Obsah (8)

§ 274§ 2742§ 339§ 306§ 269§ 2052§ 390§ 175

1-17-7731 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 14. september 2022. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-7731 (14230112154) Kohtukoosseis Pavel Go

2742 lg 1 alusel kriminaalasi X suhtes ning jätta menetluskulud riigi kanda. Kohtule esitatud taotlustes toodi välja kõne all oleva kriminaalasja senine menetluskäik. Taotluse esitaja on veendunud, et käesolevas kriminaalmenetluses on igal juhul ületatud mõistlik menetlusaeg. Taotluse esitaja hinnangul ei anna kohtupraktikas välja toodud aspektid (kohtuasja keerukus, riigivõimu käitumine ning selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul) alust järelduseks, et mõistlik menetlusaeg pole siiski möödunud. Taotleja prognoosis (sh arvestades, et menetlusosalised ning osa tunnistajaid on eakad inimesed), et jõustuv kohtuotsus võib selles asjas saabuda ca 1 aasta ja 6 kuu pärast. Seega saabuks jõustuv lahend ca 8,5 aastat pärast taotleja suhtes mõistliku menetlusaja kulgema hakkamist. Taotleja hinnangul väärib siinses ajas kaalumist ka see, mil määral on tõendite uurimine kohtumenetluses enam võimalik ning kui realistlik on tagantjärgi tegelikult aset leidnu üheselt selgelt tuvastamine (etteheidetavast teost on möödunud 8,5 aastat). Kannatanul on tuvastatud dementsus. Taotleja X on keerulises tervislikus seisundis 82 aastane vanadaam. Kriminaalasja lahendamise tuum seisneb kannatanu ja X vaheliste kokkulepete tuvastamises. X arusaamisel toimus süüteoteate esitamine politseile läbi Z ja F. Tunnistaja Z on surnud. Süüdistusaktis toodud tunnistaja F on 85 aastane. Kõigi tunnistajate puhul esineb olukord, kus tuleb asuda meenutama 7-8,5 aasta taguseid sündmusi. Kohtueelses menetluses ja süüdistusaktis ei ole sisuliselt mingit tähelepanu pööratud taotleja ja W OÜ lepingulistele suhetele ning korteri W OÜ-le ülemineku asjaoludele. Kui X-le heidetakse ette kannatanu elukoha kaotust, pidanuks prokuratuur tundma märksa suuremat huvi, mil viisil ja millistel põhjustel sai korteri omanikuks W OÜ (mis omakorda sai põhjuseks, et kannatanu kaotas võimaluse jätkata korteris elamist). W OÜ ja taotleja vahelise laenulepingu järgi oli laenusumma 20 000 eurot ja tagasimakse kohustus kokku 61 280 eurot. Kohtueelne kriminaaltoimik koosnes kahest köitest. Kriminaalasja lahendamist ja tõe välja selgitamist on muutnud keerulisemaks kannatanul tuvastatud dementsus, mis on raskendanud kannatanu ja X vaheliste kokkulepete tagantjärgi tuvastamist. Kriminaalasja lahendamist ja tõe välja selgitamist on oluliselt mõjutanud kohtueelses menetluses riigi poolne menetluse venitamine, passiivsus ja oluliste menetlustoimingute tegemata jätmine. Kohtueelses ja ka I astme kohtumenetluses kuulati üle üksikud tunnistajad. Käesoleva süüdistuse kvalifikatsioon 2 1-17-7731 ega eluliste asjaolude kogum ei ole ebatavaliselt kompleksne või hoomamatu. Kokkuvõtvalt olid X ja tema kaitsja seisukohal, et kõne all olev kriminaalasi ei ole mahukas ega keerukas. Taotluse esitaja hinnangul on kriminaalasja menetluse mõistlik aeg ületatud riigivõimu tegevuse(tuse) tõttu. Kohtueelne menetlus toimus ajaperioodil 20.10.

1. a (süüteoteate esitamine) – 16.08.
2. a (süüdistusakti koostamine). Perioodil 20.10.
3. a – 05.05.
4. a ehk esimesel poolaastal piirdus kohtueelne menetlus kannatanu ülekuulamisega ja paari üksiku päringu teostamisega. Töömahult on tegemist ühe- kahe tööpäeva toimingutega. Perioodil 06.05.2015 .a – 02.11.
5. a ehk teine poolaasta, kuulati täiendavat üle kannatanu ja peeti kinni ning kuulati üle X. Vahetati ka paar kirja korteri teemal, arestiti konfiskeerimise tagamiseks taotleja omandis olev korter XXX, kuid võimaldati hiljem see kohtutäituril müüa. Töömahult on taotluse esitaja hinnangul tegemist kuni ühe töönädala toimingutega. Perioodil 03.11.
6. a – 30.11.
7. a ehk ca esimene kuu teisest menetlusaastast, viidi läbi kohtueelne menetlus s.h kuulati üle süüdistatav Y ja tunnistajad. Perioodil 01.12.
8. a – 31.07.
9. a kuulati üle üks tunnistaja, võeti vastu tsiviilhagi ja teostati paar üksikut päringut. Töömahult on taotluse esitaja hinnangul tegemist ühe - kahe tööpäeva toimingutega. Perioodil 01.08.
10. a – 16.08.
11. a võis toimuda süüdistusakti koostamine (kuigi mahult ja sisult on siingi pigem tegemist paari tööpäeva mahuga). Eeltoodust nähtus taotluse esitaja hinnangul, et kohtueelne menetlus kestis ca 2 aastat ja 10 kuud. Kohtueelse menetluse kestel leidus mitmeid pikki tegevusetuid perioode. Aktiivselt on menetlusega tegeletud üks kuu (november
12. a). Kaitsja märgib, et igapäevaselt kriminaalasjadega tegelevad advokaadid, menetlejad ja prokurörid teavad, et osa kriminaalasju jääb kohtueelses menetluses seisma, vahel aastateks. Kaitsja hinnangul on nii läinud ka siinsel juhul. Sellel n-ö tühjal ajaperioodil võivad olla küll ratsionaalsed põhjused – riigil ei ole inimressurssi menetlustega aktiivselt tegeleda, mistõttu selekteeriti välja prioriteetsed asjad ning jäeti seisma vähem prioriteetsed. Riik võtab sellise tegevusetusega endale riski, et mõistlik menetlusaeg võib (mh kohtueelsele menetluse venimise tõttu) enne jõustuvat otsust ümber saada. Siinsel juhul nii ongi läinud. Kaitsja hinnangul viitavad ühtlasi pikad tegevusetud perioodid kohtueelses menetluses sellele, et riigi esindajad on ise siinse kriminaalasja hinnanud väheprioriteetseks (madala riikliku huviga). Nii toodi näiteks, et esimene tunnistaja kuulati üle rohkem kui aasta pärast süüteoteadet. Taotluses märgiti, et X-le on senini mõistmatu, mis põhjusel ei takistanud prokuratuur ja uurimisasutus korteri müüki W OÜ-le. Senini ei ole prokuratuur tutvunud olulise videosalvestisega, mille esitas kaitsja tõendina kohtueelses menetluses. Kokkuvõtvalt leidis taotleja, et süsteemse ja kiire tegutsemise korral saanuks riik kohtueelse menetluse läbi viia ca 3-4 kuuga. Isegi kui arvestada sisse ajavaru, tuleb mõistlikuks kohtueelse menetluse läbiviimise ajaks lugeda kuni 6 kuud. Järelikult on riigivõim olnud kohtueelses menetluses tegevusetu ja ületanud mõistlikku menetlusaega ca 2 aastat ja 4 kuud. I ja II astme kohtumenetlus n-ö esimesel ringil toimus perioodil 18.09.
13. a – 18.01.
14. a ehk 3 aastat ja 4 kuud. Menetlus päädis Tallinna Ringkonnakohtu määrusega, millega tuvastati kriminaalmenetluse olulised rikkumised ja asi saadeti I astmesse uuesti lahendamiseks. Seega on see ajaperiood mõistliku menetlusaja mõttes ette heidetav riigile. Selle ajaperioodi sisse jääb ka taotleja ja kannatanu ekspertiiside läbiviimine. Tegemist oli vajalike toimingutega, mis on üle võetavad n-ö teisel ringil olevasse kohtumenetlusse. Taotluse esitaja leidis, et riigivõimu 3 1-17-7731 tõttu on kohtumenetlus (n-ö kohtumenetluse esimene ring) viibinud ca 2 aastat ja 8 kuud. Ülaltoodut arvesse võttes oli taotleja seisukohal, et kõne all oleva kriminaalasja ebamõistlik kestvus on 5 aasta ulatuses etteheidetav riigile – tegevusetus kohtueelses menetluses ja olulised menetlusõiguslikud rikkumised kohtumenetluses. X on veendumusel, et seoses tema käitumisega siinses kriminaalmenetluses ei esine sellist tegevust või tegevusetust, milles esineks tahtlik menetluse venitamine. X-l on kriminaalmenetluse ajal esinenud (ning esineb senini) olulisi tervislikke probleeme, kuid viimase hinnangul ei saa olla see talle etteheidetav. Kohtule anti teada, et seitsme aasta pikkune kriminaalmenetlus on olnud taotlejale äärmiselt koormav. X näol on tegemist varasemalt kriminaalkorras karistamata inimesega. X vanuses inimese niivõrd pikk kriminaalsurve all hoidmine on mõjunud halvasti nii tema füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. X elu on kogu kriminaalmenetluse aja olnud häiritud. Senine meediakajastus kriminaalasjale ei ole olnud süütuse presumptsiooni arvestav ning on loonud taotleja suhtes ebatõese ja eelarvamustel põhineva maine. See on olnud X jaoks vaimselt väga raske. Seda eriti olukorras, kus viimane pidas ja peab jätkuvalt kannatanut C oma heaks sõbrannaks. Kohtule esitatud taotluses märgiti, et kriminaalmenetluse vältel on süüdistatav pidanud taluma kriminaalmenetlust tagavate toimingute tegemisest tingitud piiranguid. Arestitud on temale kuuluvat vara (Harju Maakohtu 07.07.
15. a määrus nr 1-15-3895). Xle inkrimineeritav tegu toimus 05.09.
16. a. Seega möödub siinse taotluse esitamisel väidetava kuriteo toimepanemise algusest juba 8 aastat ja 7 kuud. Antud aega arvestades nähtub, et X karistamisel (NB! X pole toime pannud ka kuritegu) puuduks aktuaalne ja tuntav mõju, sest teo (tegude) toimepanemisest on möödunud niivõrd pikk ajavahemik. Kohtu tähelepanu juhiti faktile, et ka isiku õigeksmõistva kohtuotsuse tegemine aasta(te) pärast ei saa heastada kriminaalmenetluse pikaajalisusest ning mõistliku menetlusaja ületamisest tekkivaid tagajärgi, sh elutegevuse piiranguid, sotsiaalseid stigmasid ja hingelisi üleelamisi. X hinnangul ei kaalu avalik menetlushuvi üles tema õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Kokkuvõtvalt riivab kriminaalmenetluse jätkamine X õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas. Järelikult tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või X õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (vt Riigikohtu 18.06.
17. a otsus nr 3-1-1-43-10, p-d 21 ja 22). Taotluse esitaja asus seisukohale, et mõistlik menetlusaeg on käesolevas menetluses vaieldamatult möödunud. Kriminaalasja lõplikult lahendamine ei ole lähiajal realistlik, seda ainuüksi põhjusel, et menetlus on alles I kohtuastme algstaadiumis. Kriminaalasja lõpetamine

§ 274

² lg 1 alusel on muutunud möödapääsmatuks s.t on põhjendatud kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. 1.

