Obsah (9)

§ 37§ 68§ 7§ 38§ 66§ 2861§ 337§ 175§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kriminaalasi Tartu Ringkonnakohus 10. aprill 2025 1-24-5449 Ingeri Tamm, Erkki Hirsnik ja Tiit Lõhmus Jevgeni Barin

§ 37lg 3).

Tunnistusi andva isiku ülekuulamisel on keelatud esitada talle suunavaid küsimusi (

§ 68lg 4).

Ülekuulamine algab tavaliselt avatud küsimusega, millele ülekuulatav saab vastata vaba jutustusena.

§ 7

74 lg-st 4 tulenevalt võib tunnistaja ülekuulamisel pärast vaba jutustamist kirjutada ütlused ülekuulamisprotokolli omakäeliselt.

§ 38

lg 6 sätestab kannatanu õiguse tutvuda menetlustoimingu protokolliga ning teha menetlustoimingu tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse. Seega oli J.P-K. l võimalik kohtueelses menetluses ülekuulamisel täpsustada sündmuse detaile nii põhjalikult, kui ta vajalikuks pidas ning vajadusel kanda menetlustoimingu kohta protokolli avaldusi. Sestap ei pea ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga eluliselt usutavaks, et kannatanu mälu aasta tagasi toimunud sündmuse detailide osas võrreldes kohtueelses menetluses antud ütlustega kohtuistungi aja seisuga paranes. Kannatanu väitis ka ise kohtuistungil, et seda, mida ta kohtueelses menetluses ja politseinikele rääkis, ta ei mäleta (I kd, tl 60 ja 61).

1. Tunnistaja N.P-K. nägi, kuidas J. Barinov lõi ema J.P-K. t näkku. Kaitsja leiab, et selline tunnistus on vastuolus nii J. Barinovi kui ka kannatanu J.P-K. ga ütlustega, kelle kinnitusel oli nende elutoas viibimise ajal lastetoa uks kinni. Kohtukolleegium märgib, et selleski osas on kannatanu J.P-K. ütlused ebajärjekindlad – kui prokuröri küsimusele, kas ta kogu aeg nägi, kas uks on kinni või lahti, vastas kannatanu: „Uks oli kinni“ (I kd, tl 63), siis kohtu küsimusele vastab ta, et juustest sikutamist ja käega näkku saamist nägid lapsed pealt (I kd, tl 63 pöördel). Järelikult ei ole tunnistaja ütlused kannatanu omadega vastuolus, sest viimane tunnistas kohtule, et lapsed olid vägivalla tunnistajateks.
2. Isegi kui nõustuda kaitseversiooniga selles, et lastetoa uks oli süüdistatava ja kannatanu tüli ajal kinni, ei muuda see ebausaldusväärseks tunnistaja N.P-K. ütlusi, et ema näkku löömist nägi ta magamistoast elutuppa minnes, kui soovis vaadata, miks nad omavahel riidlevad (I kd, tl 61). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et konflikti ajal ei saanud kannatanu keskenduda sellele, kas lastetoa uks on kinni või lahti olenemata sellest, et ta suutis ümbrust adekvaatselt tajuda. Tavapäraselt suunavad tülitsejad tähelepanu teisele osapoolele, jõudmata registreerida kõiki ümbruses toimuvaid sündmusi. Kannatanu on süüdistatavat kirjeldanud kui äkilist ja emotsionaalset inimest, kes reageerib kõige peale teravalt, hakkab karjuma, kätega vehkima ning ei rahune pikalt (I kd, tl 61 pöördel). Tunnistaja A.P. e ütlustest nähtuvalt oli J. Barinov sündmuskohal ärritunud, tõstis politseiga suheldes häält ja rääkis emotsionaalselt (I kd, tl 64 pöördel). Seega olid nii kannatanu kui ka süüdistatav erinevatel põhjustel endast väljas, mistõttu võis neile jääda N.P-K. poolt elutoa ukse avamine märkamata.
3. Kaitsja märgib veel, et tunnistaja A.P. ei saa kinnitada, et süüdistatav lõi kannatanut näkku, sest ta rääkis edasi kannatanult kuuldut. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tunnistaja ütlusi on võimalik tõendamisel kasutada vastavalt

§ 66lg 21 p-le 2.

A.P. sai toimunud sündmusest teada kannatanu J.P-K. lt vahetult sündmuskohal ajal, kui kannatanu oli veel tajutu mõju all ning tõe moonutamiseks tal põhjust ei olnud. Tunnistaja A.P. e ütlused tõendavad, et kannatanu rääkis talle käega näkku löömisest ning see kattub tunnistaja N.P-K. ütlusega, samuti kannatanust tehtud fotodega. Need tõendid lükkavad ümber J. Barinovi ennastõigustavad ütlused.

