse koosseisu juurde liikumist (otsuse lk 3). Lõppkokkuvõttes teeb maakohus (otsuse lk 4 ülal) ringkonnakohtu hinnangul siiski õige järelduse, et õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad (sh järelikult ka

§ 28alusel).

31. Kuivõrd vaidlus käib deliktistruktuuri erinevate elementide üle (kaitsja puudutab nii õigusvastasuse kui tahtlusega seonduvat), peab ringkonnakohus vajalikuks analüüsida läbi nii

§ 263

järgi etteheidetava teo ja sellele vahetult eelnenud tegevuse faktilised asjaolud kui ka inkrimineeritud teo deliktistruktuur.

1. Maakohus sedastas 26.05.2018 kuriteosündmuse faktilised asjaolud eeskätt tuginedes 20.06.2018 vaatlusprotokollis (tl 36) vaadeldud ja istungil vaadatud turvakaamerasalvestisele. Kohtuotsus kajastab salvestiselt nähtut adekvaatselt ja asjakohaselt (lk 5). Samuti kinnitavad seda, et videolt nähtav konflikt ja füüsiline rüselus toimus just UU ja J.L-i vahel, tunnistajate CC, YY ja QQ, kannatanu UU ja süüdistatava J.L-i ütlused, mida maakohus on otsuses ka kajastanud. Selle tagajärjel UU-le tekitatud kehavigastused on kohtuotsuses tõendatuks tunnistatud, tuginedes UU ütlustele, tema patsiendikaardile ja tunnistajate Q ja C ütlustele (otsuse lk 4). Apellatsioonis ei vaidlustata järgmisi süüdistuses sisalduvaid faktilisi asjaolusid, mille kohus tõendatuks luges: J.L lõi 26.05.2018 kella 03:03 ajal Pärnu linnas XXX asuvas kasiinos Q, milline on avalik koht, tuvastamata arv kordadel UU rusikatega näo ja kogu keha piirkonda, millega põhjustas kannatanu UU-le füüsilist valu ja kehavigastusi ninaluu kinnise murru, pealae marrastuste, vasaku silma all hemotoomi, põlvede marrastuste ning alalõua sildproteesi hoidvate tugihammaste ja proteesi kaotuse näol. Apellatsioonis ei vastustata ka tõenditele tuginevat järeldust kohtuotsuses, et eelkirjeldatud tegevusega häiris J.L kõrvaliste asjasse mitte puutuvate isikute – kasiino töötaja CC ja kasiinos külastajana viibiva tuvastamata meesterahva, kes J.L 8 J.L-i UU juurest eemale püüdis tirida – rahu ja ohustas turvatunnet. Viimases tugines kohus eeskätt tunnistaja CC ütlustele ja videosalvestisele (lk 4 viimane lõik, lk 5 algus).
2. Edasiselt käsitletavate küsimuste huvides avab ringkonnakohus asjaolud täpsemalt. Turvakaamerasalvestiselt (mis on helitu) nähtub järgmist. Kell 3.08.30 tuleb lühikestes pükstes mees (U) mänguautomaadi juurde, kus istub naisterahva kõrval J.L . U räägib midagi erutunult, koputab J.L-ile õlale, mille peale J.L tõukab 3:08:40 Uit parema käega. Sellele reageerib U samasuguse käetõukega, mille peale J.L , keda kõrval istuv naine üritab käega talitseda ja kinni hoida, tõuseb ja liigutab käsi viisil, mis mõjub ähvardavalt. U taganeb, lööb jalaga (3:08:46) J.L-i suunas õhku ja seejärel teeb kätega tema suunas ründavaid liigutusi. Siis haaravad J.L ja U üksteisest kinni ja taaruvad üksteist kiskudes, samuti on näha U lööke. 3:08:55 haarab J.L T. U haardesse, tõukab maha ja hakkab ühe käega lajatama tema pea piirkonda (ja võimalik, et ka mujale) ülalt rusikalööke. Alates 3:8:55 – 3:10:55 on U sisuliselt J.L-i haardes, suurema osa sellest ajast algul kõhuli, siis selili J.L-i all maas, J.L taob teda rusikatega, U poolt pole näha mingit rünnet. Vahepeal (alates 3:08:57) üritab J.L-i kõrval istunud naine kiskuda J.L-i lahti, aga ei suuda. 3:09:15 paiku saab naine J.L-i peaaegu püsti, aga ei suuda tema vasakut kätt Uist lahutada; kuigi J.L on püsti, jääb U endiselt põrandale. Seega on alates 3:08:55 U pikali ja käpuli J.L-i all maas, üritab kaitsta pead kätega ja J.L taob teda valimatult pea piirkonda (sellistest valimatutest löökidest räägib oma ütlustes ka tunnistaja CC). Samast ajast alates reageerivad selgelt häiritult ka kaks külastajat (mees ja naine, kelle häiritust on märgata juba 3:08:53), kes on neist maksimaalselt paari meetri läheduses – nende nägudel on näha segadust ja kohkumist ning nad liiguvad 3:09 kohtadelt; samal ajal tulevad asja lahutama kõrvalsaalist kaks meest. 3:10:30 jõuavad kaks meest põrandal kägaras olevate J.L-i ja U juurde (U all, jalad õhus) ja suudavad nad 3:10:55-ks lahutada. J.L ja U liiguvad eri suundades. J.L istub tagasi mänguautomaadi taha. 3:11.56, kui läheneb midagi rääkiv ja näolt verd pühkiv U, tõuseb J.L toolilt ja läheneb Uile. Sama naine üritab neile taas vahele astuda, hoides ründavat J.L-i tagasi. See ei õnnestu. 3:12:24 lööb J.L U ja jookseb taganevale U-le järele. 3:12:43 viskab põgenev U J.L-i tooliga, J.L jätkab rünnet ja hakkab 3:13:04 uuesti kägaras U taguma, neile astuvad inimesed uuesti vahele ja J.L kistakse eemale. See tegevus jätkub sekkumistega kuni 3:15:15, misjärel saabub politsei.
3. Kuigi maakohtu otsuses pole seda selgelt öeldud, annavad tõendid põhjuse järeldada, et naine, kes üritab J.L-i takistada ja teda järjekindlalt (kuid edutult) U küljest lahti kangutada, on J.L-i toonane elukaaslane YY. Seda saab järeldada J.L-i ja C ütlustest, et nad saabusid baari koos ning YY ütluste kohaselt üritas ta minna kaklusele vahele. Ka U ütlustest nähtuvalt üritas kaklust lahutada naine, kellega koos ja kõrvuti J.L kasiinos oli, ning seda, et YY astus neile vahele, ei eitanud küsitlemisel ka J.L (tl 75). See asjaolu on oluline, sedastamaks, milliste isikute häiritust saab

§ 263lg 1 p 1 objektiivse koosseisu täidetuse seisukohalt arvesse võtta.

Videole ja CC ütlustele tuginedes on põhjust väita, et asjassepuutumatuid kõrvalisi isikuid häiris vägivaldne sündmus mitte varem kui alates 3:08:53-55, kui U oli J.L-i haardes ja J.L hakkas teda rusikatega valimatult taguma.

