KOHTUOTSUS Kohus EESTI VABARIIGI NIMEL Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg 14.06.2023 Väärteoasja number 4-23-1486 Kohtunik Anne PALMISTE Kohtuistungi sekretär Jane VÄLI Tõlk Marina DAVÕDOVITŠ Kaitsja v

§81järgi.

2 Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullitalituse liiklusgrupi eriasjade uurija Asja Malahhova 08.05.2023 määrusega saadeti asja materjalid läbivaatamiseks maakohtule. Määruse kohaselt on menetlusalune isik toime pannud neli liiklusalast rikkumist, kaks neist on ühed raskematest liiklusalastest väärtegudest. Alkoholi piirmäära ületavas seisundis mootorsõiduki juhtimine on alati ohtlik. Lisaks sellele puudub menetlusalusel isikul juhtimisõigus, järelikult puudub tal ka vastav koolitus, kogemus ja õigus juhina liikluses osalemiseks. Oma vastutustundetu teoga seadis isik reaalsesse ohtu nii enda kui teiste liiklejate elu, tervise ja vara. Karistusregistri andmetel on menetlusalusel isikul üks kehtiv kriminaal- ja üks kehtiv väärteokaristus. 03.03.2023 karistati menetlusalust isikut kohtuvälise menetleja otsusega LS §201 lg.1, §207 lg.

§81järgi rahatrahviga 200 €, rahatrahv on tasumata.

Nimetatud väärteomenetluse raames kõrvaldati menetlus alune isik sama sõiduki juhtimiselt kuni juhtimisõiguse saamiseni. Juhtides uuesti sama sõidukit, ignoreeris menetlusalune isik seda otsust. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et tegemist on isikuga, kellele on jäänud arusaamatuks, et mootorsõidukit ei tohi juhtida ilma juhtimisõiguseta. Kui menetlusalusele isikule määratakse rahatrahv, jätab ta selle tasumata, eirab seda ja ei tunne ennast karistatuna. Võrreldes varasema väärteoga on menetlusaluse isiku käitumine ajas muutunud ohtlikumaks – menetlusalune isik on toime pannud juba neli liiklusalast rikkumist. Menetlusaluse isiku rahaline mõjutamine oma eesmärki ei täida ja tema suhtes tuleb kohaldada teiseliigilist karistust. Maakohtu istung 08.05.2023 Maakohtu istungil taotles menetlusalune isik endale kaitsja määramist kohtu poolt. Maakohus lükkas asja arutamise edasi ja määras menetlusalusele isikule kaitsja RIS-i kaudu, kelle teatise kohaselt võttis taotluse vastu vandeadvokaat Urmas Simon. Maakohtu istung 31.05.2023 Menetlusalune isik F.Q seletas maakohtu istungil, et tema ei olnud 06.05.2023 sõiduki roolis. Sõitma hakati kahekesi menetlusaluse isiku maja juurest, sõiduki roolis oli O. K., menetlusalune isik istus tagaistmel paremal pool, s.o. kõrvalistuja taga. Menetlusalune isik nägi politseisõiduki vilkureid, O. K. peatas auto, väljus kõrvalistuja ukse kaudu ja jooksis Vahtra 8 maja suunas. Menetlusalune isik väljus samuti autost, võttis eesistmelt oma telefoni ja koti ning lahkus auto juurest. Ta oli juba muru peal, kui politseinikud ta tagasi kutsusid. Nad palusid tal istuda juhiistmele, sulgeda uks ja avada aken. Juhipoolset akent menetlusalune isik avada ei saanud, kuna tal puudusid autovõtmed, need võttis O. K. endaga kaasa. Seejärel palusid politseinikud avada juhiuks. Menetlusaluse isiku kinnitusel on sõiduk registreeritud kolmanda isiku nimele, kuid faktiliselt ostis selle tema. Liikluskindlustus sellel sõidukil puudub ja tehnoülevaatus on ka läbimata. Tunnistaja Aleksei Olijevski ütlustest maakohtu istungil nähtub, et menetlusalust isikut ta ei tunne, mingisuguseid suhteid nende vahel ei ole. 06.05.2023 oli tunnistaja patrullteenistuses koos A. V.ga, nad teostasid liiklusjärelevalvet Kohtla- Järve linna piirkonnas. Kella 23 ajal märkasid nad Pärna tänaval sõidukit, mis liikus neile vastu. 3 Tunnistaja, kes oli patrullauto roolis, vähendas kiirust, et nad saaksid näha sõiduki registreerimismärki. Pärna tänav on väga hästi valgustatud, A. V. tegi registreerimismärgi järgi päringu. Sellest selgus, et sõidukil puudus kindlustus ja tehnoülevaatus ning samuti oli seal märge, et vajalik on teostada juhtimisõiguse kontroll, kuna varasemalt oli selle sõidukiga sõitnud juhtimisõiguseta isik. Tegemist oli tumedat värvi sõidukiga Volkswagen Sharan. Tunnistaja keeras patrullsõiduki ümber ja nad sõitsid sõidukile järele. Kui nad ristmikult ära keerasid, nägid, et sõiduk oli pargitud ja keegi astus juhi kohalt välja ning suundus Vahtra 8 suunas. Politseinikud andsid korralduse tulla autosse tagasi ja avada aken. Akent isik lahti ei teinud, kuna väitis, et tal ei ole võtmeid. Seejärel avas ta ukse. A. V. tegi alkotestri, selle näit oli positiivne. Kui tunnistaja küsis menetlusaluselt isikult juhiluba, ütles ta, et seda tal ei ole. Seejärel sõitsid nad koos menetlusaluse isikuga Jõhvi politseijaoskonda, teostasid seal kõik vajalikud menetlustoimingud, viisid menetlusaluse isiku Viru Vanglasse ja sõitsid tagasi sündmuskohale, kuna sõiduk oli jäänud lukustamata. Kohapeal vaatasid nad üle sõiduki seisukorra ja tegid sellest pildid, A. V. avastas seejuures auto võtmed kahe eesistme vahel käigukangi juures. Politseinikud korraldasid sõiduki teisaldamise tasulisse parklasse. Tunnistaja kinnitas, et tema ei vaadanud sõidu ajal, mitu isikut on vastutulevas autos, vaid registreerimismärki. Pärast sõiduki peatumist nägi tunnistaja 10 m kauguselt või veel ligealt, et isik väljus juhi kohalt. Politseiauto peatumisel oli isik muru peal puu juures, tegemist oli sama isikuga, kes väljus juhi kohalt. Tunnistaja A. V. ütlustest maakohtu istungil nähtub, et tema tunneb menetlusalust isikut ainult seoses käesoleva väärteoasjaga, muud suhted nende vahel puuduvad. 