← Eesti

2-19-7640/92

Obsah (7)§ 113§ 1045§ 127§ 136§ 130§ 139§ 140

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti-Kerstna Vaks, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 13. veebruar 2023, Tartu Tsiviilasja number 2

§ 113

1 lõikes 1 sätestatud määras alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. ASJAOLUD

  1. A.A. (hageja) esitas
  2. mail 2019 Tartu Maakohtule hagi Osaühing Nõo lihatööstus vastu kutsehaigusest põhjustatud kahju hüvitamiseks ja viivise maksmiseks. Hageja palus hagis ja selle täpsustustes mõista kostjalt välja ajavahemikus
  3. mai 2016 -
  4. aprill 2019 saamata jäänud tulu 21 227,76 eurot ja alates
  5. maist 2019 saamata jääva tulu eest igakuine hüvitis 692,94 eurot ning viivis hüvitiselt. Hageja taotles määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord, mille kohaselt toimub igakuise hüvitise arvutamine ja muutumine järgmise valemi alusel: igakuise hüvitise arvutamiseks korrutatakse hageja indekseerituid kuutöötasu (
  6. mai 2019 seisuga 1385,48 eurot) hageja kutsehaigusest tuleneva püsiva töövõime kaotuse määraga (
  7. mai 2019 seisuga 50%), millest lahutatakse hageja juurdeteenitud brutotöötasu osas, milles see ületab hageja säilinud töövõime protsendile (
  8. mai 2019 seisuga 50%) vastvat osa hageja indekseeritud töötasust; Hagiavalduse kohaselt tuvastas töötervishoiuarst
  9. detsembril 2013 hagejal kutsehaiguse, mis kujunes välja kostja juures aastatel 1993-2013 töötamise ajal; Sotsiaalkindlustusamet tuvastas
  10. detsembril 2015 hagejal püsiva töövõime kaotuse 50% ulatuses alates 22.09.2015, mida põhjustas kutsehaigus.
  11. detsembril 2018 tuvastas Töötukassa jätkuva osalise töövõime ajavahemikus
  12. august 2018 -
  13. august
  14. Tööinspektsiooni uurimise kohaselt põhjustasid kutsehaiguse füüsiline töö kostja juures ebasoodsas keskkonnas, koormus, sundasendid, korduvad jõu ühetaolist rakendamist vajavad liigutused kätele, õlavöötmele ja raskuste teisaldamine. Hageja töötas
  15. veebruarist 1993 -
  16. maini 2016 kostja juures lihttöölise, X, X ning XXX.
  17. aastal teenis hageja 14994,60 eurot aastas, millest 12 kuu keskmine töötasu oli 1249,55 eurot (bruto).
  18. mail 2016 lõpetas hageja töölepingu kostjaga tervislikel põhjustel. Pärast seda vähenes hageja brutosissetulek ja tekkis varaline kahju saamata jäänud tulu ulatuses. Tööinspektsiooni uurimise kohaselt rikkus kostja töö- ja tervishoiuohutusnorme, mis tõid kaasa tervisekahjustused ning kahju tekkimise. Hagejale tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kostja õigusvastase tegevuse(-tus)ega. Hageja sissetulek ei oleks vähenenud, kui kostja oleks täitnud töötervishoiu ja -ohutuse norme. Hageja ei nõustunud kostja aegumise vastuväitega. Hageja kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil hageja kahjust teada sai või pidi teada saama. 2 Enne töösuhte lõppemist ei olnud hagejale kahju tekkinud. Haginõude aegumine algas
  19. mail 2016, kui hageja oli esimest päeva töötu ehk ilma töise sissetulekuta. Hageja esitas hagiavalduse kohtule
  20. mail 2019 ja seega ei ole hageja nõue aegunud. Hageja leidis, et põhjendamata on kostja väide, et kahjust tuleb lisaks juurdeteenitavale töötasule maha arvestada töövõimetuspension ja töövõimetoetus. Hageja võrdles enne kahju tekkimist makstud keskmist sissetulekut pärast saadud sissetulekuga. Nende vahe (diferents) on saamata jäänud tulu. Vaidlustamata asjaoludel maksti hagejale töövõimetoetust enne
  21. maid
