← Eesti

1-18-10214/82

Obsah (15)§ 113§ 115§ 68§ 73§ 25§ 121§ 28§ 80§ 40§ 41§ 118§ 61§ 56§ 57§ 58

1-18-10214 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. jaanuaril 2021. a Tallinn Kriminaalasja number 1-18-10214 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontša

§ 113lg 1 - § 25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23.

septembri

  1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad Kaitsjad Süüdistatava kaitsjad vandeadvokaadid Vladimir Sadekov ja Erki Kergandberg, kannatanu esindaja vandeadvokaat Anu Toomemägi Diana Helila Kirjalik menetlus XX, isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodakondsus; haridus: XXX; emakeel: vene keel; töökoht: X Tõkend: 01.08.2018-30.10.2018 vahistamine, 30.10.201830.12.2018 elektrooniline valve Vandeadvokaadid Vladimir Sadekov ja Erki Kergandberg Kannatanu esindaja Advokaat Anu Toomemägi Prokurör Asja arutamise viis Süüdistatav RESOLUTSIOON
  2. Tühistada Harju Maakohtu
  3. septembri
  4. a kohtuotsus XX

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 järgi süüditunnistamise ning temale karistuse mõistmise, temalt kannatanu kasuks varalise ning mittevaralise kahjuhüvitiste väljamõistmise ja sundraha väljamõistmise osas. 2. Teha uus otsus, millega: 2.1. Mõista XX

§ 113lg 1 - § 25 lg 2 järgi õigeks.

2.2. Tunnistada XX süüdi

§ 115

- § 25 lg 2 järgi ning mõista talle karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. 2.3.

§ 68

lg 1 alusel arvestada XX karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 3 (kolm) kuud (01.08.2018-30.10.2018) ning lugeda tema poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 (üks) aasta ja 3 (kolm) kuud vangistust. 2.4. Kohaldada

§ 73

ning jätta XX’ile mõistetud vangistus täielikult täitmisele pööramata tingimusel, et tema ei pane 2 (kahe)aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 2.

  1. XX-lt välja mõista YY kasuks alates 02.08.2018.a kuni 31.12.2018.a igakuiselt 100 eurot ning alates 01.01.2019.a kuni YY tervisekahjustusest täieliku paranemiseni igakuiselt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäära korrutis 0,
  2. Hüvitis tuleb kanda kannatanu YY taotlusel tema ema CC Swedbank arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. 2.
  3. XX-lt välja mõista kannatanu YY (isikukood: XXXXXXXXXXX) kasuks mittevaralise kahju katteks 5 000 (viis tuhat) eurot. Hüvitis tuleb kanda kannatanu YY taotlusel tema ema CC Swedbank arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. 2.
  4. XX-lt välja mõista sundraha 1,5 kuupalga alammäära ulatuses ehk 876 eurot.
  5. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Süüdistatava kaitsjate apellatsioonid rahuldada osaliselt.
  6. Kannatanu esindaja apellatsioon jätta rahuldamata.
  7. Mõista Eesti Vabariigilt XX hüvitamiseks välja 3276 eurot. kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Harju Maakohtu
  9. septembri
  10. a otsusega üldmenetluses tunnistati XX süüdi

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 järgi ning mõisteti temale karistuseks 6 (kuus) aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestati XX karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 3 (kolm) kuud (01.08.2018-30.10.2018) ning loeti tema poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 (viis) aastat ja 9 (üheksa) kuud vangistust. Rahuldati VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2, § 130 lg 1, § 127 lg 1 ja § 128 lg 1 alusel kannatanu YY (isikukood: XXXXXXXXXXXX) hagi osaliselt. XX-lt mõisteti välja YY kasuks alates 02.08.2018.a kuni 31.12.2018.a igakuiselt 500 eurot ning alates 01.01.2019.a kuni YY tervisekahjustusest täieliku paranemiseni igakuiselt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäär. Määrati, et hüvitis tuleb kanda kannatanu YY taotlusel tema ema CC Swedbank arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Mõisteti XX-lt välja kannatanu YY (isikukood: XXXXXXXXXXXX) kasuks mittevaralise kahju katteks 30 000 eurot. 2

(17)
  1. XX on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema pani toime teise inimese tapmise katse, mis seisnes selles, et 01.08.2018 kella 23.05 ajal, viibides Tallinnas Mustakivi teel Mustakivi sillal, tulistas XX seitse korda endal kaasasolnud tulirelvast vintraudne püstol Glock-19 AYA186 9x19 mm YY pihta, tabades kannatanut pea ja kehatüve piirkonda. Lähtuvalt isiku ekspertiisiaktist number 18E-PõI0141, 22.10.2018, esinesid YY-l tervisekahjustused, mis oli tekitatud 7 tabamusest kuuliga. Esinenud tervisekahjustustest on kaks lasuvigastust pea piirkonnas:
  2. pea peetuslasuvigastus näokolju hulgimurdude ja kuuli peetumisega keeleluu kõrval vasakul sisenemisavaga vasakul pool otsmikul haavakanali tõenäolise suunaga ülevalt eest vasakult alla veidi taha kesksele alalõualuul.
  3. alalõuga läbistav lasuvigastus kuuli sisenemisavaga alalõua eespiinal haavakanali suunaga ülevalt eest keskselt alla veidi taha vasakule alallõualuul. neli lasuvigastust kehatüvel:
  4. kehatüve peetuslasuvigastus sisenemisavaga vasaku rangluu aluses piirkonnas, vasakpoolse IV – VI roide killunenud murrud vahelihase, sigma- ja pärasoole vigastusega orienteeruva haavakanali suunaga ülevalt alla kesksele, kuuli peetumisega väikevaagnas kusepõie ja sigmasoole vahel;
  5. kehatüve peetuslasuvigastus sisenemisavaga vasakul õlal abaluu vigastusega ja kuuli peetumisega rindkere vasakul poolel;
  6. üks läbistav lasuvigastus keskkõhul vasakul haavakanali suunaga paremalt ülevalt põiki vasakule alla;
  7. vasaku alajäseme peetuslasuvigastus sisenemisavaga kubemepiirkonnas reieluu suure pöörla killunenud murru ja kuuli peetumisega reieluust selgmisemal;
  8. paremat küünavart läbistav lasuvigastus kodarluu alumise otsa killunenud murruga sisenemisavaga sirutus- ja väljumisavaga painutuspinnal, haavakanali suunaga väliselt alt põiki üles kesksele. Nimetatud tervisekahjustustest on alalõuga läbistav lasuvigastus eluohtlik tervisekahjustus. Kuritegu jäi XXl lõpule viimata kiire arstiabi osutamise tõttu kannatanule. Seega XX teise isiku tapmise katsega pani toime

§ 113

lg 1 –

§ 25lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

ESITATUD APELLATSIOONID

  1. Maakohtu otsuse on vaidlustanud süüdistatava kaitsjad, kes vaidlustavad maakohtu otsuse tervikuna. 3.
  2. Kaitsjad leiavad, et süüdistatava tegu ei olnud õigusvastane, sest süüdistatav ei ületanud hädakaitse piire. Kaitsjad nõustuvad maakohtu enda seiskohaga, et süüdistatav XX viibis hädakaitseseisundis. Nii süüdistatav kui tunnistajad on kinnitanud, et kannatanu oli agressiivselt meelestatud. Kohtu hinnangul on tõendamist leidnud, et kannatanu ründas oma töökohustusi täitvat XX, lüües teda oimupiirkonda ja pannes seega toime õigusvastase teo (

§ 121

). Maakohus leidis õigesti, et XX tegevus oli vaieldamatult tingitud kaitsetahtest, seda on ta kinnitanud ka ise. XX-l oli ründe täieliku tagasilöömise õigus, seejuures ei olnud temal kui ründe tõrjujal kohustust võtta üle ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski. Kohus leidis, et XX poolt kasutatud vahend (tulirelv) oli vajalik ja sobiv ründe lõpetamiseks. Tulistamisega kannatanu suunas lõpetas süüdistatav kannatanu ründe lõplikult. Samas leidis maakohus, et XX poolt valitud vahend ei olnud säästvaim ründe tõrjumiseks. Maakohus heitis süüdistatavale ette, et XX ei kaalunud kordagi mitte ühtegi teist vahendit enda kaitsmiseks kui üksnes relv. Teda oli kannatanu kord juba rünnanud ja ka siis kaitses ta end koheselt relvaga, tehes hoiatuslasu õhku, mis ründe koheselt ka lõpetas. Kui kannatanu ründas XX 3

(17)taas, siis XX enam juba kord järele proovitud hoiatuslasku ei kasutanud, vaid hakkas kohe kannatanut tulistama. Seega ei kaalunud XX seekord enam kaitsetegevuseks sobilike vahendite valikut. 3.2. Kaitsjad nõustuvad maakohtu poolt tuvastatuga, et kannatanu ründas süüdistatava õigushüvesid (elu ja tervis) vahetu õigusvastase ründega. Süüdistatava teole lõpphinnangu andmiseks tuleb arvesse võtta ründesituatsiooni kui tervikut. Esmalt lõi kannatanu täiesti ootamatult ning ilma eelneva hoiatuseta süüdistatavat ning pani seeläbi toime

§ 121lg 1 järgi subsumeeritava teo.

