← Eesti

1-17-1477/177

Obsah (10)§ 201§ 349§ 344§ 345§ 4231§ 73§ 65§ 74§ 423§ 209

1-17-1477 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. oktoober 2019, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-17-1477 Kohtukoosseis Eesistuja

§ 201

lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi, Valmar Kägo süüdistuses

§ 201

lg 2 p-de 2 ja 4 ning

§ 349

järgi, R.J-i süüdistuses

§ 201

lg 2 p-de 2 ja 4 ja

§ 344

lg 1 järgi, Martti Pajomäe süüdistuses

§ 201

lg 2 p-de 1, 2 ja 4,

§ 344

lg 1,

§ 345

lg 1,

§ 349

ja

§ 4231järgi Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 7.

mai

  1. a otsus, üldmenetlus Apellandid Kaitsjad Süüdistatavad C.H (ik: XXX); elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata; kahtlustavana kinni peetud 12.–
  2. november 2014; Valmar Kägo (ik: 39011240222); elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistatud; R.J (ik: XXX); elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata; Martti Pajomägi (ik: 38510260299); elukoht: XXX; varem korduvalt kriminaalkorras karistatud; tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeldu alates
  3. novembrist 2018; viibis eelvangistuses
  4. septembrist kuni
  5. novembrini 2018 Prokurör Ringkonnaprokurör Merike Lugna Vandeadvokaadid Marina Valge (C.H ), Natalia Suvorova (Valmar Kägo), Matti Reinsalu (R.J ) ja Eve Jundas (Martti Pajomägi) Kaitsjad RESOLUTSIOON 1 1-17-1477
  6. Tühistada Pärnu Maakohtu
  7. mai
  8. a otsus osaliselt, s.o AS-i X tsiviilhagi osalises rahuldamises ja VÕS § 1043 alusel solidaarselt Valmar Kägolt, R.J-ilt ja Martti Pajomäelt AS-i X kasuks 34 899,70 euro väljamõistmises.
  9. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab 34 899,7 eurot AS X tsiviilhagi rahuldades hageja kasuks välja solidaarselt R.J-ilt ja Valmar Kägolt.
  10. Teha maakohtu vaidlustatud otsuse põhiosa p-s 3.15 täpsustus (mis ei muuda otsuse järeldusi) osas, milles selles punktis on märgitud, nagu oleks Martti Pajomägi juhtinud
  11. juulil 2016 mootorsõidukit vastava kategooria juhtimisõigust omamata ja märgib selles punktis läbivalt, et Martti Pajomägi pani kõnealuse teo toime
  12. juulil
  14. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu vaidlustatud otsus muutmata.
  15. Rahuldada Martti Pajomäe kaitsja apellatsioon osaliselt.
  16. Jätta Valmar Kägo, C.H ja R.J-i kaitsjate apellatsioonid rahuldamata.
  17. Määrata advokaadibüroole Legalia makstava riigi õigusabi tasu suuruseks õigusabi eest, mida vandeadvokaat Eve Jundas apellatsioonimenetluses Martti Pajomäele osutas, 120 eurot, sealhulgas käibemaks 20 eurot ja jätta see menetluskulu riigi kanda.
  18. Määrata advokaadibüroole Legalia makstava riigi õigusabi tasu suuruseks õigusabi eest, mida vandeadvokaat Natalia Suvorova apellatsioonimenetluses Valmar Kägole osutas, 120 eurot, sealhulgas käibemaks 20 eurot.
  19. Määrata advokaadibüroole Valge ja Uiga makstava riigi õigusabi tasu suuruseks õigusabi eest, mida vandeadvokaat Marina Valge apellatsioonimenetluses C.H-le osutas, 120 eurot, sealhulgas käibemaks 20 eurot.
  20. Välja mõista Valmar Kägolt talle apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 120 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Valmar Kägole eraldi dokumendina.
  21. Välja mõista C.H-lt talle apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 120 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse C.H-le eraldi dokumendina. 2 1-17-1477 EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.
  22. C.H-le , Valmar Kägole, Martti Pajomäele ja R.J-ile on esitatud süüdistus selles, et nad pöörasid grupiviisiliselt ja suures ulatuses ebaseaduslikult enda kasuks liisingsõidukid arvestusliku jääksmaksumusega 175 128,48 eurot, mille AS N, AS X ja AS S olid U OÜ kasutusvaldusesse andnud. Kuriteo toimepanemiseks valdasid nad korduvate lepingurikkumiste tõttu liisinglepingute ülesütlemise järgselt kõnealuseid sõidukeid ebaseaduslikult, pakkusid neid müügiks ja võõrandasid sõidukid ebaseaduslikult kolmandatele isikutele, jättes liisinguandjad neile kuuluvast varast kestvalt ilma. C.H , V. Kägo ja R.J-i niisugune käitumine tuleb süüdistuse kohaselt kvalifitseerida

§ 201lg 2 p-de 2 ja 4 järgi ning M.

Pajomäe kui isiku, kes on varem toime pannud omastamise ja kelmuse, käitumine tuleb kvalifitseerida

§ 201lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi.

1.2. V. Kägole on esitatud süüdistus veel

§ 349järgi selles, et ta kasutas M.

Pajomäe nimele välja antud tähtsat isiklikku dokumenti eesmärgiga näidata M. Pajomäge OÜ U juhatuse liikmena, hõlbustamaks edasisi tehinguid liisingsõidukitega ja vabaneda ise vastutusest tehingute sõlmimise eest. Nimelt allkirjastas ta M. Pajomäe ID-kaarti ja parooli kasutades tema nimel OÜ U organi otsuse M. Pajomäe juhatuse liikmeks valimise kohta ja avalduse äriregistrile sellekohase kande tegemiseks. 1.3. M. Pajomäele on esitatud süüdistus

§ 349järgi selles, et ta andis V.

Kägole kasutamiseks enda ID-kaardi ja digitaalseks allkirjastamiseks kasutatava parooli, mida viimane kasutas selleks, et allkirjastada M. Pajomäe nimel OÜ U organi otsus tema uueks juhatuse liikmeks valimise kohta ja avaldus äriregistrile sellekohase kande tegemiseks. M. Pajomäele on süüdistus esitatud ka

§ 344

lg 1 järgi selles, et ta võltsis sõidukite ostu-müügilepinguid, märkides U OÜ juhatuse liikmena lepingutes nagu oleks müüdavad sõidukid osaühingu ainuomandis ja nagu ei oleks kolmandatel isikutel müüdavatele sõidukitele mingeid õigusi. Veel on M. Pajomäele esitatud süüdistus

§ 345

lg 1 järgi selles, et ta kasutas enda eelnevalt võltsitud ostu-müügilepinguid eesmärgiga saada U OÜ-le õigus sõidukite võõrandamiseks. Samuti on M. Pajomäele esitatud süüdistus

§ 4231

järgi selles, et ta juhtis süstemaatiliselt mootorsõidukit vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isikuna. 1.4. R.J-ile on süüdistus esitatud veel

§ 344lg 1 järgi selles, et ta võltsis sõiduauto ostu-müügilepingu.

Nimelt oli ta teadlik, et tehingu objektiks olev sõiduk kuulub S AS-i omandisse, kuid täitis ja allkirjastas koos M. Pajomäega lepingu, mille kohaselt U OÜ müüb ja R.J ostab sõiduki. R.J tegi seda eesmärgiga tõendada enda õigust sõiduk kolmandale isikule võõrandada. 3 1-17-1477 1.5. C.H-le on süüdistus esitatud veel ka

§ 201

lg 2 p 1 järgi selles, et varem omastamise toime pannud isikuna ta U OÜ juhatuse liikmena omastas ja pööras pärast rendilepingu ühepoolset ülesütlemist enda kasuks murutraktori, muruniiduki ja võsalõikuri, mille C OÜ oli rendilepingu alusel andnud U OÜ kasutuvaldusse. 2.1. Pärnu Maakohtu 7. mai 2019. a otsusega tunnistati C.H süüdi

§ 201lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi ning teda karistati kolme aasta vangistusega.

Karistusaja hulka loeti kolm päeva eelvangistuses viibitud aega.

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata.

C.H-lt mõistis maakohus kriminaalmenetluse kuludena ositi kaheteist kuu jooksul välja tunnistaja kulu 14,6 eurot ja sundraha 810 eurot, jättes 2 596,8 eurot kaitsjatasu riigi kanda. 2.2. V. Kägo tunnistati sama otsusega süüdi

§ 201

lg 2 p-de 2 ja 4 järgi ja teda karistati kolme aasta vangistusega, mis jäeti

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata.

Sellele karistusele liideti

§ 65

lg 1 järgi varasema otsusega mõistetud rahaline karistus 1120 päevamäära (päevamäära suurus 10 eurot), mis kuulub iseseisvale täitmisele.

§ 349järgi mõistis maakohus V.

Kägo õigeks. V. Kägolt mõistis maakohus ositi kaheteist kuu jooksul kriminaalmenetluse kuludena välja tunnistaja kulu 14,6 eurot, sundraha 810 eurot ja kaitsjatasu 1 617,2 eurot, jättes kaitsja sõidukulu 466,4 eurot riigi kanda. 2.3. R.J-i tunnistas maakohus süüdi

§ 201lg 2 p-de 2 ja 4 järgi ja karistas teda kolme aasta vangistusega.

Samuti tunnistas maakohus R.J-i süüdi

§ 344

lg 1 järgi ja karistas teda kahe kuu vangistusega, mõistes talle liitkaristuseks kolm aastat vangistust, mille kohus jättis

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata.

R.J-ilt mõistis maakohus ositi kaheteist kuu jooksul kriminaalmenetluse kuludena välja tunnistaja kulu 14,6 eurot, kaitsjatasu 1 692 eurot ja sundraha 810 eurot. 2.4. Veel tunnistas maakohus süüdi M. Pajomägi

§ 201

lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi, karistades teda kolme aasta vangistusega,

§ 344

lg 1 järgi, karistades teda nelja kuu vangistusega,

§ 345

lg 1 järgi, karistades teda kuue kuu vangistusega ja

§ 4231järgi, karistades teda kolme kuu vangistusega.

Liitkaristuseks mõistis maakohus M. Pajomäele kolm aastat ja kuus kuud vangistust, millele liideti

§ 65

lg 1 alusel varasema kohtuotsusega mõistetud rahaline karistus 200 päevamäära (640 eurot), mis kuulub iseseisvale täitmisele. Mõistetud vangistus jäeti

§ 74lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata, määrates M.

