← Eesti

1-19-1920/37

Obsah (8)§ 180§ 342§ 61§ 339§ 45§ 175§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. november 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-1920 (19231700219) Kohtukoosseis Urmas Reinola, Ivi Kesk

§ 180lg 3 alusel riigi kanda.

Kohus lahendas ka kohtuotsuse jõustumisel asitõendiga seonduva.

  1. F.R-ile oli esitatud süüdistus selles, et tema 29.01.2019 kella 19.40 paiku XXX asuvas majas lükkas ja tõukas oma 71-aastast isa XX ning haaras käega kõri piirkonnast ja ähvardas tervisekahjustuse tekitamise ja tapmisega, haarates kirve ning lüües selle kannatanu pea lähedalt tema selja taga oleva ukse sisse. XX-l oli alust karta oma elu ja tervise pärast, kuna varasemalt on F.R tema vastu kasutanud füüsilist vägivalda ja põhjustanud raske tervisekahjustuse, mistõttu põgenes XX naabrite juurde ja pöördus abi saamiseks politsei poole.
  2. Kohtuistungil maakohtus süüdistatav ennast süüdi ei tunnistanud ja selgitas, et konflikt isaga sai alguse tema hambavalu tõttu ja isa karjus, et ta vait oleks. Kahetseb, et isa pidi tundma hirmu, aga isale ta füüsiliselt valu ei teinud. Tunnistab, et karjus, mille peale isa hirmus ja kutsus politsei, et viia teda rahunema. Ka varasemalt, kui ta on endast väljas olnud, on isa kutsunud politsei, et ta võib-olla kodust ära viia, et ta ei karjuks seal ja isa saaks magada aga mitte vangi panna. Tõendite kogumis hindamise tulemusena asus kohus seisukohale, et ähvardamine süüdistuses kirjeldatud viisil on tõendamist leidnud. Kohus tõdes, et kuigi kannatanu kohtuistungil antud ütlusi saab suuresti pidada ka süüdistatavat õigustavaks, nähtub kannatanu ütlustest, et süüdistatav karjus hirmsas hambavalus, poeg tõukas teda ja ta hakkas kartma. Kirvega vehkis poeg temast paari meetri kaugusel, siis viskas kirve maha. Teadis, et poeg teda sellega ei löö. Politseile ütles, et kartis, et poeg on tema suhtes vägivaldne ja tahtis, et politsei poega rahustaks. Varem on poeg alkoholijoobes tema suhtes vägivalda tarvitanud, kaine peaga on poeg täiesti teine inimene. Jooksis naabri juurde, kuna ei teadnud, kuidas poeg hambavaluga käitub ja kartis, et ei saa öö läbi rahu. Ilma pojata ei saa kodus hakkama. Kohtu hinangul on süüdistatava agressiivne meelestatus kannatanu suhtes tõendatud kannatanu Häirekeskusele tehtud kõnes ja tunnistaja YY-le kirjeldatud viisil kaudselt ka tunnistaja SS ütlustega. Lähisuhte vägivalla infolehest on järeldatav, et süüdistatav ohustas kannatanu vaimset heaolu. Kohtus ei kinnitanud kannatanu, et poeg teda kirvega ähvardas. Lähtudes süüdistatava poolt enda isa suhtes toime pandud varasematest kuritegudest ning kannatanu käitumisest pärast süüdistuses kirjeldatud tegu, asus kohus seisukohale, et F.R ähvardas kannatanut tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ning kannatanul oli alust karta ka ähvarduse täideviimist. Kohtu hinnangul tuleb jaatada kannatanu hirmutunnet ajal, mil süüdistatav konfliktsituatsioonis kirve võttis, sellega kannatanu poole liikus ning kannatanut tõukas. On igati alus uskuda, et ähvardus oli veenev ka objektiivsele kõrvalseisjale ning kuriteoteadet ei teinud kannatanu mitte seetõttu, et kuriteosündmust ei oleks toimunud, vaid seetõttu, et tegemist oli kannatanu pojaga, kelleta ta kodus hakkama ei saa. Karistuse mõistmisel ei pidanud kohus võimalikuks süüdistatava karistamist rahalise karistusega, kuivõrd kergem karistusliik ei vasta süüdistatav süü suurusele ning ei oleks kooskõlas karistuse mõistmise eesmärkidega. Karistust raskendavateks asjaoludeks luges kohus süüteo toimepanemise kõrges eas ja süüdistatavaga koos elava pereliikme suhtes, kergendavaks asjaoluks süüdistatava leppimist kannatanuga. Et tegemist on ühe episoodiga ja arvestades kohtuistungil süüdistatava avaldatud kahetsusega, on võimalik mõista karistus alla sanktsiooni keskmist määra. Et etteheidetav tegu on pandud toime katseajal, tuleb mõista liitkaristus ja arvata eelvangistus karistusaja hulka. 2

