1-17-8498 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 10. november 2022, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-8498 (11930000661) Kohtukoosseis Sten Lind, P

§ 3891

lg-te 2 ja 3 – 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo aegumistähtaeg on möödunud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli

1. aasta jaanuari deklaratsioon esitatud
2. veebruaril 2012, veebruari deklaratsioon
3. märtsil 2012 ja märtsi deklaratsioon
4. juulil
5. Kuni
6. detsembrini 2014 arvestati KarS § 81 lg 1 redaktsiooni järgi aegumistähtaja kulgu kuriteo toimepanemisest, alates
7. jaanuarist 2015 kuriteo lõpuleviimisest. Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb KarS § 5 lõikeid 2 ja 3 järgides kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise redaktsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Seega arvestatakse enne
8. jaanuari 2015 toime pandud kuritegude aegumistähtaega toona kehtinud KarS § 81 lg 1 kohaselt kuriteo toimepanemisest. Süüdistusest nähtuvalt on tegu jätkuva süüteoga KarS § 81 lg 4 tähenduses. Kuivõrd viimane tegu pandi toime
9. juulil 2012, tuleb süüteo aegumise küsimuse lahendamisel lähtuda sellest hetkest. KarS § 3891 oli tegude toimepanemise ajal (enne
10. jaanuari 2015 kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt) teise astme kuritegu. Karistusseadustiku § 81 lg 1 p 2 alusel ei tohi isikut teise astme kuriteo toimepanemises süüdi mõista, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. KarS § 81 lg-s 5 sätestatakse küll kuriteo aegumise katkemise tingimused, kuid sama paragrahvi lg 6 määratleb absoluutse aegumistähtaja, milleks on kümme aastat arvates kuriteo toimepanemisest. Seega oleks maksukuritegu aegunud
11. juulil 2017 ja absoluutne aegumistähtaeg oleks
12. juuli
13. Kriminaalasjas on tehtud KarS § 81 lg 5 p-des 1, 2 ja 4 nimetatud menetlustoiminguid, s.o tõkendi kohaldamine (
14. septembril 2012 vahistamine,
15. märtsil 2013 allkiri elukohast mittelahkumise kohta), S. Soesoni kohtu alla andmine (
16. augustil 2015) ja S. Soesoni ülekuulamine kohtumenetluses (
17. aprillil 2016). Harju Maakohus tegi
18. märtsil 2017 väljaspool Eesti Vabariiki viibiva S. Soesoni suhtes vahistamismääruse ja andis
19. märtsil 2017 välja Euroopa vahistamismääruse S. Soesoni ajutiseks loovutamiseks Poola Vabariigist Eestisse. Harju Maakohtu
20. märtsil 2017 kohaldatud tõkend ei ole aga siiani rakendunud, kuna S. Soeson viibib jätkuvalt Poolas vahi all seoses seal menetletavate kriminaalasjadega. Seega ei saa kohaldatud tõkendit käsitada KarS § 81 lg 5 p-s 1 nimetatud menetlustoiminguna, mis katkestab kuriteo aegumise. Aegumistähtaja kulgemise katkestas S. Soesoni ülekuulamine kohtumenetluses
21. aprillil 2016 ning sellest kuupäevast algas aegumine uuesti. Järelikult aegus kuritegu
22. aprillil
23. 2.2 Maakohus oli seisukohal, et kaitsja taotlus lõpetada kriminaalmenetlus KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, on põhjendatud. Kriminaalasjas nr 11930000661 alustati menetlust
24. detsembril
25. S. Soeson peeti kinni
26. septembril 2012 ning sellest kuupäevast algas S. Soesoni suhtes mõistliku menetlusaja 6 1-17-8498 tähtaja kulgemine.
