) § 9 lg 1 kohaselt tuli hüvitise suuruse määramisel võtta aluseks kõik kuud, mil kindlustatule on töötuskindlustuse andmekogu andmetel välja makstud tasusid (v.a
5.2 Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud
redaktsiooni (
2021) § 7 lg 22 kohaselt ei arvestata kindlustusstaažina perioodi, mil isik oli rasedus- ja sünnituspuhkusel ning lapsehoolduspuhkusel, v.a kindlustusstaaži tekkimise periood
2021 § 7 lg-te 1 või 2 tähenduses. MTÜ-st Elav Ajalugu tulu teenimise tõttu tekkis kaebajal kindlustusstaaž ka lapsehoolduspuhkuse ajal. 5.3 Päevatasu arvutamisel võeti aluseks
2021 § 6 lg 5 esimesest poolest, milles seadusandja on näinud ette garantii, mis välistab vahetult pärast lapsehoolduspuhkust koondatud isikul töötuskindlustushüvitise vähenemise. Lähtudes enne lapsehoolduspuhkusele jäämist tehtud töötuskindlustusmaksetest, tuleks kaebaja päevamääraks 43 eurot 10 senti. Kuna
lg 4 kohaselt on töötuskindlustushüvitis esimesel 100 päeval 60% ja hiljem 40% päevatasust, oleks kaebaja töötuskindlustushüvitis oluliselt suurem kui töötukassa arvutatud 9 eurot 73 senti. 6.2
lg 1 koosmõjus
lg-ga 5 tuleb tunnistada põhiseaduse (PS) §-dega 12 ja 32 vastuolus olevaks osas, milles need ei võimalda jätta vähendamata lapsehoolduspuhkuse ajal töötanud ja seejärel koondatud vanematele makstavat töötuskindlustushüvitist. Seadus kohtleb meelevaldselt erinevalt töö kaotanud vanemaid, kes töötavad lapsehoolduspuhkuse ajal, ja neid, kes ei tööta. Kindlustushüvitise maksmise piiramine riivab intensiivselt kindlustatu omandipõhiõigust. Riivel peab olema põhiseaduspärane eesmärk ja riive peab olema proportsionaalne.
lg 4 lähtub eeldusest, et töötuskindlustushüvitise suurus peab olema proportsioonis tasutud töötuskindlustusmaksetega. Kaebaja on teeninud 13 aastat ligikaudu Eesti keskmisele palgale vastavat palka ja tasunud töötuskindlustusmakseid, kuid tal puudus töötuse riski realiseerumisel õigus saada vastusooritus määras, mida ta oleks saanud siis, kui ei oleks lapsehoolduspuhkuse ajal lisatööd teinud. See ei ole proportsionaalne ja on kaebaja suhtes sõnamurdlik. 7. Tallinna Halduskohus jättis 27. mai 2022. a otsusega kaebuse rahuldamata, põhjendades seda järgmiselt. 7.1 Vaidlus puudutab töötuskindlustushüvitise suurust. Töötukassa on selle õigesti arvutanud.
lg-st 1 koosmõjus
lg-tega 1, 2 ja 22 järeldub, et kui vanem töötas lapsehoolduspuhkuse ajal ja jääb hiljem töötuks, siis arvutatakse hüvitise suurus tema viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksal töötamise kuul makstud tasudele tuginedes (eeldusel, et nendelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse). Kuna kaebaja teenis lapsehoolduspuhkuse ajal tulu töövõtulepingu alusel, tekkis tal ka selle perioodi eest töötuskindlustusstaaž.
lg 1 kohaselt tuleb hüvitise suuruse arvutamisel selle töö eest saadud tasuga arvestada. Vastustajal ei olnud hüvitise suuruse arvutamisel kaalutlusõigust. Kui isiku töötasu on väike, rakendub
7.2
lg 1 koosmõjus
lg-ga 5 on põhiseadusega kooskõlas.
lg-s 1 ette nähtud arvutuskäiku kohaldatakse kõigil töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamise juhtudel ehk normi rakendamine ei sõltu subjektiivsetest asjaoludest. Isik ei jää töötuse korral sissetulekuta.
