KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 20. september 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-9406 (20267000087) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas R

§ 121lg 2 p 2 ja 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 5.

märtsi 2021 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja, vandeadvokaat Janek Valdma Prokurör Indrek Kalda Süüdistatav D.B , isikukood: XXX, elukoht: XXX, EV kodanik, XXX, emakeel eesti keel, XXX, XXX, kehtivad karistused puuduvad, tõkendit kohaldatud ei ole. Kaitsja Janek Valdma RESOLUTSIOON 1. Tühistada Pärnu Maakohtu 5. märtsi 2021 otsus D.B süüteoasjas

§ 121

lg 2 p 2 ja 3 järgi osaliselt, s.o 2019 juunis, 2019 sügisel ja 2020 jaanuari keskel X (sünd XX.XX.XXXX) kehalise väärkohtlemise ning mõistetud karistuse osas. 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista D.B süüdistuses

§ 121lg 2 p 2 ja 3 järgi õigeks X kehalises väärkohtlemises.

Karistada D.B-d

§ 121

lg 2 p 2 järgi 2018 augustis C kehalise väärkohtlemise eest ja mõista talle karistuseks vangistus 2 (kaks) kuud.

§ 74

lg 1, 3 alusel jätta mõistetud karistus täielikult tingimisi kohaldamata, kui D.B ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks

§ 75

lg 1 alusel pandud kontrollnõudeid ja kohustusi: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas: XXX; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

§ 75

lg 2 p 8 alusel määrata D.B-le lisakohustus osaleda kriminaalhooldaja valitud sotsiaalprogrammis.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.
3. Määrata Advokaadibüroole Valdma & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks apellatsioonimenetluses D.B-le osutatud riigi õigusabi eest kokku 879,60 (kaheksasada seitsekümmend üheksa ja 60) eurot, s.h käibemaks 146,60 eurot.
4. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
5. Pärnu Maakohtu
6. märtsi 2021 otsusega üldmenetluses tunnistati D.B süüdi

§ 121

lg 2 p-de 2, 3 järgi ja karistati vangistusega 8 kuud.

§ 74

lg 1, 3 alusel jäeti mõistetud karistus täielikult tingimuslikult täitmisele pööramata, kui D.B ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks

§ 75

lg 1 alusel pandud kontrollnõudeid ja kohustusi: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas: XXX; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

§ 75

lg 2 p 8 alusel määrati D.B-le lisakohustus osaleda kriminaalhooldaja valitud sotsiaalprogrammis. Menetluskuludena mõisteti D.B-lt riigituludesse sundraha 876 eurot ja riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu kohtueelses menetluses osalemise eest summas 387,60 eurot, kokku 1263,60 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel võimaldati menetluskulude tasumine ositi 12 kuu jooksul, kohustades D.B-d tasuma kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust iga kuu viimaseks kuupäevaks 105,30 eurot kuni nõude täieliku tasumiseni. Kaitsja 16.02.2021 taotluse kohtumenetluses riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks summas 1016,40 eurot, jättis kohus läbi vaatamata. 2 2. D.B oli antud kohtu alla süüdistatuna

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 4-s kehalise väärkohtlemise episoodi toimepanemises enda elukaaslase C ja poja X suhtes, mis seisnesid selles, et tema: 1) 2018.a. augustis täpselt tuvastamata kuupäeval kesköö paiku XXX korteris, haaras käega oma diivanil istuval elukaaslasel C-l juustest, tiris ja raputas teda, millega põhjustas C-le tahtlikult füüsilist valu; 2) 2019.a. juunis täpselt tuvastamata kuupäeval XXX asuvas korteris, lõi ühel korral lahtise käega oma 2-aastast poega X (sünd XX.XX.XXXX) pähe, põhjustades oma tegevusega X-le tahtlikult füüsilist valu; 3) 2019.a. sügisel täpselt tuvastamata kuupäeval õhtusel ajal täpselt tuvastamata kellaajal XXX korteris lõi oma 2-aastast poega X ühel korral rusikas käega pähe, põhjustades oma tegevusega Xle tahtlikult füüsilist valu; 4) 2020.a. jaanuari keskel täpselt tuvastamata kuupäeval õhtusel ajal täpselt tuvastamata kellaajal XXX korteris haaras oma 3-aastasel pojal X-l käega kaelast ja viskas ta põrandal olnud madratsile pikali kõhuli asendisse, seejärel viskas üle lapse teki ja lõi läbi teki kannatanut ühel korral rusikas käega pähe ja ühel korral jalaga pähe, põhjustades oma tegevusega X-le tahtlikult füüsilist valu.