27. detsembri 2021 seisuga on S. Soeson olnud teadmatuses oma saatusest 9 aastat 3 kuud ja 4 päeva. Varem ei olnud kohtuistungeid võimalik läbi viia videosilla vahendusel, sest Poola andis selleks nõusoleku alles
28. aasta septembris. Seoses S. Soesoni vahistamisega Poola Vabariigis ei ole rohkem kui 5 aasta jooksul toimunud ühtegi sisulist kohtuistungit. Praeguseks on menetlusaeg olnud ilmselgelt ebamõistlik, mistõttu ei ole vaja EIÕK art 6 lg 1 esimese lause rikkumise tuvastamiseks üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagida. Kriminaalasi, sealhulgas kuritegelikku ühendusse kuulumise süüdistuses on mahukas ja keskmisest keerukam. See väide tugineb lisaks kohtulikul arutamisel uuritud tõenditele ka asjaolule, et sama kohtu koosseis on teinud kahe süüdistatava osas otsuse üldmenetluses. Mahukus ja keerukus on seisnenud selles, et kuritegelikku ühendusse kuulumise tuvastamiseks on vaja tuvastada maksukuritegude toimepanemine või nendele kaasaaitamine ühenduse liikmete poolt, sest süüdistuse kohaselt oli ühenduse tegevus suunatud KarS § 3891 lg 2 järgi kuritegude toimepanemisele. S. Soeson ei tunnistanud end ka süüdi. Süüdistatav, tema kaitsja ega menetlejad ei ole viivitanud kriminaalasja lahendamisega. S. Soesoni suhtes ei ole saanud kriminaalasja lõpule viia tema vahistamise tõttu
29. aasta septembris Poola Vabariigis. Poola on nõus S. Soesoni ajutiselt loovutama alles pärast Poolas toimuvate kriminaalmenetluste lõppemist, sh mõistetavate karistuste ärakandmist. Kuni
30. septembrini 2020 ei saanud Harju Maakohus Poola keeldumise tõttu viia S. Soesoniga istungit läbi ka videosilla vahendusel. Kohtulik uurimine jõuti S. Soesoni suhtes enne tema vahistamist Poolas küll lõpule viia, kuid kriminaalasja arutamise jätkamisel ei ole võimalik prognoosida, millal jõuaks kohtumenetlus kõigis astmetes lõpule ja millal jõustuks kohtuotsus. Prokuröri seisukohast nähtuvalt ei ole ka prokuratuur huvitatud kriminaalasja edasisest menetlemisest. Prokurör pakkus kriminaalmenetluse lõpetamise võimalust maksukuriteole kaasaaitamise süüdistuses ning süüdistatava nõustumisel pakutuga oli prokurör nõus loobuma kuritegelikku ühendusse kuulumise süüdistusest. Seega on S. Soesoni ebakindlus selles, kas ta tunnistatakse süüdi või mitte, kestnud üle üheksa aasta. Ei ole teada, millal menetluse jätkamise puhul isegi videosilla vahendusel kohtuotsus lõplikult jõustuks ning sellist olukorda ei saa pidada mõistlikuks. EIÕK art 6 lg 1 kohaselt on tuleb kriminaalasjades vältida olukorda, et süüdistatav peaks jääma oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda. Kuivõrd juba enne kriminaalasja kohtulikku arutamise lõpetamist esimeses kohtuastmes on mõistlik menetlusaeg ületatud ja jõustunud lahendini jõudmine poole aasta jooksul ei ole realistlik, on põhjendatud lõpetada menetlus süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi mõistliku aja möödumise tõttu. 2.3 Maakohus tühistas
31. märtsi 2017 riigisisese vahistamismääruse ning
32. märtsi 2017 ja
33. jaanuari 2020 Euroopa vahistamismäärused.
34. märtsi 2017 Euroopa vahistamismäärus koostati S. Soesoni ajutiseks loovutamiseks Eesti Vabariigile seoses kriminaalmenetluse jätkamisega süüdistustes KarS § 3891 lg-te 2 ja 3 – § 22 lg 3 ning KarS § 255 lg 1 järgi. Seoses menetluse lõpetamisega nendes süüdistustes puudub edasine vajadus S. Soesoni ajutiseks loovutamiseks. 