KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08. oktoober 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-631 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Orvi Ko

§ 424lg 2 järgi) üldmenetluses Harju Maakohtu 14.

juuni 2018 otsus Kaitsja Alan Rüütel ( volitus lisatud süüdistusaktile) J.U , ik: XXX, varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, tõkend puudub Natalia Lausmaa RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu
2. juuni 2018 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-18-631 J.U-le KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse, 1 aasta 10 kuud ja 10 päeva vangistust, mõistmise osas.
3. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
4. Apellatsioon rahuldada osaliselt. 1
5. Määrata Advokaadibüroole Natalia Lausmaa seoses advokaat Natalia Lausmaa poolt J.U-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks koos käibemaksuga 240.00 ( kakssada nelikümmend ) eurot.
6. KrMS § 185 lg 1 alusel jätta apellatsioonimenetluses J.U-le osutamisega seotud tasu riigi kanda. õigusabi Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS: 1.J.U ´it süüdistatakse selles, et tema, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ning põhjustades liiklusõnnetuse, tahtlikult juhtis 21.11.2016 kl 18:18 Harjumaal Saue vallas Kanama-Jõgisoo tee 1 km Raja maja juures mootorsõidukit Toyota Auris registreerimismärgiga XXXXXX olles joobeseisundis (lõplik tulemus 1,11 mg/l) rikkudes liiklusseaduse § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 nõudeid. J.U pani toime mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise s.o. KarS § 424 (alates 01.11.

§ 424lg 2) järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas J.U süüdi Kar

S § 424 (alates 01.11.

§ 424lg 2 ) järgi ja karistas vangistusega 1(üks) aasta 6(kuus) kuud. Kr

MS § 65 lg 2 alusel suurendas J.U-le mõistetud karistust varasema Tartu Maakohtu 04.05.2016 otsuse kriminaalasjas nr 1-16-3819 ärakandmata osa võrra, mis on 4 (neli) kuud 10 (kümme) päeva ning mõist is liitkaristuseks 1(üks) aasta 10(kümme) kuud 10(kümme) päeva vangistust. Kohtuotsuse jõustumisel kohaldas J.U´i suhtes tõkendit vahistamine, mille tühistas karistuse kandmisele asumisel. Mõistis J.U-lt välja KrMS § 180 lg 1 ja 3, § 179 lg 1 p 2, § 175 lg 1 p 3 ja 4 alusel menetluskuluna sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest 1,5 palga alamääras s.o 750 eurot, riikliku ekspertiisiasutusel seoses ekspertiisidega vastavalt 84 eurot, 114 eurot, 457 eurot, tasu riigi õigusabi osutamise eest summas 942 eurot. KrMS § 180 lg 3, § 313 lg 1 p 7 alusel määras, et kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul. APELLATSIOON:

1. J.U kaitsja leiab, et inkrimineeritud süütegu – alkoholijoobes sõiduauto juhtimine 21.
2. 2016.a. ei ole tõendatud, kuna selle süüteo toimepanemise kohta kohtule esitatud tõendid on vastuolulised, järjekindlusetud ning ei võimalda teha kategoorilist järeldust J.U poolt süüteo toimepanemise kohta. 2 Tunnistaja OO väitis ise kohtule, et nendevahelised, s.o. J.U ja tema suhted on halvad alates avarii toimumisest. Sellest järeldub, et OO-l on motiiv anda J.U suhtes valeütlusi. OO selgitused kohtule olid ebajärjekindlad ja vastuolulised. Ta väitis, et ta avarii toimumise asjaolusid ei mäleta, kuid samas kinnitas, et juhi kohal oli J.U , oskamata seda põhjendada, millele ta oma veendumuse rajab. OO kinnitas kohtule, et tarvitab rahusteid ja antidepressante, mistõttu mälu ei ole hea. OO selgitused on vastuolus samas autos olnud PP ja KK seletustega, kellede seletuste kohaselt autot juhtis mitte J.U , vaid