Obsah (11)

§ 185§ 181§ 3101§ 15§ 66§ 339§ 7§ 310§ 337§ 338§ 340

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 27. jaanuar 2021 Kriminaalasja number 1-20-2472 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Erkki Hirsnik ja Tiit Lõhmus Kriminaalasi E.C süüd

§ 185

lg 1 ja

§ 181

lg 1 alusel jätta E.C-l maakohtu menetluses tekkinud menetluskulud summas 2932 eurot 20 senti Eesti Vabariigi kanda. 1

1. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Valge & Uiga kaudu 134 eurot 40 senti, sealhulgas käibemaks 22 eurot 40 senti, vandeadvokaat Marina Valgele süüdistatav E.C-le määratud korras kaitse teostamise eest apellatsioonimenetluses.
2. Jätta E.C-l ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulu 134 eurot 40 senti Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. I. SÜÜDISTUS
3. E.C süüdistatakse KarS § 118 lg 1 p 1 järgi selles, et tema 10.07.2019 kella 19.30 ajal korteris aadressil XXX , lõi ühel korral noaga kõhu piirkonda oma endisele abikaasale A.J. ile, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse: umbes 2 cm pikkuse umbes 10 cm nabast kõrgemal keskjoonel asuva torke-lõikehaava keskkõhus, põhjustades kannatanule suursarviku, peensoole kinnisti ja selles kulgevate veresoonte ning peensoole vigastuse. Vastavalt ekspertiisiaktile tekitati kannatanule kõhuõõnde tunginud haav, mis põhjustas eluohtliku tervisekahjustuse. II. MAAKOHTU OTSUS
4. Viru Maakohus tunnistas E.C 24.09.
5. a otsusega süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning mõistis karistuseks 4 aastat 8 kuud vangistust tingimisi KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel 5 aasta pikkuse katseajaga, kohustades teda järgima KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja määratud kohustusi. KarS § 75 lg 2 p-de 2, 5 ja 8 alusel määras kohus E.C-le katseajaks järgmised kohustused: mitte tarvitada alkoholi, alluda alkoholismivastasele ravile hiljemalt 2 kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist ja osaleda kriminaalhooldusametniku valitud sotsiaalprogrammis.
6. Maakohus leidis, et kriminaalasjas on kohtuarstliku ekspertiisi aktiga usaldusväärselt tõendatud A.J. il eluohtliku kõhuõõnde ulatuva torke-lõikehaava olemasolu. Vaidlus käib selle üle, kas selle vigastuse tekitas E.C . Isiku kohtuarstlikust täiendekspertiisiaktist nähtuvalt ei saa kindlalt välistada, et A.J. il olev vigastus võib olla põhjustatud teise isiku poolt noaga lüües või ka A.J. i enda poolt noaga lüües. Kannatanu kohtus antud ütluste kohaselt oli lööjaks E.C, viimane aga eitab löömist, väites, et tema lahkudes kannatanul vigastust polnud. Seega on tegemist sõna sõna vastu olukorraga. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus (Riigikohtu lahend 1-15-10967). 2
7. Maakohus ei pidanud usaldusväärseks süüdistatava ennastõigustavaid ütlusi, kuna need on kohtu hinnangul vastuolulised. Algul tunnistas E.C kohtus, et lahkus A.J. i korterist kohe peale C. i telefonikõnet, C. oli teatanud, et on kodus ja temagi lahkus, et C. i juurde koju minna. Seega tõi E.C A.J. i korterist lahkumise põhjuseks selle, et ta sai teada C. i asukoha ja soovis tema juurde minna. Samas tunnistas ta, et ei läinud koju vaid hulkus linnas tund või paar ja rahunes. Kui E.C oleks lahkunud A.J. i elukohast enne viimasel noahaava saamist (u kell 19.30), siis oleks pidanud ta koju jõudma hiljemalt kella 21.30 paiku. D.J. tunnistas, et E.C jõudis koju alles öösel ja oli väga purjus, C. i kodus veel polnud. Hiljem väitis E.C kohtus, et C. teatas