KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. juuni 2021, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-20-3010 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuu

§ 121lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 26.

aprilli 2021 otsus Apellatsiooni esitaja A.C kaitsja Kaido Kooga Süüdistatav Prokurör A.C Isikukood: XXX; elukoht: XXX; töökoht puudub; varem kriminaalkorras 4 korral karistatud; käesoleval ajal kannab karistust Viru Vanglas Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liisa Nuut Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 1; 340 lg 2 p 1 tühistada Viru Maakohtu 26. aprilli 2021 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-20-3010 osaliselt, see on A.C süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 121lg 1 järgi ning temalt väljamõistetud menetluskulude osas täielikult. Mõista A.C Kar

S §

§ 121lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

Muus osas jätta Viru Maakohtu otsus muutmata. A.C kaitsja apellatsioon rahuldada. Määrata K.Kooga Advokaadibüroole apellatsioonmenetluses Kaido Kooga poolt A.C-le osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 162 eurot. 1 KrMS § 181 lg 1 alusel jätta osutatud õigusabikulu summas 162 eurot riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus A.C süüdistatakse selles, et tema

1. aprillil 2019 kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata ajal hommikupoolikul ja ajavahemikul kell 17.50 – 18.37 Ülesõidu 1 Jõhvi asuvas Viru Vangla R hoone R3 osakonnas kallutas tahtlikult A.K. t kehalise väärkohtlemise toimepanemisele sellega, et A.K. peab A.D. i suhtes toime panema kehalise väärkohtlemise, ähvardades, et vastasel juhul hakatakse A.K. kohta kinnipidamisasutuses jutte rääkima ja ta on „kusik“. Samuti kallutas A.C A.K. t korduvale ähvardamisele lisaks kehalise väärkohtlemise teo toimepanemise juhendamisega, millal on õige aeg minna kuritegu duširuumi toime panema ning rõhutades asjaolu, et kehalise väärkohtlemise toimepanemine ei takista A.K. kandmisel olevalt karistuselt vabanemist. Eeltoodud kihutamise tagajärjel pani A.K.
2. aprillil 2019 ajavahemikul 18.37 – 18.40 Ülesõidu 1 Jõhvi asuvas Viru Vangla R hoone R3 osakonna duširuumis toime kehalise väärkohtlemise A.D. i suhtes, põhjustades kannatanule füüsilist valu ning tervisekahjustused. Sellega pani A.C-d oime KarS §

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tervise kahjustamisele ja valu tekitavale kehalisele väärkohtlemisele kihutamise. Maakohtu otsus 7. detsembri 2020 otsusega mõistis Viru Maakohus A.C süüdi Kars §

§ 121lg 1 järgi ja karistas teda 6 kuulise vangistusega. Kar

S § 65 lg 2 alusel liitis kohus mõistetud karistusele Viru Maakohtu

1. aprilli 2019 otsusega A.C-le mõistetud karistuse 2 aastat 10 kuud 20 päeva vangistust ning mõistis süüdistatavale liitkaristuseks 3 aastat 4 kuud 20 päeva vangistust. Kohtu otsustuse kohaselt jäi A.C-le alates
2. aprillist 2021 kanda karistust 1 aasta 4 kuud ja 10 päeva vangistust. Kohus, tunnistanud A.C süüdi KarS §

§ 121lg 1 järgi, hindas esmalt tunnistaja T.K.

poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi, mille kohta ta maakohtu istungil kinnitas, et need on õiged. T.K. poolt