1. Harju Maakohtule laekus
2. mail
3. a kannatanu C kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa seisukoht X esitatud taotluse menetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja tähtaja möödumise tõttu osas. Kannatanu esindaja N. Lausmaa asus seisukohale, et süüdistatava X taotlus tuleb jätta rahuldamata. 4 1-17-7731 1.
4. Harju Maakohtule laekus 02.05.
5. a Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör A. Voronini koostatud kirjalik seisukoht X ja tema kaitsja J. Urrese esitatud taotlusele, millises märgiti, et tutvudes X suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise taotlusega, on prokuratuur seisukohal, et see on põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata. 1.
6. Harju Maakohtus 12.05.
7. a toimunud kohtuistungil süüdistatav X ja tema kaitsja J. Urres jäid esitatud taotluse juurde, taotledes käesoelevas kriminaalasjas menetluse lõpetamist seoses mõistliku menetlusaja möödumisega ja menetluskulude riigi kanda jätmist.
8. Süüdistatava Y ja tema kaitsja esitatud taotluse asjaolud ja menetluse käik 2.
9. Harju Maakohtule laekus 06.05.
10. a süüdistatava Y ja tema kaitsja jurist Robert Sarve koostatud taotlus tuvastada Y mõistliku menetlusaja põhiõiguse rikkumine kriminaalasjas, lõpetada

2742 lg 1 alusel kriminaalasi Y suhtes, lahendades märgitud küsimused kirjalikus menetluses. Samuti taotleti kohtult jätta menetluskulud riigi kanda. Kohtule esitatud taotluses anti esmalt ülevaade menetluse senisest käigust. Ülevaade ja taotluse sisu kattus suures osas 20.04.2022. a vandeadvokaat J. Urrese ja 22.04.2022. a süüdistatava X esitatud taotlustes lõpetada kriminalmenetlus X suhtes

§ 2742

lg 1 alusel toodud ülevaatega menetluse varasemast käigust ning esitatud taotluse sisuga. Harju Maakohtule 06.05.

1. a laekunud süüdistatava Y ja tema kaitsja jurist R. Sarve koostatud taotluses toodi aga lisaks välja, et kui 06.05.
2. a peeti X kahtlustatavana kinni ning 07.05.
3. a toimus X kahtlustatavana ülekuulamine, siis X-le esitatud kahtlustuse kohaselt pani ta kuriteo toime koos Y-ga grupis. Kinnipidamise alt vabanemise järgselt 07.05.2015 .a võttis X ühendust Y-ga ning teavitas viimast sellest, et Y ja tema suhtes grupis viiakse läbi kriminaalmenetlus. 18.10.
4. a toimus Y kodus KKK korteris tulekahju. Taotleja kahtlustas süütamist. Taotluses polnud toodud välja toodud 12.09.
5. a X kaitsja A. Ennok poolt esitatud kaitseakti puudutavat. 18.01.
6. a Tallinna Ringkonnakohtu kohtumäärusega seoses toodi taotluses lisaks välja, et apellatsioonikaebuses täiendavalt välja toodud menetluslike rikkumiste osas selgitas kolleegium, et tegemist võib olla

§ 339

lg 2 rikkumistega, kuid need rikkumised oleks võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada asja arutamise käigus. Süüdistatav Y ja tema kaitsja R. Sarv asusid enda taotluses seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas menetlusaja mõistlikkuse hindamisel on arvesse võetav ajaperiood ja kohtupraktika. Süüdistatava kaitsja hinnangul tuleb menetlusaja mõistlikkuse kulgemise arvestust Y puhul arvestada vähemalt alates 07.05.

1. a. Taotluses märgiti, et igapäevaselt kriminaalasjadega tegelevad advokaadid, menetlejad ja prokurörid teavad, et osa kriminaalasju jääb kohtueelses menetluses seisma, vahel aastateks. Kaitsja hinnangul on nii läinud ka siinsel juhul. Riik võtab sellise tegevusetusega endale riski, et mõistlik menetlusaeg võib (mh kohtueelsele menetluse venimise tõttu) enne jõustuvat otsust ümber saada. Siinsel juhul nii ongi läinud. Ühtlasi viitavad pikad tegevusetud perioodid kohtueelses menetluses sellele, et riigi esindajad on ise siinse kriminaalasja hinnanud väheprioriteetseks (madala riikliku huviga). Kokkuvõtvalt leiab taotleja ja tema esindaja, et süsteemse ja kiire tegutsemise korral saanuks riik kohtueelse menetluse läbi viia ca 3-4 kuuga. Isegi kui arvestada sisse ajavaru, tuleb mõistlikuks kohtueelse menetluse läbiviimise ajaks 5 1-17-7731 lugeda kuni 6 kuud. Järelikult on riigivõim olnud kohtueelses menetluses tegevusetu ja ületanud mõistlikku menetlusaega ca 2 aastat ja 4 kuud. I ja II astme kohtumenetlus n-ö esimesel ringil toimus perioodil 18.09.
2. a – 18.01.
3. a ehk 3 aastat ja 4 kuud. Menetlus päädis Tallinna Ringkonnakohtu määrusega, millega tuvastati kriminaalmenetluse olulised rikkumised ja asi saadeti I astmesse uuesti lahendamiseks. Seega on see ajaperiood mõistliku menetlusaja mõttes ette heidetav riigile. Selle ajaperioodi sisse jääb ka X ja kannatanu ekspertiiside läbiviimine. Tegemist oli vajalike toimingutega, mis on üle võetavad n-ö teisel ringil olevasse kohtumenetlusse. Taotleja leiab, et riigivõimu tõttu on kohtumenetlus (n-ö kohtumenetluse esimene ring) viibinud ca 2 aastat ja 8 kuud. Ülaltoodut arvesse võttes asusid Y ja tema esindaja R. Sarv seisukohale, et siinne kriminaalasja ebamõistlikult kestvus on 5 aasta ulatuses etteheidetav riigile – tegevusetus kohtueelses menetluses ja olulised menetlusõiguslikud rikkumised kohtumenetluses. Süüdistatav Y on veendumusel, et seoses tema käitumisega kriminaalmenetluses ei esine sellist tegevust või tegevusetust, milles esineks tahtlik menetluse venitamine. Kohtule esitatud taotluses märgiti, et 18.10.
4. a toimus ta kodus tulekahju ja ta kahtlustab süütamist. See tekitas temas väga suurt hirmu ja ta hakkas kartma oma elu pärast. Selleks ajaks oli ilmunud ka ebatõene ja süütuse printsiibiga vastuolus olev meediakajastus, justkui oleks ta näol tegemist petise ja vargaga. Muuhulgas neil (aga nt ka tervislikel) põhjustel kolis ta Soome Vabariiki. Kohtu tähelepanu juhiti sellele, et Tallinna Ringkonnakohus on üheselt tuvastanud, et Y-le ei ole kohtukutset kogu kohtumenetluse kestel mitte kordagi üle antud. Y kinnitas, et talle ei ole ka selgitatud, millised on menetluse tagajärjed, juhul kui ta kohtuistungile ei ilmu ning talle ei püütud (kaitsja, prokuröri ega kohtu poolt) edastada isegi muudetud süüdistust. Tallinna Ringkonnakohus selgitas, et tema suhtes kohaldatud Euroopa vahistamismäärus oli ebaseaduslik. Y kinnitas kohtule, et ta ei ole kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud ega menetlust venitanud. Põhjendamatu on riigi poolt tegemata jätmist heita ette talle. Kohtule esitatud taotluses märgiti, et 7 aasta pikkune kriminaalmenetlus on olnud Y-le äärmiselt koormav. Kriminaalmenetlus kui selline on ükskõik missugusele isikule koormav menetlus. Kriminaalmenetluse puhul paneb riik isikule tohutu emotsionaalse surve, kui kahtlustab ja seejärel süüdistab isikut kriminaalkuriteo toimepanemises. Y näol on tegemist varasemalt kriminaalkorras karistamata inimesega. Y niivõrd pikk kriminaalsurve all hoidmine on mõjunud halvasti nii tema füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Kohtule anti teada, et Y elu on kogu kriminaalmenetluse aja olnud häiritud. Senine meediakajastus kriminaalasjale ei ole olnud süütuse presumptsiooni arvestav ning on loonud taotleja suhtes ebatõese ja eelarvamustel põhineva maine. Kriminaalmenetluse vältel on Y pidanud taluma kriminaalmenetlust tagavate toimingute tegemisest tingitud piiranguid. Tema suhtes on alusetult kohaldatud sundtoomist, alusetult kuulutatud tagaotsitavaks, alusetult koostatud Euroopa vahistamismäärus. Eeltoodu tõttu peeti Y alusetult kinni 05.11.
5. a oma kodust. Kinnipidamine kestis 27h. Samuti peeti Y alusetult kinni Soome Vabariigis perioodil 26 - 29.01.
6. a. Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.
7. a määruse järgselt (millega tühistati Y tõkend vahistamine), peeti Y Soome Vabariigis 26.01.
8. a alusetult kinni ja teda hoiti 72h kinnipidamisasutuses. Turu politseijaoskonna ametnike selgituste kohaselt peeti taotleja kinni Eestis toimuva kriminaalmenetluse ja välja 6 1-17-7731 antud Euroopa vahistamismääruse tõttu. Eeltoodust nähtuvalt on Y viibinud alusetult kinnipidamisasutuses üle nelja ööpäeva. Märkimisväärseks peeti teadmist, et Y suhtes inkrimineeritav tegu toimus 05.09.
9. a. Seega möödub siinse taotluse esitamisel väidetava kuriteo toimepanemise algusest juba 8 aastat ja 7 kuud. Antud aega arvestades nähtub, et Y karistamisel (Y pole toime pannud ka kuritegu) puuduks aktuaalne ja tuntav mõju, sest teo (tegude) toimepanemisest on möödunud niivõrd pikk ajavahemik. Ka isiku õigeksmõistva kohtuotsuse tegemine aasta(te) pärast ei saa heastada kriminaalmenetluse pikaajalisusest ning mõistliku menetlusaja ületamisest tekkivaid tagajärgi, sh elutegevuse piiranguid, sotsiaalseid stigmasid ja hingelisi üleelamisi. Y hinnangul ei kaalu avalik menetlushuvi üles süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Kokkuvõtvalt riivab kriminaalmenetluse jätkamine süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas. Järelikult tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada. Taotluste esitajad olid seisukohal, et mõistlik menetlusaeg on menetluses vaieldamatult möödunud. Kriminaalasja lõplikult lahendamine ei ole lähiajal realistlik, seda ainuüksi põhjusel, et menetlus on alles I kohtuastme algstaadiumis. Kriminaalasjas jõustunud kohtulahendini jõudmine taotleja suhtes eeldab veel ca 1,5 aasta pikkust menetlust. Kriminaalasja lõpetamine

§ 274² lg 1 alusel on muutunud möödapääsmatuks.

2.

1. Harju Maakohtus 12.05.
2. a toimunud kohtuistungil süüdistatava Y kaitsja R. Sarv jäi esitatud taotluse juurde. 2.
3. Kannatanu C kaitsja vandeadvokaat N. Lausmaa asus seisukohale, et ka süüdistatava Y esitatud taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses mõistliku menetlusaja möödumise tõttu tuleks jätta rahuldamata. 2.
4. 24.05.
5. a Harju Maakohtus toimunud kohtuistungil nii Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör A. Voronin kui ka kannatanu esindaja vandeadvokaat N. Lausmaa süüdistatava Y ja tema kaitsja R. Sarv esitatud taotlusega ei nõustunud ja taotlesid kohtult selle rahuldamata jätmist. Maakohtu määrus
6. Harju Maakohus rahuldas
7. juuni
8. a määrusega kaitsjate taotlused ning lõpetas

§ 2742

lg 1 alusel kriminaalmenetluse süüdistatavate X ja Y suhtes mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Süüdistatava X suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld määrati tühistada määruse jõustumisel. C poolt X ja Y vastu esitatud tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Sama määrusega jäeti riigi kanda X-l kriminaalasjas tekkinud menetluskulud summas 3318 eurot, mõisteti X kasuks välja menetluskulud Eesti Vabariigilt summas 1764 eurot ning jäeti isiku kohtuarstliku ekspertiisi teostamisega seotud kulud summas 271 eurot riigi kanda. Lisaks mõistis maakohus Eesti vabariigilt Y kasuks välja menetluskulud summas 4130,55 eurot ning menetluskulud summas 1806 eurot. 3.

