3-24-2645/8
KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2025. a, Tallinn Haldusasja number 3-24-2645 Haldusasi M.L-i kaebus Tervisekassa 23.08.2024 korralduse nr 1.14/4557800 tühistamiseks ja ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmiseks kohustamiseks Menetlusosalised Kaebaja – M.L (isikukood XXX) Vastustaja – Tervisekassa, volitatud esindajad Matis Rüütel ja Engli Smitt Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Lubada kaebuse täiendamist kohustamisnõudega.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 30.04.2025 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tervisekassale (vastustaja) esitati 17.07.2024 M.L-i (kaebaja) töövõimetuslehed nr 1008750494 töövabastuse perioodiga 01.078.2024-12.07.2024 ja nr 1008756762 töövabastuse perioodiga 13.07.2024-16.07.2024 ajutise töövõimetuse hüvitise maksmiseks.
Korralduse aluseks on kaebaja töövõimetuslehele nr 1008756762 töövabastuse perioodiga 13.07.2024–16.07.2024 tehtud märge, mille kohaselt eiras kaebaja tervishoiutöötaja määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi, olles joobes, mille tõttu oli tervenemine takistatud.
1(6) 3. Kaebaja esitas 20.09.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja korralduse tühistamiseks.
Kaebuse põhjendused:
Töövõimetuslehe maksmisest keeldumise peale kaebuse esitamine ei asenda seda õiguskaitse funktsiooni.
2(6) 6. Vastustaja lähtub korralduse tegemisel meditsiiniliselt põhjendatud ravi eiramisest, mille tõttu on tervenemine takistatud, kui joove on arsti poolt töövõimetuslehe lõpetamise aluseks märgitud töövõimetuslehe keskel, mitte alguses. Seda põhjusel, et inimese algne vigastus ei ole olnud põhjustatud joobest, ent töövõimetuslehe lõpetamine on olnud arsti poolt joobe alusel.
Töövõimetusleht koostatakse patsiendi ravi käigus ja selle eesmärk ei ole hüvitise saamine. Arst on tuvastanud kaebaja joobe haiguslehe andmise käigus, st see on ravi käigus tuvastatud asjaolu.
Juhul, kui arsti poolt töövõimetuslehele kantavad andmed siiski on eelhaldusakt, on nende täitmine vastustajale kohustuslik ja eelhaldusakti vaidlustamise tähtaeg on 30 päeva eelhaldusaktist.
KOHTU PÕHJENDUSED 5. Kaebaja täiendas 03.03.2025 kaebust nõudega kohustada vastustajat ajutise töövõimetuse hüvitise välja maksmiseks. Nõue vastab HKMS-ile määral, et kaebuse muutmine HKMS § 49 lg 1 alusel (s.o täiendamine) on lubatav. Kohustamisnõue on tühistamisnõudele olemuslikult järgnev nõue, et kaebajal oleks võimalik saavutada oma eesmärk – hüvitise saamine.
Vaidlustatud otsus ei sisalda põhjendusi, kuidas on tuvastatud, milline oli kaebajale määratud põhjendatud ravi, kuidas selle eiramine tuvastati ning kuidas on seetõttu tervenemine takistatud.
Vaidlustatud otsus ei sisalda ka kaalutlusi, kas tegemist on sedavõrd raske rikkumisega, mis peab tingima hüvitise tagasi nõudmise. Samuti ei ole vastustaja kaebajat enne korralduse andmist ära kuulanud.
Kuni eriseadus ei sätesta teisiti ega sisalda ise terviklikku regulatsiooni menetluse läbiviimise kohta, tuleb analoogia korras lähtuda HMS-is toodust. Pooled ei vaidle iseenesest selle üle, et vastustaja korraldus on kaebajat koormav haldusakt.
HMS § 56 sätestab, et kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud (lg 1). Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (lg 2). Kaalutlusõiguse alusel 3(6) antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (lg 3).
Käesoleval juhul ei nähtu korraldusest ühtegi sellise asjaolu uurimist või tuvastamist. Haldusorganil on haldusmenetlust läbi viies uurimiskohustus (HMS § 6). Uurimiskohustuse tulemusel teeb haldusorgan kindlaks faktilised asjaolud ja nendele tugineva järelduse, põhjendades seda haldusaktis.