1. mail 2019 tunnistajana ülekuulamise protokollist nähtuvalt andis tunnistaja järgmisi ütlusi „Natukese aja pärast nägin, kuidas A.K. läks A.C juurde ja siis kuulsin, kuidas nad arutasid seda, kuidas kellelegi peksa anda“. Ka on T.K. kinnitanud, et kuulis A.C lauset A.K. le, et mine võta rätik ja kui Šuura dušši alla läheb, siis mine ka. Tunnistaja on kinnitanud, et jutuajamisest sai ta aru, et A.C juhendas A.K. t, kuna A.D. ile peksa peaks andma. Maakohus asus seisukohale, et puudub võimalus eirata või välja jätta T.K. poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi, kuna vaatamata oma väidetavale hirmule jäi tunnistaja kindlaks ja 2 kinnitas maakohtu istungil üheselt arusaadavalt, et tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlused on õiged. Kohus leidis, et T.K. ütlustega on kooskõlas tunnistaja A.Š. i ütlused, kes kinnitas maakohtus, et A.D. väidete kohaselt palus A.C A.K. l teda rünnata ja et see oli seotud tema karistusega. A.Š. kutsuti kakluses osalenud kinnipeetavaid vahetult peale intsidenti fotografeerima. Seega oli tegemist olukorraga kui kannatanu oli veel tajutu mõju all, tema tervisekahjustusi alles fotografeeriti ja fikseeriti, mistõttu puudub alus arvata, et ta mõtles asju või osalenud isikuid välja või moonutas tõde. Maakohus ei tuvastanud ühtegi sellist asjaolu, mis võimaldab tunnistaja ütlused seada kahtluse alla. Tunnistaja S.Š. ütlustest maakohtu istungil nähtub, et A.K. ei selgitanud midagi, mis juhtus, kuid kannatanu käest küsis tunnistaja, mille eest teda peksti ja kannatanu vastas, et nad said teada, et vägistamisjuhtumi pärast. Seega viitas ka antud tunnistaja kannatanu ütlustele, kus viimane nimetab tervisekahjustuse tekitajaid mitmuses. Tunnistaja M.L. u ütlustest nähtub, et täpset kuud ja isegi aastat ta ei mäleta, kuid vägivald toimus kannatanu ja A.K. vahel. Maakohtu istungil antud ütlustest nähtub, et avatud režiimi ajal rääkis ta algul telefoniga, hiljem suhtles teiste kinnipeetavatega, s.h. ka A.C , A.K. ja T.K. ga, nad olid neljakesi koos, mistõttu ta möönab, et viimane kuulis kõigest, millest nad rääkisid. Samas kinnitas tunnistaja, et tema ise kõike seda, mida A.C teiste kinnipeetavatega rääkis, ei kuulnud sest lõpetas A.C-ga suhtlemise enne, kui teised kinnipeetavad läksid duširuumi. Ajal, mil A.K. läks pesemisasjadele järele, ei olnud tunnistaja enam koos A.C-ga. Maakohus ei nõustunud kaitsja K. Koogaga selles osas, et tunnistaja M.L. u ütluste alusel saab välistada igasuguse A.C osaluse kuriteo toimepanemises. Vastupidi, tunnistaja M.L. u ütlustega on tõendatud, et neljandana viibis nende seltskonnas T.K. , kes kuulis kõike, mida räägiti. Kuna tunnistaja M.L. ise kogu aeg A.C-ga ei suhelnud ja viibis ka temast eemal, kui suhtles teiste kinnipeetavatega, siis ei ole tema ütlustega kuidagi välistatud asjaolud, mida maakohtu istungil kinnitas tunnistaja T.K. . Asitõendi vaatlusprotokollist koos fototabelitega kinnipeetavate liikumise kohta
