← Eesti

3-24-2645/8

Obsah (6)§ 60§ 50§ 62§ 28§ 52§ 61

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2025. a, Tallinn Haldusasja number 3-24-2645 Haldusasi M.L-i kaebus Tervisekassa

§ 60

lg 1 p 3, mis sätestab, et kindlustatud isikul ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isik või põetatav isik eirab tervishoiutöötaja määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi, mille tõttu on tervenemine takistatud. Vaidlustatud otsus ei sisalda põhjendusi, kuidas on tuvastatud, milline oli kaebajale määratud põhjendatud ravi, kuidas selle eiramine tuvastati ning kuidas on seetõttu tervenemine takistatud. Vaidlustatud otsus ei sisalda ka kaalutlusi, kas tegemist on sedavõrd raske rikkumisega, mis peab tingima hüvitise tagasi nõudmise. Samuti ei ole vastustaja kaebajat enne korralduse andmist ära kuulanud. 7. Kohus leiab, et kõik need eeltoodud rikkumised on sellised, millest igaüks iseseisvalt tingiks korralduse tühistamise. 8. Tervisekassa maksab ajutise töövõimetuse hüvitist töövõimetuslehe alusel (

§ 50lg 1).

Lisaks sätestab

§ 62

lg 3 analoogia korras, et tervisekassa võib alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagasi või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. Kohus leiab, et tegemist on sarnast olukorda reguleerivate sätetega, kuna lõpptulemusel ei saa isik hüvitist. Kuni eriseadus ei sätesta teisiti ega sisalda ise terviklikku regulatsiooni menetluse läbiviimise kohta, tuleb analoogia korras lähtuda HMS-is toodust. Pooled ei vaidle iseenesest selle üle, et vastustaja korraldus on kaebajat koormav haldusakt. HMS § 56 sätestab, et kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud (lg 1). Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (lg 2). Kaalutlusõiguse alusel 3

(6)antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (lg 3). 9. Käesoleval juhul eeldas

§ 60

lg 1 p 3 kohaldamine, et: - kindlustatud isikule on määratud ravi; - ravi on meditsiiniliselt põhjendatud; - kindlustatud isik on seda eiranud; - isiku tervenemine on takistatud; - tervenemise takistamine on põhjuslikus seoses ravi eiramisega. Käesoleval juhul ei nähtu korraldusest ühtegi sellise asjaolu uurimist või tuvastamist. Haldusorganil on haldusmenetlust läbi viies uurimiskohustus (HMS § 6). Uurimiskohustuse tulemusel teeb haldusorgan kindlaks faktilised asjaolud ja nendele tugineva järelduse, põhjendades seda haldusaktis. 10.

§ 60

lg 1 p-s 3 sisalduv sõna „võib“ viitab sellele, et tegemist on kaalutlusõigust sisaldava normiga. Kaalumisel võib olla asjakohane näiteks, kui tõsine on kõrvalekalle ravisuunistest, kas see oli inimesele teatavaks tehtud, kas tal oli võimalik seda täita, sealjuures oma arusaamisvõime ja terviseseisundist tulenevalt. Analoogia korras võib olla täiendavalt võimalik kohaldada ka

§ 28lg-s 4 toodud asjaolusid.

11.

§ 52lõike 2 kohaselt on töövõimetuslehe väljakirjutamise õigus tervishoiutöötajal.

Töövõimetuslehe väljakirjutaja vastutab ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumi õigesti määramise ja ajutise töövõimetuse põhjendatuse eest. Sama sätestab ka tervise- ja tööministri 22.07.2022 määruse1 nr 62 „Töövõimetuslehe vormistamine ja andmete edastamine“ § 4 lg 1. Kohus leiab, et ajutise töövõimetuslehe vormistamisel, s.o nii avamisel kui ka lõpetamisel, täidab tervishoiutöötaja avalik-õiguslikku ülesannet. Tervishoiuteenuse enda osutamine – uuringute tegemine, diagnoosimine, ravi määramine – allub võlaõiguslikule regulatsioonile. Samas kui töövõimetuslehe avamisega loob tervishoiutöötaja isikule õiguse ja kohustuse keelduda ajutiselt tööülesannete täitmisest (

§ 61

) kui ka õiguse saada selle aja eest hüvitist (

§ 50lg 1).

