← Eesti

1-06-9526/15

Obsah (6)§ 263§ 199§ 65§ 64§ 74§ 236

1-06-9526 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. märtsil 2007.a., Tallinnas Kriminaalasja number 1-06-9526 Kohtukoosseis eesistuja Igor Amann, liikmed Meelika Aava,

§ 263p.1,4 järgi, Y.

C süüdistuses

§ 199lg.2 p.4,5,7 ja § 263 p.1,4 järgi; Q.

T süüdistuses

§ 263p.1, 4 järgi; Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 19.jaanuari 2007.a.

otsus Apellatsiooni esitaja vandeadvokaat Matti Reinsalu ja vandeadvokaat Mati Maksing Prokurör Merike Lugna Süüdistatavad: F. W ik: XXXXXXXXXXX, XXX, eluk. XXX, kohtulikult karistatud 11.augustil 2004.a. Järva Maakohtu poolt

§ 199lg.2 p.7, 8 järgi 3 kuu vangistusega tingimisi 18 kuulise katseajaga; Y.

C ik: XXXXXXXXXXX, töökoht: AS X, XXX, eluk. XXX, varem kahel korral kohtulikult karistatud: 11. augustil 2004.a.Järva Maakohtu poolt

§ 199lg.2 p.7,8 järgi 3 kuu vangistusega tingimisi 18.

kuulise katseajaga; 2. novembril 2004.a. Järva Maakohtu poolt

§ 199lg.2 p.4,7,8 järgi 1 a.

vangistusega tingimisi, katseajaga 2 a. 6 kuud, vahi alla viibis 19-20 juulini 2005.a; Q. T ik: XXXXXXXXXXX, XXX, eluk. XXX, varem kohtulikult karistamata. Kaitsjad vandeadvokaat Matti Reinsalu, vandeadvokaat Mati Maksing RESOLUTSIOON Tühistada Pärnu Maakohtu

  1. jaanuari 2007.a. otsus täies ulatuses ja kriminaalasi saata samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Vandeadvokaadi M. Reinsalu apellatsioonid ja vandeadvokaat M. Maksingu apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtumääruse terviktekst tehakse teatavaks kohtukantselei kaudu
  2. märtsil 2007.a., kuid selle peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Asjaolud ja menetluse käik Üldmenetluse korras tehtud Pärnu Maakohtu 19.jaanuari 2007.a. otsusega: F. W tunnistati süüdi

§ 263

p-de1, 4 järgi ja karistati 10 kuu vangistusega.

§ 65lg 2 alusel seda karistust suurendati Järva Maakohtu 11.

augusti 2004.a. otsuse järgi ärakandmata karistuse, 3 kuu vangistuse võrra ning lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi mõisteti vangistus tähtajaga 1 a 1 kuu; Y. C tunnistati süüdi

§ 199

lg 2 p-de 4, 5, 7 järgi ja karistati 5 kuu vangistusega;

§ 263

p-de 1, 4 järgi ja karistati 10 kuu vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks mitme kuriteo eest 1 a ja 1 kuu vangistust, mida

§ 65lg 2 alusel suurendati Järva maakohtu 11.

augusti 2004.a. otsuse järgi ärakandmata karistuse - 11 kuu ja 19 päeva - võrra ning lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi mõisteti 2 a 19 päeva vangistust; Q. T tunnistati süüdi

§ 263

p-de 1, 4 järgi ja karistati 10 kuulise vangistusega, mida

§ 74

lg 1 kohaselt tingimisi ei pööratud täitmisele 18 kuu pikkuse katseaja jooksul kui süüdimõistetu täidab kontrollnõudeid kriminaalhooldaja järelevalve all. Sama kohtuotsusega N. O tunnistati süüdi ja karistati

§ 263

p-de 1, 4 järgi ning N.B tunnistati süüdi ja karistati

§ 199

lg 2 p-de 5, 7 ja § 263 p-de 1, 4 järgi, kuid nende osas kohtuotsust apellatsiooni korras ei vaidlustata. F. W, Y. C ja Q. T tunnistati

§ 263p-de 1, 4 järgi süüdi selles, et süüdistatava Q.