  22. Hageja oleks saanud töövõimetoetust ka siis, kui kahju tekkinud ei oleks. Kostja ei ole põhjendanud ega tõendanud asjaolusid selle kohta, et hageja oleks tahtlikult rikkunud mõnd kohustust, millega on kahju tekkimisele kaasa aidanud. Hageja jättis ilmumata tervisekontrolli. Samas ei ole tõendatud, et see oleks põhjustanud hagejale kutsehaiguse. Seega ei saa kahjuhüvitist vähendada.
  23. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja palus teha vaheotsuse hagi aegumise kohta ja jätta hagi rahuldamata. Kostja arvates pidi hageja olema kahjust teadlik
  24. juulil 2014, mil hagejale määrati töövõimekaotus.
  25. novembril 2016 kostjale adresseeritud avalduses märkis hageja, et tal on töövõime kaotus 50 % alates
  26. juulist
  27. Seega, tema nõue on aegunud. Kui hagi aegumiseks ei saa pidada
  28. juulit 2014, siis alternatiivselt, kuivõrd hageja ütles lepingu üles
  29. mail 2016 tervislikel põhjustel, pidi hageja tol hetkel teadma sissetuleku vähenemisest. Kui hagi ei ole aegunud, ei ole hagi põhjendatud. Kostja tegevuses puudub õigusvastasus. Kostja sai teada
  30. mail
  31. a arstitõendist, et hageja tervisliku seisundi tõttu on vastunäidustatud raske füüsiline töö. Kostja viis
  32. juulil 2013 üle kergemale tööle. Kostja ei rikkunud TTOS § 13 lg 1 p 3 kohustust viia läbi adekvaatne ja nõuetekohane riskianalüüs. Töökeskkonna võimalikud ohutegurid olid tööandjale teada. Tööandja on neid kirjeldanud töötaja suunamisel tervisekontrolli. Sisekontrolli või selle nõuete rikkumise ja hageja kutsehaiguse vahel puudub põhjuslik seos. Hageja ei töötanud täistööpäeva tervistkahjustaval tööl. Seega puudub tal õigus saada lisapuhkust. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte ning kutsehaiguse diagnoosimise dokumendid ei tõenda põhjuslikku seost kostja tegevuse või tegevusetuse ning hageja kutsehaiguse vahel. Hageja oli teadlik kõigist ohuteguritest ning õigetest töövõtetest nende vältimiseks. Hageja pidi oskama oma tervist hoida. Hageja ei tõendanud kahju tekkimist. Hageja ei ole hagi esitamisest igakuise hüvitise nõuet ei arvutuslikult ega tõenduslikult põhjendanud. Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata hageja sissetulekud, sh töövõimetuspension ja töövõimetoetus. Hagejal ei saa nõuda kostjalt igakuist hüvitist tähtajatult, kuivõrd hageja töövõimetus on määratud
  33. augustini
  34. Kui kohus peab hageja kahjunõuet siiski põhjendatuks, palus kostja kahjuhüvitist vähendada. Põhinõude puudumise pärast puudub viivisenõudel alus. Kui põhinõue on siiski olemas, palub kostja vähendada viivist mõistliku suuruseni. 3 MAAKOHTU OTSUS
  35. Tartu Maakohus rahuldas
  36. märtsi
  37. a otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja: 1) kahjuhüvitise perioodi
  38. mai 2016 -
  39. aprilli 2019 eest 14 391,55 eurot; 2) igakuise perioodilise hüvitise alates
  40. maist 2019, mille arvutamine toimub järgmise valemi alusel: hagejale hüvitise arvestamisele eelnenud perioodil makstud keskmine töötasu 1249,55 eurot korrutatakse Statistikaameti poolt avaldatud (veebilehel www.stat.ee) toiduainete tootmise alal keskmise brutopalga muutust kajastava indeksiga; indekseeritud töötasu korrutatakse hageja töövõimetuse protsendiga (praegu 50%) ja saadud summast arvestatakse maha A.A.le makstav töövõimetoetus ning tema juurdeteenitud töötasu (bruto) osas, mis on suurem kui hagéjal säilinud töövõime protsendile (praegu 50%) vastav osa indekseeritud töötasust; 3) kahjunõudelt 14 391,55 eurot sissenõutavaks muutunud viivise 3245,79 eurot ja alates
  41. märtsist
  42. a viivise

