Obsah (12)

§ 185§ 181§ 180§ 66§ 331§ 364§ 61§ 288§ 339§ 7§ 337§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 19. aprill 2022, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-9406 Kohtukoosseis Eesistuja Inna Ombler, liikmed Ste

§ 185

lg 1 ja

§ 181

lg 1 alusel jätta X-l tekkinud ja temalt välja mõistetud menetluskulud kogusummas 1263 eurot ja 60 senti Eesti Vabariigi kanda.

1. Määrata Advokaadibüroole Valdma & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks apellatsioonimenetluses kaitsja poolt X-le osutatud riigi õigusabi eest kokku 64 eurot ja 80 senti, sh käibemaks 10 eurot ja 80 senti.
2. Jätta X-l ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulu 64 eurot ja 80 senti Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Pärnu Maakohtu 05.03.2021 otsusega üldmenetluses tunnistati X süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi ja karistati vangistusega 8 kuud. KarS § 74 lg 1, 3 alusel jäeti mõistetud karistus täielikult tingimuslikult täitmisele pööramata, kui X ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks KarS § 75 lg 1 alusel pandud kontrollnõudeid ja kohustusi: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas: XXX; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. KarS § 75 lg 2 p 8 alusel määrati X-le lisakohustus osaleda kriminaalhooldaja valitud sotsiaalprogrammis. 1.1 Menetluskuludena mõisteti X-lt riigituludesse sundraha 876 eurot ja riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu kohtueelses menetluses osalemise eest 387,60 eurot, kokku 1263,60 eurot.

§ 180

lg 3 alusel võimaldati menetluskulude tasumine ositi 12 kuu jooksul, kohustades X tasuma kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust iga kuu viimaseks kuupäevaks 105,30 eurot kuni nõude täieliku tasumiseni. 1.2 Kaitsja 16.02.2021 taotluse kohtumenetluses riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks summas 1016,40 eurot, jättis kohus läbi vaatamata, kuna kaitsja ei esitanud tasutaotlust enne kohtu nõupidamistuppa suundumist.

1. X anti kohtu alla ja mõisteti süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi nelja kehalise väärkohtlemise episoodi toimepanemises elukaaslase C ja poja Y suhtes selles, et tema: -
2. a augustis täpselt tuvastamata kuupäeval kesköö paiku XXX korteris, haaras käega oma diivanil istuval elukaaslasel C-l juustest, tiris ja raputas teda, millega põhjustas C-le tahtlikult füüsilist valu; -
3. a juunis täpselt tuvastamata kuupäeval XXX asuvas korteris, lõi ühel korral lahtise käega oma 2-aastast poega X (sünd XX.XX.XXXX) pähe, põhjustades oma tegevusega X-le tahtlikult füüsilist valu; -
4. a sügisel täpselt tuvastamata kuupäeval õhtusel ajal täpselt tuvastamata kellaajal XXX korteris lõi oma 2-aastast poega X ühel korral rusikas käega pähe, põhjustades oma tegevusega Xle tahtlikult füüsilist valu; -
5. a jaanuari keskel täpselt tuvastamata kuupäeval õhtusel ajal täpselt tuvastamata kellaajal XXX korteris haaras oma 3-aastasel pojal X-l käega kaelast ja viskas ta põrandal olnud madratsile pikali kõhuli asendisse, seejärel viskas üle lapse teki ja lõi läbi teki kannatanut ühel korral rusikas käega pähe ja ühel korral jalaga pähe, põhjustades oma tegevusega X-le tahtlikult füüsilist valu. 2 / 15 2.5 Maakohus leidis kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditele tuginedes, et X on kõik süüdistuses kirjeldatud kehalise väärkohtlemise episoodid toime pannud ning tema süü on täielikult tõendamist leidnud kannatanu ütlustega. Kohus luges kannatanu C ütlused tunnistaja ütlustega haakuvaks ja hindas kannatanu ning tunnistajate Q ja W ütlused usaldusväärseteks tõenditeks. Kohus ei pidanud usaldusväärseks süüdistatava ütlusi, et ta pole ühtegi süüdistuses ette heidetud tegu toime pannud. Kohus pidas kaitsja välja toodud vastuolusid kannatanu ja tunnistajate ütlustes asjasse mittepuutuvateks. Maakohus leidis, et puuduvad tõendid, mis süüdistatava kaitseversiooni kinnitaksid. Kohus ei tuvastanud X vägivallategude õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Kohtu hinnangul pani süüdistatav talle etteheidetavad vägivallateod toime otsese tahtlusega. Apellatsioon
6. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja J. Valdma, kes vaidlustab tervikuna X süüdimõistmise. Samuti vaidlustas kaitsja 16.02.2021 esitatud taotluse läbi vaatamata jätmise tema poolt kohtumenetluses riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Apellant palub maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega X talle esitatud süüdistuses õigeks mõista ning kaitsja 16.02.2021 tasutaotlus rahuldada. Apellant leiab, et esitas tasutaotluse esimesel võimalusel ja selle esitamine ei takistanud maakohtul taotlust lahendamast ja taotluse läbi vaatamata jätmine olevat vastuolus kirjutatud õigusega. 3.1 Apellandi hinnangul ei arvestanud kohus kõiki asjas kogutud tõendeid ja asjaolusid, mis tekitavad põhjendatud kahtluse süüstavate tõendite usaldusväärsuses. Apellant leiab, et olukorras, kus kogu süüdistus põhineb konkreetselt kannatanu ütlustel, ei ütle kannatanu ütluste haakuvus süüteo kirjeldusega mitte midagi kannatu ütluste usaldusvääruse kohta. Seega ei ole kannatanu ütluste vastavusel süüdistuse formulatsiooniga väärtust tõendi usaldusväärsuse seisukohalt. 3.2 Apellant leiab, et esinevad asjaolud, mis seavad kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Kannatanul ja süüdistuse kahel tunnistajal, Q-l ja W-l, on motiiv rõõnavate ütluste andmiseks, mis seab kannatanu ütluste usaldusväärsuse põhjendatud kahtluse alla. Selliseks asjaoluks on kannatanu poolt algatatud lapse hooldusõiguse tsiviilvaidlus, milles võib ühe poole süüditunnistamine olla teisele poolele soodsa lahendi saamiseks võtmetähtsusega tõend.
7. aasta jaanuaris-veeburaris algatas kannatanu tsiviilmenetluse süüdistatavalt lapse hooldusõiguse äravõtmiseks ning 05.03.2020 on lastekaitse töötaja registrikande kohaselt hooldusõiguse asjas toimunud kohtus C ärakuulamine. Apellant toob välja asjaolu, et kaks süüdistuse tunnistajat, st kannatanu C õde Q ja ema W, proovisid 25.01.2020 koos kannatanu vennaga võtta süüdistatatavalt jõuga ära last, mis aga politsei sekkumise tõttu ebaõnnestus. Q ja W andsid pärast seda süüstavaid ütlusi politseis 28.01.2020, olles huvitatud lapse hoolduse osas alustatud tsiviilmenetluse lahendamisest kannatanu kasuks ja hooldusõiguse äravõtmiseks süüdistatavalt, millist rõõnamise motiivi ei saa ignoreerida. Kaitsja arvates ei saa eelkirjeldatud olukorras kohus kategooriliselt järeldada, et kannatanu ütluste usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda põhjendusega, et kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitavad tema õe Q ja W ütlused. Olukorras, kus nimetatutel on ühine motiiv rõõnavate ütluste andmiseks, peaks olema sellisest motiivist vaba tunnistaja ütlus või mingi materiaalne tõend, mis süüteokirjeldust kinnitaks. 3.3 Apellant on seisukohal, et kannatanu ei ole kohtus andnud tõeseid ütlusi, eitades mh hooldusõiguse äravõtmise menetluse algatamise fakti. Kaitsja arvates saab kannatanu ütlustest kohtuistungil järeldada, et ta ei räägi tõtt ning on valmis kasutama mistahes vahendeid X-lt lapse 3 / 15 äravõtmiseks, samuti on kaitsja hinnangul kannatanu ja tunnistaja Q ütlused sündmuste faktoloogias vastuolulised. 3.4 Kannatanu ja tunnistajad ei anna mõistlikku, usutavat seletust, miks oli vaja süüdistuse aluseks olevate väidetega pöörduda politseisse alles ca kaks- , poolteist- ja aasta peale väidetavaid sündmusi peale seda, kui üheskoos olid üritanud süüdistatavalt last röövida ning oli algatatud tsiviilkohtumenetlus X-lt lapse hooldusõiguse äravõtmiseks. Tunnistaja D ütlustest nähtub, et lapse hooldusõiguse nimel on kannatanu valmis halvustama ja rõõnama süüdistatavat igal võimalusel ja viisil. 3.5 Apellant palub hüvitada X-le apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest määratud kaitsja tasu.
8. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja J. Valdma apellatsioonis toodud taotluste juurde. Süüdistatav X toetas kaitsja apellatsiooni ja palus end õigeks mõista. Süüdistatav avaldas, et pole oma elukaaslast ja last kehaliselt väärkohelnud. Prokurör palus jätta kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused 20.09.2021 otsuses
9. Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2021 otsusega mõisteti X osaliselt tõendamatuse tõttu õigeks KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi, s.o poja X vastu toime pandud tegudes. Maakohtu otsus jäeti muutmata osas, millega X oli tunnistatud süüdi elukaaslase Q kehalises väärkohtlemises
10. aasta augustis. Kuna Ringkonnakohus mõistis X õigeks kolmes kehalise väärkohtlemise episoodis episoodis, muutis kohus süüdistuse kvalifikatsiooni ning kergendas mõistetud karistust. Ringkonnakohus karistas X endise C kehalise väärkohtlemise eest KarS § 121 lg 2 p 2 järgi vangistusega kaheks kuuks, jättes karistuse KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi üheaastase katseajaga täitmisele pööramata, kui X ei pane katseajal toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks KarS § 75 lg 1 alusel pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Kaitsja taotlus maakohtule esitatud riigi õigusabi tasu taotluse rahuldamiseks maakohtu menetluses riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks jäi tagajärjetuks, kuna ringkonnakohus leidis, et taotluse rahuldamiseks puudub seaduslik alus. Kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt. 5.1 Ringkonnakohus nõustus täielikult kaitsjaga selles, et X süüstavad X kehalise väärkohtlemise episoodides üksnes kannatanu C ning tunnistajate Q ja W ütlused ja muid süüdistust kinnitavaid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Samuti nõustus kohus kaitsjaga, et nii tunnistajate Q ja W ütlustes kui ka nende ütluste kõrvutamisel kannatanu ja süüdistatava ütlustega esinevad vastuolud, millele arusaadavaid selgitusi antud ei ole, ning maakohus leidis X kehalise väärkohtlemises episoodides tõendeid kogumis hinnates ebaõigesti, et kõik kolm episoodi on leidnud tõendamist kannatanu ja tunnistajate haakuvate ütlustega. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud tunnistajate W ja Q ütlusi käsitleda

