KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 31. august 2021 Kriminaalasja number 1-20-9517 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Erkki Hirsnik ja Aarne Sarjas Kriminaalasi D.Z-i sü

§ 136lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 4.

mai

1. a otsus Apellant Süüdistatav D.Z Isikukood XXX; elukoht: XXX; emakeel: eesti keel, töökoht puudub Teised apellatsioonimenetluse pooled Kaitsja advokaat Heiki Kuningas Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Terje Aleksašin Kannatanu M.L. , tema esindaja advokaat Olavi Järve Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Jätta Tartu Maakohtu
3. mai
4. a otsus sisuliselt muutmata, kuid teha täpsustus lähenemiskeelu kohaldamise osas maakohtu otsuse punktis 6.1, sõnastades selle järgmiselt: minna M.L. ele lähemale kui 50 meetrit, välja arvatud oma kinnistul viibides.
5. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Objartel & Partnerid kaudu 308 (kolmsada kaheksa) eurot 40 senti, sealhulgas käibemaks 51 (viiskümmend üks) eurot 40 senti, advokaat Heiki Kuningale süüdistatav D.Z-ile määratud korras kaitse teostamise eest apellatsioonimenetluses.
6. Jätta süüdistatav D.Z-il apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud 308,40 eurot (sh käibemaks 51,40 eurot) riigi kanda.
7. Välja mõista Eesti Vabariigil kannatanu M.L. e (M.L. ; isikukood XXX) kasuks valitud esindaja advokaat Olavi Järve poolt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabikulud 840 (sh käibemaks 140 eurot). Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. PÕHIOSA I. Süüdistus
8. D.Z-i süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1 järgi selles, et ta ässitas
9. septembril 2019 kella 20.00 paiku XXX metskonna metsas oma koera M.L. ele kallale, andes käskluse „fass“, mille peale koer ründas M.L. t ning hammustas kannatanut paremast jalast, tekitades kannatanule hammustushaavad parema jala sääre eespinnal ja labajala välispinnal ning nahamarrastuse paremal kannal. Seejärel lükkas D.Z M.L. e kõhuli maha ja surus kannatanu kinnihoidmise käigus põlvedega tema turjale ja nimmepiirkonda, millega tekitas kannatanule nahaalused verevalumid kaela tagapinnal, alaseljal ja otsmikul, rindkere põrutuse, valulikkuse kaela tagaosas, selja üla- ja alaosas ning puusapiirkonnas. 1.
10. KarS § 136 lg 1 järgi süüdistatakse D.Z-i selles, et ta hoidis
11. septembril 2019 kella 20.00 paiku XXX metskonna metsas ilma seadusliku aluseta ca 20 minuti vältel kinni M.L. t, surudes ta pikali maha ja takistades tema lahkumist. II. Maakohtu otsus
12. Tartu Maakohus tunnistas
13. mai
14. a otsusega D.Z-i süüdi KarS §

KarS § 136 lg 1 järgi ning mõistis talle KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks 8 kuud vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täitmisele pööramata tingimusel, et D.Z ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Samuti rahuldati osaliselt M.L. e tsiviilhagi: D.Z-ilt mõisteti M.L. e kasuks välja 7,68 eurot varalise kahju katteks ja 1000 eurot mittevaralise kahju katteks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 lg 1 teise lause alusel kohaldati D.Z-ile lähenemiskeeldu üheks aastaks alates kohtuotsuse jõustumisest, millega keelati tal minna M.L. ele lähemale kui 50 meetrit ja M.L. ele kuuluva kinnistu (XXX , registriosa numbriga XXX , asukohaga XXX ) piirile lähemale kui 50 meetrit, v.a osas, kus M.L. ele kuuluval kinnistul ning D.Z-ile kuuluval kinnistul on ühine piir. Ühisel piiril keelati D.Z-il siseneda M.L. ele kuuluvale kinnistule. Juhuslikul kohtumisel M.L. ega kohustati D.Z-i eemalduma M.L. est teda kõnetamata siseruumides 5 meetri kaugusele ja muudel juhtudel 50 meetri kaugusele. Maakohus lahendas ka menetluskuludega seotu. 2

1. Nii kannatanu M.L. e kui ka süüdistatava D.Z-i kohtuistungil antud ütluste kohaselt on nad XXX naabrid alates
2. aasta jaanuarist, mil D.Z sinna kolis. Lisaks kinnitasid M.L. ja D.Z , et nad kohtusid
3. septembri 2019 õhtul XXX metsas ning selle kohtumise käigus haaras D.Z M.L. est kinni ja hoidis teda maapinnal pikali kuni politsei saabumiseni.
4. Järgnevalt tõi maakohus välja M.L. e ja D.Z-i ütlused, mis omavahel ei kattu, ning leidis, et kannatanu ütlused on usaldusväärsemad, mida põhjendas järgnevalt.
5. Salvestistelt nähtuv teave langeb kokku M.L. e versiooniga füüsilisele konfliktile vahetult eelnenud sündmuste ja konflikti täpse käigu osas. Kuna esimese M.L. e filmitud videosalvestise kohaselt seisab M.L. metsas enam-vähem ühe koha peal vaikides paigal ja talle läheneb eemalt mõõdukal sammul D.Z , polnud tegemist olukorraga, kus M.L. oleks vahetult enne konflikti algust D.Z-i kinnistult ära jooksnud ja D.Z katkestas M.L. e põgenemise koera abiga kuskil eemal. Sel juhul oleks D.Z põgenevale M.L. ele järele kiirustanud ja tal poleks olnud aega M.L. t pildistada. Samuti nähtub videosalvestiselt, et M.L. võtab välja kollast värvi mobiiltelefoni, misjärel keelab D.Z M.L. el helistamise ja toimub rüselus, mille tulemusel satub M.L. maapinnale pikali. Järelikult ei takistanud D.Z M.L. est kinni haaramisega viimase põgenemist, vaid tõele vastavad M.L. e ütlused, et D.Z ärritus teise mobiiltelefoni väljavõtmise peale, takistas M.L. el abi kutsumast ja surus M.L. e maapinnale pikali.
6. Edasi nähtub salvestiselt, et M.L. el on kaasas osaliselt seentega täidetud plastikämber ja seljas valget värvi riided, mis kinnitavad täiendavalt M.L. e versiooni, et ta käis metsas seenel ja oli D.Z-iga kohtumise ajal tagasiteel koju. Valget värvi riided eristuvad metsas üldisest taustast ja paistavad hästi silma, mistõttu pole loogiline, et inimene, kes soovib hämaras salaja ja loata võõral maal ringi käia ning sealt midagi varastada, paneks selga silmatorkavad riided. Samuti ei lange seeneämbri kaasas kandmine kokku võõral kinnistul salaja liikumisega. Õhtune kellaaeg ei välistanud seente korjamist. Kuigi politsei saabumise ajaks oli väljas juba pime, nähtub M.L. e videosalvestiselt, et D.Z-iga kohtumise ajal oli alles hämarduma hakanud ning maapind oli veel selgelt nähtav. Liiati ütles M.L. , et teadis, kus seened asuvad ning oli D.Z-iga kohtudes juba tagasiteel ja seened olid korjatud. Eelnevat arvestades tuvastas maakohus, et M.L. ei viibinud
7. septembri 2019 õhtul D.Z-ile kuuluvas metsas ega põgenenud sealt riigimetsa. M.L. käis riigimetsas seenel ja oli D.Z-iga kohtudes tagasiteel koju.
