KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 31. jaanuar 2025 2-21-14263 Tsiviilasja n

§ 238

lg 2 tähenduses kokku, et maksete tegemist/saamist tuleb tõendada pangakonto filtreeritud väljavõttega. VÕS § 95 lg 1 tähenduses (VÕS I osa, komm., Tallinn, 2016, lk 443, komm 4.1) ei ole täitmise kviitungit kui eraldi dokumenti üldse vaja juhul, kui täitmist on võimalik tõendada raha ülekandmisega võlgniku kontolt võlausaldaja kontole. Hageja poolt esitatud K. Olei korraldus Novuse raamatupidajale autoritasu deklareerimiseks (maksuõiguslikult vajaliku toiminguna) ei ole VÕS § 95 lg 1 tähenduses täitmise kviitung. Maakohtu arvates oli põhjendatud ka kostja 2 seisukoht, et kui juriidiliseks isikuks oleval hagejal oli raskusi K. Olei kui füüsilise isiku pangakonto esitamisega, siis saanuks kohtule esitada taotluse tõendi kogumiseks Novuselt sama perioodi/samade väljamaksete sisu kohta pangakonto filtreeritud väljavõtte nõudmiseks. Vastupidiselt hageja poolt väidetule, et K. Olei on

1. septembril 2017 laenanud - kandnud Novusele 10 000 eurot, on haldur Pilden tõendanud, et samal päeval ehk
2. septembril 2017 on 10 000 euro suurusest ülekandest-laenust 9000 eurot kohe ka tagastatud. Hagi lisaks olev sama laenusumma intressi arvestus ei käsitle laenuna mitte laenulepingus toodud 100 800 eurot, vaid võtab arvestuse aluseks 108 000 eurot. Sellist eksimust ei saa pidada juhuslikuks, vaid see tekib kiirustades ja kunstlikult lepingute (tagantjärgi) loomisel. Laenuleping, sisaldades lisaks eraldi laenusuhtele ka (tühisest) autorilepingust kujundatud nõuet, on TsÜS § 89 tähenduses näilik ja sõlmitud selleks, et saada saneerimis- ja pankrotimenetluse käiku mõjutavates otsustes ülekaal. Saneerimisnõustaja T. Villmani leiab oma taotluses saneerimismenetluse lõpetamiseks, et K. Olei ja ka tema eriõigusjärglaste väidetav nõue ei ole õiguspärane, kuna esitatud nõuded tuginevad näilikele lepingutele, milleks on K. Olei ja Novuse vaheline
3. märtsi
4. a kuupäeva kandev autorileping ning
5. jaanuari
6. a kuupäeva kandev laenuleping. Viru Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-19-7701 võlgniku saneerimismenetlust ennetähtaegselt lõpetavas
7. jaanuari
8. a määruses resümeerib nõustaja, et „äriühingu raamatupidamist peetakse tekkepõhiselt, mitte aga põhimõttel, millal keegi nõuab kohustuse täitmist ja millal võlgnik seda soovib teha.“ Edasi ütleb nõustaja, et „võlgniku 2018 majandusaasta aruanne on juhatuse liikme poolt allkirjastatud 01.07.2019 ehk vahetult peale saneerimisavalduse kohtule esitamist. Seetõttu tuleb suhtuda kriitiliselt ka võlgniku poolt 2018 esitatud aruandesse“. Tartu Ringkonnakohus on oma
9. aprilli
10. a määrusega maakohtu lahendit jõusse jättes leidnud, et „Maakohus jõudis järeldusele, et saneerimisnõustajale teabe andmata jätmise eeldatavaks põhjuseks on asjakohaste tõendite puudumine. Määruskaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.“ T. Villmani tsiviilasjas nr 2-19-7701
11. oktoobril 2019 kohtule esitatud dokumendis selgitas nõustaja ammendavalt, et väidetav autoritasu tõendatus on rohkem kui problemaatiline. Kohtu järeldus on kooskõlas ka Tartu Ringkonnakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-19-7701 häälte määramise menetluses
12. jaanuaril 2021 tehtud lahendi p-s 10 öelduga, et kasuliku mudeli registreering on kaotanud kehtivuse, ebaselge on nõude suuruse kujunemine, seda nii autoritasu kui selle laenuks ümbervormistamise summa osas, autoritasu ega laenu ei ole võlgniku aastaaruannetes kajastatud. K. Olei on võlgniku osaniku ja juhatuse liikmena, seega võlgniku majandustegevuse üle kontrolli omava isikuna, kasutanud oma juhtivat positsiooni iseendaga tehingute sõlmimiseks. Eeltoodu asjaolude alusel ei andnud ringkonnakohus K. 9 Olei nõuetele hääli, v.a
13. jaanuari
14. a laenulepingu osas, mille tunnustamist käesolevas hagis ei taheta. Need ringkonnakohtu lahendis esile toodud asjaolud ei ole muutunud ka nõude tunnustamise hagimenetluse kestel, seega saab asuda samale seisukohale, et nõue on fabritseeritud. Häälte määramise etapis ei otsustata võlausaldaja nõude tõendatust, kuid haldur/nõustaja peab saama häälte määramiseks nõuet põhistavad õiged ja kehtivad dokumendid, et nende alusel anda hinnang häälte arvule. Seega toetab nii saneerimisnõustajale dokumentide mitteandmine kui ka häälte määramise ja selle vaidlustamise etapis nõude sisule hinnangu andmine seda, et hageja õiguseellase nõude mitte tunnustamine nõuete kaitsmise koosolekul oli käesolevas menetluses tuvastatu alusel põhjendatud. Kuna autorileping ja sellest tuletatud laenuleping on tühised, siis puudub vajadus analüüsida kostjate väiteid, et muuhulgas ei ole ka laenulepingu summa kujunemine jälgitav. Maakohus nõustus kostjatega, et kui põhinõuet ei ole, siis ei realiseeru ka käsipandi õigus ja seega pole alust ka käsipandiga seotud nõuet tunnustada. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 6 Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja palub jätta menetluskulud kostjate kanda. Maakohus on kohaldanud valesti materiaalõigust ja rikkunud oluliselt menetlusnorme, jätnud hageja olulised seisukohad ja tõendid tähelepanuta ning tuginenud otsuses menetlusosaliseks mitteoleva isiku seisukohtadele ja menetluses tuvastamata asjaoludele. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust ulatuses, milles maakohus leidis, et nõue on hagejale loovutatud (p-d 9.6–9.7), Novuse
15. aasta majandusaasta aruande vead on
16. aasta aruandes parandatud (p 11.7.1), Novus on märtsis 2015 tasunud K. Oleile 6250 eurot (p 10.5), Novus on kuni aprill 2018 K. Oleile autoritasusid maksnud (p 11); Novus on K. Oleile
17. septembril 2017 osa laenu tagastanud (p 11.5). Maakohus on kohaldanud valesti TsÜS § 86 ja § 89 lg-t