1. Seoses kohtuasja keerukusega selgitas maakohus, et välja toodud süüdistatavatele esitatud süüdistuse teokirjeldusest nähtub, et tegemist ei ole mahuka ega keerulisi juriidilisi 7 1-17-7731 konstruktsioone sisaldava süüdistusega, millise arutamine peaks aega võtma nii kaua, kui seda käesoleval hetkel võtnud on. Maakohus lisas, et käesoleva kohtumääruse koostamise hetkel on kohtu valduses üksnes süüdistatava X ja süüdistatava Y suhtes koostatud süüdistusakt ning süüdistusakti täiendus, sh kannatanu C esitatud tsiviilhagi ja süüdistatavate suhtes koostatud isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokollid ja süüdistatava Y suhtes väljastatud karistusregistri õiendid. Süüdistatavate suhtes koostatud süüdistusakti sisust nähtub, et prokuratuur taotleb kohtus 30 dokumentaalse, menetlusliku ja isikulise tõendi uurimist ning lisaks digitaalsel andmekandjal asuva tõendi uurimist ja kriminaalasja materjalide juures olevate asitõendite uurimist. Kohtule on teada, et lisaks kahe süüdistatava ülekuulamisele, taotleb prokuratuur ka kannatanu C ning tunnistajate F, D, Z, Ä, O ning Ö ülekuulamist. Kohtule on süüdistatavate X ja Y kaitsjad andnud teada, et kohtuliku uurimise käigus, kui prokurör ei taotle kõigi süüdistusaktis loetletud tõendite avaldamist, siis nad soovivad jätta endale õiguse esitada ise süüdistusaktis lisatud tõendid, mille avaldamist prokurör ei peaks taotlema. Samuti on süüdistatavate kaitsjad teada andnud, et kohtuliku uurimise käigus soovitakse uurida nii digitaalsetel andmekandjatel oleva teabe uurimist sh C kasutuses olnud telefoninumbri kõnede väljavõtete uurimist ja mh menetlusliku tõendi s.o Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-14-58002 15.04.
2. a kohtulahendi uurimist ja kahe tunnistaja S ning L ülekuulamist. Kannatanu C on 01.06.
3. a s.o kohtueelse menetluse kestel esitanud süüdistatavate Y ja X vastu tsiviilhagi 40 000.- euro nõudes. Märgitud tsiviilhagi on lisatud prokuratuuri poolt süüdistusakti juurde. Eeltoodust tulenevalt nõustus maakohus taotluse esitajate esindajatega selles, et arvestades selles asjas kogutud ja kohtule esitada soovitavate tõendite vähesust, saab asuda seisukohale, et vaatamata sellele, et märgitud kriminaalasja menetlemine on ajaliselt kestnud pikka aega, ei ole see aluseks rääkimaks sisult keerulisest kriminaalasjast. Nii süüdistatava X kaitsja vandeadvokaat J. Urrese, kui ka Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör A. Voronini hinnangul võib käesoleva kriminaalasja menetluse keeruliseks teha teadmine, et käesolevaks ajahetkeks on nii kannatanu kui ka süüdistatav X jõudnud kõrgesse ikka ning et kannatanul Cl on juba
4. a diagnoositud dementsus. Need asjaolud võivad küll mõjutada menetluse ajalist kulgu kohtumenetluses, kuid ei muuda seda kriminaalasja sisult keerukamaks. Kokkuvõtlikult asus kohus seisukohale, et antud kriminaalasja näol on tegemist üheepisoodilise varavastase kuriteoga, milles on kaks süüdistatavat, üks kannatanu ja suhteliselt vähesel määral dokumentaalseid tõendeid ja tunnistajaid, seega on kohtupraktika kohaselt tegemist kriminaalasjaga, mis oma sisult on keskmisest vähem keerukas. 3.
5. Seoses taotluse esitajate käitumisega tõi maakohus välja, et käesoleval hetkel on kohtule teada antud, et kõne all oleva kriminaalasja menetluse raames esitas kannatanu C juba 20.10.
6. a politseile avalduse selle kohta, et temalt on välja petetud raha. 07.05.
7. a toimus X kahtlustatavana ülekuulamine, millest saadik oli isik kahtlemata teadlik, et tema suhtes toimub kriminaalmenetlus. 8 1-17-7731 Süüdistatava Y kaitsja hinnangul käesoleval juhul tuleb menetlusaja mõistlikkuse kulgemise arvestust Y puhul arvestada vähemalt alates 07.05.
8. a. Nimelt siis võttis X oma kinnipidamisel ühendust Y-ga, selgitas, et neid kahtlustatakse ühiselt kuriteos ja palus Y-l tulla Politsei- ja Piirivalveametisse. Seega leidis maakohus, et mõlemad süüdistatavad on vähemalt alates 07.05.
9. a alates teadlikud nende suhtes läbiviidavast kriminaalmenetlusest. Samal päeval, 07.05.
10. a kohaldas menetleja X suhtes tõkendit, millega tutvumise kohta on isikult võetud allkiri. Prokuratuur on kohtule kinnitanud, et 10.04.
11. a esitati paberpostiga kohtule hulgalised meditsiinilised dokumendid, mis puudutasid X tervislikku seisundit. 24.05.
12. a registreeriti kohtu kantseleis X taotlus, mille kohaselt soovis viimane loobuda oma kaitsjast. Ümbriku saatja koha aadress on XXX. 29.05.
13. a esitati elektronposti aadressilt YYY avaldus, mille kohaselt teatati kohtule, et X ei ole veel paranenud. Saatjateks on märgitud X ning Y. ja S. 05.06.
14. a kuulutati X tagaotsitavaks ja valiti tema suhtes tõkend vahistamine. Kannatanu C esindaja vandeadvokaat N. Lausmaa on juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et tema hinnangul käesolevas kriminaalasjas kohtumenetluse venimine on tingitud eranditult süüdistatavate X ja Y soovimatusest menetluses osaleda ning X igakülgsetest katsetest vabaneda menetluses osalemisest viitega halvale tervislikule seisundile, mis on osutunud sisuliselt ebaõigeteks ja tõele mittevastavateks. Võttes arvesse informatsiooni, milline on kohtule teatavaks saanud menetlusosaliste vahendusel, ei välistanud maakohus, et viimaste vähene huvi kriminaalmenetluses toimuva vastu võis olla mõjutanud kriminaalmenetluse ajalist kulgu ainult osaliselt selliselt, milline on kaasa toonud ebamõistliku menetlusaja kriminaalasja lahendamisel. Maakohus ei välistanud, et süüdistatav X tema suhtes alustatud kriminaalmenetluse varases staadiumis oma n-ö halva tervisliku seisundi esile tõstmisega soovis kriminaalmenetluse sujuvat läbi viimist takistada, kuid käesolevaks ajahetkeks on süüdistatav X jõudnud kõrgesse ikka (süüdistatav on 82 aastat vana) ning tal on mitmeid ravimatuid haiguseid – mitraalklapi mõlema hõlma prolaps koos keskmise raskusega mitraalklapi puudulikkuseega, kerge mittereumaatiline trikspidaalklapi puudulikkus, südamekahjustusega hüpertooniatõbi kongestiivse südamepuudulikkusega, südame rütmihäired jm. Kuigi eksperdi hinnangul ei ole tuvastatud, et X elu ja tervis oleksid kohtuistungil osalemisel ohus ning et ei ole alust arvata, et kohtuistungil osalemine tema tervisele pöördumatuid negatiivseid tagajärgi tekitaks, ei saa maakohtu hinnangul aga väita, et viited tema tervise halvale seisundile oleksid sisuliselt ebaõiged. Puutuvalt süüdistatava Y mitteilmumisse I astme kohtu menetluses, siis on Tallinna Ringkonnakohus oma 18.01.
15. a määruses üheselt tuvastanud, et Y-le ei ole kohtukutset kogu kohtumenetluse kestel mitte kordagi üle antud, seega ei olnud talle ka selgitatud, millised on menetluse tagajärjed, juhul kui ta kohtuistungile ei ilmu ning seega oli põhjendamatu asja lahendamine ilma tema osavõtuta. Võttes arvesse teadmist, et käesolevat kriminaalasja on menetletud juba
16. a, siis oleks olnud menetlejatel võimalik kasutada seaduses ettenähtud võimalusi ja vahendeid isikutele kutsete kättetoimetamiseks ja nende menetluses osalemise tagamiseks, selleks, et allutada neid vajalikele menetlustoimingutele. 9 1-17-7731 Seega leidis maakohus, et kuigi süüdistatavad on olnud teadlikud nende suhtes menetletavast kriminaalasjast vähemalt juba alates maist
17. a, ei ole nendepoolne passiivne suhtumine kriminaalmenetluse kulgemisse piisavaks põhjenduseks, et väita, nagu nad oleksid kriminaalasja menetlust venitanud. 3.
18. Seoses riigivõimu käitumisega avas maakohus, et kohtule esitatud süüdistatavate X ja Y ning nende kaitsjate taotlusi analüüsides ja kohtu valduses olevaid dokumente hinnates on kriminaalasja menetlusele kulunud aeg olnud ebamõistlikult pikk. Nagu eelnevalt märgitud, on kriminaalasi oma sisult mitte väga mahukas ja keerukas. Maakohus tõdes, et nii süüdistatava X kui ka süüdistatava Y suhtes alustatud kriminaalmenetluse mõistlik menetlusaeg on kahtlemata käes, milline asjaolu tingib süüdistatavate ja nende kaitsjate esitatud taotluste rahuldamist selles välja toodud motiividele tuginedes. Kohtupraktika kohaselt kriminaalmenetluse alguseks mõistliku menetlusaja hindamise seisukohast tuleb pidada kahtlustuse esitamise aega, samuti võib selleks lugeda muud aega, kui mõne menetlustoiminguga isiku elukorraldust oluliselt mõjutati. Nagu eespool öeldud, tuleb menetlusaja kulgemist mõlema süüdistatava puhul arvestada alates
19. maist
20. a. Samas on kohtule teada, et kuriteoteate esitas kannatanu juba pea seitse kuud varem s.o 20.10.
21. a. See kuupäev märgib kriminaalmenetluse algust. Siinkohal nõustus maakohus taotluse esitajaga, et kõne all oleva kriminaalasja menetlusele kulunud aeg nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses ei ole olnud mõistlik. Taotluse esitajad on kronoloogiliselt ja detailselt välja toonud kohtueelses menetluses tehtud menetlustoimingud sh ajavahemikud selles osas, mil üht või teist menetlustoimingut tehti. Prokuratuur süüdistatavate ja nende kaitsjate taotlustes välja toodud ja nimetatud s.t tehtud menetlustoimingute faktidele ja nende ajalisele kulgemisele vastu vaielnud ei ole, vaid pigem tõdenud, et kohtueelne menetlus on veninud ning seda arusaamatutel põhjustel. Süüdistus on Y--le ja Xle esitatud alles 16.08.
22. a s.o peaaegu 3 aastat pärast kriminaalmenetluse alustamisest, seega said nad alles süüdistusaktist teada, missuguste tõenditega nende süüd tõendada soovitakse. Kuivõrd maakohus leidis, et asi ei ole märkimisväärselt keerukas ja mahukas, on kohtueelsele menetlusele kulunud aeg selles kriminaalasjas olnud ebamõistlikult pikk. Märkimist väärib ka asjaolu, et ajavahemikul 06.06.
23. a (asja saabumine Põhja Ringkonnaprokuratuuri) kuni 25.07.
24. a (kriminaaltoimiku koopia väljastamine kaitsjatele) on selle kriminaalasja menetluses toimunud seletamatu vaheaeg, mille põhjust toimiku materjalidest ei selgu. Kohus tõdes, et riigi inimressurss kohtueelsete menetluste läbiviimisel on piiratud, tuleb teha teatud valikuid, millises järjekorras ja millise intensiivsusega kriminaalasju menetletakse. See võib mõjutada kriminaalasjade kohtueelse uurimise kiirust ja efektiivsust. On üldteada asjaolu, et kohtueelse menetluse käigus eelistatakse n.ö valgeid asju, kus teo toimepanijad on teada, nö pimedatele asjadele, millega menetlejad sageli tegeleda ei jõuagi. Käesolevas kriminaalasjas on kannatanu poolt avalduse esitamise ajal teada isikute ring, keda kahtlustada kuriteo toimepanemises. Isikute kinnipidamiseni ja ülekuulamiseni jõuti aga alles 7 kuud hiljem. Kohus leidis ka, et menetlejate suur töökoormus ei tohiks mõjutada menetluse kiirust, mõjutades selliselt ka kriminaalmenetluses menetlustoimingutele allutatud kahtlustatavaid või süüdistatavaid, seades nad olukorda, et nad ei tea ega oska ka ette prognoosida, millal võiks 10 1-17-7731 nende suhtes alustatud kriminaalasi jõuda lahenduseni. Oma vastuses kohtule on ka prokuratuur märkinud, et kahetsusväärselt on menetluslikku viivitamist toimunud ka kohtumenetluses ja nimelt seoses sellega, et kohtunik, kelle menetlusse kriminaalasi esialgu määrati, pensioneerus. Kui süüdistusakt edastati kohtule 16.08.