1. Maakohus asus otsuses seisukohale, et kohtus hinnatud tõenditega on kõik D.B-le etteheidetavad vägivallateod kõikides episoodides usaldusväärselt tõendamist leidnud. Kannatanu C ja tunnistaja Q ütlused luges kohus usaldusväärseteks ja riimuvateks teiste süüstavate tõenditega. Kohus ei tuvastanud D.B poolt enda elukaaslase ja poja suhtes toime pandud vägivallategude õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Süüdistatava ütlusi, et tema ei ole talle süüdistuses inkrimineeritud tegusid toime pannud, ei pidanud kohus usaldusväärseteks. Tõendid, mis D.B versiooni usaldusväärselt kinnitaksid, puuduvad. Kohtu hinnangul pani süüdistatav talle etteheidetavad vägivallateod toime otsese tahtlusega. Kaitsja 16.02.2021 esitatud taotluse kohtumenetluses riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks summas 1016,40 eurot jättis kohus läbi vaatamata, sest kohtuvaidlus peeti 10.02.2021, kuid kaitsja ei esitanud tasutaotlust enne kohtu nõupidamistuppa suundumist. Apellatsiooni sisu
2. Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnakohtule apellatsiooni süüdistatava kaitsja J. Valdma, vaidlustades süüdimõistva kohtuotsuse tervikuna ja osas, milles kohus jättis läbi vaatamata kaitsja 16.02.2021 esitatud taotluse kohtumenetluses riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Apellant palub maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega D.B talle esitatud süüdistuses õigeks mõista ning kaitsja 16.02.2021 tasutaotlus rahuldada. Apellandi hinnangul ei arvestanud kohus kõiki asjas kogutud tõendeid ja asjaolusid, mis tekitavad põhjendatud kahtluse süüstavate tõendite usaldusväärsuses. 4.
3. Apellant leiab, et olukorras, kus kogu süüdistus põhineb konkreetselt kannatanu ütlustel, ei ole ütluste vastavusel süüdistuse formulatsiooniga tõendi usaldusväärsuse hindamise seisukohalt mingit väärtust. 4.
4. Kannatanul ja süüdistuse kahel tunnistajal on motiiv rõõnavate ütluste andmiseks, mis seavad kannatanu ütluste usaldusväärsuse põhjendatud kahtluse alla. Hooldusõiguse tsiviilvaidluses võib ühe poole süüditunnistamine olla teisele poolele soodsa lahendi saamiseks võtmetähtsusega tõend. Süüdistuse kaks tunnistajat on otseselt osalenud nn. lapseröövi katses ja omavad huvi tsiviilvaidluse lahendamisest kannatanu kasuks. Sellises olukorras ei saa kohus kategooriliselt järeldada, et kannatanu ütluste usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda, vaid peaks olema vähemalt üks rõõnamotiivist vaba tunnistaja ütlus või materiaalne tõend, mis ainult rõõnamotiividega kannatanu või tunnistaja poolt antud süüteokirjeldust kinnitaks. 3 4.
5. Kannatanu ei ole andnud tõeseid ütlusi ja tema küsitlemisest kohtuistungil saab järeldada, et kannatanu ei räägi tõtt ning ta on valmis kasutama mistahes vahendeid D.B-lt lapse äravõtmiseks. Apellandi hinnangul on kannatanu ja tunnistaja Q ütlused sündmuste faktoloogias ka vastuolulised. 4.
6. Kannatanu ja tunnistajad ei anna mõistlikku, usutavat seletust, miks oli vaja süüdistuse aluseks olevate väidetega välja tulla ca kaks- , poolteist- ja aasta peale väidetavaid sündmusi ning peale seda kui oldi üheskoos tehtud nn. lapseröövi katse ning algatatud tsiviilkohtumenetlus lapse hooldusõiguse süüdistatavalt äravõtmiseks. 4.
7. Tunnistaja D ütlustest nähtub, et lapse hooldusõiguse nimel on kannatanu valmis halvustama ja rõõnama süüdistatavat igal võimalusel ja viisil. 4.
8. Veel leiab apellant, et tasutaotluse enne nõupidamistuppa siirdumist esitamise põhimõtet ei saa ega tohi käsitleda aksioomina. Põhjendused, mis on asjakohased lepingulise kaitsja menetluskulude taotluse esitamise kohta, ei pruugi seda olla teisel ajal ja teisel juhul riigi määratud kaitsja taotluse kohta. Apellant on esitanud tasutaotluse esimesel võimalusel ja selle esitamine ei takistanud maakohtul taotlust lahendamast. Et kohus allkirjastas 10.02.2021 kohtuistungi protokolli 16.02.2021 ja apellant esitas menetluskulu taotluse samuti 16.02.2021, ei saanudki apellant menetluskulu taotlust kohtuistungil osalemise eest varem esitada. Taotluse läbi vaatamata jätmine on vastuolus kirjutatud õigusega. 4.