Sellega õigusvastane rünne ei lõppenud. Süüdistatava löömise järel oli kannatanu endiselt agressiivne nii sõnaliselt kui ka füüsiliste žestidega, mistõttu oli nii süüdistatava kui ka objektiivsel kõrvalseisja jaoks ilmne, et ründaja jätkab oma tegevust. Ründe lõpetamiseks kasutas süüdistatav tulirelva, hoiatas sellega kannatanut ning tegi tulirelvaga hoiatuslasu. Tulirelvaga ähvardamist võib pidada sobivaks kaitsevahendiks, sest see võib ründe lõplikult tõrjuda. Antud juhul oli see ka selgelt säästvaim vahend, sest alternatiivne sobiv vahend võinuks olla kannatanu füüsiline ründamine (nt tema löömine käte ja jalgadega), millega oleks süüdistatav kahjustanud kannatanu tervist. Kahtlust ei ole ka hädakaitse subjektiivses küljes, nimelt ei ole vaidluse all, et süüdistatav sai subjektiivselt aru, et ta viibib kaitseolukorras (tahtluse intellektuaalne külg) ning ta peab tegutsema sellest arusaamast lähtuvalt (voluntatiivne külg). Tulirelvaga hoiatamise ning hoiatuslasu järel tunduski süüdistatavale, et rünne õnnestus tõrjuda (kannatanu läks veidi eemale, ent endiselt käitus agressiivselt ja närviliselt, ning süüdistatav siirdus töömasina juurde). Kohtumenetluses on tuvastamist leidnud ka see, et kannatanu laadis relva tühjaks ning pidas konflikti lõppenuks. Käesoleva apellatsiooni sõlmküsimuseks on süüdistatava tegevus kannatanu teise rünnaku ajal (mis järgnes ca 3 minuti pärast esimesele ründele), mil kannatanu jooksis agressiivselt, kiirelt ja rusikad kokku surutud süüdistatava poole ning ründas teda uuesti. Ka siin on kohus õigesti tuvastanud, et tegemist oli kannatanupoolse vahetu õigusvastase ründega süüdistatava õigushüvedele (elu ja tervis). Olukorras, kus kannatanu on eelnevalt ilma hoiatuseta süüdistatavat rusikaga oimukohta löönud ning ähvardanud süüdistatavat tappa (vt selles osas nt kd 1, tl 49 – „[m]iks on raske vastata, kas hõivata relv, tappa nagu varem lubas“) hoolimata sellest, et süüdistatav võttis enda kaitsmiseks välja tulirelva, oli nii süüdistatavale kui ka objektiivsele kõrvalseisjale ilmne, et kannatanu soovib süüdistatavat rünnata ja kahjustada tema elu ning tervist. Rünne oli ka ühemõtteliselt vahetu, sest kannatanu jooksis süüdistatava poole rusikad püsti ning rünnatav isik ei pea ootama, et ta satuks ründajaga vahetusse võitlusolukorda, vaid ta võib enda või teise isiku õigushüvede kaitseks hakata tegutsema hetkest, kui seda õigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks. Maakohus on õigesti märkinud, et süüdistataval ei olnud mingit alust arvata, et tema poole jooksev kannatanu soovib temaga lihtsalt juttu ajada. 3.3. Siit edasi kaitsjate seisukoht maakohtuga ei ühti. Maakohus on süüdistatava hädakaitsetegevuse hindamisel kohaldanud valesti nii materiaalõigust (eeskätt

§ 28) kui ka menetlusõigust, tõlgendades kõiki võimalikke kahtlusi süüdistatava kahjuks (Kr

MS § 7 lg 3). Kokkuvõtvalt võib maakohtu eksliku seisukoha kokku võtta järgmiselt. Vaatamata sellele, et süüdistatavat eelnevalt rünnanud kannatanu, keda oli juba eelmises situatsioonis hoiatuslasuga hoiatatud, jooksis nüüd süüdistatava poole 3-5 meetri kauguselt sooviga teda rünnata: (

  1. i)pidanuks süüdistatav tegema uuesti hoiatuslasu, sest see eelmine kord justkui mõjus (kuigi kannatanu jooksis tema poole 3-5 m kauguselt); (
  2. ii)pidanuks süüdistatav hoiatuslasu ja tulistamise vahele jäänud paari minutit (mil süüdistatav arvas, et rünne on lõppenud) kasutama selleks, et mõelda „mis juhtub, kui kannatanu uuesti ründab“; (iii) pidanuks süüdistatav jääma ootama politseid (vaatamata