1. Süüdistust ja eelkirjeldatud videolt nähtuvat kõrvutades ilmneb, et kuna J.L-ile heideti ette UU rusikatega näo ja kogu keha piirkonda löömist „tuvastamata arv kordadel“, häirides kasiino külastajaid, siis järelikult kajastab süüdistus J.L-i tegevust alates 03:08:55 ja mitte varem. Süüdistusest jääb välja eelnev, so vahemikus 3:08:40 – 03:08:55 toimunud meestevaheline tõuklemine ja teineteise sakutamine, mille käigus toimus ka eelmainitud jalaviibutus. Kuigi maakohus pole otsuses olnud päris selge, saab sellest järeldada, et jaatades J.L-i hädakaitseseisundit, peab kohus silmas just seda süüdistuses kirjeldatule eelnenud sündmuse faasi. Kohtuotsusest saab järeldada ka seda, et süüdistuses etteheidetud tegevuse ajal ei olnud (enam) hädakaitseseisundit. Parema jälgitavuse huvides tuleb ringkonnakohus selle küsimuse (sh 9 süüdistuses etteheidetud tegevuse ja sellele eelnenud süüdistusevälise tegevuse eristamise) juurde tagasi õigusvastasuse hindamise käigus.
2. Kaitsja ei ole vaidlustanud, et eelkirjeldatud tegevusega, millega süüdistuse ja kohtuotsuse kohaselt J.L rikkus KorS § 55 lg1 p 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid, pani süüdistatav toime

§ 263lg 1 p 1 objektiivsele koosseisule vastava teo.

Kuna apellatsioonis ei ole objektiivset külge vaidlustatud, piirdub ringkonnakohus siinkohal osundusega maakohtu otsuses tuvastatule (otsuse lk 5), tõdedes, et J.L väärkohtles avalikus kohas UU kehaliselt (lüües UU, tekitades talle valu ja kehavigastusi, mis vastab objektiivselt

§ 121lg 1 p 1 tunnustele), häirides sellega asjasse mittepuutuvaid isikuid.

37. Maakohus leidis, et J.L pani

§ 263

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava teo 26.05.2020 toime (vähemalt) kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus nõustub sellega hoolimata apellatsiooni vastuväidetest. Nimelt leiab kaitsja, et J.L-il puudus tahtlus vägivallaga avalikku korda rikkuda, sest ta oli sunnitud ennast kaitsma. Kaitsja arvates ei saa J.L-ile omistada tahtlust teisi häirida ja vägivalda kasutada, sest sündmus, mis teisi häiris, sai teoks ainult tänu UU käitumisele, kellel oli tahtlus vägivallaga avalikku korda rikkuda. 38.

§ 16

lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Sama sätte lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Maakohus leidis õigesti, et vägivallateo pani J.L kannatanu suhtes toime otsese tahtlusega, teades või vähemalt mööndes, et teist isikut lüües põhjustab ta talle valu, st paneb toime vägivalla kasutamise. Samuti pidi süüdistatav võimalikuks pidama, et selline vägivalla kasutamine teiste isikute juuresolekul ja avalikus kohas võib rikkuda juuresviibijate õigusrahu, kuid möönis seda ning käitus siiski vägivaldselt. J.L teadis, et tema löögid (mh näo piirkonda) põhjustavad valu ja kehavigastusi (sh vähemalt sinikaid ehk hematoome) ja ta vähemalt möönis seda. Turvakaamera videosalvestuselt nähtub, et J.L peksab rusikatega intensiivselt ja jõuliste järjestikuste liigutustega enda all olevat kannatanut keha ja pea piirkonda. Pole eluliselt usutav, et selliselt teist inimest peksev isik ei saa aru, et tema löögid teevad haiget ja jätavad vähemalt sinikaid. Sama kehtib juhul, kui süüdistatav oleks tegutsenud hädakaitses, nagu kaitsja väidab. Hädakaitseseisund ei välista tahtlust, vaid on deliktistruktuuri järgmise taseme küsimus. Vastupidi – eesmärgipärane kaitsetegevus, mis väljendub füüsilises vägivallas, saabki toimuda tahtlikult, pigem lausa kavatsetult. Ka nüüd saanuks kaitsetegevusena käsitletav löömine olla eesmärgipärane vaid juhul, kui see olnuks piisavalt jõuline, et vähemalt valu tekitada. 39. Mis puudutab tahtlust

§ 263

teo nö täiendava mõõtme osas (asjassepuutumatute kolmandate isikute häirimine), siis pole nõutav, et teo toimepanijal oleks omaette eesmärk rikkuda avalikku korda (RKKKo nr 3-1-1-15-07, p 14). Seda, et konflikti algul võis J.L tajuda UU agressiivsena ja sellele omakorda reageerida, ei ole maakohus eitanud. See on küsimus, milles pole vaidlust olnud. Seetõttu ei heida keegi J.L-ile ka ette, nagu oleks tema eesmärgiks olnud teiste häirimine. Kaitsjaga saab nõustuda selleski, et teisi häirinud sündmus sai võimalikuks tänu UU käitumisele – võimalik, et sündmuste ahel poleks ilma UU jalalöögita selliseks kujunenud. See, et UU käitus sobimatult, ei tähenda aga, et olukorra edasise kujunemise käigus vabanenuks J.L igasugusest vastutusest teo subjektiivse külje tähenduses.

1. Tahtluse tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element (koosseisupäraste asjaolude teadmine) ja voluntatiivne element (koosseisupäraste asjaolude tahtmine; vt nt RKKKo nr 3-1-1-20-09, p 9.2). Käesolevas asjas ei ole ringkonnakohtul kahtlust, et J.L sai aru ja teadvustas, et pekstes avalikus kohas teist enda all kägaras olevat meest jõhkralt ja võhivõõraste inimeste juuresolekul (sh arvestades, et teda kisti kannatanust eemale ja vahepeal ka olukord rahunes mitmeks minutiks), häirib see kaklus teisi inimesi. Seda kinnitavad muuhulgas nii turvavideo kui ka CC ütlused. Videolt on näha, et just alates kellaajast 3:08:55, so mõniteist 10 sekundit pärast U jalalööki ja alates J.L-i ainitisest rusikatega tagumisest, väljendab nelja lähedal oleva kõrvalise inimese käitumine selget häiritust ja nad liiguvad kohtadelt. Videolt on näha, et J.L rääkis ja suhtles nii intsidendi eel kui vahepealsel ajal, kui ta parasjagu ei peksnud UU, mis viitab sellele, et tema taju ja reageerimisvõime olid piisavalt adekvaatsed, et pole põhjust kahelda tema võimes tunnetada ümbritsevate inimeste reaktsioone ja tähelepanu. Mis puudutab tahtluse voluntatiivset elementi, siis nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et J.L häiris võõraste inimeste rahu vähemalt kaudse tahtlusega: see polnud tema eesmärk, kuid pekstes UU oli tal ükskõik, kas see häirib teisi või mitte. Sellest piisab kaudse tahtluse täidetuseks. Seda järeldust kinnitab fakt, et paar minutit pärast algse kakluse lahutamist (milline fakt pidanuks veenma J.L-i , et selline rüselus on kohatu ja teisi häiriv), ründas J.L UU uuesti. Sellega riimub ka J.L-i enda vastus prokurörile (tl 74), et see, kui ta lõi teda „nokkima“ tulnud meest, kestis „päris pikalt“. Videolt on näha, et asjassepuutumatud inimesed, kelle kohalolekut ta pidi nägema, olid kasiinosaalis mõne meetri raadiuses. Pole eluliselt usutav, et ta ei saanud aru, et nad pidid tähele panema „päris pikalt“ põrandal toimuvat peksmist. Kokkuvõttes on tuvastatud vähemalt kaudne tahtlus.
2. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaa, et 26.05.2018 teo õigusvastasuse välistab hädakaitseseisund ja kohus eksis hädakaitse piiride ületamist mitte analüüsides. Hädakaitse (