9. Apellant palub hüvitada D.B-le apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest määratud kaitsja tasu.
10. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja enda apellatsioonis toodu juurde, süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. Prokurör palus jätta kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
11. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, apellatsiooni sisuga ja ära kuulanud menetlusosalised leiab, et osad kaitsja apellatsioonis esitatud väited, s.o need, mis käsitlevad süüdistatava poolt enda alaealise poja X kehalist väärkohtlemist süüdistuses kirjeldatud ajal ja viisil, väärivad tähelepanu, on asjakohased ja annavad aluse maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.
12. Kohtukolleegium nõustub täielikult kaitsjaga selles, et D.B-d süüstavad ütlused X kehalise väärkohtlemise episoodides põhinevad üksnes kannatanu C ning tunnistajate Q ja Q ütlustele, muid süüdistatavale esitatud süüteokirjeldust kinnitavaid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kannatanul ja süüdistuse kahel tunnistajal oli ühine motiiv D.B-d rõõnavate ütluste andmiseks. Kohtukolleegium selle kaitsja argumendiga nõustuda ei saa, sest ei ole leidnud usaldusväärselt tõendamist, et kannatanu C oleks algatanud tsiviilkohtus D.B-lt lapse hooldusõiguse äravõtmise menetluse, millest oleks otseselt huvitatud nii kannatanu ise kui tunnistajad. Kannatanu on kohtuistungil maakohtus ise kinnitanud, et lapse hooldusõiguse vaidlusi tal süüdistatavaga ei ole ega pole kunagi olnud. Kannatanu on kinnitanud kohtuistungil sedagi, et vihavaenu tal D.B vastu ei ole ning kui jätta kõik halb kõrvale, on D.B tegelikult hooliv ja heasüdamlik. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles, et nii tunnistajate Q ja R ütlustes kui nende ütluste kõrvutamisel kannatanu ja süüdistatava ütlustega esinevad vastuolud, millele arusaadavaid selgitusi antud ei ole. Kohtukolleegium peab vajalikuks selgitada, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on kannatanu ja tunnistaja ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas kannatanu ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi 4 muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlused on vastuolus teiste isikuliste ja kirjalike tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda üksnes usaldusväärsetele tõenditele.
13. Kohtukolleegiumi hinnangul leidis maakohus tõendeid X kehalise väärkohtlemises episoodides kogumis hinnates ebaõigesti, et kõik kolm episoodi on leidnud tõendamist kannatanu ja tunnistajate haakuvate ütlustega, mis kinnitavad D.B-le esitatud süütekirjeldust X suhtes toimepandus. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada, et tunnistaja R ütlustest tulenevalt ei näinud tunnistaja isiklikult pealt ühtegi X kehalise väärkohtlemise episoodi süüdistatava poolt ja väidetavatest süüdistatava vägivallategudest sai ta teada C ja tunnistaja Q käest mingi aja möödudes. Seega ei saanuks maakohus käsitleda R ütlusi KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt nn vahendliku tunnistaja ütlustena, lugeda neid usaldusväärseteks ega tugineda nendele D.B süü tuvastamisel 2019 juuni episoodis. Lisaks ei haaku R ütlused C ega tunnistaja Q ütlustega 2019 juuni episoodi osas, kuivõrd R ütluste kohaselt tema teada C sel õhtul kodus ei olnud, kuid C ja Q ütlustest nähtuvalt oli C sel õhtul kodus ja magas. Samuti leiab kohtukolleegium, et ka tunnistaja Q ütlusi, kinnitamaks D.B-le süüteokirjelduses esitatud asjaolusid X kehalise väärkohtlemise episoodides, ei saanuks maakohus käsitleda KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt nn vahendliku tunnistaja ütlustena, lugeda neid usaldusväärseteks ega nendele D.B süü tuvastamisel