(6)
  1. Maakohtu otsuse vaidlustasid ringkonnakohtus süüdistatav, kannatanu ja süüdistatava kaitsja. 4.
  2. Süüdistatav F.R esitab apellatsioonis enda nägemuse süüdistuses märgitud ajal ja kohas toimunu kohta. Selgitab, et sel õhtul hakkas tal hammas valutama ja valuvaigistid ei aidanud. Pingelist õhkkonda tema ja isa vahel ei olnud. Isa ta ei tõuganud, isa on talle ainukene lähedane, kellega saab hästi läbi. 4.
  3. Kannatanu XX märgib enda apellatsioonis, et poeg tema suhtes füüsilist vägivalda ei tarvitanud ja tema valetas. Tunnistajad korrutavad tema poolt räägitud valet. Sel õhtul kõndis poeg ringi suures hambavalus ja lõhkus pliidi ees väikese kirvega puid. Kiirabi ei oleks selle peale välja tulnud. Politseisse helistas ta selleks, et poega rahustada. Palub lõpetada poja kannatused tema valetamise pärast. Pojal on vaja korralikult edasi elada. 4.
  4. Süüdistava kaitsja leiab enda apellatsioonis, et maakohus hindas tõendeid vääralt ja tegi neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Kohtuistungil uuritud tõendite kogum ei kinnita F.R-i süüd. Kohus jättis mitmed olulised asjaolud tähelepanuta ja ei ole oma järeldusi veenvalt motiveerinud. Süüdistatav ega kannatanu ei ole kordagi kinnitanud, et süüdistuses kirjeldatud tegu üldse aset leidis. Väidetavat ähvardamist keegi pealt ei näinud ja kuriteo koosseis seondub osapoolte isikliku suhtlemisega, mistõttu peaksid just kannatanu ja süüdistatava ütlused kui isikulised tõendid olema kõige kaalukamad tõendid sündmuse tuvastamisel. Maakohus on süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel tuginenud aga muudele tõenditele, mis F.R-i süüd ei kinnita, vaid seonduvad väidetava ähvardamise asjaoludega üksnes kaudselt. Süüdistatava ütlused ei ole kaitsja hinnangul vastuolus kannatanu ega tunnistajate ütlustega. Kannatanu kutsus politsei, kuna poeg karjus hirmsas hambavalus ja ta ei teadnud, kuidas poeg hambavaluga käitub, hakkas kartma, et ta ei saa öö läbi jälle rahu. Kannatanu mõtles, et politsei viib poja kainestusmajja magama, aga pojal ei olnud nii suurt joovetki ja poeg lasti koju. Hinnatud tõenditest ei saa seega tõsikindlalt järeldada, et Häirekeskusesse helistas kannatanu reaalselt aset leidnud ähvarduse tõttu. Õigesti leidis kohus seda, et tõendid kirvega ukse sisse löömise kohta puuduvad ja sõnaliselt süüdistatav isa ei ähvardanud, kuid leidis ebaõigesti, et sellise fakti ärajätmine süüdistusest ei muuda süüdistava poolt toimepandud teole antavat hinnangut. Kaitsja nõustub sellega, et kuna süüdistatav on varasemalt olnud kannatanu suhtes vägivaldne ja vajanud ravi seoses oma psüühilise seisundiga, oli kannatanul alust teda karta, kuid selle hirmu põhjuseks oli kartus varem asetleidnud vägivalla võimaliku kordumise, mitte reaalselt aset leidnud ähvarduse tõttu. Selgusetuks jääb, milliste tõendite pinnalt kohus järeldas, et olukorras, kus süüdistatav lärmas ja lõhkus asju, oli ta isa suhtes agressiivselt meelestatud. Süüdistatav kannatanu suhtes agressiivselt ei käitunud. Järeldus, et süüdistatav pidi võimalikuks pidama, et kannatanu võtab ähvardust reaalsena, on meelevaldne. Süüdistatava isikut ja süü suurust ning reaalselt kinnipidamiskohas viibitud aega arvestades peaks olema võimalik kaaluda rahalise karistuse kohaldamist, kuna ilmselt on selline karistus täidetav. Kaitsja palub F.R talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.
  5. Tallinna Ringkonnakohtu
  6. oktoobri 2019 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega
  7. novembrini
  8. Nimetatud tähtajaks apellatsioonimenetluse pooled enda seisukohti ega taotlusi ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 3
(6)6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsioonides esitatud seisukohtadega leiab, et apellatsioonides esitatu maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud, vastates