telefoni teel nende suhte võimalikust lõpetamisest ja sellest, et on sõitnud Tallinnasse rahunema. E.C tunnistas, et see uudis tegi ta kurvaks, kinnitades seejuures, et ta ei muutunud agressiivseks. Seega esitas E.C kohtus kaks erinevat versiooni oma telefonikõnest C. iga ja teise versiooni puhul polnud tal põhjust A.J. i korterist vähemalt C. iga kohtumise eesmärgil koheselt lahkuda. E.C selgitas, et võis purjus peaga valesti aru saada, et C. kodus on, samas kinnitab, et ta võis küll purjus olla aga mäletab hästi selle õhtu sündmusi.
8. Samuti märkis kohus, et süüdistatava ütluste ebausaldusväärsust näitab ka, et ta valetas kohtule, et tema
9. a karistus oli ühe lapse löömise eest ning tunnistas alles pärast asjassepuutuva kohtuotsuse avaldamist, et sai karistada oma eksabikaasa A.J. i kääridega löömise eest. Kohtu hinnangul pole usutav, et E.C oli nimetatud kohtuasja asjaolud lihtsalt unustanud.
10. Kannatanu ütlusi hindas maakohus usaldusväärseteks ja leidis, et KarS § 118 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteokoosseisu objektiivse koosseisu esinemine E.C tegevuses on lisaks kohtuarstliku ekspertiisi aktile tõendatud kannatanu ütlustega ja tema ütluste usaldusväärsust kinnitavate tõenditega, millisteks on häirekeskusele tehtud kõne salvestis ja tunnistajate D.J. ja A.J. i ütlused.
11. Kannatanu ütlustest nähtub, et E.C lõi teda ühe korra noaga kõhtu pärast telefonikõnet elukaaslase C. iga. E.C oli tema korteris ajal, mil ta teatas juhtunust häirekeskusele. Maakohus leidis, et kannatanu kohtus antud ütlused on vastuoludeta ja usaldusväärsed. Samas nõustus maakohus kaitsja seisukohaga, et kahtlusi kannatanu ütluste usaldusväärsuses tekitab asjaolu, et kõnes häirekeskusele on ta andnud juhtunu kohta vastuolulisi selgitusi.
12. Salvestisest nähtub tõesti, et A.J. ütles häirekeskusele algul korduvalt „Ma sain nuga, Sain nuga, Löödi noaga, Ja vot nüüd sain noaga“. Samas vastas häirekeskuse töötaja otsesele küsimusele – „kes seda tegi“ – A.J. „Mina“. Maakohtu hinnangul on A.J. nimetatud vastuolusid usutavalt põhjendanud ja nendest tulenevad kahtlused hajutanud. Ta selgitas, et tahtis oma laste ema kaitsta ja seetõttu ei tahtnud asja tehiolusid avalikustada. Hiljem, kui selgus, et sama päeva sündmused (tema poolt E.C elukaaslase löömine) on politseisse antud, mõtles ümber ja tegi E.C kohta politseisse avalduse. Kannatanu versiooni laste ema kaitsmisest kinnitavad kaudselt ka laste, s.o täisealise D.J. ja alaealise A. i (sünd 2006) ütlused. D.J. i ütlustest nähtub, et isa pole talle juhtunust rääkinud – isa ütles, et sinuga ma seda ei aruta. Alaealise A.J. i ütlustest nähtub samuti, et isa ütles talle vaid seda, et ta viiakse haiglasse. Ema oli see, kes tunnistas talle isa noaga löömist. Nimetatud tõendid kinnitavad A.J. i poolt kohtus öeldut – ta püüdis säästa oma lähedasi. Kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitab seegi, et ta ei ole oma ütlustes enda tegevust ilustanud. Ta tunnistas E.C elukaaslase löömist, samuti oma varasemat, kooseluaegset vägivaldsust suhtes E.C-ga. 3