§ 28lg 3 regulatsioonile); 4

(17)(
  1. iv)pidanuks süüdistatav laskude vahel veenduma, „kas ta on äkki kannatanut juba tabanud ja seega ründe lõpetanud“ (kuigi süüdistatav tegi kiiresti täpselt nii mitu lasku, kui palju oli vaja ründe lõpetamiseks ning lõpetas koheselt tulistamise, kui rünne lõppes); (
  2. v)oli süüdistatav 6 aastat varem lõpetanud kickpoksi treeningud (kus ta kokku käis umbes 1,5-2 aastat) ning tal on seetõttu elementaarsed võitlusoskused ja ta oleks pidanud kasutama kaitseks oma käsi ja jalgu ning alles ebaõnnestumisel võinuks kasutada relva; (
  3. vi)asjaolu, et rünnak toimus kiiresti, ei oma tähtsust, sest „üldjuhul toimubki rünne kiiresti ja kaitsetegevuseks vajalik sobiv vahend tuleb samuti leida kiiresti“; (vii) relva kandev isik pea teadma, kuidas ta endalt relva äravõtmist takistada saab. Kaitsjad järeldavad, et maakohtu tõlgendus hädakaitse piiride väidetavast ületamisest on ekslik. 3.4. Vaidlust ei ole selles, et tulirelva kasutamine oli kannatanupoolse vahetu õigusvastase ründe lõpetamiseks sobiv. Maakohus heidab süüdistatavale ette, et vahend ei olnud säästvaim. Maakohus on jätnud aga täielikult tähelepanuta esimese ja teise ründesituatsiooni erisused. Esimeses ründesituatsioonis oli kannatanu süüdistatavat juba löönud ning käitus endiselt agressiivselt ja ähvardavalt, kuid ei jooksnud süüdistatava poole. Seetõttu oligi süüdistataval võimalus võtta esmalt tulirelv välja, suunata see kannatanu suunas ning teha ka hoiatuslask. Teises ründesituatsioonis jooksis kannatanu 3-5 meetri kauguselt süüdistatava suunas ühemõttelise eesmärgiga teda rünnata. Maakohus on tuvastanud, et kannatanu jooksis süüdistatava suunas selliselt, et „XX-l ei olnud mingit alust arvata, et tema poole jooksev isik tahab temaga lihtsalt rahulikult juttu ajada. Tunnistajad on korduvalt kirjeldanud kannatanu agressiivset hoiakut. Kui objektiivsel kõrvalseisjal olnuks kogu informatsioon kaitsetegevusele eelnenud olukorra kohta (juba aset leidnud rünnak), oleks ka kõrvalseisja jaatanud eelseisva ründe ohtu.“ (lk 19). Samuti ei ole maakohus mitte millegagi kummutanud süüdistatava ütlusi, mille kohaselt oli kannatanu temast jooksmise hetkel 35 meetri kaugusel. Seda kinnitavad ka tunnistaja VV ütlused „sammud võisid vahet olla neil pigem“ (kd 3, tl 69 pöördel) ning tunnistaja MM ütlused „sama kaugus, ca 6 m, oli nagu vastassuunas kusagil kõnniteel – ohutussaarel“ (kd 3, tl 34 pöördel). Kaitsjate arvates on kohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta selle, et kannatanu oli süüdistatavat juba korra eelneva hoiatuseta löönud ning ta jätkas süüdistatava ründamist vaatamata sellele, et teda oli hoiatuslasuga hoiatatud. Kui kannatanu ründetahet ei heiduta isegi teadmine, et rünnataval on tulirelv, mida ta on valmis kasutama (vastupidiselt, kannatanu palus end esimese konflikti ajal korduvalt tulistada), siis eeldab objektiivne kõrvalseisja, et ründaja on valmis mistahes intensiivsusega rünnakuks, sh rünnatava elu vastu. Kohus on põhjendamatult kergekäeliselt suhtunud süüdistatavat ähvardavasse ohtu. Praktikas on arvukalt näiteid, kus ka üks rusikahoop näopiirkonda võib osutuda surmavaks. Kohtu argumentatsioonist näib aga, et süüdistatav pidanuks enda ründamisega riskima seades esiplaanile end õigusvastaselt rünnanud isiku huvid. Kaitsjad leiavad, et Maakohus on eksinud Riigikohtu praktika vastu, mille kohaselt ei pea kaitsja üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist. Kohus on konstrueerinud erinevaid hüpoteetilisi säästvamaid kaitsetegevusi, jättes kõik kahtlused nende teostatavuse osas süüdistatava kasuks tõlgendamata. Kaitsjad leiavad, et maakohus jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et (
  4. i)kõik kriminaalasjas kogutud tõendid viitavad ühemõtteliselt sellele, et kannatanu jooksis süüdistatava suunas distantsilt 3-5 meetrit, (
  5. ii)süüdistatav tulistas järjest viis lasku ning lõpetas koheselt tulistamise, kui kannatanu kukkus ning (iii) süüdistatava ütluste kohaselt ei saanud ta kindel olla, kas ja millised lasud tabasid (kd 1, tl 49). Kahtlemata on rünnataval õigus kasutada relva, kui tema elu või tervis on ohus. Kaitsjad leiavad, et maakohus on täiendavalt jätnud arvesse võtmata asjaolu, et tegemist oli teise konfliktsituatsiooniga ning kannatanu teadis, et süüdistataval on tulirelv, mida süüdistatav kasutas hoiatuslasuks, ning kannatanu ründas süüdistatavat sellest hoolimata. Neid asjaolusid ei saa samastada konfliktsituatsiooni sattunud relvakandja abstraktse hirmuga, et relva olemasolust mitteteadlik 5
(17)konflikti teine osapool võiks relva enda kätte saada. Praegusel juhul võis lausa eeldada, et kannatanu eesmärk võis olla relv enda kätte või kontrolli alla saada nagu ka süüdistatav ise kahtlustas, et see võis kannatanu eesmärk olla (vt kd 1, tl 49). Kaitsjate veendumusel ekslik on maakohtu väide et „[r]elva intensiivset kasutamist ei saa õigustada ka oletusega, et kui rünne oleks jõudnud kehalise kontaktini, siis võinuks relv sattuda kannatanu kätte nagu seda väidab süüdistatav. Relva kandev isik peab teadma, kuidas ta endalt relva äravõtmist takistada saab“ (lk 20). Relvaseaduse (edaspidi RelvS) § 50 lg 2 sätestab tõepoolest, et relva ja laskemoona tuleb kanda avalikus kohas varjatult ning viisil, mis välistab nende kadumise või sattumise teise isiku valdusse, samuti juhusliku kahju tekitamise. Selle sätte eesmärgiks on reguleerida relva kandmist kui sellist (nt ei tohi relv olla lohakalt ja nähtavalt tagataskus vmt), kuid ei aseta relvaloa omanikule kohustust omada sellisel tasemel võitlusoskusi, et ta suudaks kakluse korral tagada, et temalt ei võeta relva ära. Sellise „kaklusoskuse“ omandamist ei eelda RelvS ning seda selgelt ei kontrollita ka relvaeksamil. Veelgi enam, see väide on nii absurdne, et muudab kogu enese ja vara kaitseks relva omamise kontseptsiooni mõttetuks. Kui relva kandmise eelduseks oleksid sellised võitlusoskused, mis välistavad relva äravõtmise ka vägivaldse füüsilise ründe korral, poleks ilmselt isikul enda kaitsmiseks relva tarviski. Maakohus on viidetega Riigikohtu lahenditele nentinud, et „[s]urmav lask ründaja pihta on ainult siis õigustatud, kui hoiatamine või tulirelva muu kasutamine (hoiatuslask, lask mitte südamesse või pähe vaid jalgadesse) ei ole võimalik või uueks lasuks ei jää enam aega ning rünne jätkub“ (lk 20). Kaitsjad leiavad, et seda väidet ei ole kohus aga kriminaalasja tehioludega sidunud. Süüdistatav tegi eelnevalt hoiatuslasu ning teises ründesituatsioonis, kus kannatanu oli temast 3-5 meetri kaugusel ja jooksis tema suunas, ei olnud enam hoiatuslasu tegemiseks aega. Kannatanut selgelt hoiatuslask ei heidutanud. Ta teadis, et süüdistataval on tulirelv. Samuti on üldteada, et liikuvat kannatanut (eriti veel pingelises situatsioonis) jalga tulistada on äärmiselt keeruline ning süüdistataval ei olnudki aega sihitud laske sooritada, vaid üksnes suunatud laske. Sellise vahemaa pealt oligi võimalik suunata lasud kannatanu suurima pinna, s.o tema rindkere suunas. Laskude jaotus näitab selgelt, et tegemist ei olnud sihitud laskudega nagu maakohus justkui ekslikult viidanud on. Sealjuures ei teadnud süüdistatav, kas ja mitu lasku võisid tabada (vt kd 1, tl 49 ja tl 49 pöördel). Kohus on seevastu oma argumentatsioonis veendunud, et see näitab, et süüdistatav justkui ei proovinud isegi jalgu tulistada ja kannatanule vähem kahju tekitada. Mille põhjal kohus järeldab, et jalgade tulistamine oleks selles situatsioonis üldse mõeldav olnud, jääb arusaamatuks. Kaitsjad märgivad, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal − seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal. Antud juhul oli tegemist olukorraga, kus kannatanu ründas täiesti ootamatult süüdistatavat ja lõi teda rusikaga näkku. Seejärel võttis süüdistatav enese kaitseks välja tulirelva, kannatanu ei taltunud ning oli endiselt agressiivne, mh provotseerides end tulistama („steljai“ ehk eesti keeles „tulista“, vt otsuse lk 15, tunnistaja EE ütlused). Alles hoiatuslasu järel kannatanu taganes. Sellest hoolimata jooksis kannatanu mõni hetk hiljem uuesti süüdistatava poole sooviga teda rünnata. Kannatanu ja süüdistatava vaheline vahemaa oli väga lühike, enese kaitsmine füüsiliselt (käte ja jalgadega) oleks olnud selgelt ebakindel ning niisamuti oleks olnud ebakindel võimalus minna üle vähemsäästvale vahendile (tulirelvale). Muid võimalusi rünnaku tõrjumiseks ei olnud. Seetõttu tulistas lühikese vahemaa ning äärmiselt lühikese aja jooksul süüdistatav kannatanu suunas nii kaua, kui rünnak lõppes (selleks läks viis lasku) ning mitte ühtegi lasku rohkem, sealjuures teadmata kas ja mitu lasku võisid tabada. Koheselt pärast ründe tõrjumist asus süüdistatav koostööle kiirabi ja politseiga. Sellises olukorras pole alust rääkida juhtumist, kus objektiivsele kõrvalseisjale oleks juba kaitsetegevuse ajal ilmne, et kaitsetegevus ei vasta ründele. 3.5. Kaitsjad leiavad, et antud juhul ei olnud tegemist hädakaitse piiride ületamisega. Isegi, kui tuvastada piiride ületamine objektiivselt (millega kaitsja ei nõustu), on ühemõtteliselt selge, et 6
(17)hädakaitse piire ei ületatud vähemalt otsese tahtlusega. Akuutses ründesituatsioonis ei saanud süüdistatav veenduda, kas ja mitu lasku kannatanut tabas. Seega isegi kui väita, et ta võis pidada võimalikuks, et ta tekitab kannatanule liigset kahju, ei olnud tal kindlasti selles osas vähemalt otsest tahtlust. Nii süüdistatava teoeelne kui -järgne käitumine näitavad selgelt, et ta ei soovinud konfliktis osaleda ega kannatanule liigset kahju tekitada (süüdistatav üritas konflikti maandada, tegi hoiatuslasu, kutsus esimesena ja varakult politsei, n-ö mobiliseeris kiiresti kiirabi jne). Hädakaitse piiride subjektiivse külje tuvastamisel on eriliselt otsitud kohtu argument, et süüdistatav oli väga valmis ja aldis relva konfliktsituatsioonis kasutama ning et „[s]ellele viitab ka tema vestlus tunnistaja VV-ga, kellele ta ütles samal päeval, kui tunnistaja relva kohta küsis, et kui vaja, siis tulistan“ (lk 21). Tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, mis oleks juhtunud, kui süüdistatav ei oleks kordagi tulistanud ja proovinud end käte-jalgadega kaitsta. On kindel, et teda oleks füüsiliselt (uuesti) rünnatud ning ta oleks sattunud rüselusse agressiivse, ettearvamatu ja ohtliku ründajaga, kes ei heitunud juba esimese tulirelva kasutamise peale ning teab nüüd, et tema ohvril on tulirelv. Maakohtu otsuse järgi oleks süüdistatav pidanud aga seda katsetama, sest maakohtu eksliku arvamuse järgi oleks olulisem olnud säästa õigusvastast ründajat kui rünnatavat. See on ilmses vastuolus hädakaitseõiguse alustega. Vähetähtis ei ole kaitsja hinnangul seegi, et kuigi kannatanu ehk ründaja teos tuvastati

§ 121

koosseis, ei ole kannatanu kriminaalkorras millegipärast karistada siiani saanud. Kuigi tema suhtes võiks esineda karistusest vabastamise alus (

§ 80), on mõistmatu, miks legaliteedi põhimõte (Kr

MS § 6) ei kohaldunud. Seega kaitsjad ei nõustu sellega, et süüdistatava poolt valitud vahend ei olnud maakohtu hinnangul säästvaim. Maakohus on eksinud nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamisel kui ka tõendite hindamisel, millega maakohus on hädakaitse piiride küsimust otsuses analüüsinud. Seetõttu tuleb süüdistatav talle etteheidetavas teos (

§ 113lg 1 - § 25 lg 2) õigeks mõista.