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi tugineda.

Q kohtuistungil antud ütlused 2019 episoodis on vastuolus nii C ütlustega, mille kohaselt magas kannatanu koos poeg Xga teises toas kui ka D.B ütlustega selles, et tema ei ole enda last löönud ja sellist sündmust ei ole olnud. Q ütlused „.. kui ma selja keerasin, tõstis D.B käe ja X hakkas nutma…“ ei tõenda aga S. D.B-le etteheidetavat tegu, sest samas nähtub tunnistaja ütlustest sedagi, et „… siis X täitsa nuttis, et tahab süüa saada.“ Seega kinnitab Q poolt öeldu, et X nuttis juba enne tema koju jõudmist ja D.B toast väljumist, samas ei kinnita aga süüdistuses esitatud teokirjeldust, kuivõrd tunnistaja X löömist lahtise käega süüdistatava poolt pealt ei näinud, ei saa üksnes käe tõstmist nähes tõsikindlalt järeldada, et süüdistatav enda last ajal, kui tunnistaja oli süüdistatava ja nutva lapse poole seljaga, enda 2 aastast last lõi. Vastuolised on tunnistaja Q ütlused ka C ütlustega selles, millal tunnistaja rääkis C-le X löömisest süüdistatava poolt. C ütluste kohaselt rääkis õde talle sellest löömisest samal päeval, tunnistaja Q aga kinnitab, et rääkis sellest õele järgmisel päeval. Kohtukolleegiumi hinnangul pidanuks kohus Q ütlused tervikuna kui ebausaldusväärsed tõendite kogumist kõrvale jätma, mitte lugema neid usaldusväärseteks ja D.B süüd kinnitavateks tõenditeks. Seonduvalt 2020 jaanuari episoodis esitatud süüdistusega, mille kohaselt süüdistatakse D.B-d enda 3 aastasel pojal X-l käega kaelast haaramises, lapse põrandal olnud madratsile pikali kõhuli asendisse viskamises, seejärel üle lapse teki viskamises ja läbi teki lapse löömises ühel korral rusikas käega pähe ja ühel korral jalaga pähe, põhjustades oma tegevusega kannatanule tahtlikult füüsilist valu, leiab kohtukolleegium järgmist. Selle episoodi tunnistajaks on C, kes viibis vahetult sündmuse juures ja kelle kohtuistungil antud ütlused vastavad maakohtu hinnangul süüdistuse formulatsioonile ja on seega usaldusväärsed. Et süüdistatav kannatanu ütlusi ei kinnita ja väidab kohtumenetluses jätkuvalt, et kindlasti ta enda last rusikas käega ega jalaga pähe ei löönud, on tegemist sõna-sõna vastu olukorraga. Riigikohus on leidnud, et kui kannatanu ütlused on kriminaalasja lahendamisel ainus või määrava tähendusega tõend, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel käsitlema iseäranis põhjalikult kõiki ütluste usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid. Sealhulgas tuleb kohtul hinnata seda, kas ja kui, siis millises osas langevad kokku kannatanu ja vahendlike tunnistajate ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta. Juhul, kui nimetatud isikuliste tõendite vahel ilmnevad vastuolud, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel esile kerkinud kahtlused kõrvaldama, et lugeda need ütlused usaldusväärseks (vt Riigikohtu otsus nr 1-15-10967/38 p 9). Samas lahendis on Riigikohus 5 rõhutanud sedagi, et ei ole tõepoolest välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Kuid sellise ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud. (Vt nt RKKKo 31-1-104-16, p 10.) (p 6). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel Riigikohtu eeltoodud seisukohti järginud ja konstanteerinud otsuses üksnes napisõnaliselt, et C ütlustega on tõendatud süüdistatava poolt nii X käega kaelast haaramine kui läbi teki rusikaga ja jalaga löömine, milline tegevus kvalifitseerub kahtlemata

§ 121

kehalise väärkohtlemise koosseisu alla ning samuti on täidetud

§ 121lg 2 p 2, 3 kvalifitseerivad tunnused.

