← Eesti

1-17-10108/182

Obsah (8)§ 199§ 274§ 120§ 65§ 68§ 34§ 76§ 75

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Tartu Ringkonnakohus 7. juuni 2021

§ 199

lg 2 p-de 4, 7, 8 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest ja karistati vangistusega 8 kuud,

§ 274

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemise eest ja karistati vangistusega 1 aasta 3 kuud ning

§ 120

lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemise eest ja karistati vangistusega 3 kuud.

§-de 63 lg 2 ja 64 lg 1 alusel mõisteti S. Kolokolovile üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 1 aasta 7 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetavat karistust 1 aasta 7 kuud vangistust Harju Maakohtu

  1. augusti
  2. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-7398 mõistetud karistuse ärakandmata osa 3 aasta 10 kuu vangistuse võrra ning S. Kolokolovile mõisteti liitkaristuseks 5 aastat ja 5 kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel loetakse S.

Kolokolovi karistuse kandmise algust alates tema kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates

  1. augustil
  2. a. Tema karistusaja lõpp on
  3. jaanuar
  4. a.
  5. Tartu Vangla toetab kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist ainult tingimusel, kui kohus loobub isiku suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest KrMS § 426 lõike 3 alusel. Prokurör nõustub Tartu Vangla seisukohaga ja ei toeta kinnipeetava tingimisi ennetähtaegset vabastamist, kuna on säilinud oht uute kuritegude toimepanemisele ning süüdimõistetul puudub elukoht. Samuti on isiku suhtes menetluses kriminaalasi nr 20922900028

§ 274lg 2 p 3 (vägivald võimuesindaja vastu) ja § 120 lg 1 (ähvardamine) järgi.

S. Kolokolov soovib enda tingimisi enne tähtaega vabastamist ja välja saatmist Eesti Vabariigist. Kaitsja palub S. Kolokolovi vabastada ja saata ta välja Venemaa Föderatsiooni loobudes käitumiskontrolli kohaldamisest KrMS § 426 lõike 3 alusel loobuda.

  1. Tartu Maakohtu
  2. mai
  3. a määrusega jäeti S. Kolokolov tingimisi enne tähtaega vabastamata.
  4. Täidetud on S. Kolokolovi tingimisi ennetähtaegse vabastamise formaalsed eeldused, ent kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise välistab süüdlase isik ja tema varasem elukäik. S. Kolokolov kannab karistust eriliigiliste süütegude eest. Neid kuritegusid S. Kolokolov selgelt hukka ei mõista, vaid süüdistab vangla ametnikke ja töötajaid enda provotseerimises ning ühiskonda talle tehtud ülekohtu eest. Kohus pidas siiski positiivseks, et süüdimõistetu kasutab regulaarselt vanglas võimalust arutada enda vaimse tervisega seonduvat psühholoogi ja psühhiaatriga.
  5. S. Kolokolov on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Tal puuduvad Eestis kindel elukoht ja lähedased. Ta ei ole soovinud kodakondsust taotleda. Politsei- ja Piirivalveameti
  6. juuni
  7. a otsusega nr 15.3-3.4/364-6 tunnistati S. Kolokolovi pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks ja tehti sundtäitmisega lahkumisettekirjutus Eesti Vabariigist väljasaatmiseks pärast vanglast vabanemist Venemaa Föderatsiooni. S. Kolokolovile kohaldati ka sissesõidu keeldu Schengeni alale viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
  8. S. Kolokolovil on Venemaal tädi ja vend, kellega ta ei ole pikka aega suhelnud. Enda sõnul on süüdlasel põhiharidus ja ta on läbinud lukksepa koolituse ja osalenud riigikeele kursustel. Eesti keelest saab kinnipeetav aru ja räägib suhtlustasemel. S. Kolokolov enesetäiendamisest huvitatud ei ole ning edasi õppima minna ei soovi. Süüdimõistetu on väidetavalt töötanud mitteametlikult, ametlik töökogemus puudub. Garanteeritud töökohta isikul vabanemisel ei ole. Vabanedes soovib S. Kolokolov asuda Venemaal tööle automehaanikuna. Samuti on süüdimõistetul võimalik väljasaatmisel Politsei- ja Piirivalveametilt saada toimetulekutoetust. Vangistuses ei ole isikul võimalik töökohustust täita, kuna tema suhtes on rakendatud pidevast ebastabiilsest käitumisest tulenevalt täiendavaid julgeolekumeetmeid.
  9. Karistusregistri teatise kohaselt on S. Kolokolovil 5 kehtivat kriminaalkaristust eriliigiliste kuritegude, s.o varguste, väljapressimise, asja omavolilise kasutamise, võimuesindaja ründamise ja ähvardamise eest. Samuti on S. Kolokolovit korduvalt karistatud ka väärteokorras võimuesindaja solvamise ning varavastaste süütegude eest. Käesolevalt kannab ta liitkaristust grupis ja sissetungimisega toime pandud varguste eest, korduva vägivalla toimepanemise eest võimuesindaja vastu ja ähvardamise eest. S. Kolokolovit on 2