3.

  1. Süüdistatava õigeksmõistmise põhitaotlusega mittenõustumise korral paluvad kaitsjad kaaluda alternatiivseid lahendusi süüdistava süüküsimuse osas. 3.6.
  2. Alternatiivselt kaitsjad leiavad, et süüdistatava teos puudub süü – süüdistatav loobus süüteokatsest.

§ 40

lg-dest 1 ja 2 nähtub, et kui isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest ühel

§-des 41, 42 ja 43 sätestatud juhtudest, vabaneb ta süüst ning tema tegu kvalifitseeritakse tegelikkuses realiseerunud süüteokoosseisu järgi. Seega väärib kaitsjate hinnangul kaalumist küsimus, kas süüdistatav loobus tapmiskatsest, mis välistab isiku süü. Tulenevalt

§ 41

lg-st 2 ja § 42 lg-st 2 lähtutakse katse lõpetamata või lõpetatuks lugemisel isiku ettekujutusest oma teost. Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks (

§ 41lg 2).

Maakohtus uuritud tõendite pinnalt saab asuda järeldusele, et süüdistatav oli ettenägelik, pidas võimalikuks, et kannatanu käitumine eskaleerub, toob kaasa konfliktsituatsiooni ning seetõttu pidas süüdistatav vajalikuks kolleegile (VV ütlused, kd 3, tl 37-44) korduvalt öelda, et viimane kutsuks kindlasti politsei. Samuti kui süüdistatav lõpetas tema vastu suunatud õigusvastast rünnet kannatanu poolt, tegi süüdistatav pärast seda kõik endast oleneva, et kannatanu seisundit päästa ja tagajärge ehk surma ära hoida. Nii nt selgitas süüdistatav kohtumenetluses, et kohe kui kannatanu ründetegevus oli suudetud peatada, asus süüdistatav aktiivselt kiirabi kutsuma eesmärgiga tagada viivitamatu abi kannatanule. Sama kinnitas ka sündmuse ajal tööl olnud liinibussi juht K. Morjan. Seega eelnevast tulenevalt saab järeldada, et süüdistatav asus tegema kõik endast oleneva, et laskudega tekitatud kahju saaks kiiresti likvideeritud ning et õnnestuks tagajärge ära hoida ehk süüdistatav loobus katsest

§ 41lg 2 järgi.

Seetõttu puudub süüdistatava teos süü ning ta ei saa vastutada

§ 113lg 1 - § 25 lg 2 järgi.

Olles leidnud, et süüdistatav võis loobuda tapmiskatsest

§ 41

lg 2 järgi, võiks kaitsjate hinnangul kaaluda isiku teo teo kvalifitseerimist

§ 118

järgi.

§ 118näeb ette vastutuse raske tervisekahjustuse tekitamise eest ehk tegelikult saabunud tagajärje eest. 7

(17)3.6.2. Samuti tuleb kaitsjate hinnangul kontrollida, kas süüdistatava tegu võis vastata hoopis (a) provotseeritud tapmiskatsele

§ 115

- § 25 lg 2 järgi või (b) raske tervisekahjustuse tekitamisele

§ 118järgi.

Esiteks tuleks

§ 115

– 25 lg 2 kvalifikatsiooni kaaluda.

§ 115

näeb ette, et tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes, karistatakse ühekuni viieaastase vangistusega. Kannatanupoolse vägivalla ja solvamise ehk provokatsiooni osas antud juhul vaidlus puudub – maakohus on tuvastanud, et „[k]annatanu ründas oma töökohustusi täitvat XX, lüües teda oimupiirkonda ja pannes seega toime õigusvastase teo (

§ 121)“.

Mis aga puudutab hingelise erutuse seisundit süüdistataval, siis väljendus see selles, et süüdistatav tundis hirmu ja ohtu enda elule ning eluohtlik situatsioon kulmineerus süüdistatava jaoks väga kiiresti kriitiliseks. Süüdistatav on oma ütlustes selgitanud, et kannatu poolt sooritatud löök süüdistatava oimupiirkonda võis olla süüdistatava jaoks fataalse tagajärjega, mistõttu hirm oma enda elu ja tervise pärast ehk teisisõnu erutusseisund tekkis momentaalselt. Seega alternatiivselt oleks võimalik kaaluda süüdistatava vastutust

§ 115- § 25 lg 2 järgi.

Maakohus ei ole kumbagi kvalifikatsiooni millegipärast kaalunud. 3.7. Kaitsjate hinnangul esinevad alused

§ 61

lg 1 kohaldamiseks juhul, kui ringkonnakohus leiab, et süüdistatav tegu tuleb siiski kvalifitseerida

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 järgi.

§ 61

lg 1 näeb ette, et erandlikke asjaolusid arvestades võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada karistust alla seaduses sätestatud alammäära. Erandlikeks asjaoludeks antud kaasuses tuleks pidada nt seda, et süüdistatav täitis sündmuse ajal oma töökohustusi ning kannatanu oli see, kes algatas konflikti, segas süüdistatavat töökohustuste täitmisel ja kes kangekaelselt seda konflikti ka jätkata püüdis, vaatamata sellele, et oli saanud teada, et süüdistataval on relv. Märkimist väärib ka see, et kannatanu oli seejuures tarvitanud ka alkoholi (kd 2, tl 34-39). Seega asetas kannatanu end kokkuvõtlikult ise teadlikult ohtu ja provotseeris konflikti tekkimist. Kannatanu teadis, et temal ega süüdistataval ei olnud volitusi selleks, et teetööde tegemist takistada või kuidagi ümber korraldada. Kannatanu kasutas süüdistatava suhtes vägivalda (

§ 121

lg 1) Seega esinevad erandlikud asjaolud, mis võiksid tingida süüdistatavale karistuse kohaldamise alla alammäära (st maksimaalselt neli aastat ja 11 kuud vangistust või alla selle). 3.8. Samuti esinevad alused alla alammäära mõistetud karistuse täitmisele pööramata jätmiseks. Süüdlase isikut arvesse võttes tuleb arvestada sellega, et karistusregistri andmetel on süüdistatav kriminaalkorras karistamata (kohtuotsuse 1 lk; kd 3, tl 10), süüdistatavat on iseloomustatud kui eeskujulikku, toredat ja kohusetundlikku kolleegi töökohas Tallinna Teede AS-is (kd 3, tl 39 pöördel), süüdistatav abistab oma vanemaid rahaliselt (annab osa palgast vanematele nt), süüdistatav on pidanud end väga väärikalt kogu kriminaalasja menetluse aja üleval jne, mistõttu on tegemist korraliku ja hea noore inimesega. Seega õigustaksid need asjaolud süüdistatavale mõistetava karistuse tingimisi täitmisele pööramist igal juhul. Seega kui kohus mõistaks süüdistatavale karistuse alla alammäära nt neli aastat vangistust, tuleks selline karistus

§ 73

lg 1 alusel jätta tingimisi täitmisele pööramata, kui süüdistatav ei pane nt 5-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 73

lg 3 kohaselt määratakse katseajaks üks kuni viis aastat ning tulenevalt Riigikohtu praktikast ei saa katseaeg ületada mõistetaud karistuse pikkust. 3.9. Kaitsjad leiavad, et kuna esinevad alused õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks, tuleb kannatanu tsiviilhagi jätta läbi vaatamata (KrMS § 310 lg 2). Juhul kui ringkonnakohus leiab, et esinevad alused süüdistatava süüdimõistmiseks, tuleb sellest hoolimata jätta tsiviilhagi täies mahus 8