18. Riigikohus on otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05 p-s 23 leidnud, et pankrotiseaduse tehingu tagasivõitmise sätted on erinormiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise sätete suhtes. Olukorras, kus kostjad leidsid, et Novuse ja K. Olei vaheline autorileping ja laenuleping on võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu näilikud või vastuolus heade kommetega, oleks haldur pidanud esitama PankrS § 109, 110 või 111 kohase tagasivõitmise hagi. Maakohtu seisukohad autorilepingu näilikkuse ja heade kommete vastasuse kohta on vastuolus asjas kogutud tõendite ja eluliste asjaoludega. Maakohtu otsusest ei ole tuvastatav millisel ajal kohtu hinnangul autorileping sõlmiti ja mida peab kohus lepingu hilisemaks sõlmimiseks. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei ole hageja autoriõiguse seadusele tuginevaid seisukohti lahendanud ja tõendeid hinnanud. Maakohus tugines otsuse p-s 11.7.3 Tartu Ringkonnakohtu
19. jaanuari
20. a määrusele tsiviilasjas nr 2-19-7701, milles asuti ilma autoriõiguse seaduse sätteid kohaldamata seisukohale, et kasuliku mudeli tunnistuse kehtivuse lõppemise tõttu ei ole autoritasu kujunemine selge. Hageja on menetluses läbivalt tuginenud selle, et autoriõigused ei tekki ega lõppe kasuliku mudeli tunnistuse kehtivusega. K. Oleile kuuluvad autoriõigused tekkisid AutÕS § 11 lg 1 kohaselt alates teose loomisest, vähemalt alates
21. juulist 2014 ja kehtivad AutÕS § 38 lg 1 kohaselt autori kogu eluaja 10 jooksul ja 70 aastat peale autori surma. Autorileping ja K. Olei autoriõigused kehtisid kasuliku mudeli tunnistusest sõltumata. Ekslikud on ka maakohtu järeldused otsuse p-s 10.5, et märtsis 2015 deklareeritud 6250 eurot ei saanud olla autoritasu, kuna kasuliku mudeli tunnistus väljastati hiljem. Samuti on ekslik maakohtu väide, et hageja
22. novembril 2022 esitatud 2016–2017 deklaratsioonid ei tõenda, et deklareeritu on seotud autoritasuga. Kostja 1 nõustus, et tasu liik 50 (st renditulu, sh litsentsitasu) all deklareeritud summa on autoritasu deklareerimisel õige tasuliik. Kostjad ega kohus ei ole väitnud, et Novus oleks autoritasud valesti deklareerinud. Kuna kostja 3 ei ole enam Novuse võlausaldaja, siis on maakohus õigusvastaselt tuginenud tema vastuväidetele. AutÕS § 14 lg 3 kohaselt ei ole lubatud autoriõiguste kaitse alla kuuluvat teost teise isiku poolt kasutada enne, kui on sõlmitud AutÕS § 14 lg 2 kohane leping. Asjas esitatud tõenditega on tõendatud, et K. Olei oli loonud autoriõigustega kaitstud tehnilise lahenduse ja Novus müüs selle alusel loodud esimese seadme
23. märtsil 2015 ja tegeles nende seadmete müügiga veel
24. veebruaril
25. Novusel oli AutÕS § 14 lg 3 järgne kohustus hiljemalt
26. märtsil 2015 sõlmida K. Oleiga autorileping. Seetõttu sõlmisid Novus ja K. Olei autorilepingu just
27. märtsil
29. märtsil 2015 esitati patendiametile taotlus K. Olei autoriõigustega kaitstud leiutisele kasuliku mudeli tunnistuse taotlemiseks. Autorilepingus puuduvad viited kasuliku mudeli tunnistusele. Seadusliku kohustuse täitmine ei ole vastuolus heade kommetega. Seda, et Novus tasus ja deklareeris just autoritasusid, tõendab mh
30. jaanuaril 2016 Novuse raamatupidajale antud korraldus autoritasu TSD deklaratsiooni esitamiseks koos infoga autoritasu deklareerimise kohustuse osas. Hageja on esitanud ka Novuse 2015, 2016 ja 2017 tuludeklaratsioonide e-maksuameti koondväljatrükid, mis tõendavad, et deklaratsioonid on esitatud igakuiselt alates
31. aastast ja neid on esitanud Novuse raamatupidajad. Eluliselt ei ole usutav, et Novus oleks tasunud
32. aastal 8250 eurot,
33. aastal 12 850 eurot ja
34. aastal 12 375 eurot makse, kui Novus ei oleks K. Oleile autoritasusid välja maksnud. Haldur ei ole asunud neid summasid tagasi võitma. Maakohus on oletuslikult ja menetlusvälise isiku vastuväitele tuginedes leidnud otsuse p-s 10.5, et autoritasude maksmise asemel maksti võib-olla juhatuse liikme tasusid. Kuni kostjad ei ole tõendanud, et makstud oleks juhatuse liikme tasu, ei ole tõendamiskoormus ümber pöördunud. K. Olei täitmise kviitungi ja Novuse maksudeklaratsioonidega on tõendanud, et Novus on autoritasudena tasunud
35. aastal 26 750 eurot,
36. aastal 51 500 ja
37. aastal 45 750 eurot, need andmed ühtivad hageja esitatud maksmata jäänud autoritasu arvestusega. Vaidlusaluse autorilepingu pooled tegelikult soovisidki ja andsid autori varalised õigused üle. Järelikult ei ole tegu näiliku tehinguga. Maakohtu väide, et autorileping on sõlmitud hiljem, on vastuolus eelviidatud tõendite ja eluliste asjaoludega. Kostjad ei ole taotlenud lepingu sõlmimise aja väljaselgitamiseks ekspertiisi tegemist. Lepingu hilisem sõlmimine ei muudaks lepingut näilikuks. Kostjad ei ole väitnud ja maakohus ei ole tuvastanud, et autoriõiguse seaduse kohane autoriõiguste üleandmine ja selle eest autoritasu maksmine oleks vastuolus heade kommetega. Kostja 2 ei ole tõendanud, et autorilepingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Novus teenis autoriõiguste kaitse alla kuuluva seadme müügist ja kasutamisest arvestatavat tulu. 11 Maakohtu etteheited otsuse p-s 11.1 K. Olei suhtes autorilepingu lõpetamiseks on arusaamatud ja vastuolus Riigikohtu seisukohtadega (RKTKo, 2-17-17217 p 24), mille kohaselt kohaldatakse osanike või aktsionäride antud laenudele samu sätteid, mis nende isikute laenudele, kes ei ole äriühinguga osaluse kaudu seotud. Maakohus ei ole põhjendanud millal oleks K. Olei pidanud autorilepingu ennetähtaegselt lõpetama, kui palju ja millega autorilepingut lõpetamata jättes teisi võlausaldajaid kahjustati. Veel
38. veebruaril 2019 tegeles Novus autoriõiguste alla kuuluva seadme müügiga. Maakohus ei ole hinnanud, et tähtajalise autorilepingu ennetähtaegse lõpetamisega kaasneks kahjustatud osapoolel kahju hüvitamise õigus. Autorilepingu tühisus ei muudaks K. Olei autoritasude nõudeõigust. AutÕS § 14 lg 1 kohaselt oli K. Oleil ka seaduse alusel õigus autoritasule. Isegi kui autorileping oleks tühine, siis oleks Novus K. Olei autoriõiguseid rikkunud ja K. Oleil oleks Novuse vastu autoriõiguse seadusest tulenev autoritasu või kahjunõude õigus. Sellise juhul muutuks ainult nõude õiguslik alus. Maakohtu seisukohad laenulepingu näilikkuse ja heade kommete vastasuse kohta on vastuolus asjas kogutud tõenditega ja õiguslikult põhjendamatud. Sarnaselt autorilepingule puuduvad ka