2. aprillil 2019 ajavahemikul 18.36.32 – 18.47.24 nähtub, et kell 18.36.32 istus A.K. diivanil ja A.C jalutas ringi avatud ruumi keskel. Kell 18.36.36 liikus kannatanu duširuumi suunas ja kell 18.36.42 avas duširuumi ukse. Kell 18.36.46 liikus A.C A A.K. juurde ja istus viimase kõrvale. Kell 18.36.53 vaatas A.K. koroonamängu laua suunas, kus eelnevalt viibis kannatanu, A.C tõusis, võttis seina ääres olevalt toolilt rätikulaadse eseme ja suundus tagasi diivani juurde. Kell 18.37.06 istus A.C tagasi diivanile, A.K. pöördus tema poole, võttis rätikulaadse eseme ja tõusis. Kell 18.37.18 liikus A.K. duširuumi suunas ning kell 18.37.28 sisenes A.K. duširuumi. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et on põhjendatud tugineda tunnistaja T.K. ütlustele selles osas, et mõlemad süüdistatavad arutasid tema kuuldes selle üle, kellele peksa anda ning selle isiku valis välja A.C . Neid tunnistaja T.K. ütlusi toetab asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabelitega kust nähtub, et
3. aprillil 2019 ajavahemikul 18.36.46 – 18.37.18, s.t. pooleteise minuti jooksul toimus vestlus süüdistatavate vahel, mille käigus tunnistaja T.K. ütluste kohaselt juhendas A.C A.K. t selles osas, et kannatanule tuleb peksa anda ajal, mil ta läheb avatud ruumist duširuumi. 3 Kaitsja K. Kooga kaitsekõne kohaselt ei ole juhendamine kihutamine. Maakohus möönis, et see võib nii olla, kuid käesolevas kriminaalasjas tuleb pöörduda tagasi sellest juhendamisest varasemasse aega. Selleks tuleb hinnata A.K. ütlusi nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses ning A.C ütlusi kohtumenetluses. Kohtueelses menetluses kuulati A.K. üle kahtlustatavana
4. mail
5. Nendest ütlustest nähtub, et ta rääkis juhtunust A.C-le ja siis A.C ütles talle, et A.D. on vägistaja ning tal ei ole mingit sõnaõigust. A.C ütles siis, et lahendaksin selle asja A.D. iga õhtul duširuumis ära ja kui ma ei lähe ning ei anna A.D. ile peksa, siis ma olevat kusik ning minu kohta hakatakse jutte rääkima. Ta ei tahtnud, et jutud liikuma hakkaksid ja selle tõttu oli temaga nõus. Asjaolu, millest süüdistatav A.K. süüdistatav A.C-le rääkis, oli tüli venelastega selle üle, et nad võtsid kogu aeg päevaruumis televiisori juhtme seinast välja ja nende venelaste seas oli ka kannatanu. Kohtulikus menetluses kinnitas A.K. , et tema otsustas väärkohtlemise toimepanemise kannatanu suhtes ise, A.C-le sellest ei rääkinud ning viimane ei suunanud ega mõjutanud teda. Samuti seletas A.K. , et kohtueelses menetluses viitas ta A.C-le , kuna lootis saada kergema karistuse. Seega on A.K. poolt kohtueelses ja kohtulikus menetluses antud ütlused toimunu osas vastuolulised. Maakohus nõustus ringkonnaprokuröri seisukohaga selles osas, et A.K. poolt kohtulikus menetluses antud ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta, kuna need ei ole usaldusväärsed ja ei ole kooskõlas teiste käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditega. Maakohus tugines eelkõige järgmistele asjaoludele. A.K. oli kahtlustatavana üle kuulatud 2 nädalat peale juhtunut. Seega ei olnud tegemist olukorraga, kus kinnipeetav on ütlusi andnud vahetult peale sündmust ja võis olla veel toimunu mõju all. Maakohus leiab, et andes ütlusi 2 nädalat peale väärkohtlemise toimepanemist oli A.K. l nii aega kui võimalusi rahulikult järele mõelda toimunu üle, samuti nende ütluste üle, mida ta pidas vajalikuks anda. Kohtulikul uurimisel kinnitas A.K. , et andis