(17)rahuldamata (KrMS § 310 lg 1), sest kannatanu ise põhjustas täies mahus temal tekkinud kahju (eelnevalt käsitletud), mistõttu esinevad alused kahjunõude vähendamiseks nullini. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Juhul kui kohus leiab, et tsiviilhagi läbi vaatamiseks ja rahuldamiseks on alust, tuleb kaitsja hinnangul saamata jäänud tulu (töötasu, muu tulu) arvestada sellega, et kannatanu töötasu ehk palk äriühingust Q OÜ on terve aasta peale olnud 1040 eurot (kd 1, tl 67 pöördel) – seega on tegemist ilmselt ühekordse tuluga, mida ei saaks kuidagi võtta saamata jäänud tulu võrdluse lähtekohaks. Vastupidi – kannatanu tuludeklaratsioonist nähtub, et kannatanu tööd ei teinud ega teeninud mingit erilist tulu. Seetõttu puudub igasugune alus eeldada, et ta oleks seda ka tulevikus teinud. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas tuleb arvestada sellega, et kahju tekitamine kannatanule ei olnud õigusvastane VÕS § 1045 lg 2 p 3 mõttes, sest süüdistatav käitus hädakaitseseisundis („kahju tekitamine ei ole õigusvastane, kui kahju tekitaja tegutses hädakaitse- või hädaseisundis“). Kokkuvõtvalt on kaitsjad seisukohal, et esinevad alused tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks või rahuldamata jätmiseks. 4. Kannatanu esindaja vandeadvokaat Anu Toomemägi vaidlustas Harju Maakohtu 23.09.2020.a kohtuotsuse osaliselt otsuse resolutsiooni p 4 osas ja sedagi osaliselt, s.o osas, millega kohus otsustas kannatanu poolt taotletud mittevaralise kahju hüvitise summas 50 000 eurot rahuldada osaliselt ja mõistis välja mittevaralise kahju summas 30 000 eurot. Kannatanu on tõendanud 24.09.2019.a kohtule esitatud kirjalike tõenditega (epikriisid ja väljatrükid digiloost haigusjuhtumist ning ka Sotsiaalkindlustusameti 13.02.2019.a otsus puude raskusastme tuvastamise kohta), et tal on toimepandud kuriteo tagajärjel sügav puue mistõttu on tema igapäevane osalemine ühiskonnaelus takistatud. Tõendatud on, et kannatanul esineb sügavale puudele vastav nägemisfunktsiooni kõrvalekalle, ja raskele puude raskusastmele vastav keele ja kõne kõrvalekalle. Kannatanu on vastanud esindaja küsimustele, et enne kuritegu oli nii tema nägemine kui ka füüsiline tervis korras, sh tegeles kannatanu enne kuriteosündmust spordiga (jooksmine, ujumine, korvpall). Kuriteo tagajärjel on kannatanul kestvad peavalud, valud vasaku õla piirkonnas, kõhupiirkonnas ja vasakul puusapiirkonnas (tegemist piirkondadega, mida tabasid kuulid ja kust ei ole võimalik kuule ka välja opereerida). Kannatanu rääkis, et tema väljas käimise võimalused sõltuvad pimedaks jäämise tõttu emast ja sõpradest, sest üksi ta pimedana liikuda ei saa. Samuti kaotas kannatanu võimaluse reisida ja teha varasemat tööd (ehituse siseviimistlus). Kannatanu on vastuseks prokuröri küsimustele selgitanud, et tema elu muutus kuriteo tagajärjel radikaalselt sest enne seda elas ta üksinda, kuid kuriteo tagajärjel üksi hakkama ei saa. Asjaolu, et kannatanu elukvaliteet on muutunud olulises osas languse poole peale kuriteosündmust, kinnitas ka tunnistaja II, kes kinnitas et kuriteo tagajärjel on muutnud ka kannatanu nägu kuna ta on otsmikul armid. Menetlusse esitatud piisavalt tõendeid selleks, et tõendada seda asjaolu, et kannatanu elukvaliteet on kuriteo tagajärjel oluliselt halvenenud. Tõendatud on et kannatanu viibis pikalt haiglaravil ning on seoses pimedaks jäämisega sisuliselt muust maailmast isoleeritud ning vajab igapäevaselt kõrvalist abi. Kannatanu on seisukohal, et maakohtu otsus on jälgitav varalise kahju hüvitise määramisel kuid kohtu siseveendumuse kujunemine taotletud mittevaralise kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel ei ole jälgitav. Seega leiab kannatanu, et tsiviilhagis taotletud mittevaralise kahju hüvitise summas 50 000 eurot vähendamine kohtu poolt 30 000 euroni ei ole põhjendatud. Kannatanu leiab, et kohus ei ole arvestanud mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel täiel määral kuriteopilti ja selle tagajärgi, ja kannatanu enda rolli puudumist selles, süüdistatava süü astet ja tema käitumist ning kannatanusse suhtumist pärast kuriteo toimepanemist (sh eneseõigustavat suhtumist kohtuistungil). 9
(17)Kannatanu palub tühistada 23.09.2020.a Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni p 4 osaliselt, s. o osas, millega kohus rahuldas tsiviilhagi mittevaralise kahjuhüvitise nõudes osaliselt ja mõistis kannatanu kasuks välja mittevaralise kahjuhüvitise summas 30 000 eurot ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada kannatanu tsiviilhagi täielikult, s.o summas 50 000 eurot. Muus osas palub kannatanu jätta Harju Maakohtu 23.09.2020.a kohtuotsus muutmata. PROKURATUURI VASTUS
  1. Vastuse süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonidele on tähtajaliselt esitanud prokurör, kes tutvunud XX kaitsjate Vladimir Sadekov’i ja Erki Kergandberg’i apellatsioonidega, kannatanu YY lepingulise esindaja Anu Toomemägi apellatsiooniga ning 23.09.2020 Harju maakohtu kohtuotsusega leiab, et nimetatud kohtuotsus on motiveeritud ja seaduslik. Kohus on kõiki kaitsjate argumente juba kohtuotsuses kaalunud ning põhjendanud enda seisukohta. Kohtuotsus on jälgitav ja arusaadav. Samuti on kohus analüüsinud kõiki tõendeid nende kogumis. Prokurör leiab, et Harju maakohtu 23.09.2020 otsuse tühistamiseks puudub alus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium juhib esmalt tähelepanu, et XX süüdistatakse kokkuvõtvalt selles, et tema pani toime teise inimese tapmise katse, mis seisnes selles, et 01.08.2018 kella 23.05 ajal, viibides Tallinnas Mustakivi teel Mustakivi sillal, tulistas XX seitse korda endal kaasasolnud tulirelvast vintraudne püstol Glock-19 AYA186 9x19 mm YY pihta, tabades kannatanut pea ja kehatüve piirkonda seitsmel korral, millega tekitas kannatanule erinevaid vigastusi, millistest alalõuga läbistav lasuvigastus on eluohtlik tervisekahjustus. Kuritegu jäi XX-l lõpule viimata kiire arstiabi osutamise tõttu kannatanule. Seega süüdistuse kohaselt XX teise isiku tapmise katsega pani toime

§ 113

lg 1 –

§ 25lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtukolleegium märgib, et veel vähem XX-le inkrimineeritud kuriteo faktilisi asjaolusid nähtub süüdistusaktis toodud kuriteo asjaoludest vastavalt KrMS § 154 lg 2 p

  1. Kuigi KrMS § 154 ei kirjuta prokurörile ette, milliseid faktilised asjaolud peavad nähtuma süüdistuse sisust, on vastavad nõuded paika pandud kohtupraktikaga. Riigikohus on rõhutanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud (RKKK nr 3-1-1-59-16). KrMS § 211 lg 2 kohaselt kohtueelses menetluses selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud, ehk eeluurimise eesmärgiks on kriminaalasjas objektiivse tõe tuvastamine. Kohtukolleegium sedastab, et prokuröri poolt koostatud süüdistusakt tervikuna ega XX-le esitatud süüdistus ei sisalda ühtegi süüdistatava tegevust õigustavat asjaolu. Sellised asjaolud olid aga üheselt tuvastatud kohtumenetluses maakohtus toimunud kohtuliku uurimise käigus.
  2. Maakohus on tuvastanud ning nähtuvalt prokuröri positsioonist puudub vaidlus sellest, et süüdistatav XX viibis hädakaitseseisundis. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et tõendatud on, et kannatanu YY, kes oli häiritud teeremondi masinast tulenevast mürast, ründas oma töökohustusi täitvat XX, lüües teda oimupiirkonda ja pannes seega toime õigusvastase teo (

§ 121). Nimetatu on tõendatud süüdistatava ja tunnistaja VV ütlustega, 02.08.2018.

a XX kahtlustatavana kinnipidamise protokolliga ja 02.08.2018. a isiku läbivaatuse protokolliga, millega tuvastati süüdistataval vasakul oimupiirkonnas kaks marrastust mõõtudega 2,5x2 cm ja 1x1 cm. 10

