Obsah (7)

§ 204§ 123§ 87§ 55§ 19§ 29§ 132

4-25-617 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. aprill 2025, Paide kohtumaja Väärteoasja number 4-25-617 Kohtunik Istungisekretär Piia Jaaksoo Gerda Raid

§ 204

lg 2 alusel loetakse rahatrahv nõuetekohaselt täidetuks, kui Tarvo Laas järgib osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu, vastasel korral saadab vastavalt

§-le 202 lg 3 kohtuväline menetleja kohtuotsuse täitmiseks kohtutäiturile, tasumata summadele lisandub täituritasu.

1. Edastada kohtuotsus Tarvo Laasile ja kohtuvälisele menetlejale. 1 4-25-617 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja, esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul kirjalikult Riigikohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kaevatav otsus Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Kesk-Eesti politseijaoskonna 14.2.2025 kiirmenetluse otsusega karistati Tarvo Laasi selle eest, et tema 14.2.2025 kella 3.51 ajal Paide linn, Järva maakond, TALLINN - TARTU - VÕRU – LUHAMAA mnt x.km, liikus Tartu suunas, juhtis mootorsõidukit registreerimismärgiga x kiirusega 126 ± 4 km/h, suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul 90 km/h, ületades mitte vähem kui 32 km/h. Rikkus LS § 15 lg 1 p 1, väärteo kvalifikatsioon LS § 227 lg
2. Väärteo toimepanemise eest on kohtuväline menetleja karistanud Tarvo Laasi LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 60 trahviühikut, s.o 480 eurot. Kaebus 17.2.2025 saabus Pärnu Maakohtusse T. Laasi kaebus. Kaebuses tõi T. Laas välja, et liikus neljarealisel teelõigul, kus eelnevalt kehtis kiirusepiirang 100 km/h. Sõitis mööda mitmest suurest veokist, mis võis varjata vaateväljast kiiruspiirangu 90 km/h liiklusmärgi. Sõiduki liiklusmärgi tuvastussüsteem näitas kehtivaks piiranguks 110 km/h, mida ka patrullpolitseinikule demonstreeris. Otsus tehti öisel ajal (kell 03:51), mis võis raskendada liiklusmärgi märkamist suurtest veokitest möödumisel. Patrullpolitseinik lubas rakendada trahvi alumises määras, kui nõustub kiirmenetlusega, kuid tegelikult määrati trahv üle keskmise. Allkirjad kiirmenetluse otsusele võeti enne, kui sinna oli märgitud trahvi lõplik summa, mis seab kahtluse alla menetluse õiguspärasuse. Ei seadnud kedagi ohtu, puuduvad varasemad liiklusrikkumised ja avaldas kohapeal kahetsust. Seletuskirjas märkis, et teadlikult ei rikkunud kiiruspiirangut – see juhtus märkamatult, kuna tee oli tühi ja liiklusolud head. T. Laas taotles kohtult: tühistada kiirmenetluse otsus nr 10220192643721 kui õigusvastane ja ebaproportsionaalne; alternatiivselt vähendada määratud rahatrahv seaduses sätestatud miinimumini või asendada see hoiatustrahviga; tuvastada kiirmenetluse otsuse vormistamise õigusvastasus, kuna allkirjad võeti enne trahvisumma märkimist, mis võib rikkuda õiguspärase menetluse nõudeid; selgitada, miks PPA rakendas keskmisest kõrgemat trahvimäära hoolimata kergendavatest asjaoludest. 26.2.2025 täiendavas seisukohas T. Laas märkis, et kahetseb siiralt juhtunut, kuid leiab, et 480 euro suurune trahv ei ole õiglane ega proportsionaalne võrreldes teiste sarnaste juhtumitega ja arvestades tema majanduslikku olukorda. 2.3.2025 täiendavas seisukohas esitas T. Laas kaks fotot, mis on tehtud sõiduki armatuurist sündmuskohal. T. Laas märgib veel, et esinevad kahtlused kiirusemõõtmise usaldusväärsuse hindamisel. Kohtuistungil T. Laas lisas, et kahetseb siiralt tegu. Auto ekraanil oli kuvatud 110 km/h, mis justkui loeks liiklusmärke. Kas see oli siis kuskil eelnevast märgist üles jäänud, ei oska ta hinnata, ta ei tea seda süsteemi täpset toimimist. Kohtuvälise menetleja seisukoht kaebuse osas Kohtuväline menetleja leidis, et alused kaebuse rahuldamiseks puuduvad. Kõnealusel teelõigul kasutatakse piirkiiruse reguleerimiseks elektroonilisi märke ning piirkiirust reguleeritakse vastavalt sõiduoludele. Mootorsõiduki juhi kohustus on liikluses olla tähelepanelik ning jälgida liiklust ja liiklust korraldavaid märke, samuti enda juhitud sõiduki kiirust. T. Laas heidab ette, et avaldas kohapeal kahetsust, kuid trahv määrati üle keskmise ning et kaebaja allkirjad võeti kiirmenetluse otsusele enne trahvisumma märkimist. Kohtuväline 2 4-25-617 menetleja kaebajaga ei nõustu. Kiirmenetluse otsuses T. Laasi poolt antud ütlustes kahetsust ei nähtu. T. Laasi rikkumine oli LS § 227 lg 2 mõistes keskmine, seega on õigustatud ka keskmises määras rahatrahv. Politseis väljakujunenud praktika kohaselt peab karistuse miinimummäär olema vähemalt võrdne eelmise lõike maksimummääraga, seega peab LS § 227 lg 2 rahatrahv jääma vahemikku 30 - 100 trahviühikut, mille keskmine on 65 trahviühikut. T. Laasi karistati rahatrahviga 480 eurot, mis on 60 trahviühikut ehk keskmisest väiksem. Mis puutub menetlusaluselt isikult kiirmenetluse otsusele allkirjade võtmise järjekorda, siis selgitab menetleja, et õige ongi, kui vajalikud allkirjad võetakse enne, sest lähtuvalt saab menetleja otsustada kiirmenetluses rahatrahvi määramise ning summa. Kaebaja märkele, et kiiruspiirangut ta teadlikult ei rikkunud märgib kohtuväline menetleja, et KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohtuväline menetleja leiab, et LS § 15 lg 1 p 1 nõuete rikkumine on T. Laasi poolt aset leidnud, tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning õigesti kvalifitseeritud. Samuti mahub T. Laasile määratud rahatrahv etteantud karistusraamidesse ja on proportsionaalne. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetleja poolt ei ole kohtuvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust ja palub kohtul jätta Tarvo Laasi kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuistungil jäi kohtuväline menetleja kirjalikus vastuses esitatud seisukohtade juurde ning lisas, et kui kaebaja pööras tähelepanu oma kaebuses sellele, et tema auto ekraanil oli 110 km tunnis, siis kuidagi ei saa jätta märkimata seda, et isikul mõõdetud kiirus oli 126 +/- 4 km/h. Siis ilmselgelt, kui isik sõitis teadmises, et suurim lubatud kiirus on 110, ületas ta oma sõidukiga lubatud suurimat sõidukiirust. Kaebus esitaja ütles, et rahatrahv paneb tegu kahetsema. Kohtuväline menetleja leiab, et kahetsema peaks tegu, mitte karistust. KOHTU SEISUKOHT 1.

