← Eesti

1-23-5985/71

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 372lg 2 p 3 järgi Tartu Ringkonnakohtu 15.

novembri

  1. a otsus - P. T. kaitsjad vandeadvokaadi abi Elise Altroff ja vandeadvokaat Kaisa-Maria Kubpart; - kolmas isik MTÜ K, esindajad vandeadvokaadi abi Elise Altroff ja vandeadvokaat Kaisa-Maria Kubpart; kassatsioonid Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Mari Kartau
  2. aprill 2025, suuline menetlus P. T. kaitsjad ja MTÜ K esindajad vandeadvokaadi abi Elise Altroff ja vandeadvokaat Kaisa-Maria Kubpart; Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Mari Kartau RIIGIKOHUS OTSUSTAS:
  3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  4. novembri
  5. a ja Tartu Maakohtu
  6. mai
  7. a otsus, välja arvatud osas, millega ringkonnakohus mõistis riigilt P. T. ja MTÜ K kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjatele ja esindajatele makstud tasud.
  8. Mõista P. T. süüdistuses

§ 372lg 2 p 3 järgi õigeks.

  1. Vabastada aresti alt Tartu Maakohtu
  2. augusti
  3. a määrusega konfiskeerimise tagamiseks arestitud kolmanda isiku MTÜ K vara ning P. T-le kuuluv seade. Tagastada seade P. T-le.
  4. Tunnistajale hüvitatud sõidukulu jätta riigi kanda.
  5. Kassatsioonid rahuldada.
  6. Mõista Eesti Vabariigilt P. T. kasuks välja 12 171,32 eurot kriminaalmenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks (sealhulgas 6089,21 eurot kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses ning 6082,11 eurot kassatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest).
  7. Mõista Eesti Vabariigilt MTÜ K kasuks välja 1367,82 eurot kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses valitud esindajale makstud tasu katteks. 1-23-5985 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. P. T-d süüdistatakse karistusseadustiku (

) § 372 lg 2 p 3 järgi selles, et ta MTÜ K esindajana tegeles keelatud majandustegevusega, sest eutanaasia kui teenuse osutamine ei ole Eestis lubatud. Samuti osutas ta tegevusloata tervishoiuteenust, hinnates inimeste vaimset ja füüsilist seisundit ning pakkudes neile kasutamiseks enda valmistatud seadet, mille abil said kannatanud sooritada enesetapu. Ühtlasi andis ta nõu seadme kasutamiseks.

  1. a juulis andis P. T. sõnumivahetuse teel hinnangu tema poole pöördunud kannatanu terviseseisundile ning seejärel sõlmis temaga MTÜ K esindajana teenuse osutamise lepingu. Kannatanu maksis MTÜ-le K 3000 eurot ning süüdistatav viis seadme kannatanu elukohta. Enesetapukatse ebaõnnestus, kuna seadmest sai heelium otsa. Sama teenust pakkus süüdistatav veel kaks korda, täpsemalt
  2. juunil 2023 ja
  3. augustil 2023, ning siis seadet kasutanud inimesed surid. Kokku sai MTÜ K abistatud enesetapu teenuse pakkumise eest 8000 eurot. Nii osutas süüdistatav kavatsetult majandustegevusena tervishoiuteenust, kuigi tal pole arsti kvalifikatsiooni ega tegevusluba tervishoiuteenuse osutamiseks.
  4. Tartu Maakohtu
  5. mai
  6. a otsusega tunnistati P. T.

§ 372

lg 2 p 3 järgi süüdi ja teda karistati üheaastase vangistusega, mis jäeti

§ 74

lg-te 1 ja 2 alusel kahe aasta pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

§ 831lg 2 p 1 alusel konfiskeeriti MTÜ-lt K kuriteoga saadud 5000 eurot.

Maakohus luges süüdistuses kirjeldatu tõendatuks ning raha eest abistatud enesetapu teenuse osutamise majandustegevuses tervishoiuteenuse pakkumiseks, milleks süüdistataval tegevusluba polnud.