06.05.2023 oli tunnistaja Sisekaitseakadeemia kadetina praktikal ja koos Aleksei Olijevskiga teostasid nad liiklusjärelevalvet Kohtla -Järve piirkonnas, umbes kella 23 paiku olid nad Pärna tänaval. Politseiautole sõitis väga aeglaselt vastu sõiduk, paarimees vähendas kiirust, et näha registreerimismärki. Pärna tänav on hästi valgustatud, nende autode kohtumise kohal on täpselt valgustuspost. Tunnistaja nägi, et juhi kohal on meesterahvas, tumedates riietes ja ilma mütsita, rohkem inimesi tunnistaja sõidukis ei näinud. Tunnistaja kontrollis süsteemi kaudu sõiduki registreerimisnumbrit, selgus, et selles puudub tehnoülevaatus ja kindlustus ning oli märge, et auto omanikul puudub juhtimisõigus ja seetõttu oli vajalik kontrollida juhiluba. Seejärel jälgis tunnistaja tahavaatepeeglist sõidukit, kuni paarimees keeras politseisõiduki ümber, nad lülitasid sisse vilkurid ja sõitsid sõidukile järele. Sõiduk keeras ristmikult vasakule, sel ajal oli ta tunnistaja vaateväljast umbes 2 sekundi jooksul eemal, umbes 8 – 10 sekundi pärast jõudsid nad sõidukile järele, see seisis Vahtra 8 maja juures. Tunnistaja nägi, kuidas keegi tegi juhiukse lahti, juhi kohalt tuli välja tumedates riietes ilma mütsita mees ja läks kiiresti Vahtra 8 poole. Rohkem inimesi tänaval ei olnud. Politseinikud andsid isikule korralduse tulla tagasi, istuda juhiistmele ja avada aken. Akent isik ei avanud, kuna väitis, et tal ei ole autovõtmeid, seejärel tegi ta lahti juhiukse. Tunnistaja kinnitas, et nägi läbi avatud ukse, et auto spidomeetri paneel oli valgustatud sinise valgusega ning sellel põles punane tuli, mis võis tähendada käsipiduri tuld. Isik esitas ID-kaardi ja kinnitas, et juhtimisõigust tal ei ole. Tunnistaja tundis alkoholilõhna, mistõttu tegi alkotestri, mille näit oli positiivne, isik kinnitas ise, et alkoholi ta tarvitanud ei olnud. Seejärel sõitsid nad politseijaoskonda ja tegid toimingud. Seal seletas menetlusalune isik, et tema sõidukit ei juhtinud, et roolis oli sõber, kes läks Vahtra 8 majja. Seejärel helistasid nad sõber Olegile, viimane toru ei võtnud. Isik toimetati Viru Vanglasse, politseibikud läksid tagasi sõiduki juurde . Tunnistaja tegi sõidukist pildid ja avastas autovõtmed kahe esiistme vahelt. Sõiduk teisaldati. Tunnistaja kinnitas, et kedagi teist ta autost 4 väljumas ei näinud ja mitte kedagi teist ta ka sõidukite möödumisel selles sõidukis ei näinud. Kuna koht oli hästi valgustatud ja teine sõiduk on kõrgem, kui patrullauto, oli nii ees- kui küljeaknast näha ka tagaistmele. Kohapeal tunnistaja autovõtmete olemasolu süütelukus ei kontrollinud, kuna turvataktika ei luba paarimeest üksinda jätta ja minna teisele poole sõidukit. Tunnistaja O. K. ütlustest maakohtu istungil nähtub, et menetlusalune isik on tema sõber juba umbes 15 aastat. 06.05.2023 õhtul oli ta koos menetlusaluse isikuga ühes autos, nad alustasid sõitu menetlusaluse isiku maja juurest Vahtra tänava poole. Sõidukis oli 2 inimest, roolis oli tunnistaja ning menetlusalune isik istus tagaistmel juhi taga. Mõlemad isikud olid kinnitatud turvavööga, menetlusalune isik kohe juhiistme taga oleva istme turvavööga. Sõidu ajal nägi tunnistaja politseiauto vilkureid, hakkas kartma, peatas sõiduki, väljus sellest kõrvalistuja ukse kaudu ja jooksis Vahtra 8 maja suunas. Tunnistaja ei osanud seletada, miks ta ehmus ja ära jooksis, kuid kinnitas, et tundis siiski muret sõidukisse jäänud sõbra pärast. Autovõtmed võttis tunnistaja endaga kaasa ja tagastas need menetlusalusele isikule kahe päeva pärast. Tunnistaja kinnitas, et tal ei ole samuti juhtimisõigust, kuid soovib minna autokooli ja rooli istus seepärast, et saada autotunnetust. Kaitsja vandeadvokaat Urmas Simon palus maakohtu istungil menetlusalune isik kõigis väärtegudes õigeks mõista, väärteomenetlus lõpetada ning menetluskulud jätta riigi kanda. Kaitsja ei nõustunud, et läbi esiistmete on võimalik näha tahaistmele. Sõidukis olnud isikud olid purjus, nad ei pruugi mäletada, kes kus istus. Kui isik tagaistmel lösutab, ei ole teda kuidagi võimalik näha. Pardakaamera salvestiselt on näha, et kui politseiauto keerab vasakule, alles siis on võimalik näha pargitud sõidukit. Seega oleks pidanud jääma pardakaamera videole ka moment, kui keegi väljub autost, seda momenti aga ei ole. Seega ei ole teada, kes väljus esimesena ja kust uksest. Menetlusalune isik on algusest peale öelnud, et tema ei olnud roolis, selle kontrollimiseks ei tehtud midagi. Kohtuvälise menetleja esindaja Asja Malahhova palus maakohtu istungil mõista menetlusalune isik süüdi LS §201 lg.2, §224 lg.2, §207 lg.