39. jaanuari
40. a laenulepingu tühisuse alused. Maakohus on jätnud hindamata, et
41. jaanuaril 2018 sõlmitud laenuleping on deklaratiivne võlatunnistus ja maakohus on seetõttu tõendamiskoormuse valesti jaotanud. Maakohus on ilma õigusliku aluseta käsitlenud otsuse p-s 11.1 Novusele tema osaniku poolt antud laene kui heade kommete vastast ja taunitavat tegu. Novus on 32 800 eurot laenu kätte saanud. Kostjad ei ole nõude puudumist tõendanud. Maakohus ei ole tuvastanud ega viidanud, et kostjad oleksid tõendanud võlatunnistuse aluseks olevate nõuete puudumist. Järelikult ei ole tõendamiskoormus ümber pöördunud. Maakohus on leidnud otsuse p-s 11.3 vastuoluliselt ja vastuolus kogutud tõenditega, et 80 000 eurose autoritasude võlgnevuse summa kujunemine pole jälgitav. Hageja on põhistanud ja tõendanud võlatunnistusega tunnustatud nõuete kujunemist. Maakohus on jätnud hindamata hageja
42. novembril 2022 esitatud MTA maksudeklaratsioonid ja selgitused. Hageja on tõendanud, et K. Olei andis
43. aasta jooksul Novusele jooksvalt laenu seitsmel korral. Iga makse kohta eraldi kirjaliku laenulepingu sõlmimine oleks olnud ebamõistlik. Maakohus on tõendamiskoormuse valesti jaotanud. Kohus küsis
44. novembri
45. a istungil nõude kujunemise kohta hagejalt selgitusi. Hageja selgitas, et laenusummade Novusele maksmine on tõendatud pangaülekannetega. Kogu ülekantud summa oli 32 800 eurot. K. Olei kinnitas, et Novus on talle tagastanud 12 000 eurot ja see summa sisaldas ka kostja 1 poolt tõendatud 9000 euro tagastamist. Laenujääk on 20 800 eurot. Maakohtu poolt autorilepingu tühisuse tuvastamisel aluseks võetud
46. aasta parandamata andmetega aastaruandes on kajastatud võlgnevus seotud isikule
47. detsembri
48. a seisuga 28 546 eurot, mis sisaldab ka tasutud laenu jääki 20 800 eurot. Ükski kostjatest ei ole väitnud ega tõendanud, et Novus oleks K. Oleile laenu 12 000 eurost suuremas osas tagastanud. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme. Maakohus on jätnud kostja 3 menetlusest eemaldamata. Maakohus jättis kostja 3 seisukohad ja dokumendid toimikusse ja kostja 3 osales
49. aprillil 2024 ja
50. juunil 2024 istungitel, esitades taotlusi, seisukohti ja vaieldes vastu hageja seisukohtadele ja tõenditele. Maakohtu seisukohad põhinevad osaliselt kostja 3 seisukohtadel. Maakohus on menetluses pooli ebavõrdselt kohelnud. Maakohus määras istungi ajaks
51. juuni 2024, kuigi hageja oli kohut eelnevalt teavitanud, et tema esindaja ei viibi sel ajal Eestis. 12 Samas oli maakohus valmis menetlustähtaega edasi lükkama kostja 3 esindaja välismaal viibimise tõttu. Maakohus jättis hageja taotluse kohtuistungil menetluskonverentsina osalemiseks või istungi aja edasilükkamiseks ekslikult rahuldamata. Hageja esindaja ei saanud välismaal viibimise tõttu
52. juuni
53. a kohtuistungist osa võtta. Maakohus lõpetas sellel istungil asja sisulise arutelu ja läks üle kohtuvaidlustele ilma, et hageja oleks saanud apellatsioonkaebuses esitatud seisukohti ja tõendeid esitada. Maakohus lubas 8 aprilli
54. a ja
55. juuni
56. a istungitele kostja 1 (s.o pankrotihalduri) esindajana PankrS § 62 lg 2 erapooletuse nõuetele mittevastava isiku. Kostjat 1 esindas vandeadvokaat K. Sultson, kes oli varem samas menetluses kostja 3 lepinguline esindaja ja kes on samaaegselt avalike andmete kohaselt ka Novuse pankrotivõlausaldaja Novutechi seaduslik esindaja. Maakohus jättis hageja vastuväite seoses eeltoodud rikkumisega rahuldamata. Maakohus ei näi erapooletu. Maakohus on
57. aprilli
58. a istungil väljendanud enda seisukohta hageja esitatud tõendite kohta, iseloomustades neid ironiseerivalt kui „tublid ja toredad“. Maakohtu selline suhtumine näitab kohtu kallutatust. Maakohus on väljunud hagi raamidest ja hakanud otsuse p-des 9.2 ja 9.3 hindama pandieseme väärtust, milline ei olnud hagi ese ja millise asjaolu üle pooled ei vaielnud. Kostjad ei ole nõude loovutamise lepingule maakohtu otsuse p-des 9–9.5 kirjeldatud vastuväiteid esitanud. Maakohus on üllatuslikult viidanud otsuse p-s 11.1 Novuse esitatud saneerimisavaldusele tsiviilasjas nr 2-19-
59. Novuse saneerimisavalduses ei ole selliseid seisukohti esitatud ning sellistele seisukohtadele ei ole üksi menetlusosaline tuginenud. Novuse saneerimise vajaduse põhjustasid MTA maksuotsused. Maakohus on kostjate alusetute väidete tõendamiseks asunud teisest kohtuasjast tõendeid otsima. Maakohus on
60. aprilli
61. a istungil teavitanud, et „Mina olen selle kolme lepingu saamisel lihtsalt huvist läinud pankrotitoimikusse KIS-i vahendusel ja leidsin samade isikute vahel loovutuslepingud teistsuguse kuupäevaga”. Maakohtu väidetavaid teistsuguse kuupäevaga lepinguid ei ole kohtutoimikus. Selliseid tõendeid ei ole uuritud. Ükski menetlusosaline ei ole sellistele asjaoludele tuginenud. Maakohtu otsuse koostamisel on osalenud kohtuväline isik, kelle puhul ei kehti kohtunikule, kohtunikuabile või kohtujuristile esitatavad erapooletuse jms nõuded. Kohtuotsuse faili andmete kohaselt on kohtuotsuse algselt koostanud Kadri Saukas, kes avalike andmete kohaselt ei ole ühegi kohtu ametnik. Maakohus on ka muid tõendeid valesti hinnanud. Maakohus on otsuse p-des 10.1–10.3 põhjendanud, et aastaaruande ebakorrektsed andmed võivad kahjustada võlausaldajaid. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kui aastaaruande andmed on parandatud, siis ei oma parandusele eelnenud andmed enam õigusliku tähendust ja võlausaldajatel ei ole õigust tugineda sellistele kehtetutele andmetele. Maakohus on pööranud ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu kostjate poolt esitatud kehtetutele aastaaruande andmetele. Puudub õiguslik alus majandusaasta aruande põhjal tehingu tühisuse tuvastamiseks. Hageja ei ole, vastupidi maakohtu otsuse p-s 11.3 väidetuga, kostjatega