Samas on maakohus jätnud veenvalt kummutamata kaitsja viited kannatanu C ütluste ebausaldusväärsuse kohta, märkides lühidalt, et need on niivõrd üldised, et neid tuleks pidada asjasse puutumatuteks. Sellise kohtu seisukohaga kohtukolleegium nõustuda ei saa. Et ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, siis on tulenevalt kaitsja apellatsioonist ringkonnakohtul õigus anda kannatanu ütlustele omapoolne hinnang ka vastuolu esinemise ja selgituse usutavuse aspektist lähtuvalt. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa C ütlusi selles episoodis pidada usaldusväärseteks, sest usutavuse aspektist lähtuvalt ei saa lugeda eluliselt usutavaks, et ema, kes näeb vahetult pealt isa poolt enda lapse löömist rusikas käega ja jalaga pähe, millest jäid C kohtuistungil antud ütlustest lapse kaelale ka jäljed, ei pöördu koheselt ei politsei või meditsiiniega lastekaitseasutuse poole abi saamiseks. Kohtukolleegium nendib, et maakohus ei ole otsuses kannatanu ütluste usaldusväärsuse analüüsis pidanud vajalikuks eraldi käsitada avaldatud osas vastuolu esinemist ja kannatanu selgituste veenvust. Küll aga tuleneb kohtuotsusest, et kohus on süü hindamisel lugenud kannatanu poolt ristküsitlemisel antud ütlused tervikuna usaldusväärseks tõendiks. Kohtukolleegium loeb C kui süüstava tõendiallika ütlused erinevalt maakohtu hinnangust, ebausaldusväärseteks, mida ei kummuta ükski kriminaalasjas kogutud tõend. Kuivõrd keskse süüstava tõendiallika usaldusväärsuses tekkinud kahtlusi ei õnnestu kummutada, tuleb langetada otsus süüdistatava kasuks (nt RKKKo asjas nr 3-1-1-78-05, p 7.2). Seega tuleb D.B talle

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi esitatud süüdistuses süü tõendamatuse tõttu õigeks mõista ja kaitsja taotlus selles osas rahuldada. 9. Puutumuses 2018 augusti episoodiga, mille kohaselt süüdistati D.B-d diivanil istuval elukaaslasel C-l käega juustest haaramises, tirimises ja raputamises, põhjustades sellise tegevusega tahtlikult C-le füüsilist valu, leiab kohtukolleegium järgmist. Kaitsja on apellatsioonis jätkuvalt leidnud, et tegemist on C rõõnavate ütlustega, mis on antud süüdistatavalt lapse hooldusõiguse äravõtmiseks, kuid apellatsioonist ei nähtu ühtegi asjaolu, millega kohus ei oleks arvestanud kannatanu C ütluste usaldusväärseteks tunnistamisel. Kannatanu C ütlustest kohtuistungil nähtub, et 2018 augustis oli neil D.B-ga armukadeduse pärast suur tüli, mis lõppes sellega, et süüdistatav võttis tal juustest kinni ja tal tuli peotäis juukseid ära. Kuigi kannatanu ei osanud süüdistatava poolt enda juustest tõmbamist kirjeldada ega mäleta, kas süüdistatav tõmbas teda juustest ühel või mitmel korral, tund is ta valu. Kuigi süüdistatav kohtuistungil C juustest tirimist eitab, möönab ta tegelikult sel õhtul armukadedusest tekkinud tüli tekkimist ja kannatanu käitumist, mida peab sellisel juhul loomulikuks. Nii kannatanu kui süüdistatav kinnitavad, et pärast naabrist noorsoopolitseiniku nende juurest lahkumist leppisid nad omavahel ära. Kohtukolleegiumil puudub alus kannatanu ütluste usaldusväärsuses kahelda. Kuriteokoosseis

§ 121

järgi ei eelda obligatoorselt kannatanul kehavigastuste tuvastamist vaid piisab, kui on tuvastatud talle füüsilise valu tekitamine. Miks kannatanu juustest tirimine ei 6 põhjustanud füüsilist valu, seda apellatsioonist ei nähtu. Süüdistatava kaitseversioon, et tema C juustest ei tirinud on paljasõnaline ja tõendamata. Kohtukolleegium leiab, et asjas kogutud tõenditega on seega leidnud tõendamist D.B poolt C suhtes

§ 121lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemine.