  1. Maakohtu otsuse vaidlustasid P. T. kaitsjad ja MTÜ K esindajad, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist, konfiskeeritud seadme ja raha tagastamist ning menetluskulude hüvitamist.
  2. Tartu Ringkonnakohtu
  3. novembri
  4. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega jäeti lahendamata süüdistatava kaitsja ja MTÜ K esindaja taotlus menetluskulude hüvitamiseks. P. T. kaitsjale ja MTÜ K esindajale kohtueelses menetluses ning maakohtu menetluses makstud tasud jäeti süüdistatava ning kolmanda isiku enda kanda. Kohus leidis kokkuvõtvalt järgmist.
  5. P. T. osutas tema poole pöördunud inimestele olemuslikult tervishoiuteenust: andis hinnangu nende terviseseisundile ja pakkus abistatud suitsiidi teenust. Ta poleks tohtinud seda teha. Süüdistatava tegevus oli püsiv: P. T. jõudis teenust pakkuda kolmele inimesele ning ilmselt oleks ta sellega ka jätkanud. Samuti teenis ta tulu. Järelikult oli see majandustegevus majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (MSÜS) § 3 lg 1 mõistes.
  6. Majandustegevus toimus

§ 372lg 2 p 3 tähenduses tervishoiuteenusega seotud tegevusalal.

Liigitamaks mõnda tegevust tervishoiuteenuseks, tuleb lisaks tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg-s 1 sätestatud tervishoiuteenuse mõistele hinnata sellise tegevuse olemuslikku seost meditsiinivaldkonnaga. 7. Teiste inimeste terviseseisundit puudutavate oluliste otsuste vastuvõtmine ja sellest tingituna neile tervise pöördumatuks mõjutamiseks vahendi andmine on tervishoiuteenusega seotud tegevusala. Vaimse ja füüsilise terviseseisundi hindamine abistatud enesetapu üle otsustamiseks on olemuslikult diagnoosimine. Süüdistatav tegi kindlaks, kas teenuse soovija põeb parandamatut haigust ega tule varsti enam iseendaga toime, kuid suudab väljendada vaba tahet. Abistatud enesetapu teenuse pakkumine sõltus P. T. hinnangust, kas teenuse soovija kannatab ravimatu haiguse all ja on võimeline otsustama endalt elu võtmise üle. Süüdistatava otsene eesmärk oli leevendada inimese vaevusi nii, et too saab elu lõpetamisega vaevadest lahti. Tema tegevusel oli ilmne pöördumatu mõju inimorganismile ning seadme valesti kasutamine võis kaasa tuua raskeid meditsiinilisi tüsistusi. 2

(8)1-23-5985 8. P. T. osutas seega eriarstiabiteenust, mille puhul on nõutav tegevusluba ja tervishoiutöötaja kvalifikatsioon. Tema teenus on väliselt võrreldav anestesioloogiaga. Eriarstiabina osutatud tervishoiuteenusel ei pea tingimata olema ravimise või tervise taastamise eesmärk (vrd nt plastikakirurgia ja nõelravi). Kuna heeliumi manustamise tagajärjel inimene lämbub, võib heeliumi sissehingamisel põhjustatud surma paigutada rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni (RHK-10) erinevate jaotiste alla. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) ja teiste riikide praktikas on abistatud enesetappu peetud just tervishoiuteenusega seotud tegevuseks. Kokkuvõtvalt on süüdistatava teenus tegevusluba vajav eriarstiabi TTKS § 40 lg 1 p 3 mõistes. Kuna P. T-l seda tegevusluba polnud, on

§ 372lg 2 p 3 objektiivne koosseis täidetud.

Süüdistatav tegutses kavatsetult.

  1. P. T. ei eksinud teo keelatuses. Ta kahtles teenuse osutamise õiguspärasuses ja küsis selle lubatavuse kohta Riigiprokuratuuri arvamust. Talle vastati, et eutanaasia ja abistatud enesetapp on Eestis keelatud. Isegi kui süüdistatav polnud täiesti kindel, et tema tegevus on keelatud, pidas ta seda siiski võimalikuks ning polnud seega keelueksimuses. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  2. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid P. T. kaitsjad, kes taotlevad süüdistatava õigeksmõistmist, äravõetud seadme tagastamist ning kõigi kulude riigi kanda jätmist. 11.

