S § 74 lg 1, 2, 3 alusel kuulus koheselt ärakandmisele 6 kuud vangistust (alates 06.06.2018), ülejäänud karistus 2 aastat ja 10 kuud vangistust jäeti täitmisele pööramata katseajaga 3 aastat. Katseaeg 17.10.2018 kuni 17.10.2021; kahtlustatavana kinni peetud 30.01.2019, tõkend vahistamine alates 01.02.2019 - süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi. Süüdistus I.Q süüdistatakse selles, et tema 29.01.2019 kella 19.40 paiku xxxx lükkas ja tõukas oma xxxx isa R Je (J) ning haaras käega kõri piirkonnast ja ähvardas tervisekahjustuse tekitamise ja tapmisega, haarates kirve ning lüües selle kannatanu R Je pea lähedalt tema selja taga oleva ukse sisse, R Jel oli alust karta oma elu ja tervise pärast, kuna varasemalt on I.Q tema vastu kasutanud füüsilist vägivalda ja põhjustanud raske tervisekahjustuse, mistõttu kannatanu R J põgenes naabrite juurde ja pöördus abi saamiseks politsei poole. Seega pani I.Q toime tapmisega ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, s.o KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtumenetlus Kohtuistungil süüdistatav I.Q ennast süüdi ei tunnistanud ja seletas, et tema läbisaamine isaga on hea ning ta aitab isa. Tema raha läheb isa pangaarvele, kuna elab isa juures ning siis ei jää tal endal raha joomiseks. Konflikt isaga sai alguse tema hambavalu tõttu, isa karjus, et ta vait oleks. Läks selle peale rohkem pingesse, käis seal edasi-tagasi, pudel, mille apteegist ostis, oli laua peal ja võttis lonksu, ta ei olnud alkoholijoobes. Kui ta on varasemalt endast väljas olnud, siis on isa kutsunud politsei, et ta võib-olla kodust ära viia, aga mitte vangi panna, et ta ei karjuks seal ja isa saaks magada. Lahenduseks oleks alkohol maha jätta, tal oli 5 kuud tagasi plaan, et jätab 40-ndaks juubeliks alkoholijoomise maha, aga seda võimalust talle ei antud. Kirves oli tal käes, aga mitte ähvardamiseks, tagus sellega vastu pliidi kõrval olevat puuhunnikut, kuna tal oli valus ja rahustas ennast sellega. Ei mäleta, mis hetkest isa toast välja jooksis, viskas diivanile pikali. Ilmusid kiirreageerijad, panid ta raudu ja surusid kõvasti ta seljale, karjus seal isale, et miks seda tehakse, tal oli väga valus. Kahetseb, et isa pidi tundma hirmu, aga ei tunnista, et oleks talle füüsiliselt valu teinud, tunnistab, et karjus. Sellepärast isa ära hirmuski ja kutsus politsei, et viia teda rahunema. Kohtuistungil kuulati ära järgmised isikulised tõendiallikad: kannatanu R J ning tunnistajad E V (kannatanu naaber) ja politseiametnikud E M, S K ja I I. Riigikohus on ühemõtteliselt märkinud otsuses nr 3-1-1-22-10, et kriminaalasjas kogutud tõendite ja ülekuulatud isikute ütluste taasesitamine või refereerimine kohtuotsuses ei ole vajalik, kohus toob välja uuritud tõendid, millistele tugineb hinnangu andmisel. 1 Kohus uuris samuti järgmisi kirjalikke tõendeid: Lähisuhtevägivalla infoleht (lk 35,36); Sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeliga (lk 9-12); Asitõendi vaatlusprotokoll (lk 7-8), mille kohaselt on vaadeldavaks objektiks 29.01.2019 Häirekeskuse numbrile 112 laekunud kõne, kus helistaja teatab, et poeg tuli isale kirvega kallale ning poeg lükkas, tõukas ja kägistas kõrist, siis võttis välja kirve ja lükkas ta vastu seina, lõi peast mööda vastu ust selle kirvega; Indikaatorvahendi kasutamise protokoll selle kohta, et 29.01.2019 kell 21:15 tuvastati I.Q-l alkoholijoove (lk 34); Ida-Harju kriminaalhooldusosakonna vastus taotlusele (lk 37); I.Q suhtes tehtud kohtuotsused ja süüdistusakt, karistusregistri andmed (lk 44-63, 91-92, 89-90, 94-98). Kohtuotsuse põhjendused
lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks;