§ 28

lg 1) nõuab hädakaitseseisundi, kaitsetegevuse ning hädakaitse teostaja kaitsetahte hindamist (vt nt RKKKo nr 3-1-1-65-15, p 10). Hädakaitseseisund ehk hädakaitseõigus tekib vahetu õigusvastase ründe korral. Kaitsetegevus peab olema kantud kaitsetahtest, s.t kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras, ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt mh RKKKo nr 3-1-1-107-12, p 10). Kui süüdlase tegevus ei ole kaitsetahtest kantud, ei saa rääkida ka õigusvastasust välistava asjaolu esinemisest

§ 28lg 1 mõttes ega hädakaitse piiride ületamise võimalikkusest.

Kuivõrd maakohus leidis, et hädakaitseseisundit peksmise ajal polnud, siis ei pidanudki ta hädakaitsepiiride ületamist analüüsima.

1. Arvestades, kui tihedalt on enne ja pärast 3:08:55 toimunud sündmustik omavahel seotud, ja seda, et maakohtu väide hädakaitseseisundi olemasolust on kaitsja apellatsiooni keskmes, puudutab kohtukolleegium järgnevalt seda osa sündmusest, mis eelnes vahetult süüdistuses etteheidetud teole ja mida maakohus pidas võimalikuks käsitleda hädakaitseseisundina.
2. Ringkonnakohus nõustub, et sündmuse alguses (kuni 3:08:55 ja enne süüdistuses kirjeldatud tegevust) võis J.L tunda end mingil määral U-st füüsiliselt ohustatuna. Samas sedastab ringkonnakohus videosalvestuselt, et füüsilise agressiooniga alustas siiski J.L ise, tõugates U käega. U omakorda eskaleeris olukorda, et vehkides J.L-i suunas jalaga, millest edasi muutus konflikt vahetult füüsilisemaks. Mõlemad osapooled olid ärritunud, mida selgitab esmalt tarvitatud alkohol (kinnitavad mõlema osapoole ütlused; prokuröri küsimusele, mida J.L oli enne kasiinojuhtumit joonud, vastas ta: „Kõike põhimõtteliselt“). Samuti kinnitavad tunnistaja S ütlused, et U-t häiris, et J.L oli istunud kohale, mida eelnevalt seal istunud U oli kasutanud, seejärel aga nimetas J.L tema poole pöördunud U sibulaks. Ristküsitlusel vastas J.L (tl 75) prokuröri küsimusele, miks ta ikkagi ründas teist meest, kuigi YY üritas teda kinni hoida: „No ta tuli ise nokkima.“ Sellest saab järeldada, et J.L-i agressiivsus selles olukorras oli ajendatud märkimisväärses osas just soovist anda teda ärritavale vene mehele nö teenitud palk – vastata samale samaga, panna teine inimene nö paika - mitte aga end esmajärjekorras kaitsta. Kõik see annab põhjust arvata, et sündmus algas tavalise üksteise peale ärritunud purjus inimese tõuklemisega, mis oli tingitud mõlema käitumisest.
3. Ringkonnakohtu hinnangul oli 3:08:40 – 3:08:55 (alates J.L-i käelöögist kuni selleni, kuni U on tema all ja ei ilmuta enam vastupanu märke) tegu vastastikuse kaklusega, kus vaheldusid kaitsja ja ründaja rollid ja kummalgi ei tekkinud kaitseseisundit. Vastastikune kaklus, milles kaitsja ja ründaja rollid vahetuvad, välistab üldjuhul hädakaitseseisundi. Riigikohus on leidnud sellistel 11 juhtudel (3-1-1-34-08, p 7-8; 3-1-1-26-11, p 16), et tegemist on teadliku eneseohustamisega, kus mõlemad kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena. Hädakaitseseisund tekib kakluse puhul vaid siis, kui üks osalejatest muutub võitlusvõimetuks või soovib kaklust lõpetada. Praegusel juhul J.L-il hädakaitseseisundit ei tekkinudki, küll aga saabus kakluses alates 3:08:55 olukord, kus U muutus võitlusvõimetuks ja soovis kaklust lõpetada, kuid J.L, keda kisti eemale, seda ei soovinud.
4. Seega ei kajasta süüdistus põhjendatult J.L-i tegevust, mis eelnes valimatutele rusikalöökidele. See polnud õigusvastane tegevus, aga hädakaitseseisundi pärast, vaid kuna tegemist oli kahe osapoole kaklusega, mis ei eskaleerunud

§ 1191tunnustele vastavaks.

Enne 03:08:55 J.L-i poolt tarvitatud vägivalla õigusvastasuse saab välistada seega põhjusel, et vastastikusele kaklusele omaselt oli olemas vastaspoole ehk U nõusolek.

1. Kuigi ringkonnakohus annab süüdistuses kirjeldatule eelnenud tegevusele (kell 03:08:40 – 55) maakohtust erineva hinnangu ja ei jaga maakohtu arvamust hädakaitseseisundi esinemise osas, ei raskenda see süüdistatava olukorda. Kohtute hinnangute erinevus ei puuduta süüdistuses etteheidetud tegevust (ega selle karistamist), vaid konflikti eelnevat osa, milles süüdistust pole esitatud. Ringkonnakohus ei riku reformatio on peius põhimõtet, kui hindab süüdistusele eelnevat kähmlust erinevalt maakohtust kakluse, mitte hädakaitseseisundi võtmes.
2. Mis puudutab süüdistuses kirjeldatud (ja tegelikkuses alates 03:08:55 toimunud) tegevust, siis on ringkonnakohtu hinnang maakohtuga täielikult kattuv: sellal hädakaitseseisund puudus, mistõttu pole põhjust analüüsida ka selle võimalikku piiride ületamist. Alates sellest ajast tarvitas J.L

§ 121

mõttes õigusvastast vägivalda (mis häiris kõrvalisi isikuid), sest U oli selgelt kaitses ega rünnanud enam. Siis oli U kakluses osalemise lõpetanud, mis on videolt näha nii tema kehahoiakust kui ka sellest, kui aktiivselt üritab YY J.L-i eemale kiskuda. Hoolimata sellest taob J.L U endiselt rusikatega pea piirkonda. 3:09:15 suudab YY J.L-i peaaegu U-st eemale kiskuda, aga J.L üritab jõuga füüsilist kontakti säilitada, U kõhuli põrandal. Hoolimata füüsilise kokkupuute üsna võrdväärsest algusest saab J.L U sellisesse haardesse, et viimane ei osuta enam vastupanu. Ometi jätkab J.L selle järel U rusikatega tagumist. Videolt võib lugeda üle kümne ülalt pea piirkonda suunatud löögi.