§-des 311-313 sätestatud kohtuotsusele kehtestatud nõuetele. Materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millele kaitsja apellatsioonis viitab, maakohtu vaidlustatud otsuses ei esine. Enda seisukohta põhjendab kohtukolleegium alljärgnevalt. 7. Ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas on Riigikohtu praktikas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti nii vaidlustatud otsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks, F.R-i käitumisele antud juriidilise hinnangu muutmiseks ega süüdistatava temale esitatud süüdistuse järgi õigeksmõistmiseks. Kohtu siseveendumuse kujunemine ja arutluskäik on kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohus on arusaadavalt põhjendanud, miks ta F.R-i esitatud süüdistuses süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Nõustudes vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduste ja järeldustega, ei pea kohtukolleegium neid tulenevalt Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-92-11 p-s 15.1 märgitust ja

§ 342lg 3 p-s 1 sätestatud õigusest vajalikuks korrata.

Apellatsioonidega seonduvalt märgib kohtukolleegium üksnes järgmist.

  1. KarS § 120 lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivse koosseisu moodustab spetsiifiline tegu ähvardamine tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega, mis peab olema veenev ja suunatud konkreetses kannatanus hirmutunde tekitamisele. Ähvardamine moodustab KarS § 120 lg 1 kuriteokoosseisu üksnes juhul, kui ähvarduse sisu ehk teadvustatav kahju on tapmine, tervisekahjustuse tekitamine või olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine. Oluline on see, et ähvardaja sõnakasutus või väljendusviis ning muud asjaolud (nt ähvardaja varasem käitumine) kogumis annaksid aluse ähvardatule koosseisupärase kahju tekitamist eeldada. Otsuse nr 3-1-1-59-11 p-s 9.
  2. on Riigikohus osundanud, et reeglina saab ähvardust lugeda veenvaks siis, kui see lisaks kannatanule tunduks reaalne ka keskmisele mõistlikule inimesele. Asjaolud, millele kannatanu kartus põhineb, tuleb alati eraldi tuvastada.
  3. Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et kannatanu teatas 29.01.2019 Häirekeskusele tehtud kõnes, et poeg tuli isale kirvega kallale, lükkas, tõukas ja kägistas kõrist; võttis toast väikese kirve ja lükkas teda vastu seina, aga lõi peast mööda vastu ust selle kirvega (tl 22-23). Vaatamata sellele, et kannatanu ütlused kirvega ähvardamisest ja süüdistatava poolt elutoa uksele süüdistuses märgitud ajal kirvega jälgede tekitamisest kohtus uuritud tõenditega kinnitamist ei leidnud, leidis kohus õigesti, et süüdistusest sellise fakti ära jätmine süüdistatava poolt toimepandud teole antavat hinnangut ei muuda. Kohtukolleegium ei jaga kaitsja apellatsioonile rajanevat seisukohta selles, et kannatanu ei tundnud hirmu mitte reaalselt aset leidnud ähvarduse, vaid kartusest varem poja poolt tema suhtes toimepandud vägivalla võimaliku kordumise tõttu. Kaitsja jätab tähelepanuta kannatanu kohtuistungil antud ütlused selles, et kannatanu tundis hirmu just tulenevalt süüdistatava ebaadekvaatsest käitumisest F.R-ile esitatud süüdistuses märgitud ajal. Kohtuistungil prokuröri küsimustele antud kannatanu vastustest nähtub, et „[h]akkas kartma, hakkas karjuma seal. Lükkas mind ka, aga haiget mulle ei teinud; käis edasi-tagasi hambavalus, jäin ette ja siis lihtsalt tõukas“. Küsimusele, kas pojal oli sellel õhtul kirves käes, vastas kannatanu jaatavalt. Küsimusele kas ta siis kirvest lõi teie suunas, vastas kannatanu, et ta (süüdistatav-kohtu täpsustus) tuli sellega minu poole ja lihtsalt vehkis sellega paari meetri kaugusel. Küsimusele, mis te ütlesite politseile, vastas kannatanu, et ta kartis, et ta on vägivaldne minu suhtes, tahtsin, et nad rahustavad teda. Küsimusele, kas poeg on teile varem tõsiseid vigastusi tekitanud, vastas kannatanu jaatavalt, silma eest sai karistada ning ta ei näe enam selle silmaga, protees on. Et 4