Sellest järeldub ka, et isik ei pea töövõimetuslehe lõpetamisel pöörduma vaidlustamiseks maakohtusse, kuna lehe lõpetamine väljub tervishoiuteenuse osutamise lepingu mahust. Tegemist ei ole arsti ja patsiendi vahelise lepingu täitmise osaga. Kohtupraktikas ei ole seni määratletud, millisele haldustegevuse tunnustele tervishoiutöötaja tegevus töövõimetuslehe lõpetamisel vastab. Ei pruugi olla lõplikult välistatud, et tegemist on haldusaktiga, nt suhtes tööandjaga, kes võib nõuda töövõimetuslehe lõpetamise tõttu ikka veel töövõimetu töötaja naasmist. Ka võib olla õigusteoreetiliselt võimalik seda käsitleda eelhaldusakti või (siduva) menetlustoiminuna. Eeltoodu ei oma käesolevas asjas tähtsust, kuna vastustajal on hüvitise tagasinõudmisel kaalutlusõigus. Nagu kohus eelnevalt sedastas, on vastustajal kaalutlusõigus ka eelduslikult juhul, kus isik tõepoolest eiras ravi (vt analoogia korras

§ 28lg 4), kuid esinevad muud asjaolud, mis ei võimalda hüvitist tagasi nõuda.

12. Kohus selgitab töövõimetuslehe lõpetamise kohta veel kokkuvõttes, et selleks, et haldusorganil või haldusorganina tegutseval isikul oleks võimalik tegutseda avalik-õiguslikus suhtes õiguseid andva, muutva või lõpetavana, peab isikul olema võimalik enda rollist aru saada ja enda õiguseid möönda. Kohtule ei nähtu, et arst saaks lehe lõpetamisel üldse möönda, et tema tegevusel on sellised tagajärjed, mis peaks eeldama ka arsti poolt põhjendamiskohustust, kuidas vaidlusalused asjaolud tuvastati ning seetõttu lõpetamise järelduseni jõuti. Tervishoiutöötaja tegevuse vorm töövõimetuslehe 1 https://www.riigiteataja.ee/akt/107052024008 4

(6)lõpetamisel ei vasta eelhaldusakti vormilistele tunnustele. Sellise menetluse ja vormistusliku poole loomisel on eelduslikult oluline roll ka vastustajal endal.
  1. Kuivõrd haldusaktist ei nähtu asjaolude välja selgitamist, ei olnud vastustajal võimalik ka haldusakti põhjendada ega välja uuritud asjaolusid kaaluda. Vastustaja on selgitanud, et vastavalt määruse nr 62 § 9 lg-le 2 teeb töövõimetuslehe lõpetaja töövõimetuslehele kande, kui kindlustatud isik või põetatav isik eirab tervishoiutöötaja määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi, mille tõttu on tervenemine takistatud. Olukorras, kus arsti hinnangul on isik joobe tõttu iseendale kehtiva töövõimetuslehe ajal vigastused tekitanud, märgib arst joobe ravi rikkumiseks. Vastustaja on korralduses tuginenud just määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi eiramisele, mille tõttu on tervenemine takistatud (määrus nr 62 § 9 lg 2), mitte kindlustatud isiku põhjustatud liiklusõnnetuse ja ekspertiisiga joobe tuvastamisele liiklusseaduse alusel kehtestatud korras (määrus nr 62 § 9 lg 1). Töövõimetushüvitise välja maksmisest keeldumise aluseks olevalt töövõimetuslehelt nähtub üksnes väidetava ravi eiramise kuupäev (st 12.07.2024) ja märge joobe taga (dtl 46). Ka kohtutoimikust ei nähtu ühtegi viidet nii alkoholi tarvitamise keelule kui ka 12.07.2024 aset leidnud õnnetuse faktilistele asjaoludele. Ainuüksi asjaolu, et arst on suunava uuringu põhjenduses viidanud tõukerattalt kukkumisele (dtl 16) ei tähenda, et õnnetus sellisel viisil või alkoholi tarvitamise tagajärjel aset leidis. Kohtule ei nähtu haldusmenetluse materjalidest vastavate tõendite kogumist, millele vastustaja või arst tuginenuks. Seega ei ole võimalik väita, et kaebaja on eiranud määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi, mille eiramise tõttu kaebaja tervenemine takistatud on olukorras, kus kaebajale ei ole seatud alkoholikeeldu ega ole tuvastatud õnnetuse faktilisi asjaolusid. Kohus leiab, et vastustajal oli võimalik ka enda poolt läbi viidavad haldusmenetluses võimalik asjaolusid tervishoiuteenuse osutajalt välja selgitada. Juhul, kui vastustaja tuvastanuks eksimuse, on vastustajal ka volitus viia läbi järelevalvemenetlus ja suunata tervishoiutöötajat töövõimetuslehte korrigeerima
  2. HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata. Riigikohus on 28.04.2014 otsuses asjas nr 3-3-1-52-13 (p 34) selgitanud, et ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel. Käesoleval juhul puudusid HMS § 40 lg 3 toodud erandid, mis võimaldanuks jätta kaebaja ära kuulamata. Vastustajal olnuks võimalik ärakuulamisel välja selgitada, kas ja milline ravi kaebajale määrati ning mis tingis tema hilisema hospitaliseerimise. Kõik need asjaolud on välja selgitamata ning kaebaja ka vastustaja võimaliku lõppjärelduse osas ära kuulamata. Kuna ärakuulamine võinuks tuua kaasa teistsuguse haldusakti andmise, tingib see igal juhul korralduse kehtetuks tunnistamise. Kohus märgib, et ärakuulamise kohustust tuleb analoogia korras järeldada ka