7 1-17-8498 2.4 Maakohus leidis, et S. Soesoni kaitsjale Alar Salule tuleb osutatud õigusteenuse eest hüvitada koos käibemaksuga 57 368.33 eurot. Kuivõrd kohus lõpetas S. Soesoni suhtes menetluse KarS § 22 lg 3 – 3891 lg-te 2 ja 3 järgi aegumise tõttu ning KarS § 255 lg 1 järgi menetluse mõistliku aja möödumise tõttu, määras kohus, et S. Soesonile tuleb hüvitada tema poolt valitud kaitsjatele makstud mõistliku suurusega tasu. S. Soeson taotles kriminaalmenetluse lõpetamise korral õigusabiteenuse eest valitud kaitsjatele makstud mõistliku suurusega tasu ja muude kulude hüvitamist riigi poolt järgmiselt: 306 730,73 eurot A. Salu osutatud teenuste ja kulu eest ning 2937,18 eurot Tark Grunte Sutkiene Advokaadibüroo poolt osutatud teenuste eest. Valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja kriminaalasja menetleja ei saa otsustada selle hüvitamist (RKKK 1-17-7077/14, 3-1-1-79-14 p 44). Tark Grunte Sutkiene Advokaadibüroo poolt osutatud teenuste puhul pidas maakohus vajalikuks ja mõistlikuks kuluks 1833 eurot (16 tundi 40 minutit). Tark Grunte Sutkiene Advokaadibüroo arvetest ja spetsifikatsioonidest nähtuvalt on kriminaalasjas osutatud õigusteenuse puhul advokaadi tunnitasuks 110 eurot, millele lisandub käibemaks 20%. Kohus luges tunnitasu suuruse mõistlikuks. Arvetel olevatest spetsifikatsioonidest nähtuvalt on osutatud teenust ajal, mil S. Soeson oli vahistatud kriminaalasjas nr
35. Kohus ei lugenud vajalikeks kuludeks, mida peab hüvitama riik, kohtumisi S. Soesoni abikaasaga, Tallinna Vangla direktorile taotluse koostamist, büroosiseseid nõupidamisi ning
36. detsembri 2012 kohtuistungiks ettevalmistamise ja kohtus esindamisega seonduvaid kulusid seoses elektroonilise valve kohaldamisega (kohtute infosüsteemist ei nähtu sel kuupäeval elektroonilise valvega seonduva istungi toimumist). Taotluse kohaselt on kaitsja A. Salu asunud kaitseülesandeid täitma sisuliselt kohe pärast S. Soesoni vabanemist kohtulikul eeluurimisel, s.o märtsis
37. Kokku oli lepitud nn paketivõi tükihind 300 000 eurot. Pärast S. Soesoni vahistamist Poolas on sõlmitud leping kolmanda isiku, Boriss Bergi vahendusel ning lepingu aluseks olid samad tingimused. Taotlusele on lisatud Tasakaal Invest OÜ menetluskulude nimekiri/arve ja kliendileping B. Bergiga. Kliendil ja kaitsjal ei ole keelatud kokku leppida õigusteenuse osutamise kindlas tasus (AdvS § 61 lg 1 p 2), kuid valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotlus peab võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna ja tööaja adekvaatsust (RKKKo 1-19-4422 p 25). Kaitsja A. Salu poolt S. Soesonile osutatud õigusabi teenuse tunnihinnaks on märgitud 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Sellist tunnitasu on Riigikohtu kriminaalkolleegium aktsepteerinud väga harvadel juhtudel ja sedagi alles viimasel ajal. Arvestades kriminaalasja mahtu ja keerukust ning asjaolu, et suurem koormus langes kuni
38. aasta sügiseni, pidas kohus kaitsja ühe töötunni mõistlikuks hinnaks 125 eurot. Kohus leidis, et kriminaalasja saab hinnata mahukaks (16 köidet ja 25 asitõendite köidet, kaheksa süüdistatavat, seoses tagaotsimisega eraldatud ML puudutav materjal). Süüdistatavate tegevus oli niivõrd tihedalt omavahel seotud, et ilma kriminaalasja tervikuna läbi töötamata ei oleks olnud võimalik aru saada, analüüsida ja hinnata S. Soesoniga seonduvat. Taotluses märgitud ajakulu dokumentaalsete tõendite kogumisele ja nende uurimisele pidas kohus siiski ülepaisutatuks. Kohus pidas mõistlikuks ajakuluks 200 tundi. 8 1-17-8498 Kohus leidis, et ka ajakulu dokumentide koostamisele (nt kaitseakt, avakõne teesid, määruskaebused) on ülepaisutatud. Kaitseakt on kokku seitsmel lehel, avakõne teeside esitamine võttis kohtuistungil aega seitse minutit, ühtegi määruskaebust (vähemalt kohtuliku arutamise ajal) ei ole selles kriminaalasjas A. Salu esitanud.