kohtueelsel menetlusel A.C-d süüstavaid ütlusi põhjusel, et lootis endale kergemat karistust. Inimlikult on see arusaadav, kuid samas ei osanud A.K. kuidagi põhjendada asjaolu, kuidas kohtulikus menetluses antud ütlused võivad kooskõlas eelnevalt antud ütlustega tuua talle kaasa kergema karistuse. Vastupidi, antud võimalus oleks suure tõenäosusega säilinud juhul, kui A.K. oleks jäänud oma kohtueelses menetluses antud ütluste juurde, see oleks ilmselgelt viidanud süü ja vastutuse jagamisele. Maakohus leiab, et A.K. poolt kohtueelses menetluses antud ütlused on usaldusväärsed ja eluliselt usutavad. Samuti on need kooskõlas teiste käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kohtulikus menetluses kinnitas A.C , et A.K. ja kannatanu kaklust ta pealt ei näinud, seda päeva ta ei mäleta, möönis, et võis rääkida A.K. ga enne tema pesema minekut, kuid kinnitas, et kannatanust nad ei rääkinud. 4 Maakohus ei pidanud usaldusväärseteks ka A.C poolt maakohtu istungil antud ütlusi. Nimelt nähtub neist, et kaklust ta pealt ei näinud, selle toimumise aega ning kellega ta enne seda rääkis, ta ei mäleta. Samas mäletab ta väga hästi, et A.K. ga ta kannatanust ei rääkinud. A.C ei osanud maakohtu istungil toimunud ristküsitlusel kuidagi põhjendada, miks ja kuidas ta ühtesid asjaolusid mäletab väga kindlalt, teisi aga üldse mitte. Eeltoodu alusel jättis maakohus mõlema süüdistatava poolt kohtulikus menetluses antud ütlused tõendite hulgast välja. Maakohus leidis, et A.C poolt A.K. suunamine kannatanu väärkohtlemisele ei olnud vaid juhendamine. See nn juhendamine, millal väärkohtlemine toime panna, küll toimus, kuid oli järjeks juba toimunud kihutamisele, mis oli toime pandud ähvardamise vormis ajaliselt varem. Nimetatud asjaolust tuleneb ja on tõendatud A.K. poolt kahtlustatavana antud ütlustest, mille kohaselt ütles A.C talle otse ja üheselt arusaadavalt, et kui ta ei anna kannatanule peksa, siis on ta „kusik“ ja tema kohta hakatakse jutte rääkima. Kuna A.K. ei tahtnud, et tema kohta hakatakse jutte rääkima, on arusaadav, et ta võttis seda ähvardusena edaspidiseks ning nõustus seetõttu kihutaja ettepanekuga. Maakohus leidis, et A.C pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et A.C tuleb süüdistuses KarS § 22 lg 2 – § 121 lg 1 järgi süüdi mõista ja teda tuleb karistada. APELLATSIOON Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A.C kaitsja, kes palub Viru Maakohtu poolt A.C suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse tühistada ja süüdistatav KarS § 22 lg 2- § 121 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus kasutas A.C süüditunnistamisel seadusevastaselt kaassüüdistatava A.K. kohtueelses menetluses antud ütlusi. Kohus on lugenud kohtulikus menetluses kohaseks tõendiks süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlused. See on ebaseaduslik. Kohus võib küll vastuolude korral lugeda kohtus antud ütlused ebausaldusväärseteks ja jätta tõendikogumist välja, kuid seadus ei luba sel juhul iseseisva tõendina kasutada kohtueelses menetluses antud ütlusi. Teise süüstava tõendina on kohus kasutanud tunnistaja T.K. ütlusi. Kaitsja leiab, et maakohtu seisukoht, nagu oleksid T.K. ütlused lubatavaks tõendiks, on väär. Lubatavaks tõendiks ei saa olla tunnistaja poolt kohtueelse menetluse käigus antud ja kohtus avaldatud ütlused, milliste kohta tunnistaja istungil kinnitas ainult seda, et ta on selliseid ütlusi andnud. Kohus on hinnanud jällegi tunnistaja kohtueelse menetluse käigus antud ütluste usaldusväärsust, mitte istungil antud ütluste usaldusväärsust. Ka on kohtu tegevus T.K. ütluste hindamisel ühekülgne. T.K.