tundmatu meesisik, kes mõni aeg enne avarii toimumist oli võetud autosse ja kes avaldas soovi ise juhtida. Sündmuskohale saabunud MM ja VV juhi kohal ühtegi isikut ei näinud. Seega esinevad põhjendatud kahtlused J.U poolt süüteo toimepanemise kohta, millistel asjaoludel kuulub kohaldamisele KrMS § 7 lg 3 sätestatud süütuse presumptsioon. Kohtulikul asja arutamisel teostatud liiklustehnilise ekspertiisi järeldused kujutavad endast kaudseid tõendeid, mis siiski täie veenvusega põhjendatud kahtlusi J.U süüs ümber ei lükka. Taotleb alternatiivselt, juhul kui ringkonnakohus siiski peab võimalikuks J.U süü tõendatuse suhtes järeldusi teha, temale mõistetud karistuse vähendamist. Kuriteosündmusest 21.12.2016.a. on käesolevaks ajaks möödunud üle pooleteise aasta, millise aja jooksul on J.U võtnud tarvitusele otsustavad abinõud alkoholi tarvitamise vä hendamiseks – on paigaldanud ampulli, ta töötab ja omab perekonda ning asunud ühiskonda integreeruma. Vabaduskaotusliku karistuse kandmisele suunamine pikemaks ajavahemikuks lõpetab juba alanud sotsiaalse rehabilitatsiooni protsessi ning võib kaasa tuua J.U-le peresuhete purunemise. J.U kinnitab kohtule, et on nõus vabaduskaotusliku karistuse asendamisega ühiskondlikult kasuliku tööga. J.U poolt resotsialiseerimise protsessi eduka alustamise ja selle jätkumise kohta esitati maakohtule aruanne tema poolt Tartu Maakohtu Võru Kohtumaja poolt 04.05.2016.a.a otsusega mõistetud karistuse ( ka selle tingimisi vabastatud osas) täieliku ärakandmise kohta ja MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskuse tugiisiku õiend. Maakohus ei ole nendele väga olulistele J.U tegevust pärast avarii toimumist iseloomustavatele andmetele sisulist tähelepanu pööranud ning on määranud J.U-le karistuseks uuesti pikaajalise vangistuse. KarS § 56 lg 2 kohaselt vangistust võib mõista üksnes siis, kui karistuse eesmärki ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Arvestades inkrimineeritava süüteo toimepanemisest möödunud suhteliselt pikka aega ja vahepealsel ajal J.U poolt ilmutatud selget soovi mitte jätkata süütegude toimepanemist, puudub vajadus J.U suhtes vangistuse kohaldamiseks. Arvestades tema nõusolekut, on võimalik karistus asendada ühiskondlikult kasuliku tööga, mis võiks KarS § 56 lg 1 ette nähtud karistuse eesmärgi saavutamist palju edukamalt tagada. J.U-l tekib reaalselt tajutav kohustus tõestada ühiskonnale, et ta on lõplikult asunud paranemise teele ning see mõjutusvahend oleks kaitse hinnangul efektiivsem vangistusest, mis J.U-lt endalt mingit pingutust ei nõua. Maakohus on ebaõigesti ja ilma seadusliku aluseta moodustanud J.U-le liitkaristuse. Tartu Maakohtu 04.05.2016.a. otsusega mõisteti J.U-le karistuseks 10 kuu ja 27 päeva pikkune vangistus. 3 Seda karistust ei olnud J.U veel jõudnud asuda kandma, kui toimus avarii 21.11.2016.a. ja ta peeti kinni sündmuskohal. Sellest päevast alates suunati ta üla l viidatud kohtuotsusega mõistetud vangistust reaalselt kandma ning ta kandis seda kuni 07.06.2017.a., mil teda Tartu Maakohtu 22.05.2017.a. määrusega selle karistuse kandmisest tingimisi ennetähtaegselt 4 kuuks ja 10 päevaks vabastati, katseajaga 6 kuud. Maakohtule esitatud kriminaalhooldaja tegevusaruandega on tõendatud, et J.U on temale Tartu Maakohtu 04.05.2016.a. otsusega mõistetud karistuse ka selle 22.05.2017.a. seisuga ärakandmata osas – 4 kuud ja 10 päeva – täielikult ära kandnud sellega, et ta on kohtu poolt määratud katseaja 6 kuud enne käesolevas kriminaalasjas kohtulahendi tegemist täielikult ära kandnud perioodil 07.06.2017.a kuni 07.12.2017.a. Seega puudus maakohtul käesolevas asjas seaduslik alus karistuste liitmiseks, kuivõrd J.U-l kohtulahendi tegemise ajaks enam ärakandmata karistust ei olnud. Järelikult igal juhul tuleb J.U-le vaidlustava kohtulahendiga mõistetud lõplikku karistust vähendada 4 kuu ja 10 päeva võrra, millise tähtaja kohus alusetult liitis käesolevas asjas kohtulahendiga J.U-le mõistetud karistusele. Ülaltoodu alusel ja juhindudes EV KrMS § 318 palub: Määrata asi ringkonnakohtus suulisesse menetlusse, kuivõrd J.U seda soovib. Tühistada Harju Maakohtu