§ 238

lg 2 kohaselt kokku leppinud, et makstud summade tõendamiskoormus lasub hagejal ja makstud summasid saab tõendada ainult panga väljavõttega. Hageja üksnes möönis, et ta uurib, kas tal õnnestub neid tõendeid suletud pangakontodelt veel saada. Hagejal ei õnnestunud K. Olei suletud pangakontodelt kohtu küsitud filtreeritud väljavõtet saada. Hageja taotles kohtu abi 13 väljamakstud summade tõendamiseks pankrotihaldurilt Novuse pangaväljavõtete abil. Maakohus jättis hageja tõendite kogumise taotluse lahendamata. Autoritasude osalist tasumist tõendavad täitmise kviitung ja maksudeklaratsioonid. Raha saaja oli K. Olei. Kui kostjad väidavad, et Novus ei ole tegelikult raha maksnud, siis lasub sellise asjaolu tõendamiskoormus kostjatel. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta on asunud otsuse p-s 11.3 seisukohale, et K. Olei antud täitmise kviitung ei ole usaldusväärne. Maakohus on tuginenud otsuse p-des 11.7.1 ja 11.7.2 teiste isikute vahelises kohtumenetluses T. Villmani poolt esitatud arvamustele ja taotlustele, need dokumendid ei ole lubatud tõendid. Maakohus on tuginenud toimikus mitteolevatele