25. a, siis järgmine kohtukoosseis sai kriminaalasja enda menetlusse alles 13.08.
26. a. Samuti oodati kohtu poolt vastust Soome Vabariigile 02.04.
27. a esitatud EAW-le taotlusega üle anda X tervislikku seisundit kajastavad dokumendid. Harju Maakohtu 02.10.
28. a kohtuotsus tühistati menetleja poolsete rikkumiste tõttu. Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.
29. a määrus on jõustunud ja selles väljendatud seisukohad on kohtule siduvad, käesolev kohtu koosseis sai kriminaalasja enda menetlusse 05.02.
30. a. Eelpool välja toodud faktidele tuginedes saab väita maakohtu hinnangul, et kriminaalasi, millises on süüdistus esitatud üksnes kahele isikule, kahes kuriteos, millised oma teokirjelduses on kattuvad, menetluse kestvus tänaseks päevaks on 7 aastat ja 8 kuud on ilmselgelt pikk ning riigile etteheidete tegemine menetluse vähese aktiivsuse osas on põhjendatud ning asjakohane. Kohus tõdeb, et süüdistatavatel on õigus eeldada, et nende suhtes alustatud kriminaalmenetlust toimetab riik nii kiirelt kui võimalik, jõudes õigele ja õiglase lahenduseni ning seda juba kohtu esimeses astmes. Käesoleval hetkel on teada, et Harju Maakohtu 02.10.
31. a kohtulahend kriminaalasjas olevate süüdistatavate osas tühistati ning asi saadeti lahendamiseks uuele kohtukoosseisule, see asjaolu on kahtlemata samuti tinginud menetluse venimist. Kohtuliku arutamise venimist käesolevas kohtukoosseisus on põhjustanud ka see, et kui juba 30.01.
32. a tuvastati, et kannatanul C-l esineb frontetemporaalne dementsus, mis on hõlmatav määratlusega nõdrameelsus, siis kannatanule eestkostjat ei määratud. Vajadus kannatanule eestkostja määrata tõusetus alles
33. a, kui käesolevas kriminaalasjas sooviti sõlmida tsiviilhagi osas kompromissi ja selgus, et kannatanu ei saa aru lihtsamatest terminitest. Seega on taas menetleja süül kulunud aeg kannatanule uue ekspertiisi määramisest (30.04.
34. a) kuni kannatanule eestkoste seadmiseni (määrus jõustus 30.09.
35. a) viis kuud. Veel on käesolevas menetluses määratud uus kohtuarstlik ekspertiis süüdistatava X terviseseisundi väljaselgitamiseks, ka selleks kulus 3 kuud (ekspertiisi määramisest 16.12.
36. a kuni ekspertiisi valmimiseni 15.02.
37. a). Eeltoodud analüüsile tuginedes asus maakohus seisukohale, et nii kohtueelne kui ka kohtumenetlus on selles kriminaalasjas veninud ning suures osas on see toimunud riigi süül. Kohus ei saanud väita, et see oleks riigi poolt tahtliku tegevuse tulemus, pigem erinevate asjaolude kokkulangemine, kuid vaatamata sellele tuleb asuda seisukohale, et süüdistatavate Y ja X suhtes on menetluse mõistlik aeg käesolevaks ajahetkeks möödunud. Arvestades seda, et käesoleva kriminaalasja kohtulik menetlus on alles kohtuliku uurimise algstaadiumis, siis on tõenäoline, et asja lahendamine läbi kõigi kolme kohtuastme võib võtta aega veel vähemalt poolteist aastat. 3.
38. Seoses olulisusega, mis on taotluse esitaja jaoks kaalul, sedastas maakohus, et menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse tuleva ajavahemiku osas on Riigikohtu kriminaalkolleegium tuginevalt EIÕK art 6 lõikele 1 märkinud, et "mõistliku aja" kulg kriminaalasjades algab isiku "süüdistamisega". "Kriminaalsüüdistust" EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime 11 1-17-7731 kuriteo. Selline definitsioon vastab ka testile, kas "[kahtlustatava] seisundit mõjutati oluliselt". Peale isikule esitatud pädeva asutuse ametliku teate selle kohta, et isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, võib menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva aja käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda. Kriminaalmenetluse alustamine - kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta - üldjuhul menetlusaega ei käivita (RK määrus 3-1-1-53-15, punkt 9). Kohtule on prokuratuuri poolt teada antud, et X on käesolevas kriminaalasjas olnud kahtlustatavana kinni peetud 06.05.
39. a kuni 07.05.
40. a s.o 2 päeva ning 07.05.
41. a07.05.
42. a kohaldati tema suhtes elukohast lahkumise keeldu. Harju Maakohtu
43. juuni
44. a määrusega vahistati viimane tagaselja. X viibis vahi all 25 -
45. november
46. a ning alates
47. novembrist
48. a kohaldati tema suhtes elukohast lahkumise keeldu, milline tõkend kehtib ka käesoleval hetkel. Süüdistatava Y kaitsja on juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et tema kaitsealune peeti samuti käesoleva kriminaalasja menetluse raames kahtlustatavana kinni, viimase suhtes kohaldati tõkendit vahistamine ja samuti oli ta kinni peetud Euroopa vahistamismääruse alusel. Maakohtul käesoleval hetkel puudusid täpsemad andmed, mis ajavahemikul süüdistatavad kõne all olevas kriminaalasjas kinni peetud olid. Vaatamata sellele, et nii süüdistatava X kui ka süüdistatava Y vabadust on ka käesoleva kriminaalasja menetluse raames piiratud s.o ajahetkel, mil nad kahtlustatavatena kinni peeti ning hiljem tagaselja vahistati või siis Euroopa vahistamismääruse alusel vahistati, siis kohtu hinnangul märgitud menetlustoimingud on olnud vajalikud ja põhjendatud ning ei ole toonud kaasa viimaste suhtes sellist põhiseaduslikkust riivet, millise esinemise korral tuleks jaatada nende põhiseadusest tulenevate õiguste rikkumist. Maakohtu hinnangul on märkimisväärne asjaolu, et nii X kui ka Y on käesoleva kriminaalasja menetluse kestel olnud vahistatud, millise põhjus on olnud tingitud nende enda käitumisest, kuna menetlejatel oli tekkinud kahtlus, et nii X kui ka Y võivad hoiduda kõrvale kriminaalasja menetlusest. Süüdistatavad X ja Y saanuks seda olukorda vältida nõuetekohaselt kohtusse ilmumisega. X vahistamine, ka fakt, et ta suhtes on käesoleval hetkel kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld, millise tõttu viimane on pidanud taluma liikumispiiranguid, on kohtu hinnangul seotud tema enda valikutega s.t sellise negatiivse ja ükskõikse suhtumisega käimasolevasse kriminaalmenetlusse, milline on menetlejale tekitanud põhjendatud kahtluse selles, et ilma isiku suhtes tõkendit kohaldamata ei ole võimalik kriminaalmenetlust läbi viia. Käesoleval hetkel ei olnud nii Y ega ka X maakohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, kuidas nende suhtes kriminaalmenetluse kestel kohaldatud tõkendid oleksid oluliselt mõjutanud nende elukorraldust selliselt ja toonud kaasa erilisi kannatusi, milliste esinemine annaks aluse arvata, et süüdistatavate suhtes kohaldatu oleks olnud asjakohatu, põhjendamatu. Kuid maakohus mõistis, et jätkates süüdistatavate Y ja X suhtes kriminaalmenetlust, teadmata, millal kohtulahend võib tulla, võib viimase st X suhtes jätkuv tõkendi kohaldamine olla ebamõistlik. Maakohus tõdes, et elades olukorras ja tingimusel, kus kohus on kohaldanud tõkendi ning seda vaatamata, et tegemist on kõige leebema tõkendi ehk elukohast lahkumise keeluga, võib selle olla isikule stressi tekitav ning igapäeva tegevusi ning liikumist piirav ning millise asjaolu esinemine pikema aja vältel kahtlemata toob endaga kaasa olukorra, mil riigil tuleb võtta vastutus võimaliku tekkiva kahju korral. Maakohus selgitas taotluste esitajatele, et 12 1-17-7731 paraku isikud, kelle suhtes toimub kriminaalmenetlus, peavad teatud ebamugavusi ja pinget seoses märgituga taluma, sageli on see tingitud nende endi käitumisest, seda ka antud hetkel ning samuti ei saa välistada, et see on vajalik tõe välja selgitamise huvides seal juures avaliku huviga kooskõlas. Maakohus lisas, et vaatamata sellele, et prokuratuur on asunud seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas on jätkuvalt süüdistatavate Y ja X süüküsimuse lahendamise vastu avalik menetlushuvi, siis maakohus seda seisukohta ei toeta. Maakohus märkis, et kõne all olevas kriminaalajas süüdistatavatele etteheidetud kuriteod on toime pannud
49. a, tegemist on teise astme kuritegudega, süüküsimuse lahendamine ei ole veel lõppenud. Kohus tõdes, et süüdistatavad võisid oma kuritegeliku käitumisega tekitada varalist kahju, kui vaatamata sellele ei ole antud asjaolu esinemine enam sellise kaaluga, milline tingiks kriminaalmenetluse jätkamise süüdistatava Y ja X suhtes olukorras, mil kohus on tuvastanud, et mõistlik menetlusaeg on käesolevaks hetkeks möödunud. Võttes arvesse teadmist, et käesoleva kriminaalasja menetlus on tänaseks kestnud 7 aastat ja 8 kuud, süüdistatavad Y ja X on isikuteks, keda ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud, samuti ei ole kohtule teada, et nende suhtes oleks peale käesoleva kriminaalasja veel menetluses mõnd muud kriminaalasja. Kohtule on teada, et süüdistatavate näol on tegemist eakate isikutega, X tervislik seisund on halb. Maakohus on veendunud, et jätkates süüdistatavate Y ja X suhtes alustatud kriminaalmenetlust ajal, mil tegelikult mõistlik menetlusaeg on möödunud ning isegi, kui asja lahendamine peaks kulgema viisil, mil kohus loeks tõendatuks viimaste süü kuriteo toimepanemises, karistades isikuid toimepandud kuriteo eest ja kohaldades meedet karistuse kergendamine, ei tooks see kaasa soovitud eesmärki, see tähendab, et kohaldatud meede ei heastaks Y-le ja X-le kriminaalmenetluse ebamõistlikult pikka kestvust. 3.
50. Seonduvalt hetke olukorraga pidas maakohus vajalikuks selgitada ka, et nagu leitud, on kriminaalaja kohtumenetlus staadiumis, kus kohtulikku uurimist ei ole veel alustatud. Kohtu valduses on üksnes süüdistusakt, kaitseaktid, menetlusosaliste taotlused ja menetlusosaliste – kannatanu C (C) ja süüdistava X suhtes läbi viidud ekspertiiside kohta koostatud ekspertiisiaktid. Kohtuliku uurimise kestel on vaja avaldada ja kohtus uurida nii dokumentaalseid kui ka menetluslike tõendeid, digitaalsel infokandjal olevat teavet, kuulata üle tunnistajad ja süüdistatavad. Kohus ei olnud kindel, et kohtulahendini jõutakse käesoleva aasta jooksul. Kohus tõdes, et ilmselgelt on alust arvata, et kohtulahend vaidlustatakse ning sellisel juhul kohtumenetlus pikeneb oluliselt. Maakohus ei oska tõepoolest prognoosida, millal reaalset jõutakse jõustunud kohtulahendini, kuivõrd see on seotud kaebeõiguse kasutamisega ja kõrgemate astmete kohtute töökoormusega. Maakohtu hinnangul on käesolev kohtukoosseis teinud menetluse vältel kõik selleks, et tagada kriminaalasja menetlemist mõistliku aja jooksul, kuid see ei ole õnnestunud kohtust olenematutel põhjustel. Ka märkis kohus, et kohus ei ole täheldanud kaitsjate sellist tegevust, mille peamiseks või ainsaks eesmärgiks oleks menetluse venitamine. Juba eelnevalt märgitud