(7)korduvalt karistatud vangistusega, aga ka võimaldatud tal kanda karistust vabaduses. Süüdimõistetu pani uued kuriteod toime pärast kohtuotsuse kuulutamist vaid 3 kuud hiljem, s.o katseajal. Kuna S. Kolokolov on jätkanud eriliigiliste kuritegude toimepanemist lühikeste ajavahemike järel ning pannud kuritegusid toime ka katseajal, ei ole teda kuritegude toimepanemisest hoidnud korduv vangistuses viibimine. Seni vangistuses viibitud aeg ei ole uute kuritegude ohtu minimeerinud. S. Kolokolovil on jätkuvalt väga suur uute kuritegude toimepanemise oht, mida ei ole kriminaalhooldusega võimalik maandada.
  1. S. Kolokolovi vastu on suures summas rahalisi nõudeid, mille täitmine võib omakorda vallandada kuritegeliku käitumise. Vestluses kriminaalhooldusametnikuga tunnistas S. Kolokolov, et ta pani vargusi toime rahaliste vahendite ja eluks tarviliku (sh narkootikumide) soetamiseks. Ta jätkas kuritegude toimepanemist ka mitteametlikult töötades, kuna sissetulekust ei piisanud äraelamiseks. Kõik vajaliku sai S. Kolokolov varguste teel ega pidanud vajalikuks töötada. S. Kolokolovi tuttavate hulka kuuluvad kriminaalse mõtteviisiga isikuid, kellega ta on kuritegusid toime pannud grupis. See suurendab uute kuritegude toimepanemise ohtu. Kriminaalhooldusega kaasnevate nõuete täitmine ei ole S. Kolokolovile olnud jõukohane. Kuritegude toimepanemist on S. Kolokolov jätkanud ka vangla tingimustes rünnates füüsiliselt vangla ametnikke ning ähvardanud neid. Seega ei ole isiku senine käitumine vangistuse jooksul muutunud ja puudub alus arvata, et ta käituks edaspidi teisiti. S. Kolokolovi väljasaatmine ja sissesõidukeeld ei vähenda märkimisväärselt ohtu uute kuritegude toimepanemisele. Senisele käitumisele tuginedes ei ole kohtul alust arvata, et S. Kolokolov hakkaks vabaduses edaspidi õiguskuulekalt elama.
  2. S. Kolokolovi käitumist ja toimetulekut on väga tugevalt mõjutanud aastatepikkune sõltuvus narkootikumidest. Sõltuvus on ka varavastaste kuritegude ja narkootikumidega seotud süütegude toimepanemise soodusteguriks. Enne vangisust süstis kinnipeetav igapäevaselt amfetamiini. Ta ei ole kordagi vangistuses avaldanud motivatsiooni narkootikumide tarvitamisest loobumiseks või ravile pöördumiseks. Kohtuistungil väljendas ta paljasõnaliselt, et tal ei eksisteeri kalduvust narkootikumide tarvitamiseks. S. Kolokolovi senisele elukäigule tuginedes pidas kohus tõenäoliseks, et süüdlane jätkab narkootikumide tarvitamist. See aga suurendab uute kuritegude toimepanemise riski.
  3. S. Kolokolovil on läbimata veel vestlused agressiivsuse, probleemilahendus oskuse ning alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamise teemadel, mis peaksid kinnipeetavast lähtuvaid riske maandama. Kohtu arvates tuleks need vestlused S. Kolokolovil täies mahus läbida, et maandada uute süütegude toimepanemise ohtu ning saavutamaks vangistusega seotud eesmärgid.
  4. Iseloomustusest nähtuvalt on S. Kolokolov emotsionaalselt ja psüühiliselt väga ebastabiilne. Kinnipeetav on tunnistanud kergesti ärritumist: stressiolukorras võib ta enda kaitseks kasutada verbaalset ja füüsilist vägivalda. Käesolevalt saab isik vanglas psühhiaatrilist ravi. S. Kolokolovi sõnul ravita ta end kontrollida ei suudaks. Psüühiline ebastabiilsus suurendab uute kuritegude toimepanemise ohtu oluliselt, sest S. Kolokolov on vangistuses jätkanud õigusrikkumiste toimepanemist (eelkõige füüsilise vägivalla tarvitamist vanglaametnike suhtes). Samas ei ole S. Kolokolov süüdimatu