lg 1, 2 järgi ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Eelkõige tuleks lähtuda sellistest tõenditest, mis kajastavad sündmustikku reaalselt ja on salvestanud juhtunu asjaolud sõltumata kellegi subjektiivsest arvamusest või hinnangust. Ütluste tõelevastavuse otsustamisel tuleb lähtuda eelkõige objektiivsetest tõenditest ja tuvastatud faktidest. Oluline on ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Kohus peab tõendite hindamisel eelkõige lahendama järgmised küsimused: kas kõik kohtule esitatud tõendid on lubatavad, kas tõendite kogumisel on või ei ole rikutud menetlusnorme ning millised vastuolulistest ütlustest on usaldusväärsed. Kõik kohtule esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad. Hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asub kohus järgmistele seisukohtadele. Vaidlust ei ole selles, et 29.01.2019 kella 19.40 paiku xxxx asuvas majas toimus konflikt süüdistatava ja kannatanu vahel. Küsimus on tõusetunud selles, kas aset leidnud konflikti käigus toimus süüdistatava poolt kannatanu ähvardamine süüdistuses kirjeldatud viisil. Kannatanu ei ole kohtueelses menetluses ütlusi andnud, keeldudes oma poja vastu ütluste andmisest. Kohtuistungil andis kannatanu ütlusi, et 29.01.2019 kutsus politsei, kuna hakkas süüdistatavat (poega) kartma. Poeg karjus hirmsas hambavalus, ei teadnud, mis pojal viga oli, jooksis naabri juurde ja helistas politseisse. Poeg oli sel päeval vist hambavalu tõttu alkoholi tarvitanud. Ta hakkas kartma, kuna poeg karjus, poeg tõukas teda, poeg käis edasi-tagasi hambavalus, ta jäi ette ja siis poeg lihtsalt tõukas. Pojal oli sellel õhtul kirves käes, aga poeg viskas selle minema. Mõtles, et läheb selleks ajaks naabri juurde, kuni poeg end kaineks magab. Enne kui poeg kirve maha viskas, tuli poeg kirvega tema poole, lihtsalt vehkis kirvega temast paari meetri kaugusel. Ukse sees olevad vigastused olid varasemast ajast. Kui politsei kutsus, siis ütles politseile, et kartis, et poeg on tema suhtes vägivaldne, tahtis, et politsei poega rahustaks. Kartis, et poeg on vägivaldne, kuna võttis korraks kirve kätte. Varem on poeg saanud karistada tema silma vigastamise eest, selle silmaga ei näe, on protees. Ei ole meeles, kas ütles politseile kõnes ka seda, et poeg teda kägistas. Naabri juurde joostes oli toariietes, jalanõusid vist ei olnud, jooksis paljajalu läbi lume. Politsei tulekuni ta ise tagasi ei läinud. Poeg ise ei mäleta midagi. Need korrad, kus poeg on varem tema suhtes vägivalda tarvitanud, on poeg olnud alkoholijoobes, kaine peaga on poeg täiesti teine inimene. Selgitas, et kui pojal oli kirves käes, siis ta teadis, et poeg ei löö teda sellega, viskas kohe maha. Jooksis uksest välja, kuna mõtles, et ta ei saa öö läbi jälle rahu. Jooksis naabri juurde, kuna ei teadnud, kuidas poeg hambavaluga käitub, mõtles, et las politsei viib ta kainestusmajja magama, aga pojal ei olnud nii suurt joovetki, et poeg sinna jätta, poeg lasti koju. Poja käitumine hakkas ebaadekvaatseks muutuma, hakkas kartma, et ei saa öö läbi rahu. Ei saa enam üksi elada, tal on palju teha, paremat töömeest ei ole, kui tema poeg kaine peaga. Paljajalu jooksis sellepärast, et ei leidnud jalanõusid, just siis pani poeg kirve maha, oleks pidanud 2 tagasi minema, naabrite juures oli politsei tulekuni. Talle tahtsid politseinikud kallale tulla, kuna ütles neile halvasti. Ei taha, et poeg aastaid vanglas oleks, ei saa kodus ilma temata hakkama. Kuigi kohtueelses menetluses kannatanu ütlusi ei andnud ning tema kohtuistungil antud ütlusi saab suuresti pidada ka süüdistatavat õigustavaks, on kohtu hinnangul süüdistatava käitumine kvalifitseeritav ähvardusena KarS § 120 mõistes.