Pajomäele käitumiskontrolli. Kohus arvas karistusaja hulka eelvangistuse viibitud aja.

§ 349järgi mõistis maakohus M.

Pajomäe õigeks. Tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keelu tühistas maakohus alates kohtuotsuse jõustumisest. M. Pajomäelt mõistis maakohus ositi kaheteist kuu jooksul kriminaalmenetluse kuludena välja tunnistaja kulu 14,6 eurot, kaitsjatasu 1 617,2 eurot, ekspertiisitasu 282 eurot ja sundraha 810 eurot, jättes kaitsja sõidukulu 466,4 eurot riigi kanda. 2.

  1. Maakohus rahuldas osaliselt AS-i X tsiviilhagi ja mõistis V. Kägolt, R.J-ilt ja M. Pajomäelt solidaarselt AS-i X kasuks välja 34 899,7 eurot. S AS-i kasuks mõistis maakohus 4 1-17-1477 C.H-lt , V. Kägolt, R.J-ilt ja M. Pajomäelt solidaarselt välja 14 826,73 eurot. L ASi kasuks mõistis maakohus C.H-lt välja 134 590,06 eurot. L AS-i tsiviilhagiga seotud menetluskulud jättis maakohus täielikult L AS-i kanda. 2.
  2. Maakohus jättis kriminaalasja juurde asitõendiks olevad digitaalsed andmekandjad.
  3. Maakohus leidis, et kõik kohtulikul uurimisel avaldatud ja uuritud tõendid on lubatavad ja asjakohased ning neile saab rajada kohtu otsuse süüdistuse kohta. Kuivõrd süüdistatav C.H keeldus kohtuistungil ütluste andmisest, avaldati maakohtus prokuröri ja kaitsja taotlusel KrMS § 294 lg 1 alusel tema kahtlustatavana antud ütlused ja äratundmiseks esitamise protokollid. 3.
  4. Maakohtu hinnangul on C.H süü on talle

§ 201

lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi inkrimineeritud kuritegudes on täielikult tõendamist leidnud. M. Pajomägi süü

§ 201

lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi on tõendamist leidnud nelja liisingusõiduki omastamisest osavõtus ning V. Kägo ja R.J-i süü neile inkrimineeritud kuritegudes

§ 201lg 2 p 2 ja 4 järgi on leidnud tõendamist kuue liisinguobjekti osas.

3.1.

  1. Kohtuistungil uuritud tõenditega on vaidlusteta tõendatud, et N AS-i (nüüd L AS), ASi X ja S AS-i vara oli U OÜ valduses. Samuti on vaidlusteta tõendatud, et U OÜ jättis lepingulised kohustused liisinguandjate ees nõuetekohaselt täitmata ja seetõttu ütlesid N AS, AS X ja S AS lepingud üles ning nõudsid vara tagastamist. 3.1.
  2. Pärast seda, kui N AS ütles üles lepingud nr 201308339, nr 201400553, nr 201400636, nr 201400642 ja nr 201401376, AS X ütles üles lepingu nr 108151 ja S AS lepingu nr 01174882L, puudusid U OÜ-l ning C.H-l seaduslikud alused liisingusõidukite edasiseks valdamiseks, kuid C.H jättis sõidukid ülesütlemisteadetes märgitud tähtajaks liisingettevõtetele või nende koostööpartneritele üle andmata. C.H vältis seejärel suhtlemist vara üleandmist nõudvate isikutega ja tegi samal ajal toiminguid selleks, et pöörata liisinglepingute esemeks olevad sõidukid enda ja kolmandate isikute kasuks ning vabaneda U OÜ juhatuse liikme ja ainuosaniku kohustustest. Seda tõendavad tunnistaja TK ütlused, samuti C OÜ esindaja e-kirjad C.H-le , U OÜ-le ja N AS-le. Aga samuti viitavad niisugusele käitumisele kaassüüdistatava AS, tunnistajate RV, JK (K) MN ja ML kohtuistungil antud ütlused ning C.H kahtlustatavana antud ütlused sõidukite ümberpaigutamise kohta pärast liisinglepingute ülesütlemist. 3.1.
  3. Lisaks liisingusõidukite ümberpaigutamisele tegi C.H koos V. Kägoga toiminguid U OÜ-st vabanemiseks, eesmärgiga vabaneda liisinguvara omastami sest tulenevatest kohustustest. See nähtub C.H kahtlustatavana antud ütlustest; sideettevõtjalt saadud andmete protokollid V. Kägo ja C.H omavahelise suhtlemise faktide kohta ja nendele kuuluvate abonentide asukoha kohta
  4. augustil 2014 kella 13.17 ajal; C.H elukoha läbiotsimisel leitud mobiiltelefonis asunud SIM-kaardile salvestatud V. Kägo abonentnumbrist; U OÜ äriregistri andmete väljatrükist selle kohta, et alates
  5. augustist 2014 on juhatuse ainus liige M. Pajomägi, kellele läks
  6. augustil 2014 üle ka osaühingu ainuosa; Registrite ja 5 1-17-1477 Infosüsteemide Keskuse vastusest, millest nähtuvalt on C.H ja M. Pajomäe dokumente kasutades digitaalselt allkirjastatud U OÜ organi otsus ja kandeavaldus. Maakohus märkis, et C.H ütlused
  7. novembril 2014 kahtlustavana ülekuulamisel selle kohta, et ta lootis müüa U OÜ isikule, kes firmat edasi arendaks, et firma ellu jääks ja probleemid laheneks, on paljasõnalised ning kantud soovist vabaneda vastutusest liisinguvara omastamise eest. Samuti on need ütlused kummutatud M. Pajomäe ütlustega selle kohta, et ta oli tankist, kes on enda nimele võtnud suure hulga äriühinguid ja kes sai äriühingu enda nimele võtmise eest tasu. Pärast U OÜ juhatuse liikme ja ainuosaniku vahetumist jättis C.H enda valdusesse U OÜ-le väljastatud pangakaardi, mida ta kasutas sularaha väljavõtmisel ja kütuse ostmisel. 3.1.
  8. Sideettevõtjalt saadud andmete protokolli ja samuti C.H ütluste põhjal asus maakohus seisukohale, et ajavahemikus 6.–
  9. augustini 2014 oli U OÜ-le kuuluv abonentnumber V. Kägo valduses. Jälitustoimingu protokollis kajastatu põhjal järeldas maakohus, et C.H oli teadlik sellest, et U OÜ ja selle liisingsõidukite ülevõtmisega oli seotud mitu isikut. 3.1.
  10. Konkreetsete sõidukitega seoses märkis maakohus, et poolhaagise Krone reg. märgiga TTTTTT omastamist tõendavad haagise ostnud tunnistaja CF ütlused, tema antud dokumendid ostu-müügitehingu kohta, tunnistaja tehtud fotod ja kõneeristused, millest nähtub, et haagise müüsid tunnistajale M. Pajomägi, V. Kägo ja R.J . V. Kägole oli C.H eelnevalt teatanud sõiduki asukoha ning ta pidas ostjaga läbirääkimisi, R.J-i autoga sõideti kohale, M. Pajomägi esines müüja esindajana ja tema kätte andis ostja müügihinna. 3.1.5.
  11. Scania reg. märgiga XXXXXX ja Scania reg. märgiga BBBBBB omastamist tõendavad sõidukid ostnud tunnistaja VK ütlused, R.J-i ütlused, kõneeristused, ostetud sõidukeid Leedus registreerida püüdnud äriühingu UAB T registreerimistaotlused koos müügilepingute koopiatega, pangakonto väljavõtted, millest nähtub sõidukite müügihind; ja väljatrükk Maksu- ja Tolliameti automaatsest numbrituvastussüsteemist, millest nähtub kõnealuste sõidukite Eestist lahkumise fakt ja aeg. Nende tõendite analüüsi põhjal asus maakohus seisukohale, et sõidukite müügitehingus osalesid V. Kägo, kellele C.H oli eelnevalt sõidukite asukoha teatavaks teinud, R.J , kes vahendas tehingust ja pidas selleks läbirääkimisi, ning M. Pajomägi, kes koostas lepingud ja esindas müüjat. R.J ja C.H said sõidukite müügi eest tulu, mille nad maakohtu hinnangul maksid sisse enda isiklikele pangakontodele. 3.1.5.
  12. Scania reg. märgiga MMMMMM ja Scania reg. märgiga NNNNNN omastamist tõendavad OÜ T vastuskiri ja laeva Kraftka laadimisnimekiri, millest nähtuvalt vedas T LTD need sõidukid U OÜ tellimuse alusel Paldiskist Lüübekisse. E OÜ väljatrüki kohaselt toimus suhtlus T OÜ-ga mh AS kasutuses olnud IP-aadressilt. Saksa piirivalve vastuskirjast nähtuvalt võttis sõidukid Lüübekis vastu R.J . Samuti tõendavad süüdistatavate teopanust sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, mille kohaselt viibisid ja liikusid AS ja V. Kägu kasutuses olnud abonentnumbrid teo toimepanemise ajal samas piirkonnas, millest nähtuvalt järeldas maakohus, et nad toimetasid omastatud sõidukid Paldiski Lõunasadamasse. Ka AS ütlustest nähtub, et ta aitas sõidukeid sadamas kaile ajada ja sai V. Kägolt raha, et tasuda 6 1-17-1477 vormistamise eest. Sõidukite Saksamaal vastuvõtmist on enda ütlustega kinnitanud ka R.J . Nende tõendite põhjal asus maakohus seisukohale, et sõidukite Scania reg. märgiga MMMMMM ja Scania reg. märgiga NNNNNN Saksamaale toimetamisega ja seal tundmatutele isikutele üle andmisega tegelesid aktiivselt V. Kägo, AS ja R.J. 3.1.5.
  13. Sõiduauto Volvo XC70 omastamist tõendavad R.J-i ütlused selle kohta, et ta ostis nimetatud auto U OÜ-lt edasimüügi eesmärgil ja oli teadlik sellest, et auto omanik on liisingettevõte, kuid arvas, et sõiduk on välja makstud. Tunnistaja HA ütlustest nähtuvalt ostis tema kõnealuse auto R.J-ilt ning ta ei märganud sõidukit ostes, et selle omanik on S. Sõiduki Soome toimetamist tõendab OÜ viking Line Eesti vastuskiri andmetega R.J-i tehtud broneeringu kohta ning asitõendi vaatlusprotokoll sõiduki laevale liikumise kohta. Broneeringus märgitud ja tegelikult laevale läinud sõiduki andmed ei lange kokku, mistõttu maakohtu hinnangul varjas R.J sõiduki tegelikku andmeid. Auto müügilepingutest ja registritunnistusest nähtuvalt on U OÜ ja R.J-i vahel sõiduki ostu-müügleping vormistatud 8 päeva hiljem kui sõiduk Soome viidi ja seal ära müüdi. Tõendina uuriti veel OÜ U müügilepingut, mille on koostanud ja allkirjastanud M. Pajomägi ja ekspertiisiakti, mis kinnitab, et lepingul olevad müüja andmed on sinna kandnud just M. Pajomägi. S AS ekirjavahetuse väljatrükist nähtuvalt on U OÜ küsinud ja S AS on väljastanud
  14. septembril 2014 sõiduki väljaostuarve. Maakohus osutas, et sõiduki müügitehing oli majanduslikult ebamõistlik, sest väljaostuarvest nähtuvalt oli sõiduki väärtus tunduvalt suurem kui selle edasimüügi hind, mistõttu saab sõiduki müümist R.J-ile pidada fiktiivseks. Maakohtu hinnangul kinnitab seda omakorda asjaolu, et T. VIktorov müüs sõiduki edasi odavamalt kui ta selle ise ostis. 3.1.5.
  15. Murutraktori, muruniiduki ja võsalõikuri omastamise luges maakohus tõendatuks U OÜ ja C OÜ vahelise rendilepinguga, sellega, et C.H võttis U OÜ esindajana lepinguesemed vastu ja käendas lepingut. Kohus uuris veel vara müügilepingut, millega N OÜ müüs seadmed C OÜ-le ja rendilepingu erakorralise ülesütlemise hoiatust ning avaldust; rendileandja ja C.H vahelist kirjavahetust, millest nähtuvalt C.H väitel vara tema käes ei ole. Kahtlustavana ülekuulamisel andis C.H ütlusi, et ta pani renditud seadmed haagisesse ja andis need M. Pajomäele üle. Maakohus osutas, et need ütlused on vastuolus jälitustoimingu protokolliga, milles fikseeritu kohaselt palunud M. Ringmetsalt abi renditud seadmete ära paigutamisel. Nende tõendite alusel asus maakohus seisukohale, et C.H asus pärast rendilepingu ülesütlemist seadmeid rendile andja eest varjama ja manifesteeris seeläbi omastamistahet ning pööras need seadmed enda kasuks. 3.1.
  16. Maakohtu hinnangul on seega tuvastamist leidnud, et liisinguandjate ja U OÜ vahel olid sõlmitud liisingulepingud, mille liisinguandja ütles õiguspäraselt üles liisinguvõtja oluliste lepingurikkumise tõttu. U OÜ esindaja C.H jättis sõidukid tagastamata ning C.H asus sõidukeid ja enda seotust sõidukitega aktiivselt varjama, kaasates selleks V. Kägo, kes omakorda kaasas R.J-i, M. Pajomägi ja AS. 3.1.
  17. C.H , olles sõidukid paigutanud erinevatesse kohtadesse, andis nende asukoha teada, V. Kägole, kes koos M. Pajomäe, R.J-i ning AS-ga tegid toiminguid sõidukite 7 1-17-1477 toimetamiseks väljaspoole Eesti Vabariiki, varjamaks nende asukohta omanike eest ning muutmaks seeläbi võimatuks omaniku kasutusvaldus nende üle. 3.1.
  18. Samuti korraldas C.H koos V. Kägoga U OÜ omaniku vahetuse, kaasates M. Pajomäe U OÜ uue juhatuse liikmena. M. Pajomägi ülesanne oli U OÜ juhatuse liikmena sõidukite ostu-müügilepingute vormistamine ja äriühingu esindamine ostu-müügitehingutes, mille eesmärk oli sõidukite eestist väljatoimetamine. Kohtu hinnangul kannab ka U OÜ omanikuvahetus liisinguvara varjamise eesmärki. C.H ütluste kohaselt andis tema liisinguvara üle U OÜ uuele omanikule ning ei tea, kus sõidukid asuvad. M. Pajomägi aga seevastu kinnitas, et ei ole sõidukeid saanud ega näinud ning ei tea nendest midagi. Eeltooduga on tehtud omanikule võimatuks sõidukite asukoha tuvastamine. 3.1.
  19. Süüdistatavate tegevus pärast liisingulepingute ülesütlemist ja nõude esitamist tõendab ühist tegutsemist eesmärgiga varjata liisinguandjate eest sõidukeid ja kasutada neid oma varana. Kõigi süüdistatavate teopanus oli liisingusõidukite varjamisel ning Eestist väljatoimetamisel ning seeläbi omaniku kasutusvalduse võimatuks muutmisel määrava tähtsusega ning kohus leiab, et süüdistatavad tegutsesid grupis ning täitsid omastamise objektiivse koosseisu ning süüdistatavad panid kuriteo toime otsese tahtlusega. 3.1.
  20. C.H poolt toimepandu on kvalifitseeritav