§ 34

mõttes, vaid suudab enda tegude eest vastutada, s.o teab milline käitumine on keelatud ja taunimisväärne. Ka Tartu Maakohtu 06.03.

  1. a psühhiaatrilise sundravi lõpetamise määruse (jõustunud 23.03.
  2. a) p-st 10 tuleneb, et S. Kolokolovil ei esine selliseid 3

(7)psüühikahäireid, mis vajaksid sundravi. S. Kolokolovil esinevad häired ei takista temal oma tegevuste ja nendega kaasnevate tagajärgede mõistmist ning oma tegude juhtimist. S. Kolokolovi ohtlikkus ei tulene psüühikahäiretest. Kinnipeetav on suuteline oma käitumist kujundama vastavalt ühiskonnas kehtivatele reeglitele. Ta on võimeline aru saama oma käitumise sotsiaalsest tähendusest ja suudab prognoosida oma käitumise mõju nii endale kui ka teistele isikutele. Samas S. Kolokolov kasutab agressiivsust ja vägivalda järjepidevalt ning teadlikult oma tahtmise saamiseks. Ta on küll võimeline ühiskonnas iseseisvalt ja õiguskuulekalt toime tulema, kuid tulenevalt isiksushäirest ta lihtsalt ei hooli sotsiaalsetest normidest ega oma tegude tagajärgedest. Seega kuigi S. Kolokolov väitis kohtuistungil, et tal on raske psüühiline häire, siis meditsiiniliste uuringutega on leidnud tuvastamist, et süüdimõistetu suudab oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning ta suudab valida erinevate käitumisalternatiivide vahel. 12. Kinnipeetava iseloomustusest tuleneb, et S. Kolokolovit on vangistuse jooksul korduvalt (s.o 01.09., 16.09.2020. a ja 17.03.2021. a) distsiplinaarkorras karistatud nii seoses võõra kõnekaardi kasutamisega, ametniku ähvardamisega kui ka korraldustele allumatusega. 13. S. Kolokolovil puudub vabanemisel elukoht. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise üheks eelduseks on kinnipeetaval elukoha olemasolu, et oleks võimalik

§ 76lg 5 kohaselt rakendada katseajal käitumiskontrolli. Kohtu arvates peab nimetatud eeldus olema täidetud ka Kr

MS § 426 lg 3 rakendamisel, s.o käitumiskontrolli kohaldamisest loobumisel seoses süüdimõistetu riigist väljasaatmisega. Võimaliku elukoha olemasolu Venemaal seda eeldust ei täida. Seega ka elukoha puudumine välistab S. Kolokolovi tingimisi ennetähtaegse vabastamise. MÄÄRUSKAEBUS

  1. Määruskaebuses palutakse maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus. Vabastada S. Kolokolov ennetähtaegselt Harju Maakohtu
  2. aprilli 2018 otsusega mõistetud ärakandmata vangistuse täitmisest, loobudes KrMS § 426 lg 3 alusel käitumiskontrolli kohaldamisest. Rakendada S. Kolokolovi suhtes KrMS § 4272 lg 2, mille kohaselt lahkumiskohustus pööratakse sundtäitmisele väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse §-s 202 sätestatud korras, kui välismaalasest süüdimõistetu viibib Eestis vangistuses. Alternatiivselt palutakse määrata S. Kolokolovi suhtes kohtupsühhiaatria ekspertiis tema psüühilise tervise seisundi kindlakstegemiseks.
  3. Kohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust jättes käsitlemata, et isik kuulub Eesti Vabariigist väljasaatmisele ja esines võimalus kohaldada KrMS § 426 lg 3 sätestatut. Kui isik eelduslikult ei saa tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel täita kohtu poolt määratud kohustusi Eesti Vabariigis, siis oleks saanud kaaluda S. Kolokolovi taotluse rahuldamist lähtuvalt hilisemast väljasaatmisest KrMS § 426 lg 3 alusel. Kehtiva seadusandluse järgi ei oleks nagu üldse võimalik isikutel, kellel puudub Eesti Vabariigis elamisluba, vangistusest ennetähtaegselt vabastamist taotleda, sest kohus määrab

§ 76

lg 4 kohaldamisel katseaja allutades isiku

§ 75ettenähtud käitumiskontrollile.