(17)Lisaks nähtub 19.12.2019. a ekspertiisiaktist nr 19E-GE1260, millega kontrolliti XX näo vasakult poolelt ja oimu piirkonnast võetud DNA proove, et ekspertiisiga ei suudetud välistada YY-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles proovis. Pärast XX ründamist sundis üksnes hoiatuslask õhku kannatanut taganema. Tõendamist on leidnud ka see, et peale hoiatuslasku õhku, ei jätnud kannatanu XX sõimamist ning käitus provotseerivalt edasi. Süüdistatava ütluste kohaselt pärast kannatanu poolt löömist ning süüdistatava poolt hoiatuslasu tulistamist, käitus kannatanu ebaadekvaatselt, provotseeris, liikus edasi-tagasi, vehkis kätega ja ähvardas. Kannatanu karjus peale seda, kui süüdistatav õhku tulistas, et hakkab süüdistatavat tapma, et see on tema piirkond, et süüdistatav tulistaks teda ja ropendas. Ütluste kohaselt püüdis süüdistatav konflikti vältida, kannatanuga vahemaad suurendada ja relva suunas ta kannatanu peale, sest see oli süüdistatava arvates ainuke asi, mis teda pidurdas. Süüdistatava sellised ütlused on kooskõlas ka tunnistaja VV ning tunnistajate AA ja MM omavahel riimuvate ütlustega. Tunnistaja VV ütlustest nähtub, et sillal on konflikt isiku (kannatanu) ja teetöölise (süüdistatava) vahel. Kanntanu oli umbes 6 meetrit süüdistatavast eemal ning teetööline sihtis teist isikut relvaga. Isik, keda sihiti, tundus agressiivne olevat – ta käis edasi – tagasi, võimalik, et väljendas agressiivsust ka sõnadega. Tunnistaja nägi, et isik, keda sihiti, taganes ohutussaarele. Jäädes foori juures seisma, tuli teetööline nende juurde ning palus vene keeles politsei kutsuda. Rohelise tule süttimisel sõitsid nad teetööde autost mööda ning peatasid kiirabiauto selle ette vasakule ritta. Olles seisma jäänud ja ühendust võtnud häirekeskusega ehk umbes 10 – 15 sekundi pärast kuulis tunnistaja laske. Enne laskude kuulmist, jälgis tunnistaja sündmust tahavaatepeeglist ning nägi, kuidas mingil hetkel kannatanu alustas jooksmist käed rusikas süüdistatava suunas ning sellele järgnesid kohe lasud. Kohtukolleegium märgib, et asjaomases kohtpraktikas on korduvalt rõhutatud, et võimaliku hädakaitse situatsiooni tunnustamiseks ei tule vaadelda mitte vahetult enne hädakaitsetegevust toimunut, vaid ka sellele eelnenud sündmuste käiku, mis võib hõlmata näiteks isegi juba eelmisesse päeva jäävaid sündmusi (vt nt RKKK nr 3-1-1-124-01, p 7.2). Seejuures tuleb lugeda vahetuks ründeks

§ 28

lg 1 tähenduses ka nn jätkuva ründe olukorrad, s.t rünne on kõnealuse sätte tähenduses vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega tõepoolest võimatu (vt RKKK nr 3-1-1-17-04, p 10.1). Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks

§ 28

lg 1 mõttes) seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. (RKKK nr 1-19-8038/67, p.27) Asjakohane on seega kaitsjate märkus, et kannatanu poolt veidi hiljem käed rusikas süüdistatava poole jooksmist tuleb vaadelda mitte eraldi vahetult eesseisva ründena, nagu seda on teinud maakohus, vaid juba toimunud ründe jätkuna, seega viibis süüdistatav jätkuvas hädakaitseseisundis. 8. Järgnevalt tuleb hinnata kas süüdistatav ületas hädakaitsepiire. Hädakaitse korral ründe tõrjumise õigusena tuleb mõista ründe täieliku lõpetamise õigust selleks sobiva(te) vahendi(te)ga. Kaitsevahend on sobilik, kui see tõrjub ründe lõplikult, lõpetab selle täielikult ja otsekohe, ilma, et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või satuksid edaspidi ohtu ründesituatsiooni kui tervikut silmas pidades. Sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust. Kuna rünne on õigusvastane, siis ei pea kaitsja enda (või teise isiku) õigushüve kaitseks üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist. Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab, kuid seda vaid juhul, kui isikul on valida mitme samaväärse kaitsevahendi vahel, s.o isik ei pea võtma üle ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski (RKKK nr 3-1-1-17-04, p-d 11-12; nr 1-19-8038/67, p 30). 11

(17)Kohtukolleegiumi veendumusel on kaitsevahendi valimisel asjakohane süüdistatava ja kaitsjate argument, et kannatanu ei kartnud mingilgi määral tulirelva, provotseeris süüdistatavat teda tulistama hõisates temale „стреляй!/tulista!“, seega oli süüdistataval reaalne alus karta, et süüdistatavat jätkuvalt rünnates soovib kannatanu relva endale saada. Süüdistataval puudus

§ 28lg 3 kohaselt vajadus ja kohustus ründe eest põgenemiseks.

Sellele vaatamata jõudis süüdistatav pöörduda möödasõitva kiirabi töötajate poole palvega kutsuda välja politsei. Asjaolu, et süüdistatav valdas võitluskunsti, nimelt kick-boxing’ut, ei muuda ega mingilgi määral vähenda riski, et süüdistatavaga lähikontakti astumisel oleks kanntanul teoreetiline võimalus võitluse käigus relv endale haarata. Maakohtu etteheide, et relva kandev isik peab teadma, kuidas ta endalt relva äravõtmist takistada saab, ei ole kohtukolleegiumi veendumusel asjakohane hädakaitse olukorras, kus ründaja tegevus ongi suunatud relva võimalikule äravõtmisele ning ründaja relva tema vastu kasutamist ei karda. Kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid, et süüdistatava kasutuses olnud kabuur oleks relva selles lukustava funktsiooniga, kus ainult relvakandja/süüdistatav oleks saanud relva kabuurist vabastada. Süüdistataval ei olnud kohustust võtta ebakindlast kaitsevahendist (võitluskunsti võtete kasutamisest) tulenevat riski, seega kaitsevahendina tulirelva kasutamine antud olukorras oli õigustatud. 9. Asudes seisukohale, et tulirelva kaitsevahendina kasutamine oli õigustatud, tuleb hinnata kaitsevahendi kasutamise viisi. Ringkonnakohus on eespool asunud seisukohale, et kannatanu rünnakut süüdistatavale tuleb vaadelda ühe tervikuna, kus hoiatuslask õhku on küll mõneks minutiks ründaja eemale peletanud, kuid kannatanu oma rünnet ei lõpetanud, ähvardas süüdistatavat eemalt, vehkis kätega ning provotseeris, seega viibis süüdistatav jätkuvas hädakaitseseisundis. Selliselt ei ole õige maakohtu järeldus, et süüdistatav oleks saanud taas õhku hoiatuslasu tegemisega ründaja eemale peletada ning selliselt ründe lõpetada. Selline kaitsevahendi kasutamise viis enam ei toiminud. Kohtukolleegium aga nõustub maakohtuga selles, et säästvaim ei olnud süüdistatava poolt ründaja kehatüve pihta laskude seeria tulistamine. Kriminaalasja materjalides olevatest videosalvestustest nähtub, et süüdistatav sihtis (mitte lihtsalt ei suunanud) relvaga kannatanu kehatüvesse juba konflikti alguses, kus vahemaa tema ja kannatanu vahel oli veel väiksem ja süüdistaval õnnestus esialgu kannatanu eemale peletada. Kui kannatanu hakkas süüdistatava poole ründe jätkuna mõne meetri kauguselt jooksma, siis jõudis süüdistatav relva kabuurist välja võtta, ründaja poole suunata ning sooritada 5 lasku, mis tabasid kõik ründajat. Kohtukolleegium peab vajalikuks vahepeal täpsustada, et sündmuskohalt leiti 6 padrunikesta, vaadeldud Glock 19 salv mahutab 15 padrunit, kuhu jäi 9 padrunit, seega õige on maakohtu järeldus, et kannatanu pihta sooritatud laskude arv oli 5, mitte 7 nagu on märgitud süüdistuses. Vajab märkimist seegi, et kanntanu YY suhtes tehtud eksperdiarvamus temale tervisekahjustuste tekitamisest 7 kuuliga tabamustest ei ole esitatud kategoorilises vormis (Kd II lk 52 pöördel). Süüdistatav seadusliku relvaomanikuna, kes nähtuvalt kriminaalasja materjalidest oma laskmisoskusi pidevalt treenis ja lihvis, oli teadlik püstolis Glock 19 kasutatava moona kaliibriga 9x19 inimkeha tabamuse korral väga suurest vigastus- ja löögijõust. Vaatamata sellele sooritas ta kõik lasud ründaja kehatüve pihta. Asjakohane on maakohtu järeldus, et miski (sh väidetav pimedus) ei saanud takistada süüdistataval tulistamisel relv suunata tema poole jooksva ründaja alajäsemete suunas, mis oleks kindlasti ründaja suhtes säästvam kaitsevahendi kasutamise viis. Pealegi, tutvunud kriminaalasja materjalides olevate tunnistajate videosalvestustega, tuleb asuda seisukohale, et sündmuskoht oli tänavavalgustusega ning teeremondimasina tuledega väga hästi valgustatud. Asjakohane on maakohtu etteheide, et peale iga lasu sooritamist ei veendunud süüdistatav kordagi, kas ja millist kahju on ta ründajale tekitanud, vaid lihtsalt sooritas laskude seeria. Kohtkolleegiumi veendumusel oleks piisanud juba ühest tabamusest alajäseme pihta, et rünnak lõplikult kõrvaldada. Põhjendamatu on seega kaitsjate seisukoht, et süüdistatav võiski tulistada ründajat nii kaua, kui see tema poole liikus, kuni kannatanu maha kukkumiseni. 12