1. Alates 3:11:56 on videolt ilmne J.L-i ründav roll (sh liikumine) ja U pidev taganemine. Enne seda uut ründefaasi olid mehed ligi kaks minutit teineteisest täiesti lahus ja ruumi eri osades. J.L istus, vestles YY-ga, jõi. Kui U uuesti läheneb, ei ilmuta ta J.L-i suhtes füüsilist agressiivsust, hoopis J.L on see, kes esimesena U-le füüsiliselt kallale läheb, teda rusikaga lüües. Kaitsja osundab apellatsioonis küll õigesti, et U viskab J.L-i suunas tooli, aga ta teeb seda J.L-i eest ära joostes ja pärast seda, kui J.L on teda löönud ja kasiinoautomaatide ümber taga ajama hakanud. Kaitsjaga võib nõustuda, et kogu sündmustik on käsitletav ühe jätkuva tegevusena, sest ka vahepealse pausi ajal istuv J.L on nähtavalt ärritunud ja rahutu. See on selgitatav sellega, et eeldatavasti tunneb ta endiselt ärritust Ui käitumisest, mistõttu teda ajendab U-le uuesti kallale tungima sama emotsioon ja motiiv, mis ajendas teda Uit peksma ka enne lahutamist. Kohtul ei tekkinud tõendeid hinnates ühtegi kahtlust hädakaitseseisundi puudumise küsimuses.
2. Ringkonnakohus puudutab ka küsimust, kas J.L võis kujutada ekslikult ette, et tal oli hädakaitseseisund (

§ 31

). Oma ütlustes väitis ta, et tal oli tarvis vastu lüüa, sest muidu ta „oleks saanud peksa kohe“ (tl 74). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see väide tõsiseltvõetav, sest J.L-i ennastõigustavad ütlused selle olukorra kohta pole usaldusväärsed. Ristküsitlusel on J.L väitnud nii seda, et ta üritas U rünnaku peale tema haardest lahti rabeleda, sest ei tahtnud temaga võidelda, kui ka seda, et mitte keegi ei tulnud kaklusele vahele. Nagu videolt on näha, ei vasta need väited tõele. Olukord oli vastupidine – J.L-i üritati U-st erinevate inimeste poolt lahti kangutada, kuid see oli väga raske, kuna J.L ei lasknud lahti, vaid peksis U edasi. Objektiivne 12 pilt ei võimalda pidada eluliselt usutavaks, et J.L-il oli põhjust end selles olukorras ohvrina või põhjendamatult ohustatuna tunda. Asjaolu, et teda kangutati pekstavast eemale, kuid ta ei lasknud end tükk aega mõjutada, näitab, et teda motiveeris lööma mitte enesealalhoiutung, vaid soov teine inimene füüsiliselt paika panna. See ei ole sotsiaaladekvaatne käitumine. J.L võttis ristküsitlusel (tl 76) omaks, et süüdistuses nimetatud ajal pani ta kolm päeva järjest pidu, tarvitades nii erinevat liiki alkoholi kui ka mh mingi tableti. See võib selgitada nii tema ebaadekvaatset käitumist kui ka vale mälujälge. 50. Kaitsja väide, et J.L-i süüdimõistmisega ja U suhtes menetluse lõpetamisega rikuti isikute võrdse kohtlemise põhimõtet, ei ole antud juhul asjakohane. Nagu kohus ülal tõdes, on süütekoosseis täidetud ja prokuratuur pole pidanud võimalikuks taotleda KrMS § 202 kohaldamist. Kohus ei saa omal algatusel isiku suhtes KrMS §-i 202 kohaldada. Süüdimõistmine on õigustatud, kuna süüdistusest loobutud ei ole. Küsimus ebavõrdsest kohtlemisest ei tõusetu ka põhjusel, et J.L-i ja UU käitumine ei olnud võrdväärne. 51. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtu lõpliku järeldusega, et J.L ei tegutsenud hädakaitseseisundis ja puuduvad ka muud õigusvastasust välistavad asjaolud. Maakohus kohaldas materiaalõigust ja menetlusõigust õigesti ja maakohtu otsus J.L-i

§ 263lg 1 p 1 alusel süüdimõistmise kohta jääb muutmata.

II 52. Üks peamiseid kaitsja etteheiteid seoses 27.05.2018 toimunud

§ 121

kuriteoga seisneb selles, et kohus luges usaldusväärseks kannatanu YY ütlusi, aga mitte süüdistatava J.L-i omad. Ringkonnakohus leiab, et maakohus kohaldas ses küsimuses kriminaalmenetlusõigust õigesti. Ka riigikohtu praktika kohaselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Sellisel juhul peab kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav ja kohus peab siis igakülgselt ja erapooletult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutama (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-104-16, p 10; 1-15-10967, p 6). Ringkonnakohtu põhjendused kannatanu ütluste kui otsustava tähendusega tõendi käsitlemisel vastavad neile standarditele. Maakohus paigutas YY ütlused asjakohaselt n-ö üldhinnangusse ning otsustas kogu tõendusliku baasi alusel, et süüdistus

§ 121järgi on tõendatud.

1. Kohus on käsitlenud kannatanu ütlusi ja põhjuseid, miks kohus peab neid erinevalt süüdistatava omadest usaldusväärseks, põhjalikult ühel leheküljel (otsuse lk 6-7). Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ja täpsustab tulenevalt kaitsja kriitikast järgmist. Maakohus on jätnud J.L-i YY ütlustest lahknevad ütlused arvestamata, pidades neid ebausaldusväärseks. Eelistades YY ütlusi ja jättes kõrvale J.L-i ütlused, toimis kohus õiguspäraselt ja põhjendatult. Seejuures on üheks põhjuseks, miks J.L-i ennast õigustavatesse ütlusesse tuligi ettevaatlikult suhtuda, asjaolu, et ka 26.05.2018 kuriteo puhul andis J.L ennast õigustavaid ütlusi, mis olid olulistes faktides selges vastuolus objektiivsetes tõendites kajastatuga (ülal p 49).
2. Kaitsja rõhutab, et J.L-i ütlusi, mille kohaselt hoopis YY tõukas teda esimesena ja mingit väänamist polnud, ei saa pidada ebausaldusväärseteks vaid seetõttu, et eelmisel õhtul toimus J.L-il kasiinos konflikt. Siinkohal vahendab apellant maakohtu otsust vääriti, sest maakohus pole J.L-i ütlusi pidanud ebausaldusväärseks vaid sel põhjusel. Maakohtu järeldus: „Arvestades päev varem juhtunut, saab öelda, et J.L-i puhul on tegemist isikuga, kes võib kalduda vägivaldsusele“ on adekvaatne, arvestades ka ringkonnakohtu hinnangut

§ 263alusel esitatud süüdistusele.