T ja kannatanu X vahel varem asetleidnud tüli ajendil

  1. juunil
  2. a, kella 20.00 paiku, avalikus kohas, Paide linnas, Pärnu tänaval asuva perearstikeskuse kõrval, R. N ja M. A nähes, grupis rikkusid avalikku korda. Süüdistatav F. W lõi rusikaga kannatanut X näopiirkonda, süüdistatav Y. C lõi kannatanut X jalaga keha piirkonda ja süüdistatav Q. T lõi kannatanut X korduvalt jalaga selja piirkonda. Süüdistatavate vägivallateod põhjustasid kannatanule Xle põrutushaava vasakul oimupiirkonnas, peaajuvapustuse ja vasaku käe neljanda sõrme põrutuse, riivasid avalikku kindlustunnet, tekitasid kannatanus ja kõrvalseisnud isikutes hirmu. Y. C tunnistati

§ 199lg 2 p-de 4, 5, 7 järgi süüdi selles, et tema 19.

juulil 2005.a., Türil, XXX kaupluse kõrval, grupis N.B-ga, võõra vara omastamise eesmärgil, avalikult võttis ära kannatanult U. Slt 300 kr. maksva rahakoti koos selle olnud 460 kr. ja 50 senti sularahaga, passi, ID- kaardi, pensionitunnistuse, haigekassakaardid, pankade kontonumbrikaardid ja raamatuklubi liikmekaardi. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus 2

(7)Vandeadvokaadi M. Reinsalu apellatsioonide kohaselt ei ole süüdistatavad F. W ja Q. T neile

§ 263p-de 1, 4 järgi inkrimineeritud kuritegu toime pannud.

Süüdistatav F. W ei viibinud 28.juunil 2005.a õhtul Paides ega võtnud osa avaliku korra grupilisest rikkumisest. Süüdistatav F. W oli enne

  1. a jaanipäeva koos tunnistaja G. Bga, juhutransporti kasutades Saksamaale reisinud, kus viibides külastas Bühli linnas elavat Ada nimelist sugulast. Tunnistaja G. B on ütlustes kinnitanud koos süüdistatava F. Wga enne jaanipäeva Eestist lahkumist ja pooleteise nädala kestel Saksamaal viibimist. Tunnistaja T. T ütluste kohaselt elab Ada nimeline sugulane Bühli linnas Saksamaal. Kannatanu X ja tunnistajate Ä. E, N. P, E. A, E. A, R. N, M. A, V. T ütlused on vastuolulised. Tunnistajad on kohtus selgitanud, et kohtueelsel uurimisel oli menetleja nimetanud võimalike ründajatena XXX. See asjaolu seab kahtluse alla kohtueelsel menetlusel antud tunnistajate ütlused süüdistatavate äratundmise kohta. Kohtuistungil tunnistajad loobusid kohtueelsel menetlusel antud ütlustest. Kannatanu X on kohtus selgitanud, et 28.juunil 2005.a. õhtul üleelatu tõttu ei pruugi eeluurimisel antud ütlused olla täpsed. Süüdistatav Q. T on selgitanud, et
  2. juuni 2005.a. päeval oli ta Paides, Säästumarketi juures koos tütarlastega, kellest tundis N. Pt ja Liia nimelist tütarlast. Läheduses olid kohalikud poisid ruladega. Süüdistatav Q. Tl tekkis kohalike noorukitega, kelle hulgas oli X konflikt ja ta põgenes ning sõitis bussiga Türile. Paidesse ta tagasi minna ei julgenud ega kutsunud sinna ka oma vendasid. Vend Y oli Kohilas tüdruksõbra juures, venna F asukohta ta ei teadnud. Apellandi hinnangul pole vaidlust, et süüdistataval Q. Tl oli 28.juuni 2005.a. päeval Paides tüli kohalike noorukitega. Samuti pole vaidlust selles, et sama päeva õhtul Paides rünnati kannatanut X. Kriminaalasja menetluse käigus pole aga selgunud ründajate täpset hulka ega nende isikuid ja nendest igaühe kuriteost osavõtu astet. Kohtus ülekuulatud tunnistajate Ä. E, R. N, M. A. N. P, E. A, V. T ütluste kohaselt nad kas ei näinud ise vahetult kannatanu peksmist või nägid ründajaid selja tagant või ei tea nende täpset arvu ega oska öelda nimesid. Tunnistaja E. A selgitas kohtus, et kuulis sõbrannalt OOO nime ja XXX nime sai politseilt teada. Tunnistaja V. T võttis kohtus omaks, et eeluurimisel oli ebaõigeid ütlusi andnud. Mitmed tunnistajad väitsid kohtus, et eeluurimisel on menetleja nimetanud ründajatena vendasid XXX ning sellest olid tunnistajate antud ütlused ka mõjutatud. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et kohtus ristküsitlusel antud tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed hirmu tõttu süüdistatavate ees. Kohtus tunnistajaid ei hirmutatud ega ähvardatud, mistõttu kohtus antud ütluste õigsuse kahtluse alla seadmine on oletuslik ja vastuolus KrMS § 15 lg.1 sätestatuga. Kohtueelsel menetlusel antud ütluste eelistamine on vastuolus põhimõttega kontrollida kohtuistungil kõikki tõendeid ning üldmenetluses kaoks kohtus asja sisulise läbivaatamise mõte. Seetõttu taotletakse F. W ja Q. T suhtes maakohtu otsuse tühistamist ja ringkonnakohtu otsusega F. W ja Q. T

