) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmis xxx AS kostjaga 30.05.2021 laenulepingu nr. xxx ja 17.03.2022 laenulepingu nr. xxx ning AS xxx sõlmis kostjaga 26.08.2021 järelmaksulepingu nr. xxx. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingud seonduvalt oma majandusja kutsetegevusega. Kohtu hinnangul vastavad käesolevas asjas hagi aluseks olevad lepingud tarbijakrediidilepingute tunnustele
lg 1 mõistes ning nendele kohalduvad
§-st 404 tulenev vorminõue ning krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (
lg 2 p 2 ja § 403¹ lg 1 p 7 ja 9) ja vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (
⁴ lg 1) ning
§-des 406² ja 408 sätestatud täiendavad tühisuse alused. Kohtul on kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole vastuväidetest. 8. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingutest, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle
§-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal. Vastavalt
lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma
KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva
lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja ehk hageja. Kohus on hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole ühegi hagi aluseks oleva lepingu puhul nõutaval viisil järgitud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvestati kostja enda poolt öeldud andmetega, tehti päringud Rahvastikuregistrisse, Krediidiinfosse, Taust.ee-sse, Pensionikeskusesse. Kontrolliti elukoha ja kehtivate dokumentide andmeid, aktiivseid ja hiljutisi maksehäireid, võlgnevusi ning tuvastati, ligikaudne laenusaaja netosissetulek. Laenusaaja kasutusel olev Otsustusmootori moodul otsustas, et kahtlust ei ole, et laenusaaja on hiljuti kaotanud töökoha või on töötu ja seetõttu pangakonto väljavõtet ei küsitud. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid avalike andmebaaside ning registrite kontrollimist. Krediidiandja peaks kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika). Hagis väljatoodu pinnalt ei ole jõuda järeldusele, et lepingute sõlmimisel tuvastati nii kostja sissetulekute kui ka kohustuste suurus. Kohtule esitatud andmetest nähtuvalt käesoleval juhul krediidiandjad kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud. Asjas ei ole tuginetud ka sellele, et krediidiandjad oleksid kostjalt nõudnud mingeid täiendavaid dokumente krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Ainuüksi avalikesse registritesse päringute tegemisest ei piisa, sest nimetatud päringute tegemine ei kinnita, millised olid krediidisaaja reaalsed sissetulekud ja kohustused. Eeltoodust tulenevalt on krediidiandjad jätnud iga hagi aluseks oleva lepingu puhul sisuliselt kostja krediidivõimelisuse tuvastamata. Kohtu hinnangul ei saa kohustuste kontrollimisel lugeda piisavaks laenutaotleja esitatud laenutaotlusel esitatud andmetest ning lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS § 49 lg 1 p 1-7). Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et krediidiandjad ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega veendunud piisava hoolega tarbija krediidivõimelisuses. 9.
lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus krediidiandja
Eeltoodust tulenevalt on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks
4 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. 4
lg 7 III lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Samuti tuleb sel juhul tarbija tehtud maksed, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu on olnud need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena
10. Kohus andis hagejale 19.02.2024 kohtumäärusega võimaluse täpsustada haginõuet ja esitada kohtule teave krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas
Hageja haginõuet ei täpsustanud ega esitanud kohtule teavet krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas
Hageja ei ole esitanud kohtule ümberarvestust
Selle tulemusel ei ole võimalik kohtul tuvastada, milline on sissenõutavaks muutunud põhivõlg (väljastatud krediit, millest on lahutatud tarbija poolt tasutu; kas leping on kehtivalt üles öeldud) ning kas ja mis summas on võimalik hagejal nõuda viivist ja hüvitist sissenõudmiskulude eest (kas leping on kehtivalt üles öeldud). Seega ei ole võimalik kohtul leida, et hagi kuuluks rahuldamisele ka osaliselt.
lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Samuti ei esitanud hageja ka
4 lg-ga 7 kooskõlas olevat tagasimaksete uuesti määramist, mistõttu asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasja nr 2-22-147995 p-s 12.2 selgitanud, et kui krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks
⁴ lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Kohus saab piisava teabe puudumisel jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kohtul ei ole võimalik ümberarvestust esitamata selgitada välja, mis on põhjendatud põhivõlgnevuse summa ning kas ülesütlemine oli kehtiv (kas ülesütlemise ajaks oldi võlgnevuses kolme järjestikuse maksega), arvestades väljastatud krediiti ja tarbija tehtud kõiki tasumisi võlasuhte raames. Hageja ei ole selliseid asjaolusid välja toonud. Kohus ei saa ise koostada ümberarvestust hageja eest. Kuivõrd hageja esitatud andmete ja tõendite alusel ei ole krediidiandjad vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud ja hageja ei ole esitanud
⁴ lg-ga 7 kooskõlas olevat tagasimaksete uuesti määramist ( st hageja ei ole esile toonud ega tõendanud oma nõude aluseks olevaid asjaolusid, sh millised ümberarvestuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks), asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ja on ebaselged. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja nõuded kostja vastu täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.