(17)Ülaltoodut arvestades nõustub kohtukolleegium maakohtu lõppjäreldusega, et süüdistatava poolt kaitsevahendi kasutamise viis oli ründaja suhtes lubamatult intensiivne ning viimasele liigset kahju tekitav, seega ületas süüdistatav hädakaitse piire. 10. Tuleb nõustuda kaitsjate kriitikaga, et maakohus oleks pidanud ka vaagima süüdistatava käitumisele alternatiivse juriidilise hinnangu andmist, mida maakohus ei ole üldse teinud. XX on maakohtu poolt süüdi tunnistatud tapmise katses. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt, kui kriminaalasjas leiab kinnitust tapmisteole eelnenud kannatanu vägivaldne ja/või solvav käitumine, peab kriminaalasja menetleja kontrollima, kas kannatanu selline käitumine kutsus süüdistatavas ehk esile

§-s 115 nimetatud erutusseisundi (RKKK nr 3-1-1-10-13, p 9). Samuti pole erutusseisund pelgalt meditsiiniline mõiste, mille peaks tuvastama ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus, vaid lisaks saab selle kindlaks teha tõendikogumile antava üldhinnanguga kriminaalasja menetlemisel (RKKK nr 3-1-1-86-04, p 10). Maakohus leidis õigustatult, et süüdistatav viibis hädakaitseseisundis, kuid ekslikult lahutas kannatanupoolse rünnaku kaheks eraldi episoodiks. Olukorras, kus tõendamist on leidnud, et kannatanu eelnevalt oma töökohustusi täitvat süüdistatavat põhjuseta ründas, seejärel ähvardas ja sõimas, kusjuures süüdistatav jõudis küsida abi politsei väljakutsumiseks möödasõitva kiirabi brigaadi töötajatelt, on igati põhjendatud asuda seisukohale, et süüdistatav viibis tugevas hingelise erutuse seisundis. Sellist järeldust ei väära asjaolu, et süüdistatav jõudis vahepeal relva kabuuri tagasi panna ja isegi proovida töökohustuste juurde naasta. Tunnistajate ütluste kohaselt oli süüdistatav selgelt häiritud ja erutunud, kiirabis viibinud tunnistajad tegelesid süüdistatava palvel politsei väljakutsumisega, kannatanu jätkas ähvardava ja provokatiivse käitumisega kuni hakkas süüdistatava poole jooksma, seega süüdistatava kaitsetegevus hädakaitsepiiride ületamisel oli kannatanu poolt üheselt provotseeritud. Tähtis asjaolu süüdistataval tugeva hingelise erutuse seisundi tuvastamisel on ka uurimisega tuvastatud fakt, et peale kannatanu tulistamist süüdistatav ei asetanud seaduslikku relva tagasi kabuuri, vaid viskas püstoli sündmuskohal minema, mis on tõendatud nii süüdistatava ja tunnistajate ütlustega kui ka sündmuskoha vaatluseprotokolliga. Seejärel pöördus süüdistatav erutunult tema poolt eelnevalt peatatud kiirabi töötajate poole juba kannatanule abi palumiseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb süüdistatava käitumist kvalifitseerida provotseeritud tapmiskatsena

§ 115- § 25 lg 2 järgi.

Kohtukolleegium leiab, et tulistades laskude seeria ründaja kehatüve pihta ja pähe veendumata iga lasu järel selle mõjus kannatanule, teadis süüdistatav, et jätab kanntanule vähe šansse ellujäämiseks, seega tegutses ta otsese provotseeritud tapmise tahtlusega. 11. Süüdistatava õigeksmõistmine tahtliku tapmise katses

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 järgi toob endaga kaasa maakohtu otsuse tühistamise ka süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (

§ 56

lg 1 ls 1) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine. (Vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2020. a otsus nr 1-18-2232/179, p 71; 11. juuni 2018. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28; 17. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-58-13, p 8; 12. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-76-12, p 7; 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1; 16. mai 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-14-07, p 6.)

§ 115

näeb karistusena ette ühe- kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmiseks määraks on 3 aastat vangistust, mis on antud juhul karistuse mõistmise lähtepunktiks. Süüdistatav pani toime kannatanupoolse eelneva vägivallaga provotseeritud tapmise katse hädakaitsepiiride ületamisel. Seejuures süüdistatav kutsus koheselt kannatanule kiirabi, mis oligi tema poolt 13

(17)sündmuse käigus peatatud. Kanntanu surma ei saabunud just tänu süüdistatava tegevusele. Selliselt tuleb asuda seisukohale, et süüdistatava süü provotseeritud tapmiskatse toimepanemises on pigem väike. Asjakohased on maakohtu põhjendused, et karistust kergendava asjaoluna tuleb võtta arvesse

§ 57lg 1 p-s 8 sätestatud süüteo toimepanemist hädakaitse piiride ületamisel.

Lisaks märkis maakohus õigesti, et

§ 57

lg 2 kohaselt tuleb arvestada süüdistatava karistust kergendava asjaoluna ka seda, et XX täitis kuriteosündmuse ajal oma töökohustusi ning kannatanu oli see, kes algatas konflikti, segas XX töökohustuste täitmisel ja kes kangekaelselt seda konflikti ka jätkata püüdis, vaatamata sellele, et oli saanud teada, et süüdistataval on relv. Lisaks eeltoodule leiab kohtukolleegium, et süüdistatava poolt kiirabiauto peatamist ning kannatanule abi kutsumist tuleb käsitleda karistust kergendava asjaoluna

§ 57lg 1 p 1 järgi.

Karistust raskendavad asjaolud

§ 58tähenduses puuduvad.

Ülaltoodust tulenevalt ringkonnakohus asub seisukohale, et XX-le tuleb mõista

§ 115

- § 25 lg 2 ettenähtud sanktsiooni miinimumilähedane karistus, milliseks on 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. XX on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning töökohalt Tallinna Teede AS iseloomustatakse teda positiivselt. Ta on viibinud eelvangistuses 3 (kolm) kuud (01.08.2018-30.10.2018), mis pidi talle juba avaldama nn šokivangistuse eripreventiivset mõju. Kohtukolleegium leiabki, et nii kuriteo toimepanemise asjaolud kui ka süüdistatava isik teevad koosmõjul tema poolt vangistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekohaseks tingimusel, et ta

§ 73kohaselt ei pane kaheaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

  1. Kõik apellandid on vaidlustanud süüdistatavalt kannatanu kasuks väljamõistetud varalise ning mittevaralise kahju suurust. Vastuseks apellantide kaebustele peab kohtukolleegium kokkuvõtvalt märkima, et kohtuliku uurimisega on üheselt tuvastamist leidnud ning seda asjaolu ei ole vaidlustatud, et süüdistatav tegutses hädakaitses vastuseks kannatanupoolsele rünnakule. Kui kannatanu ei oleks süüdistatavat ise esimesena rünnanud, ei oleks temale kahju üldse tekkinud. Süüdistatava süü seisneb vaid selles, et vastuseks kannatanu ründele tekitas ta viimasele liigset kahju. Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu, et mittevaralise kahju hüvitamise lahendamisel VÕS § 130 lg 2 rakendamisel tuleb järgida enne võlaõigusseaduse jõustumist kohtupraktikas kehtinud põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt selle kohta Riigikohtu
  2. septembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05, p 17; 22.10.
  4. otsus tsiviilasjas nr. 3-2-1-85-08, p 14). Maakohtu poolt on õigesti tuvastatud, et kannatanu kaotas süüdistatava teo tagajärjel nägemise, tal on tuvastatud sügav puue, kuna tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on täielikult takistatud, kannatanu ei saa enam töötada ja sõltub igapäevases elus toimetulekul teistest isikutest. Maakohus hindas mittevaralise kahju suuruseks 30 000 eurot ning märkis, et selline hüvitis on eelpool kirjeldatud tervisekahjustusi ja põhjustatud kannatusi arvesse võttes mõistliku suurusega ning kooskõlas ka kohtupraktikaga. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et selline hüvitis oleks kooskõlas kohtupraktikaga, kuid ainult juhul, kui kanntanul oleks puudunud igasugune osa kahju tekkimises. Käsilolevas vaidluses ei ole aga maakohus mittevaralise kahju hüvitamise lahendamisel kannatanu osa talle kahju tekkimises üldse arvestanud, mis tõi kohtukolleegiumi veendumusel endaga kaasa kanntanule ebaõiglase hüvitise määramise. Eespool on tuvastatud, et kannatanu oli see, kes algatas konflikti, segas XX töökohustuste täitmisel, lõi põhjuseta XX rusikaga pähe, püüdis kangekaelselt konflikti ka jätkata sõimates ja provotseerides süüdistatavat, vaatamata sellele, et oli saanud teada, et süüdistataval on tulirelv, millest oli tehtud ka hoiatuslask õhku. Kannatanu üritas süüdistatavat 14