6. mail 2019 ülekuulamise protokollist nähtub, et tunnistaja nägi kuidas A.K. läks A.C juurde ja siis ta kuulis, kuidas nad arutasid seda, kuidas kellelegi peksa anda. 5 Kaitsja tõlgendas maakohtus sellist tunnistaja ütlust kinnitusena selle kohta, et A.K. l oli tahtlus kannatanule peksa anda juba A.C juurde tulles, mistõttu kihutamine ei ole võimalik, kuna põhiteo tahtlus oli juba olemas. Maakohus nõustus küll selle kaitsja väitega põhiteo tahtluse osas, kuid ei nõustunud kaitsja tõlgendusega tunnistaja ütluste osas ja leidis, et vaid selle ühe lause kontekstist esiletõstmine ei ole põhjendatud. Kaitsja leiab, et kuna maakohus on otsuses nõustunud kaitsja väitega põhiteo tahtluse osas, siis ei saa A.C kihutajaks olla, sest Riigikohtu lahendite nr 3-1-1-100-15 ja 3-1-1-95-15 kohaselt loetakse kihutamiseks teotahtluse tekitamist ja kihutada ei saa, kui tahtlus on juba olemas. Ka maakohtu otsuse järgnev viide T.K. ütlustele viitab otseselt sellele, et A.K. l oli jutuajamise ajaks A.C-ga juba tahtlus olemas ja A.C sõnad, et mine siis kui kannatanu on duši all, ei ole teotahtluse tekitamine, vaid süüdistatava juhendamine, millal oleks otstarbekam kuritegu toime panna. Ühekülgne on ka kohtu hinnang tunnistaja M.L. u ütlustele. Kohus viitab sellele, et ajal, mil A.K. läks pesemisasjadele järele, ei olnud tunnistaja enam koos A.C-ga . Kui mingi kihutamine oleks toimunud, siis selleks ajaks oli A.K. l teotahtlus ammugi kujunenud ja pärast seda ei saanud mingit kihutamist toimuda ka süüdistusakti kohaselt. Täiesti põhjendamatu ja ühelegi tõendile mittepõhinev on kohtu seisukoht, et isiku, kellele peksa anda, valis välja A.C . Otsuses kinnitab kohus, et käesolevas kriminaalasjas on põhjendatud tugineda tunnistaja T.K. ütlustele selles osas, et mõlemad süüdistatavad arutasid tema kuuldes selle üle, kellele peksa anda ning selle isiku valis välja A.C . Millised T.K. ütlused viitavad sellele, et kannatanu valis välja A.C ? Selliseid ütlusi ei ole. Prokuratuuri seisukoht vastuseks kaitsja apellatsioonile.
7. mail 2021 esitas prokuratuur omapoolse seisukoha. Prokuratuur nõustub kaitsja poolt apellatsioonis esitatud seisukohaga, et maakohtul puudus alus tugineda A.K. poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele ning need A.K. poolt antud ütlused ei ole kohased tõendid A.C süüdimõistmiseks. Samas leitakse seisukohas, et kriminaalasjas on kogutud piisavalt teisi tõendeid, mis oma kogumis kinnitavad A.C-le esitatud süüdistuse paikapidavust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse, esitatud apellatsiooni ning prokuratuuri poolse seisukohaga, leiab, et Viru Maakohtu otsus tuleb A.C süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 121lg 1 järgi, talle liitkaristuse 6 mõistmises ning temalt kohtukulude väljamõistmise osas Kr