Samuti on oluline, et see on vaid üks asjaoludest, mida maakohus süüdistatava ja kannatanu ütlusi hinnates arvesse võttis. 13

1. Kaitsja väide, et „tegelikkuses ei tea keegi, ka kohus, kas YY on eelnevalt nt ise lähisuhtes vägivaldne olnud,“ on asjakohatu. Kaitsja ei ole YY varasemat võimalikku vägivaldsust käsitlenud ei kannatanu ega süüdistatava ülekuulamisel ega ole tõstatanud seda toimikust nähtuvalt varasemas menetluses ka muul moel. Seega on tegemist sisutühja kaitseväitega, mitte aga tegeliku kahtlusega, mille kõrvaldamisega peaks apellatsioonikohus tegelema. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo 18.12.2007, 3-1-1-85-07, 06.10.2016, 3-1-1-58-16, p 42 jpt).
2. YY ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks seegi apellandi väide, et 26.05.2018 episoodi puhul väitis ta tunnistajana kohtus, et ei näinud, kes keda esimesena lõi, kuid videost on näha, et ta oleks pidanud ründe algust siiski nägema. Selles, et inimene taasesitab kaks aastat pärast sündmusi öise sündmuse mõne detaili ebatäpselt, pole iseenesest midagi kahtlast. Isegi kui asuda seisukohale, et YY ülinapid ütlused 26.05.2018 sündmuse kohta pole tingitud halvast mäletamisest, vaid ta jätab teadlikult tõe rääkimata, viitab see pigem soovile J.L-i kaitsta, mitte teda rõõnata. Kuna YY ja J.L olid 26.05.2018 elukaaslased, ei ole YY-l KrMS § 71 lg 1 p-st 5 tulenevalt kohustust J.L-i süüstavaid ütlusi anda. Kuna ka ringkonnakohus jõudis videosalvestust vaadates 26.05.2018 kähmluse algataja suhtes maakohtust erinevale järeldusele, tuleb tõdeda, et kõrvaltvaatajal võiski olla keeruline kindlalt öelda, milline oli algushetk. Samuti võib YY J.L-i vastu ütluste andmisel takistada asjaolu, et ta kardab teda (tl 68).
3. Kaitsja leiab, et lähisuhtevägivalla infoleht ega tunnistaja QQ ütlused ei kinnita J.L-i süüd. Ringkonnakohus tõdeb, et maakohus käsitles neid tõendeid korrektselt. Kohtuotsusest saab järeldada, et politseiametnikust tunnistaja QQ ütlused toimunud vägivalla kohta ja lähisuhtevägivalla infoleht on leidnud käsitlemist just kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimise käigus. See on kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 2 ning KrMS § 66 lg 21 p 2 ja § 289 loogikaga. Ilmselgelt oleks põhjust kahelda kannatanu ütluses kohtuistungil rohkem, kui need oleks selges vastuolus tema poolt vahetult pärast sündmust räägituga, mis peegeldub väljakutsele reageerinud politseiniku mälus ja lähisuhtevägivalla infolehel. Väidete järjekindlus kinnitab nende usaldusväärsust. Kaitsja etteheide sündmuskohale esimesena saabunud isikute üle kuulamata jätmise osas jääb arusamatuks, sest kaitsja pole ülekuulamist kunagi taolenud.
4. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohus on tõesti mõistnud J.L-i süüdi valdavalt kannatanu YY ütlustele tuginedes. See pole seadusevastane. Seda võimaldab mh ka KrMS § 15 lg 3, millest järeldub, et kohtulahend võib tugineda üksnes või valdavas ulatuses ühe isiku ütlustele, kui süüdistataval ja kaitsjal on võimalik teda küsitleda. Kaitsja ja J.L said YY küsitleda kohtuistungil ning ta jäi endale kindlaks. Samuti olid tema ütlused riimuvas kogumis muuhulgas tunnistaja QQ ütlustega ja fototabeliga kannatanu vigastuste kohta.
5. Maakohus mõistis J.L-i

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi terves süüdistuse mahus, mille kohaselt J.L ründas oma elukaaslast YY, tõugates teda kahel korral õlgadest, mille tagajärjel YY kukkus maha; seejärel väänas ta YY paremat kätt ja lõi ühel korral käega kukla piirkonda, tekitades sellise tegevusega YY-le füüsilist valu ja parema käe naha pindmised marrastused. Oma sellise tahtliku tegevusega pani J.L toime teisele inimesele füüsilist valu tekitava kehalise väärkohtlemise lähisuhtes ja korduvalt. 60. Kaitsja hinnangul tuleb J.L täielikult õigeks mõista, kuna puudub nii

§ 121teo objektiivne kui ka subjektiivne külg.

Kohtukolleegium nõustub selle seisukohaga osaliselt ja nimelt selles, et J.L tuleb mõista õigeks YY löömises käega kukla piirkonda.

1. Nagu kaitsja õigesti märgib, andis YY ütlusi (tl 66), et ta ei mäleta, kas J.L teda ka lõi. Ta pidas võimalikuks, et valu kuklas võis olla ka lihastest. Mingeid muid tõendeid löömise kohta 14 ei ole. Kohus käsitles otsuses põhjalikult tõukamist ja väänamist, minnes löömisest sisuliselt mööda. Seega puuduvad otsuses põhjendused löömises süüdimõistmiseks. Järelikult tuleb J.L YY löömises 27.05.2018 KrMS § 309 lg 2 kohaselt õigeks mõista, kuna selles osas ei ole kuritegu tuvastatud. Üldmenetluses süüdistusakti alusel kriminaalasja arutav kohus ei saa jätta mingit osa süüdistusest tähelepanuta, vaid peab tegema otsustuse kõigi süüdistuses kirjeldatud tegude kohta, mis saab KrMS § 309 lg 1 kohaselt väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 järgi kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo nr 3-1-1-45-13, p 11, RKKKm nr 1-15-3555). Tuleb tõdeda, et jättes ühe osateo kohtuotsuses käsitlemata ja tõendite puudumise tõttu isiku selles osaliselt õigeks mõistmata, rikkus maakohus kriminaalmenetluse norme KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
2. Seevastu ülejäänud osas kohtukolleegium kaitsjaga ei nõustu, sest maakohus on kohtuotsuse lehekülgedel 6-8 jälgitavalt ja piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ning millistele tõenditele tuginedes ta J.L-i

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ülejäänud süüdistuses süüdi mõistis.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendutega. 63.