3. juuni 2018.a.a otsus ja mõista J.U temale KarS § 424 lg 2 ( kuni 01.11.2017.a. KarS § 424 ) järgi õigeks. Alternatiivselt: vähendada J.U-le mõistetud karistust, asendades vangistus ühiskondlikult kasuliku tööga. Tühistada Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni p. 2 täielikult ja vähendada J.U-le mõistetavat lõplikku karistust 4 kuu ja 10 päeva võrra, jättes Tartu Maakohtu 04.05.2016.a. otsusega mõistetud karistuse selle 22.05.2017.a. seisuga ärakandmata osas käesolevas asjas mõistetavale karistusele liitmata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
4. Süüdistatav toetab kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Taotleb õigeksmõistva otsuse tegemist. Kaitsja toetab apellatsiooni, sh ka alternatiivseid taotlusi. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja piisava selgusega põhjendatud. Palub jätta maakohtu otsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED:
5. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooniga, ära kuulanud menetlusosalised, leiab alljärgnevat.
6. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus tuginenud J.U süü küsimuse lahendamisel ühe tõendina tunnistaja OO pool t kohtuistungil ristküsitlemise käigus antud ütlustele. Maakohus on tema ütlusi teiste tõenditega kõrvutanud ning on jõudnud järeldusele, et tema ütlused haakuvad teiste seaduslike ja usutavateks tunnistatud tõenditega ning on usaldusväärsed. 4 Kaitsja leiab, et tunnistaja OO on andnud vastuolulisi ja ebajärjekindlaid ütlusi. Nimelt on tunnistaja väitnud, et avarii toimumise asjaolusid ei mäleta, kuid samas kinnitanud, et autot juhtis J.U. Esmalt kolleegium osutab, et kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole pooled taotlenud tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, seega vastuoluliste ütluste andmine erinevates menetlusstaadiumites pole tuvastamist leidnud ning nimetatud alusel nende ütluste usaldusväärsuses kahelda alust ei ole. Kohtuistungi protokolli kohaselt ( t.lk. 10-12 pöördel) on tunnistaja OO andnud piisavalt üksikasjalikke ütlusi avariile eelnenud sündmustest ning on järjekindlalt, korduvalt kinnitanud, et autos viibiti neljakesi, et juba temale tundmatu naisterahva juurde sõites hakkasid noormehed, kaasa arvatud juht, autos alkoholi tarbima. Samuti on korduvalt kinnitanud, et majast hakati autoga sõitma Tartu poole ja auto roolis oli kogu tee ja ka avarii toimumise hetkel süüdistatav J.U , et mäletab seda täpselt nagu ka seda kui palju oli autos inimesi ja kus keegi istus. Kolleegium ei tuvastanud tunnistaja ütlustes vastuolusid ega ebajärjekindlust. Asjaolu, et tunnistaja on ütelnud, et ta ei oska avarii toimumise täpseid asjaolusid kirjeldada ning et tal on mäluga probleeme, võimalik, et avarii käigus saadud vigastuse tagajärjel, ei anna alust hinnata tunnistaja poolt antud ühetaolisi ütlusi sellest mida ta kindlalt mäletab ja mis toimus enne avariid, ebausaldusväärseteks. Kolleegium leiab, et asjakohatu on kaitsja etteheide, et tunnistaja ei osanud selgitada millele ta veendumus sellest, et avariile eelneval ja avarii ajal oli autoroolis