§ 201

lg 2 p 1, 2 ja 4 järgi, sest tema näol on tegemist isikuga, kes pani omastamise toime korduvalt, ta pani kuriteo toime suures ulatuses, s.o 175 128,48 euro ulatuses. V. Kägo ja R.J-i toimepandu on kvalifitseeritav

§ 201

lg 2 p 2 ja 4 järgi, sest nende toimepandud omastamised ületasid ka suure ulatuse piiri, s.o 162 343,17 eurot. M. Pajomägi toimepandu on kvalifitseeritav

§ 201

lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi, sest ta on varem toime pannud varguse, kelmuse ja omastamise ning tema osalusel toime pandud kuritegude põhjustati kahju 101 727,72 eurot. 3.2. M. Pajomäele ja R.J-ile

§ 344

lg 1 järgi esitatud süüdistuse luges maakohus tõendatuks ekspertiisiaktidega, millest nähtuvalt on M. Pajomägi kirjutanud U OÜ ja CT vahelisse ostu-müügilepingusse, UAB T ja U OÜ vahelisse ostu-müügilepingusse ning U OÜ ja R.J-i rea andmeid lepingute oluliste asjaolude kohta, mis ei vasta tegelikkusele. Seda on ta maakohtu hinnangul teinud otsese tahtlusega. R.J on aga ebaõigeid andmeid kandnud U OÜ ja tema enda vahelisse ostu-müügilepingusse ning on seda maakohtu arvates teinud otsese tahtlusega. 3.3. Maakohus leidis, et M. Pajomägi toimepandud

§ 345

lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu on tõendatud kohtus uuritud tõenditega – tunnistajate ütlused ja kirjalikud tõendid – sest ta esitas võltsitud ostu-müügilepingud VK-le ja CF-le eesmärgiga võõrandada neile sõidukeid. Seda tegi M. Pajomägi, olles teadlik asjaolust, et lepingud on võltsitud. 3.4. M. Pajomäe süü kuriteos

§ 423

¹ järgi luges maakohus tõendatuks CE AS avaldusega, asitõendina vaadeldud salvestise vaatlusprotokolliga, kirjavahetusega M. Pajomäe ja väärteomenetleja vahel ning M. Pajomäe Id-kaardi koopia koos kviitungiga kütuse eest tasumise kohta. Nende tõendite analüüsimise tulemusel järeldas maakohus, et M. Pajomägi oli 8 1-17-1477 isik, kes juhtis

  1. juulil 2016 Tallinnas A.H.Tammsaare tee 111 juures mootorsõidukit. Kuna M. Pajomäge on varem lühikese aja jooksul kahel korral väärteokorras karistatud mootorsõiduki juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omamata, saab tema järjekordset samasisulist rikkumist pidada süstemaatiliseks. Maakohtu hinnangul oli tema rikkumine ka tahtlik, sest M. Pajomägi teadis mootorsõidukit juhtides, et tal puudub juhtimisõigus. 3.
  2. Küll aga ei ole maakohtu arvates tõendamist leidnud V. Kägo ja M. Pajomäe süü neile

§ 349järgi inkrimineeritud kuriteos.

Maakohus osutas, et kuigi

§ 349

objektiivses koosseisus märgitud tegu on aset leidnud, tuleb tähele panna, et selle süüteo subjektiivne koosseis ei kattu täielikult objektiivse koosseisuga ja nõuab lisaks tahtlusele objektiivse koosseisu asjaolude suhtes õiguste omandamise või kohustustest vabanemise eesmärki. Seetõttu on tarvis teha kindlaks, kas isikul, kellele teine inimene oma isikutunnistuse loovutab, on eesmärk omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Kuna süüdistuse kohaselt oli M. Pajomäe ja V. Kägo eesmärk omandada M. Pajomäele, s.o dokumendi omanikule, õigus saada U OÜ juhatuse liikmeks, siis nende käitumises puudub

§ 349

subjektiivne koosseis, s.o dokumendi kasutaja eesmärk omanda õigusi ja vabaneda kohustustest. Seetõttu mõistis maakohus süüdistatavad selles kuriteos õigeks. 3.

  1. Kohus rahuldas L AS tsiviilhagi ja mõistis VÕS § 1043 alusel C.H-lt L AS-i kasuks välja 134 590,06 eurot. 3.
  2. Maakohus leidis, et AS-i X tsiviilhagi on põhjendatud ja mõistis VÕS § 1043 alusel solidaarselt V. Kägolt, R.J-ilt ja M. Pajomäelt AS-i X kasuks välja 34 899,7 eurot. 3.
  3. Maakohtu hinnangul oli ka S AS-i tsiviilhagi põhjendatud ja seetõttu kohus rahuldas hagi ning mõistis VÕS § 1043 alusel solidaarselt C.H-lt , V. Kägolt, R.J-ilt ja M. Pajomäelt S AS-i kasuks välja 14 826,73 eurot. 3.
  4. Kuivõrd C OÜ loobus C.H vastu esitatud tsiviilhagist ja maakohtul ei olnud alust loobumist vastu võtmata jätta, lõpetas kohus selle tsiviilhagi osas menetluse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  5. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule C.H kaitsja vandeadvokaat Marina Valge, Valmar Kägo kaitsja vandeadvokaat Natalia Suvorova, R.J-i kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu ja Martti Pajomäe kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas. 4.
  6. R.J-i kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja R.J-i õigeksmõistmist ning tsiviilhagide rahuldamata jätmist. Kaitsja arvates on kohus jätnud alusetult arvestamata R.J-i selgitused. Selliselt käitudes on kohus uurinud tõendeid ühekülgselt ning eelistanud ühtesid tõendeid teistele. Kuna R.J ei ole temale süükspandavaid kuritegusid 9 1-17-1477 toime pannud ja sellest tulenevalt ei ole põhjendatud ka hagide rahuldamine. Veokite ja haagiste võõrandamiseks peetud läbirääkimiste juures oli R.J üksnes V. Kägo palvel abiks tõlgina. Ta ei osalenud sõidukite võõrandamisel ega saanud selle eest mingit tasu. Saksamaal käis ta sõidukeid vastu võtmas üksnes V. Kägo palvel ja sai selle eest ka tasu. Miks sõidukid Saksamaale viidi või mida nendega seal edasi tehti, ta ei tea. Sõiduauto ostmisel ei ole R.J võltsimist toime pannud, sest auto müüja kinnitas talle, et tal on õigus sõiduk võõrandada ja esitas selle kohta ka tõenduseks panga dokumendi. 4.
  7. V. Kägo kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist selles osas, millega V. Kägo tunnistati süüdi

§ 201lg 2 p-de 2 ja 4 järgi ning tema õigeksmõistmist.