§81järgi ning mõista Karistusseadustiku (edaspidi tekstis Kar

S) §63 lg.1 kohaldamisega LS §224 lg.2 alusel karistuseks 20 päeva aresti. Selle karistuse hulka arvata 1 kinnipidamise päev ja menetluskulud mõista välja menetlusaluselt isikult. Kohtuväline menetleja leidis, et menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärteod on tõendatud ja välistavad asjaolud puuduvad. Väärtegude toimepanemine on tõendatud politseiametnike poolt kohtuistungil antud ütluste ja pardakaamera salvestisega. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et tunnistaja O. K. ütlused ei ole usutavad, on vastuolulised ja ümber lükatud eelnimetatud tõenditega. Lisaks ülalnimetatud isikulistele tõenditele uuris maakohus kohtuistungil ka maakohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja videosalvestisi, millele maakohus viitab käesolevas kohtuotsuses allpool. Kuna videosalvestiste (CD-plaatide) vaatamiseks kohtusaalis puudub maakohtul tehniline võimekus, siis vaadeldi kõiki salvestisi kohtuvälise menetleja sülearvuti abil. Keegi menetlusosalistest sellele vastu ei vaielnud. Maakohtu otsuse põhjendused 5 Maakohus, tutvunud käesoleva väärteoasja materjalidega , ära kuulanud menetlusosalised ja tunnistajad, leidis, et kohtuvälise menetleja taotlus aresti kohaldamiseks on põhjendatud. Väärteomenetluse seadustiku §108 on sätestatud kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused. Käesoleva väärteoasja materjalidest nähtub, et menetlusaluse isiku suhtes on koostatud väärteoprotokoll LS §224 lg.2; §201 lg.2; §207 lg.

§81rikkumise kohta.

LS §201 lg.2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kes on mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimiselt kõrvaldatud või kelle mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus on peatatud, kehtetuks tunnistatud või kellelt on mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus ära võetud. Nagu nähtub 07.05.2023 koostatud väärteoprotokollist nr. AB 1502963, on menetlusalune isik rikkunud LS §90 lg.1 p.1 ja §94 lg.1 sätteid. LS §90 lg.1 p.1 sätestab, et mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ning sama seaduse §94 lg.1 sätestab, et mootorsõidukit võib juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selle üle, et menetlusalusel isikul puudub juhtimisõigus. Seda ei ole vaidlustanud menetlusalune isik ise ning see nähtub ka Transpordiametile tehtud päringu 08.05.2023 vastusest, mille kohaselt puudub menetlusalusel isikul juhtimisõigus. Menetlusalune isik kõrvaldati sõiduki juhtimiselt Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullpolitseinik Artur Välja 03.03.2023 Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega alates 03.03.2023 kell 21.15 kuni vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse saamiseni, kuna ta juhtis 03.03.2023 sõidukit Volkswagen Sharan (registreerimismärk XXXXXX) ilma vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta. LS §207 lg.1 näeb ette vastutuse tehnonõuetele või erisüsteemi tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki, samuti autorongi või masinrongi, mille koosseisus on tehnonõuetele või erisüsteemi tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud haagise või trammi juhtimise eest. Nagu nähtub 07.05.2023 koostatud väärteoprotokollist menetlusalune isik rikkunud LS §73 lg.2 sätteid. nr. AB 1502963, on LS §73 lg.2 sätestab, et liikluses kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema läbinud tähtaegselt tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Tehnonõuetele vastavuse kontrolli ei pea olema läbinud üksnes saarel kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis, välja arvatud püsiasustusega väikesaarte seaduse tähenduses suursaarel kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis. Tehnonõuetele vastavuse kontrolli tulemusi tõendatakse liiklusregistri andmetega. Tehnonõuetele vastavuse kontrolli tulemusi võib tõendada ja registreerimistunnistusega või liiklusregistri andmete tõendatud väljatrükiga. 6 Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selle üle, et sõidukil Volkswagen Sharan (registreerimismärk XXXXXX) puudub kehtiv tehnoülevaatus. Seda ei ole vaidlustanud menetlusalune isik ise ning see nähtub ka Transpordiametile tehtud päringu 08.05.2023 vastusest, mille kohaselt puudub sõidukil kehtiv tehnoülevaatus ja sõiduk on registrist ajutiselt kustutatud kuni 15.06.