§ 66

lg 21 p 2 kohaselt nn vahendliku tunnistaja ütlustena, lugeda neid usaldusväärseteks, ega tugineda nendele X süü tuvastamisel.

1. jaanuari episoodi osas leidis ringkonnakohus, et tegu on sõna-sõna-vastu olukorraga, kuna X eitab lapse löömist. C ütlusi ei pidanud kohus usaldusväärseks, kuna eluliselt usutavaks ei saa lugeda, et lapse löömist rusikaga ja jalaga pealt näinud ema, ei pöördu koheselt politsei või meditsiini- ega lastekaitseasutuse poole abi saamiseks. Kohus leidis, et kuivõrd keskse süüstava tõendiallika usaldusväärsuses tekkinud kahtlusi ei õnnestu kummutada, tuleb neis episoodides langetada otsus süüdistatava kasuks. 5.2 Samas jättis ringkonnakohus rahuldamata kaitsja apellatsiooni
2. aasta augusti episoodi osas ja luges põhjendatuks maakohtu süüdimõistva otsuse osas, mille kohaselt süüdistati X 4 / 15 diivanil istuval elukaaslasel C-l käega juustest haaramises, tirimises ja raputamises, millega ta põhjustas tahtlikult C-le füüsilist valu. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei hinnanud selles episoodis X süüdi tunnistades tõendeid ebaõigesti. Seejuures ringkonnakohus nentis, et kannatanu ei osanud süüdistatava poolt enda juustest tõmbamist kirjeldada, ega mäletanud kohtus, kas süüdistatav tõmbas teda juustest ühel või mitmel korral, aga kinnitas valu tundmist. Kohus leidis, et puudub alus kahelda kannatanu C ütlustes usaldusväärsuses, et ta tundis juuste tõmbamisel valu ja asus seisukohale, et süüdistatava kaitseversioon, et tema C juustest ei tirinud, on paljasõnaline ja tõendamata.
3. Ringkonnakohtu otsusele esitasid kassatsioonid Lääne Ringkonnaprokuratuuri prokurör I. Kalda ja süüdistatav X kaitsja J. Valdma. Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis 13.12.2021 määrustega prokuratuuri kassatsiooni menetlusse võtmata ning võttis menetlusse X kaitsja J. Valdma kassatsiooni. Prokurör taotles kassatsioonivastuses jätta kaitsja kassatsioon rahuldamata.
4. Kaitsja taotles kassatsioonis X õigeksmõistmist endise elukaaslase C kehalises väärkohtlemises ning maakohtule esitatud riigi õigusabi tasu taotluse rahuldamist. Kaitsja leidis, et kohtud tuginesid X süüdimõistmisel ebausaldusväärsetele tõenditele. Ringkonnakohus oleks pidanud lugema ebausaldusväärseks ka need kannatanu ütlused, mis puudutasid
5. aasta augustikuist tegu. Lisaks leidis kaitsja, et ta pole esitanud riigi õigusabi tasu taotlust maakohtule hilinenult. Riigikohtu seisukoht ja põhjendused
6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.01.2022 otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 20.
7. 2021 otsus selles osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Pärnu Maakohtu 05.03.2021 otsuse osas, millega maakohus tunnistas X süüdi
8. a augustis C vastu toime pandud kehalises väärkohtlemises; mõistis X-lt riigi kasuks välja menetluskulu hüvitise; mõistis X-le KarS § 121 lg 2 p 2 järgi karistuse. Riigikohus saatis kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata. Riigikohus rahuldas kaitsja kassatsiooni osaliselt. 8.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et ringkonnakohus jättis analüüsimata kaitsja argumendid selle kohta, et C esitas kuriteoteate enda kehalise väärkohtlemise kohta poolteist aastat pärast väidetavat kuriteosündmust, kuid vaid mõni päev pärast seda, kui tal ei õnnestunud tema ja X ühist last politsei sekkumise tõttu süüdistatava juurest ära tuua. Samal ajal taotles C kohtult lapse hooldusõigust, mis jäi tagajärjetuks. Samuti ei arvestanud ringkonnakohus kannatanu C ütluste hindamisel asjaoluga, et kannatu ütlused lapse kehalise väärkohtlemise kohta loeti ebausaldusväärseks. Kuigi ringkonnakohus möönis, et kannatanu ei mäletanud enda juustest tõmbamist, ega osanud seda kirjeldada, mitu korda süüdistatav teda juustest tõmbas, ei hinnanud kohus selle tõiga tähendust kannatanu usaldusväärsuse aspektist. 8.2 Riigikohus tõi otsuses välja juhtnöörid, mida tuleb ringkonnakohtul kriminaalasja uuel arutamisel silmas pidada ühe süüstava tõendi põhjal kuriteo faktilise asjaolude tuvastatuse põhjendamisel.
9. Ringkonnakohus määras kriminaalasjas uuesti asja arutamisele kirjalikus menetluses, kuna süüdistatav teatas 19.03.2022 ringkonnakohtule kirjalikult, et loobub varasemast taotlusest arutada kriminaalasja apellatsiooni korras suulises menetluses. Nii süüdistatav kui ka kaitsja J. Valdma palusid vaadata esitatud apellatsioon sel korral läbi kirjalikus menetluses. 5 / 15
10. Prokurör leidis apellatsioonivastuses, et kannatanu ütlused
11. aasta kuriteoepisoodi kohta on olnud maakohtu hinnangul usaldusväärsed ja neis puudub alus kahelda. Prokurör leiab, et põhjusteks, miks ringkonnakohus X suhtes toime pandud kuritegudes süüdistatava õigeks mõistis, olid vastuolud kannatanu ja tunnistajate ütlustes ja see, et ringkonnakohtu hinnangul ei saa lugeda eluliselt usutavaks, et ema, kes näeb vahetult pealt isa poolt enda lapse löömist, ei pöördu koheselt ei politsei või meditsiini ega lastekaitseasutuse poole abi saamiseks. Prokurör leidis, et
12. aasta augusti episoodis ei ole tuvastatud selliseid vastuolusid kannatanu C ütlustes. Kannatanu ütlused on eluliselt usutavad, et ta tundis valu juustest tirimisel. Prokuratuur nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega, et kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka tema õe Q ning ema W ütlused.
13. Kannatanu C edastas 22.03.2022 ringkonnakohtule e-kirjaga teavituse, et on abiellunud ja tema uus perekonnanimi on C. C (end C esitas apellatsioonile vastuse kokkuvõtvalt järgmise sisuga. 25.01.2020 ei proovinud ta koos oma pereliikmetega endiselt elukaaslaselt X-lt röövida lapsi. Ta soovis endale poeg Y ainuhooldusõigust, aga poeg Y hooldusõigust ta ei ole soovinud. C kinnitab, et pöördus kohtusse, et saada ainuhooldusõigus üksnes poeg Y suhtes. C väitel pandi poeg Y nimi sissekandesse kogemata. Ta käis kohtus ka ärakuulamisel, aga ei läinud sellega lõpuni. Samuti polevat ta lastekaitsetöötajale S-le öelnud, et tahab ka poeg Y enda juurde elama. Puutuvalt süüdistuses kirjeldatud teoga märgib C, et kui inimene on füüsilise ja vaimse vägivalla all kannatav, siis ta ei julgegi pöörduda politseisse ega kuhugi mujale. Haapsalus lastekaitsetöötajale ta polevat öelnud midagi ebameeldivat X kohta, vaid mainis kirjas, et peab jälgima ja parandama X miinuseid, et lapsel oleks isaga turvaline. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
14. Vastavalt

