lõike 2 alusel seoses tööandja poolse töölepingu olulise rikkumisega; välja mõista kostjalt hüvitisena tööandja poolse töölepingu rikkumise eest kolme kuu keskmine töötasu vastavalt
lõikele 4 ja § 91 lõikele 2 summas 9450 eurot; välja mõista
alusel kostjalt hageja kasuks saamata jäänud töötasu (keskmine palk) koos viivistega ajavahemikul 02.11.2020 - 28.12.2020 5670 eurot, millele lisandub seadusjärgne viivis kuni töötasu nõude kohase tasumiseni; välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis väljatöötatud, kuid saamata jäänud puhkuse eest ajavahemikul 01.01.2016 - 28.02.2020 64 kalendripäeva eest kokku 6720 eurot. Hagiavalduse asjaolude kokkuvõte
Kostja ei ole töölepingu ülesütlemist
Kostja ei ole hageja töölepingu ülesütlemise teatele reageerinud, ei ole maksnud töötasu ega töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitist. Kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Töötamise registris töötaja töötamise lõpetamise kohta tööandja kannet ei teinud, mistõttu ei olnud tal võimalik ennast töötuna arvele võtta ja saada töötuskindlustushüvitist. Hageja jäi mitmeks kuuks ilma elatusvahenditeta. Hageja on seisukohal, et tööleping poolte vahel on lõppenud
lg 2 alusel tööandja rikkumiste tõttu, seega on hüvitise nõue seoses töölepingu erakorralise ülesütlemisega põhjendatud. Hageja kolme kuu keskmise töötasu on 9420 eurot, see on tõendatud hageja pangakonto väljavõtetega, millelt nähtub hageja töötasu suurus 3150 eurot kalendrikuus. Kui töötaja ütleb töölepingu üles tööandja rikkumise tõttu, siis on tööandja kohustatud talle maksma hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Seetõttu palub hageja mõista kostjalt välja hüvitise tööandja poolse töölepingu rikkumise eest täies ulatuses. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja töötas töölepingu alusel kostja juures alates 01.05.2013 assistendi ametikohal. Pooled leppisid töölepingus kokku töötasus 320 eurot kuus, kuid pangakonto väljavõttega on tõendatud, et töötaja töötasu oli 3150 eurot kuus (bruto). Töötasu tuli välja maksta hiljemalt töötatud kalendrikuule järgneva kuu 10. kuupäeval töötaja pangakontole. Vastavalt
peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud. 08.10.2020 esitas töötaja tööandjale avalduse lapsehoolduspuhkuselt tööle naasmiseks alates 02.11.2020, kuid tööandja avaldajat tööga ei kindlustanud ja avaldajale ei ole novembri 2020 ja detsembri 2020 eest töötasu makstud. Kostja pidi hagejale tööd võimaldama alates 02.11.2020. Hageja leiab, et kostja on 2 kohutatud maksma töötasu
Tööandja ei ole hagejale puhkusehüvitist välja maksnud. Hagejal on saamata puhkusehüvitis summas 6720 eurot 64 kp eest.