13. Maakohus nõustus kaitsja väitega, et alaealise tunnistaja A.J. i ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Pole võimalik eristada asjaolusid, mida tunnistaja ise on kogenud, nendest, mis talle hiljem teatavaks on saanud. Salvestisest nähtub, et tunnistaja lihtsalt räägib ära kõik selle, mis ta erinevatest allikatest teada on saanud ja menetleja pole proovinudki selgitada, mis oli tunnistaja poolt vahetult kogetu ja millest oli ta hiljem teadlikuks saanud. Kuigi A. elas koos isaga ja on tõenäoline, et osadest asjadest sai ta teada isa vahendusel, siis noaga löömise kohta on ta selgelt väitnud, et kuulis selle kohta emalt. Ei nähtu, et tunnistaja annaks ütlusi isa poolt mõjutatult. D.J. i ütlustest nähtub, et A. il on usalduslikud suhted nii isa kui ka emaga. Ka ei sobitu kohtu hinnangul kannatanu käitumismustrisse, et ta alaealise lapse abil süüstavaid tõendeid fabritseeriks.
14. Maakohus leidis, et kannatanu poolt häirekeskusele tehtud kõne salvestis on kriminaalasjas oluliseks ja kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitavaks tõendiks ka seetõttu, et salvestisest nähtub, et häirekeskuse töötaja ei kuule hästi ja küsib „Mis see on, muusika mängib või? Kes seal karjub?, Ma ei kuule teid! Muusika?“ Seejärel kostub A.J. i käsklus „Lülita välja“. Salvestisest on veel kuulda, et kõne ajal taustal keegi räägib midagi. Kannatanu ütluste kohaselt oli kõne ajal tema korteris E.C , kes muusika vaiksemaks keeras ja midagi rääkis. Kriminaalasjas puuduvad vähemadki viited selle kohta, et A.J. i korteris oleks olnud keegi kolmas isik. Eelnevast nähtub, et E.C ei lahkunud A.J. i korterist pärast telefonikõnet C. iga, vaid oli seal ka A.J. ile kehavigastuse tekitamise ja viimase poolt häirekeskusesse helistamise ajal.
15. Võrreldes ja hinnates süüdistatava ja kannatanu ütlusi leidis maakohus, et usaldusväärsed on kannatanu ütlused. Lisaks ülaltoodud kaalutlustele on kannatanu versioon ka eluliselt usutav. On mõistetav, et A.J. i poolt E.C elukaaslase C. K. u löömine tekitas viimases olulisi pingeid suhetes E.C-ga . Eluliselt usutav on seegi, et E.C oma suhte võimalikust purunemisest teada saades süüdistas A.J. i ja ründas viimast noaga. Maakohtu hinnangul puuduvad kriminaalasjas igasugused tõendid või tõsiseltvõetavad viited selle kohta, et A.J. endale ise noahaava oleks põhjustanud.
16. Maakohus tuvastas, et lüües kannatanut noaga kõhtu, s.o elutähtsate organite piirkonda, sai E.C aru, et põhjustab sellega kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse ja vähemalt möönis sellise tagajärje saabumist. Kohtu hinnangul pani ta teo toime otsese tahtlusega. Tema tegevuse õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
17. Karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse, et süüdistatav ja kannatanu olid eelnevalt koos alkoholi tarvitanud ja umbes tund aega varem oli kannatanu ise toime pannud kehalise väärkohtlemise E.C elukaaslase suhtes. Kuriteo soodusteguriks olid kannatanu ja süüdistatava pikaaegsed pingelised alkoholi- ja vägivallarohked suhted. Kuigi E.C oma süüd ei tunnistanud, tunnistas ta alkoholiprobleemi ja nõustus raviga. Samuti arvestas kohus kannatanu positiivset iseloomustust töökohast. E.C-l ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eeltoodut arvestades tuleb E.C karistada vangistusega sanktsiooni miinimumi lähedases määras tingimisi KarS § 74 ja 75 sätteid kohaldades.
18. Menetluskuludena mõistis kohus E.C-lt välja sundraha 1460 eurot, ekspertiisi tegemise kulud 181 eurot ja kaitsjatasu 1291,20 eurot.
19. Maakohus asus seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et saamata 4 jäänud töötasu ja särgi rikkumisega tekitatud kahju 457,28 eurot on põhjuslikus seoses E.C poolt toime pandud kuriteoga, mistõttu tuleb tekitatud kahju temalt välja mõista.
20. Samuti asus maakohus seisukohale, et kannatanu taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks on põhjendatud ja seaduslik ning VÕS § 1055 ja