Kui isikul puudub elamisluba on küsitav

§ 75kohaldamine üldse või vähemalt elektroonilise järelevalve kohaldamine.

Nimetatud asjaolu aga seab elamisloata isikud äärmiselt ebavõrdsesse olukorda võrreldes isikutega, kes omavad elamisluba. Olukord oleks lahendatav KrMS § 426 lg 3 alusel, aga vangistuses viibivad isikud ei tea nimetatud normile tugineda ja esitavad taotlused lähtuvalt

§ 76lg 4. 4

(7)
  1. Elukoha puudumine Eesti Vabariigis ei tohi takistada karistatu ennetähtaegset vabastamist, sest see võib olla seotud majanduslike võimaluste puudumisega. Kohtu seisukoht määruse p-s 20 ei ole põhjendatud. Kodakondsusest sõltuvalt ei tohi tekkida isikute erinevat kohtlemist. Miks väljasaadetav isik peaks vajama formaalselt elamispinda ainult karistusest ennetähtaegseks vabastamiseks, jääb arusaamatuks.
  2. Eesti Vabariik teeb aastas 25 068 euro eest kulutusi S. Kolokolovi ülalpidamiseks vangistuses. Ca 20 kuud jätkuva vangistusega suurenevad need kulud 41 780 euro võrra. Teatud kokkuhoid ei kahjusta õigusemõistmise huvisid olukorras, kus üle poole karistusasjast on kantud ja isiku viibimine Eesti Vabariigis on pikaajaliselt välistatud. S. Kolokolovi vaimne seisund on suunaga sügava psüühilise haigestumise suunas.
  3. Vangla toetab S. Kolokolovi tingimisi ennetähtaegset vabastamist, kui kohus loobub isiku suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest KrMS § 426 lõike 3 alusel. Kaitsja nõustub selle ettepanekuga. Kui isik on väljasaadetav, siis tema mõjutamine erinevate programmidega kasvatuslike eesmärkidel ei oma ilmselt erilist edu vähemalt Eesti Vabariigis. Takistusi S. Kolokolovi vabastamiseks käitumiskontrollita ei esine. S. Kolokolov etapeeritaks tema ennetähtaegse vabastamise korral riigipiirile riigist väljasaatmiseks.
  4. Asjakohased ei ole osundused S. Kokololovi narkosõltuvusele, sest ta on vähemalt 3 aastat ja 9 kuud olnud mõjuaineteta ega tunne nende tarvitamise järele mingit vajadust.
  5. Eraldi väärib märkimist, et õigusemõistmine ei olnud aus, sest kaitsja ühtki argumenti kohus lahendi tegemisel ei arvestanud. S. Kolokolov käitus ebastabiilselt ka kohtuistungil, ent vabandas oma käitumise pärast.
  6. Õige on kohtu seisukoht, et S. Kolokolov on emotsionaalselt ja psüühiliselt ebastabiilne ning vajab pigem ravi kui isolatsiooni. Kodumaata, võõras keskkonnas olev psüühiliselt ebastabiilne isik võib muutuda, kui satub „omade“ hulka. Distsiplinaarkaristused on ilmselt tekkinud S. Kolokolovi psüühilisest ebastabiilsusest, mitte tahtlikust ühiskonnale vastandumisest. Kohtu seisukoht, et väljasaatmine ei vähenda uute kuritegude toimepanemise ohtu, ei ole veenev. Väljasaatmine on Eesti Vabariigi huvides.
  7. Arvestades isiku käitumisviisi istungil ning iseloomustust, oleks vajalik määrata S. Kolokolovile kohtupsühhiaatriline ekspertiis, et määrata kindlaks tema vaimse tervise seisund. Kriminaalhooldaja leidis hinnates toimepandud kuritegude asjaolusid ja isiku varasemat käitumist, et S. Kolokolovi vägivallategude toimepanemise ajendiks on olnud emotsionaalne ebastabiilsus, soodusteguriks vaimne ja psüühiline tervis. See suurendab ka uue kuriteo toimepaneku võimalikkust ja ohtlikkust. Kaitsja arvates võib S. Kolokolovi kinnipidamine üksnes tema psüühilist ebastabiilsust süvendada ja viia tõsise haigestumiseni. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  8. Ringkonnakohus jätab maakohtu määruse muutmata. Oma seisukohta põhistab kolleegium järgmiselt.
  9. Esiteks märgib apellatsioonikohus, et määruskaebuses puuduvad S. Kolokolovi tingimisi ennetähtaegse vabastamise osas