4.2.

  1. Apellant leiab, et kohtulikul uurimisel ei ole tõendamist leidnud see, et V. Kägo sai hiljemalt
  2. augustil 2014 teadlikuks U OÜ ja AS N vahelise liisinglepinu ülesütlemisest, C.H soovimatusest liisitud sõidukeid liisinguandjale tagastada ning leppis C.H-ga kokku liisingsõidukite ebaseaduslikuks võõrandamiseks talle üleandmise. Samuti ei ole tõendatud, et liisingsõidukite valdus oleks V. Kägole üle läinud. V. Kägo tegeleb äriühingute vahendamisega. Ta viis omavahel kokku C.H ja M. Pajomäe. Rahalist kasu ta sellest ei saanud ja U OÜ liisinglepingutest ta midagi ei teadnud. C.H on kohtueelses menetluses andnud vastuolulisi ütlusi selle kohta, kas ta tunneb V. Kägo ja kas ta on V. Kägoga kohtunud. Kuna vastuolud tema ütlustes ei ole kõrvaldatavad, siis tuleb need ütlused tõendite kogumist ebausaldusväärsetena kõrvale jätta. 4.2.
  3. Kaitsja märgib, et V. Kägo ei ole sadulveokeid Scania R420 reg märgiga MMMMMM ja Scania R420 reg märgiga NNNNNN Paldiskisse toimetanud ega Saksamaal Lüübeki sadamas vastu võtnud. Sadulveokite Scania R500 reg märgiga XXXXXX ja Scania R500 reg märgiga BBBBBB osas märgib apellant, et kuna V. Kägo ei oska vene keelt, siis ei saanud ta olla isik, kelle sõidukid ostnud isik ühe müüjana osutas. Puuduvad tõendid ka selle kohta, nagu oleks V. Kägo osalenud poolhaagise Krone SDP27 reg.märgiga TTTTTT müügis või sõiduauto Volvo XC70 reg.märgiga BBBBBB müügis. Pelgalt R.J-i omakasulised ja paljasõnalised ütlused ei saa olla aluseks V. Kägo süüditunnistamisele. Sel põhjusel ei või V. Kägolt välja mõista ka tsiviilhagi. 4.2.
  4. Apellant märgib, et kõneeristused ja telefonide kasutamise fakti tuvastamine ei ole kasutatavad V. Kägo süüstavate tõenditena, sest puuduvad tõendid selle kohta, et V. Kägo kõnealuseid telefone üldse kasutas. 4.2.
  5. Edasiselt leiab kaitsja, et arutataval juhul ei ole täidetud

§ 201

objektiivne koosseis, sest omastamise eelduseks on see, et omastatav vallasasi on toimepanija valduses või talle usaldatud. Süüdistuses märgitud sõidukid ei olnud aga V. Kägo valduses ega talle usaldatud. Samuti ei ole kohus arutataval juhul tuvastanud, millisel viisil omastamine toime pandi. Täidetud ei ole ka omastamise subjektiivne koosseis, sest tõendamata on V. Kägo tahtlus võõrast vallasasja kolmanda isiku kasuks pöörata. 10 1-17-1477 4.2.5. Kohtuotsusest ei nähtu, millistel kaalutlustel on jagatud tsiviilvastutus kohtualuste vahel. Samuti puuduvad motiivid AS tsiviilvastutuse osas oportuniteedi kohaldamisel. 4.3. M. Pajomäe kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist selles osas, millega M. Pajomägi tunnistati süüdi

§ 201

lg 2 p-de 1, 2 ja 4; § 344 lg 1; § 345 lg 1 ja § 4231 järgi ja rahuldati tsiviilhagid. Kaitsja taotleb M. Pajomäe õigeksmõistmist ja tema vastu esitatud tsiviilhagide rahuldamata jätmist. 4.3.

  1. M. Pajomäe süü on tõendamata kõigis talle esitatud süüdistustes. Kaaskohtualuste M. Pajomäge süüstavates ütlustes sisalduvad vastuolud, mistõttu tuleb lugeda usaldusväärseks just M. Pajomäe ütlused. Apellandi arvates puuduvad maakohtu otsuses osaliselt põhjendused M. Pajomäega seoses. Põhjendused puuduvad eeskätt AS-i LV Pank ja S AS-i tsiviilhagide rahuldamiseks ja vastutuse jagamiseks solidaarselt kaaskohtualustega. Nende hagide rahuldamiseks puudub seaduslik alus. 4.3.
  2. M. Pajomäel ei olnud tahtlust panna dokumendi võltsimisega toime kuritegu. M. Pajomäel ei olnud tahtlust ega eesmärki omandada sisult ebaõige müügilepingu kasutamisega OÜ-le U õigusi. Samuti ei tunnista M. Pajomägi oma süüd võltsitud dokunendi kasutamises ega juhtimisõiguseta isikuna süstemaatiliselt mootorsõiduki juhtimises. 4.3.
  3. M. Pajomäel ei olnud tahtlust omandada OÜ U vara, vara ebaseaduslikult vallata või pakkuda vara müügiks kolmandatele isikutele. Kaitsja hinnangul oli M. Pajomägi lihtsameelne, lubades OÜ U enda nimele võtta tasu eest. Seejuures oli talle eelnevalt kinnitatud, et äriühinguga on muidu kõik korras, kuid eksisteerib 6000 euro suurune maksuvõlg ja vaja on korda ajada mõned liisingsõidukitega seonduvad asjad, mistõttu tuli ka allk irjastada mõned müügilepingud. Seda tegi M. Pajomägi enne lepingute tegelikku sõlmimist. Seetõttu oli M. Pajomägi eksitusse viidud. Sõidukite asukohtade muutmises M. Pajomägi ei osalenud. Äriühingu dokumente ja sõidukeid talle üle ei antud. Just C.H oli see, kes astus pärast liisinglepingute ülesütlemist samme selleks, et pöörata liisingsõidukid enda ja kolmandate isikute kasuks. M. Pajomägi ei olnud sellega seotud ja ta ei olnud neist sammudest teadlik. Seejuures liisinguveoki Scania reg.märgiga MMMMMM ja haagise reg.märgiga TTTTT valduse andis C.H üle juba enne M. Pajomägi juhatuse liikmeks määramist ja seetõttu kannab üksnes tema selle eest ka tsiviilvastutust. C.H ütlused selle kohta, nagu oleks M. Pajomägi pöördunud tema poole sooviga OÜ U üle võtta, on ebaõiged. Ta nägi C.H-d esmakordselt notari juures ning rohkem ei olegi ta C.H-ga suhelnud. Samuti on kaitsja arvates C.H ütlused vastuolulised ja neid vastuolusid ei ole võimalik kõrvaldada. M. Pajomägi ei olnud OÜ U majanduslikust olukorrast teadlik. Puuduvad tõendid ka selle kohta, et M. Pajomägi oleks saanud raha süüdistuses märgitud sõidukite võõrandamise eest. Sõiduauto Volvo XC70 võõrandamisel on R.J kaitsja arvates ilmselt kasutanud eksitusse aetud M. Pajomäelt eelnevalt saadud osaliselt täidetud lepingu blanketti ja auto võõrandamises R.J-ile pole ta tegelikult osalenud. Samuti ei olnud M. Pajomägi teadlik sõiduki edasisest võõrandamisest Soomes. Seega on ka tsiviilhagi selles episoodis M. Pajomäe vastu rahuldatud põhjendamatult. 11 1-17-1477 4.3.
  4. M. Pajomäe süüdistuses

§ 4231 järgi väljuvad maakohtu järeldused süüdistuse piiridest.

Kaitsja osutab, et M. Pajomäele on

§ 4231järgi süüdistus esitatud selles, et ta juhtis ilma juhtimisõigust omamata 24.

juulil 2016 mootorsõidukit Saab reg.märgiga OOOOOO. Talle ei ole aga süüdistust esitatud selles, et ta oleks ilma juhtimisõigust omamata sama sõidukit juhtinud