§ 372sätestab vastutuse keelatud või tegevusloata majandustegevuse eest.

Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millist alternatiivi on kohus kohaldanud. Otsuses pole viidatud normidele, mille järgi on selline majandustegevus keelatud. P. T. tegevus polnud ka tervishoiuteenuse osutamine ning see ei eeldanud tegevusluba. Kui P. T-le heidetakse ette tegevusloata majandustegevust, peaks sellise tegevuse jaoks olema võimalik tegevusluba taotleda.

  1. Abistatud enesetapp ei vasta eriarstiabi definitsioonile. Õigusaktides on tervishoiuteenuste loetelu ning seadusandja pole käsitanud tegevusluba nõudva tegevusena igasuguseid arstiabiga olemuslikult seotud tegevusalasid. TTKS ega selle alusel kehtestatud määrused ei nimeta elu lõpetamist tervishoiuteenusena. P. T. seade pole meditsiiniseade ning heelium ei ole ravim. Eestis on enesetapu abistamine õiguslikult reguleerimata. Kuna kliendid kasutasid seadet ise, ei olnud süüdistatav erinevalt ringkonnakohtu viidatud plastikakirurgist ja nõelravitsejast ravitoimingute tegija või tervishoiuteenuse osutaja. Heelium on tsiviilkäibes igaühele kättesaadav ning see pole vahend või meetod, millele teenusest huvitatud isik ise ligipääsu ei saaks. P. T. ei tegelenud diagnoosimisega. Ta ei tuvastanud parandamatu haiguse olemasolu – ei teinud uuringuid, teste vmt. Diagnoosimine ei ole see, kui keegi küsib teiselt tema haiguste kohta ja saab oma küsimusele vastuse. See ei ole ka elu lõpetamise tahte väljaselgitamine. P. T. ei otsustanud selle üle, kas haigus on ravimatu, ei hinnanud haiguse kulgemist ega võtnud vastu ühtegi teise inimese terviseseisundit puudutavat olulist otsust – selle otsuse tegid inimesed ise.
  2. Süüdistatav oli keelueksimuses. Ta ei saanud enesetapu abistamise karistatavuse kohta selgeid vastuseid ei Riigiprokuratuurilt ega Sotsiaalministeeriumilt. Keegi pole suutnud anda ammendavat vastust, kas ja miks on süüdistatava tegevus keelatud. Kohtudki pole viidanud selgepiiriliselt ühelegi normile, mille alusel on abistatud enesetapp keelatud majandustegevus. Kui mõni valdkond on õiguslikult nii korrastamata, on isiku vastutusele võtmine välistatud.
  3. MTÜ K kassatsioonis taotletakse konfiskeerimisotsustuse tühistamist ning arestitud raha kolmandale isikule tagastamist. P. T. tuleb õigeks mõista ning seetõttu jätta kolmanda isiku vara konfiskeerimata. 3

(8)1-23-5985
  1. Riigikohtu istungil jäid kaitsjad kassatsiooni juurde. Prokuratuur palus jätta kassatsiooni rahuldamata. Prokurör selgitas veel, et põhiseaduse järgi ei tohi kelleltki meelevaldselt elu võtta ning riik peab looma reeglid selleks, et inimeste tervis ja elu oleks kaitstud. Nii sätestabki TTKS, kes, kuidas ja milliseid tervishoiuteenuseid osutada tohib. Süüdistatav võttis endale eriarsti rolli, kuigi tal ei olnud selleks vajalikku pädevust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Riigikohus nõustub kassaatoritega ja leiab erinevalt maa- ning ringkonnakohtust, et süüdistatav ei osutanud tervishoiuteenust. Seetõttu on tema karistamine talle süüks arvatud teos välistatud ja P. T. tuleb õigeks mõista.
  3. Faktiliste asjaolude üle menetletavas asjas vaidlust ei ole. Nagu kohtud tuvastasid, pakkus P. T. MTÜ K kaudu enda valmistatud seadet, mis võimaldas inimestel minna vabasurma. Ta suhtles teenuse soovijatega, sõlmis nendega MTÜ K nimel teenuse osutamise lepingu, viis seadme inimese elukohta, andis selle kasutamiseks vajalikud juhised ning seejärel lahkus. Seadme kasutajad kandsid raha MTÜ K arvelduskontole. 18.