§ 121

näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Maakohus on ammendavalt selgitanud, kuidas on tõendatud kaks tõukamist ja käe väänamine, kannatanu käe kriimustused ja valu tundmine. Kannatanu ütlused (tl 64-68) kajastavad selgelt, et J.L tõukas teda armukadedusest tekkinud ärritusest kaks korda (tõugates ta lausa teise tuppa), kusjuures teisel korral kukkus YY põrandal oleva mänguasjakasti peale ja sai kriimustuse. Seejärel väänas J.L YY maha ja väänas ta käe selja taha. Haiget sai kannatanu nii kukkumisest seljale kui ka kätte väänamisest. Sellega on olemas kõik

§ 121

lg 1 objektiivse koosseisu tunnused – vägivaldsed teod, neist tingitud valu ja samuti kehavigastus ehk kriimustus (marrastus) (kuigi koosseisu täidetuseks piisab ka valust).

1. Erinevalt kaitsja väidetest tuleneb kannatanu ütlustest selgelt, et valu (ja kriimustus) tekkisid tõukamise vältimatu tagajärjena. Kriimustus tekkis tõukamisest tingitud kukkumisest vastu põrandal olevaid asju. Kaitsja on viidanud kohtulahendeile 1-17-11060 ja 3-1-1-29-15, leides, et maakohus ei käsitlenud piisavalt küsimust, kas selliste tegude puhul saab süüdistatavale omistada tüüpilise tagajärjena valuaistingu tekitamist. Maakohus analüüsis seda aspekti piisava põhjalikkusega otsuse lk-l 7 (ülalt
2. ja
3. lõik) ja jõudis jälgitava mõttekäigu tulemusel järeldusele, et antud olukorras kohaldatud vägivalla puhul pole mõistlikul inimesel põhjust kahelda, et kannatanu tõesti tundis valu ja see polnud seotud pelgalt konkreetse kannatanu eripäradega. Apellatsioonist ei selgu, millist lahendit nr 1-17-11060 kaitsja silmas peab, kuna sellist Riigikohtu lahendit ei ole. Kui silmas on peetud Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2018 otsust, siis on kaitsja seda refereerinud liiga vabalt. Tookordse kaasuse vägivald pole samastatav käesoleva asja väänamise ja jõulise tõukamisega, mille tulemusel kannatanu kukkus. Kaitsja arvates pole usutav, et kannatanu tundis õlgadest vastu maad tõugatuna õlgades valu. Kaitsja väide ebausutavuse kohta on sisutühi. See, et kaitsja midagi lihtsalt ei usu, ei saa olla õigeksmõistmise aluseks. Kõnealusel juhul on maakohus põhjalikult põhjendanud, miks on kannatanu ütlused (sh valu tundmise kohta) usutavad ja kajastavad sellise vägivalla tüüpilist tagajärge. Teiseks jätab kaitsja tähelepanuta, et kannatanu sõnul sai ta kukkudes haiget ka seljale. Kaitsja ei ole vaidlustanud raskendavate koosseisuliste tunnuste esinemist

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 mõttes (maakohtu ammendavad põhjendused otsuse lk-l 7).

Seega on

§ 121lg 2 p 2 ja 3 objektiivne koosseis täidetud.

1. Täidetud on ka teo subjektiivne koosseis. Kohus on (otsuse lk 7 lõpp, lk 8 algus) õigesti tuvastanud otsese tahtluse. Kohtukolleegium nõustub, et tõugates kannatanut sellise jõuga, et see kukkus maha, ja väänates maas surudes ta kätt selja taha, pidi J.L mõistma, et see tekitab valu. Käe väänamine selja taha on inimesele kehaliselt ebaloomulik olukord ja kui seda jõuga teha, on see ilmselgelt valus. Samuti on inimese kukkumine vastu maapinda eelduslikult valus, kui see toimub ootamatu tõuke tulemusena. Kaitsja on eraldi esile toonud, et YY sai vigastused 15 mänguasjakasti purunemise tõttu, millele ta kukkus, mitte aga J.L-i vahetu kontakti tõttu. Kaitsja leiab, et J.L ei teadnud ega pidanud ette nägema, et YY kaotab väikese tõuke tagajärjel tasakaalu ja kukub just sinna, kus on juhuslikult mänguasjakast, mis läheb katki ja tekitab vigastusi. Kohus sellega ei nõustu. Tõendamist leidis, et J.L tõukas kaks korda ja piisavalt kõvasti, et YY kukkus. Kaitsja ei ole toonud esile mingeid ebatavalisi asjaolusid, mille tõttu J.L ei saanud ette näha, et YY kukub põrandal olevatele asjadele – näiteks, et J.L-il on mingi nägemishäire või et toas on pime. Samas tuleb rõhutada, et koosseisu täidetuseks piisab sellest, et J.L pidi nägema ette valu tekitamist.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puuduvad ka süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud. Apellatsioonist ei selgu üheselt, miks on kaitsja toonud esile asjaolu, et YY põlv läks enne väidetavat lükkamist vastu J.L-i , alkoholi tarvitanud J.L võis tajuda kontakti intensiivsena ja talle võis tunduda ka vastav väidetav kogemata toimunud füüsiline kontakt meelega tehtud tõukena. Jääb ebaselgeks, kas kaitsja näeb selles mingisugust õigusvastasust välistavat asjaolu, sest kaitsja ei ole seda väidet seostanud subjektiivsete ega objektiivsete tunnustega. Samuti ei ole võimalik tuletada sellest kaitsja väitest hädakaitseseisundit. Samuti pole kaitsja öelnud, et sel põhjusel võis J.L eksida õigusvastasust välistavas asjaolus

§ 31mõttes.

Isegi kui kaitsja soovis sellele vihjata, siis ei võimalda asjaolud kohtukolleegiumil sellise järelduseni jõuda. Nagu nähtub YY usaldusväärsetest ütlustest, oli tegemist kerge riivega, mida polnud võimalik tajuda ohustava vägivallana (tl 68). 67. Kokkuvõttes kuulub otsus tühistamisele osas, millega J.L mõisteti süüdi YY löömises. Ülejäänud osas jääb see

§ 121järgi süüdimõistmises muutmata.

III

1. Kaitsja on leidnud, et määratud karistus on liiga range, ei vasta võimalikule süüle ega teo raskusele ning arvestatud pole ka karistust kergendavate asjaoludega - hädakaitse piiride ületamise ja hingelise erutuse seisundiga. Samuti ei vaja J.L seaduskuulekaks eluks kontrolli ega kohtu poolt pandud kohustusi.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et J.L-ile

§ 263

lg 1 p 1 alusel mõistetud karistus on maakohtu poolet õigesti määratletud ja arvesse on võetud kõiki olulisi asjaolusid (maakohtu otsuse lk 8-9). Seda, et kohus valis karistusliigiks just vangistuse, põhjendades seda adekvaatselt eraldi lõigus, ei ole kaitsja apellatsioonis vaidlustanud. Seega saab olla küsimus selles, kas aastane karistus on liiga range. Nagu ka Riigikohtu praktikas on korduvalt sedastatud (viimati 1-171629/44), tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, mille järel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Seda kõike on maakohus teinud, arvestades seejuures J.L-i kasuks asjaolu, et J.L „ei olnud otseselt füüsilise konflikti algatajaks.“ Seetõttu on kohus ka leidnud, et J.L-i süü on keskmine või veidi väiksem. 70. Nagu ülal juba käsitletud, ei tuvastanud ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga süüdistuses inkrimineeritud tegevuse ajal hädakaitseseisundit. Seetõttu pole alust rääkida ka selle piiride ületamisest (vt ka RKKKo 3-1-1-107-12)

§ 28lg 2 ja § 57 lg 1 p 8 tähenduses.