J.U. Kolleegium märgib, et sellekohast, kolleegiumi hinnangul ka arusaamatut, selgitust pole kohtuistungil keegi tunnistajalt nõudnud. Tunnistaja ülesanne ongi anda ütlusi selle kohta, mida tema konkreetsel hetkel nägi ja tajus ning mida ta mäletab. Nii on gi tunnistaja OO korduvalt kinnitanud, et ta mäletab täpselt, et autot juhtis J.U . Asjaolude osas, mida tunnistaja ei mäleta on ta seda ka tunnistanud . Nii näiteks juhi kõrval istuva mehe nime tunnistaja ei mäletanud ja ongi sellekohased ütlused andnud. Kaitsja on apellatsioonis märkinud, et kuna tunnistaja OO on kohtuistungil andnud ütlusi, et tema ja süüdistatava suhted on pärast avariid halvad, oli tal motiiv anda valeütlusi. Kolleegium osutab, et kaitsja on tunnistaja ütlusi meelevaldselt kajastanud ja ka tõlgendanud. Kohtuistungi protokolli kohaselt on OO tõesti kohtu küsimusele suhetest süüdistatavaga vastanud, et need on halvad. Samas on tunnistaja selgitanud, et mõtles halbade suhete all seda, et tal puudub suhe süüdistatavaga. Nad ei ole suhelnud enne sündmuste toimumise päeva ega kordagi ka hiljem( t.lk. 10 pöördel). Seega ei ole tunnistaja andnud ütlusi sellest, et suhted on halvad vaenulikkuse mõttes vaid halvad nende puudumise mõttes. Samuti pole ta andud ütlusi, et need on halvad alles pärast avariid nagu esitab neid kaitsja. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks ka märkida, et kui kaitsja seisukohaks on, et J.U ei olnud roolis ega ole süüdi avarii põhjustamises, siis puuduks ju tunnistajal üldse avarii järgselt põhjus vaenulikkuseks ja igasugune motiiv süüstavaid ütlusi või nagu kaitsja leiab valeütlusi anda. Kaitsja on seadnud tunnistaja OO ütlused kahtluse alla ka nende vastuolulisuse tõttu tunnistajate PP ja KK ütlustega. Maakohus on juba otsuses jõudnud järeldusele, et eelnimetatud tunnistajate ja süüdistatava ütlused sellest, et OO tarvitas nii autos kui ka J.U tuttava juures nii viina kui veini ja veel mingeid seal olnud jooke, on ümber lükatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 21.11.2016 aastal tehtud biokeemiauuringu järeldusega sellest, et OO vereseerumist etanooli ei leitud. Seega on kinnitust leidnud OO ütlus sellest, et te tema alkoholi ei tarbinud. Süüdistatava ja tunnistajate püüdlus seada kahtluse alla tunnistaja OO ütluste usaldusväärsus seoses viimase 5 poolt alkoholi tarvitamisega, saab lugeda läbikukkunuks ning tõstab veelgi tunnistaja OO ütluste usutavust ja annab aluse süüdistatava ja tunnistaj ate KK ja PP sellekohaste ütluste hindamiseks ebausaldusväärseteks. Kaitsja poolt viidatud tunnistajate KK ja PP ütlused kellestki tundmatust hääletajast, kes võeti autosse ja kes siis hakkas autot juhtima ja enda tuttavate juurde sõitma küll Keilasse ja siis Sauele, pole maakohus usutavaks hinnanud. Esmalt on maakohus leidnud, et tunnistajate ja süüdistatava ütlused on vastuolulised liikumise osas pärast talust lahkumist kui ka hääletaja autosse võtmise osas. Kolleegium eelnimetatud järeldusega nõustub ega pea vajalikuks kohtu poolt otsuses tehtud analüüsi korrata, seda enam, et apellatsioonis ei ole sellel järeldusele vastuargumente esitatud. Samuti pole sellekohased ütlused kinnitust leidnud tunnistaja MM ütlustega, kes pärast avarii toimumist jõudis õnnetuse paika 3 -4 minutiga ning kes nägi ees, autojuhi kõrvalistmel meesterahvast ja taga istumas kahte inimest. Juhi iste oli tühi. Nägi kuidas põõsastest leiti üks meesterahvas ( t.lk. 14-15). Tunnistaja VV ütluste kohaselt sai patrull juhtimiskeskuselt väljakutse avarii kohale. Tema hakkas vestlema isikuga, kes oli juhi kõrvalistmel. Politseiautos vesteldes tegi