Obsah (5)

§ 184§ 182§ 108§ 109§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-23-2726 Otsuse kuupäev 28. märts 2024 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 3.

) § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas
2. juulil 2023 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eesti Vabariiki elama asumiseks. PPA jättis
3. oktoobri
4. a otsusega nr 3-23-2726 15.3-3.2/788-1 kaebaja taotluse välismaalaste seaduse (VMS) § 219 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata.
5. PPA jättis
6. novembri
7. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/133 eelnimetatud PPA otsuse peale esitatud vaide rahuldamata.
8. Kaebaja esitas
9. novembril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA
10. oktoobri
11. a otsuse nr 15.3-3.2/788-1 ja
12. novembri
13. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/133 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks kohustamiseks.
14. Tartu Halduskohus võttis
15. detsembri
16. a määrusega kaebuse menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.
17. Kaebaja esitas
18. detsembril 2023 kohtule kaebuse täienduse.
19. Vastustaja esitas
20. jaanuaril 2024 kohtule vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
21. Kaebaja hinnangul on PPA tegevus õigusvastane ning tema tähtajalise elamisloa taotlus oleks tulnud sisuliselt läbi vaadata. Kaebaja on Eestis sündinud ja siin püsivalt elanud, samuti on tema pereliikmed siin, mistõttu esineb alus tähtajalise elamisloa saamiseks. Sisuliselt on kaebaja jätkuvalt pikaajalise elaniku staatuses. PPA otsus on vastuolus rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtete, Euroopa Liidu õiguse ja siseriikliku õigusega. PPA otsus on kaebajat diskrimineeriv. Tähtajalise elamisloa taotluses märkis kaebaja, et ta vajab elamisluba avavanglasse pääsemiseks. Kaebaja viitas vaides ka sellele, et VMS § 43 ei ühti justiitsministri
22. mai
23. a määrusega kehtestatud täitmisplaani § 17 lg 2 p-ga
24. Kaebaja palub jätta isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 71 kohaldamata, kuna õigusnorm on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse ja rahvusvahelise õiguse normidega.
25. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. PPA on kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest. Elamisluba on vajaduspõhine staatus ja vajadus elamisloa järele tekib isikul pärast vanglast vabanemist, mitte kinnipidamise ajal. Kaebaja puhul ei ole tähtajalise elamisloa olemasolu nõutav, kuna tal on Eestis viibimisalus tulenevalt VMS § 43 lg-st 3 ning kinnipidamisasutuses viibimise ajal ei pea olema Eestis viibimiseks muud VMS-s sätestatud alust. Tähtajalise elamisloa puudumine ei saa olla takistuseks ka avavanglasse paigutamisel. Pealegi on kaebaja viidatud justiitsministri
26. mai
27. a määrusega kehtestatud täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve otsus asjas nr 5-23-35). Kui isik on avavanglas, siis ta on endiselt kinnipeetav. Kaebaja ei ole tähtajalist elamisluba taotledes toonud välja, et ta vajab mingil muul põhjusel tähtajalist elamisluba. Olgugi et kaebaja on Eestis sündinud ning siin terve elu elanud, ei ole ta pikaajalise elaniku staatuses Euroopa Nõukogu
28. novembri
29. a direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses. PPA otsusega ei piirata kaebaja võimalusi pere- ja eraelule Eestis. Rahvusvahelisest õigusest, Euroopa Liidu õigusest ega ka põhiseadusest ei tulene välismaalasele õigust tähtajalise elamisloa saamisele, kaebajat ei ole ka kuidagi diskrimineeritud. Arvestades, et kaebaja kannab kuni
30. novembrini 2026 vanglakaristust, ei ole kaebajale otseselt tähtajaline elamisluba vajalik. Kaebaja taotlus ITDS § 7¹ kohaldamata jätmiseks on asjakohatu. Kaebaja ei ole põhjendanud, milles seisneb selle sätte vastuolu 2 3-23-2726 põhiseaduse ja Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ artikliga
31. Samuti ei riku PPA tegevus kuidagi kaebaja viidatud
32. septembri
33. a direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise kohta. Kaebajal on õigus taotleda tähtajalist elamisluba uuesti, kui ta on vanglast vabanemas. KOHTU SEISUKOHT
34. Vaidluse all on PPA otsuse, millega jäeti kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus VMS § 219 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata, õiguspärasus. Pooled on erineval seisukohal küsimuses, kas esineb alus tähtajalise elamisloa taotluse sisuliseks läbivaatamiseks olukorras, kus kaebaja kannab karistust kinnipidamisasutuses.