lg 1 kohaselt alustab uurimisasutus või prokuratuur kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad käesoleva seadustiku § 199 lõikes 1 sätestatud asjaolud. Riigikohus on märkinud, et kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis
§-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (RKKKo nr 3-11-60-10 p 9). Antud asjas on kriminaalmenetlust alustatud ja läbiviidud õigustatult, kuivõrd esinesid tõepärased andmed, et süüdistatav on kannatanu suhtes pannud toime õigusvastase teo. Nimetatu leiab kinnitamist asitõendi vaatlusprotokolliga (lk 7-8), kus vaadeldavaks objektiks on 29.01.2019 Häirekeskusele laekunud kõne ning millest nähtub, kuidas helistajaks on kannatanu, kes palub abi, kuna tema poeg tuli talle kirvega kallale. Helistaja (kannatanu) avaldas, et poeg lükkas, tõukas ja kägistas teda ning kägistas kõrist, siis võttis poeg toast väikese kirve ja lükkas ta vastu seina, aga lõi peast mööda vastu ust selle kirvega. Vastuseks Häirekeskuse töötaja küsimusele, et kas kannatanu on ohutus kohas, vastas kannatanu, et on naabri juures ohutus kohas, kuhu läks paljajalu läbi lume. Sündmuskoha aadressina nimetab kannatanu xxxx. Naabriks, kelle juurde kannatanu aset leidnud intsidendi tõttu läks, on E V, kes on kohtus ka tunnistajana üle kuulatud. Tunnistaja E V kinnitab, et kannatanu jooksis 29. jaanuaril õhtusel ajal paljajalu tema juurde. Tunnistaja ütluste kohaselt oli sel ajal lumi maas ning kannatanu on ka varem seoses kannatanu ja tema poja vahel tekkinud riidude tõttu jooksnud talvel paljajalu tema juurde. Sellel õhtul selgitas kannatanu tunnistajale, et oli riid ja poiss ähvardas kannatanut kirvega, kannatanu kutsus politsei ja siis nad ootasid koos politseid. Süüdistatava agressiivset meelestatust kannatanu suhtes kannatanu poolt Häirekeskusele ja tunnistaja E. V kirjeldatud viisil kinnitab kaudselt ka tunnistaja E M, kes sai 29.01.2019 kiirreageerijana väljakutse aadressile xxxx. Tunnistaja ütluste kohaselt kohtas ta kannatanut naabri juures ning kannatanu rääkis, et poeg oli teda kägistanud ja kirvega vehkinud, ukse sees oli ka kirve jälg. Elumaja juurde läksid koos isaga, aga isa enne sisse ei lasknud, kui poeg oli kontrolli alla võetud. Sisenedes oli poeg elutoa diivanil pikali, alkoholijoobes. Majas ütles isa, et poeg kägistas teda, lükkas vastu ust ja näitas uksel olevaid sälkusid, mis olid tema pea kõrval olnud, kuhu poeg oli väidetavalt kirve löönud. Isa näitas ka kirvest, mis oli köögis pliidi ees, väike kirves. Samuti kajastab lähisuhtevägivalla infoleht (lk 35-36), et 29.01.2019 kell 20:20 laekus väljakutse aadressile xxxx isa ja poja vahel tekkinud tüli tõttu, kuna poeg I.Q oli tarvitanud alkoholi ja hakkas õigusi nõudma, tekkis omavahel psüühiline väärkohtlemine, kannatanuks R J (isa). Kirve olemasolu on tuvastatud sündmuskoha vaatlusprotokolli ja fototabeliga (lk 9-12), kus isik R J viitab kirvele, mis asub vaatluse hetkel köögis asuva pliidi ees, kirvetera pikkus 10 cm, varre pikkus 30 cm (foto 2). Köögis asuva elutuppa viival uksel kaks jälge (fotod 4 ja 5). Lähtudes Häirekeskuse numbrile kannatanu poolt tehtud kõnest, tunnistajate E. V ja E. M ütlustest ning lähisuhtevägivalla infolehest on selgelt järeldatav, et süüdistuses näidatud ajal ja koh as ohustas süüdistatav kannatanu vaimset heaolu. Kohtul puudub igasugune alus uskuda, et isik, kes põgeneb omaenda kodust paljajalu läbi lume naabri juurde, ei oleks eelnevalt tajunud ohtu enda elule ja tervisele ning kutsuks politsei välja üksnes seetõttu, et süüdistatav karjus hambavalu tõttu. Analüüsides