39. aastal esimese astme kohtus kriminaalasja arutamisel esitatud kirjalikud taotlused on esitanud S. Soeson. Valitud kaitsja poolt on määruskaebemenetluses (Maksu-ja Tolliameti määruskaebus Harju Maakohtu
40. mai 2016 määrusele S. Soesoni vastu tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise kohta) esitatud kahel lehel kaitsja seisukoht, milles oli sisulisi põhjendusi pool lehekülge. Kohus luges dokumentide koostamise ajakuluks kokku 10 tundi. Maakohus kontrollis kohtuistungite toimumisi ja neile kulunud aega, sh aega lõunapausideks, ning sai arvestuslikult ajakuluks kokku 113 tundi. Sisulisi kohtuistungeid oli kokku 21, millest seitsmel istungil esitas prokurör süüdistusaktis nimetatud kirjalikke tõendeid ja alates
41. veebruarist 2016 uuriti kirjalikke tõendid ja kuulati üle tunnistajaid, alates
42. aprillist 2016 esitati seitsmel istungil kaitsetõendeid. Alates septembrist 2016 toimusid kaitsja osalusel põhiliselt korraldavad kohtuistungid. Eeltoodust tulenevalt hindas kohus mõistlikuks kohtuistungite ettevalmistuse ajaks 23 tundi. Kõikidel kohtuistungitel viibis kaitsjana A. Salu. S. Soesoni suhtes ei jõutud kohtulike vaidlusteni. Eelnevast tulenevalt puudus kohtu hinnangul kaitsjal vajadus tutvuda kohtuistungite protokollidega. Menetluslike dokumentide, sh määruste ja Poola Vabariigist saabunud dokumentide tutvumisele kulunud mõistlikuks ajakuluks hindas kohus 15 tundi. Kokkuvõttes pidas kohus mõistlikuks ajamahuks 361 tundi, millele vastava tasu suuruseks oli 45 125 eurot. Kohus leidis, et kaitsjale tuleb hüvitada ka lähetusega seotud kulu. Kaitsja on taotluses ja sellele lisatud kulude nimekirjas toonud kohtumise kliendiga Poola Vabariigi kinnipidamisasutuses. Kulu hõlmab kulutusi majutusele 455,99 eurot, kütusele 311,80 eurot ja parkimisele 81.15 eurot, kokku 848,94 eurot. Kaitsja ei ole lisanud taotlusele kuludokumente, kuid arvestades Tallinna ja Varssavi vahelist kaugust, vajadust ööbida ning ka autot parkida, pidas kohus esitatud kulu põhjendatuks ja mõistlikuks. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et riik peab hüvitama kaitsja A. Salu poolt osutatud õigusteenuse, sh sõidukulu 45 973,94 eurot ja Tark Grunte Sutkiene Advokaadibüroo poolt osutatud õigusteenuse 1833 eurot. Kohus määras, et hüvitamisele kuulub kokku 57 368,33 eurot, sh käibemaks 9561,39 eurot. Taotluses sooviti menetluskulude hüvitamist Tasakaal Invest OÜ-le. Riigikohus on korduvalt märkinud, et valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu, saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele. Ei ole välistatud, et riik täidab süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb esitada konkreetne taotlus, mida saab teha üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja) ( RKKKo 1-17-7111 p 25; RKKKm 1-17-9149/80, p 15). Kuigi kaitsja kohtus kaitsealusega Poola Vabariigis, ei ole S. Soeson selle kohta maakohtule taotlust esitanud. Muu isikuna ei saa käsitada õigusteenust osutanud kaitsja bürood, vaid selleks saab 9 1-17-8498 olla isik, kes süüdistatava eest on õigusteenuse eest kaitsjale tasunud või tasub tulevikus. Seetõttu mõistis kohus kindlaksmääratud kulu riigilt välja S. Soesoni kasuks. 2.5 S. Soesoni taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks jättis maakohus rahuldamata. Nimelt esitas S. Soeson
43. mail 2016 maakohtule kahju hüvitamise taotluse kriminaalasjas nr 1-15-4671

§ 255

lg 1 järgi tuleks ta õigeks mõista, ei oleks ta pidanud nõustuma menetluse lõpetamisega mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Ühtlasi märgib ringkonnakohus, et ei pea põhjendatuks väidet, nagu langeks teadvalt ebaõigete maksudeklaratsioonide esitamisele kaasaaitamise aegumisega automaatselt ära ka KarS § 255 lg-le 1 vastav tegu. KarS § 255 lg 1 kuriteokoosseis ei eelda, et isik oleks mõne teise kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud. See, kas isik on toime pannud mingeid tegusid, mis näitavad tema kuulumist kuritegelikku ühendusse, on tuvastatav hoolimata sellest, et see tegu iseseisva kuriteona on aegunud (ringkonnakohtu hinnangul on olukord võrreldav

1. oktoobril 2008 kriminaalasjas nr 1-17-5176 tehtud Riigikohtu määruses käsitletuga).