§ 113lg 1 2.

lauses sätestatud määras kuni nõude (14 391,55 eurot) kohase täitmiseni. Kohus jättis menetluskulud 68% ulatuses kostja kanda ja 32% ulatuses hageja kanda. Hageja hüvitatavate menetluskulude suuruseks määras kohus 6712,50 eurot ning kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruseks 7606 eurot. Kohus tasaarvestas poolte menetluskulude nõuded ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks 2130,58 eurot ja viivise kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. 3.1. Maakohtu hinnangul on tegemist deliktilise nõudega võlaõigusseaduse (

) § 1043 kohaselt. Hageja kahjunõude rahuldamise eelduseks on kostja õigusvastane tegu, sellega põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahju ning kostja süü. Vaidlust ei ole, et hageja töötas ajavahemikus

  1. veebruar 1993 -
  2. mai 2016 aktsiaseltsis NÕO LIHATÖÖSTUS (kostja,
  3. mail 2021 ümber kujundatud osaühinguks NÕO LIHATÖÖSTUS), sh
  4. veebruar 1993 -
  5. juuli 1998 töölisena,
  6. juuli 1998 -
  7. detsember
  8. a XXX,
  9. detsember 2002 -
  10. juuli
  11. a XXX ja
  12. juuli 2013 -
  13. mai 2016 XXX. Vaidlust ei ole, et
  14. detsembril 2013 diagnoositi hagejal kutsehaigusena ülekoormushaigus: karpaalkanali sündroom mõlemal käel; käte liigeste valud, müofastsiaalsed valud ja õlaliigese bursiit (I kd tl 17). Vaidlus puudub selle üle, et sotsiaalkindlustusameti
  15. oktoobri
  16. a otsusega tuvastati hagejal kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotus 50% kestusega
  17. mai 2015 -
  18. september 2018 (tl 26). Töötukassa
  19. septembri 2018 otsusega tuvastati hagejal kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus 50% ulatuses perioodiks
  20. august 2018 kuni
  21. august 2021 (I kd tl 27). Töötukassa
  22. novembri
  23. a vastus (II kd tl 66) tõendab, et Töötukassa
  24. juuni
  25. a otsusega tuvastati hagejal osaline töövõime perioodiks
  26. august 2021 -
  27. august
  28. Puuduvad andmed hagejal töövõime alanemise määra muutmise kohta. Seega saab lugeda tuvastatuks, et hagejal on töövõime alanenud 50 % ulatuses alates
  29. septembrist
  30. Vaidlust ei ole, et hageja tööleping kostjaga lõppes
  31. mail 2016 hageja poolt lepingu ülesütlemisega tervislikel põhjustel. Vaidlust ei ole, et
  32. juunist 2016 töötab hageja XXXXXXXX OÜ-s. 3.
  33. Hageja nõude aegumistähtaja alguseks ei saa lugeda hagejal töövõime kaotuse kindlaksmääramise aega ega ka hageja poolt kostjale töölepingu ülesütlemise avalduse esitamise aega. Kostja ei ole põhjendanud, et juba enne töölepingu lõpetamist
  34. mail 2016 pidi hageja olema teadlik temal kutsehaiguse pärast sissetuleku vähenemisest ja selle puhul kahju tekkimisest. 4 Olenemata
  35. detsembril 2013 kutsehaiguse diagnoosimisest ja
  36. oktoobril 2015 töövõime 50% ulatuses vähenemise tuvastamisest, töötas hageja kostja juures edasi
  37. maini 2016 töölepingu lõppemiseni ning sai töötasu. Arvestades asjaolusid nõustub kohus hageja seisukohaga, et kahjunõude aegumistähtaja kulgemist saab hakata arvestama
  38. maist 2016, s.o päev pärast kostjaga töölepingu lõppemist, mil hageja pidi saama teada temal sissetuleku vähenemisest. Hageja esitas kohtusse hagiavalduse kostja vastu kahju hüvitamise nõudes
  39. mail
  40. Seega on esitatud hagi TsÜS § 153 lg-st 1 tuleneva kolmeaastase aegumistähtaja jooksul ning hageja nõue ei ole aegunud. 3.
  41. Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja nimelt tõendama, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud. Tööandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (RKTKo 2-15-10683). Põhja-Eesti Regionaalhaigla töötervishoiuarsti
  42. detsembri
  43. a teatis ja Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõte tõendavad põhjuslikku seost kostja tegevuse/tegevusetuse ja hagejale kutsehaigusega tekkinud kahju vahel. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla töötervishoiuarsti
  44. detsembri
  45. a teatis tõendab, et kostja kutsehaigestumise põhjustasid füüsiline töö ebasoodsas mikrokliimas, koormus, sundasendid, korduvad ühetaolised jõu rakendamist vajavad liigutused kätele õlevöötmele ning raskuste teisaldamine. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõte tõendab, et kostja on rikkunud õigusaktidest tulenevaid töötervishoiu ja tööohutusnõudeid, sh ei teostanud nõuetekohaselt töökeskkonna riskianalüüsi, ei pidanud nõuetekohast arvestus isikukaitsevahendite väljastamise üle ega korraldanud kostjale nende kasutamise väljaõpet ja juhendamist. Samuti ei korraldanud ta nõuetekohaselt kostja tervisekontrolli. Asjaoludest võib teha järelduse, et hagejal kutsehaiguse tekkimine on kostja rikkumistega põhjuslikus seoses. Kostja ei hinnanud nõuetekohaselt kostja töö iseloomust ja töökeskkonnast tulenevaid riske töötaja tervisele ega võtnud tarvitusele piisavalt meetmeid, et ohtu töötaja tervisele vähendada. Muu hulgas ei korraldanud kostja süsteemselt hageja tööohutusalast juhendamist ja nõuetekohaselt hageja tervisekontrolli. 3.4.