§ 331

lg-le 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires.

§ 364

kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Kui ringkonnakohus arutab kriminaalasja, mille on Riigikohus saatnud ringkonnakohtule uueks arutamiseks, on ringkonnakohtu pädevus täiendavalt piiratud sellega, millises osas Riigikohus ringkonnakohtu eelmise otsuse tühistas ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatis, ning samuti Riigikohtu juhtnööridega. Seega arutab ringkonnakohus kriminaalasja süüdistatava kaitsja esitatud apellatsiooni piires ja osas, mida ei ole asjas juba jõustunud lahendiga lahendatud.

1. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Pärnu Maakohtu poolt X süüditunnistamise ja karistamise C (C) kehalises väärkohtlemises
2. a augustikuus. Riigikohus heitis ringkonnakohtule ette põhistamiskohustuse rikkumist põhjusel, et otsuses jäeti apellatsioonis toodud kaitsja argumendid analüüsimata, refereeriti vaid kannatanu ja süüdistatava ütlusi ning tõdeti sisulise põhjendita, et kannatanu ütluste usaldusväärsuses puudub alus kahelda. Kolleegium leidis, et kaitsja osutab õigustatult sellele, et otsuses pole selgitatud, miks ringkonnakohus ei arvestanud C kannatanuna antud ütluste hindamisel asjaoluga, et sama inimese ütlused lapse kehalise väärkohtlemise kohta loeti ebausaldusväärseks. Ringkonnakohus ei hinnanud kannatanu ütluste usaldusväärsuse aspektist asjaolu, et kannatanu ei osanud enda juustest tõmbamist kirjeldada ega mäletanud, kas süüdistatav tõmbas teda juustest ühe või mitu korda. Seega tuleneb Riigikohtu otsusest, et ringkonnakohus peab uuesti kaaluma kaitsja apellatsiooni argumente selle kohta, et C poolt antud ütlused võivad olla ebausaldusväärsed ka selle osas, mis puudutavad
3. aasta augustikuist tegu. Seejuures peab ringkonnakohus arvestama Riigikohtu juhtnööridega, mille kohaselt ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse 6 / 15 põhjendamine peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks otsuse lugejale eriti selgesti jälgitav ning kohus peab kõiki ainsa süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi igakülgselt ja erapooletult vaagima ning need veenvalt kummutama. Riigikohus selgitas, et

§ 61

kohaselt peab kohus tõendite hindamisel tuginema nii erialakirjanduses kui ka kohtupraktikas välja settinud tunnismärkidele, mis võimaldavad praegusel juhul üksikjuhtumi eripära arvesse võttes isikulise tõendiallika usaldusväärsust hinnata.