§ 2742

lg 1 kohaselt kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ning süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, 13 1-17-7731 võib kohus süüdistatava nõusolekul

§-s 2052 sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse lõpetada, mida maakohus käesoleval hetkel tegi nii süüdistatava Y kui ka süüdistatava X osas. Maakohus lisas, et kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku aja möödumise tõttu eeldab

§ 2742lg 1 kohaselt süüdistatava nõusolekut.

See tähendab, et selle sätte alusel menetluse lõpetamine on käsitatav riigi ja süüdistatava kokkuleppena. Sellise kokkuleppega tunnistab riik, et on süüteoasja ebamõistliku menetlusajaga riivanud süüdistatava õigusi, ning isiku põhiõiguste riive süvenemise vältimiseks loobub asja edasisest menetlemisest ja süüküsimuse lahendamisest. Süüdistatav nõustub ebamõistlikust menetlusajast tuleneva riive hüvitisena menetluse lõpetamise ja süüküsimuse lahendamata jätmisega. Sellega loobub ta mõnedest menetluslikest garantiidest, mis kaasneksid menetluse jätkamisel, näiteks õigusest nõuda õigeksmõistmise korral süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a määrus nr 1-16-7507/12, p 15.) Maakohus asus seisukohale, et nii Y kui ka X kohtule kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu taotlust esitades on andnud omapoolsed nõusolekud. On teada, et mõistliku menetlusaja möödumise tõttu tuleb menetlus lõpetada vaid siis, kui selle jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga – käesoleval hetkel asus maakohus seisukohale, et nii süüdistatava Y kui ka süüdistatava X osas on see juhtunud, sest maakohtu hinnangul menetluse senist ajalist kestust silmas pidades on rikutud PS § 14 ja EIÕK art lg 1 tulenevat õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Maakohus pidas vajalikuks märkida, et oma olemuselt on mõistliku menetlusaja lõpetamise osas otsustamine kaalutlusotsus, mille tegemisel nagu juba eelnevalt märgitud tuleb arvestada avalikku huvi võimalikku süüdlase karistamiseks ja isiku õigust mõistlikule menetlusajale tema süüasja läbivaatamisel. Määruskaebus
3. Harju Maakohtu
4. juuni
5. a määruse peale esitas määruskaebuse prokurör A. Voronin, kes taotleb tühistada Harju Maakohtu 21.06.
6. a määrus tervikuna, kohustades Harju Maakohut jätkama X ja Y kohtuasja arutamist. Prokuratuur on seejuures nõus määruskaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses, kui kohus peab seda võimalikuks. 4.
7. Prokuratuur on seisukohal, et viidatud kohtumäärus ei ole kooskõlas seaduse sätte, mõtte ega senise kohtupraktikaga. Prokuratuuri hinnangul ei ole X ja Y kohtuasja menetlemiseks mõistlik menetlusaeg tänaseks möödunud. Kui tulevikus peaks mõistlik menetlusaeg vaatamata riigi pingutustele siiski mööduma, saab võimalikku süüdistatava õiguste rikkumist korvata muude vahenditega ilma kriminaalmenetlust lõpetamata, näiteks

§ 306lg 1 p-s 61 alusel karistuse kergendamise või rahalise hüvitise määramisega.

Prokuratuur leiab, et Harju Maakohus on jõudnud ebaõigele järeldusele Y suhtes menetlusaja alguse arvestuse osas. Samuti on prokuratuur seisukohal, et Harju Maakohus ei ole andnud õiget hinnangut süüdistatavate X ja Y menetluslikule obstruktsionistlikule käitumisele, millest tulenevalt jõudis maakohus kriminaalmenetluse lõpetamise osas ebaõigele järeldusele. Eeltoodule tuginedes vaidlustab prokuratuur kohtumääruse, kuna määruse tegemisel on 14 1-17-7731 kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikutud, millega on kaasnenud ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtumäärus (

§ 339lg-s 2 nimetatud alus).

4.

1. Seoses kohtuasja keerukusega ei nõustu prokurör, et tegemist on tavalise keerukusega kriminaalasjaga, st et kõne all oleva kriminaalasja näol on tegemist tavalise varavastase süüteo juhtumiga. Nimelt käsitleb esitatud süüdistus asjaolusid, mis võimaldasid süüdistatavatel hoida kannatanut enda kontrolli all üpris pikaajaliselt ja kindlalt. See tähendab, et lisaks pettuse mõjul kannatanule ilmselgelt kahjuliku tehingu sõlmimise asjaoludele tuli kohtus uurida ning arutada süüdistatavate ja kannatanu suhteid kajastavaid tõendeid, samuti süüdistatavate hilisemat käitumist, mis väljendus osa tehingust saadud raha kannatanu kontolt väljavõtmises. Maakohtuga saab nõustuda selles, et tegemist ei ole ülisuure mahukusega kriminaalasjaga, kuid kohtupraktika seda ka ei eelda, kuna Riigikohtu seisukoha kohaselt on piisav, kui tegemist on mahuka kriminaalasjaga. Samuti tuleb asuda seisukohale, et tegemist on keskmisest keerukama kriminaalasjaga. Kuigi antud kriminaalasjas pole väga rohkelt episoode, on see oma sisult ja olemuselt siiski kahtlemata keskmisest kriminaalasjast keerukam ning selle tõendamine on ilmselgelt keerukas. Keerukus seisneb selles, et tõendada tuleb nii vahetult kuriteo sündmuse ajal kulgevaid asjaolusid kui ka süüdistatavate eelnevat ja hilisemat käitumist. Samuti seisneb keerukus selles, et süüdistatavate omavahelistest suhetest ja kõrgest east tingitud faktide taju ja nendele hinnangu andmine ei ole sama, nagu keskmisel tavalisel inimesel. Seega on ilmne, et tegemist on vähemalt keeruka kriminaalasjaga, mille raames kogutud tõendite maht on tavalisest suurem. 4.
2. Asjaomaste asutuste käitumise ja mõistliku menetlusaja kulgemise alguse osas leiab prokurör, et kaevatavas määruses on sisuliselt kohtu põhiargumendiks seisukoht, et kriminaalasja menetluses esines nii öelda passiivsuse perioode, seega tehakse etteheide riigivõimu käitumisele. Samas mõistliku menetlusaja alguse arvestuse osas nõustub kohus kaitsjaga ning leiab, et kriminaalmenetlus hakkas tervikuna Y mõjutama hiljemalt
3. a mais, kui kriminaalasjas esitati kahtlustus hoopis X-le. Kaebaja osutab tähelepanu asjaoludele, et siinkohal on Harju Maakohtu positsioon mõneti vastuoluline. Andes hinnangut Y poolt menetlusest kõrvalehoidumisele, jõudis kohus seisukohale, et isiku käitumine ei ole temale etteheidetav, kuna tema ei ole ühtegi kutset saanud ja see asjaolu on Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.
4. a jõustunud määrusega vastuvaidlematult tuvastatud. Samas ei ole Harju Maakohtu vaidlustatavas määruses sõnagi selle kohta, et omavahel suheldes vahetasid X, Y ning S informatsiooni käimasoleva menetluse kohta, mistõttu olid kõik kolm teavitatud istungite kuupäevadest ja kellaaegadest. Samuti on prokuratuur seisukohal, et õige ei olnud heita menetlejale ette seda, et menetleja ei teinud süüdistatavatele selgeks nende füüsilise osavõtuta kriminaalasja arutamise ja tagaselja kohtuotsuse tegemise võimalust enne 30.12.
5. a, see on enne

§ 269lg 2 p 2 kehtima hakkamist.

Peamine põhjus, mille tõttu kohtuotsus tühistati ning kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks, seisnes selles, et Y-le ei olnud kätte toimetatud kutset kriminaalmenetluse seadustiku norme järgides. Nimelt ei arvestanud kohus kahe asjaoluga. Esiteks, Y ei ole saanud allkirja vastu kutset ühelegi kohtuistungile, mis oli isiku suhtes tagaselja arutamise otsustamise obligatoorne eeldus alates 30.12.2019. a

§ 269lg 2 p 2 kehtima hakkamist.

Teiseks, kutsel või muul menetlusdokumendil peab isikule olema selgitatud, et juhul kui tema jätab 15 1-17-7731 kohtuistungile ilmumata ning hoidub menetlusest kõrvale, võidakse tema süüasja arutada tagaselja. Vaidlustamata ringkonnakohtu 18.01.

1. a määruses tehtud tähelepanekuid ja seisukohti peab prokuratuur vajalikuks toonitada seda, et muu kõrval ei ole ringkonnakohus sisuliselt arutanud küsimust, kas menetlusalused isikud, sealhulgas Y, olid kursis nende suhtes käimasoleva kriminaalmenetlusega ning kas nende käitumises on ilmnenud menetluses kõrvalehoidumine. Olukorras, milles süüdistatavad jätkuvalt ning järjekindlalt takistasid menetlust omavahel ja Y abikaasaga kooskõlastatud tegevuse abil, ei ole võimalik väita, et riik vastutab selle eest, et menetlus ei ole jõudnud õigeaegselt lahendini. 4.
2. Süüdistatavate käitumise osas menetluse kestel kordab prokuratuur taas lühidalt varasemas menetluses selles küsimuses väljendatud seisukohti. Kohtueelses menetluses eirasid süüdistatavad menetleja kutseid, mistõttu tuli lõppkokkuvõttes rakendada nende suhtes sundvahendeid. Kohtuliku arutamise ajal esitati kohtule hulgaliselt erinevatelt e-posti aadressidelt saadetud kirju, millistes käsitleti süüdistusega seotud asjaolusid sellise teavituse astmega, milline ei saa olla omane kellelegi, peale süüdistatavate endi. Prokurör kordab varasemalt väljatoodud seisukohti. Nendel asjaoludel tuleb asuda seisukohale prokuröri hinnangul, et juhul kui süüdistatavate käitumine ei oleks selgelt menetlust takistav, oleks kriminaalasja lõpuni arutanud esimene kohtukoosseis (kohtunik Kunman) ning poleks aktualiseerunud tagaselja arutamise küsimus. Muud menetluse kiirust mõjutanud asjaolud: ekspertiiside tegemine, kohtukoosseisu muutumine ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine ei ole andnud sellist asja arutamise takistamise efekti kui süüdistatavate käitumine. Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt kohtuasja keerukusest, süüdistatava ja riigivõimu käitumisest ning selle olulisusest, mis on süüdistatava jaoks konkreetses menetluses kaalul. Antud juhul X ülekuulamine mais
3. a vähemalt Y suhtes menetlusaega ei käivitanud, kuna see süüdistatavate olukorda oluliselt ei mõjutanud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. juuni
5. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 586-588 koos edasiste viidetega). Riigikohtu hinnangul võivad sellisteks menetlusaega käivitavateks toiminguteks olla nt kahtlustatava kinnipidamine, tema ülekuulamine, tema elukoha läbiotsimine või muu menetlustoiming, mis oluliselt mõjutab kahtlustatava olukorda. Sellest lähtuvalt ei ole õige Harju Maakohtu seisukoht selle kohta, et menetluse mõistliku aja algust tuleb Y suhtes arvestada alates maist
6. a. Eelkõige on paslik mainida, et erinevalt tavakodanikust elab süüteo toime pannud isik alati teatud mures ja kartuses võimaliku karistamise ees. Selline kriminaalmenetluse mõju ei saa olla kuidagi vabandavaks ja/või süüd vähendatavaks asjaoluks. Isik satub kriminaalmenetluse mõju alla ainult siis, kui tema suhtes toimetatakse mõni toiming, mis on oma olemuselt sundmeetmeks. Nii ei saa sellisteks toiminguteks olla teadasaamine menetluse olemasolu faktist, samuti menetlusest osavõtt mingis muus menetlusrollis. Kuni Y kahtlustatavana ülekuulamiseni ei ole menetleja toimetanud tema suhtes ühtegi sellist toimingut, mis oleks

§ 2052ja § 2742 mõttes mõistliku menetlusaja 16 1-17-7731 käivitanud.

