← Eesti

1-24-2921/41

1-24-2921 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus

  1. märts 2025, kirjalik menetlus 1-24-2921 Andres Parmas, Inna Ombler ja Orvi Koik Kriminaalasi Mari Liis Halliku süüdistuses KarS § 113 Kriminaalasi lg 1 ja § 25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus, üldmenetlus Apellandid Süüdistatav; kaitsja vandeadvokaat Urmas Simon Prokurör Ringkonnaprokurör Lauri Jõgi Mari Liis Hallik (ik: 60309270240; elukoht enne Süüdistatav, kelle osas kinnipidamist XXX, viibib Tallinna Vanglas; kriminaalkorras karistamata; kahtlustavana kinni peetud maakohtu otsus vaidlustati
  4. veebruaril 2024, vahistatud alates
  5. veebruarist 2024 Kaitsja Vandeadvokaat Urmas Simon RESOLUTSIOON
  6. Jätta Harju Maakohtu
  7. oktoobri
  8. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  9. Määrata Advokaadibüroole Simon makstava riigi õigusabi tasu suuruseks õigusabi eest, mida vandeadvokaat Urmas Simon osutas Mari Liis Hallikule apellatsioonimenetluses, 175,68 eurot.
  10. Välja mõista Mari Liis Hallikult talle apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 175,68 eurot, mis tuleb tasuda kohtumääruse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Mari Liis Hallikule eraldi dokumendina. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanutel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Mari Liis Hallikule esitati süüdistus KarS § 113 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi selles, et teise inimese tapmise eesmärgil võttis ta oma tuttava elukohast väljumisel kaasa kööginoa ja liikus lähedal asunud maja juurde. Seal ründas ta prügikonteineri juures prügi välja viivat kannatanut, lüües teda tahtlikult viis korda noaga selja ja parema õlavarre piirkonda. Löökidega põhjustas ta kannatanule nii eluohtlikke kui elu mitte ohustavaid tervisekahjustusi. Mari Liis Hallik teadis, et teist inimest tugevalt selja tagant rindkere piirkonda lüües saabuvad mistahes tagajärjed, sh surm. Kuritegu jäi süüdistatava tahtest olenemata lõpule viimata, kuivõrd läheduses viibinud kolmas isik takistas tal kannatanut noaga edasi lüüa.
  12. Harju Maakohtu
  13. oktoobri
  14. a üldmenetluses tehtud otsusega tunnistati M. L. Hallik talle esitatud süüdistuses süüdi ja teda karistati 10 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistusega, mille hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg, lugedes karistuse kandmise algusajaks M. L. Halliku kinnipidamise päeva
  15. veebruari
  16. Maakohus jättis tõkendina kohaldatud vahistamise kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata. Samuti otsustas maakohus asitõenditega seonduva, lahendas kannatanu tsiviilhagi. Kohus mõistis M. L. Hallikult menetluskuludena ositi KrMS § 180 lg 3 alusel 12 kuu jooksul välja isiku kohtuarstliku ekspertiisi kuluna 155 eurot, määratud kaitsjale makstud tasuna 1045,30 eurot ning sundraha 2050 eurot, s.o menetluskulud kokku summas 3250,30 eurot. DNA-ekspertiisi nr 24E-GE00193-01 kulu 1680 eurot, kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi nr 3/4 kulu 2900 eurot, eksperdi sõidukulu 93 eurot ja määratud kaitsjale makstud tasu summas 1045,30 eurot jättis maakohus riigi kanda. Maakohus märkis otsuse resolutsioonis, et kannatanu on KrMS § 38 lg 5 p 2 alusel esitanud taotluse enda teavitamiseks Mari Liis Halliku ennetähtaegsest vangistusest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest ja KrMS § 38 lg 5 p 4 alusel taotluse võimaluseks esitada arvamus süüdlase vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise kohta.
  17. Maakohus leidis, et kohtumenetluses uuritud tõenditega on tõendamist leidnud, et süüdistatav pani süüdistuses kirjeldatud teo toime ning põhjustas noalöökidega kannatanule süüdistuses kirjeldatud eluohtlikud vigastused. Kohus jõudis tõendite põhjal järeldusele, et süüdistatav tegutses tahtlusega (kavatsetuse vormis) kannatanu tappa. Tema käitumises puuduvad teo õigusvastasust või süüdistatava süüd välistavad asjaolud.