8. Häirekeskusesse tehtud kõnede helisalvestistelt kuuldub, et D.Z hoidis M.L. t maapinnal kinni ja mõlemad helistasid samaaegselt läbisegi Häirekeskusesse, paludes abi  D.Z soovis abi, sest pidas tema kinnistult ära jooksnud varga kinni, ja M.L. palus abi, sest naabrimees tuli talle kallale, rebib tema riideid, püüab telefoni käest ära võtta, hoiab kinni ja koer hammustab teda.
9. Maakohtu hinnangul on M.L. e ütlused usaldusväärsed ja langevad muude tõenditega kokku ka selles osas, et D.Z oli M.L. t maas kinni hoides põlvedega tema seljal nii, et ühe põlvega ronis M.L. e nimmepiirkonda ja teisega vajutas turjale. Samuti selles osas, et koer hammustas D.Z-i käskluse peale M.L. t. M.L. e ütlused füüsilise konflikti käigu osas on veenvalt üksikasjalikud. Arvestades nende detailsust, kirjeldas M.L. sündmuste tegelikku käiku ega mõelnud neid asjaolusid välja. 3
10. M.L. e ütlused langevad kokku ka muude tõenditega. Lisaks sellele, et M.L. e filmitud esimese videosalvestise kohaselt ässitas D.Z ilmselgelt agressiivset koera M.L. t ründama, öeldes korduvalt: „Hass! Hass!“, kuulduvad teiselt videosalvestiselt ja helisalvestistelt füüsilise konflikti ajal koera haukumine ja M.L. e korduvad hüüded, et koer hammustab teda või asub uuesti hammustama. Täiendavalt uuriti kohtus asitõendina
11. septembri
12. a sündmuskohale jõudnud politseiametniku rinnakaamera kahte videosalvestist. Esimeselt salvestiselt nähtuvalt esitas M.L. politseinikule omapoolse versiooni toimunust ja avaldas kummarduses, et tunneb seljas valu. Kui M.L. oli maas, tuli D.Z talle põlvega selga ja hoidis kuni politsei saabumiseni kinni. Samuti näitas M.L. politseinikule hambajälgi paremal säärel. Eelnevast nähtuvalt langeb M.L. e versioon toimunust kokku vahetult pärast ründe lõppu ilmnenud asjaoludega.
13. Maakohtu istungil uuriti tõendina ka Lõuna-Eesti Haigla AS-i tervisekaarti nr A26621 2019, mille kohaselt saabus M.L.
14. septembril 2019 kell 21.34 kiirabiga haiglasse ja tal diagnoositi sääre lahtised hulgihaavad  parema sääre eespinnal 3 haava ja labajalal 1 haav. Samuti oli M.L. e otsmikul 1 cm suurune punetav ala ja rindkere oli palpatsioonil valulik. Lisaks esitati tõendina foto M.L. e jalast, kust nähtuvad värsked haavad.
15. septembril 2019 politseiametniku poolt tehtud fotodelt nähtub samuti, et M.L. e paremal säärel on 3 haava, labajalal on 1 haav ja otsmikul on punetav laik.
16. Lõuna-Eesti Haigla AS-i tervisekaardi nr A26818 2019 kohaselt pöördus M.L.
17. septembril
18. a uuesti haiglasse, sest tal valutas
19. septembri 2019 toimunud füüsilise konflikti tõttu üle kogu keha, kõige valusam on kaelapiirkond ning alaselja ja parema puusa piirkond. M.L. el tuvastati lisaks
20. septembril 2019 fikseeritule kaelal hematoom, alaseljal turse ja sinakas hematoom, vasaku reie keskmise kolmandiku eespinnal sinakas hematoom ning vasaku sääre ülemise kolmandiku eespinnal samuti sinakas hematoom.
21. Arvestades, et M.L. kurtis vahetult pärast kinnihoidmist sündmuskohale saabunud politseiametnikule seljavalu ja avaldas, et D.Z oli põlvedega tema seljal, on M.L. e versioon konflikti käigu osas olnud algusest peale samasugune. Maakohtu istungil selgitas M.L. , et ta keskendus kinnihoidmise ajal muule ja valu tuli hiljem. Lisaks langevad M.L. e ütlused koera hammustuste kohta kokku video- ja helisalvestistega ning vahetult pärast kinnihoidmist politsei ja arstide fikseeritud vigastustega. Ütlused selle kohta, et D.Z oli põlvedega M.L. e seljal, langevad kokku aga
22. septembril 2019 fikseeritud täiendavate vigastustega, mil M.L. pöördus uuesti haiglasse. Seega vastavad M.L. e ütlused füüsilise konflikti käigu osas tõele.
23. Eeltoodud mõttekäiku ei kummuta ka süüdistatava D.Z-i väide, et ta ei näinud, et tema koer M.L. t pures, ja arvamus, et tema koer ei purenud ja et ta oli M.L. e kinni hoidmise ajal põlvedega maapinnal, mitte tema seljal. Maakohus märkis, et kuna D.Z tunnistas, et ta ei näinud, mida koer tegi, on sisutu tema arvamus, et koer ei hammustanud M.L. t. Väide, et M.L. t võis hammustada mõni tema enda loom, on spekulatsioon. Kriminaalasjas kogutud tõendid kogumis viitavad sellele, et D.Z-i koer hammustas M.L. t
24. septembril 2019 ja tekitas tema paremale jalale haavad. Kohtuistungil püüdis D.Z pigem konflikti käigus kannatanule tekkinud vigastusi pisendada. Arvestades viimati märgitut, pole usaldusväärsed ka D.Z-i ütlused, et ta polnud põlvedega kannatanu seljal.
25. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi
26. mai
27. a isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 20E-LÕI0035 kajastatud eksperdiarvamuse kohaselt esinevad M.L. el järgmised tervisekahjustused: hammustushaavad parema sääre eespinnal ja parema labajala välispinnal, 4 värsked nahaalused verevalumid otsmikul paremal, kaela tagapinnal
28. kaelalüli piirkonnas, alaseljal (lisaks pehmete kudede turse), vasaku reie ja sääre eespinnal ning värske nahamarrastus paremal kannal. Lisaks rindkere põrutus, valulikkus kaela tagaosas, selja ülaosas abaluude piirkonnas, nimmepiirkonnas ja puusapiirkonnas paremal; parema näopoole punetus.
29. Tuginedes ülaltoodud usaldusväärsetele tõenditele kogumis, tuvastas maakohus, et D.Z haaras
30. septembril 2019 kella 20.00 paiku XXX metskonna metsas M.L. est kinni, lükkas ta kõhuli maha ja hoidis teda maapinnal kinni ca 20 minutit kuni politseipatrulli saabumiseni. Lisaks surus D.Z kinnihoidmise käigus kannatanu tahte ületamiseks põlvedega M.L. e turjale ja nimmepiirkonda, millega tekitas kannatanule nahaalused verevalumid kaela tagapinnal, alaseljal ja otsmikul, rindkere põrutuse, valulikkuse kaela tagaosas, selja üla- ja alaosas ning puusapiirkonnas. Samuti ässitas D.Z enne M.L. est kinni haaramist oma koera M.L. ele kallale, andes korduvalt käskluse: “Hass!“ ja kinnihoidmise käigus ründaski koer M.L. t ja hammustas korduvalt teda paremast säärest, tekitades kannatanule hammustushaavad parema jala sääre eespinnal ja labajala välispinnal ning nahamarrastuse paremal kannal.