§ 1045

lg 1 p 2 alusel saab lugeda kutsehaiguse kui tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju õigusvastaseks. Samuti saab lugeda, et kostja on kahju tekitamises süüdi. Kostja rikkumised on hinnatavad vähemalt hooletusena. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist ja süü puudumist. Pole vaidlust, et hageja viis läbi riskianalüüsi

  1. aastal ja
  2. aastal uuendas olemasolevat. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte kohaselt ei vastanud riskianalüüsi teostamine TTOS § 13 lg 1 p 3 ja Sotsiaalministri
  3. veebruari
  4. a määruse nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ nõuetele. Kostja ei selgitanud riskianalüüsi käigus välja kõiki töökeskkonna ohutegurid ega hinnanud nendest tuleneva terviseriski suurust. Fotod (I kd tl 87-90), millel on kujutatud töötajaid valgete kitlite, mütside, põllede ja kinnastega, ei tõenda, et kostja täitis tööohutuse nõudeid nõuetekohaselt. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõte tõendab, et kostjal puudus nõuetekohane arvestus isikukaitsevahendite väljastamise üle ning juhendamine isikukaitsevahendi kasutamise ja hooldamise kohta. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja korraldas hageja tervisekontrolle. Samas ei olnud need korraldatud õigusaktides ettenähtud ajavahemike järel. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kahel korral, s.o
  5. aasta juulis ja
  6. aasta oktoobris, kui kostja oli korraldanud hageja tervisekontrolli töötervishoiuarsti juures, siis hageja terviskontrolli ei läinud. 5 Töötaja tervisekontrolli korraldamine oli kostja kui tööandja kohustus. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte kohaselt oleks kostja pidanud koheselt, kui sai teada, et hageja tervisekontrolli ei läinud, suunama ta sinna uuesti. Seega kostja vastutab hagejale kutsehaigusega põhjustatud kahju eest ning hagejal on õigus kostjalt kahju hüvitamist nõuda. 3.
  7. Riigikohus on oma praktika seisukohtades selgitanud tervisekahjustusega põhjustatud kahju hüvitamise asjades kahjuhüvitise arvestamist. Riigikohus (vt nt RKTKo
  8. juuni
  9. a otsus nr 2-17- 19464) on leidnud, et tervisekahjustuse saanud töötaja võime saada sissetulekut on eelduslikult vähenenud samas ulatuses tema töövõime kaotuse ulatusega. Riigikohtu seisukoha kohaselt on

§ 127

lg-s 1 ja §-s 130 puhul õige võtta kostjalt hageja kasuks väljamõistetava saamata jäänud tulu arvutamise aluseks nõutavale perioodile eelnenud aasta hageja keskmine kuusissetulek ning edasiulatuvalt arvutatava saamata jäänud tulu aluseks hageja töötatud tegevusalal keskmine töötasu. Hüvitise arvestamisel tuleb korrutada tegevusala keskmine tasu hageja töövõime kaotuse määraga. Tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab

§ 136

lg 4 teise lause järgi indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kannatanu kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selline indeks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks. Riigikohus (vt nt RKTKo

  1. oktoobri
  2. a otsus nr 3-2-1-105-04) on ka avaldanud seisukohta, et kahju hüvitamine kannatanule seisneb rahasummade väljamaksmises sissetuleku (või selle osa) ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitisest arvatakse maha töövõimetuse astmele vastav pension. Hageja esitatud viisil on võimalik kahjuhüvitist arvestada. Siiski tuleb kahjuhüvitisest maha arvestada sotsiaalkindlustusameti
  3. veebruari
  4. a tõendi (II kd tl 93) kohaselt hagejale makstud töövõimetuspensioni maksed ja Töötukassa
  5. oktoobri
  6. a vastuse (II kd tl 5) kohaselt hagejale makstud töövõimetoetused.Vastasel korral ei vastaks kahjuhüvitise kostjalt hageja kasuks väljamõistmine

§ 127lg 1 järgi kahju hüvitamise eesmärgile.

Hageja kahjuks saab olla eelkõige sissetulek ulatuses, milles ta jäi ilma kutsehaiguse tõttu töövõime alanemise tagajärjel. Nii töövõimetuspensioni kui ka töövõimetoetuse maksmise mõte on tagada töövõime kaotanud isikule sissetulek. Kui hagejale maksti või makstakse töötuskindlustuspensioni või töövõimetoetust, siis ei ole ta selles osas sissetulekut kaotanud ja seda osa ei saa käsitleda hageja kahjuna. Seega on õiglane, et kostja hüvitab hagejale kahjuna sissetuleku osa, millest hageja kutsehaiguse tõttu töövõime alanemise tagajärjel on ilma jäänud. Asjaolude kohaselt ei oleks kostja tervisekontrolli mitteilmumine kutsehaiguse tekkimist oluliselt mõjutanud. Hageja käitumist ei saa pidada raskeks hooletuseks ega tahtluseks. Põhjendatud on ühekordse kahjuhüvitise nõue perioodi 22. mai 2016 - 30. aprill 2019 eest 14 391,55 eurot. 1. maist 2019 on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista igakuine perioodiline hüvitis ülaltoodud valemi kohaselt. 3.6.