1. Kriminaalkolleegium, olles tutvunud maakohtu otsuse ja selle peale esitatud kaitsja apellatsiooni, apellatsioonile esitatud prokuratuuri vastuse ja kannatanu seisukoha ning kriminaalasja materjalidega, samuti võttes arvesse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.01.2022 otsuses selgitatut, asub seisukohale, et maakohtu otsus X süüdimõistmises ja karistamises endise elukaaslase kehalises väärkohtlemises
2. aasta augustis tuleb tühistada. Samuti tuleb tühistada maakohtu otsus X-lt riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude hüvitise osas.
3. Ringkonnakohtu hinnangul väärivad tähelepanu kaitsja argumendid, et maakohus on jätnud käsitlemata ja arvestamata asjaolud, mis tekitavad põhjendatud kahtluse ainsa otsese süüstava tõendi usaldusväärsuses. Kaitsja heidab apellatsioonis ette, et maakohus on tuginenud
4. a augustis toimunud sündmuse asjaolude hindamisel üksnes kannatanu C ütlusele, kelle ütlused on kohus hinnanud põhjendamatult usaldusväärseks üksnes tunnistajate W ja Q poolt antud ütlustega haakuvuse põhjendusega. Kaitsja hinnangul jättis maakohus käsitlemata kaitsja poolt tõstatatud vastuolu kannatanu ütlustes seoses laste hooldusõiguse taotlemise asjaoludega ning kahtluse, et nii kannatanul kui ka tunnistajatel võis olla motiiv anda sel põhjusel X vastu süüstavaid ütlusi. Apellandi arvates jättis maakohus põhjendamatult käsitlemata süüstatavate tõendite hindamisel tekkinud kahtlused muuhulgas X suhtes esitatud kuriteoteate ajastamise tõttu alles
5. aasta jaanuaris, s.o alles poolteist aastat pärast väidetava sündmuse toimumist ning just siis, kui kannatanu taotles lapse hooldusõigust.
6. Riigikohus on käsilolevas asjas andnud ringkonnakohtule juhtnöörid, mille kohaselt tuleb asja uuel arutamisel silmas pidada muuhulgas kohtupraktikas väljakujunenud seisukohti olukorras, kui isiku süüditunnistamine tugineb vaid ühele tõendile. Seejuures on Riigikohus osutanud vastavale kohtupraktikale, mille kohaselt tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab see, kui ta suudab näiteks üksikasjalikult osutada aset leidnud sündmuse asjaoludele, kajastada mitte üksnes vestluste ja asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud (RKKKo nr 3-1-1-89-12, p 12). Riigikohus on viidanud, et ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb pöörata tähelepanu sellele, kas need on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Ehk ütluste hindamisel peab arvesse võtma kõiki nende usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid, sh ka õiguskaitseorganite poole pöördumisele eelnenud sündmuste käiku (RKKKo nr 1-19-10157/71, pd 9-10).
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole käsilolevas asjas järginud kohtupraktikas omaksvõetud seisukohti ühe süüstava tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatamisel ja X süüditunnistamisel. Kohus ei ole igakülgselt ja jälgitavalt vaaginud kõiki ainsa süüstava tõendi, s.o kannatanu ütluste, hindamisel tekkinud kahtlusi ega kummutanud neid veenvalt. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel ei ole maakohus arvestanud mitmeid ütluste kujunemist mõjutada võinud asjaolusid ning seetõttu on käesolevas asjas tõendeid hinnatud ühekülgselt ja puudulikult. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu põhjendused X süü tõendatuse osas veenvad ja jälgitavad. Kohus ei ole piisava kriitilisusega käsitlenud kohtus uuritud tõendite usaldusväärsust ning pole järginud kogutud tõendite alusel faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust. Kolleegium põhjendab neid seisukohti alljärgnevalt. 7 / 15
8. X-le heidetakse süüdistuses ette, et ta haaras
9. aasta augustis täpselt tuvastamata kuupäeval kesköö paiku XXX alevikus korteris käega diivanil istuval elukaaslasel C-l juustest, tiris ja raputas teda, millega põhjustas kannatanule tahtlikult füüsilist valu. Maakohus leidis, et kannatanu ütlused haakuvad süüdistusega selles osas, mille kohaselt X haaras diivanil istunud C-l juustest ning tiris teda, millise tegevuse tagajärjel tundis kannatanu valu (kd I, tl 106). Kohus viitas otsuses kannatanu ristküsitlusel antud ütlustele, mille kohaselt kannatanu väitel tuli tal päris palju juukseid peast ära pärast seda ja ta tundis valu (kd I, tl 55). Samas asus maakohus seisukohale, et tõendamist ei ole leidnud süüdistusaktis X-le ette heidetud kannatanu raputamine, kuivõrd seda kannatanu kohtuistungil antud ütluste kohaselt enam ei mäleta (kd I, tl 106). Maakohus leidis siiski, et ka ainuüksi juustest tirimisega, mille tagajärjel tunneb kannatanu valu, on tegemist KarS § 121 lg-s 1 kirjeldatud kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu tunnusega.
10. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub süüdistuses kajastatud kehalise väärkohtlemise asjaolude kirjeldusest, et X haaras esmalt kannatanul juustest ning seejärel tiris ja raputas teda. Maakohtu otsuses kirjapandu kohaselt asus kohus seega seisukohale, et tõendite puudumise tõttu ei ole X võimalik süüdi tunnistada süüdistuse asjaolude kirjelduses viimati nimetatud teos, mis seisnes kannatanu C (juustest) raputamises. Järelikult leidis maakohtu hinnangul tõendamist, et X pani toime vähem intensiivsema kannatanu kehalise ründe kui selle, mis oli talle ette heidetud süüdistuses. Iseenesest nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega selles, et kohtus uuritud tõendid ei kinnita X poolt kannatanu juustest raputamist. Samas leiab kolleegium, et maakohus pole olnud oma hinnangus kannatanu ütlustele järjekindel ning ei ole piisava tähelepanu ja kriitikaga hinnanud kannatanu ütluste usaldusväärsust
11. augustis toimunu kohta tervikuna, jättes käsitlemata kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel ilmnenud vastuolud. Maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta, et kannatanu ei osanud ütlusi anda mitte üksnes tema suhtes toime pandud (juustest) raputamise osas. Kolleegiumi hinnangul on kannatanu ütlused maakohtus olnud ebakindlad ning väheveenvad ka ülejäänud süüdistuses kirjeldatud tegevuse osas, s.o X-le ette heidetud kannatanu juustest haaramise ja tirimise ning kannatanu poolt selle tõttu valu tundmise osas. Samuti sisaldavad vasturääkivusi kannatu ütlused, mis puudutavad süüdistuses kirjeldatud kuriteosündmusele eelnevate ja järgnevate sündmuste detaile, mis kolleegiumi hinnangul samuti mõjutavad kannatanu ütluste usaldusväärsusele antavat hinnangut.
