Obsah (7)

§ 4034§ 401§ 9§ 404§ 408§ 410§ 403

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maris Juha Määruse tegemise aeg ja koht 13.03.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-24-119143 Tsiviilasi Bondora AS hagi Xi vastu võla nõude

§ 4034

sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra. 4. Kas laenuleping on sõlmitud ja laen tarbija kasutusse antud 4.1.

§ 401

kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

§ 404

lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud

§ 404lg-s 2 loetletud teave.

Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (

§ 408lg 1).

Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki § 404 lõikes 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (mida sel juhul peab samuti hageja tõendama).

§ 410

lg 1 kohaselt

§ 404

lõikes 1 nimetatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Selle vorminõude rikkumisega kaasneb sama, tühisuse tagajärg, st

§ 408lg 1.

4.

1. Hageja ei ole esile toonud kostja poolt laenutaotluse esitamise aega ega esitanud tõendina ka laenutaotlust ennast. Hageja on kohtule esitanud nõude aluseks oleva laenulepingu (dtl 39). Hageja väitel on leping sõlmitud sidevahendi abil krediidiandja hallatavas e-teenuse keskkonnas (www.bondora.ee), kus kostja esitas 04.08.2023 laenutaotluse, millele hageja edastas pakkumuse. Kostja andis hageja väitel oma tahteavalduse (avalduse kohustuste võtiseks), sisestades talle hageja poolt edastatud PIN-koodi, mida kajastab lepingu jaluses olev info, mis sisaldab mh kostja poolt kasutatud seadme IP aadressi ning kinnitamistoimingu aega. Kohus tuvastas, et lepingudokumendil on hageja väidetud kinnitus kuupäevaga 04.08.2023 kl 10:
2. Hageja väitel edasta ta kostjale ka kogu

§ 404

ja § 405 sätestatud lepingueelse teabe ja tegi oma veebikeskkonnas viivitamatult kostjale kättesaadavaks lepingu dokumentatsiooni. Hageja poolt esile toodud väidetaval elektroonilisel allkirjal saab olla üksnes kostja tahteavalduse tegemise tõendamise roll (seda ei saa lugeda omakäelise allkirjaga võrdseks kvalifitseeritud elektrooniliseks allkirjaks). Tuginedes hageja esitatud selgitustele elektroonilise allkirja loomise protsessi kohta loeb kohus tõendatuks, et kostja on teinud tahteavalduse laenu saamiseks ning tahteavalduse sisuks on lepingudokumendi sisu. 3 Hageja on tõendanud maksekorraldusega (dtl 65), et laen summas 5300 eurot on kostjale välja makstud 04.08.2023. Kohus kontrollis maksegraafikus toodud tagasimaksete alusel, et lepingus toodud krediidi kulukuse määr ei ületanud lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalset määra (mis oli 50,16%). Seega saab lugeda nõude aluseks oleva lepingu sõlmituks ja kehtivaks. 5. Vastutustundliku laenamise kohustus 5.1. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed:

1. a)tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
2. b)tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4). Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) juhendi „Suunised laenude väljastamise ja jälgimise kohta“ (mille kohaldamise on Finantsinspektsioon otsustanud 22.03.2021.a otsusega) punkti 85 f järgi tuleb arvestada tarbija regulaarsete kuludega, st mitte nt ainult eluasemekuludega;
3. c)tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
4. d)tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5);
5. e)krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muudetõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (

§ 4034 lg 3).

Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Riigikohus on 24.11.2023 lahendis märkinud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 4 5.