  18. Süüdistatavale karistust mõistes märkis maakohus, et M. L. Halliku süü on keskmisest suurem, sest temast lähtuv rünne juhuslikult valitud ja kaitsetu kannatanu suhtes oli ootamatu, see tabas kannatanut selja tagant, võttes nõnda temalt võimaluse taganeda või põgeneda. Samuti lõi ta kannatanut suure noaga tugevalt ja korduvalt. Kohus küll arvestas karistust kergendava asjaoluna süüdistatava kahetsust, kuid leidis, et see asjaolu ei ole arutataval juhul kuigi kaalukas. Samas arvestas kohus karistust raskendava asjaoluna teo madalat motiivi. Kohus võttis karistust mõistes arvesse M. L. Halliku keerulist kasvuiga, kuid ka tema enda valikuid, iseäranis seoses alkoholi liigtarvitamisega. Samuti märkis kohus, et M. L. Halliku puhul ei ole põhjendatud rakendada noorele täiskasvanule kohaldatavaid 2 erikohtlemismeetmeid. Neil kaalutlustel mõistis kohus M. L. Hallikule karistuseks 10 aastat ja 8 kuud vangistust.
  19. Maakohus märkis oma otsuse põhjendavas osas, et kannatanu esitas kohtumenetluse ajal KrMS § 38 lg 5 p 2 alusel taotluse tema teavitamiseks M. L. Halliku ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest. Samuti taotles ta KrMS § 38 lg 5 p 4 alusel võimalust arvamuse andmiseks M. L. Halliku vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise kohta, kuivõrd tegemist on karistusseadustiku
  20. peatükis sätestatud esimese astme kuriteoga. Maakohus pidas neid taotlusi mõistetavaiks, nagu pidas kohus mõistetavaks ka kannatanu hirmu süüdistatava ees. Neil põhjusil on maakohtu hinnangul kannatanu eeltoodud taotlused põhjendatud ja sellest tulenevalt määras maakohus, et kannatanut tuleb teavitada M. L. Halliku ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest ning talle tuleb anda võimalus avaldada arvamust M. L. Halliku vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise kohta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  21. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni nii süüdistatav kui ka tema kaitsja.
  22. Süüdistatav taotleb maakohtu otsuse muutmist. Ta möönab raske kuriteo toimepanemist ning selleks igasuguse vabanduse puudumist. Süüdistatav hinnangul oli kuriteo toimepanemise põhjus alkoholijoobest tingitud agressiivsus. Ta on enda sõnutsi mõistnud, et alkohol on rikkunud tema ja teiste teda ümbritsevate inimeste elu, ning väljendab kahetsust tehtu pärast. Samuti lubab süüdistatav, et uue võimaluse saamisel elaks ta korralikku elu.
  23. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja M. L. Halliku teo ümber kvalifitseerimist KarS § 118 lg 1 p 1 järgi või alternatiivselt M. L. Hallikule kergema karistuse mõistmist. Kaitsja arvates pidas küll süüdistatav võimalikuks noarünnaku tagajärjel kannatanu surma saabumist, kuid lootis enda nõrkade löökidega sellist tagajärge vältida, käitudes seega surma kui võimaliku tagajärje osas kergemeelselt. Kvalifitseerimisel tuleks lähtuda tegelikult saabunud tagajärjest. Kaitsja hinnangul ei olnud süüdistataval soovi kannatanut tappa, sest tegemist oli talle võõra inimesega, kellega tal puudus igasugune seos. Nii ei ole välistatud ka võimalus, et süüdistatav ei pidanud isegi võimalikuks ründe tulemusel kannatanu surma saabumist, vaid sooviski talle tervisekahjustuse tekitada, mis kahjuks osutus raskeks. Mõistetud karistusse puutuvalt palub kaitsja aga arvestada M. L. Halliku raske lapsepõlvega ja samuti tema haiguslooga, milles nähtuvalt on M. L. Hallik vajanud ravi psühhiaatriahaiglas. Tuleb arvestada, et M. L. Hallik on pidanud enda elumuredega ise hakkama saama, mistõttu on mõistetav, et ta on otsinud pääseteed alkoholist. Kaitsja osutab ka sellele, et M. L. Hallik on varem karistamata ning et kannatanule ei jäänud ründest püsivaid vigastusi. Neil asjaoludel palub kaitsja mh jätta mõistetud karistuse vähemalt osaliselt tingimisi täitmisele pööramata. 3
  24. Kaitsja on koos apellatsiooniga esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu kindlaks määramiseks. Taotluse kohaselt on kaitsjal maakohtu otsusega tutvumisele, kliendiga nõu pidamisele ja apellatsiooni koostamisele kulunud kokku seitse pooltundi, mille eest ta palub määrata välja makstava tasu suuruseks 252 eurot, millele lisandub käibemaksuna 55,44 eurot (kokku 307,44 eurot).
