← Eesti

2-24-16836/37

Obsah (6)§ 657§ 654§ 662§ 198§ 232§ 171

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Ele Liiv, Siret Siilbek Määruse tegemise aeg ja koht 29.04.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-24-16836 Kohtuasi L.L-i, M.G ja tunnist

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus jääb

§ 657lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 muutmata ja määruskaebused rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6 ja § 659).

Vastusena määruskaebuste väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9. Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde avaldajate 06.03.2025 menetlusdokumendile lisatud tõendi (XX.XX.XXXX artikkel ajalehest „XXX“) ja 16.04.2025 esitatud kinnituskirja fondilt The R.T. Weatherman Foundation (

§ 662lg 3).

Tõendid on asjakohased. 10. Puudutatud isikud II ja III leidsid, et maakohus jättis nad ebaõigesti menetlusse kaasamata. Määruskaebuste esitamise järgselt kaasas maakohus puudutatud isikud II ja III menetlusse. Maakohus selgitas, et ta ei pidanud avalduse menetlusse võtmisel vajalikuks kaasata puudutatud isikuid II ja III menetlusse, kuid arvestas nende kirjalike seisukohtadega asja lahendamisel. Hagita menetluses on kohtu ülesanne kaasata kõik isikud, kelle õiguseid asja lahendamine otseselt puudutab (

§ 198lg 3).

Ringkonnakohus nõustub määruskaebuste väitega, et 4 2-24-16836 maakohtul oleks tulnud menetlusse kaasata ka puudutatud isiku I ema (s.o puudutatud isik II) ja täisealine laps (s.o puudutatud isik III). Ainuüksi puudutatud isikute II ja III menetlusse hilisem kaasamine ei tingi siiski maakohtu määruse tühistamist. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus puudutatud isikud II ja III määruskaebuste esitamise järel menetlusse kaasates rikkumise kõrvaldanud. Puudutatud isikud II ja III on saanud oma seisukohad esitada määruskaebemenetluses ja ringkonnakohus saab nendega arvestada (vt ka RKTKm 13.05.2020, 2-18-15388, p 21.2). Lisaks esitasid puudutatud isikud II ja III oma seisukohad juba maakohtu menetluses (dtl 38–41), vaatamata sellele, et nad ei olnud siis veel menetlusosalised. Maakohus on märkinud, et ta arvestades nendega määruse tegemisel. 11. Puudutatud isikud II ja III on seisukohal, et kuna sõjategevus Ukrainas kestab, siis puudub õiguslik alus tunnistada puudutatud isik I surnuks. Ringkonnakohtu hinnangul lähtus maakohus avalduse lahendamisel õigesti tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 19 lg-st 3 – kui isik jäi teadmata kadunuks olukorras, mis oli ohtlik elule või annab muul põhjusel alust eeldada tema hukkumist õnnetusjuhtumi tagajärjel, võib isiku surnuks tunnistada kuue kuu möödumisel teadmata kadunuks jäämisest. Samuti leidis maakohus õigesti, et juhul kui on alust arvata, et isik hukkus sõjategevuse tagajärjel, tuleb lähtuda isiku surnuks tunnistamisel TsÜS § 19 lg-s 3 toodud kuuekuulisest tähtajast. TsÜS § 19 lg-s 4 sätestatud kaheaastane tähtaeg tuleb kohaldamisele vaid siis, kui ei ole alust kohaldada lõiget 3, st et isik on jäänud kaduma, ilma et tema eeldatavat hukkumist saaks siduda mingi konkreetse õnnetusjuhtumiga (TsÜS komm

(2023), § 19, p 3.2.3.). Puudutatud isik I jäi kadunuks sõjategevuses suurtüki- ja miinipildujatule tõttu Serhivyinka läheduses Luhasnkis (tõlge dtl 17, teine lõik). 12. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtule ette heita tõendite hindamise nõuete rikkumist. Maakohus hindas

§ 232lg-te 1 ja 2 kohaselt tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kogumis.

Määruskaebuse väited ei anna ringkonnakohtule alust tõendite teistsuguseks hindamiseks. Arvestades Ukraina Kaitseväe 29.07.2024 teadet ja asjaolu, et puudutatud isik I jäi teadmata kadunuks sõjategevuse käigus suurtüki- ja miinipildujatule tõttu, on tõenäoline, et puudutatud isik I on hukkunud. Ka Siseministeeriumil puudub info puudutatud isiku I elu ja tegevuse kohta, sh piiriületuste kohta

  1. aastal (dtl 33).
  2. Isiku saab surnuks tunnistada, kui on piisavalt alust arvata, et isik ei ole elus, kuid tema surm ei ole fikseeritud, st surnukeha ei ole leitud ning surm ei ole TsÜS § 22 alusel tuvastatud. Sellises olukorras, kus surm on tõenäoline, kuid faktiliselt ei ole see teada, saab isiku surnuks tunnistada (TsÜS komm

(2023), § 19, p 3.1.). Siinsel juhul kinnitavad tõendid kahetsusväärselt seda, et puudutatud isik I hukkus tõenäoliselt sõjategevuses XX.XX.XXXX.
  1. Puudutatud isikud II ja III leiavad, et maakohtu määrus takistab Ukrainas puudutatud isiku I võimalike säilmete otsimist ja tagastamist Eesti Vabariiki. Samuti välistab maakohtu määrus avaldajate õiguse saada Ukrainalt hüvitist. Need väited ei ole leidnud menetluses kinnitust (vt dtl 243 ja 238, p 2 – Ukraina seadus sõjaväelaste ja nende perekondade sotsiaalse ja õiguskaitse kohta (nr 2011-XII, 20.12.1991: https://zakon.rada.gov.ua/laws/show/201112#Text, artiklid 15, p 4 ja 16 (sh artiklid 16¹–16³).
  2. Ringkonnakohus selgitab vastuseks määruskaebustes avaldatud kahtlusele, et puudutatud isik I võib olla sattunud vangi, et surnuks tunnistatud isiku taasilmumisel või tema elusoleku kindlakstegemisel tühistab kohus tema surnuks tunnistamise (TsÜS § 21 lg 2) vastavalt

§-le

  1. TsÜS § 21 lg 1 kohaselt ei tulene puudutatud isikule I, kui ta tegelikult peaks olema elus, tema surnuks tunnistamisest õiguslikke tagajärgi. Samuti selgitab ringkonnakohus, et 5 2-24-16836 surnuks tunnistamine TsÜS § 19 järgi tähendab isiku surma kohtulikku kinnitamist (RKTKm 10.11.2011, 3-2-1-93-11, p 9 teine lõik). St siinne menetlus ei muuda ega mõjuta faktilist olukorda. Isiku surnuks tunnistamine on õiguslikult samatähenduslik isiku surmaga.
  2. Eelnevast tulenevalt jäävad määruskaebused rahuldamata.
  3. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud

§ 171lg 1 alusel puudutatud isikute II ja III enda kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.