Süüdistuses märgitud ajal olid kannatanu ja süüdistatav elukaaslased ja elasid koos, mistõttu oli tegemist lähisuhtes toime pandud kuriteoga. Apellatsioonist tulenevalt puudub igasugune alus kaitsja apellatsiooni rahuldamiseks ja D.B õigeksmõistmiseks 2018 augustis C suhtes toime pandud kehalises väärkohtlemises. Maakohus ei ole ebaõigesti D.B-d selles episoodis süüdi tunnistades tõendeid ebaõigesti hinnanud. 10. D.B-le süüdistuses esitatud neljast kuriteoepisoodist kolmes kehalise väärkohtlemise episoodis D.B õigeksmõistmine toob antud juhul endaga kaasa ka muudatuse D.B-le esitatava süüdistuse kvalifikatsioonis ja tingib maakohtu otsusega mõistetud karistuse kergendamise. Süüdimõistmisel

§ 121

lg 2 p 2 järgi näeb seadus karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, D.B küllaltki noort iga ning asjaolu, et isik on varasemalt karistamata ning käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks elavad kannatanu ja süüdistatav eraldi, kuid kasvatavad mõlemad ühisest kooselust sündinud lapsi, ei pea kohtukolleegium põhjendatuks karistada D.B-d rahalise karistusega, vaid peab eripreventiivsest kaalutlusest lähtuvalt mõjusamaks mõista karistuseks lühiajalise vangistuse 2 kuud, jättes selle

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel täielikult täitmisele pööramata, kui D.B ühe aasta pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Et tegemist oli D.B poolt enda elukaaslase ja lapse ema suhtes toime pandud ühekordse vägivallateoga, mille tingisid vastastikused pinged ja suutmatus elus tekkinud probleeme rahumeelselt lahendada, aitab süüdistatava katseajaks kriminaalhooldusele allutamine ja osalemine kriminaalhooldaja poolt valitud sotsiaalprogrammis, kaasa edaspidistel kohtumistel kannatanuga konfliktide vältimisele ja laste kasvatamisel ühiste otsuste vastuvõtmisele.