§ 263p-de 1, 4 järgses süüdistuses õigeksmõistmist.

Vandeadvokaat M. Maksingu apellatsioonis vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust Y. C süüdimõistmises ja karistamises

§ 263p-de 1, 4 ja § 199 lg 2 p-de 4, 5, 7 järgi.

Apellant leiab, et tema apellatsioonis käsitletud kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu peaks ringkonnakohus laiendama kohtuliku arutamise piire süüdistatavatele F. Wle, Q. Tle, N. Ole, N.B-le. Maakohus kuulutas kohtuotsuse ilma süüdistatavate F. W ja N.B juureolekuta (v.t. III kd. tl. 164 ), mida Riigikohus on käsitlenud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumisena. Kohtueelsel menetlusel asetleidnud kriminaalmenetluse õiguse oluline rikkumine seab kahtluse alla selles menetlusstaadiumis kogutud tõendite usaldusväärsuse. 3

(7)Apellandi hinnangul kuulati süüdistatav Y. C tunnistajana üle
  1. augustil 2005.a., kuigi juba
  2. juuni 2005.a. toimunud kannatanu X ülekuulamisel oli menetlejale XXX nimi teada. Tunnistaja Ä. E on
  3. juulil 2005.a. antud ütlustes viidanud Y. Cle kui süüteo täideviijale. Seega pidanuks menetleja Y. Cle selgitama kahtlustatava õigusi ja ta kahtlustatavana üle kuulama ning ülekuulatava alaealisuse tõttu kaasama menetlustoimingusse kaitsja. Toimikus on vandeadvokaadi M. Reinsalu volikiri
  4. augustist
  5. a( I kd., tl. 81, kuid v.t. ka tl. 121 adv. M. Reinsalu order
  6. 07.2005.a. olemas) , seega polnud kaitsjat alaealise Y. C ülekuulamise juures. Kahtlustatavale Y. Cle õiguste tutvustamine leiab aset 20.jaanuari
  7. a ülekuulamisel. Ülekuulamise protokollis viidatakse
  8. oktoobril 2005.a. asetleidnud ülekuulamisele, kuid apellant selle ülekuulamise protokolli kriminaaltoimikust ei leidnud ( v.t. tl. 127-129 kahtlustatavana ülekuulamine olemas ). Tunnistaja ja kahtlustatava, s.h. alaealise kahtlustatava õigused kriminaalmenetluses on erinevad, seetõttu on kahtlustatava asetamine tunnistaja rolli nii kaitseõiguse kui kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Sarnane kriminaalmenetluseõiguse oluline rikkumine on aste leidnud

§ 199lg 2 p-de 4, 5, 7 järgi esitatud kahtlustuse menetlemisel.

