← Eesti

4-23-1826/41

Obsah (4)§ 50§ 17§ 39§ 56

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 16 lg 4). 11. Järgnevalt hindas kohus menetlusalust isikut iseloomustavaid andmeid, kuid kohtu järeldused W.O varasemate rikkumiste mõjust karistusele on vastuolulised. Ühelt poolt sedastas kohus, et tegemist on juba kolmanda karistusega, mis menetlusalusele isikule viimase aasta jooksul 2

(4)4-23-18264-23-1826 piirkiiruse ületamise eest määratakse. Kohus möönis, et varasemad rahatrahvid ei ole W.O uusi rikkumisi ära hoidnud ja see osutab kohtu arvates sellele, et „rahatrahv pole W.O suhtes tõhus mõjutusvahend ja see ei sunni teda oma liikluskäitumist muutma“. Samas asus kohus seisukohale, et „tegu ei ole n-ö saririkkujaga, kellel puuduks soov ja/või tahe ja/või võime liiklusnorme järgida“, mistõttu on rahatrahv piisav, et suunata teda õiguskuulekale käitumisele.
  1. Kohtupraktikas on selgitatud, et korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (Vt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-6-17, p-d 16–19.) Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus isik ei taju kiirusepiirangu rikkumisest tulenevat ohtu ja teda on varem sarnase rikkumise eest karistatud, õigustavad eripreventiivsed kaalutlused juhtimisõiguse äravõtmist (RKKK 02.12.2014, nr 3-1-1-77-14, p 13).
  2. Veenvad ei ole ka kohtu ülejäänud põhjendused kohtuvälise menetleja määratud karistuse tühistamise kohta. Maakohus märkis, et W.O-le pole varem juhtimisõiguse äravõtmist kohaldatud ei põhi- ega lisakaristusena (nt LS § 227 lg 5 p 2) ning ei ole põhjust eeldada, et ta oleks teadlik võimalusest, et kiiruse ületamise eest võidakse karistada juhtimisõiguse äravõtmisega. Maakohus järeldas W.O kehakeelest ja väljaütlemistest kohtuistungil, et juhtimisõiguse äravõtmise võimalikkus oli talle üllatuslik.
  3. Kolleegium tõdeb, et arusaadavalt ei välista juhtimisõiguse äravõtmist asjaolu, et menetlusalusele isikule pole varem seda karistust kohaldatud. Juhtimisõigust ei saa üldjuhul ära võtta vaid isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu (

§ 50lg 2).

Asjakohatu on ka maakohtu viide menetlusaluse isiku väidetavale teadmatusele, et ta võib piirkiiruse ületamise korral juhtimisõigusest ilma jääda. Erinevalt süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmisest (

§ 17

) või eksimusest teo keelatuses (

§ 39

) ei ole seaduses sätestatud karistusliigi ja -määra mittetundmisel õiguslikku tähendust (vt ka RKKK 20.04.2006, nr 3-1-1-20-06, p 8). Samuti tuleb juhtimisõiguse omandamiseks teha liiklusteooria eksam ja mootorsõiduki juhilt eeldatakse liiklusseaduse tundmist. 15. Seega tugines maakohus karistusliigi valikul sobimatutele argumentidele ja tegi karistuse mõistmisel kaalutlusvea, mis on käsitatav materiaalõiguse (

§ 56lg 1) ebaõige kohaldamise ja kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumisena (VTMS § 2, kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 3051 ja § 339 lg 2) .

  1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-dest 1 ja 2, tühistab kolleegium Harju Maakohtu
  2. augusti
  3. a otsuse W.O karistamises ja saadab väärteoasja tühistatud osas uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul lahendada uuesti üksnes menetlusalusele isikule mõistetava karistuse küsimus.
  4. W.O valitud kaitsja taotleb menetlusalusele isikule kassatsioonivastuse koostamise kulu hüvitamist summas 529,18 eurot. Taotluse ja sellele lisatud kuluarvestuse järgi osutas kaitsja W.O-le õigusabi 3 tunni 9 minuti ulatuses tasumääraga 140 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kolleegium peab õigusabi vajalikuks ja teenuse tunnihinda põhjendatuks, kuid arvestades, et väärteoasi ei ole mahukas ega õiguslikult keerukas, ei saa pidada mõistlikuks 3

(4)4-23-18264-23-1826 õigusteenuse ajakulu. Kolleegium loeb mõistliku suurusega kaitsjatasuks, mis tuleb VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt W.O kasuks välja mõista, 361,20 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.