§-de 113 lg-de 1 ja 2 ja TsMS § 367 kohaselt on põhjendatud viivise nõue kostja vastu ühekordse kahjuhüvitise puhul 14 391,55 eurolt. Hageja nõuab viivist seadusjärgses määras ja kooskõlas

§ 113lg-ga 2 alates hagi esitamisest.

Asjaolude kohaselt ei ole kostjalt nõutav viivis ebamõistlikult suur. Kostja ei ole esitanud selliseid asjaolusid, mis põhjendaks, et hageja poolt viivise nõudmine oleks kostja suhtes ebaõiglane või saaks hinnata nõutavat viivist ebamõistlikult suureks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 6

  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses, teha uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt välja viivis menetluskuludelt kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohtu seisukoht aegumistähtaja kulgemise alguse kohta ebaõige. Maakohus ei arvestanud aegumise küsimust lahendades tähtsust omavaid vaidlustamata asjaolusid. Maakohus on jätnud hindamata kostja esitatud isikukaardid ning hageja
  2. novembri
  3. a avalduse kutsehaigushüvitise maksmiseks ja lisakulude hüvitamiseks. Nende kohaselt oli hageja teadlik või pidi olema teadlik kahju tekkimisest juba 2013, hiljemalt
  4. aastal. Kostja leiab, et hagi on aegunud ning tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Hageja pidi võimalikust kahjust teada saama
  5. juulist 2013, mil hageja viidi tervislikel põhjustel kostja juures vähemtasustatud tööle XXX. Kostja esitas raamatupidaja
  6. septembri
  7. aasta selgituse, miks hageja viidi
  8. juulist 2013 üle XX töökohalt XX töökohale. Selgituse kohaselt väljastas hageja perearst
  9. mail 2013 tõendi, et hagejal tervisliku seisundi pärast on töötamine tootmisosakonnas piiratud. Sel põhjusel pakuti hagejale suuliselt XXX tööle asuda. Seega teadis hageja, et ta suunati XXX tööle tema tervisliku seisundi pärast. XXX töötamisel muutus tasustamise alus tükitasult ajatasule ning kokku vähenes hageja töötasu rohkem kui 50% ulatuses. Hageja oli kahjust teadlik juba
  10. juulil 2013, mil asus tööle XXX, või hiljemalt
  11. detsembril 2013, kui hagejal diagnoositi kutsehaigus. Isikukaardil kuvatud tasudest nähtub, et hageja sai
  12. aasta esimesel poolaastal palka keskmiselt 1250,50 eurot. Teisel poolaastal, kui hageja asus tööle XXX, sai hageja palka keskmiselt 1010,26 eurot. Seega sai hageja teisel poolaastal igas kuus keskmiselt 240 eurot vähem palka kui ajal, mil hageja töötas XX. Alternatiivselt pidi hageja kahjust teadlik olema hiljemalt
  13. juulil
  14. Sotsiaalkindlustusameti
  15. juuli 2014 otsusega määrati hagejale töövõime kaotus 50% alates
  16. juulist
  18. aastal oli hageja brutotöötasu XX aasta peale 15 564,23 eurot ning seejuures oli hageja haiguslehel 63 päeva ja puhkas 21 kalendripäeva,
  19. aasta oli hageja aastane brutotöötasu XXX vaid 6547,50 eurot ning seejuures oli hageja haiguslehel 198 haiguspäeva ja puhkas 20 päeva.
  20. aasta hageja brutotöötasu kostja juures oli kokku 15 017,27 eurot. See on samuti väiksem kui
  21. aastal teenitud 15 564,23 eurot. Alternatiivselt pidi hageja kahjust teadma hiljemalt
  22. aasta alguseks. Pole põhjust eeldada, et XX palk ei oleks
  23. aastal võrreldes
  24. aastaga olnud suurem, kuivõrd juba miinimumpalk tõusis sel perioodil rohkem kui 25% ning keskmine brutopalk 17%.
  25. aastal teeniks hageja XX oluliselt rohkem kui XXX. Hageja nõudis juba
  26. novembril 2016 kahju hüvitamist
  27. juulist
  28. Järelikult on hageja ise tunnistanud, et aegumine algas
  29. juulil
  30. TsÜS § 153 lg 1 kohaselt aegus nõue
  31. aasta juulikuus. Kostja ei nõustu maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega ja leiab, et maakohus hindas tõendeid ebaõigesti. Väär on maakohtu seisukoht, et riskianalüüsi käigus ei ole välja selgitatud kõiki töökeskkonna ohutegureid ega hinnatud nendest tuleneva terviseriski suurust. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et hageja kutsehaigusega põhjustatud kahju on põhjuslikus seoses kostja õigusvastaste rikkumistega. Kostja tagas hagejale võimalikult ohutut töökeskkonda ning järgis tööohutusalaseid nõudmisi. Seega ei olnud kostja hooletu. Hagejale ei ole kahju tekkinud. Hageja on võimeline töötama konkurendi juures täistööajaga liha- ja kalatöötlejana, mis on sama töökoht, mille eest hagejale määrati töövõimetus. Arstliku 7 ekspertiisi otsuse kohaselt määratud töövõime kaotus ei tõenda veel faktiliselt töövõime kaotust. Kohus ei arvestanud, et hageja oli teadlik ohuteguritest ning õigetest töövõtetest ohutegurite vältimiseks. Hageja oleks pidanud oskama oma tervist hoida. Isegi kui kostja tegu või tegevusetus oleks hagejale väidetavalt tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses, ei saanud

