kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima
sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra.
lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.
lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud
Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (
Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki § 404 lõikes 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Hageja on lisanud hagiavaldusele kostja poolt allkirjastatud lepingud (esialgne väikelaenu leping xxxx ja muudetud leping xxxx) ning maksekorralduse laenu väljastamise kohta. Tulenevalt eelnevast loeb kohus tõendatuks, et lepingud on kostja poolt sõlmitud ning laenusumma on kostjale üle kantud. Hagiavalduse kohaselt oli väikelaenu lepingu xxxx krediidi kulukuse määr 15,47% ning muudetud lepingu xxxx krediidi kulukuse määr 14,20% aastas, seega maksimaalset määra ei ületatud. 6. Vastutustundliku laenamise põhimõte
⁴ kohaselt on krediidiandja kohustatud tarbijakrediidi andmisel järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selleks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidilepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama selle teabe alusel tarbija krediidivõimelisust. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed: 3 a. tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); b. tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); c. tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); d. tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5); e. krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6). Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (
Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
⁴ lg 7 kohaselt vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei võlgne kostja hagejale lepingujärgset intressi, haldustasu, lepingutasu ega muid lepingujärgseid tasusid. Samast sättest tulenevalt tuleb teha nõude ümberarvestus, arvestades, et lepingujärgne intressimäär asendub lepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusjärgse intressimääraga. Nõude aluseks olevate lepingute sõlmimise ajal oli seadusjärgne intressimäär 0%, millest tulenevalt tuleb kõik kostja poolt tasutu (sh igakuised haldustasud, intressid) arvestada kasutusse võetud krediidisumma katteks. Hageja on vastustundliku laenamise kohta esitanud järgmised selgitused. Hageja sõnul arvestati, et kostja töötasu on 2500 eurot kuus. Hageja selgitab hagiavalduses, et järeldas kostja sissetuleku suuruse pensionikonto väljavõttelt. Hagiavaldusele lisatud väljavõttel kajastuv summa 765,30 eurot on sissetulekutest kinnipeetud viie kuu pensioni osamaksed, mis on 6% kuus ning sellest tulenevalt oli kostja keskmine brutopalk laenutaotluse esitamise hetkel 2500 eurot. Kostja ise on laenutaotluses märkinud igakuiseks sissetulekuks 2000 eurot, muid kohustusi kostjal taotluse kohaselt ei olnud. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja kontrollinud, kas kostja ka tegelikult sissetulekut sai, kas püsivalt ning mis summas. Kostjalt ei ole küsitud konto väljavõtet ning sissetulekut ei ole kindlaks tehtud ka muul viisil. Laenutaotluses on märgitud, et kostjal igakuised kohustused puuduvad. Ei ole usutav, et kostjal ei ole väljaminekuid eluasemekuludele või toidule. Samuti puudub info teiste finantskohustuste kohta. Hageja ei ole esile toonud, et krediidiandja oleks kontrollinud kostja ülalpeetavate olemasolu, majapidamiskulusid või finantskohustusi. Konto väljavõte on hetkel ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid olemasolevate finantskohustuste kohta. Nagu ka hageja ise märkis, on laenuotsus tehtud automaatprotseduuriga. Seadus ei 4 nõua tõepoolest laenusaajalt konto väljavõtte küsimist, ent paneb krediidiandjale kohustuse veenduda laenutaotleja maksevõimes. Konto väljavõte on ka oluline allikas tarbija maksekäitumise, kulutuste ja kohustuste väljaselgitamiseks. Seejuures võib konto väljavõttelt nähtuv olla krediidiandjale ajendiks küsida tarbijalt täiendavaid andmeid või küsimusi – näiteks kui konto väljavõttelt nähtuvad tarbija maksed enda muudele kontodele, ei nähtu tavaliseks