§ 123

lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§ 87

sätestab väärteo arutamise piirid, mille kohaselt kohus arutab väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kuna tegemist on kiirmenetluse otsusega, siis väärteoprotokolli

§ 55

lg 1 p 2 kohaselt ei koostata, väärteokirjeldus, mis määrab asja arutamise piirid, on kiirmenetluse otsuses. 2. Kohus kontrollib kõigepealt, kas esinesid kiirmenetluse kohaldamise alused, sest T. Laas on kaebuses kahtluse alla seadnud menetluse õiguspärasuse. T. Laas on leidnud, et kuna allkirjad kiirmenetluse otsusele võeti enne kui sinna oli märgitud trahvi lõplik summa, seab see kahtluse alla menetluse õiguspärasuse. Kohus selgitab, et

§ 55

lg 1 sätestab, mis tingimustel on võimalik kiirmenetlust kohaldada ja need asjaolud peabki kohtuväline menetleja välja selgitama enne kiirmenetluses trahvi määramist. Just

§ 55lg-s 1 nimetatud asjaolude kohta on kiirmenetluse otsuses T.

Laas allkirjad andnud – ta on allkirjaga kinnitanud, et talle on selgitatud

§ 19

ettenähtud õigused ja kohustused (need õigused ja kohustused ka eraldi allkirjastanud), kinnitanud, et nõustub kiirmenetlusega, andnud väärteo kohta ütlused (need allkirjaga kinnitanud). T. Laas avaldas, et peale allkirjade võtmist läks politseinik autosse trahvi määrama. Kohus leiab, et T. Laasi poolt avaldatud menetluse käik näitab, et kohtuväline menetleja järgis menetlusnorme, kõigepealt tegi kindlaks, et esinevad kiirmenetluse kohaldamise alused ja seejärel tegi kiirmenetluses otsuse trahvi määramise kohta. Seega on kohtuväline menetleja järginud menetlusnorme. 3 4-25-617

1. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Järgmisena uurib kohus, kas T. Laas on toime pannud teo, mille eest kohtuväline menetleja teda karistas. Kohus uuris järgmisi tõendeid: kiirusmõõturi kasutamise protokoll (väärteotoimik, edaspidi VTT, lk 3-4), kiirusmõõturi taatlustunnistust (VTT lk 5) ning kuulas kohtus üle menetlusaluse isiku T. Laasi ja tunnistaja A. Kõlli. Kiirusmõõturi kasutamise protokoll kinnitab, et T. Laas juhtis 14.2.2025 kella 3.51 ajal Tallinn-Tartu-VõruLuhamaa mnt x. km-l mootorsõidukit registreerimismärgiga x, sõitis esimesel sõidurajal üksinda, lähenes mõõtjale ja kiirusmõõtur näitas tema poolt juhitud sõiduki kiiruseks 126 ±4 km/h, lõplik mõõtetulemus 122 km/h, lubatud sõidukiirus 90 km/h, juhile näidati seadme tabloole fikseeritud lugemit. T. Laas kohtuistungil ütles, et tõenäoliselt näidati talle tabloole fikseeritud kiirust, hetkel ei meenu. Kohus märgib, et T. Laas on kiirusmõõturi kasutamise protokolli allkirjastanud, märkusi pole olnud. Politseinikust tunnistaja A. Kõll selgitas, et teostas 14.2.2025 öösel liiklusjärelevalvet Tallinn-Tartu-Võru- Luhamaa maanteel. Politseiauto oli suunatud Tallinna poole ning mõõtis kiirust käsi Stalkeriga, kui kurvi tagant lähenes auto ja fikseeris selle kiiruseks 126 km/h. Peatasid auto, juhiks oli T. Laas. Taatlustunnistus kinnitab, et kiirusemõõtur Stalker II MDR, millega kiirust mõõdeti, on taadeldud 5.4.2024 ning taatlus kehtib kuni 30.4.
2. T. Laas ei ole vaidlustanud mõõtetulemust ega kiiruse ületamise kohta. T. Laas avaldas, et tema sõiduki liiklusmärgi tuvastussüsteem näitas kehtivaks piiranguks 110 km/h, on esitanud kohtule sõiduki armatuurlauast pildid (KT tl 24-25). Kohtuväline menetleja esitas kohtule transpordiameti kirja (KT tl 33-37), mille kohaselt 14.2.2025 kell 3.51 kohas, kus mõõdeti T. Laasi poolt juhitava auto kiirust, oli muutuva teabega liiklusmärkidega kehtestatud kell 1.07 suurimaks lubatud kiiruseks 90 km/h. T. Laas on kaebuses avaldanud, et sõitis mitmest suurest veokist mööda öisel ajal, mis võis varjata vaateväljast kiiruspiirangu 90 km/h liiklusmärgi. Kohus märgib, et igale juhile, kes on liikunud mööda Tallinn-Tartu maanteed, on teada, et seal on liiklusmärgid paigutatud nii, et ka liikudes neljarealisel teel pärisuunas teisel sõidurajal, on liiklusmärgid hästi nähtavad. Seda kinnitab ka T. Laasi poolt esitatud foto (KT tl 24), kust on näha, et liiklusmärk paikneb mõlema pärisuunalise sõidurea kohal, liiklusmärk on valgustatud ja hästi nähtav.
3. Kohus leiab, et kohtus uuritud tõenditega on kokkulangevalt tõendamist leidnud, et T. Laas juhtis väärteootsuses näidatud ajal ja kohas mootorsõidukit asulavälisel teel alas, kus lubatud suurim sõidukiirus liikluskorraldusvahendiga oli 90 km/h kiirusega 122 km/h, ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 32 km/h. Sellele ajal oli sel teelõigul liikluskorraldusvahendiga lubatud suurim kiirus 90 km/h, mis on LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt ka suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel. Kohtuväline menetleja on leidnud, et T. Laas rikkus LS § 15 lg 1 p
4. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, kui väärteootsuses kirjeldatud teo toimepanemine menetlusaluse isiku poolt on tõendamist leidnud, on kohtul õigus tuvastada, millist normi isik rikkus. Kohus leiab, et T. Laas rikkus LS § 50 lg 5 p 3, mis keelab juhil sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest, sest sel teelõigul kehtestavad lubatud kiiruse muutuva teabega liiklusmärgid ja liiklusmärgi kohaselt oligi sel ajal lubatud suurimaks kiiruseks 90 km/h. Kohus leiab, et T. Laasi poolt toime pandud tegu täidab LS § 227 lg 2 sätestatud teokoosseisu, tegu on õigesti kvalifitseeritud.
5. Kohus leiab, et T. Laas pani talle süüks arvatud väärteo toime otsese tahtlusega. T. Laas on kohapeal öelnud ja kaebuses kirjeldanud, et auto armatuuris näitas juhiabi kiirusepiirangut 110 km/h (KT tl 24, 24a pildid). Kohus nõustub kohtuvälise 4 4-25-617 menetlejaga, et isegi kui T. Laas sõitis teadmisega, et suurim lubatud sõidukiirus on 110 km/h, ka siis ületas ta suurimat lubatud sõidukiirust. Kohus märgib, et juht ei saa tugineda kiirusele, mida näitab auto juhiabi, vaid tuleb lähtuda ning kinni pidada liiklusmärkidest. Isegi kui juht ei ole teadlik, et tema poolt juhitud sõiduki juhiabi ei loe muutuva teabega liiklusmärke, ei ole see mingilgi määral õigustus liiklusnormide rikkumisele. Kui juht tahab kasutada sõiduki juhiabi poolt antavaid märguandeid, peab ta selle süsteemi endale selgeks tegema. Samuti selgitas T. Laas kohtuistungil, et ta oli sõitnud eelnevalt mööda mitmest suurest rekkast, kiirus kavas rekatest möödasõidul, sest minimaalsel kiirusel neist möödasõit on väga ebamugav, nad tekitavad tuuletasku, see tekitab pigem ohtliku olukorra. T. Laas selgitas, et tähelepanematusest ei pidurdanud kohe kiirust maha. Eelnev kinnitab, et T. Laas teadis, et ta ületab mootorsõidukit juhtides lubatud sõidukiirust. Kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt T. Laasi auto liikus kiiruse mõõtmise ajal üksinda. Seega ei olnud T. Lass teinud rekkatest möödasõitu vahetult enne kiiruse mõõtmist. T. Laas oli ka enda sõnul möödasõidud kiiruse mõõtmise hetkeks juba lõpetanud ning sõitis sama kiirusega edasi, seega oli see tema teadlik valik. Kohus märgib, et möödasõidul kehtivad liiklusreeglid, liiklusseadus ei näe ette, et möödasõidul võib piirkiirust ületada. Liiklusreeglid ütlevad selgelt, et kui möödasõitu ei ole võimalik ohutult teha, tuleb möödasõit pooleli jätta ja reastuda tagasi oma sõiduritta.
6. Teo õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohtule esitatud ei ole.
7. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et kohtus uuritud tõenditega on tõendamist leidnud, et T. Laasi poolt toime pandud tegu vastab LS § 227 lg 2 sätestatud väärteole, tema tegu on õigusvastane ja ta on selle toimepanemises süüdi.
8. Kohus ei ole tuvastanud