2. Alusetu on kaitsja määruskaebuse mõttekäik, justkui ei oleks maakohtul olnud õigust mõistliku menetlusaja möödumise tõttu menetlust lõpetada. Kaitsja on määruskaebuses märkinud, et KrMS § 2052 võimaldab kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu üksnes kohtueelses menetluses Riigiprokuratuuri nõusolekul, praegusel juhul oli kohtueelne menetlus ammugi läbi. Seega on kaitsja leidnud,

§ 255

lg 1 järgi oleks kriminaalmenetluse võinud mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetada üksnes kohtueelses menetluses ja Riigiprokuratuuri nõusolekul. Tegemist on täiesti alusetu seisukohaga. See, et kohtueelses menetluses saab kriminaalmenetluse mõistliku menetlusaja 19 1-17-8498 möödumise tõttu lõpetada KrMS § 2052 sätestatud tingimusel, ei tähenda, et kohtumenetluses ei oleks üldse võimalik sel alusel kriminaalmenetlust lõpetada või et ka kohtumenetluses on nõutav Riigiprokuratuuri nõusolek. Kriminaalmenetluse kohtumenetluses lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu reguleerib KrMS § 2742 , mis annab kohtule õiguse menetlus lõpetada ega nõua Riigiprokuratuuri nõusolekut. KrMS § 2742 viitab KrMS §-le 205 2, kuid seda üksnes puutuvalt viimases nimetatud asjaoludesse (milleks on kuriteo raskus, kriminaalasja keerukus ja mahukus, kriminaalmenetluse senine käik). 14. Seoses S. Soesoni taotlusega lõpetada menetlus ja mõista ta õigeks KarS § 201 lg 1 järgi, märgib ringkonnakohus,

§ 201

lg 1 järgi menetluse lõpetamist maakohtus ei arutatud ja maakohus pole selles süüdistuses menetluse lõpetamist määruses käsitlenud. Ringkonnakohus kontrollib määruskaebemenetluses kaebuse alusel maakohtu määruse õiguspärasust ja põhjendatust. See tähendab, et nende küsimuste ringi, mida määruskaebemenetluses saab vaidlustada, moodustavad küsimused, mida maakohus käsitles või pidanuks käsitlema. Seega on kõnealune taotlus asjassepuutumatu.

1. Valdava osa S. Soesoni kaebustest moodustavad väited, et tema erinevaid õigusi on rikutud, ning taotlused tekitatud kahju hüvitamiseks. Ka nende puhul tuleb arvestada, et ringkonnakohus kontrollib määruskaebemenetluses kaebuse alusel maakohtu määruse õiguspärasust ja põhjendatust. Maakohus pidi menetluse lõpetamisel käsitlema kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamist kohtule esitatud taotluses toodud alustel ja ulatuses. Kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus tuleb vastavalt SKHS §-le 12 esitada kirjalikult. Nagu maakohtu määruses märgitud, on S. Soeson esitanud maakohtule kirjaliku kahju hüvitamise taotluse
2. mail
3. Selles on S. Soeson taotlenud, et kohus mõistaks Eesti Vabariigilt välja
4. hüvitise 182 päeva kestnud alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest koos viivisega;
5. hüvitise koos viivisega elektriseadmete (teleri, veekeedu kannu, elektrilambi) eest, mille Tallinna Vangla jättis talle tagastamata;
6. kriminaalmenetluse algatamisele eelnenud perioodil seoses KarS § 255 hüvitise koos viivisega lisakulude eest, mida põhjustas kriminaalmenetluse alustamisele eelnenud kontrollimenetlus;
7. hüvitise koos viivisega läbiotsimisel kaduma läinud kuldmüntide ja Rolex kella eest;
8. hüvitise koos viivisega vahistamise tõttu ära jäänud reisi eest. Maakohtu
9. mai 2021 istungil (kd V; tl. 82 prd, 84 ) on olnud jutuks, et kohus ei ole saanud kätte kõiki taotlusi, mille S. Soeson on väidetavalt saatnud. S. Soeson on leidnud määruskaebuses, et kuna tema on taotlused saatnud, tuleb lugeda kohus need kätte saanuks ning seega ei oleks kohus tohtinud jätta neid lihtsalt tähelepanuta. See seisukoht on põhjendamatu – ilmselgelt saab kohus võtta seisukoha ainult nende taotluste suhtes, mis on kohtuni jõudnud. Pealegi andis maakohus pärast seda, kui oli ilmnenud, et S. Soeson on väidetavalt saatnud kirjalikke taotlusi, kuid kohus pole neid kätte saanud, S. Soesonile piisava võimaluse esitada taotlus(ed) uuesti. Nimelt määras kohus uue istungiaja andmaks S. Soesonile võimalust esitada kirjalikke taotlusi. Kuigi S. Soeson väidab, et on esitanud vahepealsel ajal rea taotlusi, on põhjust selles kahelda. Istungite vahelisel ajal on maakohus saanud S. Soesonilt kirjalikke taotlusi, kuid need ei puuduta menetluse lõpetamist ega kriminaalmenetluses tekitatud kahju 20 1-17-8498 hüvitamist. Kohtutoimikus on taotlused kohtuniku taandamiseks ja kohtuistungi kinniseks kuulutamiseks (kd V; tl. 146, 147). Neid taotlusi maakohus