1. Samast vastusest nähtub ka, et viimane tehnoülevaatus teostati A- Ülevaatus OÜ poolt 01.03.2021 kehtivusega kuni 31.03.
2. Sõiduki Volkswagen Sharan (registreerimismärk XXXXXX) näol ei ole tegemist saarel kasutatava mootorsõidukiga. LKindlS §81 näeb ette vastutuse liikluskindlustuseta sõiduki juhtimise eest või välisriigis põhiasukohta omava sõiduki juhi poolt riiklikku järelevalvet teostavale politseiametnikule või abipolitseinikule liikluskindlustuse olemasolu tõendava dokumendi esitamata jätmise eest. Nagu nähtub 07.05.2023 koostatud väärteoprotokollist menetlusalune isik rikkunud LKindlS § 3 lg.2 sätteid. nr. AB 1502963, on LKindlS §3 lg.2 sätestab, et liikluses ei tohi kasutada kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukit, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selle üle, et sõidukil Volkswagen Sharan (registreerimismärk XXXXXX) puudus 06.05.2023 kehtiv liikluskindlustus. Seda ei ole vaidlustanud menetlusalune isik ise ja see nähtub ka Eesti Liikluskindlustuse Fondi vastusest päringule, mille kohaselt ei ole sõiduk registreerimismärgiga XXXXXX liiklusregistrisse kantud ja seda ei tohi kasutada. Liiklusseaduse §224 lg. 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi. Esmalt hindab maakohus seda, kas alkoholi piirmäära ületamine oli menetlusalusel isikul kindlaks tehtud seaduse kohaselt. Nagu nähtub 07.05.2023 koostatud väärteoprotokollist nr. AB 1502963, on menetlusalune isik rikkunud Liiklusseaduse §33 lg.11 p.2 ja §69 lg.3 nõudeid. Liiklusseaduse §33 lg.11 p.2 sätestab, et juhil on keelatud joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis juhtida sõidukit või anda juhtimist üle sellises seisundis isikule. Liiklusseaduse §69 lg.3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Liiklusseaduse §69 lg.1 kohaselt tuvastatakse joobeseisund või sama paragrahvi lg.3 nimetatud piirmäära ületamine Korrakaitseseaduses sätestatud korras. 7 Korrakaitseseaduse §38 lg.1 kohaselt kontrollib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga. Käesoleva väärteoasja materjalidest nähtub, et menetlusaluse isiku suhtes oli 06.05.2023 kell 23.13 kasutatud indikaatorvahendit AlcoQuant 6020 plus nr.A418790, mille näit oli 0,61 mg/l, s.o. positiivne. Samuti nähtub käesoleva väärteoasja materjalidest, et menetlusaluse isiku suhtes oli 06.05.2023 kell 23.42 kasutatud tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST seeria nr. ARAF-0006, mille lõplik mõõtetulemus oli 0,47 mg/l. Tõendusliku alkomeetri väljatrükk andmetega oli lisatud asja materjalidele ja selle väljatrükiga on allkirja vastu tutvunud ka menetlusalune isik. Nimetatud mõõtevahend läbis kordustaatluse ning vastab esitatud nõuetele vastavalt Eesti Akrediteerimiskeskuse volitatud asutuse Metrosert 08.12.2022 taatlustunnistusele nr.TTRC-22/
3. Maakohtu istungil vaadeldud politseiametniku vormikaamera salvestiselt nähtub, kuidas menetlusalune isik kinnitab sündmuskohal, et alkoholi ei ole ta tarvitanud. Maakohtu istungil ei pidanud menetlusalune isik vajalikuks nimetatud seisukohta kinnitada või seda korrigeerida. Kaitsja viitas oma kohtuvaidluste kõnes, et menetlusalune isik oli purjus. Maakohus leiab, et maakohtule esitatud tõenditega on alkoholi piirmäära ületamine menetlusalusel isikul kindlaks tehtud seaduse kohaselt. Asjaolusid, et alkoholi piirmäära ületamine ei olnud menetlusaluse isiku suhtes tuvastatud seaduse kohaselt, ei ole maakohtu istungil vaidlustanud ei menetlusalune isik ise ega ka tema kaitsja. Seega puudub ülalmainitud asjaolude osas vaidlus. Küll on aga käesolevas väärteoasjas põhiküsimuseks ja vaidluseks asjaolu, kas just menetlusalune isik juhtis väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas mootorsõidukit. Maakohus leiab, et nimetatud asjaolu saab jaatada ning tugineb siinkohal järgmistele tõenditele. Nii kohtuvälise menetleja esindaja kui menetlusaluse isiku kaitsja viitasid kohtuvaidlustes esmalt politsei patrullauto pardakaamera salvestisele. See salvestis oli kogu ulatuses läbi vaadatud maakohtu istungil ning selle salvestise osas on kaks põhilist