kannatanu teojärgset käitumist on kohus seisukohal, et taoliselt saab toimida vaid inimene, kes on kaotanud turvatunde ning kes püüab leida lahendusi olukorra stabiliseerimiseks ja enda julgeoleku tagamiseks. Lähtudes kõne sisust on tunda helistaja hirmu teda tabanud ähvarduse tõttu ning helistaja soov ja tahe saada võimalikult ruttu abi on siiras. Ka asjaolu, et koju läks kannatanu alles pärast politsei saabumist, kinnitab kohtule, et süüdistatava käitumisest tingitud 3 ohtlikkust enda elule ja tervisele tajus kannatanu reaalsena ning tema usaldus süüdistatava suhtes ei olnud selleks ajaks veel taastunud. Kuivõrd kohtuistungil ei rääkinud ka kannatanu enam sellest, et süüdistatav oleks kirvega tema pea lähedalt tema selja taga oleva ukse sisse löönud, tuleb nõustuda kaitsjaga, et sellise fakti kohta tõsikindlad tõendid puuduvad. Siinjuures arvestab kohus tunnistaja S. K ütlusi, mille kohaselt ei olnud uksel olevad täkked tema meelest värsked ning ka tunnistaja I. I ei osanud sälkude tekkeaega öelda. Samuti puudub ekspertiis, mis seostaks tekkinud täkkeid aset leidnud sündmusega. Kannatanu oli politseile rääkinud kirvega ähvardamisest ja oli näidanud uksel asuvaid kirvega tekitatud jälgi, kuid kohtus seda ei kinnitanud. Kohtu hinnangul ei muuda aga sellise fakti ära jätmine süüdistusest I.Q poolt toimepandud teole antavat hinnangut. Pingelises õhkkonnas ka üksnes kirve kätte võtmine, sellega kannatanu ütluste kohaselt tema poole liikumine ja sellega vehkimine paari meetri kaugusel kannatanust ning konflikti käigus kannatanu tõukamine kirve kasutamisega tihedalt seotud ajavahemikus on olemuslikult sellised käitumisaktid, mis annavad aluse rääkida tapmise ja/või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamises. Seda enam, et kohtuistungil kinnitas kannatanu enda tõukamist süüdistatava poolt, mistõttu saab süüdistatava käitumist tervikuna hinnata agressiivseks ning kannatanu suhtes vaenulikuks. Kohus ei nõustu kaitsjaga, justkui saaks kirve kätte võtmist, sellega vehkimist ja asjade purustamist pidada inimlikult mõistetavaks, kui isik on suurtes valudes. Inimlikult mõistetavaks ja tavapäraseks saaks pidada seda, et valudes isik võtab rohtu, pöördub arsti poole või palub lähedasel teda nendes toimingutes aidata, mitte ei haara kirvest ning ei tõuka lähedal viibivat isikut (ei käitu lähedal asuvaid isikuid ohustavalt). Antud juhul tuleb tähele panna, et süüdistatava näol ei ole tegemist isikuga, keda isa teaks ja tunneks kui õiguskuulekat poega, kelle valust tingitud raevupuhangut tõenäoliselt ei peaks võtma kui ähvardamist ning kelle puhul võiks eeldada, et kirve kätte võtmine, sellega vehkimine ja asjade purustamine olid kantud tõesti üksnes valuaistingute leevendamiseks. Vastupidi, lähtudes süüdistatava varasemast õigusvastasest käitumisest, st enda isa suhtes toime pandud kuritegudest (isale raske tervisekahjustuse tekitamine ja isa kehaline väärkohtlemine) ning kannatanu käitumisest pärast käesolevas asjas aset leidnud tegu, on kohus seisukohal, et süüdistuses näidatud ajal ja kohas ähvardas I.Q kannatanut tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ning kannatanul oli alust karta ka ähvarduse täideviimist süüdistatava poolt. Riigikohtus väljendatud seisukoha järgi on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette KarS § 120 objektiivse koosseisu realiseerimist. Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale (RKKKo 3-1-1-59-11, p-d 9.1 ja 9.2). Kohtu hinnangul tuleb jaatada kannatanu hirmutunnet ajal, mil süüdistatav konfliktsituatsioonis kirve võttis, sellega kannatanu poole liikus ning kannatanut tõukas. Kuigi kohtuistungil enam kannatanu konkreetselt süüdistatava poolt tema pea kohal kirvega löömisest ei rääkinud, on kannatanu ka kohtuistungil möönnud, et ajal, mil süüdistatav kirve kätte võttis, kartis ta, et süüdistatav on tema suhtes vägivaldne. Esmalt osundab kohus juba eespool märgitule, et vastavalt Harju Maakohtu 17.10.2018 (lk 91-92, süüdistusakt lk 89-90) ja 14.01.2015 kohtuotsustele (lk 94-98) on I.Q juba varasemalt enda isale raske tervisekahjustuse tekitamises ja kehalises väärkohtlemises (2 episoodi) süüdi tunnistatud. Ilmselgelt tajub kannatanu, kes on taas sattunud teda varem kahjustanud isiku meelevalda, hirmu. Ka kannatanu käitumine pärast aset leidnud ähvardamist kinnitab kannatanu hirmutunnet süüdistatava ees. Üksnes isik, kellel on olnud alust karta ähvarduse 4 täideviimist, põgeneb talvisel ajal niimoodi kodunt, et isegi jalanõusid jalga ei pane ning jookseb toariietes paljajalu läbi lume lähima naabrini. Tõelist hirmutunnet ja süüdistatavast lähtuvat ohtu kinnitab ka asjaolu, et politseisse helistas kannatanu alles naabri juurest, mitte kodunt. Järelikult oli olukord kodus kannatanu jaoks niivõrd kriitiline, et iga sealviibitud minut võis olla tema elu ja tervist ohustav. Olukorra tõsidust, süüdistatavast lähtuvat ohtu ning kannatanu hirmutunnet kinnitab ka fakt, et koju laks kannatanu alles koos politseiga. Kannatanu hirm ei jäänud märkamatuks ka tunnistajana üle kuulatud naaber E Vle, kes kinnitas, et kannatanu oli kindlasti hirmunud. Samuti arvestab kohus, et 29.01.2019 õhtusel ajal oli süüdistatav tarvitanud alkoholi, mida tõendab indikaatorvahendi kasutamise protokoll (lk 34). Kuivõrd ka varasemad kuriteod oma isa suhtes pani süüdistatav toime alkoholijoobes (kriminaalasjas nr 18231701105 süüdistusakt lk 89-90, 14.01.2015 kohtuotsus lk 94-98), oli järelikult kannatanul igati alust uskuda, et süüdistatav võib enda ähvarduse täide viia. Kaitsja väide, justkui ei olnud süüdistatava joove sedavõrd raske, et see oleks võinud põhjustada I.Q kontrollimatut ja agressiivset käitumist oma isa suhtes, on üksnes oletuslik. Seda enam, et hindama ei pea mitte seda, kas süüdistataval ka tegelikult oli ähvarduse täideviimise kavatsus ja võimalus, vaid seda, kuidas kannatanu süüdistatavast lähtuvat ohtu tajus. Siinjuures on kannatanu ise tunnistanud, et süüdistatava käitumine hakkas ebaadekvaatseks muutuma ning sellepärast kannatanu kartiski, et ei saa öö läbi rahu. Järelikult oli süüdistatava käitumine tervikuna muutunud kannatanu jaoks hirmutavaks ning süüdistatava poolt alkoholi tarvitamine (sõltumata konkreetsel ajal tarvitatud alkoholi kogusest) samal ajal, kui ta isa ähvardas, üksnes süvendas kannatanu hirmutunnet. Kannatanu hirmutunnet kinnitas ka tema tahe, et poeg viidaks kodunt minema, seega kannatanu hirm ähvarduse üleminekuks füüsiliseks vägivallaks oli reaalne. On igati alus eeldada, et isik, kes hirmu ei tunne, ei kutsu ka politseid eesmärgiga teda ohustanud isik temast kaugemale viia. Seejuures ei olegi oluline, kas kannatanu soovis poja kainenema viia vms, vaid kannatanu jaoks oli oluline lõpetada süüdistatavast lähtuv oht. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, justkui ei kinnitaks kannatanu hirmutunnet isa enda bravuurne käitumine pärast politsei saabumist ning asjaolu, et kuriteoteadet kannatanu ei esitanud. Tunnistaja E. M ütluste kohaselt oli kannatanu alguses bravuurikas, kuna kannatanu hinnangul läks politseil kohale jõudmisega kaua aega. Süüdistatava käitumisele karistusõiguslikku hinnangut andes ei ole õige lähtuda mitte sellest, kuidas kannatanu tundis ennast pärast mõne aja möödumist teda ohustanud sündmusest, vaid sellest, milline tunne valdas kannatanut ähvarduse ajal ja vahetult pärast seda. Kaitsja on ka ise väitnud, et Häirekekusesse helistades oli kannatanu sündmuse vahetu mõju all, kuid oli seisukohal, et sama mõju all oli kannatanu ka politseiga suheldes. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. Ilmselgelt ei ole kannatanu hirmutunne võrdne ajaga, mil ta on agressiivse isiku meelevallas, ajaga, mil ta on turvaliselt koos politseiga ja/või teda ähvardanud isik on kinni peetud. Samuti ei nõustu kohus kaitsja käsitlusega, justkui tuleks sündmust analüüsides lähtuda eelkõige tunnistaja S. K ütlustest. Kohus arvestab, et tunnistaja S. K ütluste kohaselt saabus ta sündmuskohale peale kiirreageerijaid üksnes süüdistatava transportimiseks. Seega puudus tal esmane kontakt kannatanuga ning ilmselgelt kannatanu, kes viibib sündmuskohal koos mitme politseinikuga, ei pruugi enam olla hirmunud. Küll on kannatanu hirmutunnet kinnitanud naabrimees, kelle juurde jooksis kannatanu vahetult pärast toimunut. Kohus nõustub kaitsjaga, et tunnistaja S. K ütlustest ei nähtu, et kannatanu oleks tunnistajale kinnitanud füüsilist konflikti. Tunnistaja S. K ütluste kohaselt rääkis kannatanu sündmuskohal, et poeg talle viga ei olevat teinud, poeg oli lihtsalt karjunud. Antud kriminaalasja raames ei ole aga oluline tuvastada mitte füüsilise vägivalla tarvitamist süüdistatava poolt, vaid kannatanu ähvardamist, sealhulgas hirmutunde tekitamist. Lähtudes sündmusest kui tervikust on kohtul igati alus uskuda, et aset leidnud ähvardus oli kohtu hinnangul veenev ka objektiivsele kõrvalseisjale ning kuriteoteadet ei teinud kannatanu mitte seetõttu, et kuriteosündmust ei oleks toimunud, vaid seetõttu, et tegemist oli kannatanu pojaga ning isana ei soovinud ta poja suhtes kriminaalasja alustamist/menetlemist. Nimetatut toetavad ka kannatanu ütlused, mille kohaselt ei taha ta, et tema poeg aastaid vanglas oleks, kuna ta ei saa ilma temata kodus hakkama. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et on täidetud KarS § 120 lg 1 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Subjektiivsest küljest eeldab eelnimetatud paragrahvis sätestatud tegu tahtlust ning kohtu hinnangul on süüdistatava käitumises tuvastatud vähemalt kaudne tahtlus. Vastavalt Harju 5 Maakohtu 17.10.2018 ja 14.01.2015 kohtuotsustele oli I.Q pannud enda isa vastu toime nii raske tervisekahjustuse tekitamise kui ka kehalise väärkohtlemise, mõlemad teod pani I.Q toime alkoholijoobes. Tarbides taas alkoholi ning sattudes isaga konflikti, mille käigus tõukas kannatanut, haarates kätte ka kirve, pidi süüdistatav võimalikuks pidama, et kannatanu võtab ähvardust reaalsena. Siinjuures arvestab kohus ka süüdistatava kohtuistungil antud ütlusi, mille kohaselt tunnistas ta, et karjus ning sellepärast isa ära hirmuski ja politsei kutsus. Järelikult mõistis süüdistatav isegi, et tema käitumine oli ebaadekvaatne ning isa hirmutav. Kuigi sõnaliselt ei ole süüdistatav kannatanut ähvardanud, avaldus ähvardus just süüdistatava tegevuses, millega kaasnevat võimalikku tagajärge oli kannatanul võimalik ühemõtteliselt järeldada. Kuna antud kriminaalasja raames on tuvastatud, et I.Q ähvardas 29.01.2019 kella 19.40 paiku xxxx enda isa ning süüdistatava tegevuse õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud, vastutab I.Q KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest. Karistuse mõistmine KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 120 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. KarS § 56 lg 2 järgi võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kohus ei pea võimalikuks karistada I.Q rahalise karistusega. Kohtu hinnangul ei vastaks kergem karistusliik I.Q süü suurusele ning ei oleks kooskõlas karistuse mõistmise eesmärkidega. I.Q on isik, keda on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud enda isa vastu toimepandud kuritegude eest ning tema karistatuse andmed ei ole karistusregistrist kustunud. Harju Maakohtu 17.10.2018 ja 14.01.2015 otsuste alusel pidi ta kandma ka reaalset vangistust, kuid järeldusi oma käitumisest süüdistatav seniajani teinud ei ole, seega isegi mõistetud vabadusekaotuslikud karistused ei ole tema õiguskuulekust taganud. Harju Maakohtu 17.10.2018 kohtuotsusega, millega tunnistati I.Q süüdi KarS § 118 lg 1 p 2 järgi, mõisteti I.Q-le
lg 2 alusel vangistus 3 aastat ja 4 kuud, millest 6 kuud pidi I.Q kohe ära kandma ning ülejäänud 2 aastat ja 10 kuud vangistust mõisteti tingimisi 3-aastase katseajaga ühes süüdistatava allutamisega käitumiskontrollile. Seega anti eelmise kohtuotsusega süüdistatavale võimalus näidata, et ta on vabaduses suuteline käituma õiguskuulekalt, kuid juba ligikaudu poolteist kuud pärast 6kuulise vangistuse ärakandmist pani süüdistatav toime uue kuriteo ning kannatanuks oli taas tema isa. Uut kuritegu toime pannes kasutas süüdistatav ka kirvest, mis näitab, et süüdistatav ei taju enda käitumise ohtlikkust ega sellega kaasnevaid võimalikke negatiivseid tagajärgi. Järelikult ei ole I.Q oma käitumist muutnud ning tema hoiakud on jätkuvalt kuritegelikud. I.Q käitumine ei ole ühiskonnas aktsepteeritav ning ei ole välistatud, et enda ettearvamatu käitumisega võib ta lisaks lähedastele ohustada ka teisi isikuid, kellega tekib konflikt või kes ei käitu talle meelepärasel viisil. Selleks, et I.Q ka tegelikult saaks aru enda tegude keelatusest ning nende ohtlikkusest ja selleks, et välistada edasised õigusrikkumised, tuleb talle mõista karistuseks vangistus. Lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest on I.Q-le vangistuse mõistmine vajalik nii üld- kui eripreventiivsetel kaalutlustel. Riigipoolne karistusõiguslik hinnang süüdistatava teole, arvestades konkreetseid teo toimepanemise asjaolusid ja kuriteo toimepannud isiku süü suurust, annab ühiskonnale selge signaali, et õigusvastane käitumine on lubamatu. Kuigi käesolevas kriminaalasjas esinevad karistust raskendavad asjaolud (süüteo toimepanemine kõrges eas ja I.Q-ga koos elava pereliikme suhtes), arvestab kohus karistust kergendava asjaoluna süüdistatava leppimist kannatanuga, aga ka seda, et tegemist on ühe episoodiga ning leiab et süüdistatavale on võimalik mõista karistus alla sanktsiooni keskmist määra, s.o 4 kuud vangistust. Siinjuures arvestab kohus ka süüdistatava kohtuistungil avaldatud kahetsust, et isa hirmu tundma pani. Kuna uue kuriteo pani I.Q toime talle Harju Maakohtu 17.10.2018.a kohtuotsusega mõistetud katseajal, tuleb I.Q-le mõista liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel. Seega tuleb I.Q-le 6 mõistetavat karistust suurendada Harju Maakohtu 17.10.2018.a otsusega nr 1-18-7618 mõistetud karistuse ära kandmata osa, s.o 2 aasta ja 10 kuu võrra ja liitkaristuseks mõista vangistus 3 aastat 2 kuud. Kuna KarS § 68 lg 1 alusel arvatakse eelvangistus karistusaja hulka, tuleb karistuse kandmise alguseks lugeda tema kinnipidamise aeg, s.o 30.01.2019.a (isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll lk 28-29) ning tõkend vahistamine tuleb jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Menetluskulud
lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on menetluskuludeks
lg 1 p 2, 4, 9 kohaselt: tunnistaja sõidukulu, määratud kaitsja tasu selle põhjendatud ja vajalikus ulatuses kohtueelses menetluses ja kohtus ning süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest. Seega tuleb
lg 1 p 4, 9 alusel I.Q-lt välja mõista süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on vastavalt
lg 1 p 2 teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära, s.o 810 eurot ja kaitsjatasu kogusummas 750 eurot. Arvestades I.Q varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid jätab kohus tunnistaja sõidukulu summas 11,63 eurot
Kuna süüdistatavalt väljamõistetud menetluskulude kogusummat võib pidada suureks ning selleks, et mitte asetada isikut raskesse majanduslikku olukorda, võimaldab kohus I.Q-l tasuda menetluskulud 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates (
lg 3,
Kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asitõendid
lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kriminaalasja materjalide juures on 1 CD-plaat kõnesalvestusega. Kohus leiab, et CD-plaat tuleb kohtuotsuse jõustumisel jätta
Juhindudes
S § 120 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks vangistus 4 (neli) kuud. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada I.Q-le mõistetavat karistust Harju Maakohtu 17.10.2018.a otsusega nr 1-18-7618 mõistetud karistuse ära kandmata osa, s.o 2 aasta ja 10 kuu võrra ja liitkaristuseks mõista vangistus 3 (kolm) aastat 2 (kaks) kuud. Tõkend – vahistamine – jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, arvates KarS § 68 lg 1 kohaselt eelvangistus karistusaja hulka, lugeda karistuse kandmise alguseks 30.01.2019.a.
lg 1 p 4,9 ning § 180 lg 1 alusel välja mõista I.Q-lt riigieelarve tuludesse menetluskulud: kaitsjatasu summas 750 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 810 eurot.
Menetluskulud kogusummas 1560 eurot tasuda ositi 12 kuu jooksul (igakuisel vähemalt 130 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank, EE502200221014193355 Swedbank, või EE401700017002872300 Luminor Pank.
lg 3 alusel makseinfo menetluskulude tasumiseks lisatakse kohtuotsusele eraldi dokumendina. Kriminaalmenetluse kulude tasumiseks vajalik makseinfo koos viitenumbri ja selgitusega tehakse avalikult teatavaks ka kohtu kantselei kaudu ja kättesaadavaks e-toimiku süsteemi kaudu koos lahendiga. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse 7 nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Asitõendid kohtuotsuse jõustumisel CD plaat, mis asub kriminaalasja materjalide juures - jätta
Kohtuotsusele võib esitada apellatsiooni, teatades Harju Maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades Tallinna Ringkonnakohtule apellatsiooni 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega ning vahistatud süüdistataval või tema kaitsjal kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast 15 päeva jooksul. Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutati 10.09.2019.a. Kui on esitatud apellatsiooniteade, siis kohtuotsus tervikuna koostatakse ja see on kohtumenetluse pooltele kohtus kättesaadav 14.10.2019.a. Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Tallinna Ringkonnakohtu 26.11.2019 kohtuotsusega jäeti Harju maakohtu Tallinna kohtumaja otsus muutmata. 10.09.2019 kohtuotsus jõustus 06. aprillil 2020 Riigikohtu kohtumäärusega. 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.