  25. Prokuratuur esitas
  26. veebruaril 2025 seisukoha, milles palus apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätta. Prokuröri hinnangul ei tähenda süüdistatava käitumise ebatavaline ajend kannatanu ründamisel, nagu ei oleks võimalik tuvastada tema teo motiivi. Kannatanu oli tema jaoks lihtsalt kõige mugavam sihtmärk. Prokurör ei nõustu kaitsjaga, nagu olnuks süüdistatava noahoobid nõrgad, osutades, et maakohus on põhjaliku tõendite analüüsi toel jõudnud teistsugusele seisukohale. Ka ei pea prokurör nõustumisväärseks taotlust mõista M. L. Hallikule maakohtuga võrreldes kergem karistus ning ta osutab sellele, et maakohus on kõiki kaitsja välja toodud küsimusi, mis mõjutavad karistuse suurust, vaidlustatud otsuses asjakohaselt käsitlenud. Kaitsja apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis tingiksid süüdistatava isikust tulenevatele asjaoludele maakohtuga võrreldes sedavõrd suurema kaalu andmist, et need tooksid kaasa talle kergema karistuse mõistmise. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  27. Kriminaalkolleegium, olles tutvunud maakohtu vaidlustatud otsuse, apellatsioonide ja prokuröri seisukohaga, asub seisukohale, et apellatsioonides esitatud väited ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Oma sellist järeldust põhjendab kolleegium alljärgnevalt.
  28. Kaitsja on taotlenud M. L. Hallikule süüks arvatud teo ümber kvalifitseerimist KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Kokkuvõtvalt märgib ta apellatsioonis, et kvalifitseerimisel tuleks lähtuda tegelikult saabunud tagajärjest. Samuti seab ta kahtluse alla süüdistataval tapmistahtluse olemasolu, leides, et süüdistatav küll pidas võimalikuks noarünnaku tagajärjel kannatanu surma saabumist, kuid lootis enda nõrkade löökidega sellist tagajärge vältida, käitudes seega surma kui võimaliku tagajärje osas kergemeelselt. Teisalt märgib kaitsja aga, et välistatud pole hoopis võimalus, et süüdistatav ei pidanud isegi võimalikuks ründe tulemusel kannatanu surma saabumist, vaid sooviski talle tervisekahjustuse tekitada.
  29. Esmalt märgib kolleegium, et kaitsja on ebajärjekindel leides kord, et süüdistatav käitus surma saabumise võimaluse osas kergemeelselt, lootes seda vältida, kuid siis asudes hoopis seisukohale, et süüdistatav võis hoopis üldse mitte surma enda teo tagajärjena võimalikuks pidada. Kaitsja sellised väited on ilmselgelt vastuolulised, lisaks sellele on need väited paljasõnalised, sest kaitsja ei selgita apellatsioonis, mille alusel peaks ikkagi asuma seisukohale, et M. L. Hallik lootis noahoope andes, et need ei põhjusta kannatanu surma või koguni, et tema tahtlus oligi suunatud üksnes konkreetselt tervisekahjustuse tekitamisele ja surma põhjustamist ei pidanud ta isegi võimalikuks. 4
  30. Kolleegium ei nõustu kaitsja eeltoodud seisukohtadega ka sisuliselt, sest sellised versioonid on maakohus asjas uuritud tõenditele tuginedes üheselt kummutatud. Maakohus jõudis järeldusele, et süüdistatav mitte üksnes ei pidanud võimalikuks ma teo tagajärjena kannatanu surma saabumist, vaid tema tegevus oli sellise tagajärje saavutamisele suunatud, kannatanu surma põhjustamine oli M. L. Halliku tegevuse eesmärk ja seega pani ta tapmiskatse toime kavatsetusega. Maakohus selgitas oma niisugust järeldust sooritatud löökide arvu, nende kiiruse ja löökide jõulisusega. Süüdistatav lõi kannatanut suure ja tugevateralise kööginoaga, võttes enne hoopide andmisele asumist selleks hoogu. Löökide suurest tugevusest annavad tunnistust kannatanule sellega tekitatud vigastused – purustatud roided, kahe eluohtliku noahaava sügavus kannatanu kehas 10 ja 11 cm. Löögid sooritati elutähtsasse piirkonda, rindkeresse (vt MKO p-d 19-21). Seejuures on maakohus juba spetsiifiliselt käsitlenud kaitsja väidet, nagu olnuks süüdistatava noalöögid käsitletavad nõrkadena, kummutades niisuguse väite. Kuidagi ei saa pidada nõrkadeks noahoope, millega tekitatakse kannatanule sügavad torkehaavad ja millega purustatakse roided (vt MKO p 24).