kindlaks, et tegemist oli PP-ga, kes kinnitas, et tema autot ei juhtinud, kuid kes oli roolis keeldus ütlemast. Nägi kuidas patrull tõi põõsastest välja veel ühe meesterahva ( 12 pöördel -14). PP on kohtuistungil ka selgitanud, et ta mäleta b, et keegi hakkas sõitma, kuid alles pärast sai teada, et keegi oli kusagilt peale võetud. Seda rääkis talle J.U kui helistas kinnipidamisasutusest. Prokuröri poolt on edastatud kohtule kinnipeetava J.U kirjavahetuse kaart ( t.lk. 116-125) kui ka väljavõte kõneeristusest, milledest nähtub J.U aktiivne suhtlus nii PP-ga kui ka tunnistaja KK-ga ja seda pärast toimunud sündmusi. Kolleegium leiab, et nii PP kui ka KK ütlused autot juhtinud tundmatust isikust on ebausaldusväärsed ja on alus järeldada, et need on antud sooviga päästa J.U vastutusest toimepandud kuriteo eest. Sisuliselt on maakohus jõudnud analoogsele järeldusele, mida pole kaitsja om a a pellatsioonis ümber lükanud ning kolleegiumi kindla veendumuse kohaselt ei sea eelnimetatud tunnistajate ebausaldusväärsed ütlused kahtluse alla tunnistaja OO ütluste usaldusväärsust. Samuti pole süüdistatav edastanud kohtule autot juhtinud isiku andmeid ega seega teinud võimalikuks nimetatud versiooni kontrollimist prokuröri ja kohtu poolt. Tunnistajate PP kui ka KK eeltoodud ütluste ebausaldusväärsust ning J.U poolt talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemist kinnitab lisaks tunnistaja OO kui vahetu pealtnägija ütlustele veel ka DNA ekspertiisiakt nr 17E-GE0486, milles antud arvamuse kohaselt Toyota Auris turvapadjalt võetud proovist saadi DNA- analüüsil täisprofiil. See DNA –profiil on kokkulangev J.U DNA – profiiliga ( t.lk. 64-67). Kohtukolleegium leiab, et kuna turvapadjalt leiti vaid J.U DNA-d, saab jõuda järeldusele, et tema juhtis autot, vastasel juhul oleks turvapadjal veel ka kellegi teise isiku DNAd kuna turvapadi avanes avarii tagajärjel. Kaitseversioon, et avarii toimepanemise tõttu paiskus süüdistatav tagant istmelt esimesele, juhile sülle ning vastu turvapatja, on mitte ainult eluliselt ebausutav vaid ka kummutatud eelneva ekspertiisaktis antud arvamusega kui ka liiklustehnilise ekspertiisiaktis ( t.lk. 155-158) antud arvamusega sellest, et tehniliselt on välistatud, et mootorsõiduki Toyota Auris tagaistmel keskel istunud kinnitamata turvavööga isik sai õnnetuse tagajärjel paiskuda ette juhi ja mootorsõiduki rooli vahele. Avarii hetkel ei saanud tagaistmel keskel kedagi istuda. Kolleegium leiab, et kohtule esitatud ja kohtu poolt vahetult uuritud ning kohtuotsuses analüüsitud tõendikogum annab jõuda kindlale järeldusele, et 21.11.2016 aastal kella 18:18 ajal, juhtis Harjumaal, Saue vallas Kanama-Jõgisoo tee 1 km mootorsõidukit Toyota Auris reg. 6 Nr XXXXXX süüdistatav J.U , kes avarii järgselt lahkus sõidukist ja peitis ennast sündmuskoha juures põõsastes kuni ta sealt politsei poolt leiti. Kolleegium ei tuvastanud analoogselt maakohtuga J.U süü osas mingeid kõrvaldamata kahtlusi, millised tuleks KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on J.U kriminaalvastutuse eelduseks oleva alkoholijoobes oleku lugenud tuvastatuks kohtule esitatud taadeldud alkomeetri kasutamise protokolli väljatrükiga ( t.lk. 33- 37), millest nähtuvalt oli J.U-l 21.novembril 2016 kell 19:33-19:39 tuvastatud alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus lõpliku tulemina 1,11 mg/l. Apellatsioonis ei ole eelnimetatud tõendi seaduslikkust kahtluse alla seatud ega esitatud ka vastuväiteid maakohtu poolt n imetatud tunnuse tõendatuks lugemisele, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks sellel pikemalt peatuda.