Samuti ei anna tuvastatud asjaolud alust sedastada

§ 57

lg 1 p-s 6 nimetatud õigusvastasust välistavat asjaolu (süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul). Viimane on välistatud eeskätt põhjusel, et pole mingeid tõendeid, et J.L-il oli 26.05.2018 öösel tugev hingelise erutuse seisund. Ise ta selliseid ütlusi ei anna ja ka muudest tõenditest seda järeldada ei saa. Nagu J.L on ise väitnud, mida kinnitab ka video ning tunnistajate ütlused, oli ta alkoholijoobes. Tuvastatud faktid ei anna põhjust omistada tema 16 käitumist millelegi muule, kui tavapärasele alkoholijoobest võimendatud ärritusele ja agressiivsusele, mis tekkis siis, kui UU tuli temalt tagasi nõutama kohta, kus ta enne istus. J.L reageeris joobnule sobivana tundunud vägivallaga, sest U „tuli ise nokkima“ (vt ka ülal p 40 ja 49). Kuna kohtuliku uurimise käigus ei ilmnenud midagi tugevale hingelisele erutusele viitavat ning kaitsja ei maininud seda asjaolu ka kohtuvaidluste käigus, on igati põhjendatud, et maakohus seda küsimust otsuses ei analüüsinud. 71. Eelnevat arvestades on maakohus mõistnud

§ 263lg 1 p 1 teo eest põhjendatult karistuseks 1-aastase vangistuse.

Arvestades, et karistuse ülemmäär selle teo eest on 5-aastane vangistus ja seega jääb keskmäär 2,5 aasta lähedusse, mõistis kohus karistuse tuntavalt alla keskmäära. Tuleb tõdeda, et maakohus ei ole karistusmäära juures eraldi esile toonud mingeid erija üldpreventiivseid kaalutlusi ega õiguskorra kaitsmise huvisid, küll aga keskendub ta neile asjaoludele põhjalikult

§ 74kohaldamise juures.

Samas ei ole ka kaitsja nimetanud selliseid eri- ja üldpreventsiooni ning õiguskorra kaitse seisukohalt olulisi argumente, mille tõttu peaks juba niigi miinimumile lähedast vangistust veelgi vähendama. Tegemist ei olnud mingisugustel erilistel asjaoludel toime pandud teoga. Kohus võis veenduda ka videosalvestuselt, et tegemist oli intensiivse ja kestva peksmisega. Tuleb arvestada, et selline jõhker tegu toimus avalikus kohas ja J.L-i i andnud menetluse käigus mõista, et ta oleks teadvustanud oma teo ekslikkust. Selleks, et J.L saaks oma käitumise ebaõigusest aru ja hoiduks tulevikus samasugustest tegudest, peab olema karistus piisavalt piirava mõjuga, et see oleks tuntav ja selle eripreventiivne mõju optimaalne. Aastast ehk alammäärale lähedast vangistust ei saa pidada ülemäära karmiks ja kaitsja apellatsioonis esitatud ei anna väited põhjust selle vähendamiseks. 72. Mis puudutab

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 alusel mõistetud üheksakuulist vangistust, siis ei ole kaitsja esitanud ühtegi argumenti, miks see karistus on tema hinnangul põhjendamatult range. Alammäärale lähedast vangistust ei saa pidada sugugi ebaproportsionaalselt suureks. Tegemist oli juba korduva vägivallateoga, kuigi alles eelmisel päeval oli J.L pidanud politseile vägivaldsuse pärast aru andma, ja ka siin on karistuse ülemmääraks 5-aastane vangistus (ja keskmääraks ligi 2,5aastane vangistus). Maakohus on arvestanud süü puhul põhjendatult sellega, et kannatanule ei jäänud teoga seoses jäädavaid kahjustusi, kuid vägivald kui niisugune oli täiesti põhjendamatu. Vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei ole siingi. Kuna tegemist on üsna tüüpilise tüüpilise perevägivalla juhtumiga, siis ei sedasta kohus siin ka mingeid juba eelmises punktis mainituist erinevaid eri- ja üldpreventiivseid mõjureid, mis võiks õigustada maakohtust leebemat suhtumist karistusse. Arvestades perevägivalla ühiskondlikult probleemset olemust, räägivad õiguskorra kaitse huvid pigem raskema kui kergema karistuse kasuks. 73. Siiski tuleb arvestada, et maakohus jättis J.L-i ekslikult õigeks mõistmata ühes osateos neljast (milleks olid süüdistuse kohaselt kaks tõukamist, löömine ja väänamine). Seoses osalise õigeksmõistmisega tuleb kaaluda, kas karistust tuleb vähendada. KrMS § 340 lg 2 p-st 2 tulenevalt ei pea süüdistatava osaline õigeksmõistmine tooma kaasa talle kergema karistuse mõistmist. Süüdistuses heideti J.L-ile ette nelja vägivaldset liigutust, millest üks langes ära, mis tähendab, et

§ 121süüdistuses sisalduvad etteheideted kahanesid tajutaval määral.

See peaks väljenduma ka karistuses. Kuigi maakohus jättis

§ 121

lg 2 p 2 ja 3 süüdistuse mahu suhteliselt olulise vähenemise karistamisel arvestamata ja kohaldas seega valesti materiaalõigust, saab ringkonnakohus selle minetuse ise kõrvaldada, mõistes uue karistuse. Kohtulikul arutamisel selgus, et just tõukamised ja väänamine põhjustasid valu ja vigastuse. Teo kvalifikatsioon õigeksmõistmisega ei muutu. Kuna mõistetud karistus on niigi miinimummäära lähedane, vastab see põhiosas J.L-i süüle ja tema isikule ka osalise süüdimõistmise korral. Ringkonnakohtu hinnangul on kokkuvõttes kohane ja proportsionaalne vähendada J.L-i karistust

§ 121

järgi inkrimineeritud kuriteos ühe kuu võrra, karistades teda seega 8-kuulise vangistusega. 17 74. Samas ei pea kohtukolleegium põhjendatuks muuta

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristust.

Maakohus mõistis karistuse raskeima (st

§ 263

järgi mõistetud) karistuse suurendamise teel, suurendades aastast karistust kolme kuu võrra, saades tulemuseks aasta ja kolm kuud vangistust. Seega mõjutas kergem ehk

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 alusel mõistetud karistus liitkaristust äärmiselt vähe.