  31. Kaitsja on oma apellatsioonis taotlenud ka M. L. Hallikule mõistetud karistuse osaliselt täitmisele pööramata jätmist, rõhudes tema keerulisele elukäigule, varasemate karistuste puudumisele aga ka asjaolule, et ründest ei ole kannatanule jäänud püsivaid vigastusi. Selle taotlusega ei ole võimalik nõustuda. M. L. Hallikut karistati tapmiskatse eest. Tegemist on raske esimese astme kuriteoga, mille puhul on seadusandja karistusvahemikuna ette näinud 6-15 aastat vangistust. Maakohus, arvestades eeskätt teosüü suurust, kuid selle kõrval mh M. L. Halliku isikut iseloomustavaid asjaolusid (sh tema keerulist elukäiku), samuti tema puhtsüdamlikku kahetsust, aga ka teo madalat motiivi, mõistis talle karistuse, mis jääb üksnes mõnevõrra üle sanktsiooni keskmist määra. Kolleegiumi hinnangul on karistuse suurus põhjendatud ja kaitsja pealiskaudsed argumendid maakohtu põhjendusi ei kõiguta. Kaitsja väidet, et noaründest ei jäänud kannatanule püsivaid vigastusi, peab kolleegium märkimisväärselt küüniliseks. Kannatanu elu õnnestus päästa kõrvaliste inimeste kiire ja otsustava sekkumise ning meditsiinilise abi kiire saabumise tõttu – süüdistatava süü suurusele või tema isikut negatiivselt iseloomustavatele asjaoludele ei ole selles valguses mingit põhjust väiksemat kaalu anda. Samuti ei saa väita, nagu poleks kannatanule jäänud ründest püsivaid jälgi. Asja arutamisel maakohtus on tuvastatud mh see, et kannatanu kardab ründe tõttu väljas liikuda, tal on konkreetselt hirm süüdistatava ees ja ta väldib pimedas õues liikumist. Sellised psüühilised ilmingud on tingitud just süüdistatava ründest ja mõjutavad kannatanu elukvaliteeti negatiivselt veel ka pikka aega pärast süüdistuses kirjeldatud teo toimumist.
  32. Taotlust mõistetud karistuse vähemalt osaliselt tingimisi täitmisele pööramata jätmiseks ei saa aga rahuldada juba põhjusel, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab tingimisi vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem. Järelikult ei saa KarS § 73 lg 3 ja § 74 lg 3 kohaselt tingimisi karistusest vabastada isikuid, kellele on mõistetud karistuseks pikem vangistus kui viis aastat. Sellest nõudest ei saa irduda ka juhul, kui mõistetud enam kui 5-aastasest vangistusest pööratakse osa KarS § 73 lg 1 või § 74 lg 1 alusel osaliselt täitmisele (vt nt RKKKo asjas 1-20-1301/35, p 17). Karistuse kandmisest osaline või täielik vabastamine võinuks kõne alla tulla, kui kohus näinuks võimalust karistada M. L. Hallikut KarS §-s 61 sätestatud kohaldades alla KarS § 113 lg 1 sanktsioonis ette nähtud 5 alammäära. Niisuguseid erandlikke asjaolusid, mis aga sellise alternatiivi kaalumiseks ainest oleks andnud, arutatavas asjas ei esine.
  33. Süüdistatav väljendab enda apellatsioonis kahetsust ning valmisolekut edaspidi korralikku elu elada. Süüdistatava kahetsust on maakohus juba karistust kergendava asjaoluna arvestanud ning kolleegium, nõustudes maakohtu arutluskäiguga, ei pea vajalikuks sellekohaseid seisukohti korrata. Kokkuvõttes ei nähtu apellatsioonidest ei nähtu argumente, miks peaks maakohtu mõistetud karistust muutma. Süüdistatavale mõistetud karistuse kandmise ajal on tal võimalik teha ettevalmistusi edaspidiseks eluks, et olla võimeline karistuse kandmise järgselt õiguskuulekaks käitumiseks ja ka keeruliste olukordadega sotsiaalselt adekvaatseks toimetulekuks.