31. Koera hammustuse tagajärjel M.L. e paremale jalale tekkinud veritsevate hammustusjälgede näol on tegemist tervisekahjustusega KarS § 121 lg 1 mõttes. Kuna D.Z ässitas füüsilise konflikti alguses korduvalt agressiivset koera M.L. ele kallale, surus seejärel M.L. e jõuga maapinnale pikali ja hoidis M.L. t kinni, on koerahammustused omistatavad D.Z-ile. Seega tekitas D.Z M.L. ele kehavihastusi ja füüsilist valu nii vahetult ise kui ka kasutades selleks vahendina oma koera. Eelnevast tulenevalt vastab D.Z-i käitumine KarS § 121 lg 1 objektiivsetele tunnustele.
32. Hammustushaavad, marrastus ja füüsiline valu on koera ründe tüüpiline tagajärg ning verevalumid, põrutus ja valulikkus on tüüpiline tagajärg olukorras, kus üks inimene lükkab teisele inimese jõuga maapinnale pikali ja surub mitmekümne minuti jooksul põlvedega tema kehale. Sellest tulenevalt pidas D.Z vähemalt võimalikuks ja möönis, et ta tekitab M.L. ele oma tegevuse käigus kõnealuseid kehavigastusi ja füüsilist valu. Seega pani D.Z KarS § 121 lg 1 objektiivsetele tunnustele vastava teo toime tahtlikult, s.o kaudse tahtlusega.
33. KarS § 136 lg 1 näeb kuriteona ette teiselt inimeselt seadusliku aluseta vabaduse võtmise. Kuna D.Z muutis M.L. e maapinnal kinnihoidmisega võimatuks viimase lahkumise, on D.Z-i tegevus käsitatav vabaduse võtmisena KarS § 136 lg 1 mõttes. Mis puudutab vabaduse võtmise seaduslikku alust, siis selles osas viitas kaitsja asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 41, mille kohaselt võib valdaja oma valdust jõuga omavoli vastu kaitsta, ning KarS §-le 266, mis näeb ette karistuse valdaja tahte vastaselt hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseadusliku tungimise eest. Nimelt oli D.Z oma kinnistu piirid tähistanud ning sellest tulenevalt sai M.L. aru, kus D.Z-i mets asub ja et D.Z ei soovi võõraste viibimist oma maal. D.Z väitis, et M.L. viibis vahetult enne süüdistuses kirjeldatud sündmusi tema metsas ja D.Z-i tegevuse eesmärk oli M.L. e kinnipidamine ja politseile üleandmine, et tõendada kannatanu loata viibimist tema maa-alal. D.Z ei teadnud, miks M.L. tema metsas oli ja ta tahtis selles selgust saada. Kuna D.Z kutsus politsei välja ja andis M.L. e politseile üle, on süüditunnistamine KarS § 136 lg 1 järgi välistatud.
34. Maakohus kaitsja mõttekäiguga ei nõustunud. Esiteks ütles D.Z kohtuistungil, et ta oli veendunud, et M.L. tuli tema kinnistule varastama ja asus põgenema 5 kohe, kui D.Z küsis, miks ta seal on. D.Z järgnes M.L. ele, haaras temast kinni ja hoidis teda maapinnal paigal, sest M.L. oli tema kinnistul ja D.Z polnud suutnud eelnevatel aastatel tõendada, et M.L. valetab, et ta ei käi D.Z-i kinnistul. Eelnevast tulenevalt polnud isegi D.Z-i versiooni kohaselt M.L. ele järgnemise ja tema kinnipidamise eesmärk kinnistul loata viibimise lõpetamine, vaid M.L. e põgenemise takistamine ja tema vastu tõendusteabe saamine. Järelikult ei tule D.Z-i tegevust õigustava asjaoluna ühelgi juhul kõne alla valduse kaitsmine kinnistul loata viibimise eest ja seega on omaabi välistatud. Teiseks leidis eelpool tuvastamist, et M.L. ei viibinud
35. septembril 2019 õhtul vahetult enne füüsilist konflikti D.Z-i kinnistul, vaid käis riigimetsas seeni korjamas. Seega ei teostanud D.Z valduse kaitsmiseks omaabi.
36. Kaitsja märkis, et KarS § 266 sätestab karistuse muu hulgas valdaja tahte vastaselt piirdega alale tungimise eest. D.Z-i tegevuse eesmärk oli M.L. e vastu tõendusteabe saamine ja tema kinni hoidmine kuni politsei saabumiseni. Korrakaitseseaduse (KorS) § 14 ps 3 sätestatud igaühe õigust pidada kinni kuriteo toimepanemiselt tabatud isik ja toimetada ta politseisse. Ka see õiguslik alus on maakohtu hinnangul välistatud. Kuna KarS § 266 lg-s 1 kirjeldatud tegu on väärtegu (mitte kuritegu), ei õigusta üksnes loata kinnistul viibimine teiselt inimeselt vabaduse võtmist kuni politsei saabumiseni. Järelikult ei osuta kaitsja väited D.Z-i tegevuse õiguspärasusele. Isegi juhul, kui M.L. viibinuks D.Z-i kinnistul, poleks D.Z-il olnud selle asjaolu tõendamiseks seaduslikku alust M.L. elt vabadust võtta. Kuna M.L.
37. septembril 2019 ei viibinud D.Z-i kinnistul, polnud D.Z-il mõistlikku ega objektiivset alust kahtlustada M.L. t tol korral kuriteo - varguse või varguse katse toimepanemises.
38. D.Z realiseeris KarS § 136 lg 1 objektiivsetele tunnustele vastava teo tahtlikult. Kuna M.L. ei viibinud D.Z-i kinnistul ega üritanud kohapealt põgeneda, pidas D.Z vähemalt võimalikuks ja möönis, et ta hoiab M.L. t kinni seadusliku aluseta. Praegusel juhul ei eksisteerinud ühtki objektiivset asjaolu, mis andis D.Z-ile aluse loota, et M.L. e kinnipidamine tema vastu tõendusteabe kogumiseks võiks olla seaduslik. Samuti sätestab KarS § 17 lg 3, et seaduse mittetundmine ei välista tahtlust ega ettevaatamatust. Järelikult võttis D.Z M.L. elt seadusliku aluseta vabaduse kaudse tahtlusega ja täitis KarS § 136 lg 1 subjektiivsed tunnused.
39. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad nii KarS § 121 lg 1 kui § 136 lg 1 tunnustele vastava teo toimepanemise osas.
40. D.Z realiseeris KarS §

§ 136lg 1 tunnused ühe teoga  D.Z-i eesmärk oli M.L.

e kinnihoidmine kuni politsei saabumiseni ning kinnihoidmise käigus tekitas ta M.L. ele kehavigastusi ja füüsilist valu. Tiheda ajalis-ruumilise seoses tõttu on D.Z-i tegevus käsitletav ühe kokku kuuluva teona. Seega tuleb D.Z-ile mõista karistus KarS § 136 lg 1 kui raskemat karistust ettenägeva sätte alusel.