1. Kaitsja hinnangul näitavad kannatanu ütlused, milles ta tunnistab, et J. Barinov tiris teda juustest, tema soovimatust J. Barinovi tegevust õigustada. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja leiab, et J.P-K. ütluste osaline kattumine teiste tõenditega ei anna alust tema ütlusi aprioorselt kõiges usaldusväärseks tunnistada. Kohtupraktika ei välista võimalust lugeda ütlused ebausaldusväärseteks vaid osas, milles need on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja isik ei suuda mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust, muus osas aga saab neile tugineda (vt nt RKKKo
2. aprill 2015, nr 3-1-125-15, p-d 7 ja 8). Maakohus ei ole selle põhimõtte vastu eksinud ja on jälgitavalt 8 põhjendanud, miks ja millises osas on J.P-K. ütlused usaldusväärsed ja millises osas tuleb need tõendikogumist välja jätta.
3. Kaitsja leiab, et kannatanu juustest haaramise puhul ei ole täidetud kuriteo subjektiivne koosseis, sest J. Barinovil ei olnud valu tekitamise tahtlust. J.P-K. tundis vaid väikest valu. Tema valulävi on arvatavasti madal.
4. Valu subjektiivsust silmas pidades tuleb valu tekitava kehalise väärkohtlemise tuvastamiseks kõigepealt kannatanu ülekuulamisel küsida, kas ta tundis valu. Kohtupraktikas ei ole peetud aktsepteeritavaks seda, et tervel inimesel aistingu olemasolu loetakse tuvastatuks tema enda ütlusi arvestamata jättes (RKKKo
5. mai 2015, nr 3-1-1-29-15, p 11.1). Kannatanu J.P-K. tunnistas, et tundis juustest tirimisel valu (I kd, tl 59 pöördel). Kaitsja väide kannatanu madala valuläve kohta ei tugine ühelegi tõendile, jäädes paljasõnaliseks arvamuseks. Piirisituatsioonides tuleb täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Kui objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKKo
6. mai 2013, nr 3-1-1-50-13, p 12).
7. Küsimusele valu suuruse kohta vastas kannatanu: „Tunda oli, mitte päris palju, et see peanahk oleks küljest rebitud, ikka võeti niisama“ (I kd, lk 59 pöördel). Järelikult pidas kannatanu valu hinnates kõrgeimaks peanaha küljest rebimisel tekkivat valu ning selles kontekstis hindas ta temale tekitatud valu pigem väikeseks. Eeltoodust ei saa järeldada, et kannatanu valu ei tundnud või et tegu oli madala valulävega inimesega. A.P-K. i sõnul läks J. Barinov kurjaks ja haaras emal juustest kinni. Vehkis käega ja ähvardas löömisega. Juustest haaramise eesmärgiks oli panna ema rahunema (I kd, tl 61 ja 67). Kannatanu J.P-K. ütluste kohaselt sai ta juustest haaramise hetkel aru, et tuleb politsei kutsuda (I kd, lk 59 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul näitavad J.P-K. ja A.P-K. i ütlused, et süüdistatav pidi juustest haaramisel rakendama piisavalt suurt jõudu, et takistada politsei kutsumist, mis põhjustas kannatanule valuaistingu. Vastasel juhul oleks J.P-K. olukorra lahendanud ise ilma kõrvalist abi soovimata. Jõuline juustest tirimine põhjustab alati valu ja arvestades konkreetset situatsiooni, on see ka objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi hinnatav teo tüüpilise tagajärjena. Seega täidab J. Barinovi tegu ka selles osas KarS § 121 lg 1 objektiivse koosseisu. J. Barinov pani selle teo toime kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4). Arvestades eeltoodud asjaolusid, pidas J. Barinov võimalikuks ja möönis, et tema tahtlik tegu, kannatanu juustest tirimine, põhjustab viimasele valu. c) A.P-K. i löömine
8. Kaitsja seisukoht, et A.P-K. i põsel olev punetus võis tekkida konflikti käigus tekkinud ärritusest, ei vasta kogutud tõenditele. Politsei rinnakaamera salvestiselt nähtub, et uksele tulnud A.P-K. annab kohe teada, et süüdistatav lõi teda ning osutab põsele (23:16:18). Süüdistatav aga hakkab koheselt kannatanut valetamises süüdistama. Süüdistatava pöördumise peale, et kannatanu näitaks talle, kuhu J. Barinov teda lõi, näitab A.P-K. paremat põske ning räägib sellel olevast punetusest (23:22:41). Süüdistatav aga räägib talle lastekodusse panemisest. Politseinik läheneb A.P-K. ile ning viimane näitab oma põske ning avab vigastuse näitamiseks suu (23:23:43). Kuulda on kannatanu põske vaadanud politseiametniku selgitus paarimehele: „punane on see näopool“ (23:24:23). Nimetatu haakub kannatanu ütlustega sellest, et süüdistatav lõi teda käega näkku. Asjaolu, et kannatanu põsel oli punetus, ei rajane ainult A.P-K. i ütlustele, vaid seda nägid sündmuskohal ka 9 patrullpolitseinikud. A.P. kinnitas seda kohtus tunnistusi andes: A.P-K. i põsel oli punetus ja suus oli nahk vigastatud.
9. J. Barinov palub üle vaadata politsei rinnakaamera salvestise, millelt nähtub politseiniku arvamus, et A.P-K. võis ise oma põse seestpoolt katki hammustada. Ringkonnakohus märgib esmalt, et sellise haava tekitamist ei ole J. Barinovile teo tagajärjena ette heidetud. A.P. põhjendas arvamust hammustamise kohta sellega, et nemad (patrullpolitseinikud) ei ole arstid ja ei oska järeldusi teha (I kd, tl 66 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad kannatanu ja tunnistaja ütlused, et punetus kannatanu põsel tekkis J. Barinovil löögi tagajärjel. Sellist välist vigastust ei teki, kui ise põske hammustada. d) Muud taotlused ja kokkuvõte
10. Kohtukolleegiumi hinnangul on apellandi väide kõrvaldamata kahtluse olemasolust, mis tuleks