vaidlusküsimust. Esmalt küsimus isikute arvu kohta sõidukis Volkswagen Sharan. Maakohus nõustub siinkohal nii kohtuvälise menetleja kui kaitsja seisukohaga, et pardakaamera salvestiselt ei ole näha, mitu isikut viibib nimetatud sõidukis. Seega tuleb selle küsimuse lahendamiseks pöörduda menetlusaluse isiku ja tunnistajate ütluste poole. Tunnistaja O. K. ütlustest nähtub, et sõiduki roolis oli tema ning menetlusalune isik istus tagaistmel juhi taga. 8 Menetlusaluse isiku ütlustest nähtub, et ta istus tagaistmel kõrvalistuja koha taga. Riigikohus on oma lahendites korduvalt viidanud sellele, et kohtu jaoks on määrava tähtsusega just kohtuistungil antud ütlused ja kui isiku poolt kohtuistungil antud ütlused on vastuolulised, peab kohus lahendama isiku ütluste usaldusväärsuse küsimuse. Kõrvutades menetlusaluse isiku ütluseid kõikide teiste käesolevas väärteoasjas kogutud tõenditega, ilmnes, et need on vastuolus suures osas teiste tõenditega, s.h. menetlusaluse isiku enda poolt taotletud tunnistaja ütlustega. Nagu maakohus juba eelpool viitas, kinnitas menetlusalune isik maakohtu istungil korduvalt, et ta istus sõidukis tagaistmel kõrvalistuja koha taga. Tunnistaja O. K. ütluste kohaselt istus aga menetlusalune isik tagaistmel juhikoha taga ning oli kinnitatud sealse (mitte isegi keskmise) turvavööga. Seega on tegemist kardinaalselt erinevate ütlustega, mistõttu maakohus ei pea neid usaldusväärseteks ja jätab tõendite kogumist välja. Maakohus ei nõustu siinkohal kohtuvälise menetleja seisukohaga, et neid ütluseid ei saa usaldada üksnes seetõttu, et tegemist on pikaaegsete sõpradega. Maakohus rõhutab, et tunnistajat on hoiatatud vastutusest valetunnistuse andmise eest ning sellest arusaamist on ta kinnitanud oma allkirjaga. Kaitsja viitas oma kohtuvaidluste kõnes, et mõlemad isikud olid purjus, mistõttu ei pruugi nad mäletada, kes kus sõidukis täpselt istus. Maakohus selle seisukohaga ei nõustu. Tunnistaja O. K. osas alkoholi tarvitamise tõendid puuduvad, tema enda ütluste kohaselt ei olnud ta sel õhtul alkoholi tarvitanud. Menetlusaluse isiku puhul oli tõendusliku alkomeetri näit 0,47 mg/l, tegemist ei ole selliselt ülemäära suure näiduga, mille puhul isik ei mäleta, millisel kohal ta sõidukis istus. Menetlusalune isik on noor inimene, kelle (halva) tervisliku seisundi kohta seoses alkoholi tarvitamisega ei ole tõendeid esitatud. Nimetatud asjaolu osas on üle kuulatud ka tunnistaja A. V., kelle ütluste kohaselt ta nägi, et juhi kohal on meesterahvas, tumedates riietes ja ilma mütsita, rohkem inimesi tunnistaja sõidukis ei näinud. Kaitsja küll möönas oma kohtuvaidluste kõnes, et inimsilm on täpsem kui pardakaamera salvestis, kuid jäi seisukohale, et politseinikel ei olnud võimalik tuvastada, mitu isikut oli vastutulevas sõidukis. Maakohus nõustub kaitsja seisukohaga täielikult selles osas, et isiklikult oma silmaga vaadates on võimalik näha ja tuvastada enam, kui seda salvestab pardakaamera, kuid ei nõustu seisukohaga, et käesolevas väärteoasjas ei olnud võimalik vastutuleva sõiduki sisse näha. Nii politseiauto pardakaamera salvestiselt kui ka tunnistajate A. V. ja Aleksei Olijevski ütlustest nähtub, et sõiduki Volkswagen Sharan lähenemisel vähendas politseiauto kiirust. Tunnistaja Aleksei Olijevski ütluste kohaselt oli tema eesmärk tuvastada sõiduki registreerimismärk ning tunnistaja A. V. ütluste kohaselt vaatas tema sõiduki sisemusse, kus nägi vaid juhiistmel olevat tumedates riietes ilma peakatteta isikut. Kui nüüd lähtuda menetlusaluse isiku enda ütlustest selle kohta, et tema istus tagaistmel kõrvalistuja koha taga, siis nendib maakohus, et tuleb nõustuda tunnistaja A. V. ütlustega selles osas, et sellisel juhul oleks tunnistaja menetlusalust isikut näinud. Tegemist on olukorraga, kus kaks aeglaselt liikuvat sõidukit lähenevad teineteisele, mõlemal sõidukil põlevad tuled, lisaks on kogu tänav valgustatud. Tunnistaja A. V. ütluste kohaselt nägi ta juhti selgelt nii läbi esiakna kui ka läbi 9 juhiukse akna. Kuna koht tagaistmel kõrvalistuja koha taga on diagonaalis juhiistme kohalt, leiab ka maakohus, et