Kohus leiab, et ajutise töövõimetuslehe vormistamisel, s.o nii avamisel kui ka lõpetamisel, täidab tervishoiutöötaja avalik-õiguslikku ülesannet. Tervishoiuteenuse enda osutamine – uuringute tegemine, diagnoosimine, ravi määramine – allub võlaõiguslikule regulatsioonile. Samas kui töövõimetuslehe avamisega loob tervishoiutöötaja isikule õiguse ja kohustuse keelduda ajutiselt tööülesannete täitmisest (RaKS § 61) kui ka õiguse saada selle aja eest hüvitist (RaKS § 50 lg 1).
Sellest järeldub ka, et isik ei pea töövõimetuslehe lõpetamisel pöörduma vaidlustamiseks maakohtusse, kuna lehe lõpetamine väljub tervishoiuteenuse osutamise lepingu mahust. Tegemist ei ole arsti ja patsiendi vahelise lepingu täitmise osaga.
Kohtupraktikas ei ole seni määratletud, millisele haldustegevuse tunnustele tervishoiutöötaja tegevus töövõimetuslehe lõpetamisel vastab. Ei pruugi olla lõplikult välistatud, et tegemist on haldusaktiga, nt suhtes tööandjaga, kes võib nõuda töövõimetuslehe lõpetamise tõttu ikka veel töövõimetu töötaja naasmist. Ka võib olla õigusteoreetiliselt võimalik seda käsitleda eelhaldusakti või (siduva) menetlustoiminuna. Eeltoodu ei oma käesolevas asjas tähtsust, kuna vastustajal on hüvitise tagasinõudmisel kaalutlusõigus. Nagu kohus eelnevalt sedastas, on vastustajal kaalutlusõigus ka eelduslikult juhul, kus isik tõepoolest eiras ravi (vt analoogia korras RaKS § 28 lg 4), kuid esinevad muud asjaolud, mis ei võimalda hüvitist tagasi nõuda.
Vastustaja on selgitanud, et vastavalt määruse nr 62 § 9 lg-le 2 teeb töövõimetuslehe lõpetaja töövõimetuslehele kande, kui kindlustatud isik või põetatav isik eirab tervishoiutöötaja määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi, mille tõttu on tervenemine takistatud. Olukorras, kus arsti hinnangul on isik joobe tõttu iseendale kehtiva töövõimetuslehe ajal vigastused tekitanud, märgib arst joobe ravi rikkumiseks.
Vastustaja on korralduses tuginenud just määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi eiramisele, mille tõttu on tervenemine takistatud (määrus nr 62 § 9 lg 2), mitte kindlustatud isiku põhjustatud liiklusõnnetuse ja ekspertiisiga joobe tuvastamisele liiklusseaduse alusel kehtestatud korras (määrus nr 62 § 9 lg 1).
Töövõimetushüvitise välja maksmisest keeldumise aluseks olevalt töövõimetuslehelt nähtub üksnes väidetava ravi eiramise kuupäev (st 12.07.2024) ja märge joobe taga (dtl 46). Ka kohtutoimikust ei nähtu ühtegi viidet nii alkoholi tarvitamise keelule kui ka 12.07.2024 aset leidnud õnnetuse faktilistele asjaoludele. Ainuüksi asjaolu, et arst on suunava uuringu põhjenduses viidanud tõukerattalt kukkumisele (dtl 16) ei tähenda, et õnnetus sellisel viisil või alkoholi tarvitamise tagajärjel aset leidis. Kohtule ei nähtu haldusmenetluse materjalidest vastavate tõendite kogumist, millele vastustaja või arst tuginenuks. Seega ei ole võimalik väita, et kaebaja on eiranud määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi, mille eiramise tõttu kaebaja tervenemine takistatud on olukorras, kus kaebajale ei ole seatud alkoholikeeldu ega ole tuvastatud õnnetuse faktilisi asjaolusid.