10. detsembri 2021 istungil käsitles. Süüdistatav ega kaitsja ei tõstatanud küsimust, et lahendamist vajaks veel rida kirjalikke taotlusi. Seoses menetluse lõpetamisega oli juttu vaid sellest, et kaitsja esitab menetluskulude hüvitamise taotluse. Ringkonnakohus leiab, et maakohus tagas S. Soesonile ja tema kaitsjale reaalse võimaluse esitada taotlusi, mida nad vajalikuks pidasid. Esiteks seab väite, et suur hulk S. Soesoni taotlusi ei jõudnud maakohtuni, kahtluse alla fakt, et kohus on kaks S. Soesoni esitatud taotlust kätte saanud (seejuures väärib tähelepanu, et S. Soesoni määruskaebuse kohaselt on kohtul jäänud kätte saamata ka taotlused, mis on esitatud samal päeval kohtuni jõudnud taotlusega). Samas leiab ringkonnakohus, et juhul kui S. Soesoni Poola kinnipidamiskohast posti teel saadetud kirjad ei pruukinud jõuda Harju Maakohtuni, oleks saanud taotluse esitada kaitsja vahendusel. Kaitsja on
11. detsembri 2021 istungil teatanud kohtule, et nädal enne istungit kohtus ta S. Soesoniga Poola kinnipidamiskohas (kd V; tl. 148). Eelnevast tulenevalt on asjassepuutumatud S. Soesoni määruskaebustes esitatud väited ja taotlused, mis puudutavad tema kaitseõiguse rikkumisi, tema Poolas vahi all pidamise asjaolusid ja tingimusi, Poolas tehtud menetlustoimingutega talle tekitatud kahju (pankrotivara vähenemist ja väidetavat vara kaduma minekut) jms. Kirjalikku taotlust, milles oleks nendele argumentidele tuginedes taotletud kahju hüvitamist, maakohtule esitatud ei ole ja maakohus ei saanudki neid väiteid oma määruses käsitleda.
12. Mis puutub
13. mail 2016 esitatud kahju hüvitamise taotlusesse, siis on maakohus õigesti märkinud, et osa seal märgitud kahjudest ei ole tekitatud kriminaalmenetluses. See tähendab, et tegemist ei ole kahjudega, mille hüvitamise otsustamine on kriminaalasja lahendava kohtu pädevuses. Maakohtu pädevuses oli üksnes nende kahjude tuvastamine ja nende hüvitamise otsustamine, mis tekitati lõpetatava kriminaalmenetlusega. Väidetavad kahjud, mida ei ole tegelikult tekitatud maakohtu määrusega lõpetatud kriminaalmenetluse raames, on elektriseadmete S. Soesonile tagastamata jätmisega tekitatud ja Rahapesu Andmebüroo kontrolliga tekitatud kahju. Nagu maakohtu määruses selgitatud, ei ole väidetavalt kahju tekitanud Tallinna Vangla olnud selles kriminaalasjas menetleja. S. Soesoni määruskaebuses esitatud väide, et ta oli vahi all kohtumääruse alusel, ei muuda väidetavalt tekitatud kahju kriminaalmenetluses tekitatud kahjuks. Vahistamise täideviimine ei ole kriminaalmenetluse osa. Mis puutub Rahapesu Andmebüroo toimingutesse, siis see, et neid ei tehtud kriminaalmenetluses, on ilmne juba kahju hüvitamise taotlusest endast: taotluses on märgitud, et tegemist oli enne – ja seega väljaspool – kriminaalmenetlust toimunud kontrolliga.
14. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult jätnud rahuldamata ka taotluse kuldmüntide ja Rolexi kella väärtuse hüvitamiseks. Hüvitada saab sellise kahju, mille tekkimine on tõendatud. S. Soeson on esitanud vaid üldsõnalise väite, et läbiotsimisel võeti ilma seda läbiotsimisprotokolli märkimata ära 15 000 euro väärtuses kuldmünte ja 20 000 eurot maksev 21 1-17-8498 Rolexi kell. Taotluses ei ole isegi täpsustatud väidetavalt kaduma läinud kella ja müntide andmeid, rääkimata sellest, et taotlusele oleks lisatud tõendeid, et S. Soesonil oleks need mündid ja kell üldse olnud. Samuti pole täpsustatud, kus need asjad olid ning millal avastas S. Soeson nende kadumise (nagu maakohtu määruses märgitud, tuli S. Soeson väitega, et sellised asjad läbiotsimisel kaduma läksid, välja alles
15. mail 2016 esitatud taotluses, kuigi läbiotsimine toimus
16. septembril 2012 ja vahi alt vabanes S. Soeson
17. märtsil 2013). Selle tuvastamiseks, et läbiotsimisel läksid kaduma kuldmündid ja Rolexi kell, ei ole piisav S. Soesoni määruskaebustes esitatud väide, et läbiotsimisel osalenud ametnikest kolm on vallandatud altkäemaksu võtmise ja kolmandatele isikutele jälitustoimingu kohta info edastamise eest.