Alaealine Y. C peeti kahtlustatavana kinni

  1. juulil
  2. a( vt. I kd. tl. 119-120 ), kuid kaitsja osavõttu menetlustoimingust ei nähtu. 20.juulil 2005.a. kuulati Y. C üle tunnistajana. Volikirja esitanud kaitsja roll selle menetlustoimingu juures on selgusetu ( I kd. tl. 121, 122-123 pöördel ).
  3. novembri
  4. a kohtuistungil kannatanu X selgitas, et 28.juuni 2005.a. õhtul näitas politsei talle võimalike kahtlustatavate pilte. Sellise menetlustoimingu protokolli kriminaaltoimikus ei leidu. Äratundmiseks esitamise protokoll on koostatud
  5. augustil
  6. a ning selle usaldusvääruse seab kahtluse alla uurimisasutuse poolt kannatanu teatud isikute äratundmisele mõjutamine. Kohtuistungil kannatanu X ei osanud viidata ühelegi süüteo toimepannud isikule. Samalaadne rikkumine on aset leidnud kannatanu U. Sle isikute fotode järgi äratundmiseks esitamisel. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et vastav menetlustoimingi viidi läbi
  7. juulil
  8. a ajavahemikul kell 21.35 kuni 22.
  9. Kannatanu kohtus antud ütluste järgi ta kuriteo päeval näidatud piltidel kedagi ära ei tundnud ja päev hiljem näidati talle uusi fotosid. Tunnistaja M. I kohtus antud ütluste järgi nägi ta politseis kannatanut fotodega tutvumas hommikusel ajal ning kannatanule olid äratundmisel isikute nimed teada. Kannatanu enda väitel sai ta süüdistatavate nimed teada alles kohtukutse kaudu. Apellant leiab, et menetleja on kannatanut U. S isiku äratundmisele suunatud. Kannatanu poolt kirjeldatud ja protokollitud isikutunnused on sedavõrd üldsõnalised, et nad isiku tegelikku äratundmist ei võimalda. Apellanti väitel on kohtueelsel menetlusel asetleidnud kriminaalmenetluse õiguse rikkumise ulatus ja olulisus sedavõrd suur, et kohtul pole võimalik teha muud otsust kui õigeksmõistev kohtuotsus. Osundades mitmele Riigikohtu otsusele leiab apellant, et süüdistusaktis ja vaidlustatud kohtuotsuses kirjeldatud teod ei vasta

§ 236süütekoosseisule avaliku korra rikkumise tunnuse puudumise tõttu.

Süüdistusaktis ega kohtuotsuses pole esitatud objektiivseid tõendeid avaliku korra ja õigusrahu rikkumise kohta. Kohtualuse ja kannatanu vaheline peksmine algas isiklikul motiivil ja pole millegagi tõendatud selle ülekasvamine raskeks avaliku korra rikkumiseks. Ühele peksmist pealt näinud tunnistajale viitamine pole selleks piisav tõend. Süüdistuses

§ 199

lg 2 p-de 4, 5, 7 järgi pole tunnistajate ütluste ega muude faktiliste asjaoludega tõendatud süüdistataval Y. C võõra asja omastamise eesmärgi olemasolu. Samuti pole inkrimineeritud varguse puhul tõendatud Y. C poolt kuriteo kaastäideviimine. 4

