← Eesti

1-25-446/39

Obsah (5)§ 1431§ 145§ 339§ 390§ 187

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) § 390 lg 1 ja § 363 lg 4 p 1 kohaselt ei ole tarvis selles osas kohtute põhjendusi korrata. 8. Tähelepanu väärivad määruskaebuse väited, millega kritiseeritakse süüdistatavale kohaldatud lisapiirangute tühistamata jätmist. 9.

§ 1431

lg 1 võimaldab lisapiiranguid kohaldada muu hulgas siis, kui on piisav alus oletada, et vahistatud kahtlustatav või süüdistatav võib oma tegevusega kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist. Kriminaalmenetluse kahjustamise vältimiseks tohib prokuratuur või kohus määrusega piirata või täielikult keelata ka kahtlustatava või süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust (p 1) ja/või kirjavahetuse ning telefoni kasutamise õigust (p 2).

§ 1431

lg 2 kohaselt peab selliste kitsenduste kohaldamise määruses muu hulgas ära näitama õiguste piiramise põhjenduse ning ulatuse. Järelikult on tegemist kirjalikult vormistatud ning põhistatud menetlusotsustusega

§ 145

lg 1 p 1 mõttes, milles on kohustuslik kirjeldada asjaolusid ja tõendeid, mis osutavad kriminaalmenetluse kahjustamise ohule, ning ka põhjendada, miks on kahtlustatava või süüdistatava õiguste piiramine tarvilik just sellises ulatuses. 2

(4)1-25-446 10.

§ 1431

lg 1 alusel rakendatavad kriminaalmenetluse tagamise meetmed riivavad eeskätt vahistatu põhiseaduse (PS) §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatust. Kuigi neid põhiõigusi riivatakse ulatuslikult juba kahtlustatava või süüdistatava vahistamisega, loob see säte aluse täiendavaks riiveks. Perekonna- ja eraelu puutumatus on olulised põhiõigused, mille suhtes tuleb rakendada võimalikult vähe piiranguid vaatamata sellele, et vahistatu võis toime panna kuriteo. (RKKK 27.02.2012, 3-1-1-9-12, p 14.2; 12.11.2014, 3-1-1-69-14, p 9.4) Ka kohaldatud lisapiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne (RKKK 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 40). Kohtupraktikas on

§ 1431

alusel suhtlemise keelamise proportsionaalsust jaatatud nt siis, kui on oht, et kahtlustatav või süüdistatav võib enne kohtulikul arutamisel toimuvat ülekuulamist mõjutada tunnistajaid või kannatanuid. Sellega seoses on leitud, et kui suhtlemise lubamist kasutatakse teiste isikute õiguste rikkumiseks või kannatanute või tunnistajate turvalisuse ohustamiseks, kaaluvad lisapiirangu eesmärgid PS §-s 26 sätestatud õiguste riive üles. Küll peab lisapiirangute leevendamist või tühistamist kaaluma pärast seda, kui kannatanud või tunnistajad on kohtus üle kuulatud. (Vt nt viidatud 3-1-1-69-14, p 9.4.) 11. J. Aiale kohaldati lisapiiranguid prokuratuuri 15. novembri 2024. a määrusega. Kriminaalasja materjalist ei nähtu, et see määrus oleks esitatud tutvumiseks ka kohtule. Seega ei olnud maakohtul võimalik vahetult kontrollida, kas lisapiirangute kohaldamise aluseks olev määrus vastab

§ 1431

ja § 145 lg 1 p 1 nõuetele, s.t missuguste asjaolude ja tõendite põhjal lisapiiranguid rakendati. Maakohus toetus lisapiiranguid muutmata jättes pelgalt prokuröri selgitustele. Need ei võimalda aga järeldada, et lisapiirangute kohaldamise eeldused olid täidetud.