§ 3101

alusel tuleb kohaldada kannatanu eraelu ja muude õiguste kaitseks E.C-le lähenemiskeeldu tähtajaga 3 aastat. E.C-l on keelatud läheneda A.J. ile lähemale kui 50 meetrit ning juhuslikul kohtumisel on E.C-l kohustus A.J. i kõnetamata viivitamatult eemalduda vähemalt 50 meetri kaugusele. Kohus selgitab E.C-le , et lähenemiskeelu rikkumine, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale, või lähenemiskeelu korduv rikkumine on karistatav kuriteona KarS § 331 2 järgi. III. APELLATSIOON

1. E.C kaitsja esitas 04.11.2020 Tartu Ringkonnakohtule apellatsiooni, milles palub tühistada Viru Maakohtu 24.09.
2. a otsus ja mõista E.C õigeks, menetluskulud jätta riigi kanda, tsiviilhagi jätta rahuldamata ning lähenemiskeeld jätta kohaldamata.
3. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et A.J. on löömise kohta ütlustes esinevaid vastuolusid usutavalt põhjendanud ja nendest tulenevad kahtlused hajutanud. A.J. ütles lisaks Häirekeskusele tehtud kõnes ka kiirabitöötajatele, et kukkus naela otsa, mida tal ette näidata ei olnud. Samuti, et lõi endale ise noa kõhtu. Nimetatud kahtlused on jätnud kohus kõrvaldamata. A.J. ei selgitanud, miks ta kiirabitöötajatele nii ütles. Samuti on apellandile arusaamatu, miks versioon laste ema kaitsmise kohta on usutavam, kui kannatanu soov E.C-le kätte maksta.
4. Apellant ei nõustu maakohtu järeldustega, et E.C ütlused on ebausaldusväärsed, kuna need on vastuolulised. E.C ei ole esitanud kahte erinevat versiooni telefonikõne kohta C. iga. Ei ole võimalik, et süüdistatav vastab küsimustele absoluutselt ühtemoodi. Kannatanu ütlused õhtu eelnevate sündmuste kohta ei lange kokku süüdistatava ja C. i ütlustega. Kannatanu eitab asjaolu, et ta pärast juhtunut suhtles E.C-ga . Nii süüdistatav kui ka D.J. a kinnitasid kohtus, et kannatanu suhtles E.C-ga ja nõudis avalduse tagasivõtmist. Samuti ei nõustu kaitsja sellega, et E.C ütlused on ebausaldusväärsed, kuivõrd ta valetas seitse aastat tagasi olnud kriminaalasja kohta. E.C selgitas, et ta ei mäletanud seda.
5. Kohus nõustus kaitsjaga selles, et alaealise tunnistaja A.J. i ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuivõrd ta räägib ära kõik, mida sündmustest teab, ilma, et oleks tuvastatud, mida ta ise vahetult koges ja millest sai hiljem teada. Kaitsjale on arusaamatu, millele rajaneb hinnang, et tunnistaja A.J. ei anna ütlusi oma isa poolt mõjutatult. Ei ole eluliselt usutav, et E.C selgitas alaealisele pojale kõiki sündmuse asjaolusid, mis korteris toimus. Ka kinnitas D.J. , et noorem vend ei käinud sündmuse toimumise päeval tema juures. Väide, et A.J. il on usaldusväärsed suhted mõlema vanemaga ei vasta tõele, kuna tema sõnul ei saa ta oma emaga hästi läbi, kuid isaga saab väga hästi läbi. Apellant on seisukohal, et alaealise A. i ütlused on tervikuna mitteusaldusväärsed ning tuleb tõendite hulgast tervikuna välja jätta.
6. Apellant on seisukohal, et ainus otseselt süüstav tõend, s.o kannatanu ütlused, ei ole piisavalt kaalukas ja usaldusväärne isiku süüdimõistmiseks. E.C süüd ei kinnita kohtuarstliku ekspertiisi akt, kannatanu ütlused ei ole täies mahus usaldusväärsed ning usaldusväärseks tõendiks ei ole samuti tunnistaja A.J. i ütlused. See, et kannatanu on 5 tunnistanud E.C elukaaslase löömist, ei kinnita tema ütluste usaldusväärsust. Tal polnud võimalik seda tegu eitada, kuna E.C nägi seda pealt.
7. Häirekeskusele tehtud kõne salvestise kvaliteet on äärmiselt halb ja raskesti arusaadav. Ainuüksi väide, et kõne ajal oli korteris E.C , kes muusika vaiksemaks keeras ja midagi kõne ajal rääkis, ei välista seda, et korteris võis olla hoopis keegi teine. Igal juhul on tegemist kahtlusega, mida ei ole võimalik kõrvaldada. IV. RINGKONNAKOHTU JÄRELDUSED POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA
8. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, kaitsja apellatsiooni ja kriminaalmenetluses kogutud tõenditega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning E.C tuleb talle KarS § 118 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista.
9. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on ringkonnakohtule seadusega antud õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu oleks kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 05.05.
10. a otsus asjas nr 3-1-1-1703, p 14). Kirjeldatud arusaam väljendub selgelt ka

§ 15

lg 2 p-s 2 ja § 331 lg-s 2 märgitus, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses käsitleda tuleb ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.12.