1. Kuigi D.Z kohtles M.L. t üsna agressiivselt ja tekitas talle arvestatavaid kehavigastusi, hoidis ta samas M.L. t metsas kinni ca 20 minutit kuni politseipatrulli saabumiseni ehk võrdlemisi lühikest aega. Seega ei riivanud D.Z M.L. e vabaduspõhiõigust väga oluliselt. Arvestades vabaduse võtmise ja kehalise väärkohtlemise intensiivsust, on D.Z-i süü KarS § 136 lg 1 karistusraamide kontekstis keskmisest väiksem. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid pole. 6
2. D.Z-i ja M.L. e omavahelised suhted olnud aastaid problemaatilised, üksteisega suhtlemine ega kokkulepete sõlmimine pole tulemuslik, puudub mistahes usaldus ning vastastikku heidetakse ette õiguste ja vara rikkumist. Ka praeguse kriminaalasja esemeks oleva füüsiline konflikt polnud seotud M.L. e käitumisega konkreetsel ajahetkel, vaid selle ajendiks oli D.Z-i väljakujunenud põhimõtteline veendumus, et M.L. soovib temalt varastada ja tema vara kahjustada. Mingit muud põhjust D.Z-i arvates M.L. el metsas viibimiseks polnud. Sellest tulenevalt tuleb saata käesoleva kriminaalasja lahendamisega selge signaal, et omavahelise tüli eskaleerumine peab lõppema ja omavaheliste tülide lahendamine kuritegude toipanemisega pole aktsepteeritav. Kuna D.Z-i pole varem kriminaalkorras karistatud, ei vaja ta samas edasise õiguskuuleka käitumise tagamiseks väga karmi kohtlemist. Ka üldpreventiivsed kaalutlused ei nõua raske karistuse mõistmist.
3. KarS § 136 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. Pidades silmas naabrite vaheliste tüli ulatust ja vastastikust vaenulikku meelestatust, ei piisa D.Z-i mõjutamiseks siiski rahalisest karistusest. Lähtudes eeltoodud kaalutlustest, tuleb D.Z-ile karistuseks mõista 8 kuud vangistust, mis tuleb jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel üheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.
4. Maakohus rahuldas M.L. e tsiviilhagi osaliselt ning mõistis D.Z-ilt M.L. e kasuks välja 7,68 eurot varalise kahju katteks ja 1000 eurot mittevaralise kahju katteks. Ülejäänud osas jäi tsiviilhagi rahuldamata.
5. Maakohtu hinnangul on lähenemiskeelu taotlus osaliselt põhjendatud, s.o D.Z-i ja M.L. e vahelise füüsilise distantsi osas. D.Z-i ja M.L. e vahelised suhted on olnud aastaid problemaatilised, nende vahel on varemgi olnud konflikte ning D.Z on jätkuvalt põhimõtteliselt veendunud, et M.L. soovib temalt varastada ja tema vara kahjustada. Samuti selgub kannatanu esindaja esitatud helisalvestiselt, mis tehti ümarlaual, et D.Z-i hinnangul on tal õigus M.L. t natuke raputada kui muidu ei saa. Vältimaks sellises olukorras konflikti eskaleerumist ja isikuõiguste täiendavat kahjustamist, on õigustatud kohaldada lähenemiskeeldu, keelates D.Z-il lähenemine M.L. ele lähemale kui 50 meetrit ning lähenemine M.L. ele kuuluva kinnistu (XXX , registriosa numbriga XXX , asukohaga XXX ) piirile lähemale kui 50 meetrit, v.a osas, kus M.L. ele kuuluval kinnistul ja D.Z-ile kuuluval kinnistul on ühine piir. Ühisel piiril tuleb D.Z-il keelata M.L. e omandis olevale kinnistule sisenemine. Juhuslikul kohtumisel M.L. ega on D.Z kohustatud eemalduma M.L. est teda kõnetamata siseruumides 5 meetri kaugusele ja muudel juhtudel 50 meetri kaugusele. Pidades silmas senist õiguste rikkumise intensiivsust, tuleb lähenemiskeeldu kohaldada üheks aastaks. III. Apellatsioon
6. Maakohtu otsuse peal esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja advokaat Heiki Kuningas, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja D.Z-i õigeks mõista. Lisaks palub kaitsja jätta tsiviilhagi rahuldamata, lähenemiskeeld kohaldamata ja M.L. e õigusabikulud tema enda kanda. Peamised apellatsioonis esitatud seisukohad on järgmised.
7. Maakohus on küll leidnud, et esimese M.L. e videosalvestise kohaselt seisis ta paigal ja filmis D.Z-i, mistõttu poleks D.Z-il ära jooksmise korral olnud aega M.L. t pildistada. Samas pole asjas tõendeid, milline oli ajavahemik hetkest, kui D.Z M.L. t märkas, hetkeni, mil viimane peatus. Maakohtu otsusest pole aru saada, mis hetkest M.L. seisma jäi, s.o kas hetkel, kui D.Z korralduse andis või siis kui D.Z temani jõudis. Viimane on loogilisem ja usutavam, sest olukorras kus D.Z järele jõudis, 7 polnud mõtet eest ära minna. Seega jäi M.L. seisma ja asus filmima. Pole usutav, et M.L. seeni korjates ühel kohal seisis. Kellegi eest ära joostes on keeruline filmida ja kvaliteetset pilti saada. Käesoleval juhul on salvestis selge, mis viitab sellele, et see on tehtud paigal olles. Seega pidi M.L. mingil ajal seisma jääma. Paraku pole võimalik detailselt tuvastada seisma jäämise aega. Seega on maakohtu järeldus, nagu kinnitaks esimene salvestis täielikult M.L. e ütlusi, väär ja ei tugine tõenditele.
8. Kohtuotsuses tuuakse esile, et D.Z-il polnud aega liikuvat M.L. t filmida, mistõttu pidi M.L. paigal seisma. Kuna toimikus pole D.Z-i poolt tehtud salvestisi, pole võimalik hinnata, kas need on tehtud liikumises või paigal olles, kas on salvestatud liikuvat või seisvat objekti. Seega jääb ebaselgeks, millele maakohus tugineb.
9. Maakohus õigustab M.L. e käitumist sellega, et õhtune aeg ei välista seente korjamist. Samas on võimalik, et seened olid korjatud varem, valgel ajal. Seega oli D.Z-il igati põhjus kahtlustada M.L. t õigusvastases käitumises. Seda järeldust toetavad kümned nelja aasta jooksul politseisse esitatud teated, mis ei heida M.L. ele head varju. D.Z-il oli põhjust karta mõnda järjekordset negatiivset käitumisakti. Maakohus ei ole hinnangu andmisel arvestanud toimikusse kogutud teateid õigusrikkumiste kohta. Nendele on viidatud vaid lähenemiskeeldu otsustades, mitte aga D.Z-i ja M.L. e tegevuse hindamisel.
10. Maakohtu hinnangul suurendab M.L. e ütluste usaldusväärsust see, et koer hammustas teda jalast ning D.Z vajutas ta turjale. Samuti on maakohus seisukohal, et D.Z ässitas koera M.L. t hammustama. Kuigi koera hambajäljed on tuvastatud, tuleb tuvastada seegi, kas koer ründas D.Z-i käsu peale. Maakohtus antud seletustest ja salvestistest nähtub, et D.Z jõudis M.L. e juurde koos koeraga. Tõendid ei kinnita, et ajal, kui D.Z kohale jõudis, haukus ja kargles koer ümber M.L. e. Käskluse „hass“ andis D.Z üksnes M.L. ele lähenedes. Kui koer hammustas M.L. t ässitamise peale, oleks ta seda pidanud tegema vahetult M.L. e juurde jõudes.