1. Hageja esitas hagis selle kohta järgmised selgitused: Kostja deklareeris laenutaotluses oma sissetulekuks 1600 eurot ja kohustusteks 0 eurot. Samuti esitati hagejale kostja pangakonto väljavõte, mille analüüsi tulemusel selgus, et kostja igakuiseks sissetulekuks on 1379,64 eurot ja igakuisteks kohustusteks on 150,46 eurot. Hageja on arvestanud kostja elamiskuludeks 413 eurot. Laenutaotluse esitamise ajal oli avalikustatud maksehäireid, kuid need olid lõpetatud rohkem kui kaks aastat enne laenutaotluse esitamist. Igakuiselt jäi kostjale vaba raha muude kulutuste tarbeks 444,38 eurot. Hageja on tõendina esitanud krediiditoimiku (dtl 74, avaneb faili alla laadides). Hageja kohtule laenutaotlust eraldi tõendina esitanud ei ole. Hageja väitel sisaldub laenutaotlus krediiditoimikus lehel „Loan Applications and contracts“. Vastuseks kohtule selgitas hageja, et elukohatüüp „TenantFurnished“ tähendab üürikorter ning primary tähendab algharidust. Krediiditoimiku failis on leht „External Data queries“, kus on kuupäevad ja registri nimi, aga päringu tulemid ei ole inimloetavad. Maksehäireregistri päringu kohta esitatud hageja selgitustest sai kohus aru, et kostjal olid olnud maksehäired, kuid need olid lõppenud. Pensioniregistri ja rahvastikuregistri päringute selgitused jäid aga vaatamata kohtu pingutustele kohtule arusaamatuks. Hageja selgitas, et pensioniregistri päring tehakse ainult siis, kui on arvata, et inimene saab pensionit, seepärast olevatki „Loan Applications and contracts“ lehel märge „päringut ei ole sooritatud“. Samas juhtis kohus hageja tähelepanu, et lehel „External Data queries“ on pensioniregistri päringu kuupäev ja kellaaeg ning vastuse logi (mille sisu pole inimloetav). Kohus palus hagejal selgitada, mis registrit hageja konkreetselt silmas peab, arvestades, et reeglina teevad krediidiandjad siiski päringuid siiski II pensionisamba sissemaksete kohta peetavasse registrisse ning seda selleks, et maksete suuruse alusel kontrollida tarbija sissetulekut. Hageja edasised selgitused enam arusaadavad ei olnud. KAVS § 48 tuleneb, et laenuotsuse tegemise aluseks olnud andmed tuleb dokumenteerida ja säilitada (krediiditoimik). Seega tuleb krediidiandjal andmete säilitamise korraldamisel läbi mõelda, kuidas andmeid koguda ja salvestada selliselt, et need oleksid hiljem kasutatavad tõendina, st omaksid tõendi kvaliteeti (st tõendist nähtub, mis ajal ja kelle kohta tehtud toimingut see tõendab ning mis oli toimingu tulemus), sisaldades tõendamiseseme jaoks kõiki vajalikke andmeid. Kui krediidiandja seda ei tee, võtab krediidiandja ise endale riski, et tema nõude õiguslik alus jääb tõendamata ning nõue rahuldamata. Krediiditoimikus lehel „Bank Statement“ on 9351 rida, ent sisuliselt ei ole kirjed läbivalt ajalises järjestuses; mingi perioodi kohta on ajalises järjestuses, seejärel tuleb teine periood, perioodid on segamini ning korduvad, kirjeid on aastate 2021-2023 kohta. Kohus palus (dtl 92) hagejal selgitada, millise perioodi kohta koguti kostja pangakonto väljavõte ning millistel ridadel esitatud Exceli failis see väljavõte, mis aluseks võeti, sisaldub (arvestades, et failis on aastad segiläbi). Hageja vastas, et laenulepingu nr BL3919652 eel kogutud kostja konto väljavõte on leitav krediiditoimiku alamlehelt Bank Statement ridadel 4097-5717, kuid et laenuotsuse tegemisel kasutati neist ridu 5236-5717, st kolme kuu andmeid. Hageja väitel koguti kostja ühe konto väljavõte, selle, millele laekus kostja sissetulek. Vastuseks kohtu küsimusele, et kui konto väljavõttelt nähtub makseid tarbija enda teisele kontole, et kas sel juhul kogutakse ka teise konto väljavõte või nõutakse tarbijalt täiendavaid selgitusi, ütles hageja, et täna seda tehakse, aga 2022-2023 ei tehtud. Hageja kinnitas, et hageja krediiditoimik sisaldab kõiki sama isiku laenutaotlusi ja laenude väljastamisi. Seega nähtuvad esitatud toimikust ka varasemate laenude andmise eel kogutud andmed, mis seega oli ka hagejale laenu andmisel teadaolev info. Et hageja otsustas arvesse võtta tal teadaolevast infost üksnes viimase kolme kuu andmeid, on hageja enda otsus. 5 Seaduse järgi pidi hageja arvesse võtma kogu talle teadaolevat teavet, mis mõjutab tarbija võimet krediiti tagasi maksta. Kohus tuvastas esitatud tõenditest, et kostjal olid enne nõude aluseks oleva laenu andmist järgmised kostja finantskohustused: Hageja poolt