12. Maakohtuistungi protokollist nähtub, et kannatanu vastas prokuröri sissejuhatavale küsimusele, kas X kasutas tema suhtes kooselu ajal vägivalda, jaatavalt. Prokuröri küsimusele, kas X on kasutanud vägivalda kannatanu suhtes enne poeg Y sündi (sündinud XX.XX.XXXX), väitis kannatanu, et tõuganud on, kõrist on kinni võtnud ja ühe korra tuli isegi alt naaber neile ukse peale sellepärast. Küsimusele, kas ta seepeale politseisse pöördus, vastas kannatanu eitavalt ning põhjendas seda asjaoluga, et olevat kartnud. Kannatanu ei osanud selgitada, mida ta kartis, aga väitis, et olevat olnud hirmu all (kd I, tl 54). Seega nähtub kannatanu napisõnalistest vastustest, et ta ei osanud või ei soovinud kohtus arusaadavalt kirjeldada, miks ta abi saamiseks õiguskaitseasutuse või lastekaitsetöötajate poole enne
13. aasta jaanuarikuud ei pöördunud. Kannatanu ütlustest ei ilmne, et X oleks kannatanut millegagi hirmutanud või ähvardanud juhul, kui ta peaks tülidest või vägivalla kasutamisest kellelegi rääkima. Prokuröri küsimusele
14. a augustis toimunu kohta selgitas kannatanu, et suur tüli oli vist armukadeduse pärast, kuna X käis teise tüdrukuga väljas. Kannatanu sõnutsi olevat talle kirjutatud selle kohta ning ta hakkas seda uurima. Kannatanu väitel oli tüli läinud suuremaks ja suuremaks, kuni lõpuks süüdistatav olevat võtnud tal juustest kinni ja pärast seda tuli tal peotäis juukseid ära. Tüli käigus olevat kukkunud diivanilt põrandale X õhkrelv, ja selle kolina peale tulnud nende korterisse alumine korterinaaber, politseinik, kelle nime ta enam ei mäletavat. Samuti ei mäletavat ta, milline see põrandale maha 8 / 15 kukkunud relv oli (kd I, tl 54). Prokuröri küsimusele, mida X siis täpsemalt tegi, vastas kannatanu, et tema istus diivanil ja X tõmbas teda juustest. Küsimusele, kas ta tundis sellest tõmbamisest valu, vastas kannatanu jaatavalt ning täpsustas, et tal tuli päris palju juukseid peale seda. Kui prokurör küsis, kuidas juustest tõmbamine aset leidis ning palus seda kirjeldada, vastas kannatanu, et ei oska enam seda teha. Küsimusele, kas juustest tõmbamine toimus ühel või mitmel korral, vastas kannatanu, et ei mäleta enam seda täpselt. Prokuröri küsimusele, kas mingi raputamine ka kaasnes sellega, vastas kannatanu taas, et ta ei mäleta. Prokuröri täiendavale küsimusele, aga kas tõmbamine oli, vastas kannatanu ühesõnaliselt jaatavalt. Küsimusele, kas ta kuidagi veel reageeris sellele tõmbamisele, vastas kannatanu, et nuttis hüsteeriliselt. Kannatanu lisas, et nende korterisse tulnud naabrist politseinik tahtis temaga rääkima minna rõdule, aga ta keeldus, sest olevat olnud suures hüsteerias ja nuttis. Küsimusele, mis edasi toimus, selgitas kannatanu, et seejärel nad proovisid X-ga ära leppida ja leppisidki ära ja hiljem oli kõik korras mõneks ajaks (kd I, tl 55).
15. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu kohtus antud ütlusi iseloomustab tõik, et ta pole suutnud või soovinud sisuliselt kirjeldada mingisuguseidki konkreetseid detaile ja nüansse süüdistuses kirjeldatud asjaolude kohta. Kannatanu ristküsitluses antud valdavalt ühesõnalised, ebalevad ning tükati põiklevad vastused, mida ta põhjendab asjaolude mittemäletamisega, tekitavad kohtukolleegiumil kahtluse tema ütluste tõepärasuses. Kolleegium tõdeb, et kannatanu on küll prokuröri korduvate täpsustavate küsimuste tulemusena jaatanud asjaolu, et X tõmbas teda juustest ning et ta tundis valu. Samas ei osanud kannatanu seejuures kirjeldada tema suhtes toime pandud kehalise ründe üksikasju. Ringkonnakohtus tekitab kahtlusi kannatanu väide juustest tirimise tõttu valu tundmise kohta põhjusel, et kannatanu ei ole osanud isegi korduvatele küsimustele vastates kirjeldada, kuidas X teda juustest tõmbas, kas tirimine toimus ühel või mitmel korral ning kas sellega kaasnes mingi raputamine ning millistel asjaoludel ta täpsemalt valuaistingut tundis. Alles prokuröri täpsustavale küsimusele, aga kas tõmbamine aset leidis, vastas kannatanu taas ühesõnaliselt „jah“. Kannatanu väitel olevat tal süüdistatava tegevuse tõttu juukseid peast ka ära tulnud, kuid samas pole kannatanu suutnud näiteks kirjeldada seda, millisest pea piirkonnast teda juustest tiriti nii et neid ära tuli ‒ kas otsmiku või kukla poolt või hoopis külgedelt. Kannatanu pole esitanud mingeid arusaadavaid selgitusi, miks ta tema suhtes väidetavalt toime pandud ründe asjaolusid üksikasjalikumalt kirjeldada ei oska, ega toonud mingeid mõistlikke põhjendusi selle kohta, mis on sündmuse asjaolude mittemäletamise põhjuseks.
16. Ringkonnakohus nendib, et kõnealuse episoodi faktiliste asjaolude tuvastamisel on maakohus X ütlustele andnud hinnangu kokkuvõtvalt vaid selliselt, et see hõlmab tervikuna kõiki nelja süüdistatavale ette heidetud kehalise väärkohtlemise episoodi. Maakohus märgib otsuses, et süüdistatav eitab kõiki neljas episoodis kirjeldatud väärkohtemise akte ning et kohtu hinnangul on süüdistatava ütlused ebausaldusväärsed seetõttu, et puuduvad mistahes muud tõendid, mis süüdistatava versiooni usaldusväärselt kinnitaksid (kd I, tl 110). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus süüdistatava ütluste aprioorselt ebausaldusväärseks hindamist konkreetses episoodis eraldi põhjendanud ning süüdistatava versioon toimunust on jäetud sisuliselt käsitlemata. Kõrvutades kannatanu ja süüdistatava ütlusi
17. augustis XXX korteris toimunu kohta ilmneb järgmist. Süüdistatava kohtus antud ütluste kohaselt ei ole ta kannatanu C löönud. Süüdistatava poolt kohtus räägitu kohaselt on neil kannatanuga tülide käigus tekkinud rüselust, kannatanu on talle küüntega kallale tulnud ja tema peale sülitanud ning tema on kannatanut tõuganud. Samas kinnitas süüdistatav, et
18. aasta augustis XXX ei toimunud otseselt mingit rüselust (kd I, tl 84). Süüdistatav selgitas, et oli veetnud õhtut väljas koos ühe tütarlapse ja oma sõbraga ning kannatanuga tekkis sellest vaidlus. Süüdistatava ütluste kohaselt ei olevat nende tülitsemise ajal mitte õhupüstol maha kukkunud, vaid kolin tekkinud sellest, et kannatanu loopis süüdistatavat tülitsemise käigus asjadega. Seda asjade loopimise kolinat ja vaidlemist kuulis nende alumine naaber, noorsoopolitseinik. Süüdistatava väitel sel õhtul kättpidi keegi otseselt kallale ei läinud ja 9 / 15 juustest tirimist ei olnud. Noorsoopolitseinik tuli nende korterisse ning kuna kannatanu närvitses ja oli endast väljas, aitas politseinik süüdistataval laste mähkmed vahetada ning lahkus siis. Kannatanu olevat noorsoopolitseinikule teatanud, et lastekaitset ei ole vaja. Süüdistatava sõnutsi jäid nad seejärel kannatanuga rahulikuks ja läksid magama (kd I, tl 84). Seega kattuvad kolleegiumi hinnangul kannatanu ja süüdistatava ütlused selles osas, et nad võisid