sellisel juhul oleks tunnistaja näinud ka seal istuvat isikut. Kui lähtuda tunnistaja O. K. ütlustest, milliseid maakohus pidas ebausaldusväärseteks, siis leiab maakohus, et ka juhul, kui menetlusalune isik istus tagaistmel juhiistme taga, oli tema nägemine võimalik. Maakohus möönab, et isiku konkreetne tuvastamine (riietus, soeng jne) ei pruugi olla võimalik, kuid isiku kontuurid tagaistmel olid tuvastatavad, seda vaatamata öisele ajale ja toonitud tagaklaasidele. Tegemist oli olukorraga, kus sõidukid möödusid teineteisest lähedalt, tänavavalgustus põles ning tunnistaja A. V. oli keskendunud sõiduki sisemuse jälgimisele. Toonitud tagaklaasid ei ole kindlasti sellise tumedusega, et isikute viibimist/mitteviibimist sõidukis ei ole võimalik tuvastada. Kokkuvõttes loeb maakohus tõendatuks, et väärteoprotokollis viidatud ajal ja kohas viibis sõidukis Volkswagen Sharan vaid üks isik ja seda juhikohal. Teine oluline küsimus on see, kas juhiistmel oli ja seega sõidukit juhtis justnimelt menetlusalune isik. On tõsiasi, et politseiauto pardakaamera salvestiselt ei nähtu, kes lahkus sõidukist juhikohalt. Seega tuleb ka selle asjaolu tuvastamiseks pöörduda menetlusaluse isiku ja tunnistajate ütluste poole. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt parkis roolis olnud O. K. sõiduki ja väljus juhi kohalt kõrvalistuja ukse kaudu. Seejärel väljus menetlusalune isik ise tagaistmelt ning läks juhiistmele, et võtta oma kott ja mobiiltelefon. Autovõtmed jäid O. K. kätte. Tunnistaja O. K. ütlustest nähtub, et kui ta nägi sõiduki taga politseiauto vilkureid, hakkas ta kartma, parkis auto, väljus kõrvalistuja ukse kaudu ja jooksis ära. Autovõtmed võttis ta lahkudes kaasa. Tunnistaja Aleksei Olijevski ütlustest nähtub, et kui politseiauto keeras ristmikult sõidukile Volkswagen Sharan järele, oli viimane juba pargitud ja ta nägi, kuidas isik väljus juhikohalt. Kui politseiauto jõudis kohale, oli sama isik juba sõidukist väljunud ja suundus Vahtra 8 maja suunas. Samale isikule anti korraldus tulla sõiduki juurde tagasi. Tunnistaja A. V. ütlustest nähtub, et tema jälgis vastutulnud sõidukit Volkswagen Sharan tagasivaate küljepeeglist seni, kuni politseiauto tegi tagasipöörde. Tunnistaja kinnitas, et sõiduk oli tema vaateväljast kadunud umbes 2 sekundi vältel ajal, mil nad tegid ristmikul pöörde sõidukile järele. Kui ta nägi peale pööret sõidukit uuesti, oli näha, kuidas keegi tegi sõiduki juhiukse lahti ning juhi kohalt väljus ilma mütsita tumedates riietes meesterahvas ja läks kiiresti Vahtra 8 maja suunas. Rohkem inimesi tänaval ei olnud. Maakohus ei pea ka antud asjaolude osas usaldustväärivateks menetlusaluse ja tunnistaja O. K. ütlusi. Kui lähtuda menetlusaluse isiku versioonist, et ta istus tagaistmel kõrvalistuja koha taga, siis jääb maakohtule täiesti arusaamatuks, miks ja kuidas sattusid tema kott ja mobiiltelefon esiistmele juhi kõrval. Samuti on eluliselt mitteusutav, et juhul, kui menetlusalune isik väljus tagaistmelt kõrvalistuja koha tagant, läks ta oma asjadele järele ümber auto juhiukse kaudu, kuigi seda teha kohe 10 kõrvalistuja ukse kaudu oleks olnud mugavam ja kiirem. Neid asjaolusid ei osanud selgitada ka menetlusalune isik ise maakohtu istungil. Samuti ei ole eluliselt usutavad tunnistaja O. K. ütlused selle kohta, et peale politseiauto vilkurite nägemist parkis ta auto, võttis autovõtmed süütelukust välja ja kaasa ning väljus kõrvalistuja ukse kaudu, olles mõne hetke pärast politseinike kohale jõudes juba nägemisulatusest väljas. Neid menetlusaluse isiku ja tunnistaja O. K. ütluseid ei pea maakohus taaskord usaldustväärivateks ja jätab ka need tõendikogumist välja. Samas leiab maakohus, et tunnistajate Aleksei Olijevski ja A. V. ütlused ühtivad ja on kooskõlas ka teiste kogutud tõenditega. Mõlema nimetatud tunnistaja ütlustest nähtuvad üheselt järgmised asjaolud: - mõlemad tunnistajad nägid, kuidas sõidukist väljus vaid üks isik ja seda juhi kohalt - tunnistaja A. V. poolt nimetatud isiku kirjeldus ühtis isiku kirjeldusega, keda ta nägi sõidukite lähenemisel/möödumisel eelnevalt - ühtegi teist isikut samal ajaperioodil samas kohas tänaval ei olnud. Lisaks tunnistajate ütlustele peab maakohus siinkohal oluliseks viidata ka ajaperioodile. Politseiauto pardakaamera salvestisest nähtub, et politseiauto keeramisest kuni sõiduki Volkswagen Sharan taasnägemiseni kulus 40 sekundit. Maakohus ei pea kuidagi usutavaks, et sellise ajavahemiku ajal on ühel isikul võimalik auto parkida, autovõti süütelukust ära võtta, ronida üle kõrvalistme, väljuda sõidukist ja kaduda vaateväljast ning teisel isikul väljuda tagaistmelt, minna ümber sõiduki, siseneda juhiuksest, võtta kõrvalistmelt asjad, väljuda ning eemalduda sõidukist. Kaitsja viitas kohtuvaidluste kõnes sellele, et politseiauto pardakaamera võttenurk on sedavõrd suur, et sõidukist väljuv isik oleks pidanud jääma kaamerasse ka ajal, mil politseiauto tegi pöörde ristmikul. Maakohus seda kinnitada ei saa, kuna puuduvad võimalused selle kindlakstegemiseks ning vastavaid tõendeid ei esitanud ka kaitsja ise. Nii kohtuvälise menetleja esindaja kui kaitsja viitasid maakohtu istungil korduvalt asjaolule, kas ja millal põlesid Volkswagen Sharanil tuled. Maakohtule jääb selle asjaolu eriline rõhutamine arusaamatuks, kuna sõiduki juhtimise aspektist ei oma see tähtsust. Politseiametniku vormikaamera salvestiselt nähtub, et kohapeal põlesid sõiduki gabariittuled, tunnistaja A. V. ütluste kohaselt nägi ta ka valgustatud spidomeetrit. Väärtegude toimepanemise seisukohalt ei ole tegemist tõendi väärtust omava asjaoluga. Juhul, kui kohtuväline menetleja tahab siinkohal viidata asjaolule, et vaatamata autovõtme olemasolule ei avanud menetlusalune isik vastavalt politseinike korraldusele autoakent (mida väidetavalt sai teha vaid juhul, kui autovõti on süütelukus), siis kokkuvõttes nähtub, et kõik vajalikud menetlustoimingud said teostatud ka läbi avatud juhiukse. Menetlusaluse isiku ütlusi selle kohta, et tuled süttivad/kustuvad nimetatud sõidukil lülitist ja selleks ei ole vaja panna autovõtit süütelukku, ei ole kohtuvälise menetleja esindaja millegagi ümber lükanud. Küll aga väärivad maakohtu arvates äramärkimist menetlusaluse isiku ja tunnistaja O. K. ütlused autovõtme kohta. Mõlemad isikud kinnitasid maakohtu istungil, et autovõtme võttis sõidukist lahkumisel kaasa tunnistaja O. K. Tegelikkuses oli autovõti endiselt sõidukis, kui politseinikud tulid peale menetlustoimingute tegemist 11 politseijaoskonnas tagasi sündmuskohale. Maakohus leiab, et see asjaolu näitab samuti menetlusaluse isiku ja tema tunnistaja O. K. ütluste ebausaldusväärsust. Kokkuvõttes loeb maakohus tõendatuks, et väärteoprotokollis viidatud ajal ja kohas juhtis sõidukit Volkswagen Sharan menetlusalune isik. Maakohus leiab, et süüteokoosseis ud käesolevas väärteoasjas on täidetud, et väärt eod on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja ta on süüdi. Menetlusaluse isiku tegu on LS §224 lg.2; §201 lg.2; §207 lg.

§81järgi õigesti kvalifitseeritud.

Süüd välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti ja arvestades väärteomenetluse erisusi. Vastavalt Karistusseadustiku §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS §224 lg.2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni; §201 lg.2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti; §207 lg.1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut ning LKindlS §81 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut. Käesolevas väärteoasja on kohtuvälise menetleja esindaja taotlenud menetlusalusele isikule KarS §63 lg.1 kohaldamisega karistuseks aresti 20 päeva, mille hulka tuleb arvata 1 kinnipidamise päev. Vastavalt Karistusseadustiku §48 võib kohus väärteo eest mõista aresti kuni 30 päeva. Seega on kohtuvälise menetleja esindaja käesolevas väärteoasjas taotlenud aresti mõistmist veidi üle sanktsiooni keskmise määra. Käesoleva asja materjalides asuvast Karistusregistri väljavõttest nähtub, et menetlusalusel isikul on 1 kehtiv kriminaalkaristus, mis ei ole seotud liiklusega ja 1 kehtiv väärteokaristus samalaadsete väärtegude toimepanemise eest (LS §201 lg.1, §207 lg.

§81järgi).