§ 372

lg 2 p 3 järgi on karistatav tegevusloata majandustegevus tervishoiuteenusega seotud tegevusalal. P. T. süüditunnistamiseks selle sätte järgi tulnuks niisiis tuvastada, et tema tegevus oli majandustegevus ja ta osutas loakohustuslikku tervishoiuteenust, milleks tal aga luba ei olnud. Kolleegiumi hinnangul neid koosseisulisi asjaolusid P. T. käitumises ei ilmne.

  1. Majandustegevuse tuvastamisel tuginesid kohtud MSÜS § 3 lg-le 1, mille kohaselt on majandustegevus iseseisvalt teostatav, tulu saamise eesmärgiga ja püsiv tegevus, mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud. Ei vaielda, et P. T. tegutses iseseisvalt ja püsivalt. Samuti ei ole sellise teenuse osutamine ühegi seadusega Eestis keelatud. Ka riiklik süüdistaja möönis Riigikohtu istungil, et keelatud majandustegevuses P. T-d seetõttu süüdistada ei saa. Nendes majandustegevust iseloomustavates tunnustes seega vaidlust ei ole.
  2. Küll aga jääb kolleegium maa- ja ringkonnakohtuga eri meelt küsimuses, kas ja milles väljendus P. T. väidetav tulu saamise eesmärk. Ringkonnakohus märgib selles osas lakooniliselt üksnes seda, et P. T. teenis teenuse osutamisega tulu. Jättes kõrvale, et selline sedastus ei ole samastatav eesmärgiga karistusõiguslikus tähenduses (vrd RKKK 14.11.2019, 1-18-4372/82, p 27), tuleb tõdeda sedagi, et ka tulu saamist kui sellist pole faktidele tuginevalt tuvastatud. Raha laekus MTÜ K kontole. Mittetulundusühingu eesmärgiks või põhitegevuseks ei või aga olla majandustegevuse kaudu tulu teenimine, ühingu tulu võib kasutada üksnes põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks ning kasumit ei või jaotada oma liikmete vahel (mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 1 lg-d 1 ja 2). Praeguses asjas ei ole tuvastatud, et MTÜ K kontole laekunud raha oleks jõudnud süüdistatavani. Seetõttu on arusaamatu, kuidas on P. T. isiklikult tulu teeninud või mille põhjal on tuletatav tema tulu teenimise eesmärk: nt pole mingeid viiteid, et mittetulundusühingu loomine oli ainult formaalsus ning tegelikult oli süüdistataval plaan kogu raha endale saada.
  3. Eeltoodu aga ei tähenda, nagu ei saaks majandustegevusest käesoleval juhul üldse rääkida. Õige on maakohtu viide MSÜS § 3 lg-le 2, mille järgi loetakse tegevus, mille suhtes on loakohustus, majandustegevuseks ka siis, kui selle eesmärgiks pole tulu teenimine. Selleks, et käsitada P.T. osutatud teenust majandustegevusena MSÜS § 3 lg 2 tähenduses, tuleks seega tuvastada, et tema tegevus oli loakohustuslik tervishoiuteenus.
  4. TTKS § 2 lg 1 järgi on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, 4