§ 62

süstemaatilisel tõlgendamisel, kuivõrd ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmise pikendamisel (lg 1) kuulatakse isik ära (lg 2). Isiku jaoks raskema tagajärje korral – hüvitise tagasinõudmisel (lg 3) või väljamaksmata jätmisel tuleb lähtuda samast põhimõttest. 2 Vt sotsiaalministri 19.09.2022 määruse nr 109 „Ajutise töövõimetuse hüvitise määramine ja maksmine“ § 16 lg 1. 5

(6)15. Vastustaja on ka tuginenud sellele, et samasisuline haldusakt oleks võimalik anda

§ 60

lg 1 p 2 alusel, mis sätestab, et kindlustatud isikul ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isiku või põetatava isiku haigestumine või vigastus on tingitud liiklusseaduse alusel kehtestatud korras või arsti tehtud ekspertiisiga tuvastatud joobeseisundist. Kohus leiab, et ka nimetatud aluse kohaldamiseks ei ole asjaolusid välja selgitatud. Esmalt tuleb tuvastada, kas menetluses on tuvastatud joobeseisund arsti tehtud ekspertiisiga. Teiseks tuleks ära näidata, et kaebaja vigastus on tingitud nimelt joobeseisundist (s.o põhjuslik seos). Mitte igal juhul, kui isik on joobes, ei pruugi tema vigastus tekkida joobeseisundi tõttu, vaid ka sellest sõltumatult (nt sõiduki otsasõit kõnniteel viibivale joobes jalakäijale vms). Käesolevas asjas puuduvad piisavad tõendid, et saaks möönda, et igal juhul tuleks anda uus samasugune haldusakt (HMS § 58). 16. Kaebaja on esitanud ka kohustamisnõude.

§ 50

lg 1 sätestab, et ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida vastustaja maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Eeltoodust tuleneb vastustaja kohustus nõuetekohase töövõimetuslehe alusel hüvitis välja maksta. HKMS § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Tegemist on kohtu kaalutlusõigusega. Mõlemal juhul saab lugeda kaebuse rahuldatuks. Kohus saab aru kaebaja eesmärgist, et talle makstaks hüvitis viivitamatult välja. Samas kuna vastustaja ei ole asjaolusid välja selgitanud, ei pruugi olla välistatud uue haldusmenetluse algatamine.

§ 62

lg 1 sätestab, et vastustaja võib otsusega pikendada ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmise tähtaega kuni 30 kalendripäeva võrra, kui esineb põhjendatud kahtlus, et isikul puudub õigus hüvitist saada. Kui kahtlus osutub põhjendamatuks, on vastustaja kohustatud tasuma viivist alates sama seaduse § 53 lg-s 6 sätestatud tähtajast. Seega ei saa ka kohtuotsusega kaebuse rahuldamise korral vastustaja väljamaksmisega ülemäära viivitada, vaid tal tuleb teha uus otsustus väljamaksmise või keeldumise kohta hiljemalt 30 päeva jooksul. Eeltoodust tulenevalt ei tee kohus vastustajale konkreetset ettekirjutust hüvitise viivitamatuks väljamaksmiseks, vaid kohustab vastustajat uuesti otsustama. Uuesti otsustamisel on vastustaja kohtuotsusest sõltumata seotud seadustest tulenevate materiaal- ja menetlusõiguslike nõuetega. 17. Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse nõuded täies ulatuses. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Poolte muud võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.