Obsah (9)

§ 402§ 399§ 416§ 108§ 4034§ 403§ 94§ 1132§ 113

KOHTUOTSUS Tagaseljaotsus Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Kadri Mälberg Otsuse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2024, Pärnu Tsiviilasja number 2-23-11335 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ hagi M. V.

) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vaidlust ei ole, et BB Finance OÜ ja kostja vahel on 15.10.2019 sõlmitud laenuleping nr XXX, mille alusel sai kostja laenu 1360 eurot; 10.11.2019 sõlmitud refinantseerimisleping nr XXX, mille alusel sai kostja täiendavalt laenu summas 2235 eurot ning 13.12.2019 sõlmisid pooled refinantseerimislepingu nr XXX, mille alusel sai kostja täiendavalt laenu summas 900 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes.

6.

§ 399

lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Kostja oma laenulepingulisi kohtusi korrapäraselt ei täitnud, mistõttu saatis 12.05.2020 BB Finance OÜ kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale vähemalt kahenädalane tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja pole võlgnevust tasunud ka täiendava tähtaja jooksul, ütles BB Finance OÜ lepingud üles 27.05.2020. Laenuandja loovutas nõude hagejale 11.03.2021.Vaidlust ei ole, et kostjale on lepingute järgi võimaldatud laenu 4495 euro eest ning kostja on teostanud endisele võlausaldajale tagasimakseid summas 904,76 eurot ja hagejale summas 120 eurot. Kuna kostjaga sõlmitud laenulepingud nr XXX ja XXX on refinantseerimislepingud, millega refinantseeriti eelnevalt võlgnevuses olev laen ja lepingu põhiosa on moodustatud eelneva laenu põhivõlgnevusest ja intressist, siis seega arvestab hageja nõuet kostjale kasulikumal moel, s.o hageja arvestab kostja laekumised põhiosa katteks. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg 3470,24 (4495-904,763 120) eurot. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega

§ 108lg 1 mõttes.

7.

tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb

sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C-226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbijakaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64). 8.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. 9.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. 10. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel:

1. a)arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu 4 vormist;
2. b)aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi;
3. c)teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. 11. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 2. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). 3.

§ 4034

lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 4.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist piisavalt põhistanud. Hageja on kinnitanud kohtule, et laenuandja on kostja krediidivõimelisuse hindamise protsessis võtnud arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning kontrollinud pensioniregistrit ja maksehäireregistreid. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid maksehäireid polnud. Kohtu hinnangul ei ole esitatud andmed piisavad järeldamaks, et kostjal on piisav maksevõime. Taotluses on kostja märkinud, et tema igakuised netosissetulekud on 1100 eurot ning igakuised kohustused kokku 250 eurot ning kostjal on 2 ülalpeetavat. Muid andmeid kostjalt küsitud ei ole. Samuti ei ole kostjalt 5 küsitud pangakonto väljavõtet. Hageja on esitanud pensioniregistri päringute tõenduseks vastuses kohtule ekraani kuvatõmmise (sisaldub hageja 17.04.2024 menetlusdokumendi tekstis ja 09.08.2023 esitatud hagiavalduse lisas), millest aga ei nähtu kuidagi, kelle kohta see käib. Selle tõendamiseks, mida kostja lepingute sõlmimisel esitas, on hageja esitanud faili, milles on andmeväljad: töökoht: XXX, haridus: keskharidus, perekonnaseis: abielus, ülalpeetavate arv: 2, amet: „Palgatöötaja ettevõttes Aegunud“. Täpselt samade andmetega, kuid erinevate kuupäevadega on failis veel kümneid kandeid enne laenu väljastamise kuupäeva, tagasi kuni 29.08.2017, ning sellest veel omakorda varem, tagasiulatuvalt kuni 2013. a. (erinevate andmetega). Ning ka pärast laenude väljastamise kuupäeva, kuni 28.04.2020. Arusaamatuks jääb, mida tähendab „Palgatöötaja ettevõttes Aegunud“ ning kuidas see näitab, et hageja selgitas välja tarbija tagasimaksete allika ja olemuse ning seda krediidivõimelisuse seisukohast hindas. 5. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et krediidiandja ei järginud hagi aluseks olevate lepingute sõlmimisel

§ 4034nõudeid.

Kohus ei näe, et krediidiandja oleks välja selgitanud kostja sissetulekuallika olemuse (kogutud andmetes on viide „aegunud“ ning pensioniregistri väidetav väljavõte ei sisalda piisavalt tõendamiseseme asjaolusid), kontrollinud kostja olemasolevaid kohustusi, sh kohustusi seoses kahe ülalpeetavaga ning hinnanud senist maksekäitumist (laenude võtmist ja nende tagastamist). Seadus ei nõua tõepoolest laenusaajalt konto väljavõtte küsimist, ent paneb krediidiandjale kohustuse veenduda laenutaotleja maksevõimes. Seega konto väljavõtte küsimata jätmine on krediidiandja enda risk - risk, et ta ei veendu piisavalt ning seega ei suuda ka hiljem tõendada, et ta on vastutustundliku laenamise kohustust täitnud. Krediidiandja võib sellise riski võtta, ent peab sel juhul arvestama

§ 4034lõikes 7 sätestatud tagajärgedega.