2. a juunis antud laen 4359 eurot; Hageja poolt
3. a septembris antud laen 1701 eurot, 9.03.2023 Swedbank ASi laen 3000 eurot, laenuleping 23-041207-VL
4. a mais Ühisraha OÜ-lt 960 eurot (laenuleping Y230505010) 19.06.2023 Swedbank ASi laen 3000 eurot, laenuleping VL 23-043811-VL Swedbanki krediitkaart 23-038495-RK Elisa Eesti AS ees igakuine kohustus ca 190 eurot. Maksed kahe lepingu katteks hagejale olid 196,28 eurot, Swedbank AS-le ühe lepingu katteks ca 90 eurot, Ühisraha OÜ-le 70 eurot, Elisa Eesti AS-le 190 eurot, Kokku olid igakuised finantskohustused seega 546,28 + krediitkaardi ja Swedbank ASi teise laenu tagasimaksed, mille suurus on teadmata. Nõude aluseks oleva laenulepinguga kaasnes täiendav finantskohustus 203,80 eurot kuus. Seega hakkasid kostja finantskohustused ühes kuus olema hinnanguliselt vähemalt 800 eurot. Arvestades, et kostja tasus ainuüksi hagejale ca 196 eurot laenumakseid kuus, ei saanud hageja kuidagi laenu andmisel arvestada, et kostja finantskohustused on 150 eurot kuus, nagu hagis on välja toodud. Istungil selgitas hageja vastuseks kohtu küsimusele, et laenu andmisel võeti ikkagi arvesse ka hageja enda poolt varem antud laenude tagasimakseid, et koos nendega olid kostja finantskohustused 318,46 eurot kuus. Isegi kui lähtuda sellest, et hageja arvestas enda väitel Elisa Eesti ASi maksed majandamiskulude alla, oleksid kostja 6 laenu tagasimaksed ikkagi olnud rohkem kui hageja arvestas. Seega on hageja jätnud kostja finantskohustused õigesti välja selgitamata ja arvesse võtmata. Elamiskulude osas selgitas hageja istungil, et kuna kostja laenu taotlemisel elamiskulude suurust ei märkinud, arvetati elamiskuludeks 30% sissetulekust, ehk 413 eurot. Hageja vastas, et kohaldatud määra asjakohasust konkreetse tarbija puhul konto väljavõtte alusel ei kontrollitud, ent samas märkis, et kontolt nähtusid igakuiste püsikuludena üksnes Elisa Eesti maksed, mitte nt ühistu arveid või üüri. Lepingust nähtuvalt oli kostja elukoha-aadress Tallinnas. Kui hageja arvestas elamiskulude hulka Elisa Eesti AS kohustuse 190 eurot, saaks Tallinna üürikorteris elamise kulude suuruseks 413 eurot olla adekvaatne üksnes siis, kui kulusid jagatakse teise isikuga. Üürikorteri puhul oleks hageja saanud kostjalt täiendavalt küsida üüri- ja kommunaalkulude suurust ning seda, kas kulusid kannab kostja ainuisikuliselt. Hageja ei veendunud seega, et kohaldatud elamiskulude määr oli kohane. Kohus tuvastas esitatud krediiditoimikust, et kostja on alkoholipoode külastanud pea üle päeva, vahel ka mitu korda päevas: 2022.a novembris 16 korda, kulutades alkoholipoodides kokku 98,37 eurot, detsembris 23 korda (kulutas kokku 131,81 eurot), 2023.a jaanuaris külastas kostja alkoholipoode 21 korda (kokku kulutas 87,69 eurot), veebruaris 20 korda (kulutades kokku 102,91 eurot, märtsis 28 korda (pea iga päev, kulutades kokku 198,93 eurot). Lotopileteid on kostja ostnud
5. a novembris 12 korda kokku 127,5 euro eest, detsembris 10 korda 155 euro eest, 2023.a jaanuaris 115 euro eest, veebruaris 100 euro eest ja märtsis 190 euro eest. See, et ka hageja ise oli hasartmängukulud märgendanud ja välja selekteerinud, nähtub krediiditoimiku lehelt „Bank Statement details“. Hageja selgitas istungil, et hasartmängukuludega arvestati, need olid regulaarsed ja igakuised, kuid summad olid sellised, et ei takistanud hagejal laenu andmast. 6 Eeltoodust nähtub kohtu hinnangul, et kostja võttis iga natukese aja tagant tarbimislaenu ning külastas pea igapäevaselt alkoholipoode. Seda arvestades ei saanud hagejal tekkida veendumust, et kostja suudab võetud finantskohustused nõuetekohaselt täita kogu lepingute perioodi vältel. Hageja laenude andmisele spetsialiseerunud ettevõttena pidi hästi teadlik olema sellest, et praktikas viib pidev tarbimislaenude juurde võtmine paratamatult selleni, et ühel hetkel võetud kohustusi enam täita ei suudeta. Mingi aja jooksul suudetakse uute laenude arvelt eelmiste laenumakseid tasuda, ent kui tarbimisharjumused ei muutu, võetakse uusi laene juurde. Selliselt käituvatele tarbijate uute tarbimislaenude juurde andmine viibki tarbija võlaorjusesse, mille ärahoidmine ongi aga vastutustundliku laenamise regulatsiooni eesmärk. Seega leiab kohus, et krediidiandja ei laenanud vastutustundlikult.
6. Hageja nõuded 6.
7. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral järgnevad