  1. juulil
  2. Maakohtu otsuse põhiosas käsitletakse aga just M. Pajomäe mootorsõiduki juhtimist
  3. juulil 2016, mistõttu on maakohtu otsuse põhjendused ebaselged ja vastuolulised ning väljuvad süüdistuse piiridest. M. Pajomägi ei eita
  4. juulil 2016 mootorsõiduki reg.märgiga OOOOOO juhtimist, kuid ses osas on kriminaalmenetlus
  5. oktoobril 2018 lõpetatud.
  6. juulil 2016 ei ole ta ühtegi mootorsõidukit juhendanud ei ole. 4.3.
  7. M. Pajomägi ei ole kasutanud telefoninumbrit, millele tehtud kõneeristustele maakohus viitab ja selle kohta puduuvad ka tõendid. 4.3.
  8. Kaitsja märgib, et kuna maakohus luges M. Pajomäe süü mittetõendatuks mh liisingusõiduki reg.märgiga NNNNNN omastamisest osavõtus, on selles selles osas tema vastu esitatud tsiviilnõue alusetu ja seega maakohtu otsus selles osas põhjendamatu. Selle sõiduki osas on AS alusetult tsiviilvastutusest vabastatud. Asjaolu, et tema suhtes kohaldati oportuniteeti, ei vabasta teda tsiviilvastutusest ega tohi suurendada kaaskohtualuste vastutust. 4.
  9. C.H kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist C.H õigeksmõistmist, samuti tsiviilhagide rahuldamata jätmist. osas ja tema 4.4.
  10. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu oleks paljasõnalised C.H ütlused selle kohta, et ta lootis U OÜ müüa ja sellega tagada ettevõtte edasise arengu. Tema hinnangul on C.H naiivne ettevõtja, keda M. Pajomägi ära kasutas. C.H kaaskohtualuseid ei tundnud, ta ei osalenud äriühingu vara võõrandamises, ei teadnudki sellest midagi ega saanud sellest mingit kasu. Maakohus on kriminaalmenetlusõigust rikkudes jätnud analüüsimata tunnistaja KS ütlused, mis on olulised, sest selle isiku kaudu jõudis info C.H äriühingu kohta V. Kägoni. Apellant ei nõustu ka sellega, et C.H tegutses omatamisel grupis koos kaassüüdistatavatega ja tegi seda otsese tahtlusega. C.H andis sõidukite asukohast V. Kägole teada seetõttu, et äriühing oli võõrandatud M. Pajomäele. 4.4.
  11. Seoses L AS-i (N AS) hagiga osutas kaitsja, et Harju Maakohtu
  12. mai
  13. a määrusega jäeti N AS-i hagi C.H vastu läbi vaatamata, märkides, et pärast pankroti väljakuulutamist võivad pankrotivõlausaldajad esitada oma nõuded võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ning nõuetet rahuldamine toimub pankrotiseaduses sätestatud korras. Pankrotimenetluses ei ole hageja aga C.H vastu nõuet esitanud, mistõttu puudub tal võimalus kriminaalmenetluses oma juba välja mõistetud nõuet uuesti esitada. TsMS 428 lg 1 p 2 alusel on välistatud uuesti kohtusse pöördumine. 4.4.
  14. S AS esitas C.H vastu pankrotimenetluses
  15. jaanuaril 2015 nõude liisingulepingu nr 01174882L tagamiseks C.H-ga
  16. jaanuaril 2014 sõlmitud käenduslepingust tulenevalt. Selle lepingu p 1 kohaselt vastutab võlgnik liisinuguvõtja 12 1-17-1477 kohustuste eest summas 10 000 eurot. Pankrotimenetluses ja kohustustest vabastamise menetluses ei ole C.H eelviidatud käenduslepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Apellant ei nõustu maakohtu hinnanguga, nagu ei piiraks käenduslepingust tuleneva nõude tunnustamine pankrotimenetluses kannatanu õigust C.H vastu nõude esitamiseks praeguses kriminaalasjas ning temalt kuriteoga tekitatud kahju välja nõudmist, leides, et TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaselt välistab jõustunud Eesti kohtu otsus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel samas asjas uue kohtusse pöördumise.
  17. Prokuratuur ning kannatanud S AS ja L AS esitasid apellatsioonide peale vastused, milles taotletakse apellatsioonid rahuldamata jätta. 5.
  18. Prokuratuuri vastuses märgitakse alljärgnevat. 5.1.
  19. Maakohus ei ole rikkunud kriminaalmenetlusõigust ega kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti. Prokurör leiab, et maakohus on oma seisukohti piisavalt põhistanud ja üksnes kohtu põhjendustega mittenõustumine ei tähenda, et need otsuses puuduksid. 5.1.
  20. Maakohus on leidnud, et C.H vältis pärast liisingettevõtetelt ülesütlemisteadete saamist suhtlemist OÜ C esindajatega, jättes nende korduvatele telefonikõnedele ja e-kirjadele vastamata. Samal ajal aga tegi ta toiminguid selleks, et pöörata liisingufirmade omandis olevad sõidukid enda ja kolmandate isikute kasuks ning vabaneda U OÜ juhatuse liikme ja ainuosaniku kohustustest.
  21. märtsil 2016 kahtlustatavana antud ütlustes tunnistas C.H , et ta alustas
  22. augustil 2014 suhtlemist V. Kägoga, kelle oli koos M. Pajomäega huvi oli U OÜ üle võtta. C.H oli teadlik, et V. Kägo otsis neile M. Pajomäega notari aja. V. Kägo oli ka isik, kellega C.H kohtus
  23. augustil 2014 ning kes kohtumisel kasutas M. Pajomägi IDkaarti selleks, et allkirjastada M. Pajomäe nimel avaldus OÜ U uueks juhatuse liikmeks määramise kohta. C.H neid ütlusi kinnitab ka sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, millest nähtuvalt viibis U OÜ-le kuulunud ja V. Kägo kasutuses olnud abonent
  24. augustil 2014 samas piirkonnas C.H kasutuses olnud telefoniabonendiga. C.H ütlusi selle kohta, et ta lootis U OÜ-d võõrandades tagada ettevõtte ellujäämise, on maakohus pidanud põhjendatult paljasõnalisteks, sest C.H elukohast leiti erinevaid U OÜ dokumente, mistõttu ei saanud ta kuidagi eeldada, et ettevõte jääb pärast võõrandamist jätkuvalt tegutsema. Ka on M. Pajomägi andnud ütlusi, et tema oli üksnes n.ö tankist, kes võtab enda nimele ettevõtteid ja need lihtsalt seisavad. Seda, et C.H osales liisingsõidukite võõrandamises ja sai selle eest tulu, tõendab mh veel ka asjaolu, et ta on
  25. augustil 2014, s.o vahetult pärast sõiduki müüki, teinud sularaha sissemakse enda pangakontole. 5.1.
  26. Erinevalt V. Kägo kaitsja väidetust ei kinnita V. Kägo osalemist liisingautode teisaldamises üksnes kõneeristused, vaid ka C.H , R.J-i ja tunnistajate ütlused. Kohtu hinnang, et just V. Kägo kasutas kõneeristuses märgitud numbrit, rajaneb põhjalikul tõendite analüüsil. 5.1.
  27. Prokuröri hinnangul ei olnud R.J sõidukite müügi juures pelgalt tõlk. Nimelt on ta
  28. ja
  29. augustil 2014, s.o vahetult pärast veokite müüki, teinud sularaha sissemakseid enda 13 1-17-1477 pangakontole 2400 eurot ja 1200 eurot. Ka on R.J varjanud sõiduauto Volvo reg märgiga BBBBBB Soome viimisel laevale broneeringut tehes selle andmeid, broneerides koha hoopis teise numbrimärgiga sõiduautole. Sõiduautot Soomes müües on ta aga ostjale esitanud auto tehnilise passi, millest nähtub omanikuna S AS. Seega oli ta teadlik sellest, et tegemist on liisingautoga ja et U OÜ ja tema vaheline müügileping oli fiktiivne. Lepingu fiktiivsus nähtub sellestki, et R.J ostis auto kallimalt kui ta selle ise edasi müüs. 5.1.
  30. M. Pajomäe roll oli prokuröri hinnangul OÜ U tegevuses tunduvalt aktiivsem, kui ta ise püüab näidata. Ta täitis sõidukite ostu-müügilepinguid, olles teadlik, et need kuuluvad liisingufirmadele ja tal puudub õigus neid edasi müüa. Lepingute koostamine oli vajalik aga ostjatele näitamaks, et edasimüük on seaduslik ja ei müüda edasi võõrast vara. Seetõttu on tema tahtlus kantud samuti liisinguvarade realiseerimisest, mitte pelgalt nö tankistiteenuse osutamisest. Apellant ei ole põhjendanud, miks peaks asuma seisukohale, et M. Pajomägi oli ostu-müügilepinguid koostades ja liisingufirmade vara edasi müües eksituses. Vara realiseerimine toimus teadlikult, sõidukite registreerimistunnistustel olid liisingufirmad kantud omanikena, mistõttu on M. Pajomägi ütlused eksitusse viimisest paljasõnalised ja ennastõigustavad. 5.1.
  31. Puutuvalt M. Pajomägi süüdimõistmisse

§ 4231

järgi märkis prokurör, et maakohtu otsuses kohati selle teo toimumise ajana märgitud

