Obsah (4)

§ 185§ 238§ 130§ 326

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 21. veebruar 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-9978 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Ivi Kesküla ja Sten Lind Kriminaalasi V.

§ 185

lg 2 alusel välja mõista V.G-lt Eesti Vabariigi kasuks 64,8 € (kuuskümmend neli eurot ja kaheksakümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks. 1 Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355; LUMINOR PANK EE401700017002872300 või EE

1. Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. V.G süüdistatakse selles, et tema olles isikuna, kes on varasemalt juhtinud mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ning keda on selle eest karistatud 12.06.2019 Harju Maakohtu poolt LS § 201 lg. 2 järgi (sündmus 27.04.19) ning 30.08.2019.a. Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja poolt LS § 201 lg. 2 järgi (sündmus 22.07.19), juhtis tahtlikult uuesti s.o. süstemaatiliselt 14.12.2019 kella 21.37 Harju maakonnas, Tallinnas, Tondi 44 juures Kajaka tänava suunas, mootorsõidukit VOLVO V70, registreerimismärgiga XXXXXX omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Seega V.G rikkus süstemaatiliselt LS § 94 lg 1 /mootorsõidukit võib juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimisel kõrvaldatud/ nõuet. Seega V.G pani toime mootorsõiduki juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt süstemaatiliselt, s.o KarS § 4231 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3. Harju Maakohtu 16.12.
4. a otsusega lühimenetluses tunnistati V.G süüdi KarS § 4231 järgi ja karistati 7 kuulise vangistusega. Vähendati

§ 238

lg 2 kohaselt mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 4 kuud ja 20 päeva.

§ 130

lg 41 alusel valiti tõkendiks V.G-le vahistamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistuse ärakandmiseni ja võeti V.G vahi alla kohtusaalist ning karistuse kandmise alguseks loeti tema kinnipidamise aeg, s.o. 14.12.2019.a Mõisteti V.G-lt välja sundraha 405 eurot ja kaitsjatasu 211.20 eurot riigi tuludesse. ESITATUD APELLATSIOONID

1. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes vaidlustab kohtuotsuse süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Kaitsja leiab, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Maakohus leidis põhjendamatult, et V.G suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes temale karistuseks reaalse vangistuse. Maakohtu hinnangul tuleb V.G karistada reaalse vangistusega, sest süüdistatav ei ole varasematest temale mõistetud karistustest endale järeldusi teinud, vaid on jätkanud kuritegude toimepanemist. Selle maakohtu seisukohaga ei saa nõustuda. KarS § 4231 puhul tuleb eelkõige silmas pidada, kuivõrd ohtlik oli isiku käitumine liikluses. Kaitsja leiab, et nimetatud asjaolusid hinnates ei olnud V.G süü 2 suur. Süüdistatavale on inkrimineeritav ainult üks kuriteoepisood. Oluline on silmas pidada, et V.G ei pannud toime mingisuguseid muid liikluseeskirjade rikkumisi ega põhjustanud ohtlikke olukordi, süüdistatav läbis suhteliselt lühikese vahemaa õhtusel ajal, mil liiklus ei olnud kuigi tihe. Nimetatud asjaolud on kahtlemata isiku süü suuruse näitajateks. 1 järgi ei ole toodud esile muid kaalukaid V.G 'i süüditunnistanud KarS § 423 asjaolusid, mida arvestades võiks tema süüd lugeda suureks. Maakohus leidis õigesti, et käesoleval juhul V.G karistust raskendavad asjaolud puuduvad, karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, mis peaks võimaldama karistuse mõistmist alla sanktsiooni keskmise määra. Kuigi käesolevas asjas karistuse mõistmisel maakohus ei ole viidanud ühelegi karistust raskendavale asjaolule ja karistust kergendava asjaolu esinemine on tuvastatud, asus kohus põhjendamatult seisukohale, et süüdistatavale tuleb mõista sanktsiooni keskmist määra ületav karistus ja lühem vangistus ei täidaks oma eesmärki. Maakohtu otsuses on karistusliigi valiku põhjendamisel osundatud V.G 'i varasemale karistatusele. Kohus märkis, et süüdistataval on kehtivad kriminaalkaristust liiklusalaste kuritegude toimepanemise eest. Kaitsja märgib, et alates 2017.a novembrist ei ole V.G kuritegusid toime pannud. Süüdistatav kinnitas, et on valmis tegema üldkasulikku tööd ja käitub edaspidi õiguskuulekalt. Kaitsja leiab, et üldkasuliku töö tegemine ja kriminaalhooldusega kaasnevad kohustused võivad tulemuslikult kaasa aidata süüdistatava elus asetleidvatele positiivsetele muutustele ja sellega karistuse eesmärkide saavutamisele. Kaitsja leiab, et arvestades V.G 'il pere olemasolu ja lapse ülalpidamise vajadust on vangistus tema puhul põhjendamatu, ebaproportsionaalne ning nii süüdistatava kui tema pereliikmete põhiõigusi liigselt riivav mõjutusvahend. V.G saab aru, et korduva liikluskuritegude toimepanemise eest võib eeldada vangistuse mõistmist, kuid käesoleval juhul võib karistuse eesmärke saavutada ka leebemate mõjutusvahenditega. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a otsus kriminaalasjas nr 1-199978 V.G 'ile karistuse mõistmise osas ja teha uus otsus, millega mõista V.G-le kergem karistus ja kohaldada KarS § 69 sätteid.
4. Apellatsiooni esitas ka süüdistatav V.G , kelle apellatsiooni taotlus ning põhjendused sisuliselt kattuvad kaitsja apellatsiooni argumentidega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
5. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
6. Süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks 3 lahendada. Taotletakse maakohtu otsuse muutmist vaid mõistetud karistuse osas. Kohtukolleegiuim leiab, et esitatud apellatsioonidel puudub ilmselgelt edulootus.
7. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Maakohus on karistust kergendava asjaoluna põhjendatult arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonis. Maakohus on ammendavalt põhjendanud, miks ta leiab, et arvestades karistust kergendavat asjaolu tuleb süüdistatavat karistada vangistusega sanktsiooni keskmise määra lähedasel määral. Nimelt maakohus on õigesti leidnud, et juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimine on V.G-le iseloomulik käitumismuster, mis tuleneb karistusregistri väljatrükist ja Harju Maakohtu kohtuotsustest, mis näitab erilist ükskõikset suhtumist liiklus- ja õiguskorda. Eelmised karistused pole süüdistatavale mingisugust mõju avaldanud. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et süüdistatava süüd tuleb hinnata väikseks. Perekonna olemasolu ning uute kuritegude toimpanemisega kaasnevad tagajärjed olid süüdistatavale alati teada, kuid sellele vaatamata ei pidanud ta vajalikuks oma käitumist korrigeerida, seega süüdistatav ise asetas perekonna oma teadliku käitumisega raskesse olukorda ning viitamine perekonna toimetuleku raskustele on selgelt hilinenud. Maakohus on samuti põhjalikult vastanud kaitsja taotlusele, miks pole süüdistatava suhtes kohaldatavad KarS § 69 sätted. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ka selles osas ning ei pea vajalikuks neid korrata.
8. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et esitatud apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 326

lg-st 3 jätab kohtukolleegium esitatud apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata. 9. Õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 64,8 eurot. Kohtukolleegium leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatava kanda ning kuulub temalt väljamõistmisele. allkirjastatud digitaalselt 4