Kohus leiab, et vastustajal oli võimalik ka enda poolt läbi viidavad haldusmenetluses võimalik asjaolusid tervishoiuteenuse osutajalt välja selgitada. Juhul, kui vastustaja tuvastanuks eksimuse, on vastustajal ka volitus viia läbi järelevalvemenetlus ja suunata tervishoiutöötajat töövõimetuslehte korrigeerima2.
Riigikohus on 28.04.2014 otsuses asjas nr 3-3-1-52-13 (p 34) selgitanud, et ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel.
Käesoleval juhul puudusid HMS § 40 lg 3 toodud erandid, mis võimaldanuks jätta kaebaja ära kuulamata. Vastustajal olnuks võimalik ärakuulamisel välja selgitada, kas ja milline ravi kaebajale määrati ning mis tingis tema hilisema hospitaliseerimise. Kõik need asjaolud on välja selgitamata ning kaebaja ka vastustaja võimaliku lõppjärelduse osas ära kuulamata. Kuna ärakuulamine võinuks tuua kaasa teistsuguse haldusakti andmise, tingib see igal juhul korralduse kehtetuks tunnistamise.
Kohus märgib, et ärakuulamise kohustust tuleb analoogia korras järeldada ka RaKS § 62 süstemaatilisel tõlgendamisel, kuivõrd ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmise pikendamisel (lg
2 Vt sotsiaalministri 19.09.2022 määruse nr 109 „Ajutise töövõimetuse hüvitise määramine ja maksmine“ § 16 lg 1.
5(6) 15. Vastustaja on ka tuginenud sellele, et samasisuline haldusakt oleks võimalik anda RaKS § 60 lg 1 p 2 alusel, mis sätestab, et kindlustatud isikul ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isiku või põetatava isiku haigestumine või vigastus on tingitud liiklusseaduse alusel kehtestatud korras või arsti tehtud ekspertiisiga tuvastatud joobeseisundist.
Kohus leiab, et ka nimetatud aluse kohaldamiseks ei ole asjaolusid välja selgitatud. Esmalt tuleb tuvastada, kas menetluses on tuvastatud joobeseisund arsti tehtud ekspertiisiga. Teiseks tuleks ära näidata, et kaebaja vigastus on tingitud nimelt joobeseisundist (s.o põhjuslik seos). Mitte igal juhul, kui isik on joobes, ei pruugi tema vigastus tekkida joobeseisundi tõttu, vaid ka sellest sõltumatult (nt sõiduki otsasõit kõnniteel viibivale joobes jalakäijale vms). Käesolevas asjas puuduvad piisavad tõendid, et saaks möönda, et igal juhul tuleks anda uus samasugune haldusakt (HMS § 58).
HKMS § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Tegemist on kohtu kaalutlusõigusega. Mõlemal juhul saab lugeda kaebuse rahuldatuks.
Kohus saab aru kaebaja eesmärgist, et talle makstaks hüvitis viivitamatult välja. Samas kuna vastustaja ei ole asjaolusid välja selgitanud, ei pruugi olla välistatud uue haldusmenetluse algatamine.
RaKS § 62 lg 1 sätestab, et vastustaja võib otsusega pikendada ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmise tähtaega kuni 30 kalendripäeva võrra, kui esineb põhjendatud kahtlus, et isikul puudub õigus hüvitist saada. Kui kahtlus osutub põhjendamatuks, on vastustaja kohustatud tasuma viivist alates sama seaduse § 53 lg-s 6 sätestatud tähtajast. Seega ei saa ka kohtuotsusega kaebuse rahuldamise korral vastustaja väljamaksmisega ülemäära viivitada, vaid tal tuleb teha uus otsustus väljamaksmise või keeldumise kohta hiljemalt 30 päeva jooksul.
Eeltoodust tulenevalt ei tee kohus vastustajale konkreetset ettekirjutust hüvitise viivitamatuks väljamaksmiseks, vaid kohustab vastustajat uuesti otsustama. Uuesti otsustamisel on vastustaja kohtuotsusest sõltumata seotud seadustest tulenevate materiaal- ja menetlusõiguslike nõuetega.