(7)Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktikale tuginedes leiab apellant, et kohtuotsus on ebaõigesti rajatud kannatanu ja tunnistajate kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, millised aga lahknevad nende isikute kohtuistungil antud ütlustest. Ütluste vastuolu korral pidanuks kohus need ütlused ebausaldusväärse tõendina kõrvale jätma, mitte eelistama kohtuvälises menetluses saadud ütlusi kohtus kontrollitud tõendile. Maakohus on faktilisi asjaolusid esitamata oletuslikult leidnud, et kannatanu ja tunnistajad süüdistatavaid kardavad. Y. Cle on esitatud süüdistus kannatanu X löömises jalaga keha piirkonda. Samas pole kannatanul keha piirkonnas vigastuse või löögijälje esinemist kindlaks tehtud. Kohtuotsusest ei selgu, kuidas kujunes kohtu veendumus kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Riigikohtu praktika kohaselt võib kohtotsus tugineda ka ühel tõendil, kuid siis peab kohus selgitama, miks loeb ta kohtualuse süüd eitavad ütlused ebausaldusväärseks. Kannatanu X ütlused on ebakindlad ning maakohus on seda ka möönnud. Sellises olukorras tuleks pöörata tähelepanu kannatanu poolt kohtus öeldule selles, et
  1. juuni 2005.a. sündmused viisid ta seisukorda, kus ta adekvaatseid ütlusi anda ei suutnud. Tunnistajate V. P ja V. T ütlused pole tõendina usaldusväärsed, sest esimene on võtnud osa kriminaalasja kohtueelsest menetlusest ja teist pole kannatanu sündmuspaigal viibinud isikuna ära tundnud. Maakohus on jätnud tähelepanuta või arvestamata kõik tõendid, mis kinnitavad Y. C
  2. juunil 2005.a. õhtul Paides mitteviibimist. Kuigi Riigikohus on selgitanud, et aktiivse kaitse korral peab isik oma kaitseväite tõepõhja kindlakstegemise omal initsiatiivil kohtule kontrollitavaks tegema, ei tähenda see, et süüdistataval lasub üldine kohustus tema käitumise osas kerkinud kahtlustuse kõrvaldamiseks. Kohtueelse menetluse eripärast lähtuvalt eeldavad kaitsja ja kahtlustatav, et kohtueelne menetleja kontrollib ka nende või tunnistajate poolt nimetatud isikute teadmisi kahtluse aluseks olevates asjaoludes. KrMS § 7 lg 2 järgi ei ole kriminaalmenetluses keegi kohustatud oma süütust tõendama. Esimese astme kohus on jätnud hindamata tunnistajate D. T, E. B, A. U ütlused, mille kohaselt Y. C viibis 20.kuni
  3. juunini
  4. a kogu aeg Kohilas ning F. W ja N. O ei saanud
  5. juunil Paides viibida. Tunnistajad R. N ja M. A samuti ei tundnud Y. C ära isikut, kes sündmuspaigal viibis. Süüdistuse kohta ümberlükkamatute tõendite esitamine lasub prokuratuuril ning kõrvaldamata kahtluse korral tuleb kohtul otsus langetada süüdistatava kasuks. Maakohus on tõendeid hinnanud valikuliselt ja pole vahetult uurinud ühtegi süütõendit

§ 263

järgses süüdistuses.

§ 199

lg 2 p-de 4, 5, 7 järgses süüdistuses nimetab maakohus ainsa süütõendina kannatanu U. S ütlusi. Tunnistaja M. K ütlustest nähtuvalt oli kannatanu väga purjus. Kannatanu on ka ise alkoholi tarvitamist tunnistanud. Seega ei tarvitse kannatanu arusaam toimunu asjaoludest tegelikkust kajastada. Kohtus avaldas kannatanu U. S, et saalis viibib vaid üks tema vastu kuriteo toimepannud isik. Järgnevalt kordab apellant varem esitatud väiteid tõendite kohtukõlbulikkuse osas. Süüdistatav N.B on omaks võtnud varguse üksi toimepanemise. Tema ütluste järgi võttis ta kannatanu rahakoti pingilt, kuhu viimane selle ise asetas. Kohtus süüdistatav N.B teadis nimetada rahakotis olnud rahasumma suurust ja avaldas, et andis raha kannatanule tagasi. Kohtus pole selgunud ühtegi tõendit varguse täideviimises Y. C poolt. Varguse eest karistuse mõistmisel pole maakohus kaalunud vangistusele alternatiivse karistuse kohaldamist. Apellant on kohtule esitanud tõendid selles, et Y. C on oma elu asunud ümber korraldama. Need positiivsed muutused on tingitud asjaolust, et varem mõistetud karistused on jäänud täitmisele pööramata. Kaitsja järelepärimisele esitatud Karistusregistri andmetel pole Y. Cl tasumata ühtegi varem määratud rahatrahvi ega rahalist karitust. Kohtu seisukoht vangistusega karistamise osas ei ühti kriminaalhooldusametniku täiendava ettekandega selles, et viimase poole aasta jooksul on Y. C teinud uskumatu pöörde positiivsuse suunas ning vangistuse kohaldamine ei oleks otstarbekas. Riigikohtu lahendeid tsiteerides rõhutab apellant vajadust alaealiste puhul tähele panna, et karistuse 5