Kuna raskem karistus jääb muutmata ja

§ 121

alusel mõistetav karistus on endiselt oluliselt suurem kui 3 kuud, pole vajadust liitkaristuse muutmiseks. Aastase vangistuse ja 8-kuulise vangistuse liitmise tulemusena saadud aasta ja kolmekuuline liitkaristus on endiselt süüdistatava jaoks väga soodne karistuste liitmise viis, sest karistused oleks võimalik liita ka täies ulatuses. Seega jääb muutmata nii liitkaristus kui ka

§ 68lg 1 alusel tehtud tehe.

Kandmisele kuuluvaks karistuseks jääb endiselt 1 aasta, kaks kuud ja 28 päeva vangistust. 75. Ringkonnakohus ei näe põhjust asuda maakohtust erinevale seisukohale ka

§ 74alusel käitumiskontrolli kohaldamise ja selle tingimuste osas.

Maakohus on seda ammendavalt ja asjakohaselt põhjendanud (otsuse lk 9). Kaitsja märgib, et süüdistatav on varem karistamata ja on kahe aasta jooksul pärast liiga range. Ringkonnakohus osundab, et pidades võimalikuks karistuse tingimuslikku kohaldamist ja määrates miinimumilähedase katseaja, ongi maakohus juba arvestanud selle usaldusega, mis riigil on J.L-i kui varem karistamata isiku vastu, kes pole ka hiljem kuritegusid toime pannud. Kuigi seadus võimaldab määrata viieaastase katseaja, määrati see J.L-ile üksnes pooleteise aasta pikkusena. Veel leebematel tingimustel kahe järjestikuse vägivallateo eest karistuse kohaldamine ei oleks õigustatud. Lisaks maakohtu poolt juba otsuses märgitule toonitab kohtukolleegium, et määratud kohustused on igati põhjendatud, arvestades J.L-i enda tõdemust, et kuriteod leidsid aset perioodil, kui ta kolm päeva järjest „pani pidu“ (sh tarvitas alkoholi) ja muuhulgas manustas klubis „mingi väikse tableti moodi asja.“ Süüdistatav, kes oma süüd eitab, vajab välist tuge ja motivatsiooni selleks, et tulevikus samalaadseid tegusid enam ei korduks ja et ta tõsiselt hoiduks sarnastes olukordades sarnasest käitumisest. Seetõttu on põhjendatud alkoholi- ja narkokeeld ning kohustus läbida sotsiaalprogramm, mis maakohtu hinnangul peaks muutma suhtumist vägivalda ja õpetama lahendama konflikte. 76. Seega jääb maakohtu otsus mõistetud liitkaristuse ja

§ 74kohaldamise osas muutmata. IV 77. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes Kr

MS § 337 lg 1 p-le 4, § 338 p-dele 2 ja 4 ning § 340 lg 1 ja lg 2 p-le 2 tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada, mõista J.L osaliselt õigeks ning mõista uus karistus

§ 121lg 2 p 2 ja 3 järgi.

1. J.L-i kaitsja vandeadvokaat Brigitta Mõttus on esitanud taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigi õigusabi tasu suurus sõltub taotluses märgitud toimingute ja nendeks kulunud aja põhjendatusest (vt ka RKKKo nr 3-1-1-57-15, p 9).
2. Kaitsja põhjendab taotlust maakohtu otsusega tutvumise ja analüüsiga (pool tundi), aruteluga kaitsealusega (poolt tundi) ning 4 tunniga, mis kulus üheksaleheküljelise apellatsiooni koostamisele. Arvestades tunnitasu suurust 54 eurot, taotleb advokaat kokku tasu 270 eurot 5 tunni eest. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust osaliselt põhjendatuks. Taotlus on täielikult põhjendatud osas, mis puudutab maakohtu otsusega tutvumist ja arutelu kaitsealusega. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus kaitsja hinnanguga sellele, milline oli apellatsiooni koostamisele kulunud põhjendatud töömaht. Apellatsioon koosneb tõesti 9-st leheküljest, millest 4 lehekülge (enamus lkst 1, lk-d 2 – 5) on aga maakohtu otsuse referaat. Kuna maakohtu otsuse põhjendatust hindav ringkonnakohus loeb läbi maakohtu otsuse enda, siis on selline refereerimine tarbetu. Apellatsiooni tegelik sisu asub lehtedel 5-10, kuid lähemal uurimisel kattub see suures osas peaaegu sõnasõnaliselt 4-lehelise kohtukõnega (tl 85-88). Nagu nähtub tl-delt 89-90, tasuti kaitsjale 2 tunni kohtukõne koostamisele kulutatud aja eest juba 108 eurot. Võrreldes apellatsiooni kohtukõnega, 18 näeb ringkonnakohus maksimaalselt 96 rida ehk ligi kaks lehekülge uut teksti, mis on omakorda (eriti esimese episoodi puhul) deliktistruktuuri seisukohalt ebaloogiline. Seejuures puudutab see valdavalt asjaolusid, milles ringkonnakohus apellatsiooni põhjendatuks ei pea. Kuigi ringkonnakohus rahuldab apellatsiooni osaliselt (YY löömisega seoses), siis seda küsimust puudutab apellatsioonis vaid üks rida, mis sisaldus samal kujul juba ka kaitsekõnes. Kokkuvõttes peab kriminaalkolleegium apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise mõistlikuks kahe tunni ulatuses (millest 1 tund apellatsiooni koostamise eest). Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ja justiitsministri
3. juuli
4. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 6 lg-st 3 määrab ringkonnakohus riigi õigusabi tasu suuruseks kaitsja kahele töötunnile vastava summa, s.o 108 eurot. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava lahendi, jäävad KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt menetluskulud riigi kanda.
5. Ringkonnakohus mõistab J.L-i õigeks osaliselt, ühes osateos. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel (vt nt 1-187408/62, p 25). Sellisel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse.
6. Vaidlustatud maakohtu otsusega mõisteti J.L-ilt riigi tuludesse menetluskulud, mis koosnesid KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsja tasust 675 eurot ning KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 1 alusel sundrahast 876 eurot, kokku 1551 eurot. Kuna maakohtu otsusega süüdistatavalt välja mõistetud määratud kaitsja tasu tuleb õigeksmõistmisega seoses osaliselt riigi kanda jätta, tuleb maakohtu otsus tühistada osaliselt ka menetluskulude osas. Riigikohus on leidnud sarnases olukorras valitud kaitsjate puhul, et kui kaitsjatasuarvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (nt RKKKo 1-17-11682/102, p 26.) Ringkonnakohus tõdeb toimiku (sh kaitsja koostatud dokumentide ja esinemiste) alusel, et kaitsja ajakulu seoses konkreetselt J.L-ile CC löömises esitatud süüdistusega ei saa ületada paari tundi, kui sedagi. Hinnates seda veidi ebaselget asjaolu süüdistatavale soodsas suunas, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta osalise õigeksmõistmise tõttu riigi kanda 151 euro suurune osa süüdistatava kaitsmise kulust kohtueelses menetluses ja maakohtus. Seega jääb süüdistataval kokku hüvitada menetluskulu 1400 eurot, mis koosneb ülejäänud osast kaitsjatasust ja sundrahast. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse.
7. Muus osas jätab Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Allkirjastatud digitaalselt 19