1. jaanuari
2. a ja
3. aprilli
4. a määrustele tsiviilasjas nr 2-19-7701, millistele pooled ei ole menetluses tuginenud ja milliste üle menetluses arutelu ja vaidlus puudus. Maakohus väitis otsuse p-des 11.7.2 ja 11.8 oletuslikult, et K. Olei ei ole Novuse saneerimismenetluses mingeid vaidlusaluste nõuetega seotud dokumente esitanud. Maakohus ei ole tuvastanud ühtegi konkreetset dokumenti, mida varem Novuse saneerimismenetluses ei oleks esitatud ja sellisele asjaolule ei ole pooled menetluse jooksul tuginenud. T. Villman esitas Novuse saneerimismenetluses ilmselgeid valeväiteid, kui väitis saneerimismenetluse lõpetamise taotluse põhjendamiseks, et autorileping on võltsitud. Maakohus tutvus
5. aprilli
6. a istungil T. Villmani saneerimismenetluse lõpetamise taotlusega ja väitis, et selle lk-l 3 on mh öeldud, et tõendatud ei ole Agropower, United Oil ja United Oil Teenused nõuded. Tegemist on pahatahtlike valeväidetega, Agropower OÜ nõue tunnustati tsiviilasjas nr 2-21-14264, United Oil OÜ nõue tunnustati tsiviilasjas nr 2-21-14276 ja United Oil Teenused nõue tunnustati
7. augusti
8. a Novuse nõuete kaitsmise koosolekul. T. Villmani seisukohad on jõustunud kohtuostustega ümber lükatud, seega ei olnud T. Villman usaldusväärne. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud hageja vastuväidete, tõendite ja seisukohtadega T. Villmani dokumentidele. Hageja ei olnud Novuse saneerimismenetluses pooleks, seal ei uuritud käesolevas menetluses kogutud tõendeid. Menetluses ei taotletud saneerimismenetluses tehtud määruste lisamist. Hageja esitas hagi nõude tunnustamiseks autorilepingu ja laenulepingu alusel kokku 481 382 eurot. Nõudevalduses oli samadel alustel esitatud nõue 679 846 eurot 75 senti. PankrS § 107 kohaselt ei ole keelatud hagis nõude summat vähendada. Hageja esitas uute tõenditena väljavõtte kohtuotsuse andmetega, mis tekkis alles maakohtu otsuse tegemisega, mistõttu ei olnud võimalik seda varem esitada, ja Novuse kohta Äripäevas ilmunud ülevaate, mille esitamise vajadus tekkis üllatuslike seisukohtade tõttu maakohtu otsuse p-s 11.1, mida menetluse jooksul ei arutatud ja millele ükski menetlusosaline ei tuginenud.
9. Kostjad 1 ja 2 paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja 1 vaidleb vastu apellatsioonkaebusele lisatud tõendite asja materjalide juurde võtmisele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, täiendades osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (

§ 14657 lg 1 p 21).

Ringkonnakohus jätab apellatsiooniastmes kantud menetluskulud hageja kanda. 9. Maakohus on õigesti kohtuotsuse põhjendustes toonud ära menetluses poolte esitatud olulised asjaolud. Kohus rajab otsuse asjas esitatud ja kogutud tõenditele (

§ 436lg 2).

Otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, millele on rajatud kohtu järeldused (

§ 442lg 8).

Maakohus ei ole eksinud tähistades kostjat 3 tsiviilasjas nr 2-21-14212 hagejana. Maakohus leidis nimetatud tsiviilasja silmas pidades õigesti, et kuna kostjal 3 puudub nõue Novuse pankrotimenetluses, siis ei saa tema vastuväidetega praeguses menetluses enam arvestada. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei teinud menetluslikku otsustust kostja 3 osaluse kohta praeguses menetluses, tsiviilasjas nr 2-21-14212 tehtud lahendi jõustumise järel (lahend jõustus

1. septembril 2023). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele (p 78) leiab ringkonnakohus, et kuna kostja 2 tõi selgelt
2. detsembri
3. a menetlusdokumendis esile, et ta on tutvunud ka kostja 3 kohtule
4. detsembril
5. a esitatud menetlusdokumendiga ning ühineb kostja 3 seisukohtadega, pidi maakohus menetluses hindama ka kostja 3 poolt enne tsiviilasjas nr 2-21-14212 tehtud lahendi jõustumist esitatut. Maakohus käsitas kostja 3 osalust menetluses otsuse põhjendustes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjate vastuväited menetluses kattuvad suures osas. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole menetluses toonud esile asjaolusid, mis välistaksid kohtuniku erapooletuse (

§-d 23, 24). Hageja leiab, et maakohus ei ole tema sooviga istungiaja muutmiseks arvestanud. Asja materjalide hulgas on maakohtu

1. juuni
2. a kiri menetlusosalistele, mille kohaselt on maakohus seisukohal, et hageja eksitab kohut ja kostjaid väitega, et ta reisi broneerimise ajal ei teadnud uuest istungi ajast. Maakohtu seisukoha järgi edastas kohus
3. juuni istungi aja kohta kirja pooltele
4. märtsil
5. Hageja esindaja piletid on broneeritud
6. mail 2023 ehk ca 1,5 kuud pärast istungiajast teavitamist. Seega tegi hageja otsuse reisile minna ajal, kui tal oli juba teada, et tal tuleks sellel ajal olla kohtuistungil.

§ 350

lg-st 1 ei tulene kohtule kohustust võimaldada menetlusosalisel osaleda istungil menetluskonverentsi vahendusel.