1. a otsuse kriminaalasjas nr 3-1-1-100-15 punkt 10.2.).
2. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et 10.07.
3. a kella 19.30 paiku aadressil XXX asuvas korteris sai A.J. torke-lõikehaava keskkõhtu, mis põhjustas kannatanule suursarviku, peensoole kinnisti ja selles kulgevate veresoonte ning peensoole vigastuse, s.o eluohtliku tervisekahjustuse. Seda ei ole kaitsja esitatud apellatsioonis vaidlustanud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks sellel pikemalt peatuda.
4. Kriminaalasjas on vaidlus selles, kas selleks isikuks, kes lõi A.J. i eelnimetatud ajal ja kohas noaga kõhtu ja tekitas talle sellega eluohtliku tervisekahjustuse, oli E.C .
5. Ringkonnakohus on vastupidiselt maakohtule seisukohal, et kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal ei ole võimalik tõsikindlalt öelda, et just süüdistatav E.C lõi kannatanu A.J. i noaga kõhtu. Maakohus on õigesti märkinud, et süüdistatava valetamisest või asjaolude enda kasuks ilustamisest on olulisem küsimus, kas kannatanu räägib tõtt ehk kas ainus otseselt süüstav tõend on piisavalt kaalukas ja usaldusväärne. Samas on maakohus arvestanud tõendeid valikuliselt ning jätnud veenvalt kõrvaldamata kriminaalasjas tekkinud kahtlused, mis tõusetuvad ennekõike just kannatanu A.J. i isikust ja tema käitumisest pärast kehavigastuse tekkimist, sh selgitustest vigastuse saamise osas.
6. Kannatanu ja süüdistatava E.C ütlused kattuvad selles osas, et pärast seda, kui A.J. oli C.K. t löönud, kohal oli käinud politsei ja kiirabi, jäid nad korterisse kahekesi. Kannatanu A.J. i ütluste kohaselt olid edasised sündmused järgmised. Umbes poole tunni pärast helistas E.C-le C. ja ütles, et nad lähevad lahku. E.C hakkas hüsteeritsema ja nutma, süüdistas 6 teda selles, et C. ta maha jätab. Nad seisid köögis üksteisele väga lähedal, ta püüdis E.C-d rahustada, võttis nagu kaissu. E.C võttis kraanikausi kõrvalt noa ja lõi talle sellega ühe korra kõhtu. Ta tõmbas noa enda kõhust välja, pani ise sideme peale. Nad istusid köögis veel umbes pool tundi, siis hakkas kõht väga valutama ja ta helistas häirekeskusesse, et kutsuda kiirabi. Selle kõne ajal palus ta E.C-l köögis olev raadio vaiksemaks panna. Kui ta kõne lõpetas oli E.C lahkunud, lahkumise täpset momenti ta ei näinud. E.C tunnistas, et ta oli A. i korteris peale C. i löömist ja viimase lahkumist umbes pool tundi. C. helistas, et tahab nende suhte lõpetada. Ta hakkas selle jutu peale nutma, aga ei ärritunud ega muutunud agressiivseks. Peale telefonikõnet ta lahkus kohe ja A. ga enam ei suhelnud. Tema lahkudes oli A. iga kõik korras ja kiirabisse ta ei helistanud.
7. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga selles, et süüdistatava ütlused on täies ulatuses usaldusväärsed. Maakohus on neis olevaid vastuolusid hinnanud ja pidanud neid põhjendatult ennastõigustavateks (maakohtu otsuse p 9-10). Ka kohtukolleegiumi hinnangul ei ole võimalik unustada oma abikaasa kääridega löömist ja selle eest karistuse saamist. Seda eriti olukorras kus taas on esitatud samasugune süüdistus, s.o sama isiku terariistaga (sellel korral noaga) löömises. See näitab, et E.C püüab vältida fakte, mis võivad teda näidata halvas valguses ja kinnitavad, et ta on võimeline vägivallategusid korda saatma. See aga ei tähenda, et ilma igasuguse kriitikata tuleks lugeda õigeteks ja usaldusväärseteks kannatanu ütlused.
8. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole tõepoolest välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võivad muu hulgas olla kannatanu ütlused. Kuid sellise ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.12.
9. a otsus asjas nr 3-1-1-104-16, p 10) (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 06.10.
10. a otsus asjas nr 1-15-10967, p 6).
11. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas ei ole võimalik öelda, et A.J. i ütlused on niivõrd usaldusväärsed, et ainult neile tuginedes olla veendunud E.C süüs. Tekkinud kahtlusi ei ole võimalik kõrvaldada teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Esmalt märgib kohtukolleegium, et eksperdi arvamuse kohaselt on võimalikud mõlemad variandid: kannatanul oleva torkehaava võis põhjustada noaga lüües tema ise ja selle võis tekitada samal viisil ka teine isik (kd 2, tl 13-14). Seega omandavad olulise kaalu kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel kaudsed tõendid.
12. Maakohus on üheks kannatanu usaldusväärsust kinnitavaks tõendiks pidanud Häirekeskusele tehtud kõnet (maakohtu otsuse p 16), kuna salvestiselt on kuulda, et keegi räägib taustal, kannatanu ütluste kohaselt oli selleks isikuks E.C . Samas on kohus nõustunud ka kaitsja seisukohaga, et kahtlusi kannatanu ütluste usaldusväärsuses tekitab asjaolu, et kõnes häirekeskusele on ta andnud juhtunu kohta vastuolulisi selgitusi. Kaitsja leiab, et lisaks on A.J. ka kiirabitöötajale öelnud, et kukkus naela otsa, kuid pole selgitanud miks ta nii väitis. Nimetatud kahtlused on kohus jätnud kõrvaldamata.