11. M.L. e ütlusest nähtuvalt hammustas koer teda jalast, kui ta oli pikali. Samas oli põlvili maas ka D.Z ning mõlemad tegelesid sel ajal hädaabinumbrile helistamisega. Koera ässitamisest juttu ei olnud. Ka D.Z ise on öelnud, et koera käitumist ta kogu aeg ei näinud. Kuivõrd D.Z ei jälginud kogu aja jooksul koera tegevust, ei saanud ta koera keelata.
12. Lahendada tuleb ka küsimus, kas D.Z kasutas koera ründe toime panemise vahendina või tegutses koer iseseisvalt sõltumata peremehe käsust. Koera omaniku vahetu mõju koera tegevusele toimis siis, kui koerale korraldusi anti. Korralduse „hass“ alusel koer ei rünnanud. Järgnevalt side koera ja omaniku vahel katkes ning D.Z koeraga enam ei tegelenud ja käske ei jaganud. D.Z oli hõivatud muu tegevusega. Kui koer sel ajal ründas, tegi ta seda iseseisvalt. Selliselt kaasneb vastutus VÕS § 1060 järgi. Sellest tulenevalt on maakohus on andnud faktilistele asjaoludele ebaõige hinnangu ja vääralt kohaldanud materiaalõigust.
13. Maakohus on asunud seisukohale, et D.Z vajutas M.L. e turjale ja nimmepiirkonda eesmärgiga tekitada valu. Samas ei selgu, millest selline järeldus tuleneb, miks oleks D.Z pidanud aru saama, et M.L. el on valus. Pole üldteada, et turjale, nimmepiirkonda vajutamine oleks valu tekitav. M.L. e väitel oli ta selgroog kunagi viga saanud, kuid pole tõendeid, et D.Z oleks seda teadnud. Samuti pole tuvastatud, millise jõu ja intensiivsusega vajutamine toimus. M.L. e väitel vajutas D.Z turjale ja 8 nimmepiirkonda, hoides teda sel viisil kinni. Kuna M.L. väidetavalt vastu ei hakanud, puudus vajadus suure jõu rakendamiseks. Maakohtu järeldused on põhjendamata.
14. Kohtuotsusest ei selgu, miks suurendavad M.L. e ütluste usaldusväärsust tema väited, et D.Z ässitas koera, D.Z oli põlvega seljas ja hoidis kinni politsei saabumiseni. Kumbagi väidet ei eita ka D.Z ise. Seega esinevad samad asjaolud, millele maakohus osutab M.L. e ütlustes tähelepanu, ka D.Z-i ütlustes. Vahe on üksnes detailides. D.Z-i väitel toetus ta kinnipidamisel põlvega maha, koera hammustamist ei näinud. Jääb ebaselgeks, kuidas need suurendavad M.L. e ütluste kaalu võrreldes D.Z-i ütlustega. Kuigi maakohtu väitel on M.L. andnud kogu aeg ühesuguseid ütlusi, kehtib see ka D.Z-i ütluste kohta, ütlused ei kattu omavahel. Maakohus on järelduste tegemisel eiranud süütuse presumptsiooni põhimõtet. Samuti on õigustamatult tähelepanuta jäetud toimikus olevad avaldused erinevate õigusrikkumiste kohta. See asjaolu on tinginud M.L. e ütluste usaldusväärsusele ebaõige hinnangu andmise.
15. Vaidluse all on küsimus, kus viibis M.L. ajal, mil D.Z teda nägi. Siin on sõna-sõna vastu. Pole tõendeid, mis annaks eelistuse M.L. ele. Paraku on maakohus seda teinud, rikkudes sellega KrMS § 7 lg-s 3 sätestatut. Analüüsides toimikusse lisatud avaldusi õigusrikkumiste kohta on ainuüksi neile tuginemisel võimalik eeldada selle väite õigsust, et M.L. viibis D.Z-i kinnistul. Neile dokumentidele pole tuginetud, maakohus ei ole oma seisukohti põhjendanud ja kõiki tõendeid analüüsitud.
16. Ajendi M.L. e kinnipidamiseks annab ainuüksi nelja aasta pikkune käitumismuster, mis tuleneb esitatud avaldustest. Ühtegi avaldust pole tunnistatud valeavalduseks, kuigi ei ole algatatud menetlusi. Kui maakohus on seisukohal, et M.L. e kinnipidamise eesmärk oli tõendusteabe kogumine, siis see pole õigusvastane. Varguse tõendamiseks tuleb tõendada isikul võõra asja olemasolu või siis tõendada võõra asja omastamise katse. Ilma kahtlusalust kinni pidamata seda teha ei saa. D.Z-i käitumise õiguspärasus tuleneb ka sellest, et tema eesmärk oli õigusrikkuja üle andmine politseile. Kui kinnipidamise käigus sai M.L. vigastusi, siis välistab see tahtluse KarS § 121 suhtes.
17. Maakohus pole lähenemiskeelu kohaldamisel selle eesmärgist lähtunud, milleks on teise isikuga igasuguse suhtluse vältimine, tema elu- ja töökohale lähenemise või seal viibimise keelamine ja lähenemise keelamine avalikus ruumis. D.Z-ile kuulub kinnistu, mille koosseisus on metsa- ja põllumaa ning hoonete alune maa. Kinnistu hooldamiseks ja kasutamiseks peab vabalt liikumine olema võimalik kogu kinnistu piires. Lähenemiskeelu piirang on osas, kus M.L. e ja D.Z-i kinnistute piirid kokku puutuvad. Samas puutub D.Z-i kinnistu kokku ka teiste kinnistutega, kus pole keelatud kolmandate isikute viibimine. Vaadates nelja aasta pikkuseid ebanormaalseid suhteid pole välistatud M.L. e viibimine mistahes D.Z-i kinnistu piiri osas. Kuna lähenemiskeelu ulatus on 50 meetrit, takistab see kinnistu kasutamist ja sellel vaba liikumist. Lähenemiskeelu eesmärgiks ei saa olla isikul talle kuuluva asja kasutamine. Seega absoluutne lähenemiskeeld pole põhjendatud ja antud juhul läheb vastuollu põhiseaduse §-s 36 sätestatuga. D.Z-il peab säilima õigus igal ajal viibida igas kinnistu punktis.
18. Käesoleval juhul oli konflikti põhjuseks M.L. e viibimine D.Z-i kinnistul. M.L. oli teadlik, et D.Z ei soovi tema viibimist oma kinnistul. Kui M.L. on seda keeldu eiranud, siis pole millegagi välistatud selle kordumine. Seega juhul, kui M.L. siseneb D.Z-i kinnistule peab D.Z eemalduma 50 meetrit. See tähendab, et nii saab piirata kinnistu kasutamist ja sellega rikutakse põhiseaduslikku õigust omandi kasutamiseks. 9 Maakohtu otsuses pole sõnagi sellest, et lähenemiskeeld ei kehti juhul, kui M.L. viibib D.Z-i kinnistul.
19. Lähenemiskeelu kohaldamine on põhjendatud juhul kui selle ajendiks olnud sündmus on värskelt aset leidnud, toimub jätkuvalt suhtlus, mis võib viia uute kuritegudeni. Kui sündmus leidis aset augustis 2019 ja peale seda pole asjaosalised kontakteerunud ega suhelnud, siis puudub reaalne oht kellegi õiguste riiveks. Ohuna ei saa käsitleda vastastikust üle kinnistu piiri filmimist. Pigem on see privaatsuse rikkumine või ebaseaduslik jälitustegevus, mis on kaitstav teiste õiguskaitse vahenditega. Seega puuduvad tõendid, mis kinnitaks lähenemiskeelu aktuaalsust käesoleval ajal.