(8)1-23-5985 hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuste loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Sotsiaalministri
  1. jaanuari
  2. a määruse nr 13 „Tervishoiuteenuste loetelu kehtestamine“ § 1 järgi on tervishoiuteenused RHK-10-s loetletud haiguste diagnoosimise ja ravimisega seotud tervishoiuteenused ning Põhjamaade Meditsiinistatistika Komitee kirurgiliste protseduuride klassifikatsioonis loetletud kirurgilised protseduurid. Loakohustus eri liiki tervishoiuteenustele on sätestatud TTKS §-s 40, mille lg 1 p 3 kohaselt on luba vaja mh eriarstiabi osutamiseks. Ringkonnakohus pidaski kõnealust teenust eriarstiabi osutamiseks. Riigikohus selle seisukohaga ei nõustu, põhjendades seda järgmiselt.
  3. P. T. ei tegelenud ennetamise, diagnoosimise ega ravimisega ehk talle ei saa omistada ühtki TTKS § 2 lg 1 mõistes tervishoiuteenuse sisuks olevat tegevust. Ennetustegevust ei heideta P. T-le ette ka süüdistuses, mistõttu sellel küsimusel kolleegium järgnevalt ei peatu.
  4. Riigikohus nõustub kassaatorite seisukohaga, et P. T. ei tegelenud diagnoosimisega. Diagnoosimine eeldab uuritava seisundi igakülgse uurimise põhjal mõne haiguse olemasolu ja iseloomu määramist. Nagu kassaatorid viitavad, on TTKS-is ja selle alusel kehtestatud määrustes diagnoosimine läbivalt seotud konkreetse haiguse tuvastamisega RHK-10 koodi täpsusega. P. T. ei teinud ühtki arstiteaduslikku ega ka sellele sarnanevat uuringut või muud diagnostilist protseduuri. Ta ei tuvastanud, millist haigust inimene põeb. Kannatanu haigus oli diagnoositud juba varem ning viimane üksnes avaldas süüdistatavale enda terviseandmeid. Kellegi teise poolt pandud diagnoosi teadmiseks võtmine ei ole diagnoosimine TTKS § 2 lg 1 mõttes. Ka ei ole seda kellegi suremistahte väljaselgitamine. Ringkonnakohuski möönab, et saab rääkida diagnoosimisega võrreldavast tegevusest, kuid ei tuvasta, et P. T. oleks tegelikult ise midagi diagnoosinud, st inimese rohkem või vähem põhjaliku uurimise tulemusena mõne haiguse olemasolu ja iseloomu tuvastanud.
  5. Samuti pole P. T. teenus käsitatav tegevusena tervishoiuteenuse osutamisel. Süüteoetteheide seisnes selles, et süüdistatav ehitas ja andis inimestele raha eest kasutada aparaadi, mille abil said viimased iseseisvalt minna vabasurma. P. T. ei olnud surma vahetult põhjustanud tegevusega seotud: ta ei viibinud kohapeal, ei käitanud aparaati ise ning seega ei olnud toimunu ka tema vahetu kontrolli all. Temast ei sõltunud mingil moel, kas üldse ja millal aparaati kasutati. Teisisõnu ei mõjutanud P. T. vahetult ise kellegi terviseseisundit pöördumatult ega kaalukalt – inimesed tegid seda omakäeliselt. Pelgalt vahendi andmine, mida inimene täie teadlikkuse juures iseseisvalt kasutab ja mille kasutamise tulemil ta sureb, ei ole ravitegevus TTKS § 2 lg 1 tähenduses. Teisisõnu ei tegutsenud P. T. justkui anestesioloog, millele ringkonnakohus enda argumentatsioonis viitab. Ringkonnakohtu käsitlus kaotaks sisuliselt igasuguse erisuse täideviimis- ja osavõtuteo vahel.