19. augustikuus XXX korteris mingil õhtul tülitseda. Tüli põhjuseks oli asjaolu, et süüdistatav oli kannatanu teadmata sõpradega õhtut veetnud, mida kannatanu talle ette heitis. Kannatanu ja süüdistatav annavad sarnaseid ütlusi selle kohta, et tülitsemise ajal nad riidlesid ja tekitasid lärmi selliselt, et alumise korruse korterinaaber, politseinik, tuli asja uurima. Samuti järeldub nii süüdistatava kui ka kannatanu kohtus antud ütlustest, et politseinik vestles nendega ning seepeale riid vaibus. Kannatanu ja süüdistatav leppisid samal õhtul ära ning läksid magama. Küll aga erinevad süüdistatava ja kannatanu ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta diametraalselt selles, et süüdistatava väitel ei toimunud tülitsemise käigus otseselt mingit rüselust, käsipidi kallale ei mindud ja tema kannatanut juustest ei tirinud. Kannatanu vastupidiselt aga väidab, et süüdistatav tõmbas teda juustest ning põhjustas talle valu. Seega on tõenduslikul tasandil praegusel juhul tegu nn sõna-sõna-vastu-olukorraga, mille puhul kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt peab kohus eriti põhjalikult vaagima ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama.
20. Ringkonnakohus nendib, et süüdistatava ütlused toimunu osas on üksikasjalikumad ja detailsemad. Muuhulgas erinevad süüdistatava ja kannatanu ütlused ühes kõrvalises tüli kirjeldust puudutavas detailis ‒ kas kolinat, mille peale tuli nende korterisse politseinikust naaber, tekitas diivanilt kukkunud õhupüstol või kannatanu poolt asjade loopimine. Eelnevalt käsitles kohtukolleegium kannatanu ütluste usaldusväärsuse osas tõusetunud kahtlusi seoses suutmatusega kirjeldada tema suhtes toimunud ründe üksikasju. Kohus peab vajalikuks välja tuua teisigi aspekte, mis küll otseselt pole seotud tõendamiseseme asjaoludega, kuid iseloomustavad kannatanu antud ütlustes sisalduvaid vastuolusid ning süvendavad kahtlusi nende usaldusväärsuses. Nõnda näiteks kannatanu väitel olevat alumine korterinaaber tulnud nende korterisse sel põhjusel, et diivanilt kukkus maha õhkrelv, samas ei osanud ta vastata küsimusele, milline see relv välja nägi. Süüdistatava kinnitusel sel õhtul relv maha kukkuda ei saanud, kuna see polnud enam tema omanduses. Samuti ei suutnud kannatanu kirjeldada tülitsemise ajal toimunut, sh sellega kaasnenud sõnavahetuse üksikasju ega näiteks asjade loopimist või muid detaile. Kannatanu ütluste kohaselt oli ta olnud hüsteerias ja nutnud, kui politseinik nende poole tuli. Samas ei selgitanud kannatanu kohtus oma hüsteeria ja nutu põhjust. Süüdistatava kinnitusel kannatanu oli kannatanu lisaks tülitsemisele olnud muuhulgas närviline selgi põhjusel, et lastel olid mähkmed vahetamata, mida aitas hiljem poolte lepitamise ajal süüdistataval vahetada politseinikust naaber. Seega ei saa kohtukolleegiumi arvates kindel olla, kas kannatanu hüsteeria oli tingitud X võimalikust ründest või pahameelest, et elukaaslane oli kannatanu teadmata teistega aega veetnud või mingitest muudest põhjustest. Kahtlust kannatanu ütluste usaldusväärsuses suurendab seegi, et kannatanu ei soovinud nende korterisse tulnud noorsoopolitseinikuga rääkida, kuigi viimane olevat selleks soovi avaldanud. Ringkonnakohtus tekitab kummastust asjaolu, et juhul kui X tõesti kannatanut ründas, ei olnud viimane huvitatud politseinikuga suhtlemisest, ega kasutanud võimalust tema vastu toimunud ründest rääkida. Kannatanu poolt kohtus väidetut, et ta ei soovinud kõnelda hüsteeria tõttu, ei pea kohus usutavaks. Kohus leiab, et kannatanul oli sel õhtul vajadusel ja soovi korral võimalus politseinikule teada anda X võimalikust vägivaldsest käitumisest ning paluda abi korterist lahkumiseks. Tegelikult aga nähtub nii kannatanu kui ka süüdistatava ütlustest hoopis vastupidine ‒ politseinik lepitas nad ja aitas laste eest hoolitsemisel, misjärel pooled ära leppisid ning tüli vaibus. 10 / 15
21. Ringkonnakohus leiab seega, et maakohtu lahendis on jäänud puudulikuks kannatanu kui kriminaalasjas ainsa süüstava tõendiallika kriitiline analüüs. Maakohus piirdus kannatanu ütluste usaldusväärseks hindamisel nentimisega, et need haakuvad süüdistuses kirjeldatuga selle kohta, et X haaras kannatanut juustest ja tiris teda, mille tagajärjel kannatanu tundis valu. Samuti polevat maakohtu hinnangul põhjust kannatanu ütluste usaldusväärsuses kahelda seetõttu, et usaldusväärsust kinnitavat ka tema õe Q ning ema W ütlused, mis haakuvad kannatanu ütlustega. Maakohus küll märgib seejuures, et tunnistajate ütlused ei sisalda detaile, kuidas toimus juustest tirimine, mis sellele eelnes ja millised olid tagajärjed ning tõdeb, et tunnistajad said teada toimunust kannatanu käest kunagi hiljem (kd I, tl 106). Samas on maakohus tunnistajate ütluste usaldusväärseks hindamisel pidanud oluliseks asjaolu, et tunnistajad oskavad seostada XXX aset leidnud juustest tirimise episoodi sellega, et kannatanu viibis pärast väidetavat sündmust mõnda aega naiste varjupaigas. Maakohus pidas usutavaks, et sellised sündmused jäävad üldiselt meelde (kd I, tl-d 106 ja 107). Ringkonnakohus leiab, et eelnevalt käsitletud asjaolu, mille kohaselt kannatanu ja süüdistatav pärast tülitsemist ära leppisid, muudab vastuoluliseks ja põhjendamatuks maakohtu järeldused tunnistajate ütluste usaldusväärsuse ja haakuvuse osas kannatanu ütlustega selle fakti alusel, et kannatanu olevat just süüdistuses kirjeldatud sündmuse järel pidanud põgenema Pärnu naiste varjupaika või turvakodusse.
22. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et Q ja W ütluste alusel saab teha õigeid järeldusi kannatanu ütluste usaldusväärsuse osas, kuna ka tunnistajate endi ütlustes esinevad vastuolud, mis seavad nende ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Eelnevalt käsitles kohtukolleegium kannatanu ja süüdistatava ütlusi, millest ilmnes, et
23. aasta augustikuus eeldatavasti armukadedusest tingitud tüli lõppes kannatanu ja süüdistatava vahel samal õhtul leppimisega. Kohtus ütlusi andnud tunnistaja Q vastas prokuröri küsimusele, kas tunnistajale teadaolevalt toimus XXX mingi vägivalla kasutamine, et mingi aeg jah, kui ema ja need läksid C-le järgi. Prokuröri järgnevale küsimusele, kas õde rääkis midagi sellest, vastas tunnistaja, et natukene on rääkinud. Täpsustavale küsimusele, kas midagi rohkemat meenub, lisas tunnistaja, et X läks talle kallale ning ema ja need läksid talle järgi. Tunnistaja sõnutsi viidi õde ja lapsed alguses isa juurde maale ning paar päeva hiljem läksid nad naiste varjupaika. Prokuröri küsimusele, kas Q teab veel mingist vägivalla kasutamisest, vastas tunnistaja, et C olevat rääkinud, et XXX on talle kallale läinud. Prokuröri küsimusele, kas tunnistajale tuleb midagi täpsemalt meelde ka, vastas Q, et mingi aeg oli ka juustest teda tiritud, tal oli juustest mingi lohk väljas. Prokuröri küsimusele, kas see võis ka XXX olla, vastas tunnistaja, et võis olla (kd I, tl 67). Kohtukolleegiumi hinnangul on eelkirjeldatud