(17)jätkuvalt rünnata ning vastuseks sellele sai 5 kuulitabamust, mis põhjustasidki tal tekkinud tervisekahjustuse ja sügava puue. Kohtukolleegiumi veendumusel on sellistel asjaoludel põhjendatud, mõistlik ning õiglane liigse kahju tekitamise eest süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõista 5000 (viis tuhat) eurot. Varalise kahju hüvitamise lahendamisel jättis maakohus samuti kannatanu osa talle kahju tekkimises täielikult arvesse võtmata. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Kohtukolleegium on seisukohal, et kannatanu tegutses talle kahju tekkimisel vähemalt kaudse tahtlusega, kuna ta ründas esimesena süüdistatavat, oli teadlik, et süüdistataval on tulirelv, mida võidakse kasutada tema vastu, seega möönis talle tulirelvaga ükskõik millise kahju tekitamist vastuseks tema enda rünnakule. Võttes arvesse kannatanu osa kahju tekkimises, samuti seda, et tervise kahjustamise korral ei luba seadus vähendada kahjuhüvitist nullini ning nõustudes maakohtu ülejäänud materiaalõiguslike põhjendustega, asub kohtukolleegium seisukohale, et maakohtu poolt kannatanu YY kasuks väljamõistetud varalist kahju tuleb vähendada. Selliselt tuleb süüdistatavalt välja mõista YY kasuks alates 02.08.2018.a kuni 31.12.2018.a igakuiselt 100 eurot ning alates 01.01.2019.a kuni YY tervisekahjustusest täieliku paranemiseni igakuiselt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäära korrutis 0,
  2. Süüdistatava esimese astme kuriteo toimepanemises õigeksmõistmine ning tema süüdi tunnistamine teise astme kuriteos toob kaasa maakohtu otsuse korrigeerimise süüdistatavalt väljamõistetud sundraha osas. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ka süüdistatavalt väljamõistetud sundraha osas ning mõistab XX-lt välja teise astme kuriteos süüdimõistmisega kaasneva sundraha 1,5 kuupalga alammäära ulatuses ehk 876 eurot.
  3. XX kaitsja vandeadvokaat Erki Kergandberg esitas Tallinna Ringkonnakohtule 09.11.
  4. a taotluse kaitsjatasu hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega taotleb XX kaitsja välja mõista menetluskulud kokku summas 10 302 eurot (sh käibemaks 1717 eurot). Taotluse kohaselt hõlmab nimetatud õigusabi kriminaalasja kohtueelse toimiku analüüsi (1,5 h), nõupidamist kliendiga, ekirjade saatmist ja suhtlust kohtuga, materjalidega tutvumist (2,5 h), õiguslikku analüüsi (0,25 h), kohtudokumentide analüüsi e-toimikus (1,25 h), suhtlust kohtuga ja toimikutega tutvumist (0,5 h), kohtutoimikuga tutvumist, toimiku koostamist (5,25 h), toimiku koostamist (0,75 h), tutvumist kohtutoimiku materjalidega (3 h), kohtutoimiku analüüsi (2,5 h), materjalidega tutvumist (2 h), kohtuga suhtlust (0,25 h), kohtutoimiku analüüsi (1 h), kohtuotsusega tutvumist, analüüsi, e-kirju (2,75 h), toimiku materjalidest koopiate tegemist (1 h), kohtutoimiku analüüsi, 14.10.
  5. a motiveeritud otsuse analüüsi, õiguslikku analüüsi apellatsiooni tarbeks (2,5 h), kriminaalasja materjalide analüüsi, õiguslikku analüüsi, apellatsiooni koostamist (4 h), apellatsiooni koostamist (12 h), õiguslikku analüüsi (Saksa õiguskirjandus- ja praktika), apellatsiooni täiendamist (2,5 h), nõupidamist kliendiga (0,5 h), apellatsiooni täiendamist (1 h) kokku 47 tundi. Advokaadi ühe töötunni hind on 180 eurot, millele lisandub käibemaks (kokku 216 eurot). Eelnevale lisandub bürookulu (printimise jm eest) summas 150 eurot. Õigusteenuse arve on väljastatud XX-le. Ringkonnakohus selgitab, et valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. detsembri
  7. a otsus kriminaalasjas nr 3-11-79-14, p 44). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse 15
(17)koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15, p 14). Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. Esmalt annab kriminaalkolleegium hinnangu kaitsja töötunni hinnale. Kohtukolleegium asub seisukohale, et võttes arvesse seda, et tegemist ei ole õiguslikult keeruka kriminaalasjaga, ei ole põhjendatud kaitsja tunnitasu summas 180 eurot, millele lisandub käibemaks. Ka Riigikohus on selgitanud, et keskmisest kõrgem tunnitasu on põhjendatud olukorras, kus tegemist on väga mahuka või õiguslikult keeruka kriminaalasjaga ning vaid erandlikel juhtudel (RKKK 1-18-5023). Keskmiseks tunnitasuks loetakse Riigikohtu praktika järgi 130 eurot, mida peab kohtukolleegium põhjendatuks ja mõistlikuks ka käesolevas kriminaalasjas. Ka ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud õigusabiteenuse ajaline kulu. Kohtukolleegium märgib esmalt, et kaitsjate poolt esitatud apellatsioonides puudub sisuliselt vaidlus maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude, tõendite usaldusväärsuse ja lubatavuse üle. Sisuliselt seisneb vaidlus juriidilise hinnangu andmises süüdistatava tegevusele ning taandub sellele, kas tema kaitsetegevus ületas hädakaitse piire ning juhul, kui ületas, kas tema tegevusele võiks anda alternatiivse juriidilise hinnangu. Ringkonnakohus asub seisukohale, et kriminaalasi on keskmise mahuga ja ei ole keeruline. Samuti tuleb märkida, et süüdistatava kaitsja Erki Kergandbergi esitatud apellatsioon meenutab pigem teadustööd teemal hädakaitse ja selle piiride ületamine. Seejuures on esitatud rohkeid viiteid Saksa kohtupraktikale ja seadusesätetele, mis ei ole käesolevas asjas aga asjakohased ning sellises mahus mõttekäikude esitamine kriminaalasja õige lahendamise seisukohalt ei ole põhjendatud ega vajalik. Nii peab ringkonnakohus mõistlikuks hüvitada apellatsiooni koostamise (sh täiendamise) eest 10 tunnile vastava tasu ning asja materjalidega tutvumise eest 5 tunnile vastava tasu. Saksa õiguspraktikaga tutvumise ja õigusliku analüüsi eest kulutatud aega ei ole kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud hüvitada. Samuti on arusaamatu arvel esitatu toimiku koostamise eest, mille eest samuti ringkonnakohus tasu väljamõistmist põhjendatuks ei pea. Kliendiga nõupidamiste eest peab kohtukolleegium põhjendatuks hüvitada 3 tunnile vastav tasu. Kohtuotsusega tutvumise ja analüüsimise eest peab ringkonnakohus mõistlikuks ajakuluks 3 tundi. Põhjendatuks ei pea ringkonnakohus ka arvel kajastatud bürookulude hüvitamist. Nimelt on märgitud bürookulude selgituseks printimine jne ning tasuks 125 eurot, millele lisandub käibemaks. Sellise selgituse pinnalt on võimatu hinnata seda, mida kulud endas täpselt sisaldasid ja kas need oli ka vajalikud. Selgusetu on mida ja millises mahus oli vajalik printida, eriti olukorras, kus suurem osa materjale on tänapäeval olemas elektrooniliselt. Eeltoodust tulenevalt mõistab ringkonnakohus menetluskulu kokku 21 töötunni ulatuses, s.o summas 3276 eurot (sh käibemaks 546 eurot) XX kasuks KrMS § 185 lg 1 ning § 189 lg 2 alusel välja Eesti Vabariigilt.
  3. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja § 340 lg 2 p 3 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 23.09.2020 otsuse XX’i süüdi tunnistamises ja tema karistamises

§ 113

lg 1 - § 25 lg järgi, temalt kannatanu kasuks varalise ning mittevaralise kahjuhüvitiste väljamõistmises ning sundraha väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistab XX süüdi

§ 115

- § 25 lg 2 järgi ning mõistab talle uue karistuse, mõistab süüdistatavalt välja uued varalise ning mittevaralise kahjuhüvitised ning sundraha. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Allkirjastatud digitaalselt Tühistatud osaliselt Riigikohtu 01.07.2021 otsusega 16

(17)RESOLUTSIOON
  1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  2. jaanuari
  3. a ja Harju Maakohtu
  4. septembri
  5. a otsus XX süüditunnistamises ja karistamises, temalt menetluskulu hüvitise väljamõistmises ning YY tsiviilhagi osalises rahuldamises. Samuti tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. jaanuari
  7. a otsus osas, millega mõisteti riigilt XX kasuks välja 3276 eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
  8. Mõista XX talle esitatud süüdistuses õigeks.
  9. Jätta kannatanu YY tsiviilhagi läbi vaatamata.
  10. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
  11. Kaitsja kassatsioon rahuldada.
  12. Prokuröri kassatsioon rahuldada osaliselt.
  13. Jätta maakohtu otsusega XX-lt välja mõistetud menetluskulu (ekspertiisikulu kokku 846 eurot, tunnistajate sõidukulu kokku 837 eurot 2 senti ja kohtueelses menetluses määratud kaitsjale makstud tasu 60 eurot) riigi kanda.
  14. Mõista Eesti Vabariigilt XX kasuks välja 13 812 eurot apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks (sh 10 302 eurot apellatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest ja 3510 eurot kassatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest). 17
(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.