13. Ringkonnakohus tutvus Häirekeskusele 10.07.2019 kell 19.56 tehtud kõne salvestisega. Sellelt on võimalik tuvastada nii kannatanu kui ka Häirekeskuse töötaja hääl, taustal kostub lisaks veel naisehääl (salvestisel vahemikus 00.35 – 00.36; 02.13 – 02.21). Selle hääle järgi ei ole võimalik kindlaks teha, kes oli A.J. iga sellel hetkel koos, kui ta helistas Häirekeskuse numbrile
14. Süüdistatava ütluste järgi ei ole see tema, kes sellel salvestisel räägib. Kannatanu ütluste kohaselt oli selleks isikuks ikkagi E.C . Tegemist on taas sõna-sõna vastu 7 olukorraga, millest kumbagi versiooni ei kinnita ükski muu tõend. Kui uskuda kannatanut, kes kohtule vastates ütles, et pani pärast kiirabi ukse kinni (ilmselt peab kannatanu silmas seda olukorda, kui kiirabi käis korteris E.C kutsel C.K. u pärast), on vähetõenäoline, et tegemist võib olla mõne kolmanda isikuga, kuid samas ei saa seda võimalust täielikult välistada. Korteris käis ka politsei, fikseerides A.J. il alkoholijoobe kell 18.43 (kd 2, tl 17), s.o vähem kui tund enne noahaava saamist. Kes viimasena lahkus ja mis asendisse (lukustatuna või mitte) jäi korteri uks, ei ole teada.
15. Kohtukolleegium on seisukohal, et vaatamata raskele süüdistusele, ei ole menetleja kriminaalmenetlust läbi viies teinud kõike võimalikku tõusetunud kahtluste kummutamiseks. Olukorras, kus teadmine, kes viibis kehavigastuse tekitamise ajal või vahetult selle järgselt kannatanu korteris, omab tõendamisel olulist kaalu, on see jäetud välja selgitamata. Nii oleks üheks võimaluseks olnud hääleekspertiis, et tuvastada, kas salvestisel võib olla kuulda E.C rääkimas.
16. A.J. helistas kiirabisse 10.07.
17. a kell 19.54 (tl 21-24). Ta soovib oma korterise kiirabi, ütleb: „Ja vot nüüd sain noaga.“ Häirekeskuse korduvale küsimusele, kes seda tegi, vastab A.J. , et tema ise tegi endale noahaava. Ekspertiisiakti kirjeldavast osast (kd 2, tl 8 jj) nähtub, et Karell Kiirabi AS kiirabikaardi andmetel jõudis kiirabi kohale kell 20.
18. „Tüüpjuhtum: meesterahvas tegi endale noahaava kõhtu, väidab, et peale seda kui kiirabi ära läks./…/ „Kiirabi toimetas abivajaja Rakvere EMO-sse. Mees väidab, et kukkus naela otsa, mida tal ette näidata ei olnud“. Ka patsiendi EMO kaardi andmetel (kd 2, tl 4 -7) ei kinnitanud A.J. läbivaatuse ajal 11.07.2019 kell 1.08 kehavigastuse põhjusena kaklust. Seega ei ole A.J. ca 5 tunni jooksul pärast noavigastuse saamist kordagi avaldanud erinevatele meditsiinitöötajatele, et keegi kolmas isik oleks talle noaga löönud. Vastupidi, ta on vigastuse tekkimise kohta esitanud mitu erinevat versiooni, mis kahandab tema ütluste usaldusväärsust.
19. A.J. i põhjendused selle kohta, miks ta esialgu ütles, et ta vigastas ennast ise noaga kõhtu lüües, ei ole piisavalt veenvad. A.J. selgitas, et teda on nii kasvatatud, et ei ole sobiv teiste peale avaldust esitada ning ta ei soovinud enda laste ema peale kaebust esitada. Samas otsustas ta ometi hiljem seda teha. A.J. tunnistas, et esitas politseile avalduse samal päeval, kui ta kutsuti politseisse ja sai teada, et C.K. oli kirjutanud tema peale avalduse. Kannatanu sõnul ei oleks ta E.C kohta avaldust kirjutanud, kui C.K. ei oleks tema suhtes kuriteoavaldust kui mina saan karistada selle eest, et ma lõin vastu esitanud. Ta ütles ka E.C-le : „… nina, aga sina tegid mulle seda, et saa ka siis karistus.“ Seega on ainsaks selgituseks, miks ta meelt muutis, oma endise abikaasa uue elukaaslase käitumine, tema vastu kuriteo avalduse esitamine. Selline kättemaksumotiivist kantud kuriteoavalduse esitamine õõnestab samuti A.J. i ütluste usaldusväärsust.
20. Tavapäraselt ei tekita inimesed endale tahtlikke kehavigastusi, mistõttu on eluliselt usutavam vigastuste põhjustamine teise isiku poolt. Käesolevas asjas see aga nii ei ole. Tähelepanuta on jäetud viited A.J. i varasemale kalduvusele ennast vigastada. Tunnistaja D.J. i ütluste järgi nägi tema lapsepõlves pidevalt pealt, kuidas isa on ennast vigastanud: „Ta on põlevat küünalt hammustanud, klaasi närinud. Tal on kõhu peal pikk arm, ise tegi töönoaga /…/ ja veenid on samamoodi läbi lõiganud. /…/ Jah, siis kui ta endal kõhu ja veenid vigastas, siis E.C kutsus kiirabi, siis ta kindlasti viidi kiirabiga haiglasse.“ E.C sõnul „Ta (A.J. ) istus meil, rõdu peal istus, purjus peaga. Ta tõmbas endal tal nuga oli käes, tõmbas omal veenid läbi nii, et kõik purskaks. Meil on terve sein on seal verepritsmeid siiamaani täis. Tõmbas endal kõhu peale, tal on siiamaani kõhu peal, pika juti endale noaga /…/ Ma kutsusin kiirabi ja see peaks olema haigla andmetes.“ A.J. ise eitab enesevigastuste tekitamist, kui siis 8 on löönud tööl haamriga näppu, kuid veresooni ei ole ühtegi korda läbi lõiganud. A.J. eitas armide olemasolu, kui küsis D.J. alt, millal ta, s.o A. , ennast vigastas ja lõikas veenid läbi.
21. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik olemasolevate tõendite pinnalt kõrvaldada kahtlust A.J. i enesevigastamise kalduvuse kohta. Sealhulgas ei ole võimalik tõsikindalt ümber lükata tunnistaja poolt öeldut, et ta on ka varem endal kõhtu vigastanud. Ainuüksi A.J. i napisõnalisest eitusest ei saa järeldada, et enesevigastamisi ei ole olnud.
22. Kuigi maakohus on nentinud, et süüdistatava A.J. i poja (kes kannab isaga sama nime) A.J. i tunnistajana antud ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, asus kohus seisukohale, et just konkreetse sündmuse asjaolude osas (kes ja miks põhjustas kannatanule noahaava) on tunnistaja ütlused usaldusväärsed. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud tõendi usaldusväärsust hinnates arvestamata mitme olulise asjaoluga.
23. Maakohus on õigesti tuvastanud, et alaealise tunnistaja A.J. i ütlused on vastuolus nii kannatanu, süüdistatava kui ka tunnistaja C. K. u ütlustega selles osas, et tema viibis XXX asuvas korteris sellel ajal, kui kannatanu lõi C.K. ut. Seega on tunnistaja E.C ütlused vähemalt selles osas ebausaldusväärsed. Ei ole alust arvata, et nii kannatanu, süüdistatav kui ka C.K. on andnud kooskõlastatud valeütlusi. Seda enam, et peaasjalikult langevad kannatanu, tunnistaja C.K. u ja E.C ütlused C.K. u löömisele eelnenud asjaoludes kokku. See näitab, et A.J. (noorem) on teavet saanud teistelt isikutelt, kuid on seda edastanud uurijale kui enda poolt vahetult kogetut, mis seab tema ütluste usaldusväärsuse tõsise kahtluse alla.
24. Maakohus on põhjendatult leidnud, et menetleja pole proovinudki välja selgitada, mida tunnistaja on ise vahetult tajunud ja mida teistelt kuulnud. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et olukorras, kus alaealise tunnistaja säästmiseks soovitakse kohtus kasutada tema videosalvestatud ütlusi, on eriti oluline ülekuulamise kvaliteet. See tähendab, et tunnistajat tuleb võimalikult detailselt küsitleda, sest menetlusosalistel ei ole võimalik kohtus täpsustavaid küsimusi esitada. Vastuolud ja teadmatus, millisest allikast pärineb tunnistaja poolt edastatud teave, võib tuua kaasa ütluste ebausaldusväärseks tunnistamise.
25. Ringkonnakohus nendib, et kohtupraktika kohaselt on lubatav kasutada isiku ütlusi ka osaliselt, jättes kõrvale need ütlused, mis on ebausaldusväärsed. Varasemat kohtupraktikat muutvas lahendis leidis Riigikohus (Vt kriminaalkolleegiumi 28.05.
26. a otsus nr 3-1-1-13113, p 13) järgmist: „…isikulisest tõendiallikast pärineva teabe osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamine võimaldab tõstatada tõsiseid kahtlusi samast tõendiallikast pärineva teabe tõelevastavuse kohta tervikuna. Kahtluste olemasolu iseenesest ei tähenda veel seda, et sellised ütlused tuleks tõendikogumist automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad, vaagimata seejuures kriminaalasja eripära. Kujunenud olukorras tuleb kohtul aga veenvalt põhjendada, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada.“
27. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus veenvalt põhjendanud, millele tuginedes on võimalik öelda, et A.J. i (noorema) ütlused just selles on usaldusväärsed. A.J. i ütlused (kd 2, tl on järgmised: „ja siis ma läksin ema juurde, sest ma kuulsin nagu et Kris ja mu ema olid seal ja mu ema rääkis mulle niimoodi, et tema lõi talle, et ta nagu lõi Krissi ja tegi nagu talle vastu ja lõi talle kõhtu noa.“ Tunnistaja ütlustest nähtuvalt toimus see samal päeval kui kiirabi viis isa ära, s.o 10.07.
28. Nii E.C kui ka D.J. , kes elavad koos, eitavad seda, et A. tuli samal õhtul nende juurde. Maakohus märkis, et A. il on usalduslikud suhted nii isa kui emaga, tuginedes selles D.J. i ütlustele. Alaealise tunnistaja enda 25.02.22020 antud ütlused seda ei 9 kinnita. Nimelt on A.J. i ütlustest näha, et oma isa A.J. iga saab ta läbi „väga hästi“, kuid ema E.C-ga saab läbi „mitte hästi“. Sellest ei saa teha järeldust, et A.J. on kuidagi mõjutanud oma poega tema kasuks ütlusi andma, ega järeldada ka, et laps on soovinud alusetult oma ema süüstada, sest temaga ei saa ta nii hästi läbi. Küll aga näitab see, et alaealine ise on hinnanud oma läbisaamist emaga pigem halvaks, mis ei ole kooskõlas maakohtu poolt tuvastatuga. Ainuüksi omavaheliste suhete pinnalt ei ole võimalik öelda, et A.J. i (noorema) ütlused on osaliselt siiski usaldusväärsed.
29. Kuna ei ole üheselt tuvastatav, mida A.J. ise kuulis ja tajus, ei saa kindel olla ka selles, et informatsioon selle kohta, et ema, s.o E.C lõi isale A.J. ile noaga kõhtu kättemaksuks C.K. u löömise eest, pärineb kindlalt süüdistatava E.C enda käest. Seetõttu ei ole neid alaealise tunnistaja ütlusi võimalik kasutada