Q ütlused selle kohta, mida kannatanu C talle rääkis, vastuolulised ega saa kinnitada kannatanu ütluste usaldusväärsust. Tunnistaja ei osanud kohtus täpsustada, millisest tülist õde talle tegelikult rääkinud on ning kus see aset võis leida. Tunnistaja ei osanud selgitada ka seda, millal see „mingi aeg“ oli, kui ema kellegagi pereliikmetest X vägivaldse käitumise pärast C-le järele läks, millistel asjaoludel õde viidi lastega isa juurde maale ning miks ta sealt edasi hoopis naiste varjupaika läks. Tunnistaja poolt kohtus räägitu kohaselt võis X rünnata kannatanut hoopis XXX. Kui prokurör selle kohta täpsemalt küsis, vastas tunnistaja, et mingi aeg oli õde ka juustest tiritud. Alles prokuröri korduvale küsimusele, kas see võis ka (rõhuasetusega pigem ehk hoopis) XXX olla, vastas tunnistaja, et võis olla. Tunnistaja W vastas prokurörile küsimusele, kas C-l ja X-l oli XXX elades mingeid tülisid, et C on talle rääkinud, et süüdistatav oli teda rünnanud ja juustest tirinud. Küsimusele, millal C sellest XXX toimunud juustest tirimisest rääkis, vastas tunnistaja, et ta ei ole selline kohe rääkija, mingi aeg oli ikka juba möödas. Küsimusele, kas kannatanu jäi korterisse edasi elama, vastas tunnistaja, et XXX oli selline juhus, et peale seda oli kannatanu vahepeal isegi XXX varjupaigas. Tunnistaja 11 / 15 sõnutsi nad viisid kannatanu sinna koos lastega, aga varjupaigas ei olevat saanud enam olla, kuna Y palju nuttis, mistõttu sealt pidi lahkuma (kd I, tl 71). Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et kannatanu ütluste usaldusväärsuses ei saavat kahelda, kuna seda kinnitavad tema ütlustega haakuvad Q ja W, kelle ütluste usaldusväärseks hindamisel pidas kohus oluliseks aspekti, et nad oskavad juhtunut seostada kannatanu viibimisega naiste varjupaigas. Erinevalt maakohtust leiab kolleegium, et tegelikult ei saa Q ja W ütluste alusel teha järeldusi kannatanu ütluste usaldusvääruse kohta. Tunnistajate ütlustes on vastuolud, millal ning kus selline tüli süüdistatava ja kannatanu vahel aset leida võis, mille tõttu kannatanu mõneks ajaks varjupaika või turvakodusse läks, ning kas sel on puutumust süüdistuses kirjeldatud sündmusega. Kolleegiumi arvates on küsitav seegi, mida kannatanu tunnistajatele üldse
24. aasta augustis toimunud tüli kohta avaldanud on, kuna kumbki neist ei osanud kannatanult kuuldut täpsemalt edasi anda. Vastuoluline on tunnistajate ütlustes seegi detail, et tunnistaja Q sõnutsi viidi C ja lapsed esmalt maale isa juurde, mitte turvakodusse. Tunnistaja W seostas küll kannatanu turvakodusse viimist XXX elamise perioodiga, mis on aga vastuolus nii kannatanu kui ka süüdistatava ütlustega, kelle sõnutsi pärast tüli lepiti ära ning kannatanu jäi koos lastega oma koju. Veelgi kaheldavamaks muudavad ütluste usaldusväärsuse kannatanu selgitused prokuröri küsimusele turvakodus viibimise kohta. Nimelt vastas kannatanu, et oli koos lastega turvakodus
25. aastal X vägivaldsuse pärast. Prokuröri täpsustavale küsimusele, kas sellele eelnes juustest tirimine, vastas kannatanu jaatavalt. Samas täiendas aga kannatanu kohe vastust selgitusega, et läks lastega turvakodusse ka seetõttu, et oli läinud tööle oma õe Q juurde tööle ZZZ-sse (restorani) ja tegi seal pikki tööpäevi, mis ei meeldinud süüdistatavale, kes soovis, et kannatanu välja koliks. Kannatanu ütluste kohaselt läks ta alguses oma vanaema majja WWW-sse, aga seejärel XXX turvakodusse, kuna tal polnud muud varianti (kd I, tl 59). Kolleegiumi hinnangul ei kinnita seega asjas kogutud tõendid, et kannatanu võimalik viibimine
26. aastal XXX naiste varjupaigas seostuks süüdistuses kirjeldatud juhtumiga.
27. Ringkonnakohtu jaoks tekitab kahtlusi kannatanu ja tunnistajate esitatud väidete tõelevastavus ka seetõttu, et
28. aasta suvel X poolt toime pandud väärkohtlemise juhtumist ei antud õiguskaitseasutusele teada vahetult selle toimumise järgselt kannatanu enese või tema lähedaste poolt. Isegi kui pidada usutavaks kannatanu väidet, et ta ei julgenud kellegi poole pöörduda hirmust elukaaslase ees, ei takistanud miski sellist pöördumist teha asjaga kursis olevatel kannatanu lähedastel. Samuti oli õiguskaitseasutuse või turvakodu töötajate poole pöördumiseks võimalus olemas ka pärast seda, kui kannatanu oli XXX korterist lahkunud. Seega kohtukolleegium nõustub kaitsjaga, et kannatanu poolt maakohtus antud ütlustes on sellised vastuolud ja ebakõlad, mis tekitavad kahtlusi ütluste usaldusväärsuses, mille maakohus jättis kummutamata. Seetõttu ei saa olla kindel, kas süüdistuses kirjeldatud sündmus leidis aset kannatanu kirjeldatud viisil.
29. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kaitsja esitatud väited kannatu C ütluste ebausaldusväärsuse kohta on niivõrd üldised, et neid tuleb pidada asjasse puutumatuteks ning et asjas ei omavat tähtsust C ütluste osas välja toodud vastuolud seoses laste hooldus- ja suhtluskorra lahendamisega ning hooldusõiguse saamiseks kohtusse pöördumisega (kd I, tl 111). Kolleegium nõustub kaitsjaga, et maakohus jättis põhjendamatult kõrvale kaitsja argumendid, selle kohta, et kannatanu esitas X kohta kuriteokaebuse politseile alles
30. aasta jaanuaris, s.o poolteist aastat pärast väidetavat kuriteosündmust. Tähelepanu väärib seejuures, et samal ajal oli kannatanu pöördunud või kavandamas pöördumist hooldusõiguse taotlemiseks kohtusse ning 25.01.2020 üritas koos pereliikmetega, sh W ja Q-ga, süüdistatava juurest jõuga ära viia ka poeg Y, mis ei õnnestunud politsei sekkumise tõttu. Kolleegiumi arvates väärib tähelepanu kaitsja osundatu, et just vahetult pärast tulemuseta jäänud lapse äraviimise katset, pöördus kannatanu politseisse, 12 / 15 esitades X kohta kuriteoteate nii kõnealuse episoodi kui ka last puudutavate väärkohtlemiste episoodide osas, milles Tallinna Ringkonnakohus süüdistatava 20.09.2021 otsusega süü tõendamatuse tõttu õigeks mõistis. Seejuures andsid politseis tunnistajatena ütlusi ka kannatanu lähedased W ja Q, kellel võis olla motiiv anda X vastu süüstavaid ütlusi. Erinevalt maakohtust leiab kolleegium, et kaitsja esitatud väited kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmise kohta osutatud põhjustel väärivad tähelepanu, kuna pole välistatud, et neid võis ajendada soov kujutada X hooldusõiguse menetluse tulemuslikkuse nimel vägivaldse isikuna, kellele laste kasvatamist usaldada ei oleks turvaline. Kolleegium nõustub apellandiga, et kannatanu ütluste usaldusväärsust kõigutab seegi asjaolu, et maakohtu istungil kannatanu esmalt eitas lapse hooldusõiguse küsimuses kohtusse pöördumist. Kohtuistungil talletatust nähtub, et kannatanu tunnistas kohtusse pöördumist poeg Y hooldusõiguse taotlemiseks alles siis, kui kaitsja esitas ristküsitluses