§ 127

lg 2 kohaselt olla ettenähtav, et hagejale tekib kahju olukorras, kus kostja on järginud tööohutusalaseid nõudeid. On põhjendamatu võtta kahjuhüvitise aluseks

  1. aasta keskmine kuusissetulek, sest sel ajal töötas hageja XXX. Kutsehaiguse tekkis hagejal töötamisel XX. Järelikult tuleb kahju hüvitamise suurust arvestada
  2. aasta seisuga. Kutsehaiguse tekkimise korral oli hagejal kohustus sellest tööandjat teavitada ning käia korrapäraselt tervisekontrollis. Kui hageja oleks
  3. aastal tervisekontrolli ilmunud, siis oleks tema võimalik kutsehaigus tuvastatud juba varem. Maakohus leidis vääralt, et hageja ei ole endale kahju tekitamises vähemalt osaliselt süüdi ja alus kahjuhüvitise vähendamiseks puudub. Põhinõude puudumise tõttu pole alust ka viivisenõudeks. Maakohus jättis põhjendamatult ja ebaõiglaselt vähendamata hageja nõutud viivise. Hageja on töövõimeline isik. Kostja on taganud hagejale kaasaegsed ja nõuetekohased töötingimused. Hageja ise ei pidanud vajalikuks oma tervislikku seisundit õigeaegselt kontrollida.
  4. Hageja palus jätta apelltasioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Mistahes summas sissetuleku vähenemise korral ei hakka kannatanu nõue aeguma ka selle sissetuleku osas, mida kahjustatud isik faktiliselt ei kaotanud. Tööandjaga heade suhete hoidmise ja töösuhte jätkumise nimel ei oleks ühe euro pärast nõude esitamine mõistliku isiku vaatest põhjendatud. Kostja tõlgendus ei ole kooskõlas

§ 127

lõikega 1,

§ 130lõikega 1 ja Ts

ÜS § 153 lõikega 1. Kahju hüvitise põhimõttega

§ 127lg 1 kohaselt ja Ts

ÜS § 153 lõikega 1 on kooskõlas tõlgendus, et tervisekahjustusest tulenev saamata jäänud tulu hüvitamise nõude aegumine algab üksnes vähenenud sissetuleku osas, mitte kogu sissetuleku ulatuses, sh osas, mida kahjustatud isik edasi saab. Maakohus jagas õigesti tõendamiskoormise ja asus õiguspäraselt seisukohale, et kostja ei tõendanud töötervishoiunormide nõuetekohast täitmist Ei ole võimalik tuvastada kostja