(6)kannatanu tundis tulenevalt süüdistatava käitumisest ennast ohustatuna, nähtub kohtuistungil ka kaitsja küsimustele antud kannatanu vastustest, et „[p]oeg hoidis kirvest käes ja vehkis sellega, hakkas ebaadekvaatseks muutuma. Ta hakkas kartma, et ei saa öö läbi rahu“. Nõustudes kaitsja seisukohaga selles, et poja ja isa vahel tekkinud konfliktsituatsiooni asjaolude tuvastamisel peaksid kõige kaalukamad olema isikulised tõendid ehk kannatanu ja süüdistatava ütlused, nähtub just kannatanu ütlustest, vastupidiselt kaitsja seisukohale, et süüdistatav oli süüdistuses märgitud ajal agressiivselt meelestatud just kannatanu suhtes. Hinnates süüdistatava ütlusi koosmõjus teiste kohtuistungil hinnatud tõenditega, eelkõige kannatanu Häirekeskusele tehtud kõne sisus kajastatuga (tl 22-23), tuvastas maakohus kohtukolleegiumi hinnangul õigesti, et ka süüdistatav sai aru, et tema käitumine oli ebaadekvaatne ning isa hirmutav. Seega järeldus, et süüdistatav pidi võimalikuks pidama, et kannatanu võtab ähvardust reaalsena, ei ole hinnatud tõenditest tulenevalt meelevaldne ja tema ütlused kannatanu suhtes igasuguse füüsilise ja psüühilise vägivallaga ähvardamise puudumisest ei riimu asjas kogutud tõenditega.
  1. Kohtupraktikas on ähvardamisena käsitatud kahju tekitamise väljendamist viisil, mis on adressaadi silmis veenev (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-7-07, p 13) ja hirmutunde tekitamine ähvardamise tagajärjel on võimalik ka konkludentse teoga ehk teoga, millest kahju tekkimist on võimalik ühemõtteliselt järeldada. Maakohus tuvastas õigesti, et pingelises õhkkonnas ka üksnes kirve kätte võtmine, sellega kannatanu poole liikumine ja sellega vehkimine kannatanust paari meetri kaugusel ning konflikti käigus kannatanu tõukamine kirve kasutamisega tihedalt seotud ajavahemikus on olemuslikult sellised käitumisaktid, mis annavad aluse rääkida tapmise ja/või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamisest. Ka objektiivsele kõrvalseisjale, rääkimata kannatanust, tekitaks kahtlemata hirmu ja ohutunnet enda elule ja tervisele olukord, kus tema ees seisaks alkoholijoobes ja ebaadekvaatselt räuskav isik, käes 10 cm pikkuse teraga kirves (tl 18-21, foto nr 2). Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-59-11 p-s 9.
  2. märgitu kohaselt ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. Lisaks kannatanu ütlustele hirmutunde tekitamisest nähtub ka tunnistajate YY, UU ja SS ütlustest kannatanu kartus, et koju jäädes võib poeg joobes olles muutuda agressiivseks ja kannatanu kutsus politsei süüdistatava käitumisest põhjustatud hirmutundest enda elule või tervisele. Lähtudes süüdistatava varasemast kannatanu suhtes toimepandud õigusvastasest käitumisest (isale raske tervisekahjustuse tekitamine ja isa kehaline väärkohtlemine) ning kannatanu käitumisest pärast käesolevas asjas süüdistatavale etteheidetavat tegu, nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et süüdistuses näidatud ajal ja kohas ähvardas F.R kannatanut tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega, mille täideviimist süüdistatava poolt oli kannatanul alust karta. Seda enam, et ka varasemalt kannatanu suhtes toimepandud vägivallateod pani süüdistatav toime alkoholijoobes ja etteheidetava ähvardamise ajal oli süüdistatav taas alkoholijoobes (tl 26). Et kannatanu tundis ennast süüdistatava ebaadekvaatsest käitumisest taaskord ohustatuna, kinnitab 71 aastase kannatanu kodust talvisel ajal läbi lume ilma jalanõudeta ja toariietes põgenemine lähima naabrini, et sealt politseisse helistada. Ka kaitsja ise on möönnud, et Häirekekusesse helistades oli kannatanu sündmuse vahetu mõju all ehk kannatanu tundis ennast ohustatuna just sündmuse tõttu, milleks ta politsei välja kutsus. Põhjendamatult ei nõustunud maakohus kaitsja seisukohaga, justkui saaks kirve kätte võtmist, sellega vehkimist ja asjade purustamist pidada isiku suhtes, kes on hambavalu tõttu suurtes valudes, pidada inimlikult mõistetavaks. 5
(6)
  1. Et kannatanu ei ole soovinud kuriteoteadet esitada ja tema kohtuistungil antud ütlused on süüdistatavat suuresti õigustavad, on inimlikult mõistetav. Kannatanu elab koos süüdistatavaga, kelleta ta kodus hakkama ei saa, mistõttu ta ei soovi, et tema poeg aastaid vanglas oleks. Samas ei anna kannatanu apellatsioonis esitatu, et kuriteosündmust ei toimunud, vastupidiselt tema kohtuistungil antud ütlustele, alust hinnata kogutud tõendeid maakohtust erinevalt.
  2. Kokkuvõtvalt asub kohtukolleegium seisukohale, et maakohus on vaidlustatud otsuses põhjalikult kaitsja väiteid ja kõiki tõstatud kaitseversioone analüüsinud ning andnud üksikasjaliku hinnangu, milliste tõenditega on süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteos tõendamist leidnud. Maakohus on vastavalt