Seega ei ole prokuratuuri hinnangul menetlusele kulunud aeg, arvestades kriminaalasja mahukust ja keerukust, olnud ülemäära pikk. 4.

1. Kohtumenetluse ning menetlusaja prognoosiga seonduvalt nõustub prokuratuur Harju Maakohtu 21.06.
2. a määruses väljendatud seisukohaga selles, et olukorras, milles ühel kahtlustataval on märgatavad probleemid tervisega ning kannatanul on veelgi tõsisemad probleemid tervisega, on edaspidine menetlus vähemalt raskendatud. Eeltoodud fakte ja kriminaalasja lõpptulemuse võimalikku ajalist perspektiivi arvestades asub kohus seisukohale, et süüdistatavate kaitsjate taotlus on põhjendatud ning kriminaalmenetlus tuleb nende suhtes lõpetada seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Maakohus on sellisele seisukohale asunud prokuröri hinnangul olukorras, kus kohtuasi ei ole veel sisuliselt ära arutatud. Selles küsimuses on määruses toodule raske vastu vaielda. Samas kordab prokuratuur varasemas menetluses väljendatud seisukohta, et juhul kui isikud enda tegevusega takistasid menetluse normaalset kulgemist, ei saa neid selle eest menetluse lõpetamisega ergutada. Kättetoimetamise märkega kutsed on küll asjakohased menetluslikud tõendid, samas hinnatakse kohtupraktikas menetluslikke asjaolusid ka muude, tihtipeale nõndanimetatud vabatõendite abil. Harju Maakohtule esitatud tõendid süüdistatavatelt ilma allkirjata välja saadetud kirjade näol on prokuratuuri seisukohalt piisavad, et teha ühene järeldus menetlusest tahtliku kõrvalehoidumise kohta. 4.
3. Alternatiivsete abinõude kontekstis leiab prokurör, et isegi kui möönda, et menetlusaja mõistlikkuse nõuet on rikutud (mida käesolevas asjas ei esine), ei ole kohus vaidlustatavas kohtumääruses pööranud piisavalt tähelepanu küsimusele, kas, millisel määral ja milliste alternatiivsete abinõuetega oleks olnud võimalik seda heastada. Seega on maakohus eiranud põhimõtet, mille kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkuse ületamisele reageerida menetluse lõpetamisega vaid äärmistel juhtudel. Menetlus ringkonnakohtus
4. Kaitsja J. Urres esitas 30.08.
5. a Tallinna Ringkonnakohtule taotluse pikendada süüdistatava X suhtes tähtaega seisukohtade ja taotluste esitamiseks andes täiendava tähtaja kuni 19.09.
6. a. Kaitsja põhjendas seda endapoolse puhkusega välisriigis ajavahemikul 01.09.
7. a kuni 16.09.
8. a. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 01.09.
9. a kaitsja taotluse, kuid pikendades tähtaega seisukohtade ja taotluste esitamiseks kuni
10. septembrini
11. a, kuivõrd puhkusel viibimine on ette teada olev asjaolu, erinevalt näiteks haigusest. Mainitud tähtaeg loeti pikendatuks seejuures vaid süüdistatava X ja tema kaitsja J. Urrese suhtes.
12. 06.09.
13. a laekus Ringkonnakohtule kannatanu C esindaja N. Lausmaa seisukoht Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruskaebuse suhtes Harju Maakohtu 21.06.
14. a määrusele. Kannatanu C oma eestkostja isikus toetab prokuratuuri määruskaebust. Kannatanu toetab täielikult prokuratuuri määruskaebuses loetletud argumente, milles viidatakse üksikasjalikult kohtualuste X ja Y aktiivsele tegutsemisele kohtuliku menetluse vältel eesmärgiga kohtumenetlust venitada ja menetlusest kõrvale hoida, olukorras, kus nad olid kriminaalasja toimiku kohtusse saabumisest alates täiesti teadlikud kriminaalasja menetluse käigust ja kohtu menetlustoimingutest. 17 1-17-7731 Kannatanu on Harju Maakohtule 22.05.
15. a esitatud kirjalikus seisukohas põhjalikult analüüsinud kriminaaltoimikus olevaid kohtualuste taotlusi ja avaldusi, mis nende teadlikkust menetluse toimumisest täielikult tõendavad. Kannatanu leiab, et tema 22.05.
16. a seisukohale lisatud dokumentaalsete tõenditega on vastuvaidlematult kindlaks tehtud, et nii X kui ka Y tegid rohkem kui 3 aasta jooksul – kriminaalasja kohtusse saabumisest 16.08.
17. a kuni kohtulahendi tegemiseni 02.10.
18. a kõik endast oleneva, et menetlust venitada ning hoidusid täiesti teadlikult ja ilma igasuguse mõjuva põhjuseta kohtumenetlusest kõrvale, olles tegelikult kogu menetluse aja jooksul teadlikud igast menetlustoimingust ja kohtuliku menetluse etapist, milline asjaolu on tõendatud nende endi poolt maakohtule esitatud hulgaliste avalduste ja taotlustega. Kannatanu hinnangul see aeg, mille jooksul mõlemad kohtualused hoidsid kõrvale kohtumenetlusest, tuleb mõistiku menetlusaja pikkuse hindamisel menetlustähtajast välja jätta. Vastasel juhul tõepoolest toetab ja soosib kohus olukorda, kus isiku seaduse nõudeid eirav, manipuleeriv käitumine menetluse kestel viibki soovitud tulemuseni – menetluse lõpetamiseni mõistliku menetlusaja lõppemise tõttu. Lisaks tuleb märkida, et käesoleva kriminaalasja menetlust on takistanud rida objektiivseid asjaolusid. Menetluses tekkis vajadus kontrollida nii kannatanu kui ka kohtualuse X tervislikku seisundit, lõppkokkuvõttes tuli kannatanu suhtes algatada eestkostemenetlus. Seega ei saa käesolevat kriminaalasja pidada lihtsaks või keerulisi menetlustoiminguid mitte nõudvaks kriminaalasjaks. Ka seda tuleb mõistliku menetlusaja hindamisel arvesse võtta. Kannatanu toetab prokuratuuri seisukohta selles, et isegi kui karistusõigusliku sisu poolest ei olegi tegemist eriti keeruka kriminaalasjaga, siis kõik ülalviidatud asjaolud kokku on takistanud asja menetlemist ning ei saa ütelda, et maakohus ei ole teinud pingutusi asja menetlemiseks nii kiiresti, kui see on olnud võimalik. Kannatanu esindaja rõhutab, et maakohus on liigselt pööranud tähelepanu asjaolule, et Tallinna Ringkonnakohus on 18.01.
19. a määrusega Y-le kohtukutse kätte toimetamata jätmise tõttu 16.08.
20. a kuni 02.10.
21. a kestnud maakohtu menetluses tehtud kohtuotsuse tühistanud ning et see määrus on jõustunud. Asjaolu, et ringkonnakohtu hinnangul ei olnud seetõttu võimalik Y suhtes tagaseljaotsust teha, ei välista võimalust mõistliku menetlustähtaja pikkuse hindamisel tugineda kõigile teistele Y puudutavatele ja tema poolt kohtule esitatud menetlusdokumentidele, mis näitavad, et vaatamata formaalsele puudujäägile, s.o asjaolule, et mitte ühtegi korda ei õnnestunud kohtul Y-le menetlusseadustiku nõuetele vastavat kutset kätte toimetada, oli ta tegelikult menetlusest teadlik ning võttis sellest erinevate taotluste esitamisega aktiivselt osa. Kannatanu leiab, et kriminaalmenetluse lõpetamisel, mis tingib ka tema poolt esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise, jäävad tema õigused äärmiselt ebaõiglaselt kaitseta, tema suhtes õigusvastaselt käitunud isikud aga teadliku kohtuga manipuleeriva käitumise tõttu ilma karistuseta, mis peaks olema lubamatu.
22. Tallinna Ringkonnakohtule laekus 06.09.
23. a süüdistatav Y kaitsja R. Sarve seisukoht määruskaebusele. Kaitsja on seisukohal, et maakohtu määrus on kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga ega sisalda kaalutlusvigu. Kaitsja jääb enda 06.05.
24. a taotluses esitatud argumentide juurde ning vastab üksnes prokuröri seisukohtadele. 18 1-17-7731 Kriminaalasja keerukuse osas sõnab kaitsja, et prokuröri seisukoht kriminaalasja keerukusest pole põhjendatud. Esiteks pole prokurör nõustunud kohtu järeldusega, et kiriminaalasi pole ülisuure mahukusega. Samas pole kohus enda põhjendustes kordagi võtnud mõõdupuuks „ülisuurt mahukust“, millele justkui prokurör üritab viidata. Nimelt on kohus selgelt välja toonud kriminaalasja materjalid kohtumääruse tegemise hetke seisuga ning selle põhjal järeldanud, et arvestades asjas kogutud ja kohtule esitada soovitavate tõendite vähesust, ei ole tegemist mahuka ega keeruka kriminaalasjaga. Seejuures on kohus rõhutanud, et igal juhul ei vasta asja keerukus kulunud menetlusajale. Teiseks on kaitsja hinnangul ilmselge, et käesolev kriminaalasi ei ole sedavõrd keerukas ega mahukas, et õigustaks ca 8 aasta pikkust menetlust. Viimast ei õigusta ka prokuröri väljatoodu, mille kohaselt tuleb asjas käsitleda nii vahetult väidetava kuriteo ajal kulgevaid asjaolusid kui ka sellele eelnevat ja hilisemat käitumist. Seda eriti olukorras, kus kriminaalasja lahendamist on oluliselt mõjutanud just riigi poolne menetluse venitamine, passiivsus ja oluliste menetlustoimingute tegemata jätmine (näiteks kuulati esimene tunnistaja üle rohkem kui aasta pärast kuriteoteadet). Kolmandaks on kohus märkinud õigesti, et süüdistatavate omavahelised suhted ja kõrge iga ei muuda kriminaalasja iseenesest keerukamaks. Kaitsja möönab, et antud asjaolu võib mõjutada menetluse ajalist kestust, kuid õigusta kuidagi riigi sedavõrd passiivset ja venitavat menetlust. Kaitsjale jääb arusaamatuks, mis seos on süüdistatava suhtes mõistliku menetlusaja alguse määramisel ning kohtuistungiaegade teatamisel ja Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.
25. a kohtumääruse põhjendustel. Nimelt on kaitsja seisukohal, millega nõustus ka maakohus, et mõlema süüdistatava suhtes tuleb mõistlikku menetlusaja algust arvestada alates 07.05.