§ 76lg 4 järgi kaalutlusõiguse rikkumisele viitavad argumendid. Sisuliselt ainus vastuväide maakohtu määrusele seisneb selles, et kohus jättis 5

(7)arvestamata, et süüdlane on kandnud ära pikaajalise vangistuse, mistõttu on kohtu osundused süüdlase narkosõltuvusele põhjendamatud. 25. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus S. Kolokolovi ennetähtaegset vangistusest vabastamata jätmist põhjendanud veenvalt ning arusaadavalt. I astme kohus on seejuures arvestanud nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid. Maakohtu määrusest nähtuvad selged põhjendused, miks maakohtul ei tekkinud veendumust, et S. Kolokolovi karistuse eesmärgid on täidetud. Ringkonnakohtu hinnangul ei omistanud maakohus S. Kolokolovi vabastamata jätmisel ühelegi asjaolule ilmselgelt ebaõiget kaalu. Seega ei ole maakohus menetletavas asjas

§ 76

lg-t 4 kohaldades teinud sellist kaalutlusviga, mis võiks anda ringkonnakohtule aluse kohtumääruse tühistamiseks. Ka ringkonnakohtu kolleegium ei ole veendunud, et S. Kolokolov suudab edaspidi kuritegudest hoiduda. Mis puudutab isiku narkosõltuvust, siis vangla iseloomustusest nähtuvalt on S. Kolokolovi narkoprobleem olnud pikaajaline ning üksnes asjaolu, et isik on ära kandnud pikaajalise vangistuse, ei välista seda, et ta võib vabanedes taas endise pahe juurde naasta ning siis ei anna uued kuriteod end ilmselt kaua oodata. Sisustamata on ka kaitsja väide, mille kohaselt ei olnud õigusemõistmine aus, sest kaitsja ühtki argumenti kohus lahendi tegemisel ei arvestanud. Milliste oluliste seisukohtadega kohus ei arvestanud, määruskaebusest ei selgu.

  1. Kaitsja teise argumendiringi moodustavad etteheited sellele, et maakohus jättis S. Kolokolovi ennetähtaegselt vabastamata vaatamata asjaolule, et isiku vabastamist toetas vangla KrMS § 426 lg 3 tingimustel ning esinevad alused S. Kolokolovi sel alusel vabastamiseks. Ka Eesti riigi majanduslikest huvidest lähtudes oleks S. Kolokolovi tingimisi ennetähtaegne vabastamine KrMS § 426 lg 3 järgi põhjendatud.
  2. Selles osas selgitab apellatsioonikohus, et KrMS § 426 lg 3 võimaldab otstarbekuse kaalutlustel loobuda enne tähtaega vabastatava süüdimõistetu suhtes ennetähtaegse vabastamisega seotud lisapiirangutest, kuid see säte ei anna aga iseseisvat alust väljasaatmisele kuuluvat süüdimõistetut ennetähtaegselt vabastada. Teisisõnu ei mõjuta KrMS § 426 lg 3 vangistusest ennetähtaegse vabastamise formaalsete ega materiaalsete eelduste (välja arvatud elukoha-nõue) olemasolule antavat hinnangut, s.t sellest sättest ei tulene täiendavat alust isiku ennetähtaegseks vabastamiseks. KrMS § 426 lg 3 võimaldab jätta sellise isiku, kelle puhul on täidetud kõik ennetähtaegse vabastamise eeldused ja kes samas antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja, allutamata

§ 76lg 5 teise lause järgi kohustuslikule käitumiskontrollile.