(7)mõistmine kujundaks alaealise arusaama ühiskondlike normide sidususest ning ei takistaks tema ühiskondlikku integreerumist. Tsiteerides Laskekaitseseaduse ja Laste õiguste konventsiooni sätteid jõuab apellant veelkord järeldusele, et Y. C vangistusega karistamine pole otstarbekas ega vajalik. Apellant taotleb Pärnu Maakohtu 19. jaanuari 2007.a. otsuse tühistamist Y. C

§ 199

lg 2 pde 4, 5, 7 ja § 263 p-de1, 4 järgi süüdi tunnistamise ja karistamise osas ning uue otsusega Y. C nimetatud süüdistustes õigeksmõistmist. Selle taotluse rahuldamata jätmisel või osalisel rahuldamisel taotletakse Y. Cle tähtajalise vangistusena mõistetud karistuse tingimisi täitmisele mittepööramist või selle üldkasuliku tööga asendamist. Apellant taotleb menetluskulude riigi kanda jätmist. Menetluskulude arvestuse lubab apellant esitada ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja tutvunud kriminaalasja materjalidega, nõustub apellatsioonide väitega selles, et vaidlustatud kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus on asetleidnud kriminaalmenetluse õiguse oluline rikkumine. Pärnu Maakohtu

  1. jaanuari 2007.a kohtuistungi protokolli kande kohaselt ( III kd., tl.164 ) teatas kohus, et läheb nõu pidama ning et kohtuotsuse resolutiivosa kuulutatakse 19.jaanuaril
  2. a. Süüdistatavad F. W, Y. C, Q. T N. O, N.B kinnitasid allkirjaga, et neile on kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise aeg ( III kd., tl. 165 ) ning kohtusse mitteilmumise tagajärjed teada. Kohtuistungi protokolli kohaselt ei viibinud
  3. jaanuaril
  4. a kohtuotsuse resolutivosa kuulutamise ajal kohtusaalis süüdistatavad F. W ja N.B. Kohus määras saata kohtuotsuse koopiad kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise ajal kohtusaalis mitte viibinud süüdistatavate F. W ja N.B elukohtade aadressidel. Riigikohus on
  5. jaanuari
  6. a otsuses nr 3-1-1-106-06 selgitanud, et Põhiseaduse § 24 lg.2 kohaselt on igaühel õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. KrMS § 269 lg 1 järgi toimub kriminaalasja arutamine süüdistatava osavõtul ning süüdistatava ilmumata jäämise korral lükatakse kohtulik arutamine edasi. Sellest võib kohus kõrvale kalduda üksnes KrMS § 269 lg. 2 loetletud erandlikel asjaoludel, millede loetelu on ammendav. Samuti on lubatud kriminaalasja arutamine ilma süüdistatava juuresolekuta KrMS § 267 lg-s1 või § 334 lg-s 1 nimetatud alustel. Kriminaalmenetluses seadustiku X peatükis kirjeldatud kohtumenetlus maakohtus hõlmab kohtuliku eelmenetluse järel, kohtuistungi rakendamise, kohtuliku uurimise, kohtuvaidlusi ja süüdistatava viimase sõna, kohtuotsuse tegemise ja selle kuulutamise. Süüdistatava kohaloleku vajalikkus kohtuotsuse kuulutamisel tuleneb KrMS § 315 sätestatud nõudest, mille järgi kohtunik peab veenduma, et süüdistatav on kohtuotsusest aru saanud ja vajadusel kohtuotsust selgitama. KrMS § 2 p 4 kohaselt on Riigikohtu lahend küsimuses, mis on tõusetunud seaduse kohaldamisel kriminaalmenetlusõiguse allikaks. Seetõttu on eeltsiteeritud Riigikohtu otsuses avaldatud seisukoht seaduse kohaldamises alama astme kohtutele siduv. Vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamine leidis aset ilma süüdistatavate F. Wi ja N.B kohtusaalis kohal olekuta. Kriminaalasja arutamisel pole selgunud KrMS § 267 lg 1 või § 269 lg 2 nimetatud aluste esinemist, mis võimaldanuks esimese astme kohtul kriminaalasja arutamist, s.t. kohtuotsuse kuulutamist, ilma süüdistatavate F. W ja N.B kohalolekuta. Neil asjaoludel käsitleb ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamist ilma süüdistatavate F. W ja N.B juuresolekuta KrMS § 339 lg 1 p-s 2 nimetatud kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumisena, mille kõrvaldamine apellatsioonimenetluses pole võimalik. Olukorras kus kriminaalmenetluse oluline rikkumine on kindlaks tehtud süüdistatava N.B osas kelle suhtes pole apellatsiooni esitatud, peab ringkonnakohus võimalikuks apellatsioonide piirest väljuda. 6