§ 403

4 lg 7 sätestatud tagajärjed: lepingujärgne intressimäär asendub lepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusjärgse intressimääraga ning muid tasusid kostja ei võlgne. Kohus selgitas hagejale (dtl 92), et kuivõrd laenuleping ei ole korraliselt lõppenud (laenu tagastamise lõpptähtaeg on 2028), tuleb ka tagasimaksed uuesti määrata ning seejuures tuleb lähtuda järgmisest:  Tagasimaksete uuesti määramisel ja ümberarvestuses tuleb arvestada tegelikult kostjale välja makstud laenusummaga, sest lepingutasu ega muid tasusid kostja

§ 4034lg 7 korral ei võlgne.

 Tagasimaksete hulk, algus ja lõpp peavad jääma samaks.  Tagasimaksete uuesti määramise järgselt tuleb välja tuua, millises ulatuses on need tasutud selle arvel, mis kostja seni kokku maksnud on.  Seejärel tuleb hinnata, kas lepingut saab ka ümberarvestuse korral üles öelduks lugeda, st kas ka ümberarvestuse korral oleks kostja lepingu üles ütlemise ajal olnud võlgnevuses vähemalt kolme järjestikuse tagasimaksega. Kui see nii ei olnud, on üles ütlemine toimetu ja leping kehtib. Sel juhul saab hageja nõuda edasiulatuvalt sissenõutavaks muutuvate tagasimaksete väljamõistmist, kui on alust arvata, et kostja neid vabatahtlikult ei tasu. Hageja esitas kohtu ettepanekul nõude ümberarvestuse: on lähtunud väljastatud laenusummast ja kõik tehtud laenumaksed on arvestatud põhinõude katteks. Hageja arvestab sellisel juhul intressimääraks 0 eurot. Sellisel juhul on nõude jäägiks 4387,39 eurot. Samuti palub hageja kohtul välja mõista seadusjärgne viivis alates 21.05.2024 kuni 07.01.2025 summas 341,01 eurot. Hageja esitas ümberarvestusega koos Exceli faili (dtl 98), milles on välja toodud laekunud summad. Sellest nähtub, et kostja on kokku tagasimakseid teinud 912,61 eurot ning viimased maksed on olnud 2023. a detsembris ja 2024. a jaanuaris. Istungil selgitas hageja, et seda faili tulebki käsitleda tagasimaksete uuesti määramisena. Hageja põhjendas seda sellega, et ükski laenuandja ei annaks 0 % intressiga laenu, mistõttu mingi paralleelse graafiku koostamine oleks reaalselt ebaloogiline. Kohus selgitas istungil hagejale, et tagasimaksete uuesti määramine on

§ 4034lõikest 7 tulenev kohustus.