  6. Lisaks eelöeldule välistab P. T. vastutuse tegevusloata tervishoiuteenuse osutamise eest ühemõtteliselt see, et tema tegevusel ei olnud ühtki TTKS § 2 lg-s 1 nimetatud eesmärki. Ringkonnakohus on leidnud, et P. T. ravis inimesi, täpsemalt osutas eriarstiabi. Juba üldkeeleliselt ei ole võimalik teadlikku surma põhjustamist mõista ravimisena, kuivõrd viimase all peetakse silmas kehalise ja/või vaimse heaolu taastamiseks, teatud juhtudel ka senise seisundi säilitamiseks mõeldud tegevust. Kellegi elu lõpetamine ei saa mitte mingil kujul olla käsitatav inimese terviseseisundi halvenemise ärahoidmise, tema vaevuste leevendamise ega ka tema tervise taastamisena TTKS-i tähenduses. Kehtiv seadus peab tervishoiuteenuse erinevate vormide juures selle vältimatuks osiseks just elu alalhoidmist. Ainuüksi argumendiga, et süüdistatav soovis leevendada parandamatult haigete inimeste vaevusi, ei saa tema tegevusele seega omistada tervishoiuteenuselt (ravilt) oodatavat eesmärki. Kehtiv õigus ei võimaldada ravina käsitada tegevust, mis sihipäraselt tervist kahjustab. Surm on aga inimkeha faktiliselt kahjustav: see on peaaju või vereringe funktsioonide täielik ja pöördumatu lakkamine (surma põhjuse tuvastamise seaduse § 3 lg 1). Tegevus, mille eesmärgiks on surma kui tagajärje esilekutsumine, ei ole niisiis tervishoiuteenus (ravi) TTKS § 2 lg 1 tähenduses, isegi kui selle taustal võib jaatada vaevuste leevenemist. 5
(8)1-23-5985
  1. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu järeldusega, justkui poleks TTKS § 2 lg-s 1 nimetatud tervishoiuteenuse eesmärk alati nõutav. Tervishoiuteenuse määratlus on ühemõtteliselt seotud tervishoiuteenuse eesmärgiga (vt seaduseelnõu 447 SE, Riigikogu IX koosseis, algtekst, lk 15). Apellatsioonikohtu viited plastikakirurgiale ja nõelravile ei ole asjakohased. Nõelravil on tervist taastav eesmärk ning sama saab väita plastikakirurgia kohta (vt ka seaduseelnõu 447 SE, Riigikogu IX koosseis, muudatusettepanekute loetelu 2, lk 2). Niisamuti pole veenev Riigikohtu otsustele asjades nr 3-1-1-76-16 ja 3-1-1-46-06 tuginev ringkonnakohtu argumentatsioon. Neis lahendites kõne all olnud toimingud olid ühemõtteliselt suunatud tervise parandamisele, mitte aga kahjustamisele. Ka viitavad kassaatorid õigustatult, et kõigis esitatud näidetes on toimepanija ise aktiivse tegevusega sekkunud teiste inimeste tervisesse. P. T. seda aga ei teinud, vaid andis inimestele üksnes seadme ning viimased võisid ise otsustada, kas ja millal seda kasutada.
  2. Asjakohatud on ringkonnakohtu otsuses tehtud viited RHK-10-le ning püüd paigutada heeliumi sissehingamise tagajärjel saabuv surm mõne RHK-10-s nimetatud surma põhjuse alla. Surma hilisem diagnoosimine ei ütle midagi selle kohta, kas surmale eelnenud tegevus oli tervishoiuteenus. Nagu kaitsjad tabavalt märgivad, saab tervishoiuteenusena käsitada toiminguid, mille abil ennetatakse, diagnoositakse või ravitakse RHK-10-s loetletud haigusi, mitte toiminguid, mille eesmärk on kutsuda esile mõni seal loetletud tagajärg. RHK-10 viimases peatükis on loetletud ka selliseid tegevusi, millel pole otsest tervise taastamise eesmärki (nt ümberlõikused, kõrva läbitorge ja „täpsustamata menetlus tervise taastamisest erineva eesmärgiga“). Pole iseenesest välistatud, et siia alla on võimalik paigutada nii eutanaasia kui abistatud vabasurm riikides, kus eutanaasia ja/või abistatud vabasurm on määratletud tervishoiuteenusena. Silmas tuleb aga pidada, et Eestis ükski seadus eutanaasiat ega abistatud vabasurma arsti tegevusena ei käsitle ning sellele tervishoiuteenuse kvaliteeti ei omista. RHK-10 ei määratle, mis on tervishoiuteenus, vaid üksnes loetleb