(7)Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 2 p 2; § 338 p 3; § 339 lg 1 p2; § 341 lg 1 ringkonnakohus tühistab Pärnu Maakohtu
  1. jaanuari 2007.a. otsuse täies ulatuses ja saadab kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et Riigikohtu lahendites nr.3-1-1-52-06 ja 3-1-1-68-06 rõhutatakse, et KrMS § 288 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse kohaselt on isikuliste tõendite kohtuliku uurimise põhimeetodiks ristküsitlus. Ristküsitluse puhul toimub tõendina kasutatavate ütluste saamine kohtumenetluse poolte ühise ja teineteise tõendusallikaid aktiivselt kontrolliva tegevuse tulemina. Ristküsitlus tagab tõhusa kaitse, kuna kaitsjal on teisesküsitluses võimalus süütava tunnistaja või kannatanu ütluste usaldusväärsuts kontrollida. Seega ei ole kohtueelses menetluses antud ütlustel samasugune tõenduslik tähendus nagu ristküsitlusel antud ütlustel. KrMS § 289 lg. 1 märgitud kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste ristküsitluses käigus avaldamine teenida eranditult vaid tõenduseseme seisukohalt tähtsate asjaolude meenutamise ja ristküsitlusel antud ütluste usaldusvääruses kontrollimise eesmärkki. Kohus võib selle järelmina asuda seisukohale, et kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, kuid ei saa neid jätta kõrvale ning kohtuotsust rajada kohtueelse menetluse käigus antud ütlustele. Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-105-06 antud selgituse kohaselt võib olukorras, kus tunnistaja ei mäleta kohtus ristküsitlemisel tõenduseseme olulisi asjaolusid, neid talle meelde tuletada tuginedes tema kohtueelses menetluses antud ütluste protokollile. Seejuures tuleb lähtuda eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu ja see ei tohi kujuneda ülekuulamisprotokolli täies mahus ettelugemiseks. Kohtueelse menetluse dokumendi avaldamise hulatus ja asjaolud peaks olema kohtuistungi protokollis kajastatu põhjal jälgitav. Kui vaatamata neile püüdlustele tunnistaja mälu ei taastu ja teda ei ole võimalik ristküsitleda, on tema eeluurimisel antud ütluste tõendina, s.h. prokuröri poolt esitatud süüdistust kohtus toetava tõendina, kasutamine välistatud. Tunnistajalt, kannatanult saadava tõendusteabe hulk ja kvaliteet on kohtumenetluse poolte, s. h. kohtus riiklikku süüdistust esindava prokuröri vastutusalas. Võistleva menetlusloogikaga on kooskõlas, et kohtumenetluse pool veendub enne tunnistaja kohtuistungile kutsumist selles, et tunnistajast on kohtuasja jaoks ka reaalselt kasu. Olukorras kus menetletava süüdistusasja tõenduslik baas on nõrk ning võib osutuda üldmenetluses ebapiisavaks on kohaseks lahenduseks erinevad lihtsustatud menetlused või kriminaalmenetluse lõpetamine. Kohtu ülesandeks ei ole kohtueelse menetluse käigus saadud tõendite abil süüdistuse toetamine. Seoses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kindlakstegemise ja kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmisega ei pea ringkonnakohus vajalikuks apellatsioonides esitatud muude väidete käsitlemist. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg.2 p.2 ja § 339 lg.1 p.2 ringkonnakohus tühistab täies ulatuses Pärnu Maakohtu
  2. jaanuari 2007.a. otsuse ning saadab kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Vandeadvokaatide M. Reinsalu ja M. Maksingu apellatsioonid jätta rahuldamata. IGOR AMANN MEELIKA AAVA JÜRI PAAP 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.