20. Kui kohtu hinnangul on lähenemiskeeld vajalik, siis saab see kehtida vaid avalikus ruumis, kus M.L. est eemaldumine on lihtne. Samas pole avalikus ruumis isikutel konflikte aset leidnud. Peamiseks murekohaks on ühise piiriaia lõhkumine ja loomade tungimine D.Z-i kinnistule, mis nähtub ka politseile esitatud avaldustest. D.Z-i õigeksmõistmisel tuleb tsiviilhagi jätta rahuldamata.
21. IV. Apellatsiooni vastused
22. Apellatsioonile vastas ringkonnaprokurör Terje Aleksašin, paludes jätta kohtuotsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Prokuratuuri hinnangul on apellatsioon põhjendamatu. Kaitsja seisukohad apellatsioonis on põhiliselt samad, mis maakohtus. Maakohus on neid oma otsuses põhjalikult analüüsinud, hinnanud kõiki tõendeid kogumis, käsitlenud kannatanu ja süüdistatava ütluste usaldusväärsust ning põhjendanud, millistele tõenditele D.Z-i süüditunnistamine tugineb. Samuti on kohtuotsuses põhjendatud lähenemiskeelu kohaldamise vajadust.
23. Apellatsioonivastuse koos kannatanu seisukohtadega on esitanud ka M.L. e esindaja advokaat Olavi Järve, kes palub jätta kaitsja apellatsioonkaebus rahuldamata ja kannatanu menetluskulud süüdistatava või riigi kanda. Kannatanu vaidleb apellatsioonis esitatud seisukohtadele täies ulatuses vastu. Apellatsioonist nähtub, et kaitsja on selles korranud maakohtus juba korduvalt öeldut ning on maakohtu otsuse vaidlustanud põhjusel, et ta ei nõustu maakohtu poolt tehtud järeldustega. Kohtuotsusega mittenõustumine ei anna alust järeldada, et maakohus on oluliselt rikkunud materiaalõigust või menetlusnorme. Maakohus on oma otsuse rajanud esitatud tõenditele ja teinud seejuures korrektse järelduse. V. Ringkonnakohtu seisukoht
24. Ringkonnakohus tutvus kriminaalasjaga ning leiab, et Tartu Maakohtu
25. mai
26. a otsuse tühistamiseks põhjust ei ole. Maakohus on tõendeid üksikasjalikult uurinud, andnud tõenditele hinnangu ning neid kogumis hinnates jõudnud veendumusele, et D.Z-ile esitatud süüdistus on tõendatud. Kohtukolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt ka menetlusõiguslikke eksimusi, mistõttu on D.Z-i süüdimõistmine seaduslik. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnangutega tõenditele ning tehtud järeldustega, samuti põhjalike vastustega kaitsja argumentidele. Apellatsioonis esitatu ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale D.Z-i süüdimõistmises. Tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 jätab ringkonnakohus seetõttu esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vastab apellatsioonis tõstatatud küsimustele. Küll aga väärivad tähelepanu kaitsja argumendid seoses lähenemiskeelu kohaldamisega. 10
27. Puudub vaidlus selles, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas toimus D.Z-i ja M.L. e vahel füüsiline konflikt. Kuigi apellatsioonis esitatud versiooni kohaselt viibis M.L.
28. septembri 2019 õhtul konfliktile eelnenud ajal D.Z-ile kuuluval kinnistul, on maakohus veenvalt tuvastanud, et nii see siiski polnud. Vaadelnud M.L. e jäädvustatud videosalvestusi ning kuulanud Häirekeskuse helisalvestisi, leidis maakohus, et salvestitelt nähtuv teave langeb kokku M.L. e ütlustega konfliktile vahetult eelnenud sündmuste ja füüsilisele konflikti enda toimumise asjaolude osas.
29. M.L. e ütluste kohaselt läks tema
30. septembril 2019 kella 19 paiku üle oma kinnistu riigimetsa seenele, kohtudes tagasiteel D.Z-iga . Viimasele kuuluval kinnistul viibimist M.L. eitab, selgitades, et teab, kus D.Z-i kinnistu asub ning vältis seda teadlikult. D.Z väitis vastu, et läks
31. septembri 2019 õhtul harjumuspäraselt oma kinnistu piire kontrollima ja nägi M.L. t enda metsas. Selle peale andis korralduse peatuda, et aru pärida, mida M.L. sellisel kellaajal seal teeb. Kuna M.L. jooksis ära, võttis D.Z ta kinni, tabades ta umbes 10 meetrit väljaspool oma kinnistu piire. Seega on sündmuste täpse käigu kohta kaks erinevat versiooni.
32. Kaitsja on seisukohal, et M.L. e ja D.Z-i sõna-sõna-vastu olukord tuleks tõlgendada KrMS § 7 lg 3 kohaselt D.Z-i kasuks. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Nimelt ei tõlgendata KrMS § 7 lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses süüdistatava süüdiolekus tema kasuks mitte igasugust kahtlust, vaid ainult kõrvaldamata kahtlus. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika on olnud jätkuvalt seisukohal, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa omada sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt nt RKKKo 3-1-1-38-11 p 18). Kuigi konflikti alguse kohta on otsesteks tõenditeks vaid M.L. e ja D.Z-i omavahel vastuolus olevad ütlused, on neid võimalik hinnata ja kontrollida nende usaldusväärust teiste kriminaalasjas olevate tõendiga, mida maakohus on teinud ja veenvalt põhjendanud, miks ta peab õigeteks ja usaldusväärseteks just kannatu ütlusi.
33. Esimese astme kohtu istungil uuriti asitõendina muu hulgas süüdistuses märgitud ajal ja kohas M.L. e poolt telefoniga tehtud videosalvestisi. Kokku on videosalvestisi kolm. Kuna esimese ja peamise (ülejäänud kahelt videosalvestiselt on valdavalt nähtav vaid rüselus) M.L. e filmitud videosalvestise kohaselt seisab M.L. metsas vaikides enam-vähem ühe koha peal paigal ja talle läheneb eemalt mõõdukal sammul D.Z , pole usutav D.Z-i versioon juhtunust, et tegemist olnuks olukorraga, kus M.L. oleks vahetult enne konflikti algust D.Z-i kinnistult ära jooksnud. Kaitsja väidab vastu, et M.L. e filmitud esimene videosalvestis ei toeta tema ütlusi, leides esiteks, et pole teada, milline oli ajavahemik hetkest, mil D.Z M.L. t märkas, hetkeni, mil M.L. peatus. Teiseks viitab videosalvestise selgus sellele, et see on tehtud paigal olles. Seega, on loogilisem, et D.Z märkas mingil hetkel M.L. t oma kinnistul liikumas, andes talle korralduse seisma jäämiseks. Kuna M.L. korraldusele ei allunud, asus D.Z-i eda jälitama, tabades ta riigimetsas, mille peale M.L. teda filmima asus.