§ 288

lg 9 p 1 ja 3 alusel kannatanule lastekaitsetöötaja S tööregistri kande väljavõtte, millest nähtus teave, et kohtus toimub ärakuulamine seoses Y hooldusõigusega ning et sel teemal oli toimunud lastekaitsetöötaja ja C vestlus (kd I, tl 62). Kannatanu ütluste kohaselt olevat tal jäänud kohtus hooldusõiguse menetlus pooleli, kuna oli dokumente puudu. Samas kinnitas kannatanu kohtus fakti, et 25.01.2020 tulid talle järele ema, isa, õed ja vend, et ta saaks Y-ga lahkuda ning et tal oli plaan ka poeg Y kaasa võtta. Politsei sekkudes tuli välja, et kannatanul pole õigust poeg Y isalt ära võtta, mispeale kannatanu oli koos talle järele tulnud pereliikmetega sunnitud lahkuma üksnes koos poeg Y-ga (kd I, tl 63).

1. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks välja tuua, et C (end C) poolt apellatsioonile esitatud vastuses kirjapandu ei muuda kannatanu ütlustele antavat hinnangut, vaid pigem süvendab kahtlusi kannatanu esitatud versiooni tõelevastavuses. Nimelt selgitab C, et ta pole kunagi soovinud poeg Y ainuhooldusõigust, vaid on soovinud kasvatada ise ainult poeg Y. Samuti polevat ta lastekaitsetöötajale S-le öelnud, et tahab ka poeg Y enda juurde elama. Veel väidab kannatanu, et ta ei ole XXX lastekaitsetöötajale öelnud midagi ebameeldivat X kohta, vaid mainis edastatud kirjas, et peab jälgima ja parandama X miinuseid, et lapsel oleks isaga turvaline. Kolleegiumile tunduvad kannatanu esitatud selgitused vastuolulised ja mitteusutavad, kuna eelnevalt käsitletud kannatanu kohtus antud ütlustest nähtub selgelt, et ta soovis mõlema lapse hooldusõigust, samuti kinnitas kannatanu kohtus, et tahtis 25.01.2020 endaga kaasa võtta mõlemat poega, mis aga ei õnnestunud politsei sekkumise tõttu. Ringkonnakohus osutab siinkohal kohtus ütlusi andnud lastekaitsespetsialist S ütlustele, mis lükkavad ümber kannatanu väited, et ta polegi poeg Y hooldusõigusest olnud huvitatud. Tunnistaja S kinnitas kohtus et C pöördus temale teadaolevalt kohtusse mõlema lapse hooldusõiguse taotlemiseks ning käis kohtus ka esmasel ärakuulamisel (kd I, tl 76). Lisaks andis kohtus tunnistajana ütlusi D, lastekaitse osakonna konsultant. Tunnistaja D ütluste kohaselt, käis ta 28.01.2020 X juures kodukülastusel koos piirkonnapolitseinikuga, kuna Politsei- ja Piirivalveameti teates oli viide, et lapse ema soovis oma teist last Y samuti XXX-sse viia, millega X polnud nõus (kd I, tl 82). Tunnistaja sõnutsi toimus 21.02.2020 kohtumine lapsevanematega suhtluskorra määramiseks, sõlmiti kirjalik kokkulepe, mille kohaselt üks poeg jäi ema ja teine isa kasvatada. Peale seda kohtumist andis C tunnistajale paberilehe ja kommenteeris lühidalt, milline X on, paberilehel olev kiri oli X osas ebameeldiv ja laimav (kd I, tl 82).
2. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt osutanud, et

§ 61

lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teisele aprioorselt neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Kohtuotsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on kõiki asjaolusid, mis on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud 13 / 15 (RKKKo 3-1-1-92-11). Riigikohus osutas käsiloleva asja uueks arutamiseks antud juhtöörides sellele, et kuigi

§ 61

kohaselt on tõendite hindamisel määravaks kohtuniku siseveendumus, ei tähenda see seda, et kohtunik võiks tõendiallika usaldusväärsuse üle otsustada pelgalt kõhutundele toetudes. See tähendab, et siseveendumuse kujunemine tuleb otsuses veenvalt ära näidata kohtupraktikat ja erialakirjandust silmas pidades ja võttes arvesse konkreetse isikulise tõendiallika usaldusväärsusega seotud aspekte. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole iseenesest välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võivad muu hulgas olla kannatanu ütlused. Kuid sellise ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil juhtudel on iseäranis oluline see, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud (RKKKo nr 3-1-1-104-16, RKKKo nr 1-15-10967 p 6). Kohtukolleegiumi hinnangul maakohus praegusel juhul neid kohtupraktikast tulenevaid nõudeid X süüküsimuse lahendamisel järginud ei ole. Maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja puudulikult, jättes sisuliselt hindamata kaitseväited kannatanu ütluste ebausaldusväärsuse kohta. Maakohtu esitatud põhjendused X süü tõendatuse osas ei ole veenvad ning tõendite hindamisel tehtud vead on viinud maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega, mis tõi kaasa X põhjendamatu süüdimõistmise. 30. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas kogutud tõendeid kogumis hinnates võimalik jõuda järeldusele, et kannatanu ütlused on sedavõrd usaldusväärsed, et ainult neile tuginedes saab olla veendunud X süüs. Kõnealusel juhul ei ole tekkinud kahtlusi võimalik kõrvaldada teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (RKKKo nr 3-1-1113-12 p 7.3) Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 2 mõttes, kui jättis X süüdiolekus tõusetunud kahtlused

§ 7lg 3 alusel tema kasuks tõlgendamata.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei õnnestu käsilolevas asjas ainsa süüstava tõendiallika usaldusväärsuses tekkinud kahtlusi kummutada ning seega tuleb X temale KarS § 121 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses süü tõendamatuse tõttu õigeks mõista ja rahuldada kaitsja apellatsioon. 31. Kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337

lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab vastavalt

§ 185

lg-le 1 menetluskulud riik.

§ 181

lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik, arvestades

§-s 182 sätestatud erandeid. Maakohus mõistis X-lt menetluskuluna riigi kasuks välja II astme kuriteo toimepanemisega kaasneva sundraha 876 eurot ja riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu kohtueelses menetluses osalemise eest 387 eurot 60 senti, s.o kokku 1263 eurot ja 60 senti. Menetluskulu määras kohus tasumisele kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust 12 kuu jooksul osade kaupa igakuise osamakse suurusega vähemalt 105 eurot 30 senti. Kuna ringkonnakohus teeb õigeksmõistva otsuse

§ 337

lg 1 p 4 alusel ning tühistab maakohtu otsuse, siis tuleb jätta menetluskulud 1263 eurot ja 60 senti Eesti Vabariigi kanda. 32. Süüdistatava kaitsja taotleb 04.04.2022 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt X-le apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamist summas 64 eurot 80 senti, millest käibemaks moodustab 10 eurot 80 senti. Tasutaotlusest nähtuvalt on kaitsjal kulunud kliendiga suhtlemisele apellatsioonimenetluses seisukoha kujundamiseks, kliendi poolt kohtule 14 / 15 esitatava taotluse koostamiseks asja arutamiseks kirjalikus menetluseks ning kohtule avalduse esitamiseks kokku 60 minutit.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtukolleegium peab taotlustes esitatud toiminguid vajalikeks, tasutaotlust põhjendatuks ja apellatsioonimenetluses süüdistatavale õigusabi osutamisel tehtud kulutuste eest taotletava tasu suurust vajalikuks ja mõistlikuks. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamiseks kuulub rahuldamisele summas 64 eurot 80 senti (koos käibemaksuga). Kuna kohtukolleegium tühistab esimese astme kohtuotsuse ja teeb õigeksmõistva otsuse, jääb X määratud kaitsja tasu apellatsioonimenetluses riigi kanda. 33. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4; § 338 p-st 1 ja § 339 lg-st 2; § 340 lg 2 p-st 1, tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu

1. märtsi 2021 otsuse X süüditunnistamises ja karistamises C kehalise väärkohtlemise episoodis
2. aasta augustis ning menetluskulude väljamõistmise osas ning teeb uue otsuse, millega mõistab X temale esitatud süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeks ja tühistab X-lt menetluskulude väljamõistmise. Apellatsioon kuulub rahuldamisele. Menetluskulud jäävad riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 15 / 15