§ 61

lg-le 2 hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ning eelkõige just tõendite kogumile hinnangu andmise tulemina jõudnud veendumusele, et F.R-ile esitatud süüdistus on põhjendatud ja tõendamisesemesse kuuluvad asjaolud tõendatud. Kõik maakohtu seisukohad on kohtuotsuse lugejale jälgitavad ja arusaadavad. Maakohtu poolt kriminaalmenetluse oluline rikkumine

§ 339

lg 2 tähenduses, millega kaasnes või võis kaasneda ebaseadusliku lahendi tegemine, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja uue, süüdistatava suhtes õigeksmõistva otsuse tegemiseks, tuvastatav ei ole. 13.

§ 45lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

Süüdistatava kaitsja on esitanud ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt moodustub kaitsjatasu kohtuotsuse analüüsile ja nõustamisele kulunud aja eest (45 minutit) 41 eurot ja apellatsiooni koostamisele kulunud aja eest (180 minutit) 162 eurot, kokku 203 eurot, millele lisandub käibemaks 40,60 eurot.

§ 175

lg 1 p 4 järgi on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses menetluskulud.

§ 180

lg 11 kohaselt menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Kohtukolleegium peab kaitsja taotluses märgitud toiminguid riigi õigusabi osutamiseks vajalikeks ja nende tegemisele kulunud aega põhjendatuks.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Et apellatsioonid on esitatud süüdistatava huvides ja kohtukolleegium teeb

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb kaitsjatasu 243,60 eurot välja mõista süüdistatavalt riigi kasuks. 14. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p 1, § 344 - 345 lg 1, 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 10.

septembri 2019 otsuse F.R-i süüdistusasjas muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.