MS § 337 lg 1 p 4 alusel täielikult tühistada. KarS § 22 lg 2 kohaselt on kihutaja isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Seega süüdistatakse A.C-d selles, et tema tekitas A.K. s tahtluse (kallutas) panna toime A.D. i kehaline väärkohtlemine. Ringkonnakohus, erinevalt maakohtust, leiab, et kriminaalasjas kogutud tõendid üksikult ega ka kogumis, ei anna alust A.C süüditunnistamiseks KarS §

§ 121lg 1 järgi.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus A.C suhtes süüdimõistvat kohtuotsust tehes tuginenud sisuliselt vaid A.K. 14. mail 2019 antud ütlustele. Maakohus leidis, et need A.K. poolt kohtueelses menetluses antud ütlused on usaldusväärsed ja eluliselt usutavad, sest nimelt neid ütlusi kinnitavad ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on A.K. kohtueesel uurimisel toimunud kahtlustatavana ülekuulamisel väitnud, et kui ta oli tülist A.D. iga rääkinud A.C-le , soovitas viimane see asi ära lahendada. A.C ütles, et kui ta seda asja ära ei lahenda ja A.D. ile peksa ei anna, siis on ta „kusik“ ja tema kohta hakatakse jutte rääkima. Ta ei tahtnud, et tema kohta jutte hakatakse rääkima ja selle tõttu oli ta A.C-ga nõus. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on A.K. kohtuistungil väitnud, et tülist A.D. iga ta A.C-le ei rääkinud. Otsuse A.D. ile peksa anda võttis ta vastu iseseisvalt ning A.C teda millelegi ei kihutanud. Vastuolusid kohtueelsel uurimisel ja maakohtus antutud ütluste vahel, põhjendas A.K. sooviga rääkida kohtus tõtt ning selgitas, et kohtueelsel uurimisel andis ta A.C-d süüstavaid ütlusi eesmärgiga kergendada enese karistust. Kõrvutades A.K. ülaltoodud ütlusi nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et need on osas, kas süüdistatav rääkis enne konflikti A.D. iga A.C-ga ja kas viimane soovitas tal konflikti lahendamiseks kannatanule peksa anda, omavahel diametraalses vastuolus. Vastavalt omaksvõetud kohtupraktikale kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt RKKKo otsus asjas nr 3-1-1-100-15, otsus asjas nr 3-1-1-131-13). Maakohus on otsuses leidnud, et A.K. kohtueelses ja kohtulikus menetluses antud ütlused on vastuolulised ja süüdistatav ei ole suutnud vastuolude esinemist mõistusepäraselt selgitada. Samas on kohus, ülalesitatud tõendamise põhimõtteid eirates, teinud ringkonnakohtu arvates eksliku otsustuse kui luges mitteusaldusväärseteks A.K. kohtus antud ütlused, jättes need tõendikogumist välja ning luges usaldusväärseteks A.K. kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Taoliselt käitudes asus kohus hindama milliseid sama isiku vastuolulistest ütlustest teineteisele eelistada, selle asemel et otsustada, kas A.K. taolisi ütlusi saab üldse pidada usaldusväärseteks. 7 Ringkonnakohus leiab, et lugedes A.K. kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlused ülalnimetatud osas diametraalselt vastuolus olevateks, tulnuks kohtul jätta need A.K. ütlused tõendikogumist välja. Kuivõrd maakohus tugines A.C süüditunnistamisel ikkagi A.K. vastuolulistele ütlustele (kohtueelses menetluses antud ütlustele) s.o rajas kohtuotsuse ütlustele milles esinevad diametraalsed vastuolud, siis rikkus maakohus taoliselt otsustades KrMS § 339 lg 2 sätteid. Ringkonnakohus leiab, et kuna A.K. kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütlused selles osas, kas ta rääkis konfliktist A.D. iga A.C-le ja kas A.C soovitas tal kannatanule peksa anda, on diametraalses vastuolus ning A.K. ei ole suutnud erinevuste põhjust arusaadavalt selgitada, siis tuleb tema ütlused lugeda nimetatud osas ebausaldusväärseteks ja jätta tõendikogumist välja. Seega puudus maakohtul ja puudub ka ringkonnakohtul võimalus A.C süüküsimuse otsustamisel tugineda A.K. sellekohastele ütlustele, ammugi mitte aga tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele. Kuivõrd ringkonnakohus arvab A.K. eelnimetatud ütlused tõendikogumist välja, siis puudub sisuliselt vajadus analüüsida maakohtu hinnanguid teistele tõenditele, mis justkui kinnitaksid A.K. kohtueelses menetluses antud ütluste usaldusväärsust. Teisisõnu, ei saa analüüsida tõendi usaldusväärsust (A.K. ütlused) mida ei ole olemas. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks vaagida, kas teised kriminaalasjas kogutud ja maakohtu poolt esiletoodud tõendid, annavad eraldivõetuna või kogumis aluse A.C süüditunnistamiseks KarS §

