KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Marian Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 3. märts 2025, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-24-14432 Tsiviilasi Aktiva Finance Group

) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu

1. märtsi
2. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu
3. novembri
4. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

§ 4034

lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab

§ 403

3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik).

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 4

§ 4034

lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja märkinud, et laenuandja tegi päringud Maksehäireregistrisse, mille kohaselt krediiditaotluste esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Laenuandja on kostja sissetulekuid kontrollinud Maksu- ja Tolliametist, mille kohaselt oli kostja keskmine sissetulek lepingu nr L89006494505 sõlmimisel 1024,89 eurot ja lepingu nr L89006664775 sõlmimisel 904,43 eurot. Laenutaotluse nr P89006494505 kohaselt oli kostja keskmine sissetulek 1200 eurot kuus ning muud finantskohustused 40 eurot kuus. Laenuandja arvestas, et peale laenu väljastamist jäi kostjale 883,66 eurot igapäevasteks majandamiskuludeks (1024,89-40,00-101,20). Laenutaotluse nr P89006664775 kohaselt oli kostja keskmine sissetulek 1200 eurot kuus ning muud finantskohustused 200 eurot. Laenuandja arvestas, et peale laenu väljastamist jäi kostjale 658,34 eurot igapäevasteks majandamiskuludeks (904,43-200,00-46,09). Laenuandja hinnangul oli kostja puhul tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskusteta täitma. Riigikohus on

1. novembri
2. a lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5) (vt Riigikohtu
3. novembri
4. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18). Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingute sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Laenu taotlemisel ei saa lugeda piisavaks riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu
5. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja kohustusi üldse mingil viisil kontrollinud. 10.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 5

§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingute sõlmimise ajal 0% aastas. Hageja nõude intressi väljamõistmiseks jätab kohus rahuldamata. Kuivõrd vastutustundliku laenamise rikkumise korral kostja hagejale muid tasusid ei võlgne, jätab kohus hageja nõude lepingutasu 19,90 euro ja haldustasu 23,60 euro väljamõistmiseks rahuldamata. 11.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kostja on jäänud täielikult võlgnevusse mõlema lepingu puhul vähemalt kolme järjestikuse osamaksega (s.o mõlema lepingu osas

1. osamaksest). Kostjale on antud
2. jaanuaril 2022 täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks ning kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, ütles laenuandja kostjaga sõlmitud lepingud üles
3. jaanuaril
4. Kohtu hinnangul kehtib käesoleval juhul lepingute ülesütlemine ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ning hageja viivise nõue tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on põhjendatud ja asjakohane mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses viivisemääras, s.o

§ 113lg 1 alusel.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuselt 2772,98 eurolt alates lepingute ülesütlemisele järgnevast päevast (27.01.2022) kuni hagiavalduse esitamiseni (24.09.2024)

§ 113

lg 1 teises lauses märgitud määras ehk summas 770,35 eurot ning edasiulatuva viivise põhinõudelt 2772,98 eurolt alates 25. septembrist 2024 kuni põhinõude tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

12. Hageja palub kostjalt

§ 1132lg 2 p 3 alusel välja mõista ka sissenõudmiskulud summas 90 eurot.

Kohus rahuldab antud nõude.

1. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 2772,98 eurot, sissenõudmiskulud 90 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 770,35 eurot ning edasiulatuv viivis.
2. Kohus tunnistab tagaseljaotsuse omal algatusel viivitamata täidetavaks TsMS § 468 lg 1 p-st 2 tulenevalt.
3. Kuivõrd kohtul ei ole õnnestunud hagimaterjale ja menetlusse võtmise määrust kostjale kätte toimetada kogu menetluse jooksul ja kohtule ei ole teada kostja viibimiskoht muul viisil (vt põhjendava osa punkti 3), peab kohus põhjendatuks toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult, avaldades kohtuotsuse väljaandes Ametlikud Teadaanded. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
5. Kohus mõistis käesoleva otsusega kostjalt välja 3633,33 eurot. Hagi rahuldati ligi 85,3% ulatuses. 6