) § 401 lg-le 1 ehk pooled on sõlminud krediidilepingu.
2-24-130523 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. 10. Kuna AS Inbank Finance sõlmis krediidilepingu oma majandustegevusega seonduvalt füüsilise isikuga, kelle osas kohtul puudub alus seostada tehingut kostja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (
lg 6), siis on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu
lg 1 mõttes.
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 11.
lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Hageja märkis, et AS Inbank Finance loovutas 30.01.2024 kostja vastase nõude Aktiva Finance Group OÜle koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid (dtl 36). Hageja lisab hagiavaldusele teatise nõude loovutamisest, mis saadeti kostja poolt lepingu sõlmimisel antud aadressile (dtl 61). Kohtu hinnangul on nõuded kehtivalt loovutatud ja kostjat on sellest nõuetekohaselt teavitatud. Järelikult oli kostja teadlik uuest võlausaldajast. 12.
lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi
Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise. Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib.
oktoobril 2010 kehtestatud rahandusministri määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“ lisas on välja toodud valem, mille järgi tuleb krediidi kulukuse määra arvutada. Krediidi kulukuse määra kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõik tasud, mida tarbija peab krediidi kasutamise eest krediidiandjale tasuma. Samuti peab krediidiandja olema teinud krediidi kulukuse määra tarbijale teatavaks. Selle kohustuse täitmata jätmisel loetakse
lg 4 järgi intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast.“ AS Inbank Finance ja kostja vahel 20.07.2020 sõlmisid tarbijakrediidilepingu nr. L89003808178 puhul on krediidi kulukuse määraks 34,60% (dtl 46). Hageja märgib, et Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 1000 eurot, intressimäära 23,90%, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva 15.07.2025, osamaksete arv 60, laenulepingu sõlmimise tasu 35,00 eurot, igakuine lepingu haldustasu 2,50 eurot kooskõlas
Krediidi andmise ajal kehtinud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukuse määr oli 20,52% ning selle kolmekordne suurus oli seega 61,56%. Seega on lepingujärgne krediidikulukuse määr väiksem kui krediidi 3 2-24-130523 andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukus määr. Seega on leping nimetatud osas kehtiv. 13. Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas C-679/18, p-d 20-23).
lg 1 kohaselt on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ja seda ka hindama.
lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamise koormis lasub hagejal (TsMS § 232 lg 1,
Eelnimetatud sätetest tuleneb, et krediidiandja peab andmete hindamise tulemusena jõudma veendumusele krediidi saaja võimelisuses lepingust tulenevate kohustuste täitmisel. See tähendab, et hageja veendumuse kujunemine peab tuginema konkreetsetele faktilistele asjaolude ja olema jälgitav. Hageja peab oma väiteid tõendama. Hageja väljatoodud asjaoludele tuginedes on kohus seisukohal, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Üldsõnaliselt registritele ja kostja kinnitustele viitamisel, ei ole võimalik tõsikindlalt hinnata tarbija tegelikku majanduslikku seisundit. Hageja on hagi p-s 1.5 (dtl 36 – 39) ning 21.02.2025 menetlusdokumendi p-s 2 (dtl 86 – 88) esitanud selgitused vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas. Esialgne võlausaldaja on selgitanud, et krediidivõimelisuse hindamise protsessis võtab Inbank arvesse nii tarbija enda poolt esitatud andmeid, Inbankil juba olemasolevaid andmeid kui ka väliste päringute teel saadud andmeid nii tarbija sissetulekute kui kohustuse kohta kui ka varasema maksekäitumise kohta. Esialgne võlausaldaja on kostja sissetulekuid kontrollinud Pensioniregistrist ning esitab kohtule sellekohase kuvatõmmise (dtl 38). Hageja märgib, et arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma (dtl 39). Hageja esitab tõendina laenutaotluse (dtl 62) ja maksehäireregistri väljavõtte (dtl 63). Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist tuvastanud, et tarbija igakuine sissetulek on ca 1270 eurot ja lepingu igakuine osamakse suurus on 32,30 eurot. Seega moodustab krediidilepingu järgne igakuine osamakse tarbija igakuisest sissetulekust ca 3%. Väljaminekuteks oli kostja taotluses märkinud 400 eurot Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud ja taotletava laenu osamakse ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 837,70 eurot (1270-400-32,30). Krediidiandja arvestab ka elatusmiinimumiga, mille sisse arvestatakse igapäevased püsikulud, ehk et kliendi igakuistest sissetulekutest peab üle jääma vähemalt statistikapõhine arvestuslik elatusmiinimum, mis oli 2020. aastal 220,48 eurot (dtl 87). Kohus selgitab, et hagis esitatud Pensioniregistri kuvatõmmisest (dtl 38) ei nähtu, kelle kohta ja millal päring tehtud on. Ekraani kuvatõmmiseid, millelt ei nähtu, kelle kohta päring on tehtud, ei saa lugeda piiavaks tõendiks. Samuti ei nähtu Taust.ee väljavõttest (dtl 63) kelle osas päring tehtud on ja millal. Nimetatud väljavõte sisaldab andmeid alates 10.05.2023, mis on mitu aastat pärast lepingu sõlmimist. Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (
Seejuures saab 4 2-24-130523 krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Riigikohus on oma määruses nr 2-21-13098/50 punktis 18 selgitanud, et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Antud juhul ei nähtu tõenditest, et laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli teostanud. Käesoleval juhul selgitab hageja (dtl 88), et ei pidanud vajalikuks kostja kontoväljavõtte küsimist. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada, et laenuandja on laenusaaja väidete pinnalt pigem eeldanud tema krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust. Hageja esitatud vastustest vastutustundliku laenamise põhimõtte osas ei selgu, kuidas on võlausaldaja kostja kohustusi kogumis hinnanud ning arvestanud laenu andmisel. Krediidiandja ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta ning andmeid ülalpeetavate kohta piisaval määral. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks ei ole piisav tuvastada üksnes isiku sissetuleku ja tema finantskohustuste suurus. Lisaks finantskohustuste täitmisele peab tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik kanda ka enda ja enda ülalpeetavate igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). Kohustus arvestada tarbija regulaarseid majapidamiskulusid tuleneb krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-st 4. Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.
lg 7 neljas lause vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede kohaldamise üksnes juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Laenuandja ei saa tugineda üksnes kostja esitatud laenutaotlustes märgitud teabele, seda mõistlikult kontrollimata. Eeltoodu kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et krediidiandja on kostjale krediidi andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Asjakohatu on hageja poolt välja toodud viide, et vastutustundlikku laenamist tõendab justkui see, et kostja täitis lepingut rohkem kui 3 aastat (dtl 87). See on asjaolu, mis toimus peale lepingu sõlmimist, mistõttu seda ei saanud krediidiandja kuidagi laenu andmisel arvestada. 14. Arvestades, et kohus on tuvastanud laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, pidi krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama vastavalt
lg-le 7, millele kohus on tähelepanu juhtinud ka 29.01.2025 kohtumääruses.
§ § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 21.02.2025 menetlusdokumendis on hageja selgitanud, et lepingu alusel sai kostja laenu 1000 eurot. Kokku on kostja teinud tagasimakseid summas 1225 eurot. Eeltoodust tulenevalt juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis pärast nõude ümberarvestust saab lugeda nõude täidetuks (dtl 88). Seega 5 2-24-130523 on hageja ise avaldanud, et
⁴ lg 7 kohase ümberarvestuse kohaselt oleks tema nõue lõppenud, st kostjal ei oleks lepingu alusel tagastamata laenu. Kuivõrd kostjal ei ole põhivõlga, ei olnud hagejal alust ka arvestada viivist ega nõuda võla sissenõudmiskulude hüvitamist.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.