äraelamiseks vajalikke kulutusi – sellisel juhul on asjakohane küsida tarbijalt täiendavat infot ja teiste kontode väljavõtteid. Kohtu hinnangul on esitatust ilmne, et sisulist kontrolli enne lepingu sõlmimist krediidiandja ei teostanud. Esitatu ei võimalda tuvastada, et krediidiandja oleks välja selgitanud kostja igakuiste kulude või sissetulekute suuruse. Kostja sissetulekute suuruse on krediidiandja ise tuletanud Pensioniregistri andmete põhjal, samas puuduvad kohtule esitatud Pensioniregistri tõendil mistahes viited sellele, kelle andmeid nimetatud tõend kajastab. Samuti ei ole küsitud ka konto väljavõtet. Seega konto väljavõtte küsimata jätmine on krediidiandja enda risk - risk, et ta ei veendu piisavalt ning seega ei suuda ka hiljem tõendada, et ta on vastutustundliku laenamise kohustust täitnud. Krediidiandja võib sellise riski võtta, ent peab sel juhul arvestama
Riigikohus on 2023.a novembris tehtud lahendis (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098) märkinud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja seda esile toonud ega tõendanud ei ole. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et krediidiandja ei ole esile toonud ega tõendanud, et tarbija kohta kogutud muu teave oli piisav, mis õigustas konto väljavõtte küsimata jätmist. Kohus leiab, et krediidiandja ei kontrollinud piisavalt kõiki tarbijaga seotud asjaolusid ning ei ole seega täielikult täinud vastustundliku laenamise kohustust. Hageja väitel kontrollis krediidiandja laenu andmisel ka kostja maksehäireid. Hageja on kohtule esitanud 02.10.2024 Taust.ee väljavõtte. Nimetatud väljavõte ei tõenda kuidagi, et esialgne võlausaldaja tegi päringud kostja maksehäirete kontrollimiseks lepingute sõlmimisel kuna väljavõte on tehtud hagi esitamisega samal kuupäeval. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja järgis kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise nõudeid, st kogus tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 13 (ka
lg 2 kolmas lause) ning tegi mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõte ongi sisuliselt hinnata tarbija majanduslikku olukorda ning asjaolusid, mis mõjutavad tema võimet kohustusi täita. Formaalne lähenemine sellele viisil, et tuvastatakse sissetulek ning lahutatakse sellest maha ainult uue laenukohustuse kuumakse summa ning tehakse järeldus, et tarbijale jäi piisavalt palju raha kätte, ei ole kuidagi kooskõlas regulatsiooni eesmärgiga. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saaks hageja siiski nõuda tagasi põhivõlga ning seadusjärgset viivist. Ent hageja on ise avaldanud, et
⁴ lg 7 kohase ümberarvestuse kohaselt oleks tema nõue lõppenud, st kostjal ei oleks lepingu alusel tagastamata laenu. Lepingu nr xxxx kohaselt sai kostja laenu enda kontole 9800 eurot. Laenu väljastamisel arvestati maha lepingu sõlmimise tasu 200 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama perioodil 10.12.2020 – 10.11.2024. Hagiavalduse kohaselt on kostja tagasimakseid 5 teinud summas 1820 eurot. Esialgne võlausaldaja ja kostja sõlmisid kokkuleppe lepingu nr xxxx muutmiseks ning alates muudatuse kokkuleppe jõustumisest 11.08.2020 kandis leping numbrit xxxx, seega lepingu muudatuse alusel saab lepingu nr xxxx põhiosaks lugeda 7980 eurot. Hagiavalduse kohaselt on antud lepingu alusel kostja tagasimakseid teinud summas 8134,43 eurot.
lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Asjassepuutuvate lepingute sõlmimise ajal on
Kuivõrd kostjal ei ole põhivõlga, ei olnud hagejal alust ka arvestada viivist ega nõuda võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Rahuldamata jääb ka viivise ja võla sissenõudmiskulude nõue, kuivõrd põhivõlg on tasutud. 7. Menetluskulud Hageja on hagis välja toonud menetluskuludena kokku summa 1002,50 eurot, millest riigilõiv on 560 eurot ja hageja õigusabikulud 442,50 eurot. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Arvestades, et kohus jättis hagi täielikult rahuldamata, jäävad hageja menetluskulud hageja enda kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Hannes Olev kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.