eri diagnoose, kaebusi ja seisundeid. See on diagnostiline kvalifikatsioon, mille eesmärk on võimaldada koguda riikides andmeid suremuse ja haigestumuse kohta, mitte tervishoiuteenuse sisu selgitav normistik. Kehtiv õigus peab tervishoiuteenuseks vaid RHK-10-s loetletud haiguste ennetamist, diagnoosimist ja ravi ning kirurgilisi protseduure, sidudes tervishoiuteenuse mõiste selgelt selle tervist taastava eesmärgiga. Seega läheks RHK-10 viimasele peatükile tuginevalt ravi mõiste laiendav tõlgendamine vastuollu TTKS-is toodud tervishoiuteenuse mõistega, eriti seal nimetatud eesmärkidega.
  3. Eraldi tuleb rõhutada, et nii nagu karistusnormi ei tohiks sedavõrd laiendavalt tõlgendada, nagu praegu on tervishoiuteenuse mõiste sisustamisel tehtud (vt RKKK 08.03.2017, 3-1-1-117-16, p 27; 20.04.2018, 4-17-4621/22, p 14), ei saa kohus meelevaldselt laiendada ka majandustegevuse kitsendusi. Mingil tegevusalal majandustegevuse täielik keelamine või selle lubamine üksnes tegevusloa alusel sätestatakse seadusega olulisest avalikust huvist tuleneval põhjusel (MSÜS § 4 lg 2). Seaduses peavad seega olema kirjas need valdkonnad, milliste puhul on tegevusluba nõutav. Vabasurma abistamist ei ole üheski seaduses otse ega tervishoiuteenusena nimetamise kaudu loakohustuslikuks määratud.
  4. Isegi kui P. T. tegu vastanuks teoreetiliselt mõnele süüteokoosseisule, siis võinuks saabunud tagajärje talle omistamise välistada kannatanu enda õigushüvede ohtu asetamine. Tagajärge ei saa süüdistatavale omistada, kui kannatanu ennast teadlikult kahjustab või ohustab. Süüdistatav vabaneb vastutusest, kui kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest riskist, mida tema käitumine endas kätkeb, s.o ta mõistab, et tema tegevuse tagajärjeks on surm või vähemalt vahetu oht tema elule. Riigikohus on selgitanud, et selle põhimõtte materiaalõiguslik tähendus on kõigi süüteoliikide lõikes sama, kuivõrd enda individuaalsete õigushüvede (teadlik) ohtu asetamine vastutusvõimelise isiku poolt kuulub õigushüve kandja autonoomia hulka. (Vt RKKK 05.10.2021, 1-20-3046/33, p-d 37-38; 11.04.2024, 1-22-1990/69, p-d 21-22.) 6
(8)1-23-5985
  1. Käesoleval juhtumil ei põhjustanud P. T. vahetud teod kellegi surma, vaid tema teenust kasutanud inimesed otsustasid ise elust lahkuda. Olles allkirjastanud vastavasisulise lepingu ning saanud P. T-lt asjakohased juhised seadme kasutamiseks, oli inimestel täielik arusaam sellest riisikost, mida nende käitumine endas kätkeb, ning ka võimalikust õigushüve kahjustavast tagajärjest. Kui viimased ei oleks ise elust lahkumise otsustust vastu võtnud ja sellest johtuvalt tegutsenud, poleks nende surm ka saabunud. Teisisõnu on igal arusaamisvõimelisel inimesel õigus elust omal soovil lahkuda ning karistusõiguslik vastutus sellele teole kaasaaitamise eest saab kõne alla tulla üksnes siis, kui inimene ise pole võimeline seda tegema või tal pole täit arusaamist oma tegude tähendusest.
  2. Kokkuvõtvalt ei ole tuvastatud asjaoludel vabasurma mineku abistamine tervishoiuteenuse osutamine TTKS § 2 lg 1 tähenduses, kuna surmava vahendi sellisel kujul kasutada andmine ei ole diagnoosimine ega ravimine ning puudub TTKS § 2 lg-s 1 nimetatud eesmärk. Seetõttu polnud P. T. teguviis loakohustuslik ja talle ei saa ette heita tegevusloata majandustegevust. Neil põhjustel ei vasta süüdistatava tegu