  1. aasta riskianalüüsi ehtsust. Kostja ei tõendanud nõuetekohast tegevuskava koostamist. Tõhusa riskide ennetamise ja vältimise süsteemi ning tegevuskava puudumine ei võimaldanud hagejal diagnoositud kutsehaigust ennetada. Kostja rikkus kaitseabinõude ja isikukaitsevahendite tagamise kohustust. Isikukaitsevahendeid on hakatud väljastama ilmselge hilinemisega. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte kohaselt ei ole kostja nõuetekohaselt täitnud sisekontrollikohustust. Samuti ei esitanud kostja tõendeid mikrokliima, sh mõõtmiskohustuse täitmise kohta. Hageja on kutsehaigestumise teatise ja Sotsiaalkindlusameti püsiva töövõime määramise otsustega tõendanud, et hagejale on diagnoositud kutsehaigus ning see põhjustab püsivat töövõime vähenemist. Seega tuleb põhjuslikku seost eeldada. Just kostja pidi tõendama, et õigusvastase tegevuse ja kahju vahel ei ole põhjuslikku seost. Kahjuhüvitis ei ole vastuolus kahju hüvitamise sätetega. Hageja lähtus keskmisest täisaasta sissetulekust, mil hageja veel töötas kostja juures. 8 Kahjuhüvitist saaks vähendada üksnes eeldustel, et kannatanu rikkus kohustust ja väidetav rikkumine peab olema põhjuslikus seoses kahju tekkimisega ning kannatanu põhjustas teadvalt kahju endale tahtlikult või raske hooletusega. Kostja ei ole neid asjaolusid põhjendanud ega tõendanud RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
  3. Hageja esitas
  4. mail 2019 hagi kutsehaigusest põhjustatud kahju hüvitamiseks ajavahemikus
  5. mai 2016 -
  6. aprill 2019 ja edasi ulatuva saamata jääva tulu eest igakuise hüvitise määramiseks.
  7. Asja materjalidest nähtub, et kostja esitas hagivastuses taotluse teha vaheotsus aegumise kohaldamise kohta. TsMS § 449 lg 3 järgi võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Ringkonnakohus märgib, et kostja taotlus ei ole maakohtule siduv, kuid olukorras, kus esitatud asjaolude alusel saab kohus hagi ja kostja vastuse alusel võtta aegumise osas seisukoha, tuleks menetlusökonoomiat silmas pidades igakordselt kaaluda, kas asja kiirema lahendamise ja väiksemate menetluskulude tõttu ei ole põhjendatud esmalt lahendada aegumise küsimus.
  8. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pooled ringkonnakohtus ei vaidle: 1) hageja töötas ajavahemikus
  9. veebruar 1993 -
  10. mai 2016 aktsiaseltsis NÕO LIHATÖÖSTUS; sh
  11. veebruar 1993 -
  12. juuli 1998 töölisena;
  13. juuli 1998 -
  14. detsember
  15. a kXXX;
  16. detsember 2002 -
  17. juuli
  18. a XXX ja
  19. juuli 2013 -
  20. mai 2016 XXX; 2)
  21. detsembril 2013 diagnoositi hagejal kutsehaigus; 3) sotsiaalkindlustusameti
  22. oktoobri
  23. a otsusega tuvastati hagejal kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotus 50% kestusega
  24. mai 2015 -
  25. september 2018; 4) Töötukassa
  26. septembri 2018 otsusega tuvastati hagejal kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus 50% ulatuses perioodiks
  27. august 2018 kuni
  28. august 2021 ja
  29. juuni
  30. a otsusega tuvastati hagejal osaline töövõime perioodiks
  31. august 2021 -
  32. august
  33. Puuduvad andmed hagejal töövõime alanemise määra muutmise kohta; 5) hagejal on töövõime alanenud 50 % ulatuses alates
  34. septembrist 2015; 6) hageja ütles töölepingu üles 16.mai 2016 omal soovil, märkides põhjuseks tervislikud põhjused; 7) hageja tööleping lõppes
  35. mail 2016; 8) hageja töötab
  36. juunist 2016 XXXXXXXX OÜ-s. Asjas puudub vaidlus ka selle üle, et hageja perearst väljastas
  37. mail 2013 tõendi, et hageja tervisliku seisundi pärast on töötamine tootmisosakonnas piiratud ja seetõttu viis kostja hageja alates
  38. juulist 2013 üle XXX töökohale.
  39. Kostja raamatupidaja selgituse, hageja töölepingu muudatuste ja hageja palgaandmetega on tõendatud, et hageja töötas kuni
  40. juulini 2013 tükitasu ja pärast seda ajatasu alusel ning hageja töötasu alanes 1 juulist 2013, kui hageja viidi tervise tõttu kergemale ajatööle, ca 250 eurot kuus. Kostja väitel pidi hageja võimalikust kahjust teada saama
  41. juulist 2013, mil hageja viidi tervislikel põhjustel kostja juures vähemtasustatud tööle XXX. Hageja vaidles kostjale vastu 9 leides, et mistahes summas sissetuleku vähenemise korral ei hakka kannatanu nõue aeguma ka selle sissetuleku osas, mida kahjustatud isik faktiliselt ei kaotanud ja seetõttu ei ole kostja tõlgendus kooskõlas