Nimetatud väärtegude toimepanemise eest on menetlusalusele isikule karistuseks määratud rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses, rahatrahv on kuni käesoleva ajani tasumata. Nimetatud väärteod on toime pandud 03.03.2023, seega vaid 2 kuud varem. Märkimist väärib asjaolu, et ka eelmised väärteod on menetlusalune isik toime pannud sama sõidukiga (Volkswagen Sharan XXXXXX). Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga ja leiab samuti, et käesolevas väärteoasjas on põhjendatud aresti kohaldamine. Menetlusalust isikut on vaid 2 kuud 12 varem karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest rahatrahviga, ta jättis need tasumata ja jätkas väärtegude toimepanemist. Karistusregistri väljavõtte andmetele viitas maakohus juba käesolevas kohtuotsuses eespool. Maakohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles osas, et menetlusaluse isiku varasem käitumine annab alust arvata, et karistuseks taaskord rahatrahvi määramine ei ole enam piisav meede, vältimaks uute süütegude toimepanemist tema poolt. Rahatrahvi näol on antud menetlusaluse isiku puhul tegemist karistusega, mis ei avalda talle mingit karistuslikku ega eripreventiivset mõju. Arvestades eelnevat leiab maakohus, et Karistusseadustiku §56 ettenähtud eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest – on võimalik saavutada vaid aresti kohaldamisega. Mootorsõiduki juhtimine ilma juhtimisõiguseta, mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades, tehnonõuetele mittevastava sõiduki juhtimine ja kohustuslikku liikluskindlustust mitteomava sõiduki juhtimine on alati tahtlikud teod. Tegemist on reaalse ohuga nii enda kui teiste elule, tervisele ja varale. Sõiduki juhtimine ilma juhtimisõiguseta ja seejuures lubatud alkoholi piirmäära ületades on igati taunitav, lubamatu ja ohtlik ning see mõjutab nii liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust kui selle raskusastet. Seda tõenäosust suurendab veelgi tehnonõuetele mittevastava sõiduki juhtimine. Kõikide käesolevas väärteoasjas nimetatud väärtegude puhul on tegemist isiku enda otsustusega. Tegemist on otsese tahtlusega toimepandud väärtegudega. Maakohus leiab, et menetlusaluse isiku süü on suur. Kohtupraktika kohaselt määratakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning karistust kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemisel määratakse karistus siis kas alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või siis seda keskmist määra ületavana. Iga järgnev karistus peab olema suurem ja rangem eelnevast. Karistus peab olema selline, mis ei ole mugav ning mis piirab menetlusaluse isiku igapäevast elu ja tegevust. Kergema karistusliigi ammendumisel tuleb kohaldada raskemat karistusliiki. Käesolevas väärteoasjas ei tohi tähelepanuta jätta asjaolu, et isikut on varem samalaadse süüteo eest karistatud. Karistuse mõistmise loogika kohaselt peaksid karistused minema ikka järjest rangemaks ja seda põhjusel, et eelnevad karistused ei ole olnud järelikult piisavad, mõjutamaks isikut edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Kohus ei saa nõustuda sellise karistuspraktikaga, kus isikut, kes paneb järjepidevalt toime süütegusid, koheldakse iga korraga leebemalt või ei ole temale kohaldatav karistus oluliselt rangem. Selline karistusõiguslik kohtlemine pigem tekitab isikus karistamatusetunde, kui tahtmise edaspidi süütegude toimepanemisest loobuda. Käesolevas asjas on aresti keskmine määr 15 päeva. Arvestades varasemat karistatust väärteokorras, samalaadsete väärtegude varasemat toimepanemist, varasemalt karistuseks määratud rahatrahvi mittetasumist ning väärtegude toimepanemise osalist tunnistamist, kuid seejuures arvestades, et menetlusalune isik on toime pannud rohkemad ja raskemad väärteod, peab maakohus põhjendatuks mõista menetlusalusele isikule karistuseks arest keskmises määras, s.o. 15 päeva. Siinkohal kohaldab maakohus KarS §63 lg.1, mille kohaselt juhul, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Maakohus nõustub siinkohal kohtuvälise menetleja esindaja seisukohaga, et liitkaristus tuleb mõista LS §224 lg.2 alusel. 13 Vastavalt KarS §68 lg.2 arvatakse kinnipidamine väärteomenetluses karistusaja hulka. Kahekümne neljale tunnile kinnipidamisele vastab üks päev aresti. Käesoleva väärteoasja materjalide kohaselt oli menetlusalune isik kinni peetud 06.05.2023 kell 23.13 – 08.05.2023 kell 14.54. Tulenevalt Riigikohtu 11.03.2013 lahendist kohtuasjas nr.3-1-1-22-13 kuulub karistuse hulka arvestamisele 1 päev. Seega jääb menetlusalusel isikul kanda 14 päeva aresti. Menetlusalune isik on kohustatud aresti kandmisele asuma 30 päeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Vastavalt VTMS §205 lg.4 kui menetlusalune isik ei ilmu määratud ajaks aresti kandmisele arestimajja või vanglasse, teatab arestimaja või vangla sellest aresti täitmisele pööranud kohtule ning sel juhul teeb maakohtunik määruse menetlusaluse isiku sundtoomise kohta. Vastavalt menetlusaluse isiku taotlusele osales maakohtu istungil kaitsja vandeadvokaat Urmas Simon, kelle taotluse kohaselt kulus õigusabi osutamiseks kokku 797,28 € (s.h. toimikuga tutvumine, nõupidamine kaitsealusega 108 €, ettevalmistamine kohtuistungiks 144 €, kohtuistungil osalemine ja kohtuotsusega tutvumine 270 €, tasu sõidule kulutatud aja eest Tallinn – Jõhvi – Tallinn 35 €, sõidukulud 107,40 € ning käibemaks 132,88 €). Maakohus peab seda taotlust põhjendatuks ja mõistab selle summa riigituludest kaitsja kasuks välja. Seoses kohtuvälise menetleja aresti mõistmise taotluse rahuldamisega, VTMS §20 ja §22 ning KrMS §175 lg.1 p.4 alusel mõistab maakohus menetlusaluselt isikult välja kaitsjatasu, mis on otseselt seotud kaitse teostamisega väärteomenetluses. Tasu sõidule kulutatud aja eest ning sõidukulud koos käibemaksuga jätab maakohus Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik 14