Regulatsiooniga ei olegi mõeldud, et krediidiandja laenuks antud summat tagasi ei peaks saama. Selle normi (ja laiemalt vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise puhuks ette nähtud tagajärgede) eesmärk on vähendada krediidi tulusust krediidiandja jaoks. Sellise tagajärjega arvestamine peaks sundima krediidiandjaid laenu andmisel täitma vastutustundliku laenamise kohustust hoolikalt. 7 Kohus on seisukohal, et hageja esitatud uuesti määratud tagasimaksed ei vasta

§ 4034 lõikele 7.

Ka

kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et tagasimaksed tuleb uuesti määrata vastavalt krediidiandja ja tarbija vahel varasemalt kokkulepitud tingimustele (nt on lepingus kokku lepitud, et krediit tuleb tagasi maksta ühe aasta jooksul kaheteistkümne võrdse tagasimaksena). Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral muutuvad lepingus tühiseks üksnes intressimäära ja muude tasude kokkulepped, mitte aga lepingu muud tingimused. St krediidiandja ei saa tagasimaksete uuesti määramisel lühendada lepingut. 6.2. Võlanõude korral tuleb kohtul muuhulgas ka tuvastada, kas võlg on sissenõutav. Sissenõutavus aga sõltub sellest, mis ajaks oleks tulnud raha tasuda. Hageja jäi istungil seisukohale, et lepingu üles ütlemine oli kehtiv, sest ta kehtis siis, kui see tehti.

§ 4034

lõikest 7 tuleneva tagasimaksete uuesti määramise korral tuleb uuesti vaadata, mis summad mis ajal sissenõutavaks muutusid ning arvestada kostja poolt tasutu põhivõla katteks (sest seadusjärgse intressimäära alusel intressiarvestust hageja kohtule esitanud ei ole). Arvestades, et hageja ei ole tagasimakseid uuesti määranud selliselt, nagu

403 4 lg 7 seda nõuab, kehtib pooltevahelise lepingu maksegraafiku põhiosamaksete tulp (maksegraafiku intressi ja muude tasude maksmise kohustus on tühine). Lepingu järgi on viimase tagasimakse tähtaeg 17.07.2028, leping ei ole seega laenu tagastamise lõpptähtaja saabumise tõttu lõppenud. Hageja väitel on leping üles öeldud. Hageja on kohtule esitanud 17.04.2024 saadetud üles ütlemise hoiatuse (dtl 66, e-kiri), milles viidatakse kolme laenulepingu numbritele (sh nõude aluseks oleva lepingu numbrile) ning antakse täiendav tähtaeg võla tasumiseks kuni 16.05.

1. Hageja on esitanud ka 20.05.2024 saadetud lepingu üles ütlemise teate (dtl 68, e-kiri), milles on märgitud, et laenuleping on üles öeldud (ei ole viidatud lepingute numbritele). Kui võtta aluseks laenulepingu maksegraafiku põhiosamaksete tulp ning arvestada kostja poolt tasutu selle katteks, oleks kostjal täielikult tasutud 18 põhiosamakset ning
2. makse (tähtajaga 17.02.2025) osaliselt;
3. maksest jääks 1,05 eurot. Kohus on seisukohal, et eeltoodut arvestades ei saa lepingut kehtivalt üles öelduks lugeda, sest hageja ei ole esile toonud, et kostja oleks ka ümberarvestuse korral olnud lepingu üles ütlemise ajal viivituses vähemalt kolme järjestikuse osamakse tasumisega. Kohtuotsuse tegemise seisuga ei ole ka sissenõutavaks muutunud rohkem põhiosamakseid, kui 1,05 eurot, kuid hageja ise ei tuginenud sellele, et lepingujärgsed põhiosamaksed on sissenõutavaks muutunud. Edasiulatuvalt sissenõutavaks muutuvate põhiosamaksete väljamõistmist hageja taotlenud ei ole. Eeltoodust tulenevalt jääb hageja nõue rahuldamata.
4. Menetluskulud ja kohtuotsuse kätte toimetamine 7.
5. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad hageja menetluskulud hageja kanda. Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda, ei määra kohus kindlaks hageja menetluskulusid rahaliselt ja ei hinda hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja. Lähtudes eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja. 8 TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. 7.
6. Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS § 317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. /allkirjastatud digitaalselt/ Maris Juha kohtunik 9