§ 29, § 30 loetletud aluseid väärteomenetluse lõpetamiseks.

1. Järgmiseks kontrollib kohus, kas karistuse mõistmine kohtuvälise menetleja poolt on toimunud vastavalt karistuse mõistmise alustele. LS § 227 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Kohtuväline menetleja on T. Laasi karistanud rahatrahviga 60 trahviühikut, s.o 480 eurot.
2. T. Laas on avaldanud, et tema karistus ei vasta teistele sarnastele juhtumitele. Kohus selgitab, et karistuse mõistmise ja määramise alused sätestab KarS §
3. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu 11.06.2018 otsus nr 1-17-1629, p 28). Seega karistust määrates või mõistes peab nii kohus kui kohtuväline menetleja lähtuma konkreetsest teost ja arvestama preventsioone.
4. Karistamise alus on isiku süü. Vastusest kohtule nähtub, et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud T. Laasi süü suurust, lugedes süüd keskmiseks. Kohus nõustub selle seisukohaga, arvestades, et T. Laas pani väärteo toime tahtlikult, ületas lubatud piirkiirust LS § 227 lg 2 sätestatud keskmises määras, rikkus ühte liiklusseaduse normi. Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et T. Laasi kohtus 5 4-25-617 avaldatud kahetust ei saa lugeda kergendavaks asjaoluks, kuna see ei ole siiras ning on avaldatud alles pärast rahatrahvi määramist. Kohus leiab, et kahetsust on T. Laas avaldanud kaebuses, täiendavas seisukohas ja kohtuistungil. T. Laasi sõnul avaldas ta kahetsust ka kohapeal, kuigi kiirmenetluse otsuses seda kirjas ei ole. T. Laasi poolt kaebuse esitamine ega ka teo tehiolude kirjeldamine ei muuda tema kahetsust teo toimepanemise osas olematuks ega ebasiiraks. Samuti ei muuda kahetust ebasiiraks väide, et igasugune rahatrahv paneb tegu kahetsema. Kohus on seisukohal, et T. Laas on tegu kahetsenud ning kahetsust saab arvestada karistust kergendava asjaoluna. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus leiab, et T. Laasi süüle vastav karistus on sanktsiooni keskmisest määrast väiksem.
5. Karistuse mõistmisel on oluline arvestada karistuse eri- ja üldpreventiivse eesmärgiga. Karistusregistri väljavõtte (VTT tl 7) kohaselt on T. Laas karistamata, mis iseloomustab tema eripreventsiooni positiivselt. Seega karistuse eripreventiivne kaalutlus tingib süü suurusele vastava karistuse leevendamist. Karistuse üldpreventiivne eesmärk peab andma ühiskonnale signaali, et liiklusreeglid on kõigile täitmiseks kohustuslikud, need on kehtestatud kõikide liiklejate turvalisuse tagamiseks. Preventsioonide (siinkohal üldpreventsiooni) arvestamine ei tohi aga ühelgi juhul kaasa tuua süü suurust ületava karistuse mõistmist.
6. Kohtuväline mentleja on selgitanud, et politseis väljakujunenud praktika kohaselt peab karistuse miinimummäär olema vähemalt võrdne eelmise lõike maksimummääraga, seega peab LS § 227 lg 2 rahatrahv jääma vahemikku 30 - 100 trahviühikut, mille keskmine on 65 trahviühikut. T. Laasi karistati rahatrahviga 480 eurot, mis on 60 trahviühikut ehk keskmisest väiksem . Kohus sellise mõttekäiguga ei nõustu. LS § 227 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut; KarS § 47 lg 1 kohaselt kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi üks kuni kolmsada trahviühikut. Seega LS § 227 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi üks kuni ükssada trahviühikut ja rahatrahvi keskmine määr on 50 trahviühikut. Kohtuväline menetleja on T. Laasi karistanud LS § 227 lg 2 järgi põhikaristusena rahatrahviga üle sanktsiooni keskmise määra. Kohus leiab, et T. Laasile mõistetud karistus ei vasta KarS § 56 lg 1 sätestatud karistuse mõistmise alustele. Kuigi kohtuväline menetleja on leidnud, et T. Laasi karistus peab olema keskmisest väiksem, on T. Laasi karistatud rahatrahviga, mis ületab LS § 227 lg 2 sätestatud sanktsiooni keskmise määra.
7. Lähtudes eeltoodud asjaoludest ja juhindudes

§ 132p 2 kohus rahuldab T.

Laasi kaebuse ja tühistab Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Kesk-Eesti politseijaoskonna 14.2.2025 otsuse väärteoasjas nr 2630,25,000481 määratud karistuse osas ja teeb karistuse osas uue otsuse. Kohus mõistab T. Laasile LS § 227 lg 2 järgi karistuseks rahatrahvi 40 trahviühikut, s.o 320 eurot.

1. T. Laas avaldas kohtus, et ei tööta, trahvisumma moodustab suure osa tema igakuisest sissetulekust, esitas kohtule X poolt tehtud töötasu maksekorraldused (KT, tl 19-20). Kohus märgib, et väärteotrahvide puhul ei sõltu trahvi suurus isiku sissetulekust, KarS § 47 lg 1 kohaselt trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 8 eurot. Küll aga võimaldab KarS § 66 lg 2 määrata mõjuvate põhjuste olemasolul rahatrahvi tasumise ositi. Arvestades T. Laasi majanduslikku seisundit võimaldab kohus T. Laasil karistuse ositi tasuda. Kohus määrab rahatrahvi 320 eurot tasumise ositi igakuiste maksetena 5 kuu jooksul, tasudes osamakse iga kuu
2. kuupäevaks alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. Osamakse suurus 64 eurot. 6 4-25-617
3. Kokkuvõtvalt kohus rahuldab T. Laasi kaebuse, tühistab Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Kesk-Eesti politseijaoskonna 14.2.2025 kiirmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2630,25,000481 määratud karistuse osas ning teeb karistuse ja selle täitmise osas uue otsuse.
4. Otsuse tegemisel juhindub kohus LS § 227 lg 2, § 50 lg 5 p 3, KarS § 56 lg 1, § 66 lg 2,

§ 132p 2.

(allkirjastatud digitaalselt) Piia Jaaksoo kohtunik 7