26. a, st kahtlustuse esitamisest. Prokurör pole vastavat kohtu seisukohta isegi üritanud ümber lükata – vastupidi, prokurör viitab ka ise määruskaebuses, et süüdistatavad suhtlesid omavahel. Teiseks, tulenevalt prokuröri seisukohast, justkui oleks menetluse venimise põhjustanud süüdistatavad, peab kaitsja vajalikuks korrata, et menetluses läbiviidud menetlustoiminguid oleks saanud toimetada kiiremini. Antud loetelu järeldusena leiab kaitsja, et kohtueelne menetlus kestis ca 2 aastat ja 10 kuud. Kohtueelse menetluse kestel leidub mitmeid pikki tegevusetuid perioode. Aktiivselt on menetlusega tegeletud üks kuu (november
27. a). I ja II astme kohtumenetlus n-ö esimesel ringil toimus perioodil 18.09.
28. a – 18.01.
29. a ehk 3 aastat ja 4 kuud. Menetlus päädis Tallinna Ringkonnakohtu määrusega, millega tuvastati kriminaalmenetluse olulised rikkumised ja asi saadeti I astmesse uuesti lahendamiseks. Seega on see ajaperiood mõistliku menetlusaja mõttes ette heidetav riigile. Viimast tunnistab ka prokurör, mööndes, et süüdistatavale ei toimetatud kohtuistungi kutset kätte kriminaalmenetluse seadustiku norme järgides ning ringkonnakohtu 18.01.
30. a määruse põhjendustes pole põhjust kahelda. Ülaltoodut arvesse võttes on kaitsja seisukohal, et kriminaalasja ebamõistlik kestvus on 5 aasta ulatuses etteheidetav riigile. Eelneva põhjal on prokuröri väited, justkui on menetluse venimise põhjustanud süüdistatavad (mitte riik) alusetud ega vasta tegelikele asjaoludele. Süüdistatavate käitumise osas prokuröri poolt antud hinnangutega ei nõustu kaitsja samuti. Esiteks, nagu eelnevalt välja toodud, on menetluse venimine põhjustatud riigi tegevusetusest ja passiivsusest. Teiseks jääb täiesti arusaamatuks prokuröri väide, justkui on kriminaalmenetluse olulise rikkumise (mille tõttu ringkonnakohus asja maakohtule uueks arutamiseks saatis) 19 1-17-7731 põhjustanud süüdistatavad. Selline väide ei saa õiguslikult kuidagi aktsepteeritav olla, sest asjaolu, et Y-le ei toimetatud nõuetekohaselt kohtukutset kätte (mis oli tagaseljaotsuse eelduseks), saab süüks panna üksnes riigile, kelle kohustus on korrektselt menetlusdokumente kätte toimetada. Veelgi enam - Tallinna Ringkonnakohus on üheselt tuvastanud, et süüdistatavale ei ole kohtukutset kogu kohtumenetluse kestel mitte kordagi üle antud. Süüdistatavale ei ole ka selgitatud, millised on menetluse tagajärjed, juhul kui ta kohtuistungile ei ilmu. Süüdistatavale ei püütud (kaitsja, prokuröri ega kohtu poolt) edastada isegi muudetud süüdistust. Maakohus on õigesti leidnud, et süüdistatava suhtes tuleb mõistliku menetlusaja alguseks pidada kuupäeva 07.05.
31. a, mil X teatas Y-le nende vastu esitatud kahtlustusest. Seejuures jätab prokurör täiesti tähelepanuta asjaolu, et süüdistatav tuli ise
32. a mais PPAsse, kuid teda ei lubatud menetleja jutule, vaid öeldi, et kui temaga soovitakse rääkida, siis antakse talle sellest edasiselt teada. Eelnevale toetudes ei vasta prokuröri käsitlus mõistliku aja kulgemise algusest (tema enda viidatud) kohtupraktikale. Viimaseks soovib kaitsja veelkord rõhutada, et Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.
33. a määruses on selgelt tuvastatud, et süüdistatavale pole kohtukutset kohale toimetatud. Lisaks leidis ringkonnakohus, et süüdistatava suhtes kohaldatud Euroopa vahistamismäärus oli ebaseaduslik. Eelnevale toetudes ei ole süüdistatav menetlusest kõrvale hoidunud ega menetlust takistanud. Kohtumenetluse ja menetlusaja prognoosi osas selgitab kaitsja esiteks, et on üheselt selge, et menetluse jätkumisel ei jõutaks käesoleva aastanumbri sees jõustunud lahendini. Isegi kui ennustada jõustuva lahendi ajaks
34. a lõpp või
35. a alguses, siis tähendaks see, et menetlus kestaks pea 9 aastat. Puudub vaidlus, et selline menetlusaeg oleks mõistliku menetlusaja õiguse räige rikkumine. Alternatiivsete abinõude osas leiab kaitsja, et tõene pole väide määruskaebuses, et maakohus pole piisavalt pööranud tähelepanu kas, millisel määral ja milliste alternatiivsete abinõuetega oleks olnud võimalik seda heastada. Nimelt on maakohus kaitsja hinnangul kohtumääruses toonud selgelt välja, miks alternatiivsete meetmete kohaldamine ei heastaks kriminaalmenetluse ebamõistlikult pikka kestvust. Kaitsja soovib lisaks juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et seitsme aasta pikkune kriminaalmenetlus on olnud süüdistatavale juba siiani äärmiselt koormav. Tuleb arvestada, et kriminaalmenetlus on iga isiku jaoks äärmiselt koormav, kuid lisaks sellele, ei ole senine meediakajastus kriminaalasjale olnud süütuse presumptsiooni arvestav ning on loonud süüdistatava suhtes ebatõese ja eelarvamustel põhineva maine. Kaitsja kordab, et kriminaalmenetluse vältel on süüdistatav pidanud taluma kriminaalmenetlust tagavate toimingute tegemisest tingitud piiranguid.
36. Tallinna Ringkonnakohtule laekus 12.09.
37. a süüdistatav X kaitsja J. Urrese seisukoht, milles asutakse seisukohale, et maakohtu määrus on kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga ega sisalda kaalutlusvigu. Kaitsja jääb enda 20.04.
38. a taotluses esitatud argumentide juurde ning vastab üksnes prokuröri seisukohtadele. Seoses kriminaalasja keerukusega ei nõustu kaitsja prokuröriga, et tegemist on mahuka kriminaalasjaga. Kohtueelne kriminaaltoimik koosnes kahest köitest. Kohus tõi kohtumääruses 20 1-17-7731 korrektselt välja, et süüdistusaktist nähtuvalt taotleb prokuratuur kohtus kokku 30 tõendi uurimist ning lisaks digitaalsel andmekandjal asuva tõendi uurimist ja kriminaalasja materjalide juures olevate asitõendite uurimist. Seega on kohus õigesti tuvastanud, et arvestades asjas kogutud ja kohtule esitada soovitavate tõendite vähesust, ei ole tegemist mahuka ega keeruka kriminaalasjaga. Süüdistuse kvalifikatsioon ega eluliste asjaolude kogum ei ole ebatavaliselt kompleksne või hoomamatu. Asjaomaste asutuste käitumise ja mõistliku menetlusaja alguse osas leiab kaitsja, et X suhtes on kohus mõistliku menetlusaja kulgemise algusaja tuvastanud korrektselt. Teiseks, leiab kaitsja, et prokuröri seisukohad, justkui oleks menetluse venimise põhjustanud süüdistatavad, on alusetud ega vasta tegelikele asjaoludele. Süüdistatavate käitumise osas leiab kaitsja, et prokuröri määruskaebuses toodud väide, et kui süüdistatavate käitumine poleks olnud menetlust takistav, siis oleks kriminaalasja arutamine jõudnud lõpule esimeses kohtukoosseisus, ei vasta menetluse käigule ega kohtupraktikale. Esiteks on menetluse venimine põhjustatud riigi tegevusetusest ja passiivsusest. Teiseks on alusetu prokuröri väide, justkui on kriminaalmenetluse olulise rikkumise (mille tõttu ringkonnakohus asja maakohtule uueks arutamiseks saatis) põhjustanud süüdistatavad. Õiguslikult ei ole võimalik ega menetluse käigu põhjal kuidagi tuvastatav, et süüdistatav on põhjustanud asja n-ö uuele ringile saatmise. Veelgi arusaamatumaks jääb see, millisel põhjusel või millisel õiguslikul alusel leiab prokurör, et vastutus riigi saamatuse eest Y-le kohtukutset kätte toimetada, peaks üle kanduma X-le, kes ei olnud nende sündmustega üldse seotud. Süüdistatav ei ole menetlusest kõrvale hoidunud ega menetlust takistanud. Seoses kohtumenetluse ja menetlusaja prognoosiga nõustub kaitsja prokuröriga selles, et süüdistataval X-l on märgatavad probleemid tervisega. Need probleemid (mh nt olulised kuulmisraskused) olid kõigile menetlusosalistele nähtavad 12.05.
39. a toimunud kohtuistungil. Kaitsja kahtleb sügavalt, et süüdistatav oleks võimeline üldmenetluse istungitel osalema selliselt, et ta oleks suuteline nende sisust ka aru saama. Teiseks on kaitsja hinnangul üsna selge, et menetluse jätkumisel ei jõutaks jõustuva kohtulahendini lähima ca poolteist aasta jooksul. Kui ennistada jõustuva lahendi ajaks
40. a lõpp või
41. a algus, siis tähendaks see, et menetlus kestaks mõistliku menetlusaja mõttes pea 9 aastat. Puudub vaidlus, et selline menetlusaeg oleks mõistliku menetlusaja õiguse räige rikkumine. Veelgi tähelepanuväärsem on aga see, et vaidlusalune tegu (korteri müük) toimus 05.09.
42. a. Tegemist on teise astme kuriteoga. Seega aegub väidetav kuritegu 05.09.
43. a. Järelikult ei jõutaks kõigi eelduste kohaselt isegi määruskaebuse rahuldamisel jõustuva kohtulahendini enne kriminaalasja aegumist. Kaitsja pole nõus prokuröri väidetega, et menetluse venimise on põhjustanud süüdistatavad. Kaitsja on menetluses korduvalt välja toonud nii süüdistatava kui ka riigi tegevuse käesolevas menetluses, mille kohaselt on üheselt tuvastatud riigi passiivne tegevus asja menetlemisel. Alternatiivsete abinõude osas nõustub kaitsja kohtumääruse leheküljel 31 toodud põhjendustega. Kaitsja soovib lisaks juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et seitsme aasta pikkune kriminaalmenetlus on olnud süüdistatavale juba siiani äärmiselt koormav, viidates seejuures Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-43-10, p 21-
44. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 21 1-17-7731
45. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et mõistlik aeg asja menetlemiseks on möödunud, mistõttu esines ringkonnakohtu hinnangul maakohtul alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks

§ 2742lg 1 mõttes süüdistatavate Y ja X suhtes mõistliku menetlusaja möödumise tõttu.

Kolleegium ei nõustu seejuures määruskaebuses tooduga, et maakohtu määrus pole kooskõlas seaduse sätte, mõtte ega senise kohtupraktikaga. Ka ei tuvasta kohtukolleegium, et maakohus oleks oluliselt kriminaalmenetlusõigust rikkunud

§ 339lg 2 tähenduses.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus oma määrust igakülgselt ja ammendavalt põhjendanud ning see tugineb asjaoludel, mis omavad tähtsust

§ 2742alusel menetluse lõpetamisel.

1. Erinevalt maakohtust asub prokurör määruskaebuses seisukohale, et kriminaalasi on keskmisest keerukam ja mahukam, seda seetõttu, et kuna kannatanut hoiti süüdistatavate mõju all pikemat aega, tuli lähemalt uurida mh ka isikute omavahelisi suhteid ja käitumist, seda nii enne kui pärast kuriteo toimepanemist. Kohtukolleegium antud seisukohaga ei nõustu. Esiteks nõustub kolleegium kaitsja R. Sarve poolt kohtule esitatud kirjalikus seisukohas esitatud tähelepanekuga, et maakohus ei kasutanud enda määruse põhjendustes terminit „ülisuur“ käsitledes kriminaalasja mahukust. Seega on prokuröri vastuväiteid selles osas asjakohatud. Maakohus tõdes õigesti, et sisu mõttes pole isikutele etteheidetud teokirjeldus selline, mis sisaldaks keerulisi juriidilise konstruktsioone. Niisamuti on oluline arvestada, et tegemist on vaid üheepisoodilise varavastase kuriteo süüdistusega. Kriminaalasja vähesest keerukusest ja mahukusest annab eelnevale lisaks kinnitust ka vähene tõendite hulk, mida soovitakse uurida ja kohtule esitada. Kolleegium küll nõustub prokuröriga selles, et süüdistatavate ja kannatanu vahelisi suhteid olnuks vajalik kohtus uurida, kuid kuna seda oleks tehtud siiski viidatud madala hulga tõendite pinnalt, poleks antud asjaolu kuidagi suurendanud kriminaalasja keerukust ja mahtu. Sama kehtib ka erinevate asjaolude uurimisel enne ja pärast etteheidetava kuriteo toimepanemist. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et süüdistatavate suhted ja kõrge iga võib küll mõjutada asja arutamise ajalist kulgu, kuid ei muuda iseenesest veel asja sisult mahukamaks ja keerulisemaks.
2. Seoses mõistliku menetlusaja kulgemise algusega Y suhtes on prokurör asunud ebaõigele seisukohale, et see ei alanud Y suhtes 07.05.
3. a. Maakohus tõdes õigesti, et X poolt Y teavitamisega peale esimest kinnipidamist 07.05.
4. a tuli hakata arvestama Y puhul menetlusaja kulgemise mõistlikkuse arvestust. Antud kuupäeval teavitas X Y, et nende suhtes toimetatakse kriminaalmenetlust ehk Y-l tekkis teadmine, et ta on kahtlustatav kuriteo toimepanemises. Riigikohus tõdes enda lahendis nr 3-1-1-14-14 p-s 586, et lisaks isikule esitatud pädeva asutuse ametlikule teatele selle kohta, et isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, võib menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva aja käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda. Riigikohus viitas EIK
5. veebruari
6. a otsusele asjas Gerdzhikov vs. Bulgaaria, p-le
7. Antud kohtupraktikat arvestades algas ka kohtukolleegiumi hinnangul mõistliku menetlusaja kulgemise arvestus Y suhtes 07.05.
8. a, kuivõrd X andis Y-le teada enda kinnipidamise järgselt, et ka Y on kahtlustatav. Antud teave mõjutas kolleegiumi hinnangul Y olukorda, kuivõrd kolleegiumile on välja toodud, et Y koostas 15.07.
9. a avalduse PPA-le milles isik 22 1-17-7731 tõi välja, et on teadlik sellest, et tema on tehtud kaassüüdlaseks kriminaalasjas ning esitas PPAle omapoolse selgituse sündmustest. Seega leiab kolleegium, et antud teave, mis esitati X poolt Y-le, mõjutas Y, kuivõrd ta asus endapoolset versiooni aset leidnud sündmustest aktiivselt esitama menetlejale. Seoses Y-le kohtukutsete kätte toimetamisega peab kolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Nimelt on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.
10. a määrus, millega leiti, et süüdistatav ei olnud teadlik mitte ühelgi korral kohtuistungite arutamise ajast ja kohast ning mitteilmumise tagajärgedest. Antud lahendist tulenevad seisukohad olid siduvad nii maakohtule kui on siduvad ka antud kolleegiumile. Kolleegium tuvastas antud lahendis mh, et Y ei saanud kohtukutsetest teada ka muul viisil, sh teiste isikute, nt S vahendusel. Seega on põhjendamatud ja vaid paljasõnalised prokuröri väited antud juhul, et Y oleks teavitatud X või S poolt kohtuistungite kuupäevadest ja kellaaegadest. Kohtukolleegium selgitab, nõustudes maakohtuga, et kuigi süüdistatavate käitumises võib näha vähest huvi nende suhtes toimetatava kriminaalmenetluse vastu, siis on oluline märkida, et kriminaalmenetlust on toimetatud juba
11. aastast. Kriminaalmenetluse juhtimine on menetleja ülesanne ning väheoluline pole ka alaeesmärk koguda tõendeid, viia läbi menetlustoimingud ning jõuda süüdistuse esitamiseni võimalikult lühikese aja jooksul ehk võimalikult ajaefektiivselt. Sellest lähtuvalt nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et isikuid oleks saanud allutada vajalikele menetlustoimingutele ajaefektiivsemalt, kasutades seaduses ettenähtud võimalusi ja vahendeid isikutele kutsete kättetoimetamiseks ja nende menetluses osalemise tagamiseks. Kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt toodud argumentatsiooniga, mis näitas, millised menetluse jooksul esinenud asjaolud menetlust venitasid ning ei pea vajalikuks neid uuesti korrata. Eraldi mainimist väärib aga paus kriminaalasja menetlemises ajavahemikul 06.06.
12. a - 25.07.
13. a, samuti on oluline tuua välja, et isegi kui viidi läbi erinevaid menetlustoiminguid tõendite kogumiseks, siis olid nende vahel arvestatavad ajavahemikud, millele puuduvad põhjendused. Seega leiab ka kohtukolleegium, et kuigi süüdistatavad on olnud juba
14. a maist teadlikud nende suhtes menetletavast kriminaalasjast, olles küll selle suhtes võrdlemisi passiivse suhtumisega, on peamiseks menetluse venimise põhjuseks olnud riigi vähene aktiivsus kriminaalmenetluse toimetamisel.
15. Seoses kohtumenetluse ja menetlusaja prognoosiga nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et jõustunud kohtulahendini ei jõutaks antud kalendriaasta jooksul, kui kriminaalmenetlust jätkata. Kriminaalasja arutamine pole veel jõudunud kohtuliku uurimise faasi, kohtu valduses on vaid üksikud dokumendid, lisaks tuleb üle kuulata tunnistajad ja süüdistatavad. Väheoluline pole ka mainida, et kuivõrd kriminaalasjas on rohkem kui üks kaitsja, võib olla keerulisem ka panna paika kohtuistungite toimumise graafikut. Samuti märkis maakohus õigesti, et maakohtu kohtulahendi vaidlustamisel pole võimalik isegi täpselt hinnata, millal võidakse jõuda jõustunud kohtulahendini, kuivõrd see sõltub mitmesugustest asjaoludest. Siiski leiab ka kolleegium, et antud kriminaalasja lahendamine toodud asjaolusid arvestades võib võtta jõustunud kohtulahendini jõudmiseks enam kui aasta. Arvestades, et praeguseks hetkeks on kriminaalmenetlus väldanud juba peaaegu 8 aastat, oleks kriminaalasja menetlemine jõustunud 23 1-17-7731 kohtulahendini jõudes juba toimunud üle 9 aasta, mis kolleegiumi hinnangul juba kriminaalasja keerukust arvestades on selgelt ebamõistlik.
16. Prokuröri hinnang, et maakohus jättis hindamata kas, millisel määral ja milliste alternatiivsete abinõudega oleks olnud võimalik heastada menetlusaja mõistlikkuse nõude rikkumist, ei ole korrektne. Maakohus viitas asjakohasele Riigikohtu praktikale, mis paneb kohustuse hinnata mõistliku menetlusaja ületamise tuvastamisel, kas rikkumist saaks korvata teiste abinõudega. Riigikohus sedastas enda lahendi 3-1-1-42-15 p-s 67, et

§ 2742

ja § 2052 sõnastusest tuleneb kohustus kaaluda, kas isegi, kui tuvastatakse mõistliku menetlusaja ületamine, on seda võimalik korvata muude abinõudega. Riigikohus tõdes ka, et abinõu valikul tuleb seejuures lähtuda avalikust menetlushuvist ja süüdistatava õiguse rikkumise määrast. Maakohus tõdes õigesti, et avalik menetlushuvi praeguseks ajaks kriminaalasjas puudub, kuivõrd süüdistuses toodud kuriteod pandi toime

1. a ning tegemist on teise astme kuritegudega. Ka argumenteeris maakohus põhjendatult, et süüdistatavate suhtes on kriminaalmenetlust toimetatud 7 aastat ja 8 kuud, ringkonnakohtu lahendi tegemise ajaks peaaegu 8 aastat. Maakohus arvestas ka süüdistatavate isikuid, st asjaolu, et nad on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning praeguseks juba eakad, süüdistatav X ka on halva tervisliku seisundiga. Kohtukolleegium nõustub, et kuivõrd süüdistatavate suhtes on menetlust toimetatud süüdistuse sisust lähtuvalt ebamõistlikult pikalt ning süüdistatavate isikuid iseloomustavad jooned ei toeta asja edasist menetlemist hoolimata mõistliku menetlusaja nõude rikkumisest, siis ei ole põhjendatud jätkata kriminaalmenetlust. Mõistliku menetlusaja nõude rikkumist ei saaks kolleegiumi hinnangul hilisemalt korvata süüdimõistva kohtuotsuse korral karistuse kergendamisega ega ka mõne teise abinõu, nt kahju hüvitamisega.
2. Seega esines maakohtul alus Y ja X suhtes kriminaalasja lõpetamiseks

§ 2742lg 1 järgi, mistõttu puudub alus asja arutamise jätkamiseks maakohtus.

15. Eelnevast tulenevalt ja juhindudes

§ 390

lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium prokuröri määruskaebuse rahuldamata ja vaidlustatud maakohtu määruse muutmata. 16. Kannatanu C riigi õigusabi korras määratud kaitsja N. Lausmaa on esitanud taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud prokuröri esitatud määruskaebusega tutvumisele ja analüüsile kokku 60 minutit summas 54 eurot ja seisukoha koostamisele kokku 75 minutit summas 68 eurot. Antud summadele lisandub kokku käibemaks 24,40 eurot. Kokku on taotletav summa 146,40 eurot. Kohtukolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud, seisukohale kulutatud aeg ja õigusabi kulu suurus mõistlikus ja põhjendatud ulatuses. Juhindudes RÕS § 21 lg-st 3,

§ 175

lg 1 p-st 4, 185 lg-st 2 ja § 187 lg-st 2 ning RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra §-st 7 tuleb advokaadibüroole Advokaadibüroo N. Lausmaa välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel taotluse alusel kokku 146,40 eurot (sh käibemaks summas 24,40 eurot).

§-de 187 lg 2 ja 185 lg 2 alusel tuleb jätta N. Lausmaale kaitsjatasuna väljamõistetud summa riigi kanda. 24 1-17-7731

1. Süüdistatav Y kaitsja R. Sarv on esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks kriminaalasjas nr 1-17-
2. Taotluses on kaitsja toonud välja taotletava summa ning viidanud taotlusele lisatud lisale
3. Kaitsja aga pole antud taotlusele lisanud mainitud lisa 1, milles peaks taotluse kohaselt kajastuma tekkinud kulude täpne arvestus. Ka puudub dokument, mis kajastaks õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist ja kandmist. Lahendis nr 1-19-766/28 p-s 17 sedastas Riigikohus, et antud dokumendi puudumisel ei ole kohtul võimalik hinnata, kas isikul on tekkinud seoses määruskaebemenetlusega menetluskulu. Sellest tulenevalt tuleb Riigikohtu hinnangul antud situatsioonis jätta esitatud taotlus rahuldamata. Sellest lähtuvalt jätab ka kohtukolleegium kaitsja R. Sarve taotluse menetlusekulude hüvitamiseks rahuldamata.
4. Süüdistatav X kaitsja J. Urres on esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks kriminaalasjas nr 1-17-
5. Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud kohtumääruse analüüsile, määruskaebusega tutvumisele, kannatanud seisukohaga tutvumisele ning seisukoha koostamisele kokku 4 tundi, tunnihinnaks on 140 eurot. Samuti kulutas kaitsja menetluskulude nimekirja koostamisele 0,25 tundi ehk 15 minutit, tunnihinnaks on 140 eurot. Kokku taotleb kaitsja õigusteenuse osutamise eest 595 eurot. Antud summale lisandub käibemaks summas 119 eurot. Kokku on taotletav summa 714 eurot. Kohtukolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud, seisukohale kulutatud aeg ja kulu suurus mõistlikus ja põhjendatud ulatuses. Juhindudes

§ 175

lg 1 p-st 1, 185 lg-st 2 ja § 187 lg-st 2 tuleb advokaadibüroole Advokaadibüroo EMERALDLEGAL OÜ välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel taotluse alusel kokku 714 eurot (sh käibemaks summas 119 eurot).

§-de 187 lg 2 ja 185 lg 2 alusel tuleb jätta J. Urresele kaitsjatasuna väljamõistetud summa riigi kanda. Allkirjastatud digitaalselt 25