§ 7lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks, alusetu.

In dubio pro reo printsiibi poole on alust pöörduda tõendamisprotsessi lõppetapil, kui tõendikogumile antava tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs (vt RKKKo

1. mai 2007, nr 3-1-1-12-07, p 8). Selliseid kõrvaldamata kahtlusi kriminaalkolleegiumil käesolevas kriminaalasjas ei jäänud. Maakohus tuvastas korrektselt, et J. Barinov pani toime KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. J.P-K. ja J. Barinov olid sellel ajal lähisuhtes – elukaaslased, ning J. Barinov oli vägivallateo eest varem karistatud Viru Maakohtu
2. detsembri
3. a otsusega, ta viibis katseajal.
4. J. Barinov esitas koos apellatsiooniga uue tõendi – Sotsiaalkindlustusameti
5. novembri
6. a otsuse nr P260-2020-128319 Svetlana Barinoval puude tuvastamise ja sotsiaaltoetuse määramise kohta. Sellise taotluse, lisada asja materjalide juurde J. Barinovi ema kohta tehtud Sotsiaalkindlustusameti otsus, esitas kaitsja ka maakohtu istungil (I kd, tl 73). Maakohus jättis selle taotluse rahuldamata. J. Barinov ei ole selle tõendi esitamise vajadust ringkonnakohtule põhjendanud, ega sedagi, miks ta ei saanud seda tõendit varem esitada. Ringkonnakohus jätab selle otsuse

§ 2861lg 1 ja lg 2 p 2 ja 3 alusel vastu võtmata ning tagastab esitajale.

45. Eeltoodut arvestades ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu 5.

detsembri

1. a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
2. J. Barinovi kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi kulude hüvitamiseks summas 242,78 eurot (koos käibemaksuga). Kaitsja kulutas maakohtu otsusega tutvumisele ja kliendiga suhtlemisele 33 minutit ning apellatsiooni koostamisele ja esitamisele 132 minutit.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja tehtud toimingud olnud vajalikud ja ajakulu põhjendatud, mistõttu tuleb tasutaotlus rahuldada.

1. Kannatanu esindaja vandeadvokaat A. Matvejev esitas samuti riigi õigusabi kulude hüvitamise taotluse summas 131,76 eurot (koos käibemaksuga). Ta kulutas apellatsioonile vastuse kirjutamisele ja esitamisele koos maakohtu otsuse ja süüdistatava apellatsiooni õigusliku analüüsiga 60 minutit. Neidki toiminguid ja ajakulu peab ringkonnakohus põhjendatuks, mistõttu tuleb tasutaotlus rahuldada. 10
2. Kuna ringkonnakohus teeb

§ 337lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jäävad J.

Barinovil ja kannatanul tekkinud apellatsioonimenetluse kulud (kokku 374,54 eurot)

§ 185lg 2 ls 1 alusel süüdistatava kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) 11