18. Kohus keeldus S. Soesoni Eestis vahi all viibitud aja eest hüvitise välja mõistmisest põhjendusega,

§ 255lg 1 järgi lõpetati S.

Soesoni suhtes menetlus mõistliku aja möödumise tõttu, SKHS § 5 lg 1 kohaselt hüvitatakse vahistamisega tekitatud kahju menetluse lõpetamise korral üksnes juhul, kui menetlus lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1, 2 või 5 alusel. Seega on alusetu S. Soesoni määruskaebustes väljendatud seisukoht, et menetluse lõpetamise korral tuleb igal juhul menetlusega tekitatud kahju hüvitada. Ringkonnakohus nendib, et vahistamismääruses on tuginetud uute kuritegude toimepanemise ohu tuvastamisel nii talle KarS § 22 lg 3 – 3891 lg 2 ja lg 3 kui ka KarS § 255 lg 1 järgi esitatud kahtlustusele (kd III; tl. 76–80). SKHS § 5 lg 1 p 1 näeb tõesti ette, et vahistamisega tekitatud kahju hüvitatakse menetluse lõpetamise tõttu ainult juhul, kui menetlus lõpetatakse KrMS § 199 lg 1 p 1, 2 või 5 alusel. Määruskaebustes ei ole esitatud argumente, miks oleks hoolimata SHKS § 5 lg 1 p-s 1 öeldust vahistamisega tekitatud kahju hüvitamine õiguslikult põhjendatud.

1. Nii kaitsja kui S. Soeson vaidlustavad maakohtu määrust S. Soesonile õigusabikulu hüvitamise ulatuse osas. Konkreetseid vastuargumente maakohtu seisukohtadele on siiski esitanud vaid kaitsja. S. Soeson on üksnes märkinud, et toetab kaitsja taotlust, esitanud seejärel aga väiteid, et tema menetluskulud on tegelikult veel palju suuremad, ulatudes miljonitesse eurodesse. S. Soesoni tõendamata väited maakohtu määruse tühistamiseks alust ei anna. 19.1 Kaitsja leiab, et kohus on põhjendamatult lugenud kaitsja tunnitasu mõistlikuks suuruseks 125 eurot. Oma seisukohta põhjendab kaitsja sellega, et Riigikohus on lugenud mõistlikuks ka taotluses tooduga võrreldavaid tunnitasusid. Kohtukolleegiumi hinnangul ei anna see argument alust hüvitatava õigusabikulu suuruse muutmiseks. Mõistlik tunnitasu ei ole mingi kindlaks määratud suurus, vaid see sõltub konkreetsest kohtusjast ja osutatud õigusabi iseloomust. Kaitsja enda viidetud määruseski on Riigikohus rõhutanud, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi (p 14). On selge, et tunnustatud tippjuristidel või mingi spetsiifilise valdkonna tippspetsialistil on selle valdkonnaga seotud vaidluses õigus küsida suuremat tunnitasu kui mitte samavõrd tunnustatud kaitsjal või esindajal. Tuginedes enda ajavahemikul 2014 – 2016 tehtud otsustele, nendib ringkonnakohus, et 150 eurot ei olnud sel ajal kindlasti tavaline advokaadi tunnitasu määr; toona võis advokaadi tunnitasu ilma käibemaksuta jääda isegi alla 100 euro, praeguseski asjas oli Tark Grunte 22 1-17-8498 Sutkiene Advokaadibüroo tunnitasu 110 eurot, millele lisandus käibemaks. Ringkonnakohtu kogemuse põhjal on 150 eurot muutunud tavaliseks advokaadi tunnitasu määraks alles viimasel ajal. Praegusel juhul ei ole kaitsja advokaat ning tegemist ei ole karistusõiguse tippspetsialistiga (mida näitab kasvõi määruskaebuses esitatud väidete argumenteerituse ja põhjendatuse tase). Kaitsja argumenti, et ta pole terve menetluse vältel mingit tasu saanud, peab ringkonnakohus asjakohatuks. Kaitsja on osutanud S. Soesonile õigusabi lepingu alusel. Seega see, millal klient õigusabi eest maksab, on kliendi ja õigusabi osutaja omavaheline asi. Kohus ei lahenda praegu kaitsjale tasu maksmise, vaid kaitsealusele tal tekkinud õigusabikulude hüvitamise küsimust. Eelnevast tulenevalt ei näe ringkonnakohus alust lugeda mõistlikuks suuremat tunnitasu, kui luges maakohus. 