  1. juuli 2016 on ilmselge trükiviga, mis ei tingi M. Pajomäe õigeksmõistmist. 5.1.
  2. Prokuröri hinnangul on ka tsiviilhagide väljamõistmist maakohus piisaval määral põhjendanud. Kuna kuriteod pandi toime grupis, siis on hagide väljamõistmine solidaarselt põhjendatud. Asjaolu, et hagejad ei nõudnud AS-lt kahjude hüvitamist, ei takista kahju hüvitamise nõudmist kaasvastutajatelt. 5.
  3. S AS esitas kannatanuna apellatsioonivastuse, milles märgitakse, et kannatanu jääb esitatud tsiviilhagi juurde ja toetab prokuratuuri vastust apellatsioonidele. 5.
  4. L AS esitas kannatanuna apellatsioonivastuse, milles vaidleb C.H kaitsja apellatsioonile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Apellatsioonkaebuses on apellant asunud seisukohale, et L AS-l puudus õigus esitada kriminaalmenetluses tsiviilhagi, kuivõrd L AS ei esitanud oma nõuet C.H pankrotimenetluses. Apellandi eelpool mainitud seisukoht ei ole põhjendatud ning ei vasta kehtivale seadusele. L AS nõustub maakohtu põhjendustega selles osas, et kuivõrd N AS (praegune L AS) ei ole esitanud liisingulepingutest tulenevaid nõudeid C.H vastu pankrotimenetluses, siis puuduvad nõuete esitamiseks C.H vastu käesolevas kriminaalasjas seadusest tulenevad piirangud ning tsiviilhagi esitamine on põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 14 1-17-1477
  5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, olles vaadanud läbi kaitsjate apellatsioonid, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsioonidele esitatud vastustega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada. Oma seisukohti põhistab kolleegium alljärgnevalt.
  6. Kaitsjad on apellatsioonides läbivalt asunud seisukohale, nagu puuduks maakohtu otsuse põhjendused süüdistatavatele inkrimineeritud tegude olulistes asjaoludes ja samuti tsiviilhagisid puudutavalt. Oma selliseid väiteid apellandid aga valdavalt ühegi argumendiga ei toeta, jäädes paljasõnaliseks. Kollegium osutab, et põhjenduste puudumisena maakohtu otsuses ei ole käsitatav olukord, kus maakohus on küll põhjendused toonud, kuid need menetlusosalisele ei meeldi. Paraku aga kaitsjad just nimelt pelgalt ei nõustu maakohtu järeldustega, osutamata, mis osas on maakohus tõendeid valesti hinnanud või miks on maakohus kaitsja arvates ebaõigetele järeldustele tulnud.
  7. Nõustuda ei saa sellegagi, nagu oleks kohtulik uurimine maakohtus olnud ühekülgne ja nagu oleks kohus osasid tõendeid teistele põhjendamatult eelistanud. Apellantide sellekohased seisukohad on jäänud pelgalt paljasõnalisteks väideteks, mida ei toeta argumendid, millest nähtuks kohtu lubamatu kallutatus, mingite asjaolude põhjendamatu kõrvalejätmine või eelistamine. Kohus on tõendeid uurinud nende kogumis, kõrvutanud eri tõendeid ja vastuolude korral ka selgitanud enda seisukohti tõendite usaldusväärsuse osas.
  8. Kolleegiumi hinnangul ei esine maakohtu otsuses kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. Sellisest menetlusõiguse oulisest rikkumisest ei saa rääkida olukorras, kus kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, olenemata sellest, kas menetlusoaline nende järeldustega nõustub või mitte. Praeguses kohtuasjas vaidlustatud otsuse põhi- ja resolutiivosade vahel vastuolud puuduvad ja seega menetlusõiguse rikkumisest rääkida ei saa.
  9. R.J-i kaitsja väitel oli see süüdistatav veokite ja haagiste võõrandamistehingute juures ainult tõlgina. Kolleegiumi hinnangul on maakohus veenvalt ära näidanud selle, et R.J-i roll oli enamat kui vaid tõlk. Esmalt oli just R.J see, kelle autoga liiguti nii CF kui VK-le müüdavaid masinaid näitama ja tehingu üle läbi rääkima (seda kinnitavad CF ülekuulamisel üle antud foto ja VK ütlused). VK-ga pidas läbirääkimisi just R.J , nagu nähtub selle tunnistaja ütlustest. Scania reg.märgiga MMMMMM ja Scania reg.märgiga NNNNNN võõrandamisel on aga R.J olnud maakohtus uuritud tõenditest nähtuvalt isik, kes võttis Eestist laevaga Saksamaale transporditud autod Lüübeki sadamas vastu ja juhtis siis autod koos V. Kägoga ostjatele (vt maakohtu otsuse p 3.10, lk-d 26-28). Isik, kelle roll on pakkuda üksnes tõlketeenust, ei peaks võtma tollis vastu teise riiki saadetud sõidukeid ja siis ühte neist ostjale toimetamiseks juhtima. Enda pangakontole tehtud sularaha sissemaksetega (kokku kahe päeva jooksul 3600 eurot, vt tl-d 168 ja 173, kd IV) on tõendamist on leidnud see, et R.J sai liisingautode müügis osalemise eest raha (enda sõnutsi oli tal raha probleem ja see sundiski teda autode müügiga tegelema). Need on summad, mida pelgalt lihtsakoelise tõlketeenuse eest kellelegi ei makstaks. Seega oli R.J-i roll sõidukite võõrandamisel oluliselt mitmekesisem ja olulisem kui üksnes tõlketeenuse pakkumine. 15 1-17-1477
  10. Maakohus on veenvalt põhjendanud ka seda, miks ei saa tõsiselt võetavaks pidada R.J-i versiooni sõiduauto Volvo XC70 ostmisest ja edasimümisest (vt makaohtu otsuse p 3.11, lk-d 28-29). Versioon sellest, nagu oleks R.J ostnud enda teada U OÜ-le kuulunud ja ilma kolmandate isikute õigusteta sõiduki, on kummutatud nii asjaoluga, et sõiduki tehnilises passis oli omanikuna märgitud S AS, asjaoluga, et sõidukit Soome toimetades varjas R.J laevale broneeringut tehes sõiduki tegelikke andmeid. Ostutehingu pahausksust annab alust eeldada nii fakt, et R.J müüs sõiduki kõigest mõni päev pärast selle soetamist maha kui ka asjaolu, et ta müüs sõiduki edasi odavamalt kui ta selle ise ostis. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega selle kuriteoepisoodi osas täielikult ega pea vajalikuks neid korrata.
  11. Arutatavas kriminaalasjas on silmatorkav, et kaassüüdistavad osutavad üksteisele kui isikule, kes on teise naiivsust ära kasutades toime pannud kuritegusid. Ühtlasi nähakse kaassüüdistatava ütlusi vastuolulise ja ebausaldusväärsena. Samas puuduvad niisuguste väidete kinnituseks igasugused argumendid. Maakohus on hinnanud süüdistatavate ütlusi tervikuna ja põhjendatult osutanud aspektidele, milles need ei ole usaldusväärsed ning tuleb seetõttu tõendite kogumist kõrvale jätta. Seejuures on maakohus spetsiifiliselt märkinud, et C.H kohtueelses menetluses antud ütlusi saab tõednina arvestada üksnes ses osas, milles neid kinnitavad muud tõendid, sest kaassüüdistatavatel puudus võimalus C.H-le küsimusi esitada. 12.
  12. V. Kägo arvates esinevad C.H kohtueelses menetluses antud ütlustes vastuolud puutuvalt V. Kägo rolli, tema tundmise kohta ja temaga kohtumise kohta, mistõttu tuleb C.H ütlused ebausaldusväärsetena tõendite kogumist kõrvale jätta. Kolleegium möönab, et C.H ütlused nimetatud asjaolude kohta on tõesti eri ülekuulamistel olnud erinevad. Samas tuleb aga silmas pidada, et osas, milles maakohus on C.H ütlustele V. Kägosse puutuvalt üldse tuginenud, on tegemist üksnes tõendiga, mis kinnitab muudest tõenditest nähtuvat. Nii on fakt, et C.H ja V. Kägo omavahel suhtlesid, kinnitust leidnud kõneeristustega (vt maakohtu otsuse p 3.7, lk-d 19-20, lk 23). 12.
  13. M. Pajomäe kaitsja hinnangul esinevad kaaskohtualuste M. Pajomäge süüstavates ütlustes vastuolud, mistõttu tuleb lugeda usaldusväärseks just M. Pajomäe ütlused. Sellega seoses tuleb esmalt osutada asjaolule, et maakohus on C.H ütlustele tuginenud üksnes väga piiratud mahus. C.H ütlusi, mida M. Pajomäe kaitsja oma apellatsioonis ridamisi ebaõigetena välja toob, ei ole maakohus kohtuotsuse tegemisel aluseks võtnud, mistõttu on kaitsja kriitika lihtsalt asjakohatu. Ses osas, milles maakohus aga on C.H ütlusi kohtuotsuse tegemisel aluseks võtnud, ei ole need puudutanud M. Pajomäele esitatud süüdistust.
  14. Erinevalt V. Kägo kaitsja märgitust leiab kolleegium, et maakohus on ära näidanud konkreetsed tõendid, millest nähtuvalt osales V. Kägo liisingveokite võõrandamises. Nii on maakohus poolhaagise reg.märgiga TTTTTT puhul osutanud kõneeristustele, millest nähtuvalt viibisid R.J , V. Kägo ja M. Pajomägi koos ning R.J-i ütlustele, millest nähtuvalt 16 1-17-1477 palus V. Kägo teda appi tõlgiks (vt maakohtu otsus p 3.8, lk-d 23-24). Scaniate reg.märgiga XXXXXX ja reg.märgiga BBBBBB puhul on maakohus V. Kägo osaluse tuvastanud samuti R.J-i ütluste, aga ka VK ütluste ja kõneeristuste põhjal. Scaniate reg.märgiga MMMMMM ja reg.märgiga NNNNNN omastamises on maakohus aga V. Kägo osalemise tuvastanud kõneeristuste põhjal, R.J-i ütluste põhjal, samuti V. Kägo pangakonto väljavõtete põhjal (vt maakohtu otsuse p 3.10, lk-d 26-27). Kõikide veokite omastamise puhul on maakohus viidanud C.H ütlustele selle kohta, kuidas ta teavitas V. Kägo sõidukite asukohast ja sellest, kuidas neid enda valdusse võtta (maakohtu otsuse p 3.7, lk 23). Maakohus on ka põhjendanud oma järeldust, et U OÜ telefoniabonent oli teatud aja V. Kägo valduses (vt samas).
  15. Ebaõige on V. Kägo seisukoht, nagu ei oleks arutataval juhul täidetud

§ 201objektiivne koosseis, sest süüdistuses märgitud sõidukid ei olnud aga V.

Kägo valduses ega talle usaldatud. Nimelt on kriminaalasjas uuritud tõendite alusel tuvastatud, et C.H tegi V. Kägole teatavaks U OÜ sõidukite asukohad ja valduse üleminekuks vajalikud andmed (vt maakohtu otsuse p 3.7, lk 23). Seega võimaldas C.H V. Kägol sõidukeid valdama asuda ja seega oli V. Kägo isik, kelle valduses olid omastatavad sõidukid. Veel on kohus kaitsja arvates arutataval juhul tuvastamata jätnud, millisel viisil omastamine toime pandi. Ka see seisukoht on ebaõige, sest maakohtu otsuses käsitletakse põhjalikult nii omastamiseks toimunud tegevustikku tervikuna (maakohtu otsuse p 3.7, lk-d 19-23), kui ka spetsiifiliselt V. Kägo tegusid omastamise toimepanemiseks (maakohtu otsuse p 3.8, lk 24; p 3.9, lk-d 25-26; p 3.10, lk-d 26-28; p 3.11 lk 29).