§ 121lg 1 järgi.

Maakohus on asunud seisukohale, et A.C süü A.K. kihutamises A.D. i kehalisele väärkohtlemisele on tõendamist leidnud T.K. ütlustega. Apellatsioonist tulenevalt vaidleb kaitsja maakohtu taolisele otsustusele vastu ning leiab, et maakohus on põhjendamatult lugenud lubatavaks tõendiks T.K. ütlused. Kaitsja arvates ei saa lubatavaks tõendiks olla tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel antud ja kohtus avaldatud ütlused, milliste kohta tunnistaja on vaid kinnitanud, et ta on taolisi ütlusi andnud. Ringkonnakohus kaitsja selle seisukohaga ei nõustu. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on T.K. ristküsitlemise käigus mitmetele prokuröri küsimustele vastanud, et ei mäleta toimunut. Sealhulgas ei mäletanud T.K. ka seda, kuidas A.K. ja A.C arutasid omavahel „kuidas kellelegi peksa anda“. Seoses tunnistaja mittemäletamisega on prokurör KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel taotlenud kohtult luba tutvustada tunnistajale tema kohtueesel uurimisel antud ütlusi. Kuivõrd kaitsjatel vastuväiteid ei olnud, andis kohus selleks prokurörile ka loa. KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel võib kohtumenetluse pool võimaldada tunnistajal, kes ei mäleta tõendamiseseme asjaolusid, tutvuda dokumendi või muu esemega, mis võib aidata tunnistajal neid meenutada, olenemata selle dokumendi või eseme lubatavusest tõendina. Eeltoodust nähtub, et prokuröril oli tulenevalt KrMS § 288 lg 9 p 3 õigus T.K. tutvustamiseks tema kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. 8 Kohtuistungi protokollist nähtuvalt oli menetlusosalistel T.K. le, pärast tema tutvustamist eeluurimisel antud ütlustega, võimalik esitada ka küsimusi. Seega leiab ringkonnakohus, et T.K. ütlused milliseid ta andis kohtuistungil on lubatavateks tõenditeks. Ringkonnakohtu arvates on kaitsja väide, nagu oleks T.K. kohtuistungil vaid kinnitanud, et ta tõepoolest andis kohtueelsel uurimisel ütlusi, eksitav. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on T.K. prokuröri ja kohtu küsimustele vastates kinnitanud hoopski seda, et tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused on tõesed. Teisisõnu on T.K. kohtuistungil kinnitanud, et ta rääkis kohtueesel uurimist tõtt ja jääb ka kohtuistungil nende ütluste juurde. Samas, analüüsides T.K. ütlusi, ei nõustu ringkonnakohus maakohtu otsustusega, nagu kinnitaksid tema ütlused A.C süüd A.K. kihutamises A.D. i kehalisele väärkohtlemisele. T.K. ütluste kohaselt nägi ta