35. VMS § 43 lõike 1 punkti 5 kohaselt on välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. VMS § 43 lõike 3 järgi on Eesti kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus VMS § 43 lõike 1 punktis 5 sätestatud seaduslik alus ning neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud välismaalaste seaduses ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. VMS § 219 lg 1 p 6 näeb ette, et tähtajalise elamisloa taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja see jäetakse läbi vaatamata kui välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis.
36. Tartu Ringkonnakohus asus
37. augusti
38. a otsuses haldusasjas nr 3-22-1330 (vt p-d 22 ja 30) seisukohale, et VMS § 219 lg 1 p 6 ei anna PPA-le kaalutlusõigust kui tähtajalise elamisloa taotluse esitanud isikul on seadusest ja kohtuotsusest tulenev õigus ja kohustus Eestis viibida. Sellisel juhul tuleb taotlus jätta läbi vaatamata, sest normis nimetatud eelduse esinemise korral ei ole PPA-l õigust jätta normis nimetatud tagajärge kohaldamata või valida selle asemel mõnda muud tagajärge. Ehk teisisõnu, seadus ei anna PPA-le õigust otsuse tegemisel arvestada asjaoludega, mida ei ole nimetatud VMS § 219 lg 1 p-s 6 ega hinnata seda, kas taotluse sisuline lahendamine oleks otstarbekas ja soodustaks kaebaja suhtes vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamist. Ringkonnakohus rõhutas, et kehtiv õigus on ka selge küsimuses, kas kinnipidamisasutuses viibival välismaalasel on elamisluba nõutav. VMS § 43 lg-st 3 tuleneb otsesõnu, et Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava Eestis viibimise seaduslik alus on VMS § 43 lg 1 p-s 5 sätestatud seaduslik alus (vahetult seadusest ja kohtulahendist tulenev õigus ja kohustus Eestis viibida) ja neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud VMS-s ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. Seadusandja ei ole seejuures eristanud avavanglas viibivaid kinnipeetavaid ja kinnises vanglas viibivaid kinnipeetavaid. Kuna kinnipeetaval on seadusest ja kohtuotsusest tulenev viibimisalus, siis ei ole PPA-l alust vaadata läbi kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava tähtajalise elamisloa taotlust. Eelviidatud seisukohad ühtivad ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
39. novembri
40. a otsuses asjas nr 5-23-35 (vt pd 30-31) väljendatuga, et kui välismaalasel on seadusest tulenev õigus Eestis viibida, puudub üldjuhul põhjus talle elamisloa andmiseks ja tema elamisloa taotlus jääb läbi vaatamata.
41. Eeltoodud seisukohad VMS normide tõlgendamisel on asjakohased ka praeguses asjas. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibib jätkuvalt kinnipidamisasutuses ning kuni vabastamiseni ei ole tal tähtajalise elamisluba Eestis vaja. Kuna VMS § 219 lg 1 p 6 ei anna PPA-le sellises olukorras kaalumisruumi ning näeb ette vaid ühe valiku (taotlus jäetakse läbi vaatamata), siis on vaidlustatud PPA otsus õiguspärane. PPA-l ei lasunud kohustust taotlust sisuliselt lahendada ja kaebajat iseloomustavaid asjaolusid hinnata. Seetõttu ei oma selle asja 3 3-23-2726 lahendamisel tähtsust põhjused, mis kaebaja hinnangul kinnitavad tema tähtajalise elamisloa vajadust.
42. Tähtajalist elamisluba ei vaja kaebaja ka avavanglasse paigutamiseks. Riigikohus tunnistas kinnipeetava avavanglasse paigutamise eelduseks elamisloa tingimuse seadnud täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks (eelnimetatud otsus asjas nr 5-2335), mistõttu ei ole avavanglasse paigutamise eelduseks enam elamisloa omamine. Kaebaja viide ITDS §-le 7¹ ja kahtlus selle sätte põhiseaduspärasuses on asjakohatu, sest sellel sättel puudub igasugune seos vaidlustatud PPA otsusega. Nimetatud normi kohaselt ei pea vanglas kinni peetaval isikul olema isikutunnistust, elamisloakaarti ega Eesti Vabariigi poolt väljaantud reisidokumenti. Riigikohtu praktikast tulenevalt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus asja lahendades otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu üldkogu
43. märtsi
44. a otsus asjas nr 5-19-29, p 49). ITDS § 7¹ ei reguleeri tähtajalise elamisloa väljastamise tingimusi ja taotluse lahendamise korda, mistõttu ei sõltu sellest sättes asja lahendus. Kaebaja viited vastuolu kohta Euroopa Liidu õigusega on üldsõnalised ning asjakohatud. Tähtajalise elamisloa sisulise läbivaatamise korda kaebaja viidatud Euroopa Liidu õiguse normid ei reguleeri. Samuti ei ole PPA tegevuse õiguspärasuse hindamisel praegu oluline, kas kaebajat iseloomustavad asjaolud viitavad pikaajalise elaniku staatusele või mitte. Lahendatava vaidluse esemeks on tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmise otsuse õiguspärasus, mitte pikaajalise elaniku elamisloa väljastamise võimalikkus ja direktiivis 2003/109/EÜ sätestatud tingimuste täitmine.
45. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i kaebuse rahuldamata.

§ 108lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (

§ 109lg 1 ls 4).

15.

§ 175lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 4