  1. Eelmises punktis osutatud maakohtu otsuse lõikudes käsitletud tõenditest nähtub mitte üksnes V. Kägo objektiivne tegevus omastamiste toimepanemisel, vaid ka tema tahtlus võõrast vallasasja kolmanda isiku kasuks pöörata. Sellekohase järelduse on maakohus põhjendatult teinud vaidlustatud otsuse p-s 3.12 lk-l
  3. Mis puutub väitesse, nagu ei oleks maakohus põhjendanud AS tsiviilvastutuse osas oportuniteedi kohaldamist, siis selgitab kolleegium, et selleks puudus maakohtul igasugune vajadus. C.H , V. Kägo, R.J ja M. Pajomägi tekitasid AS-le X ja S AS-le kahju solidaarselt. VÕS § 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega on võlausaldaja õigustatud esitama hagi ka üksnes osa võlgine vastu, kes vastutavad selle eest siiski täies ulatuses. Solidaarvõlgnike omavahelised suhted on reguleeritud VÕS §-s 69, milles sätestatust nähtuvalt võivad solidaarkohustuse täitnud võlgnikud esitada teistele solidaarvõlgnikele tagasinõude.
  4. Nõustuda ei saa apellantide väitega, nagu ei nähtuks vaidlusatud kohtuotsusest, millistel kaalutlustel on jagatud tsiviilvastutus solidaarselt kohtualuste vahel. Maakohtu vaidlustatud otsuse p-des 4.3 ja 4.4 on viidatud nii süüdistatavate ühisele tegutsemisele kannatanutele AS-le X ja S Liisig AS-le kahju põhjustamisel, hinnatud kahju suurust ning seejärel igati põhjendatult kahju süüdistatavatelt kannatanute kasuks solidaarselt välja mõistetud. 17 1-17-1477
  5. M. Pajomäe kaitsja väidet, nagu ei oleks süüdistataval olnud tahtlust panna dokumendi võltsimisega toime kuritegu, ei saa pidada tõsiseltvõetavaks. M. Pajomägi realiseeris U OÜ nimelt ostu-müügilepinguid sõlmides võltsimise objektiivse koosseisu. Kriminaalasjas uuritud tõendite põhjal on tõendamist leidnud ka see, et ta oli teadlik sellest, et asjaolud, mis kõnealustes lepingutes sisalduvad (müügiobjektiks olevate sõidukite omandiõigus ja nendega seotud kohustused) ei vasta tõele. Seega oli tema käitumises olemas ka võltsimise subjektiivne teokoosseis. Väide, nagu poleks isikul siiski olnud tahtlust kuritegu toime panna, on ses kontekstis lihtsalt ebaloogiline ja seega asjakohatu. Sama kriitika langeb osaks M. Pajomäe kaitsja väidetele, nagu ei oleks M. Pajomäel olnud tahtlust omandada sisult ebaõigete müügilepingute kasutamisega OÜ-le U õigusi ja nagu ei oleks ta võltsitud dokumenti kasutanud. M. Pajomägi esitas võltsitud ostu-müügilepingud VK-le ja CF-le vastavalt ehtsa lepingu otstarbele, s.o eesmärgiga võõrandada U OÜ nimel sõidukid. Need teod pani ta toime teadlikuna sellest, et esitatud dokumendid on võltsitud.
  6. Kaitsja hinnangul ei olnud M. Pajomäel tahtlust omandada OÜ U vara, vara ebaseaduslikult vallata või pakkuda vara müügiks kolmandatele isikutele, vaid ta oli lihtsameelne, lubades OÜ U enda nimele võtta tasu eest. Seejuures oli talle eelnevalt kinnitatud, et äriühinguga on muidu kõik korras, kuid eksisteerib 6000 euro suurune maksuvõlg ja vaja on korda ajada mõned liisingsõidukitega seonduvad asjad, mistõttu tuli ka allkirjastada mõned müügilepingud. Seda tegi M. Pajomägi enne lepingute tegelikku sõlmimist. Seetõttu oli M. Pajomägi eksitusse viidud. Äriühingu dokumente ja sõidukeid talle üle ei antud. Kaitsja eeltoodud seisukohad on maakohus veenvalt kummutanud, osutades sellele, et M. Pajomägi on koostanud U nimelt lepinguid, tema oli isik, kelle kätte anti sularaha veokite müügi eest. Veelgi enam, M. Pajomägi sai U OÜ ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks tühise rahalise tasu eest ja andis ka ise ütlusi, et tema käes ettevõtted lihtsalt seisavad vt maakohtu otsuse p 3.7, lk 21). Kui aga ettevõte pidanuks tema käes lihtsalt seisma, siis jääb arusaamatuks, miks pidanuks M. Pajomägi allkirjastama rea lepinguid ja viibima sõidukite võõrandamiseks tehtud tehingute juures. Neist asjaoludest nähtub, et tema roll oli siiski hoopis midagi muud kui pelgalt hääbumisele määratud äriühingu passiivne hoidja.
  7. Kaitsja väited, nagu ei oleks M. Pajomägi sõidukite asukohtade muutmises ning nendega tehtud tehingutes osalenud ning nagu poleks ta olnud sellistest sammudest teadlikki, on paljasõnalised ja maakohtus uuritud tõendite alusel üheselt kummutamist leidnud. Kaitsja ei ole esitanud ühtki argumenti, mis seaks maakohtu sellekohased järeldused kahtluse alla ja sunniks neid ümber hindama. Pelgalt asjaolu, et kaitsja soovib teistsuguste järelduste tegemist, ei too aga kaas maakohtu põhjendatud seisukohtade ümbervaatamise vajadust.
  8. M. Pajomäe kaitsja märgib apellatsioonis, et kuna liisinguveoki Scania reg.märgiga MMMMMM ja haagise reg.märgiga TTTTT valduse andis C.H üle juba enne M. Pajomägi juhatuse liikmeks määramist, siis kannab üksnes tema selle eest ka tsiviilvastutust. Samuti on põhjendamatu temalt hüvitise väljamõistmine sõiduki reg.märgiga NNNNNN võõrandamise eest. Selle kaitsja seisukohaga kolleegium nõustub, kuid juhib tähelepanu sellele, et maakohus ongi vaidlustatud otsuse p-s 3.12 lk-l 31 märkinud, et M. Pajomäe osavõtt poolhaagise Kögel SN24 reg. märgiga RRRRR, Scania reg.märgiga MMMMMM ja Scania 18 1-17-1477 reg.märgiga NNNNNN omastamisest ei ole tõendamist leidnud. Haagist registrimärgiga TTTTT ei ole süüdistuses ega maakohtu otsuses sootsuks märgitud. On küll haagis TTTTTT, mille puhul on aga maakohtus tuvastamist leidnud (vaidlustatud otsuse p ,lk ), et M. Pajomägi võttis aktiivselt osa selle võõrandamisest. Maakohtu otsuse p-st 4.2 nähtub, et L AS on tsiviilhagi Scania reg.märgiga MMMMMM ja haagise reg.märgiga TTTTTT omastamisega tekitatud kahju hüvitamiseks esitatud üksnes C.H vastu ning üksnes C.H-lt on maakohus selle kahju ka välja mõistnud. Seevastu Scania reg.märgiga NNNNNN eest on tõpeoolest kahjuhüvitis mh M. Pajomäelt solidaarselt koos R.J-i ja V. Kägoga välja mõistetud alusetult. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja uue otsusega mõista 34 899,7 eurot AS X kasuks välja solidaarselt R.J-ilt ja V. Kägolt. Kahju hüvitamisega seotud põhjenduste muutmine maakohtu otsuses ei ole vajalik, sest maakohtu põhjendused nimetatud kahju käsitlevalt on korrektsed.
  9. Seoses M. Pajomäe kaitsja väitega, et pole tõendeid selle kohta, nagu oleks M. Pajomägi saanud omastatud sõidukite võõrandamise eest tasu, selgitab kolleegium, et tasu saamine ei ole omastamise süüteokoosseisu element ja seetõttu pole sellel, kas M. Pajomägi konkreetsetes võõrandamistehingutes osalemise eest eraldi tasu sai, mingit õiguslikku tähendust. Selle kohta, millist tasu M. Pajomägi sai, on arutatavas kriminaalasjas olemas üksnes tema ütlused, et talle maksti 300 eurot U OÜ enda nimele võtmise eest. Hoolimata sellest, kas M. Pajomägi sai või ei saanud eraldi tasu sõidukite võõrandamisel osalemise eest, on maakohtus uuritud tõendite põhjal üheselt tõendamist leidnud tema aktiivne tegutsemine mitmes võõrandamistehingus. Et tema roll ei saanud piirduda üksnes heauskselt ja naiivselt mingite dokumentide „igaks juhuks“ vormistamises, nähtub mh tunnistaja CF ja ütlustest, millest nähtuvalt oli just M. Pajomägi isik, kellele tuli sõidukite eest raha maksta (vt maakohtu
  10. märtsi
  11. a istungi protokoll, lk 7). See, et sõidukite võõrandamise juures viibis M. Pajomägi, nähtub ka kaassüüdistatav R.J-i ütlustest (vt
  12. märtsi
  13. a maakohtu istungi protokoll, lk 7).
  14. Arvestades M. Pajomäe aktiivset eelnevat osalust U OÜ veoautode ja haagiste võõrandamisel, on eluliselt ebausutav, et sõiduauto Volvo võõrandamine oleks võinud aset leida nii, nagu seda on püüdnud kirjeldada kaitsja, s.t et R.J oli M. Pajomäe eksitusse viinud ja saanud seetõttu temalt sõiduauto kohta osaliselt eeltäidetud lepingu blanketi. Niisugust eeltäidetud ja allkirjastatud lepingu blanketti ei koostaks ükski kainelt mõtlev inimene. Kuna M. Pajomäe puhul on nii äriregistri väljatrüki kui ka tema enda ütluste alusel tõendatud, et tema tegevusalaks on ebasoovitavate äriühingute enda nimele võtmine, siis on M. Pajomäel vaieldamatult olemas vähemalt argitasandil arusaamine sellest, milliseid riske kätkeb endas osaliselt eeltäidetud ja allkirjastatud lepingu kolmanda isiku kätte andmine.
  15. Kolleegium ei nõustu M. Pajomäe kaitsjaga, nagu oleks maakohus väljunud M. Pajomäele

§ 423

1 järgi esitatud süüdistuses süüdistuse piiridest, käsitledes tema süüd mootorsõiduki ilma juhtimisõiguseta süstemaatilises juhtimises