1. juuni
2. a kohtuistung toimus ilma hageja esindaja osavõtuta. Ringkonnakohus leiab, et kuna kohtuistungi toimumise aeg määrati kindlaks
3. aprilli
4. a istungil ning hageja seaduslikule esindajale oli siis teada, et ta ei saa istungil osaleda, oli tal piisavalt aega, et leida endale kohtuistungiks uus lepinguline esindaja.
5. aprillil 2024 on hageja endine esindaja maakohtule esitanud menetlusdokumente (IV kd, tl 109 jj), seega oli ta kursis menetluse käiguga ka pärast seda, kui hageja teavitas kohut esindusõiguse lõppemisest. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole ka apellatsioonkaebuses esile toonud, millised on need õiguslikud ja faktilised seisukohad, mis jäid tal maakohtus istungil osalemiseta esitamata ning missuguseid küsimusi ta oleks istungil soovinud esitada (apellatsioonkaebuse p 85). Hageja palus
6. juuni
7. a menetlusdokumendis jätkata asja menetlemist kirjalikus menetluses ja leidis, et asjas on sisuline arutelu juba toimunud
8. novembri
9. a kohtuistungil. Hageja ei ole toonud esile ühtegi põhjendust, millisel õiguslikul alusel ei oleks maakohus pidanud lubama kostjaid esindama K. Sultsoni. Kostjad vaidlesid vastu hageja nõudele, mistõttu puudub ka esindaja ja esindatavate vahel huvide konflikt. Ekslik on apellatsioonkaebuse seisukoht, et maakohtu otsuse koostamisel on osalenud kohtuväline isik, kelle puhul ei kehti kohtunikule, kohtunikuabile või kohtujuristile esitatavad erapooletuse nõuded. K. Saukas on kohtujurist. Kohtuotsusele on alla kirjutanud kohtunik. 15 Kohtul tuleb tehingu heade kommete vastasust (TsÜS § 86 lg 1) hinnata ka omal algatusel (vt nt RKTKo 16.06.2021, 2-17-9822, p 15). Seega ei rikkunud kohus erapooletuse nõuet, kui ta kontrollis käsipandi väärtust ja nõude loovutamisega seotud asjaolusid.
10. Hageja esitas ringkonnakohtule tõenditena kohtuotsust puudutava dokumendi ja dokumendi, mille hageja nimetas Novus OIL OÜ ülevaateks Äripäevas. Ringkonnakohus jätab esitatud tõendid vastu võtmata. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid

§ 652lg-s 3 sätestatud alustel.

Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (

§ 652lg 5).

Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama (

§ 652lg 4 esimene lause).

Ainuüksi asjaolu, et maakohus jättis hageja nõude rahuldamata, ei ole piisav alus tõendi esitamiseks ringkonnakohtus. Hageja majandusliku olukorra hindamine vaidluse all olnud lepingu sõlmimisel ei saanud hagejale tulla ka üllatusena. 11. Hageja esitas hagi nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jätnud hageja nõude rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus ei pidanud hageja nõuet menetledes võtma seisukohta, kas hageja nõue oleks pankrotimenetluses tagasivõidetav. Hageja apellatsioonkaebuse väited (p-d 16