Kuid juhul, kui isiku puhul ei ole täidetud

§ 76lg-st 4 tulenevad ennetähtaegse vabastamise eeldused, ei saa Kr

MS § 426 lg-t 3 kohaldada. Ettekirjutus isiku riigist väljasaatmiseks ei ole ka selline asjaolu, mida kohus võiks võtta arvesse, kui ta hindab isiku ennetähtaegse vabastamise põhjendatust

§ 76lg 4 järgi (Trt

Rko

  1. augusti
  2. a määrus asjas nr 1-16-9203).
  3. Praegusel juhul nõustus ringkonnakohus maakohtuga selles, et S. Kolokolovi puhul ei ole täidetud

§ 76lg-st 4 tulenevad ennetähtaegse vabastamise eeldused. Seega ei saa Kr

MS § 426 lg-t 3 kohaldada. Kaitsja argumendid, mis puudutavad riigi majanduslikke huve, on ringkonnakohtu hinnangul asjakohatud. Isikut ei saa vabastada üksnes põhjendusega, et tema ülalpidamine on riigile kulukas või et tema mõjutamine erinevate programmidega kasvatuslike eesmärkidel ei oma ilmselt erilist edu vähemalt Eesti Vabariigis. Isikute ebavõrdset kohtlemist ringkonnakohus samuti ei näe, sest S. Kolokolov kuuluks võrdselt Eesti Vabariigi kodanikuga tingimisi ennetähtaegselt vabastamisele juhul, kui täidetud oleksid tema tingimisi ennetähtaegse vabastamise eeldused

§ 76järgi. Sellisel juhul võiks ta vabastada KrMS § 426 lg-s 3 märgitud tingimustel. 6

(7)
  1. Alternatiivselt taotleb kaitsja S. Kolokolovile kohtupsühhiaatria ekspertiisi määramist tema psüühilise tervise seisundi kindlakstegemiseks.
  2. Nimetatud taotlust ringkonnakohus ei rahulda. Määruskaebuses väljendatu ja isiku iseloomustuse põhjal puudub alus arvata, et S. Kolokolovil oleks praegusel ajal raske psüühikahäire. Ehkki S. Kolokolov käitus alguses kohtuistungil verbaalselt agressiivselt, vabandas ta rahunenult oma kohatu käitumise eest. See näitab, et S. Kolokolov suuteline oma käitumist kujundama vastavalt ühiskonnas kehtivatele reeglitele ning oma käitumise sotsiaalsest tähendusest aru saama. Ka kerget ärritumist ning stressiolukorras verbaalse vägivalla kasutamist ei saa pidada mingilgi määral erakorraliseks, sest ka paljud psüühikahäireteta isikud võivad stressiolukorras kaotada enesevalitsuse. Nagu kaitsja märgib, saab S. Kolokolov vanglas psühhiaatrilist abi. Psühhiaatri ja psühholoogi vastuvõtul käimine ning selle toetav mõju isiku käitumisele näitab, et S. Kolokolovi vaimne tervis võimaldab tal kanda karistust vangistuses. S. Kolokolovile on vanglas tagatud tema terviseseisundile vastav meditsiiniline abi, ravi ja uuringud. S. Kolokolovi terviseseisundi osas ei ole vangla iseloomustuses viiteid sellele, et see oleks aja jooksul muutunud. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohtus, et ei ole põhjust eeldada, et S. Kolokolovi vaimne tervis oleks oluliselt muutunud võrreldes ajaga, mil Tartu Maakohtu
  3. märtsi
  4. a määrusega lõpetati S. Kolokolovile Tartu Maakohtu
  5. novembri 2018.a. määrusega kohaldatud psühhiaatriline sundravi ning pöörati täitmisele Harju Maakohtu
  6. aprilli
  7. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-17-10108, millega S. Kolokolovi karistati liitkaristusena vangistusega 5 aastat 5 kuud (algusajaga
  8. august 2017). Ka maakohtu määrusest nähtub, et kohus on analüüsinud S. Kolokolovi vaimset tervist. Kohus leidis, et süüdimõistetu suudab oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning ta suudab valida erinevate käitumisalternatiivide vahel. Ringkonnakohus leiab eeltoodut arvestades, et S. Kolokolovile kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramine ei ole põhjendatud.
  9. Kuna ringkonnakohus maakohtu määrusest kaalutlusõiguse rikkumist ei tuvastanud, tuleb see juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
  10. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määrusega tutvumiseks ja määruskaebuse koostamiseks 95 minutit. Kaitsja palub määrata OÜ-le Advokaadibüroo Normann ja Partnerid riigi õigusabi tasu 103,20 eurot (sh käibemaks 17,20 eurot). Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg-st 7, § 23 lg-st 1 ja justiitsministri
  11. juuli 2016 määruse nr 16 § 1 lg-test 6 ning 10 ja § 7 lg-st 1, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud. Menetluskulu jääb KrMS § 187 lg 2 esimese lause alusel S. Kolokolovi kanda. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Maarika Kuusk Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.