§ 66

lg 21 p 3 alusel (ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu, mis sisaldab kuriteo omaksvõttu) iseseisva tõendina tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks.

1. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et ei saa pidada usutavaks seda, et E.C selgitas enda alaealisele, sellal 12-aastasele pojale kõike, mis toimus 10.07.
2. a. Seda enam, et poeg elab alaliselt koos isa A.J. iga ja käib tema juures aeg-ajalt. Tegemist võib olla lapse järeldustega erinevatest infokildudest või kellegi poolt öeldud arvamusega, mida ta juhtus kuulma. Seda järeldust kinnitavad D.J. i ütlused, mille kohaselt on ta küsinud vanematelt, mis teil seal juhtus, ja on kuulnud väga erinevaid versioone, mitte keegi ei mäleta täpselt seda õhtut. Arvestades eeltoodut ei saa alaealise tunnistaja ütlusi tervikuna pidada usaldusväärseks tõendiks, mis kinnitaksid kannatanu ütlusi selles, et teda lõi noaga E.C.
3. Seega on käesolevas asjas jäänud kõrvaldamata kahtlus selles, et kannatanu võis ise ennast vigastada noaga nii nagu ta väitis oma kõnes Häirekeskusele. Seda kahtlust suurendab omakorda kõrvaldamata kahtlus selles, et kannatanul on kalduvus enesevigastusele ning kuriteo avalduse esitas ta kättemaksuks süüdistatava elukaaslase poolt tema kohta kuriteoteate esitamise eest. Muud tõendid, sh ekspertiisiaktis nr 19E-IDT00004 esitatud eksperdiarvamus ei välista seda võimalust, et kehavigastuse tekitas A.J. ise.
4. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas 12.12.
5. a otsuse kriminaalasjas nr 3-1-1-11312 punktis 7.3., et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel.
6. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 2 mõttes, kui jättis E.C süüdiolekus tõusetunud kahtlused

§ 7lg 3 alusel tema kasuks tõlgendamata.

49. Maakohus rahuldas kannatanu A.J. i tsiviilhagi VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel ning mõistis süüdistatavalt tema kasuks välja 457,28 eurot. Kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse, jäetakse

§ 310lg 2 kohaselt tsiviilhagi läbi vaatamata.

Kuna ringkonnakohus mõistab süüdistatava õigeks, siis jääb kannatanu A.J. i tsiviilhagi läbi vaatamata. 50. Maakohus kohaldas VÕS § 1055 ja

§ 3101alusel kannatanu A.J.

i eraelu ja muude isikuõiguste kaitseks süüdistatavale E.C-le lähenemiskeelu tähtajaga 3 aastat alates kohtuotsuse jõustumisest. 10 51.

§ 3101

lg 1 järgi on võimalik lähenemiskeeldu kohaldada isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule tähtajaga kuni kolm aastat. Kuivõrd ringkonnakohus mõistab E.C temale süüks arvatud kuriteo toimepanemises õigeks, puudub ka

§ 3101lg-s 1 sätestatud alus lähenemiskeelu kohaldamiseks.

Seetõttu tuleb tühistada ka E.C suhtes kohaldatud lähenemiskeeld. 52. Kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337

lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab vastavalt

§ 185

lg-le 1 menetluskulud riik.

§ 181

lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik, arvestades

§-s 182 sätestatud erandeid.

1. Maakohus mõistis E.C-lt menetluskuluna riigi kasuks välja sundraha 1460 eurot, ekspertiisikulu 181 eurot ja kaitsjatasu 1291,20 eurot, kokku 2932,20 eurot, mille tasumise määras kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust 12 kuu jooksul osade kaupa igakuise osamakse suurusega vähemalt 244,35 eurot.
2. Kuna ringkonnakohus teeb õigeksmõistva otsuse

§ 337

lg 1 p 4 alusel ning tühistab maakohtu otsuse tervikuna, siis tuleb jätta maakohtus tekkinud menetluskulud 2932,20 eurot Eesti Vabariigi kanda.

1. Apellatsioonimenetluses on menetluskuluks E.C kaitsja poolt osutatud riigi õigusabi tasu 134,40 eurot, sh käibemaks 22,40 eurot. Riigi õigusabi tasutaotluse andmetel kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja kliendiga nõupidamiseks 35 minutit ning apellatsiooni koostamiseks ja esitamiseks 88 minutit. Ringkonnakohtu hinnangul vastab toimingute teostamiseks kulunud aeg kriminaalasja mahukusele ja keerukusele. Esitatud apellatsioon on sisuline, selles on välja toodud argumendid, mis andsid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kaitsja tasutaotlus tuleb rahuldada täielikult, s.o summas 134,40 eurot, sh käibemaks 22,40 eurot.
2. Kuivõrd ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p-s 4 sätestatud lahendi, kannab

§ 185lg 1 alusel menetluskulud riik.

Seetõttu jääb E.C-le õigusabi osutamise eest kaitsjale väljamõistetud 134,40 eurot riigi kanda. 57. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4,

§ 338

p-st 3,

§ 340lgst 1 ja lg 2 p-st 1 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 24.

septembri 2020. a süüdimõistva otsuse täies ulatuses ning teeb uue otsuse, millega mõistab E.C temale esitatud süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi õigeks, tühistab tsiviilhagi väljamõistmise, lähenemiskeelu kohaldamise ning E.C-lt menetluskulude väljamõistmise. Apellatsioon kuulub rahuldamisele täielikult. Menetluskulud jäävad riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Ingeri Tamm Erkki Hirsnik 11 Tiit Lõhmus