1. jj)ei ole asjakohased. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et tagasivõitmine on võimalik vaid siis, kui võlgnikul on võlausaldajad. Kui pankrotimenetluses ei ole ühtegi võlausaldajat, kelle nõuet oleks tunnustatud või kelle nõude tunnustamise üle oleks vaidlus pooleli, siis ei ole võlausaldajaid, kelle huvide kahjustamisest PankrS § 109 lg 1 tähenduses saaks rääkida (vt RKTKo 10.04.2019, 2-16-18953, p13.7). Maakohus ei ole otsust tehes tuginenud üksnes T. Villmanni seisukohtadele. Saneerimisnõustaja arvamus on 26. augustist 2019 (II kd, tl 130jj), kasuliku mudeli kande kehtivuse lõppemise kuupäev oli 27. märts 2019. Seega on saneerimisnõustaja arvamuse koostamise hetkel kasuliku mudeli kande kehtivus lõppenud. T. Villmani seisukoha esitas menetluses dokumentaalse tõendina kostja 2 vastuses hagile, seega ei ole õige apellatsioonkaebuse väide, et sellele ei ole pooled menetluses tuginenud. Maakohus on otsuse p-s 12 piisavalt põhjendanud, miks ta leiab, et K. Olei Novuse pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse (I kd, tl 146) numbrilised näitajad erinevad hagis esitatud nõudest (I kd, tl 6) ja selles osas on ülevaatliku tabeli koostanud kostjaks olev haldur (I kd, tl 142). 12. Hageja tugineb oma nõudes 30. jaanuari 2018. a laenulepingule, milles on väidetavalt fikseeritud 31. detsembri 2018. a seisuga Novuse autoritasu võlgnevus K. Olei ees ja K. Olei ja Novuse vahel sõlmitud laenulepingust tulenev võlgnevus. Lisaks koosneb hageja nõue lepingu järgi maksmata jäänud (ja eelduslikult laenulepinguga mittehõlmatud) autoritasust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult hinnanud nii laenulepingu kui ka selle aluseks olevate tehingute kehtivust. Apellatsioonkaebuses on õigesti leitud, et tehing ei saa samal ajal olla heade kommete vastane (TsÜS § 86 lg 1) ja näilik (TsÜS § 89 lg 1). Samas saavad menetlusosalised tugineda oma seisukohtades alternatiivselt mõlemale tehingu tühisuse alusele, tehingu kahe võimaliku 16 tühisuse aluse olemasolul tuleb kohtul esmalt hinnata näilikkust ning heade kommete vastasust tuleks hinnata juhul, kui tehing ei ole näilik (vt nt RKTKo 18.06.2019, 2-16-7090, p 12). Maakohtu otsusele saab ette heita selle vähest liigendatust ning puudusi ülesehituses, kuid maakohus ei ole oma lõppjäreldustes asunud seisukohale, mille kohaselt oleks laenuleping samal ajal nii näilik tehing kui ka heade kommetega vastuolus olev tehing. 13. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et 30. jaanuari 2018. a laenuleping on näilik tehing ja seega tühine. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Lepingu p 2 järgi võlgneb Novus K. Oleile autoritasu 80 000 eurot ja koos varasemalt antud laenuga on Novuse võlg K. Olei ees 100 800 eurot. Seega pidi varasemate laenulepingute järgi olema Novuse võlgnevus 20 800 eurot. Maakohus ei ole tõendamiskoormist menetluses valesti jaganud. Hageja esitatud 30. jaanuari 2018. a lepingu p-s 2 on selgelt nimetatud võlasuhted, mille alusel on võlgnevus kujunenud (autoritasu leping ja laenulepingud). Seega on pooled soovinud ringkonnakohtu hinnangul üksnes muuta senist võlasuhet ning fikseerida väidetava võlgnevuse suurust lepingu sõlmimise hetkel, võlgnevuse tagasimaksmise tingimusi ja tasumise aega. Võlasuhet võib muuta ka selle tüübi muutmisega. Hageja ei ole toonud esile menetluses selliseid majanduslikke põhjuseid või muid asjaolusid, mis viitaksid poolte tahtele omavahelise võlasuhte võlatunnistusega ümberkujundamiseks. K. Olei oli lepingus nii laenuandja kui ka laenusaaja juhatuse liige. Kohtule esitatu põhjal ei saa ka asuda seisukohale, e tegemist oleks võlasuhte uuendamisega (novatsiooniga), millega võlausaldaja võimaldab senistest vastuväidetest loobumist. Hageja on menetluse kestel tuginenud läbivalt autorilepingule ja erinevatele laenulepingutele kui 30. jaanuari 2018. a lepingu alussuhetele, millest tulenevalt ta oma nõude ka esitas. Ka apellatsioonkaebuses tugineb hageja ise autorilepingu sõlmimisele, selle sisule ja tingimustele, kui hageja nõude alusele. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et isegi juhul, kui 30. jaanuari 2018. a. laenulepingut käsitleda deklaratiivse võlatunnisusena, ei pööra see praeguses menetluses tõendamiskoormist ümber. Riigikohus on mitmes lahendis leidnud (vt nt RKTKo 11.01.2018, 2-14-58735, p 11.1), et võlatunnistusest tulenev tõendamiskoormise jaotus võib pankrotimenetluses nõude tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt osaliselt ringi jaotuda, kuna nõudele vastu vaielnud pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga. Maakohus tuvastas, et kostjad tegid ettepaneku, et hageja seaduslikuks esindajaks olev K. Olei tõendaks autoritasu saamist. Hageja nõustus (IV kd, tl 107 pöördel), kuid ei esitanud siiski tõendit istungil kokkulepitud kujul ehk pangakonto filtreeritud väljavõttena ega esitanud kohtule taotlust tõendi kogumisena Novuselt sama perioodi/samade väljamaksete sisu kohta pangakonto filtreeritud väljavõtte nõudmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et K. Olei korraldus Novuse raamatupidajale autoritasu deklareerimiseks (IV kd, tl 123) ei ole VÕS § 95 lg 1 tähenduses täitmise kviitung. K. Olei kinnitus, et ta on Novuselt raha saanud, ei ole menetluses usaldusväärseks tõendiks (IV kd, tl 121). 17 14. Järgnevalt peatub ringkonnakohus K. Olei ja Novuse vahelistel laenulepingutel. Hageja tõendas K. Olei poolt antud laene väljavõttega pangatehingutest (I kd, tl 31). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ei ole tavapärane, et äriühing ei vormista väidetavaid talle antud laene (I kd, tl 30
2. jj)muul viisil kui üksnes pangaülekandega. Selgusetuks jäävad lepingutingimused ja poolte kohustused. Kostja 1 on tõendanud, et samal päeval (26. septembril 2017), kui K. Olei on kandnud Novusele väidetava laenulepingu alusel üle 10 000 eurot, on K. Oleile tagasi kantud 9000 eurot (I kd tl 178), seega on samal päeval enamus väidetavast laenust kohe ka tagastatud. Novuse ülekande selgitusse on märgitud laen 26092017, mis kattub K. Olei poolt äriühingule tehtud ülekande selgitusega. Seega on põhjendatud maakohtu järeldus, et on suur tõenäosus, et sarnane laenusummade liikumine võis toimuda ka teiste ülekannete puhul. Paljasõnaline on apellatsioonkaebuse väide (p 69), et iga makse kohta eraldi kirjaliku laenulepingu sõlmimine oleks olnud ebamõistlik ja liigne bürokraatia. Novus on äriühing, kelle majandustegevus on õiguslikult reguleeritud. Hageja ei ole esitanud ühtegi lepingut, mille alusel äriühingu juhatuse liige äriühingule väidetavaid laene andis ning 30. jaanuari 2018. a leping on vormistatud pärast väidetava võlgnevuse tekkimist. Arvestades Novuse saneerimis- ning pankrotimenetlust ja seda, et laenulepinguga seotud asjaolud (eelkõige laenusumma kujunemine) ei ole tõendatud, nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et laenulepingu sõlmimise eesmärgiks oli osas, mis puudutas K. Olei poolt Novusele antud laene, maksejõuetusmenetluste mõjutamine. 15. Maakohus märkis otsuse p-s 10 eksitavalt, et autorilepingut nr 02032015 (I kd tl 13) ei saa lugeda kehtivaks ja see on TsÜS § 86 ja § 89 lg 1 alusel tühine nii heade kommete vastasuse kui näilikkuse tõttu, kuna tehingu sõlmimise asjaolud tekitavad põhjendatud kahtluse, et tehing on sõlmitud tagantjärele. Maakohus hindas aga samas autorilepingu tühisust esmalt kontrollides, kas tehing võib olla sõlmitud näilikult (sellega tekitati näilik võlakohustus, otsuse p 10) ning seejärel tekitati heade kommete vastaselt võlakohustust täiendavalt juurde (maakohtu otsuse p 11.1). Maakohus võttis ka seisukoha tehingu eesmärgi suhtes. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult asjas esitatud tõendeid hinnates jõudnud järeldusele, et K. Oleil ei olnud nõuet Novuse vastu. Maakohus leidis, et „nõue on fabritseeritud“, seega olid Novuse ja K. Olei vahelised kokkulepped (autorileping ja laenuleping) maakohtu hinnangul näilikud ja tühised. 16.