Ka Riigikohus on märkinud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 214-21710/105, p 25.3) 6. Kohus leiab, et krediidiandja rikkus kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise nõudeid. Hagejal on kohustus tulenevalt

§ 403

4 lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud Euroopa Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud

§ 4034lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastavalt

§ 403

4 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. 7.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab intressi nõuda seadusjärgses määras. Hageja on 6 arvestanud intressi
3. osamaksest (laenuleping) /laenude väljastamisest (refinantseerimislepingud) kuni lepingu ülesütlemiseni 27.05.
4. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) oli kuni
5. a
6. jaanuarini (millisesse aega jäävad ka nõude aluseks olevate lepingute sõlmimise ajad) seadusjärgse intressi määr 0%. Seega jääb hageja intressinõue rahuldamata.
7. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale laenulepingute järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle laenulepingute järgi tagasi maksnud. Hagiavaldusest ja lepingust nähtub, et kostja sai hagejalt lepingute alusel laenu 4495 euro eest ning kostja on teostanud endisele võlausaldajale tagasimakseid summas 904,76 eurot ja hagejale summas 120 eurot. Hageja on arvestanud kostja laekumised põhiosa katteks. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg 3470,24 eurot.
8. Hageja nõuab lepingutasu kokku 544,04 eurot. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral tarbija

§ 4034lg 7 kohaselt krediidiandjale muid tasusid ei võlgne.

Kohus tuvastas, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise kohustust mõlema lepingu puhul, seega jäävad lepingutasude ja kiirmakse tasu nõuded rahuldamata.

1. Hageja nõuab peale lepingu lõppemist tehtud võla sissenõudmiskulusid 50 eurot. Hageja selgitab sissenõudekulude kujunemist: 25.03.2021 tasulise kirja saatmine 25 eurot; 25.11.2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot; 11.01.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot; muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad: - nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; - kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; - võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; - võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud. Hageja toob välja, et õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu ülesütlemist tuleneb lepingu üldtingimuste punktist 15.
2. Viidatud punkt sätestab: „Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel teeb Laenuandja Laenusaajale esimese meeldetuletuse tasuta. Järgnevate meeldetuletustele kohaldab tasu vastavalt seadusele ja Hinnakirjale“. Hageja ei ole faktiväitena välja toonud, et ta oleks üldtingimuste kohaselt saatnud esimese meeldetuletuse tasuta. Samuti ei nähtu hageja esitatud hinnakirjast meeldetuletuskirjade tasu. Hageja ei ole ka põhistanud, et kirjade saatmisega kahju just sellises ulatuses tekkis. Kohus selgitab, et

§ 1132

lg 2 näol ei ole tegemist seadustatud hinnakirjaga, vaid piirmääradega hüvitiste välja mõistmisele. Seega nõudmaks konkreetset summat meeldetuletuskirja eest, peab see summa olema kas lepingus kokku lepitud või hageja poolt selle summa ulatuses tõendatud kahju tekkimine. Seetõttu on kohus seisukohal, et hageja ei ole kohtu ette toonud meeldetuletuskirjade saatmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldusi ning kohus jätab nõude rahuldamata. 11. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 28.05.2020 kuni hagiavalduse esitamiseni 19.08.2023 intressiga võrdses määras.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani, mistõttu puudub hageja viivisenõudel intressiga võrdses määras õiguslik alus. Kohus rahuldab

§ 113

alusel hageja nõude mõista kostjalt välja viivis põhivõla summalt 3470,24 eurot alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 28.05.2020 kuni hagi esitamiseni 09.08.2023 summas 946,92 eurot. Edasiulatuva viivise nõuet hageja 03.10.2023 hagiavalduse kohaselt ei ole esitanud. 7 12. Tallinna Ringkonnakohus selgitas tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud otsuses, et kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla

§ 403

4 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24).

1. Arvestades eelpool väljatoodud põhjendusi ning tsiviilasja materjale, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele põhivõlgnevus 3470,24 eurot ja viivis perioodi 28.05.2020 – 09.08.2023 eest 946,92 eurot. Ülejäänud hageja nõuded jätab kohus rahuldamata. Menetluskulud
2. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on käesolevas asjas 8577,07 eurot. Kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt, kokku summas 4417,16 eurot (3470,24 eurot põhinõue + 946,92 eurot viivis), ehk hageja nõudest rahuldatakse 51%. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta 51% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 49% ulatuses hageja kanda.
3. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 700 euro ja hageja õigusabikulude 676 euro väljamõistmiseks. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga. Hageja tasus algselt riigilõivu 840 eurot, kuid peale hagihinna korrigeerimist on kohus hagejale 17.09.2024 määrusega tagastanud enammakstud riigilõivu 140 eurot. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
4. Kohtu hinnangul on 676 euro suurune õigusabikulu selgelt põhjendamatu. Põhjendamatu on esindaja tunnitasu 169 eurot tunnis. Arvestades nõude olemust, hagiavalduse ja tõendite mahtu ning asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata, ning, et hagejat esindab jurist, siis peab kohus põhjendatud ajakuluks 2 tundi ja vajalikuks tunnihinnaks 120 eurot tunnis, ehk õigusabikuluks seega 240 eurot.
5. Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskuludeks 940 eurot, sh riigilõiv 700 eurot ja õigusabikulud 240 eurot. Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 479,40 eurot (51% 940-st).
6. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad.

1. Kostja menetluskulude rahalise suuruse jätab kohus kindlaks määramata, kuna kostja ei ole menetluses osalenud, seega ei saa kostjal olla ka kulusid.
2. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 8 Kadri Mälberg kohtunik 9