järgi on tööandja kohustatud töölepingu lõppemisel hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Hageja palub puhkusehüvitise välja mõista. Hageja palub saamatajäänud töötasult mõista välja viivise alates 29.12.2020 seadusjärgses määras kuni nõude kohase täitmiseni. Kostja vastuväidete kokkuvõte
lõike 2 alusel seoses tööandja poolse töölepingu olulise rikkumisega ning välja mõista kostjalt hüvitisena tööandja poolse töölepingu rikkumise eest kolme kuu keskmine töötasu vastavalt
Kostja on seisukohal, et hagiavalduse resolutsiooni punktis 1 esitatud nõue on sisuliselt tuvastusnõue, kus hageja palub tuvastada töötaja poolse töölepingu ülesütlemise kehtivuse
MS § 368 lg 1 sätestab, et hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Riigikohus on lahendi nr 3-2-171-16 p-s 12 selgitanud et juhul, kui hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi käsitatav sama hagina samade poolte vahel (Riigikohtu
lg 4 ja § 91 lg 2 alusel kostjalt hüvitisena tööandja poolse töölepingu rikkumise eest kolme kuu keskmise töötasu väljamõistmise nõude, mille osas tuleb teha otsustus hageja poolt töölepingu rikkumise tõttu töölepingu ülesütlemise kehtivuse kohta, siis on tegemist Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-71-16 p-s 12 toodud olukorraga, kus kohtule on esitatud kaks samade poolte vahel sama hagi. Hageja ei ole hagiavalduses esile toonud, et tal on TsMS § 368 lg 1 alusel tuvastusnõude esitamiseks muu õiguslik huvi, kui töölepingu ülesütlemisest tuleneva hüvitisnõude rahuldamine. Seega tuleb hageja resolutsiooni p-s 1 esitatud nõue jätta TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi läbi vaatamata. 8. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
lg 1 esimese lause 4 järgi võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. TsÜS § 69 tulenevalt on lepingu lõppemise avalduse kehtivuse eelduseks selle jõudmine teise lepingupooleni ja tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja e-kirjast nähtuvalt saatis ta kirjaliku ülesütlemisavalduse
lg 2 alusel seoses tööandja poolse töölepingu rikkumisega tööandja äriregistri järgsele aadressile xxx 28.12.2020. Kostja eitab ülesütlemisavalduse ehtsust ja kättesaamist. Kohus on seisukohal, et kostja äriregistri e-posti aadressile ülesütlemisavalduse saatmine ei tõenda, et kostja on hageja ülesütlemisavalduse ka kätte saanud. Kohus selgitas hagejale 10.04.2023 kohtu korraldaval istungil kohustust tõendada, et hageja kostjale edastatud ülesütlemisavaldus on jõudnud kostja e-posti aadressi serverisse. Hageja ülesütlemisavalduse jõudmist kostja e-posti aadressi serverisse tõendanud ei ole. Seega ei ole hageja tõendanud, et tema 28.12.2020 saadetud ülesütlemisavaldus on jõudnud kostjani ja TsÜS § 69 järgi muutunud kehtivaks. Kostja 27.11.2020 hagejale saadetud e-kirjaga ja koondamisteatega on tõendatud, et kostja edastas hagejale 27.11.2020 koondamisteate. Kostja parandas 30.11.2020 e-kirjas hagejale viimase tööpäevana ekslikult märgitud vale kuupäeva. Kostja edastatud koondamisteate kättesaamise saab kohus lugeda tõendatuks hageja vastusega koondamisteatele. Järelikult ütles hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu esimesena üles kostja ning vaidlus puudub, et hageja ei ole ülesütlemisavaldust vaidlustanud.
lg-te 1 ja 2 järgi peab hagi kohtule või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Kuna hageja töövaidluskomisjoni ega kohtu poole ei pöördunud ja ülesütlemisavaldust ei vaidlustanud, siis on kostja 27.11.2020 töölepingu erakorraline ülesütlemine seoses koondamisega alates 26.01.2021 kehtiv ning hageja ei saanud töölepingut enam 28.12.2020 üles öelda. Järelikult puudub hagejal õigus
ja
lg 4 alusel nõuda hüvitist ning hageja hüvitise nõue kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, tuleb jätta rahuldamata. 9.
kohaselt lepivad pooled töölepingu tingimustes kokku lepingu sõlmimisel ning need tingimused on mõlemale poolele täitmiseks kohustuslikud.
lg 1 p 5 kohaselt on töötasu tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule.
lg 2 p 2 sätestab tööandja kohustuse maksta töö eest tasu kokkulepitud tingimustel ja ajal.
Vastavalt
peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud. Puudub vaidlus, et kostja ei ole hagejale töötasu maksnud. Hageja esitatud avaldusega kostjale on tõendatud, et ta avaldas soovi lapsehoolduspuhkuselt tööle naasmiseks alates 02.11.2020.