§ 230

lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja esitas oma nõude tõendamiseks nõuete loovutamise lepingu, autorilepingu, kasuliku mudeli tunnistuse, arved ja laenulepingu. Sellega pöördus ringkonnakohtu hinnangul menetluses tõendamiskoormis ja kostjatel tuli oma vastuväiteid hageja nõudele tõendada. Ringkonnakohus leiab, et kostjad on tõendanud hagejal autoritasu nõude puudumist ja maakohus on menetluses tõendeid õigesti hinnanud.

1. Kostja 2 leidis, et hageja nõue on kunstlikult tekitatud ja seetõttu fiktiivne. Kostja tugineb seega hageja poolt esitatud nõude aluseks olevate lepingute näilikkusele. Apellatsioonkaebuses on iseenesest küll õigesti leitud, et reeglina ei ole oma olemuselt neutraalne asjaõigusleping näilik (vt RKTKo 18.06.2019, 2-16-7090, p 14). Praegusel juhul on aga vaidluse all autoritasu leping ja laenulepingud, millest tulenevad nõuded on hagejale loovutatud. Kostja 2 väitel on küsitav, kas hagis nimetatud kasulik mudel oli tegelikkuses üldse kasulik ja vajalik ning kas Novus ka tegelikkuses seda kasutas. 18 Iseenesest on õige hageja seisukoht, et autoriõigus teosele tekib teose loomisega (AutÕS § 7 lg 1). Samas praegusel juhul nähtub, et hageja on pidanud intellektuaalse omandi objektiks tehnilist lahendust, mida ei kaitsta AutÕS-ga. Kasuliku mudelina kaitstava tehnilise lahenduse registreerimist ja kaitset reguleerib kasuliku mudeli seadus (KasMS). Seega tuli hinnata kasuliku mudeliga seonduvat KasMS alusel, mitte AutÕS alusel. Patendiametis oli registreeritud
2. märtsist 2015 kasulik mudel, mille omanikuks oli K. Olei. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et registreering on oma kehtivuse
3. märtsil 2019 kaotanud (II kd, tl 120). Kasuliku mudeli registreerimistaotluse esitamise järel koostab patendiamet tehnika taseme otsingu aruande ja edastab selle taotlejale teadmiseks, otsinguaruandel on informatiivne tähendus (KasMS § 211 lg-d 2 ja 6). Kasuliku mudeli puhul ei kontrollita registreerimisel sisuliselt leiutise õiguskaitse saamise eeldusi, nagu uudsus ja leiutustase (KasMS § 21), neid kontrollitakse alles õiguste rikkumisel. Seega ei saa nõustuda hagejaga, et ainuüksi registreering kasulike mudelite registrisse tõendab K. Olei nõudeõigust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja menetluses tõendanud, milles seisnes K. Oleile kuuluva kasuliku mudeli leiutustase, mis võimaldas hageja väidetavat olulist majanduslikku kasumit saada. Kostja 1 on põhjendatult tuginenud autorilepingu kehtivuse vaidlustamisel autoritasu suurusele, mis kostja 1 hinnangul oli ebaproportsionaalselt suur: tasu viie aasta eest oli 360 000 eurot, kostja 1 väitel rohkem kui pool müügitulust. Hageja leidis vastuseks kostja 1 väidetele, et hageja teenis juba esimese seadme müügiga rohkem, kui kogu autoritasuks kuluv summa (III kd, tl 56). Kui hageja väide oleks õige, siis jääb ringkonnakohtu hinnangul arusaamatuks, miks hagejal võlgnevus üldse tekkis.
4. Kostjad on menetluses vaidlustanud hageja K. Olei ees olevate väidetavate lepinguliste kohustuste kajastamist võlgniku aastaaruannetes. Hageja möönab ka ise, et
5. a aastaaruandes autoritasu võlgnevust kajastatud ei ole, ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud selgitus, mille kohaselt oli tegemist tingimusliku, ehk bilansivälise nõudega (III kd, tl 57), mistõttu jäi see aastaaruandes kajastamata, ei ole eluliselt usutav ning on vastuolus hageja enda seisukohtadega võlgniku suure müügitulu kohta. Maakohus on küll kohtu ette toodud asjaolusid hinnates seadnud kahtluse alla autoritasu lepingu sõlmimise aja, kuid lepingu sõlmimise ajahetk üksi ei tõenda selle näilikkust, mistõttu ei pidanud kostjad menetluses ekspertiisi taotlema. Ekslik on apellatsioonkaebuse väide (p 30), et kostja 1 ei vaidlustanud autoritasu deklareerimist hageja poolt. Kostja 1 leidis vastuseks hagile, et 2015 märtsis oli küll deklareeritud K. Oleile väljamakse (liik 50 (st. renditulu, sh. litsentsitasu)) 6250 eurot, mis võiks nagu viidata kokkuleppe olemasolule, kuid kostja 1 leidis samas, et ka enne märtsi ning pärast olid deklareeritud sama liiki

§ 171lg 1).

20 Menetluskulude rahalise suuruse määrab

§ 177lg 2 järgi kindlaks maakohus (vt RKTKo 10.04.2019, 2-15-1553/166, p 25).

(allkirjastatud digitaalselt) 21