1. Kaitsja taotluse rahuldamiseks maakohtu menetluses riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks (kd I, lk 92-93) puudub seaduslik alus. Tulenevalt Riigikohtu praktikast on menetluskulude hüvitamine võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude kaitsja poolt järgimata jätmisel jättis maakohus menetluskulude hüvitamise taotluse põhjendatult läbi vaatamata, viidates otsuses ka asjakohastele Riigikohtu seisukohtadele, mis kohtu seisukohta kinnitavad. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt lõppes kohtuistung maakohtus 10.02.2021 kell 14.55, millise ajani oli apellandil võimalik enne kohtu nõupidamistuppa eemaldumist reaalselt taotlus teostatud toimingute ja istungil osalemise eest tasu saamiseks kohtule esitada. Vaidlus puudub selles, et vastava taotluse esitas kaitsja kohtule aga alles 16.02.2021, seega hilinenult. Asjaolusid, mis takistanuks kaitsjal tasu taotlust kohtule enne nõupidamistuppa siirdumist esitada, kohtuistungi protokollist ega apellatsioonist ei tulene. Apellatsioonis leiab kaitsja, et tema esitas tasutaotluse esimesel võimalusel. Apellant asub seisukohale, et kohtupraktikas juurdunud põhimõte, mille kohaselt tuleb tasutaotlus esitada kohtule enne kohtu nõupidamistuppa siirdumist, ei ole alati menetlusökonoomiliselt võimalik, mõistlik ega põhjendatud ja selline põhimõte tuleb kohtupraktikast välja juurida. Kaitsja seisukohaga, et maakohtu poolt taotluse läbi vaatamata jätmine on vastuolus kirjutatud õigusega, kohtukolleegium nõustuda ei saa. Nimelt on Riigikohus mitmetes lahendites, millele viitas ka maakohus oma otsuses (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-22-11 p 16 ja määrus nr 3-1-1-63-15 p 12) asunud seisukohale, et määratud kaitsja peab esitama taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks enne kohtu siirdumist 7 nõupidamistuppa (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a määrus kriminaalasjas nr 31-1-20-07, p 4) ja taotluse esitamine pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa ei ole lubatav, mille tõttu tuleb hilinenult esitatud taotlus jätta läbi vaatamata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. septembri
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-09, p 12). Arvestades asjaolu, et D.B kaitsja esitas taotluse kaitsjatasu kindlaksmääramiseks pärast seda, kui maakohus oli 10.02.2021 lahkunud nõupidamistuppa, pidigi maakohus kaitsja taotluse läbi vaatamata jätma. Apellant ei ole esitanud mõistlikku põhjendust, mis takistas tal taotlust esitamast enne kohtu nõupidamistuppa siirdumist. Igal juhul ei välista „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 1 lg-s 1 ja 4 sätestatu määratud kaitsjal menetluskulu taotlust kohtuistungil osalemise eest enne kohtu nõupidamistuppa eemaldumist kohtule esitada, märkides seejuures istungil kohtuvaidluste lõppedes näiteks elektrooniliselt esitatavale taotlusele käsikirjaliselt täpsustusena kohtuistungi alguse ja lõppemise täpse kellaaja ning esitades selle seejärel kohtule. Taotlust lahendaval kohtul on vajaduse korral kohustus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise kindlaksmääramisel tasu suuruse põhjendatuse ja vajalikkuse üle otsustamisel kaitsja poolt taotletava tasu suurus üle kontrollida. Kaitsja seisukohtadega nõustumise korral jääks muu hulgas ebaselgeks, millise tähtaja jooksul pärast kohtu eemaldumist nõupidamistuppa, tuleb määratud kaitsjal taotlus menetluskulude hüvitamiseks kohtule esitada, sest menetlusseadustik vastavat tähtaega ega korda ei sätesta. Et KrMS § 2 p 4 kohaselt on Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel, üheks kriminaalmenetlusõiguse allikaks, tuleb ka määratud kaitsjal arvestada jätkuvalt kehtivate Riigikohtu seisukohtadega, mille kohaselt peab määratud kaitsja esitama taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks kohtule enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa ning hilinenult esitatud taotlus jätta läbi vaatamata.
6. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamisel. Süüdistatava kaitsja 30.03.2012 esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt taotleb kaitsja D.B-le apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamist summas 777,60 eurot (koos käibemaksuga). Tasutaotlusest nähtuvalt on süüdimõistva kohtuotsuse vaidlustamisele (apellatsioonile) kulunud aeg 360 minutit ja kohtuotsuse vaidlustamisele riigi õigusabi menetluskulude osas samuti 360 minutit. Kaitsja 1.09.2021 esitatud tasutaotlustest nähtuvalt taotleb kaitsja apellatsioonikohtu istungiks ettevalmistamisele kulunud aja 60 minuti eest tasu 64,80 eurot (sh käibemaks) ja kohtuistungil osalemise eest 34 minutit 37,20 eurot (sh käibemaks), kokku 102 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtukolleegium peab taotlustes esitatud toiminguid vajalikeks, tasutaotlusi põhjendatuteks ja apellatsioonimenetluses süüdistatavale õigusabi osutamisel tehtud kulutuste eest taotletava tasu suurust vajalikuks ja mõistlikuks. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamiseks kuulub rahuldamisele summas 879,60 eurot (koos käibemaksuga). KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS-i § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Et kohtukolleegium tühistab esimese astme kohtuotsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse, mis on ette nähtud KrMS § 337 lg 1 p-s 4, jäävad D.B määratud kaitsja tasud apellatsioonimenetluses riigi kanda.
7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 1; § 340 lg 2 p 2, tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja nimelt D.B süüditunnistamises kehalise väärkohtlemise episoodides 2019 juunis, 2019 sügisel ja 2020 jaanuari keskel ning mõistetud karistuse osas, mõistes D.B nende episoodide osas õigeks. Kohtukolleegium teeb tühistatud 8 osas uue otsuse, millega tunnistab D.B süüdi

§ 121lg 2 p 2 järgi ja mõistab uue karistuse.

Muus osas jätab maakohtu otsuse muutmata. Kaitsja apellatsiooni rahuldab osaliselt. /allkirjastatud digitaalselt/ Tühistatud osaliselt Riigikohtu 28.01.2022 otsusega RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a otsus osas, millega ringkonnakohus: 1.
4. jättis muutmata Pärnu Maakohtu
5. märtsi
6. a otsuse selles osas, millega maakohus: 1.1.
7. tunnistas D.B süüdi
8. a augustis C vastu toime pandud kehalises väärkohtlemises; 1.1.
9. mõistis D.B-lt riigi kasuks välja menetluskulu hüvitise; 1.
10. mõistis D.B-le

§ 121lg 2 p 2 järgi karistuse.

1. Saata kriminaalasi tühistatud osas Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. uueks arutamiseks
2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.
4. Jätta D.B kaitsjale kassatsioonimenetluses riigi õigusabi eest makstud tasu summas 388 eurot 80 senti riigi kanda. 9 Tallinna