  1. Eelistungil viitas prokurör sellele, et J. Aia üritas lisapiirangute kehtivuse ajal kannatanuga suhelda. Prokuratuurini jõudnud teabest järeldati, et tekkinud on kannatanu ütlustega manipuleerimise oht. Prokuröri vastustest maakohtule jäi aga selgusetuks, missugune tõendusteave seda väidet kajastab, millal ja kuidas see saadi, kunas ning kuidas süüdistatav kannatanuga kontakti otsis ja millisel eesmärgil ta seda tegi. Prokuröri väidete üldsõnalisuse tõttu võib need lugeda sisuliselt kuulujutuks. Sedavõrd ebamäärasele teabele süüdistatava õiguste piiramisel toetuda ei saa.
  2. Sootuks arusaamatud on prokuratuuri põhjendused küsimuses, miks on tarvis kohaldada täielikku kokkusaamis- ja suhtlemispiirangut. Kriminaalmenetluse kahjustamist põhjendatakse kannatanu ütluste manipuleerimise ohuga. Viidatud pole sellele, et süüdistatav võiks püüda kannatanut mõjutada teiste inimeste kaudu või kahjustada kriminaalmenetlust muul moel. Seega ei ole osutatud ühelegi asjaolule, mis annaks

§ 1431

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt aluse piirata lisaks kannatanule ka teiste isikutega kokkusaamise ja suhtlemise õigust. Lisapiirangute kohaldamist ning osalist tühistamata jätmist ei põhjenda argument, mille kohaselt pole kaitsepool nimetanud ühtegi inimest, kellega J. Aia suhelda sooviks.

§ 1431

võimaldab kahtlustatava või süüdistatava õigusi piirata vaid niivõrd, kuivõrd see on möödapääsmatult tarvilik kriminaalmenetluse kahjustamise vältimiseks. Kui menetluse kahjustamist saab ära hoida kindla(te) inimes(t)ega suhtlust piirates, pole seaduslikku alust keelata kontakti kellegi teisega. Niisamuti ei saa lisapiirangute ulatust õigustada asjaoluga, et süüdistatav ega kaitsja pole eraldi taotlenud nende kohaldamist kitsamalt. 14. Kolleegium asub seisukohale, et praeguses asjas ei vasta lisapiirangute kohaldamise aluseks olevate kohtumääruste põhjendused

§ 1431lg-te 1 ja 2 ning § 145 lg 1 p 1 nõuetele.

Nendele nõuetele ei vasta määrused ainuüksi põhjusel, et prokuratuur jättis kohtule esitamata andmed, mis võimaldanuks lisapiiranguid kohaldada. Seetõttu rikkusid kohtud lisapiiranguid tühistamata jättes oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

15. Tavaliselt tingib kriminaalmenetluse tagamise abinõu ebaseaduslikkus kohtumääruse tühistamise, kuid praegu ei ole see võimalik, sest süüdistatavale kohaldatud lisapiirangud tühistati prokuratuuri 3

(4)1-25-446 taotlusel Tartu Maakohtu
  1. aprilli
  2. a määrusega. Seetõttu saab kolleegium üksnes sedastada, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus ei vastanud lisapiiranguid puudutavas osas nende tegemise ajal seadusest tulenevatele nõuetele, s.t need on õigusvastased (RKKK 13.03.2020, 1-19-9448/32, p 11).
  3. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 2, tunnistab kolleegium nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse õigusvastaseks osas, millega jäeti muutmata J. Aia suhtes kohaldatud lisapiirangud. Osas, millega ringkonnakohus luges süüdistatava vahi all pidamise seaduslikuks, jääb vaidlustatud määrus muutmata. Kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

  1. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri
  2. juuli
  3. a määruse nr 16 § 1 lg-te 1, 6 ja 10 ning § 7 lg 1 alusel rahuldab kolleegium kaitsja taotluse J. Aiale määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi tasu määramiseks summas 197 eurot 64 senti (käibemaksuga). Kohtumäärused jäävad lisapiirangute osas tühistamata üksnes põhjusel, et nende toime on praeguseks lõppenud, kuid määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Seda arvestades juhindub kolleegium

§ 187lg-st 1, jättes kõnealuse menetluskulu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.