  34. Obiter dictum korras märgib kolleegium veel järgnevat. Maakohtu otsuse põhjendavas osas sisaldub kohtu seisukoht, et kannatanut tuleb teavitada M. L. Halliku ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest ning talle tuleb anda võimalus avaldada arvamust M. L. Halliku vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise kohta. Samas otsuse resolutsioonis on eelnevaga seoses kohus üksnes märkinud, et kannatanu on KrMS § 38 lg 5 p 2 alusel esitanud taotluse enda teavitamiseks M. L. Halliku ennetähtaegsest vangistusest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest ja KrMS § 38 lg 5 p 4 alusel taotluse võimaluseks esitada arvamus süüdlase vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise kohta. Maakohtu selline lähenemine on kooskõlas
  35. mai
  36. a RKKKo-s asjas 1-18-10372 p-s 11 sisalduva arutluskäiguga, millest nähtuvalt KrMS § 313 lg 1 p 10 1 järgi tuleb süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas teha vaid märge selle kohta, kas kannatanu on esitanud KrMS § 38 lg 5 punkti 2 alusel taotluse enda teavitamiseks. Samas ei reguleeri kriminaalmenetluse seadustik otsesõnu seda, kas kõnealuse ohuga seonduvat peab hindama kohtuotsuse tegemisel või tuleb sama küsimus lahendada karistuse täideviimise etapis (nt vangistusseaduse § 61 kohaselt). Tõepoolest ei ole kriminaalmenetluse seadustikus eeltoodud taotluste kohta midagi täpsemat kirjas. Samas, kui kannatanult eelviidatud taotlused saanud kohus piirdukski vaid nendinguga taotluste esitamise kohta, kaotaks KrMS § 38 lg 5 p-des 2 ja 4 kannatanule reserveeritud õigused sisuliselt oma tähenduse. Nimelt sellisel juhul peaks kannatanu täiendavalt vanglalt VangS § 61 sätete alusel teavet taotlema. Samuti juba kohtumenetluses taotlused esitanud kannatanule jääb niisuguses olukorras arusaamatuks, kas tema taotlused vastavad seaduse nõuetele ja kuuluvad rahuldamisele või esineb taotlustes kõrvaldatavaid puudusi või sellised, mille tõttu need üldse rahuldamisele ei kuulu. Kohtuotsuse resolutiivosas üksnes taotluste esitamist nentides ei teki karistust täideviivale asutusele mingit kohustust ega isegi võimalust taotlusi täita, sest kohtule esitatud taotlused ei ole esitatud karistust täideviivale asutusele ega ole tõenäoliselt sellele asutusele isegi kättesaadavad. Seega nii õigusselguse kui ka õiguskindluse huvides oleks see, kui kriminaalasja lahendav kohus lahendaks kriminaalmenetluse raames kannatanu KrMS § 38 lg 5 p 2 alusel esitatud taotluse tema teavitamiseks süüdimõistetu ennetähtaegsest vangistusest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest ning KrMS § 38 lg 5 p 4 alusel esitatud taotluse saada võimalus esitada arvamus süüdlase vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise kohta. 6
  37. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kolleegium Harju Maakohtu
  38. oktoobri
  39. a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  40. Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasu suuruseks 307,44 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud maakohtu otsusega tutvumiseks, nõupidamiseks kliendiga ning apellatsioonkaebuse koostamiseks 210 minutit, mille eest taotleb kaitsja tasu kindlaksmääramist summas 252 eurot. Taotletud summadele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus peab taotlust põhjendatuks üksnes osaliselt. Maakohtu vaidlustatud kohtuotsus hõlmab kokku 15 lk teksti, millest kohtu sisulisi põhjendusi M. L. Halliku teo kvalifitseerimise ja tema karistamise kohta käsitletakse ca 5,5 lk-l. Selle tekstiga tutvumiseks ei kulu üle poole tunni. Arvestada tuleb ka apellatsioonis sisalduva argumentatsiooni pealiskaudsust ja seda, et apellatsioonis esitatud väited kordavad praktiliselt täiel määral maakohtus kohtuvaidluste käigus öeldut, ei saa tasu kogu kaitsja taotletud töömahu eest pidada põhjendatuks. Eelnevast tulenevalt arvestab ringkonnakohus õigusabi põhjendatud mahuks kokku 120 minutit, mille eest on alates
  41. veebruarist 2023 kehtiva advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 1 lg 1 kohaselt tasu määr (120*36/30) 144 eurot. Sellele lisandub käibemaks 22%, s.o 31,68 eurot. Seega määrab kolleegium kaitsjale tasu ja kulude suurusena kindlaks kokku 175,68 eurot. KrMS § 185 lg-s 2 sätestatakse, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsioon rahuldamata, s.o. tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud kohtulahend, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna ringkonnakohus jätab esitatud apellatsiooni rahuldamata, jääb süüdistusasjas määratud kaitsja tasu süüdistatava enda kanda. Allkirjastatud digitaalselt 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.