19.2 Kaitsja vaidlustab maakohtu määruses olevat kaitsja töötundide arvestust, mille kohaselt luges kohus kohtuistungeile kulunud ajaks 113 tundi. Seejuures möönab kaitsja, et kohus on kohtuistungite aja arvutamisel lähtunud „AET märgitud kohtuistungile planeeritud ajast“. Kaitsja väidab aga, et kõikide kohtuistungite protokollid pole nähtavad. Lisaks leiab kaitsja, et arvestada tuleb veel kokkuleppemenetlust ja sellele eelnenud läbirääkimisi ning Poola Vabariigiga videosilla ootamise aega. Kokkuvõtvalt väidab kaitsja, et ajakulu oli kokku 219 tundi ehk 106 tundi kohtu arvutatust rohkem. Kaitsja väited jäävad aga üldsõnaliseks. Kuigi kaitsja väidab, et maakohus on jätnud osa istungeid arvestamata, pole kaitsja märkinud, millised kohtuistungid on kohus kaitsja hinnangul arvestamata jätnud. Samuti pole kaitsja näidanud ära, kuidas neist maakohtu arvestamata jäänud istungite ja muude toimingute ajakulust tulid kokku need 106 tundi, mille võrra on kaitsja väitel tema tegelik töö maht olnud maakohtu arvestatust suurem. Seega ei ole kaitsja väited, et maakohus on jätnud osa tegelikult tehtud tööd arvestamata, kontrollitavad ega anna alust ajakulu arvestuse muutmiseks. 19.3 Maakohtu määruse muutmiseks ei anna alust ka kaitsja etteheide, et maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata kohtuistungi protokollidega tutvumisele kulunud aja. Ringkonnakohus möönab, et kohtuistungi protokollidega tutvumine võib olla vajalik ka nt ristküsitluse jaoks, nagu kaitsja määruskaebuses väidab. Sellega seoses tuleb aga märkida, et kuigi maakohus ei ole pidanud põhjendatuks eraldi ajakulu kohtuistungi protokollidega tutvumiseks, on kohus arvestanud ka istungiks ettevalmistamise ajakuluga. Istungiks ettevalmistamine hõlmab ilmselgelt ka ristküsitluseks ja muude tõendite uurimiseks ettevalmistamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust maakohtu määruse muutmiseks ka toimikuga tutvumise ajakulu puudutavas osas. Maakohus on möönnud seda, et kriminaalasja materjalid on mahukad: kohus on toonud välja, et toimik koosneb 16 köitest, millele lisandub 25 asitõendite köidet. Kohus pidas selle materjali läbitöötamiseks vajalikuks ajakuluks 200 tundi. Kui jagada see aeg kokku 41 toimiku vahel, jääb ühe köitega tutvumiseks veidi alla 5 tunni. Ringkonnakohus peab seda aega täiesti piisavaks, et selgitada välja olulisemad tõendid ning põhjalikumat süüvimist vajavad tõendid läbi töötada. 19.4 Kaitsja väitel vajasid läbi töötamist veel S. Soesoni poolt kaitsjale antud tõendid, mis olevat sisaldanud 1,4 terabaiti infot. See kaitsja väide on üldsõnaline ja tõendamata. 23 1-17-8498 19.5 Eelnevast tulenevalt ei anna kaitsja määruskaebus alust maakohtu määruse tühistamiseks ka S. Soesoni õigusabikulu puudutavas osas. 19.6 Maakohus märkis määruses, et kuigi kaitsja taotles menetluskulude hüvitamist Tasakaal Invest OÜ-le, tuleb õigusabikulu hüvitis mõista välja S. Soesoni kasuks. Kaitsja märgib määruskaebuses, et menetluskulude hüvitise Tasakaal Invest OÜ kasuks väljamõistmise taotlemine oli tema eksitus. Ta taotleb, et õigusabikulude hüvitis mõistetaks välja S. Soesoni kasuks, kuid tasutaks S. Soesoni nõusoleku alusel Tasakaal Invest OÜ arveldusarvele. S. Soeson on oma määruskaebuses seda taotlust toetanud. Ringkonnakohus tõdeb, et kaitsealusel on õigus taotleda, et õigusabikulude hüvitis makstaks kellegi teise pangakontole. Kuna S. Soeson on selleks soovi avaldanud, tuleb määrata, et maakohtu määrusega S. Soesoni kasuks välja mõistetud õigusabikulude hüvitis tuleb tasuda Tasakaal Invest OÜ arveldusarvele nr EE777700771001548450 LHV pangas.
2. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse sisuliselt muutmata, kuid teeb KrMS § 390 lg 1 ja § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustuse, mille kohaselt tuleb S. Soesoni õigusabikulude hüvitis tasuda Tasakaal Invest OÜ arveldusarvele nr EE777700771001548450 LHV pangas. Selle täpsustuse osas tuleb määruskaebused rahuldada, muus osas aga jätta rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 24