§ 372lg 2 p 3 tunnustele ja ta tuleb õigeks mõista. 33. Eeltoodu alusel ja juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p--st 1, tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu

  1. novembri
  2. a ja Tartu Maakohtu
  3. mai
  4. a otsuse, välja arvatud osas, milles ringkonnakohus mõistis riigilt P. T. ja MTÜ K kasuks välja menetluskuluna apellatsioonimenetluses valitud kaitsjatele ja esindajatele makstud tasud. Riigikohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab P. T.

§ 372

lg 2 p 3 järgi õigeks, vabastab MTÜ K AS-is LHV Pank asuva konto ja sellel olevad rahalised vahendid ning P. T-le kuulunud seadme aresti alt. Kogu menetluskulu jääb KrMS § 181 lg 1 ja § 186 lg 1 alusel riigi kanda. Kassatsioonid tuleb rahuldada.

  1. P. T. valitud kaitsja ja MTÜ K esindaja Alar Salu esitas maakohtule taotluse hüvitada kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjale ning esindajale makstud tasu. Taotluse kohaselt tegi A. Salu tasustatavat tööd kokku 31,25 tundi hinnaga 180 eurot tund, s.o kokku 7457,03 euro (sh käibemaks) eest. Kolleegiumi hinnangul on see summa KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistlik, taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Seetõttu mõistab kolleegium KrMS § 181 lg 1 ja § 175 lg 1 p 1 alusel riigilt MTÜ K kasuks välja 1367,82 eurot ja süüdistatava kasuks 6089,21 eurot koos käibemaksuga kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjale ja esindajale makstud tasu katteks.
  2. P. T. kaitsjad esitasid Riigikohtule taotluse hüvitada süüdistatava kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulu 22,3 tunni eest summas 6082,11 eurot (sh käibemaks). Kolleegiumi hinnangul oli õigusteenus vajalik ja sellele kulunud aeg põhjendatud. Seetõttu mõistab kolleegium KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 186 lg 1 alusel riigilt süüdistatava kasuks välja 6082,11 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks. Kokku mõistab Riigikohus riigilt süüdistatava kasuks välja 12 171,32 eurot kriminaalmenetluses kantud valitud kaitsjate tasu.
  3. Väljaspool kriminaalasja lahendamise piire märgib Riigikohus, et niisugune õiguslik olukord, kus vabasurma abistamisele kui teenusele pole sätestatud kindlaid reegleid, on senini olnud seadusandja valik. Mõistetav on istungil kõlanud prokuröri mure, et kui abi vabasurma minemisel hakatakse osutama teenusena, nõuab see inimese tervisesse sekkumise ulatust ja võimalike kuritarvituste vältimise vajadust silmas pidades selgeid põhimõtteid, sh selle sätestamist, millal võib seda teha, kes ja mille põhjal saab teenuse vajalikkuse üle otsustada ning kuidas protseduur tehakse. Selgete põhimõtete puudumine võib viia ebasoovitavate tagajärgedeni ning tuua kaasa riigi vastutuse. Ringkonnakohus viitab asjakohaselt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, mille järgi eeldab igasugune abistatud surma süsteem sellise tugeva õigusliku regulatsiooni olemasolu, mida saab praktikas tõhusalt ja ohutult rakendada. Kui riik lubab lihtsat juurdepääsu vabasurma abistamise teenusele, on iseäranis oluline, et kehtestataks vajalik õigusraamistik, hoidmaks ära võimalikke 7

(8)1-23-5985 kuritarvitusi selle teenuse osutamisel. (Vt EIK 13.06.2024, Dániel

ai vs. Ungari, p-d 48, 60, 63, 140–150; EIK 12.04.2022, Lings vs. Taani, p-d 49 ja 52 jj; EIK 20.01.2011, Haas vs. Šveits, p-d 54– 58; EIK 29.04.2002, Pretty vs. Ühendkuningriik, p-d 38–39; EIK 04.10.2022, Mortier vs. Belgia, p-d 139 ja 146.) (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.