34. Kohtukolleegium kaitsja mõttekäiguga ei nõustu. M.L. e esimesel videosalvestusel kõlav rahulik hääl ning paigalseis kinnitavad M.L. e ütlusi, mille kohaselt D.Z-i poolt väidetud tagaajamist ei toimunud. Pole eluliselt usutav, et vahetult pärast tagaajamist – sh ka koera poolt jälitamist – suudaks äsja eest ära jooksnud kannatanu momentaalselt jääda seisma, 11 panna häirimatult ämbri maha ning hakata hingeldamata rääkides filmima. Samuti on ainetu kaitsja väide, et kuna toimikus pole D.Z-i poolt tehtud salvestisi, ei ole võimalik hinnata, kas tema on pildistanud/filminud liikudes või seistes. Kannatanu videosalvestiselt on näha, kuidas süüdistatav liigub pildistades kannatanu poole, sh on mitmel korral näha pildistamisega kaasnevat punakat tooni valgussähvatust. Maakohus on videosalvestisel nähtust õigesti järeldanud, et M.L. pidi ka sellest tulenevalt paigal seisma, sest D.Z ei oleks jõudnud põgenevat M.L. t pildistada, vaid oleks pidanud talle järele kiirustama. Kuna ka ringkonnakohtu hinnangul ei anna olemasolevad tõendid mingit alust väita, et M.L. viibis eelnevalt D.Z-i kinnistul, ei oma mingit tähtsust ajavahemik, millal süüdistatav teda märkas kuni M.L. e kinnipidamiseni.
35. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus, nagu maakohuski, põhjust, miks peaks M.L. sündmuse kohta valetama. Tema ütlusi, mille kohaselt käis ta metsas seenel, kinnitavad tal kaasas olnud ämber seentega ning seljas olnud valget värvi riided. Inimene, kes soovib hämaras võõral maal salamahti ringi käia eesmärgiga sealt midagi varastada, ei paneks selga silmatorkavaid riideid. Valget värvi riided eristuvad keskkonnast isegi hämaral ajal. Viibinuks M.L. nii nagu D.Z väidab, temale kuuluval kinnistul, oleks D.Z suutnud ta sealsamas tabada. Ka esimeselt videosalvestiselt nähtuv D.Z-i mõõdukas tempos sammumine M.L. e poole ei kinnita kannatanu aktiivset jälitamist.
36. Kaitsja on maakohtule ette heitnud toimikus olevate erinevate õigusrikkumiste kohta tehtud avalduste tähelepanuta jätmist. Ringkonnakohus selle etteheitega ei nõustu. D.Z-i poolt esitatud süüteoteated ei anna mingit alust tunnistada M.L. e ütlusi ebausaldusväärseteks ega lisa teisalt usaldusväärsust D.Z-i ütlustele. Mõlemad on üksteise käitumise kohta teinud politseile arvukaid väljakutseid (D.Z-i vastavad teated kd 1, tl 61-68 ja M.L. e omad kd 1, tl 69-76). Täiesti arusaamatuks jääb kaitsja seisukoht, kuidas süüdistatava poolt tehtud väljakutsed kinnitavad, et tema räägib ka
37. septembril 2019 toimunu kohta õigust, samas kui M.L. e väljakutsed ei oma mingitki tähendust. Asjaolu, et maakohus ei pööranud tähelepanu D.Z-i (ega ka M.L. e) poolt politseile tehtud avaldustele, ei ole kaasa toonud kannatanu ütluste usaldusväärsusele ebaõige hinnangu andmist. Ainus, mille kohta need arvukad avaldused tunnistust annavad, on pikaaegsed naabritevahelised vaenulikud suhted.
38. Eeltoodust tulenevalt on ka ringkonnakohus seisukohal, et M.L. ei viibinud
39. septembril 2019 õhtul D.Z-ile kuuluval kinnistul. Esimese astme kohus on korrektselt leidnud, et käesoleval juhtumil polnud M.L. e kinnipidamine õigustatud. M.L. ei rikkunud D.Z-i valdust, mida viimane saanuks jõuga kaitsta. Samuti polnud D.Z-il ühtegi mõistlikku ega objektiivset alust kahtlustada M.L. t varguses või varguse katse toimepanemises.
40. M.L. e poolt tehtud esimeselt videosalvestiselt on näha, kuidas D.Z pildistades tema poole sammub, tema juurest jookseb M.L. e juurde koer, kes kannatanut ründab. Kaitsja väide, nagu rünnanuks koer kannatanut omaalgatuslikult on paljasõnaline ning vastuolus videosalvestisega. Kõnealusest videosalvestisest nähtub ringkonnakohtu hinnangul, kuidas D.Z-i poolt koerale hõigatud „hass“ mõjub koerale ässitavalt. Maakohtu istungil kinnitas ka D.Z ise koerale käskluste andmist, selgitades seda sooviga koera õpetada, mööndes, et soovis, et ta (M.L. ) kinni peetaks. Seega on D.Z-il olnud aktiivne roll koera käitumise suunamisel. Ta kasutas koera vahendina kannatanule kehavigastuste tekitamisel, kui andis käsklusega „hass“ korralduse M.L. t rünnata. Asjaolu, et D.Z täpselt ei näinud, kas koer kannatanut hammustas või mitte, ei oma tähtsust. Ta ei võtnud midagi ette, et koera takistada, seda isegi olukorras, kus kannatanu andis häirekeskusele teada, et koer 12 teda pureb. Samal ajal hoidis D.Z kannatanut kinni ja pidi seda kuulma. Seda kinnitab ka salvestis. Nii on teiselt salvestiselt kuulda M.L. e hingeldamist ja koera haukumist. M.L. hüüab: „Koer hakkab sul mind jälle hammustama! Kas te kuulete mind?“. D.Z vastab ükskõikselt: „Ta ei hammusta sind“. Hambajälgede olemasolu kannatanu jalal ja talle puremisega kehavigastuste tekitamist tõendavad sündmuskohale saabunud politseiametniku poolt tehtud fotod (kd 1 tl 44), Lõuna-Eesti Haigla poolt väljastatud tervisekaardid fotoga (kd 1 tl 41-43) ning ekspertiisiakt (kd 1 tl 46).
41. Lisaks eeltoodule tekitas D.Z kannatanule kehavigastusi ka teda maapinnal kinni hoides. Süüdistatav ja tema kaitsja ei vaidlusta seda, et D.Z hoidis M.L. t maapinnal kinni, küll aga väidab kaitsja seda, et D.Z ei pidanud aru saama, et M.L. el on valus, sest puudus vajadus suurt jõudu rakenda, kuna kannatanu ei osutanud vastupanu.
42. Ringkonnakohus kaitsja sellise argumendiga ei nõustu. Esmalt tuleb märkida, et kaitsja väide, et kannatanu vastupanu ei osutanud, on vastuolus kogutud tõenditega - nii kannatanu kui süüdistatava enda ütlustega, ka salvestistelt tuvastatava rüselusega. Ainuüksi D.Z-i ütlustest nähtub, et M.L. rabeles igal võimalusel jälle lahti ja tegi kõik, et sündmuskohalt minema pääseda. Kuna M.L. rabeles, pidi süüdistatav kasutama arvestatavat füüsilist jõudu. Arvestades lisaks võrdlemisi pikka ajavahemikku, mille vältel D.Z maas lamavata ja rabelevat kannatanud kinni hoidis, tema turja ja nimmepiirkonda põlvedega surus, pidas süüdistatav võimalikuks, et tekitab oma tegevusega M.L. ele valu ning möönis verevalumite, s.o kehavigastuste tekitamise võimalust. Sellest, et tegemist oli jõulise tugeva surumisega, annavad tunnistust ka kannatanul lisaks koera hammustustele tuvastatud vigastused: värsked nahaalused verevalumid otsmikul, kaela tagapinnal, alaseljal koos pehmete kudede tursega, vasaku reie ja sääre eespinnal; värske nahamarrastus paremal kannal; rindkere põrutus; katsumisel valulikkus kaela tagaosas, selja ülaosas abaluude piirkonnas, nimmepiirkonnas ja puusapiirkonnas; parema näopoole punetus.