§ 127

lg-ga 1,

§ 130lg-ga 1 ja Ts

ÜS § 153 lg-ga

  2. Ringkonnakohus on seisukohal, et mistahes sissetuleku vähenemine seoses tervise kahjustusega on kahju, iseasi, kas isik pidi aru saama, et talle on kahju tekkinud ja kas see on seotud kutsehaigusega. TsÜS § 153 lg 1 järgi on aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Ringkonnakohus leiab, et hageja töötasu vähendamine ca 20 % on piisav selleks, et isik pidi aru saama, et talle tekkis kahju. Hageja pidi ka arusaama, et kahju tekkis seoses tema tervisega, samas ei olnud hagejal veel tuvastatud kutsehaigust. Hageja esitas pärast töösuhte lõppemist
  3. novembril 2016 kostjale avalduse, „kutsehaigushüvitise maksmiseks ja lisakulude hüvitamiseks“ alates
  4. juulist
  5. Ringkonnakohus leiab, et hageja pidi olema kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teadlik hiljemalt
  6. juulist 2014, seda on hageja ise oma avalduses ka kinnitanud. Hagi esitati
  7. mail 2019, seega on hageja nõue hüvitise saamiseks TsÜS § 153 lg 1 alusel aegunud.
  8. Kostja esitas ühe alternatiivina seisukoha, et aegumistähtaega saab arvestada ka
  9. maist 2016, so. päevast, millal hageja esitas omal soovil töölepingu ülesütlemise avalduse. Ringkonnakohus märgib, et senises kohtupraktikas on aegumistähtaega arvestatud tööandja poolt ülesöeldud töölepingu lõppemise või ka sellele järgnevast päevast. Käesolevas asjas ütles töötaja töölepingu üles omal soovil, tema sissetulek oli eelnevalt kutsehaiguse tõttu juba vähenenud, seega oleks alus alternatiivselt tuvastada, et aegumistähtaeg hakkas kulgema hiljemalt
  10. maist
  11. Ka sellise tähtja arvestamise korral on hageja nõue aegunud.
  12. Kuna hagi jäeti rahuldamata, tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja TsMS § 175 lg 1 alusel määrab ringkonnakohus kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Poolte menetluskuludeks on õigusabi tasu. Ringkonnakohus ei hinda õigusabi tasu vajalikkust ja põhjendatust sisesuhtes vaid määrab kindlaks kostjale hüvitatava menetluskulu rahalise suuruse.
  13. TsMS § 175 lg 1 järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust arvestades. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et tegu oli keskmisest keerukama ja mahukama kohtuasjaga. Selles vaidluses taotles kostja põhjendatult vaheotsuse tegemist ning oluline kaal oli aegumise küsimusel, mis ei ole iseenesest keerukas õiguslik küsimus. Maakohus ei võtnud arvesse ka asjaolu, et eelduslikult on kostja esindajal väiksem töömaht ning suurem koormus menetluses on hagejal, kes peab põhjendama ja tõendama enda nõuet. Samuti ei ole vajalik kahe advokaadist esindaja olemasolu. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja esindaja ajakulu 49,7 töötundi maakohtu menetluses on ülepaisutatud ning ei võta arvesse asjaolu, et kostja võis selle menetluse osaliselt ise põhjustada enda käitmusega, kuna pooled ei vaidle, et kutsehaigus kujunes välja kostja juures töötades. Kuna menetluskulude kindlaksmääramine on oma olemuselt kahju hüvitamise nõue, tuleb ka menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel arvestada kahju hüvitamise üldpõhimõtteid, seehulgas

§ 139

lõiget 1, mille alusel vähendatakse kahjuhüvitist juhul, kui kahjustatud isikul on osa kahju tekkimisel, ning

§ 140

lõiget 1 , mille alusel võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Kuna hagi aluseks oli tervise kahjustamine, mis tekkis kostja ettevõttes töötamise ajal, oleks

§ 140

lg 1 mõttes äärmiselt ebaõiglane mõista hagejalt välja kostja kasuks 7606 euro suuruse menetluskulu. Seega vähendab ringkonnakohus TsMS § 175 lg 1,

§ 139

lg 1 ja

§ 140

lg 1 alusel 10 kostja vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurust ning määrab selleks 12 töötundi, s.o 1836 eurot (153 x 12, ilma käibemaksuta).

  1. Ringkonnakohus leiab, et kohtuotsuse punktis 14 märgitud põhjustel ei ole vajalik ja põhjendatud ka kostja õigusabikulu ringkonnakohtus 24,12 tundi. Ringkonnakohtus oli sisulise vaidluse all vaid aegumise küsimus, mispärast on koostoimes kohtuotsuse punktis 14 märgituga vajalik ja põhjendatud kostja esindaja ajakulu ringkonnakohtus neli töötundi, kokku 612 eurot. Kokku on kostjale hüvitatavad vajalikud ja põhjendatud menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 2448 eurot (1836+612, ilma käibemaksuta).
  2. Menetlusosaliste taotlusel ja TsMS § 177 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/digitaalselt allkirjastatud/ 13.05.2025 vigade parandamise määrus RESOLUTSIOON

  1. Parandada Tartu Ringkonnakohtu
  2. veebruari 2023 otsuses esinev ilmne ebatäpsus A.A. isikukoodi osas.
  3. Lugeda Tartu Ringkonnakohtu
  4. veebruari sissejuhatuses A.A. isikukoodiks XXXXXXXXXXXX. 11 2023 otsuse

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.