  1. juulil
  2. M. Pajomäele on süüdistus esitatud mootorsõiduki süstemaatilises ilma juhtimisõiguseta juhtimises
  3. juulil 2016 ja selles süüdistuses on maakohus tema käitumist ka käsitlenud. Maakohtu otsuse p 3.15 tekstist on raskusteta arusaadav, et maakohus on esitatud süüdistust käsitledes teinud ühel hetkel kirjavea, märkides teo toimepanemise ajana
  4. juuli 2016, ja see viga on 19 1-17-1477 tekstis veel paaril korral kordunud. See viga on käsitatav niisuguse ebatäpsusena, mis ei muuda otsuse sisu ja mis ei too kaasa otsuse tühistamise vajadust. See viga maakohtu otsuse põhiosas on võimalik parandada apellatsioonimenetluses ilma maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata.
  5. M. Pajomäe kaitsja väidab apellatsioonis, et M. Pajomägi ei ole kasutanud telefoninumbrit 56056725, millele tehtud kõneeristustele maakohus viitab ja selle kohta puuduvad ka tõendid. Kaitsja jätab seejuures aga tähele panemata, et maakohus vastupidi, järeldab, et vaidlusalune telefoniabonent ei olnud süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisega seoses M. Pajomäe valduses, vaid hoopis V. Kägo valduses. Seega on kaitsja kriitika ainetu.
  6. C.H kaitsja arvates on maakohus kriminaalmenetlusõigust rikkudes jätnud analüüsimata tunnistaja KS ütlused, mis on olulised, sest selle isiku kaudu jõudis info C.H äriühingu kohta V. Kägoni. Selle seisukohaga kolleegium ei nõustu. Maakohtu otsuses ei ole tõepoolest tunnistaja KS ütlusi analüüsitud, kuid tutvunud maakohtu istungi protokolliga (
  7. märtsi
  8. a istung, lk-d 16-17), asub kolleegium seisukohale, et nende ütluste käsitlemata jätmist ei saa pidada oluliseks menetlusõiguslikuks möödalaskmiseks. KS on tõendamiseseme asjaoludega puutumuses osanud ütlusi anda vaid selle kohta, et C.H on U OÜ majanduslike probleemidega seoses abi saamiseks tema poole pöördunud, et tema teada V. Kägo ja C.H omavahel ei suhelnud ning et ta ei tea, kas nad olid tuttavad. Need on asjaolud, mis ütlevad tõendamiseseme asjaolude kohta väga vähe ja on nendega üksnes kaudselt puutumuses. Sestap KS ütluste tõendina käsitlemine ei oleks saanud maakohtu järelduste sisu muuta.
  9. Apellant ei nõustu ka sellega, et C.H tegutses omastamisel grupis koos kaassüüdistatavatega. C.H andis sõidukite asukohast V. Kägole teada seetõttu, et äriühing oli võõrandatud M. Pajomäele. Seegi kaitsja väide on alusetu ja maakohtu otsuses juba veenvalt kummutamist leidnud. Maakohus on osutanud sellele, et C.H elukohast leiti hulk U OÜ dokumente, samuti jättis ta enda kätte osaühingu pangakaardi ja kasutas seda sularaha väljavõtmisel ja kütuse ostmisel ka pärast seda kui osaühing ja selle juhtimine oli üle antud M. Pajomäele. Maakohus on välja toonud veel selle, et osaühingu sõidukite liisinguandjale tagastamise vältimiseks asus C.H sõidukeid peitma juba enne kui osaühingu ainuosanik ja juatuse liige vahetusid. Samuti on uus juhatuse liige M. Pajomägi andnud erinevalt C.H väidetust ütlusi selle kohta, et tema oli lihtsalt tankist, kes nõustus osaühingu tasu eest enda nimele võtma. Maakohus on eelviidatud tõenditele tuginedes põhjendatult lugenud ebausaldusväärseks C.H ütlused selle kohta, nagu olnuks ta vaid naiivne ettevõtja, kes lootis U OÜ müüa ja sellega tagada ettevõtte edasise arengu, kuid keda M. Pajomägi ära kasutas.
  10. Väär on C.H kaitsja seisukoht, nagu oleks L AS-i hagi lubamatu, sest C.H suhtes on välja kuulutatud pankrot, mis on raugenud. Pankrotimenetluses ei ole hageja aga C.H vastu nõuet esitanud ja seetõttu puudub tal võimalus kriminaalmenetluses oma juba välja mõistetud nõuet uuesti esitada. Nimelt ei ole C.H-lt L AS-i kasuks enne praegust kohtuotsust midagi välja mõistetud. L AS-i hagi tema vastu on hoopis
  11. mai
  12. a Harju 20 1-17-1477 Maakohtu määrusega asjas nr 2-16-4334 läbi vaatamata jäetud, sest J. kupperi suhtes oli välja kuulutatud pankrot. Maakohtu vaidlustatud otsuse tegemise ajaks oli C.H suhtes pankrotimenetlus aga raugemisega lõpetatud (Pärnu Maakohtu
  13. mai
  14. a määrus asjas 214-57979). Tulenevalt PankrS § 176 lg 2 ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise kohustused võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel. C.H põhjustas L AS-le kahju tahtlikult, sest tema eesmärgiks oli vältida liisinguesemete tagastamist liisinguandjatele ja need hoopiski kolmandatele isikutele võõrandada. Seega oli L AS-l endiselt säilinud õigus C.H vastu omastamisega tekitatud kahju hüvitamiseks hagi esitada ja maakohtu seisukoht ning põhjendused selle hagi kohta on korrektsed.
  15. Ka S AS hagi ei ole erinevalt C.H kaitsja väidetust lubamatu põhjusel, et pankrotimenetluses ja kohustustest vabastamise menetluses ei ole C.H eelviidatud käenduslepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Ebaõige on kaitsja seisukoht, nagu piiraks käenduslepingust tuleneva nõude tunnustamine pankrotimenetluses kannatanu õigust C.H vastu nõude esitamiseks praeguses kriminaalasjas TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaselt. C.H ei ole pankrotimenetluses nõuet täitnud ja pankrotimenetlus tema suhtes on raugemise tõttu lõpetatud. Tulenevalt PankrS § 176 lg 2 ei ole ka S AS-le liisngvara omastamisega õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise kohustus lõppenud ja seetõttu oli S AS-l endiselt säilinud õigus C.H vastu hagi esitada. Maakohtu seisukoht ning põhjendused on korrektsed sellessegi hagisse puutuvalt.
  16. Kolleegium juhib obiter dictum tähelepanu veel sellele, et R.J-i osas on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu
  17. veebruari
  18. a otsus, millega R.J tunnistati süüdi kuritegudes, mille ta pani toime märtsist kuni juulini
  19. Selle kohtuotsusega tunnistati R.J süüdi

§ 209

lg 2 p-de 3 ja 4 järgi ning teda karistati kolme aasta ja kuue kuu vangistusega, millest

§ 73

sätetele tuginedes määrati kohesele ärakandmisele kolm kuud vangistust, jättes ülejäänud vangistuse, s.o kolm aastat ja kolm kuud neljaaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Kuivõrd praeguses kohtuasjas tunnistatakse R.J

§-de 201 lg 2 p 2, 4 ja 344 lg 1 järgi süüdi tegudes, mille ta pani toime augustis ja septembris 2014, siis on tegemist

§ 65

lg-s 1 märgitud olukorraga ja R.J-ile tuleks vastavalt moodustada ka liitkaristus. Apellatsioonimenetluses ei ole ringkonnakohtul siiski võimalik R.J-ile liitkaristust mõista, sest ja seega nõuaks liitkaristuse mõistmine kolleegiumilt väljumist (eeldatavalt süüdistatava kahjuks) apellatsiooni piiridest, mis on KrMS § 331 lg-st 2 tulenevalt välistatud. Küll aga osutab kolleegium, et KrMS § 413 kohaselt tuleb R.J-i karistuste liitmise küsimus lahendada täitemenetluse raames. Nimelt sätestatakse KrMS §-s 413, et kui kohtuotsust tehes jäi isikule mõistetud karistusega liitmata või kaetuks lugemata eelmise kohtuotsusega mõistetud ja veel täielikult ärakandmata karistus, teeb viimase kohtuotsuse teinud kohus või selle kohtuotsuse täitmise asukoha järgse kohtu täitmiskohtunik määruse, juhindudes karistusseadustiku §-st

  2. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab kolleegium Pärnu Maakohtu
  3. mai
  4. a otsuse osaliselt, s.o AS-i X tsiviilhagi osalises rahuldamises ja VÕS § 1043 alusel solidaarselt V. Kägolt, R.J-ilt ja M. Pajomägilt AS-i X kasuks 34 899,70 euro väljamõistmises ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab 34 899,7 eurot AS X 21 1-17-1477 tsiviilhagi rahuldades hageja kasuks välja solidaarselt R.J-ilt ja V. Kägolt. KrMS § 337 lg 1 p-st 2 juhindudes teeb kolleegium veel täpsustuse maakohtu vaidlustatud otsuse põhiosa psse 3.15 (mis ei muuda otsuse järeldusi) osas, milles selles punktis on märgitud, nagu oleks M. Pajomägi juhtinud
  5. juulil 2016 mootorsõidukit vastava kategooria juhtimisõigust omamata ja märgib selles punktis läbivalt, et M. Pajomägi pani kõnealuse teo toime
  6. juulil
  7. M. Pajomäe kaitsja apellatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt, R.J-i , V. Kägo ja C.H kaitsjate apellatsioonid jäävad rahuldamata.
  8. M. Pajomäe kaitsja vandeadvokaat E. Jundas on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks 120 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud maakohtu otsusega tutvumiseks, kliendiga konsulteerimiseks ja apellatsiooni koostamiseks neli pooltundi. Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud. Tehtud menetlustoimingud on põhjendatud ning nendeks kulunud aeg usutav. Kohtu hinnangul on eelnimetatud asjaolusid arvestades põhjendatud määrata kaitsjale tasu kindlaks taotletud ulatuses, s.o tasu kokku nelja pooltunni eest suuruses 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20 eurot. KrMS § 185 lg-s 1 sätestatakse, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p-des 2–4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse M. Pajomäelt tsiviilhagi väljamõistmises ja rahuldab kaitsja apellatsiooni osaliselt, tehes seega KrMS § 337 lg 1 p -s 4 nimetatud lahendi. Seega jääb määratud kaitsja tasu riigi kanda.
  9. V. Kägo kaitsja vandeadvokaat N. Suvorova on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks 120 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks neli pooltundi. Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud. Tehtud menetlustoimingud on põhjendatud ning nendeks kulunud aeg usutav. Kohtu hinnangul on eelnimetatud asjaolusid arvestades põhjendatud määrata kaitsjale tasu kindlaks taotletud ulatuses, s.o tasu kokku nelja pooltunni eest suuruses 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20 eurot. KrMS § 185 lg-s 2 sätestatakse, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsioon rahuldamata, s.o. tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud kohtulahend, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab V. Kägo kaitsja apellatsiooni rahuldamata, mis tähendab, et maakohtu otsus jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Seega jääb määratud kaitsja tasu süüdistatava enda kanda.
  10. C.H kaitsja vandeadvokaat M. Valge on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks 120 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks neli pooltundi. Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud. Tehtud menetlustoimingud on põhjendatud ning nendeks kulunud aeg usutav. Kohtu hinnangul on eelnimetatud asjaolusid arvestades põhjendatud määrata kaitsjale tasu kindlaks taotletud ulatuses, s.o tasu kokku nelja pooltunni eest suuruses 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20 eurot. KrMS § 185 lg-s 2 sätestatakse, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsioon rahuldamata, s.o. tehakse KrMS § 337 lg 22 1-17-1477 1 p-s 1 nimetatud kohtulahend, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab C.H kaitsja apellatsiooni rahuldamata, mis tähendab, et maakohtu otsus jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Seega jääb määratud kaitsja tasu süüdistatava enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 23

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.