7. Kaitsja on apellatsioonis alternatiivselt taotlenud kohtuotsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja süüdistatavale mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga. Maakohtus J.U ega tema kaitsja ei taotlenud asenduskaristuse kohaldamist ning J.U ka sellekohast nõusolekut ei andnud. Apellatsioonikohtus sellekohane nõusolek ja taotlus oli läbi apellatsiooni kinnitamise antud ning kuna maakohus oli J.U-d karistanud alla 2 aastase vangistusega, on KarS § 69 kohaldamise formaalsed eeldused täidetud. Üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust vaagima asudes peab aga kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu, st, et KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused ( vt. Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Kohtukolleegium il puudub vähimgi veendumus sellest, et asenduskaristus mõjutaks J.U-d käituma edaspidi õiguskuulekalt ning et ta suudaks loobuda alkoholi tarvitades liiklusalaste süütegude toimepanemistest. Kaitsja on, viidates ka MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskuse tugiisiku teatisele, apellatsioonis märkinud, et J.U on paigaldades ampulli asunud ravima ennast alkoholsõltuvusest ning asunud ka tööle. Nimetatud asjaolude osas pole kohtule mingeid tõendeid esitatud, veelgi enam, ka ringkonnakohtus kinnitas J.U , et ankeetandmetes kajastatud töökoha puudumine vastab tegelikkusele. Vastavalt K aristusregistri õiendile on J.U korduvalt kriminaalkorras karistatud ja seda peamiselt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest ( t.lk. 74-77). Vaidlustatud kriminaalasjas pani ta uuesti ohtliku liiklusalase kuriteo , mis päädis avariiga, kus isikud said erinevaid vigastusi, toime ajal, mil talle oli alles mõistetud analoogselt KarS § 424 järgi reaalne vangistus, kuid mille täitmisest ta enda ütluste alusel kõrvale hoidus. Vastavalt registri andmetele, on J.U-d varem liiklusalaste kuritegude eest korduvalt karistatud vangistusega. Kuid selline karistusliik pole mõjutanud teda loobuma kuritegude toimepanemistest, mistõttu uue liiklusalase kuriteo toimepanemise eest asenduskaristuse kohaldamine, poleks kooskõlas ei karistamise alustega ega karistuse preventiivsete eesmärkidega ja häbiks ka kohtupraktikast. Kuna J.U-d on varem korduvalt analoogse kuriteo toimepanemise eest karistatud vangistusega, pole tegemist ka vangistuse vältimise viimase võimalusega, milleks oma olemuselt KarS § 69 aga on. Kohtupraktika kohaselt on lisaks karistuse mõistmisele ka karistuse asendamisel määrava tähtsusega KarS § 56 lg 1 alusel isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid. 7 Maakohus pole tuvastanud karistust kergendavaid asjaolusid, mis kohustuslikult tuleks karistuse mõistmisel arvestada. Ka ringkonnakohus KarS § 57 lg 1 loetellu kuuluvaid asjaolusid ei tuvastanud. Apellatsioonis viidatud perekond oli J.U-l ka kuriteo toimepanemise ajal ning asjaolu, et pärast eelmise karistuse kandmiselt ennetähtaegselt vabanemist 2017 juunis, pole ta uusi kuritegusid toime pannud, ei vähenda tema süüd ega veena ringkonnakohut, et KarS § 69 kohaldamine on piisav tema mõjutamiseks edaspidi käituda seaduskuulekalt. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt reaalse vangistuse mõist mine on põhjendatud ja kooskõlas KarS § 56 ettenähtuga ning kohtupraktikaga ning J.U suhtes asenduskaristuse kohaldamiseks seaduslikud alused puuduvad.
8. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et maakohus on ilma seadusliku aluseta moodustanud KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse. Põhjendusena esitab kaitsja seisukoha, et vaidlustatud kriminaalasjas pani süüdistatav uue kuriteo toime küll pärast eelmise kohtuotsuse kuulutamist, kuid ajal, mil tema suhtes ei olnud KarS § 74 sätteid veel kohaldatud. Samuti oli maakohtu poolt kohtuotsuse tegemise ajaks süüdistatavale määratud 6 kuuline katseaeg juba lõppenud. Antud juhul pole vaidlust selles, et J.U juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes, pannes toime KarS § 424 ( kehtiva seaduse kohaselt KarS § 424 lg 2 ) järgi kvalifitseeritava kuriteo pärast Tartu Maakohtu
9. mai 2016 aasta kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne selle otsusega mõistetud vangistuse täielikku ärakandmist. Tegelikkuses ei olnud ta kuriteo toimepanemise hetkel eelnimetatud otsusega mõistetud kandmisele kuuluvast karistusest 10 kuud ja 27 päeva ühtegi päeva ära kandnud. Materiaalõigusest lähtuvalt tekkis kohtul antud juhul uue kuriteo eest karistuse mõistmisel kohustus kaaluda liitkaristuse mõistmist kohtuotsuste kogumi eest KarS § 65 lg 2 alusel. Siinkohal kolleegium peab vajalikuks märkida, et kaitsja poolt KarS § 65 lg 2 sätete sidumine vaid isiku tingimisi karistusest vabastamisega on ekslik. Nimelt näeb KarS § 65 lg 2 ette, et kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik ning KarS § 65 lg 2 alusel liitmisele kuuluvaks karistuseks on antud juhul vangistuse, ärakandmata osa, mistõttu KarS § 65 lg 2 kohaldamise tingimuseks ei ole eelnevalt KarS § 74 kohaldamine. Küll aga kolleegium osutab, et l iitkaristuse mõistmine on loogiliselt võimalik vaid mõlema liidetava olemasolul ja siin on oluliseks kaitsja poolt tõstatatud katseaja lõppemise k üsimus. Vastavalt kriminaalasja materjalidele peeti J.U kinni
10. novembril 2017 ja ta suunati
11. mai 2016 aasta Tartu Maakohtu otsusega mõistetud karistust kandma. Tartu Maakohtu
12. mai 2017 aasta määrusega vabastati J.U vangistusest KarS § 76 alusel ennetähtaegselt, katseajaks määrati 6 kuud ( t.lk. 81-83). Sisuliselt määras kohus katseaja näol kindlaks tähtaja, millal loetakse J.U nõuetekohase käitumise korral Tartu Maakohtu
13. mai 2016 kohtuotsusega mõistetud vangistusest lõplikult vabanenuks. J.U vabanes kinnipidamiskohast määruse jõustumisel
14. juunil 2017, mis oli tema katseaja kulgemise alguseks ja kriminaalhooldus lõppes
15. detsembril
16. Sellekohane teave on antud ka Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna teatises, kus muuhulgas ka märgitakse, et
17. detsembri 2017 seisuga Karistusregistri andmed ei näita kriminaalhoolduse ajal J.U poolt uute õigusrikkumiste toimepanemist. Katseaja tingimuste rikkumisi ei esinenud ja kriminaalhooldus J.U suhtes lõpetati seoses määratud katseaja lõppemisega ( t.lk.111 ). 8 Seega oli J.U Tartu Maakohtu
18. mai 2017 aasta määrusest tulenevalt
19. detsembril 2017 lõplikult vabanenud talle Tartu Maakohtu
20. mai 2016 aasta otsusega mõistetud karistusest, mistõttu puudus Harju Maakohtul
21. juuni 2018 kohtuotsuse tegemisel vajalik liidetav KarS § 65 lg 2 kohaldamiseks. Puudus eelmise otsusega mõistetud ärakandmata karistus. Eeltoodud järeldus tugineb Riigikohtu lahendis nr 3-1-2-4-09 märgitule KarS § 65 lg 2 kohaldamise kohta. Seega on maakohtu otsus KarS § 65 lg 2 ( kohtuotsuses ekslikult märgitud KrMS § 65 lg 2 ) alusel liitkaristuse mõistmise osas ebaõige, mis toob kaasa selles osas maakohtu otsuse tühistamise.
22. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 2 p 4 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu
23. juuni 2018 otsuse osaliselt ja nimelt KarS § 65 lg 2 kohaldamise osas. M uus osas jätab kohtuotsuse muutmata. Kaitsja apellatsiooni rahuldab osaliselt.
24. RÕS korras määratud kaitsja esitas apellatsioonimenetluses taotluse õigusabi tasu suuruse ja õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt oli menetlustoiminguteks toimikuga tutvumine, apellatsiooni koostamine ja kohtuistungil osalemine. Kokku taotleb kaitsja 4 tunni eest tasu hüvitamist, summas koos käibemaksuga 240.00 eurot. Kolleegium leiab, et kaitsja poolt esitatud toimingud on olnud vajalikud ja nendeks kulutatud aega saab hinnata mõistlikuks. Seega on kaitsja poolt esitatud taotlus tervikuna põhjendatud, kooskõlas KrMS § 175 lg 1 p-ga 4 ja kuulub rahuldamisele. RÕS alusel määratud kaitsjatasu, 240.00 eurot, jääb KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 9