lg 2 kohaselt on lapsehoolduspuhkust õigus kasutada ühes osas või osade kaupa igal ajal. Eeldatakse, et lapsehoolduspuhkusele jäämisest ja lapsehoolduspuhkuse katkestamisest teatab töötaja tööandjale 14 kalendripäeva ette, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Järelikult oli hagejal õigus tööle naasta alates 02.11.2020 sõltumata sellest, kas tema lapsehoolduspuhkus oli lõppenud või mitte, mistõttu lapsehoolduspuhkuse perioodi tõendamine nõude rahuldamiseks ei oma tähtsust. Tähtsust omab tööandjale tööle naasmiseks avalduse esitamine. 5 10. Hageja esitas hagiavalduses saamata jäänud töötasu nõude koos viivistega ajavahemiku 02.11.2020 kuni 28.12.2020 eest 5670 eurot, millele lisandub seadusjärgne viivis kuni töötasu nõude kohase tasumiseni. Hageja ja kostja e-kirjavahetusest nähtuvalt sai hageja kostja juhatuse liikmelt M.Tlt vastuse oma avaldusele 13.10.2020, milles tehti ettepanek tööleping lõpetada poolte kokkuleppel, kuna kostja tegevus on sisuliselt lõppenud ning töökohta, millele hageja naasta soovib enam ei eksisteeri. Kohus tuvastas eelpool, et kostja ütles hagejaga töölepingu üles koondamise tõttu alates 26.01.2021, seega oleks ta pidanud hagejale töötasu maksma kuni töölepingu lõppemise ajani. Kostja ei ole tõendanud, et tal oleks olnud hagejale anda tööd, vastupidi M.T kirjast nähtuvalt ei olnud tal võimalik enam hagejale tööd anda. Seega oli ta kohustatud maksma hagejale töölepingu lõppemiseni
Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 1 kohaselt keskmise töötasu arvutamisel võetakse arvesse töötasuna teenitud summad. Määruse § 2 lg 2 kohaselt arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Kuna määruses nimetatud sündmusele eelnevalt kostja hagejale töötasu ei maksnud lapsehoolduspuhkusel viibimise tõttu, siis tuleb lähtuda hageja põhipalgast. Poolte kohtule esitatud töölepingu koopiad ja töötasu muutmise kokkulepped kattuvad, seega saab kohus võtta aluseks, et hageja bruto töötasu oli 355 eurot kuus. Kuna kostja vaidlustas hageja esitatud pangakontode koopiate ehtsuse ja hageja ei ole tõendanud ei töölepingus palga muutmise kokkulepet 3150 eurole ega esitanud pangakonto väljavõtete kinnitatud koopiaid, siis lähtub kohus hageja keskmise palga arvutamisel töölepingus kokkulepitud kuupalgast 355 eurot ja kostja esitatud arvestusest, mille järgi oli hageja keskmise töötasu suuruseks perioodil 02.11.2020 kuni 28.12.2020 kokku 651,98 eurot (bruto) alljärgnevalt: 2.11.2020-30.11.2020 töötasult 355 eurot (bruto) (355:30 x 28) 331,33 eurot ning 1.-28.12.2020 töötasult 355 eurot (bruto) (355:31 x 28) 320,65 eurot. Järelikult kuulub hagi saamata palga osas rahuldamisele osaliselt summas 651,98 eurot (bruto). VÕS § 113 lõike 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivis VÕS § 113 lõike 1 teise lause kohaselt summalt 651,98 eurot alates 29.12.2020 kuni 30.06.2023 on 138.69 eurot. Alates 1.07.2023 tuleb kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel põhivõlalt 651,98 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni. 11.
järgi on töötaja iga-aastane põhipuhkus 28 kalendripäeva ning § 68 lg 1 järgi antakse põhipuhkust töötatud aja eest.
lg 2 järgi ei arvestata põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka lapsehoolduspuhkusel viibimise aega. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole esitatud tõenditega tõendanud, et ta ei ole perioodil 01.01.2016 kuni 28.02.2020 puhkusel viibinud ega puhkusehüvitist saanud, kuna esitatud pangakontode väljavõtted ei kata kogu kostja juures töötamise perioodi ja kostja vaidlustas pangakonto väljavõtete ehtsuse. Hageja ei ole tõendanud ka kostja poolt vaidlustatud väidet lapsehoolduspuhkusel viibimise perioodi kohta. Seega ei saa lugeda tõendatuks hagiavalduses toodud asjaolu, et hagejale ei ole töötamise perioodil 01.01.2016 kuni 28.02.2020 kordagi puhkust võimaldatud, millest tulenevalt on tal õigus hüvitisele 6720 eurot. Järelikult tuleb hagi puhkuse hüvitise 6720 euro välja mõistmiseks täielikult rahuldamata. Menetluskulude jaotus 12. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise tõttu pooled menetluskulud võrdsetes 6 osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagiavalduse osaliselt, siis jätab kohus hagimenetluse kulud poolte endi kanda ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2024. a otsusega nr 2-21-15574. 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.