43. Seega on maakohus leidnud korrektselt, et D.Z-i ekitas M.L. ele kehavihastusi ja füüsilist valu nii vahetult ise kui ka kasutades selleks vahendina oma koer, mis täidab KarS § 121 lg 1 alt 1 objektiivse koosseisu. D.Z-i pani kehalise väärkohtlemise M.L. e vastu toime vähemalt kaudse tahtlusega. Koera M.L. ele kallale ässitades, teda jõuga maha surudes ning maapinnal kinni hoides, pidas D.Z vähemalt võimalikuks, et tekitab oma tegevusega kannatanule füüsilist valu ning kehavigastusi.
44. Ringkonnakohtu hinnangul kõrvaldamata kahtlusi D.Z-i süüs ei jäänud ning maakohus on süüdistatava põhjendatult süüdi tunnistanud KarS §

§ 136lg 1 järgi. järgi. M.L. t tahtlikult ilma seadusliku aluseta 20 minutit maapinnal kinni hoides täitis D.Z ka Kar

S § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu.

1. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Olemasolevate tõendite alusel ei ole alust kontrollida D.Z-i käitumises õigusvastasust välistava asjaolu esinemist KarS § 31 lg 1 mõttes. Argument, et M.L. viibis tema kinnistul sooviga sealt midagi varastada, on vaid paljasõnaline kaitseversioon. Nii on ka süüdistatav ise Häirekeskusele tehtud kõnes korranud mitu korda, et varas on tema metsa taga, mitte tema kinnistul. Vaidlust ei ole selles, et D.Z pidas M.L. e kinni riigimetsas, mitte oma kinnistul.
2. Ringkonnakohus leiab, et D.Z-ile karistuse mõistmisel on maakohus arvestanud kõik KarS § 56 lg-s 1 ettenähtud asjaolusid. Maakohus on õigustatult leidnud, et kuna D.Z-i pole varem kriminaalkorras karistatud, ei vaja ta edasise õiguskuuleka käitumise 13 tagamiseks küll väga karmi kohtlemist, kuid sellegipoolest pole rahaline karistus tema mõjutamiseks piisav. Ringkonnakohus on maakohtuga ühel meelel, et D.Z-ile mõistetud 8 kuu pikkune vangistus vastab tema süü suurusele ning selle KarS § 73 alusel täitmisele pööramata jätmine on süüdlase isikut arvestades igati põhjendatud.
3. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus lähenemiskeeluga seonduvat.
4. Kaitsja väidab apellatsioonis, et lähenemiskeeld pole aktuaalne ega vajalik, sest sündmus leidis aset
5. aastal ja pärast seda pole asjaosalised kontakteerunud ega suhelnud, mistõttu puudub reaalne oht kellegi õiguste riiveks. Kohtukolleegium sellega ei nõustu ja leiab, et esimese astme kohus on lähenemiskeelu kohaldamise osas esitanud motiveeritud ja jälgitavad põhjendused. Tuleb maakohtuga nõustuda, et kuna D.Z on M.L. t füüsiliselt väärkohelnud ning nendevahelised suhted on pikka aega olnud väga pingelised, siis on lähenemiskeelu kohaldamine kannatanu isikuõiguste kaitsmiseks igati vajalik ja põhjendatud. Kuivõrd D.Z on M.L. e suhtes vägivaldselt juba käitunud, nende omavahelised suhted ei ole paranenud, esineb jätkuvalt oht, et kohtudes võib konflikt korduda ja olukord taas kontrolli alt väljuda.
6. Apellatsioonis on ette heidetud, et lähenemiskeeld piiraks D.Z-il võimalust oma kinnistul liikuda. Ringkonnakohus nõustub, et maakohtu poolt lähenemiskeelu kohaldamise sõnastusest saab järeldada, justkui peaks D.Z teatud juhtudel ka oma kinnistul viibides kannatanust eemalduma vähemalt 50 m kaugusele (juhul kui M.L. peaks olema mõnel teisel tema kinnistuga piirneval kinnistul), kuna erand on kehtestatud vaid tema ja kannatanu kinnistute vahelisel piiril, kus keelati D.Z-il üksnes M.L. e omandis olevale kinnistule sisenemine. Selline kohustus riivaks D.Z-i omandiõigust ebaproportsionaalselt. Eeltoodust tulenevalt tuleb lähenemiskeelu tingimusi ühe punki osas muuta (maakohtu otsuse punkt 6.1.) ja sõnastada see nii, et D.Z-il on keelatud minna M.L. ele lähemale kui 50 meetrit, välja arvatud oma kinnistul viibides.
7. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjenduse ja seisukohaga, et lähenemiskeelu kohaldamine üheks aastaks on asja konkreetseid tehiolusid arvestades põhjendatud ja proportsionaalne. KrMS § 3101 lg 1 kohaselt on lähenemiskeeldu võimalik kohaldada kuni kolmeks aastaks. Maakohus on seda teinud oluliselt lühemaks tähtajaks, mis kinnitab, et arvesse on võetud ka vägivaldsest konfliktist möödunud aega.
8. Kuna D.Z on M.L. e kehalises väärkohtlemises ja seadusliku aluseta vabaduses võtmises süüdi ehk tema süüditunnistamine KarS §

§ 136

lg 1 järgi on korrektne ning tsiviilhagi vaidlustatud pole, puudub vajadus tsiviilhagisse puutuvat hinnata.

1. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 2 tuleb jätta Tartu Maakohtu
2. mai
3. a otsus sisuliselt muutmata, kuid teha selles täpsustus lähenemiskeelu kohaldamise punktis 6.
4. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
5. Viimaks võtab ringkonnakohus seisukoha menetluskulude põhjendatuse ja väljamõistmise osas. apellatsioonimenetluses tekkinud
6. D.Z-ile riigi õigusabi korras määratud kaitsja esitas
7. mail 2021 taotluse õigusabi osutamise tasu 308,40 eurot hüvitamiseks. Tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks 4,5 tundi. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud nende 14 põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3‑1‑1‑90‑16, p 16). Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7, leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
8. KrMS § 185 lg 1 järgi, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 2 ettenähtud lahendi, jääb apellatsioonimenetluse kulu 308,40 eurot KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.
10. juuni 2021 esitatud seisukohtades palub kannatanu esindaja jätta M.L. e menetluskulud D.Z-i või riigi kanda. Arve nr 782-J kohaselt kulus esindajal maakohtu otsusega ja kaitsja apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja kaitsja apellatsioonkaebusele seisukohtade koostamiseks 7 tundi. Esindaja poolt esitatud spetsifikatsioonist tulenevalt on tunnitasu suuruseks 100 eurot, tasu suuruseks on 700 eurot, millele lisandub käibemaks 140 eurot. Kokku kulus M.L. el esindaja kuludeks 840 eurot.
11. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud spetsifikatsiooniga, leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja kohane ning taotletav tasu osutatud õigusabi eest oli mõistliku suurusega ning osutatud teenused kannatanu huvide kaitsmiseks põhjendatud. Seega tuleb M.L. ele hüvitada valitud esindajale makstud tasu 840 eurot. Kuna ringkonnakohus teeb lahendi KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel, jäävad ka kannatanul apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda, st need hüvitab talle Eesti Vabariik. (allkirjastatud digitaalselt) Ingeri Tamm Erkki Hirsnik 15 Aarne Sarjas