1. aprillil 2019, viibides sektori avatud ruumis, kuidas A.K. läks A.C juurde. Ta kuulis nendevahelist arutelu, kuidas kellelegi peksa anda. Ta kuulis korduvalt, A.C ütlust A.K. le „Mine võta rätik ja kui Šuura dušši alla läheb, siis mine ka“. Ringkonnakohus leiab, et taolistest T.K. ütlustest ei nähtu mingitki informatsiooni selle kohta, et nimelt A.C oli isikuks kes tekitas A.K. l tahtluse A.D. i väärkohtlemiseks. Teisisõnu, T.K. ütlused ei anna ringkonnakohtu arvates võimalust tõsikindlalt väita, et enne vestlust A.C-ga ei olnud A.K. l soovi A.D. i väärkohtlemiseks ja taoline soov tekkis tal alles pärast vestlust A.C-ga. Kolleegiumi arvates on T.K. eeltoodud ütlustest võimalik järeldada, et A.C andis A.K. le pigem soovitusi, kuidas ja kus ta peaks A.D. i väärkohtlemise toime panema. Taolisele järeldusele annab aluse T.K. kuuldud lause, kus A.C ütles A.K. le, „võta rätik ja kui A.D. läheb dušši alla, mine ka“. Nimetatud järeldus omakorda viitab aga üheselt sellele, et A.K. l oli juba tekkinud tahtlus A.D. i väärkohtlemiseks ning ta arutas A.C-ga vaid selle üle kus ja mil moel oleks seda võimalik teostada. Ringkonnakohtu arvates on taolisele järeldusele jõudnud ka maakohus. Kohtuotsuses on maakohus teinud otsustuse, et A.C juhendas A.K. t millal ja kuidas väärkohtlemine toime panna (I kd tl 131). Küll aga leidis maakohus, et selline juhendamine oli vaid järjeks ajaliselt varem toimunud A.C poolsele A.K. kihutamisele. Taolise varasema kihutamisteo loeb maakohus aga tõendatuks A.K. poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustega (I kd tl 131 p). Seega nähtub ülaltoodust, et maakohtugi arvates ei anna T.K. ütlused sisulist informatsiooni selle kohta, nagu oleks A.C isikuks, kes tekitas A.K. s tahtluse A.D. i väärkohtlemiseks. Kohtuotsusest nähtuvalt peab maakohus taoliseks tõendiks sisuliselt vaid A.K. kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Ülaltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et T.K. ütlused ei tõenda A.C poolt KarS § 22 lg 2-§ 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist. 9 Maakohus on A.C süüditunnistamisel tuginenud tunnistaja A.Š. i ütlustele, milliste kohaselt rääkis talle kannatanu, et A.C oli palunud A.K. l teda rünnata ja see oli seotud tema varasema kuriteoga. Samas, vastates kaitsja küsimustele, on A.Š. selgitanud, et ta ei tea, kas A.D. kuulis ise kuidas A.C seda A.K. lt palus või tegi A.D. mingitele asjaoludele tuginedes lihtsalt sellise järelduse (I kd tl 63). Seega ei anna ka A.Š. i ütlused ringkonnakohtu arvates mingit informatsiooni selle kohta kas A.C tekitas A.K. s tahtluse A.D. i kehaliseks väärkohtlemiseks või mitte. Tähelepanuvääriv on siinjuures asjaolu, et kannatanu A.D. on oma ütlustes kinnitanud, et ta ei tea miks A.K. teda ründas ning samuti ei tea ta, kas A.C oli kuidagi selle rünnakuga seotud ( I kd tl 53). Maakohus on A.C süüditunnistamisel tuginenud ka tunnistaja S.Š. ütlustele, kelle ütluste kohaselt väitis A.D. talle, et nad said teada mille eest ta on karistatud ja selle pärast teda pekstigi. Ringkonnakohus leiab, et A.D. poolt kasutatud sõna „nad“, s.o viide justkui mitmele isikule, kes olid seotud tema kehalise väärkohtlemisega, ei anna veel alust väiteks, et A.C kihutas A. Kovelenkot A.D. i väärkohtlemisele. Lisaks eeltoodud isikulistele tõenditele on maakohus A.C süüd kinnitava tõendina arvestanud ka asitõendi vaatlusprotokolli koos fototabelitega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatud vaatlusprotokoll küll näitab A.C ja A.K. omavahelist suhtlust
2. aprillil 2019 ajavahemikul 18.36 kuni 18.47 ja nende liikumist, kuid ei anna mingitki informatsiooni kihutamisteo toimepanemise kohta A.C poolt. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis lubaksid tõsikindlalt väita, et A.C oleks tahtlikult kallutanud A.K. t A.D. i kehalisele väärkohtlemisele. Eeltoodust lähtuvalt tuleb Viru Maakohtu otsus A.C süüditunnistamises KarS §

§ 121

lg 1 järgi täielikult tühistada ja A.C-d uleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohtukulu A.C kaitsja K. Kooga esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks kokku 162 euro suuruses summas, sh käibemaks 27 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja kohtuotsusega tutvumisele ning apellatsiooni koostamisele 150 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 135 eurot, millele lisandub käibemaks 27 eurot. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht põhjendatud. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri

1. juuli
2. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas135 eurot, milles sisaldub käibemaks 27 eurot. 10 Arvestades asjaolu, et ringkonnakohus teeb käesolevas asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb K. Kooga poolt A.C-le ringkonnakohtus osutatud õigusabi summa 162 eurot jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 11