2021 § 6 lg 5 ega § 7 lg 22. Kaebaja teenuse osutamist MTÜ-le Elav Ajalugu ei saa pidada ka ajutiseks töötamiseks
Töötukassal ei olnud võimalik teha
asjassepuutuvad normid on põhiseadusega kooskõlas. 9.2 Asjassepuutuv on
lg 1 osas, milles see takistab arvutada kaebaja töötuskindlustushüvitise suurust üksnes tema rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämisele eelnenud töötamise kuudel makstud tasude alusel. Kaebaja väiteid arvestades tuleb kontrollida
lg 1 kooskõla PS § 12 lg-s 1 sätestatud üldise võrdsuspõhiõiguse ja PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega. Mõlema põhiõiguse riivel on legitiimne eesmärk, mis seisneb selles, et töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamine oleks administratiivselt lihtne ja kontrollitav. Lisaks on arvutamisel aluseks võetava perioodi sätestamisel soovitud välistada manipuleerimine hüvitise suurust mõjutava keskmise tasu suurusega. 9.3
Süsteem põhineb solidaarsuspõhimõttel, mistõttu ei ole kaebajal nõudeõigust saada vastuhüve täpselt kindlustussüsteemi panustatud mahus. Töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamise valem on neutraalne ja põhineb objektiivsetel asjaoludel. On paratamatu, et osa kindlustatute jaoks on valemi rakendamine soodsam kui teiste jaoks. Põhiseadusest ei tulene kaebajale õigust valida kindlustushüvitise arvutamise aluseks olevat ajavahemikku ega nõuda, et töötukassa lähtuks kaebaja jaoks kõige soodsamast ajavahemikust. 9.4 Võrdse kohtlemise hindamisel saab võrreldavate gruppidena välja tuua esiteks töötuskindlustushüvitist saama õigustatud inimesed, kes olid lapsehoolduspuhkusel ja töötasid sel ajal, kuid jäid enda tahtest sõltumatul põhjusel tööta kohe pärast lapsehoolduspuhkuse lõppemist (kaebaja grupp), ja teiseks inimesed, kes ei töötanud lapsehoolduspuhkuse ajal, kuid vastavad muus osas eespool toodud tingimustele (võrdlusgrupp). Eelduslikult on töötuskindlustushüvitise määramisel paremas olukorras isikud, kes lapsehoolduspuhkuse ajal ei töötanud. Erinev kohtlemine on õigustatud, sest gruppe eristav tingimus põhineb asjaoludel, mis on iga kindlustatu enda kontrolli all. Inimesed saavad arvestada, et lapsehoolduspuhkuse ajal lisandunud kindlustusstaaž võetakse arvesse töötuskindlustushüvitise saamise õiguse kindlakstegemisel ning hüvitise suuruse arvutamisel. Põhiseadusest ei tulene seadusandjale kohustust luua võrdse kohtlemise tagamiseks ning töö- ja pereelu paremaks ühitamiseks sellist töötuskindlustushüvitise arvutamise süsteemi, mis soodustaks väikeses mahus töötamist lapsehoolduspuhkuse ajal. 10. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. 10.1 Vastustaja ega kohtud ei ole suutnud tuvastada kaebaja ebavõrdse kohtlemise mõistlikku põhjust. Seda põhjust ei tulene ka seaduse eelnõu seletuskirjast. 10.2 Ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt õigustab ebavõrdset kohtlemist vajadus hoida kokku riigi raha ning tagada süsteemi jätkusuutlikkus, on vastuoluline. Kaebajale oleks määratud suurem töötuskindlustushüvitis, kui ta ei oleks lapsehoolduspuhkuse ajal töötanud. Seega heidutab olemasolev töötuskindlustussüsteem töötamast ja töötukassa reserve kasvatamast. Samuti on kaebaja grupp sedavõrd marginaalne, et riigi rahaline kokkuhoid on küsitav. Riigikohus on rõhutanud, et selline olukord, kus isikul on kasulik töötamisest loobuda, ei ole jätkusuutlik olukorras, kus vaidlusalust süsteemi peetakse üleval tööjõumaksudest. 10.3 Kaebaja ei soovi valida töötuskindlustushüvitise arvutamise aluseks olevat perioodi. Kaebaja leiab üksnes, et teda koheldakse ebavõrdselt, võrreldes lapsevanematega, kes aluseks võetaval ajavahemikul ei töötanud. 4
§-st 2 tulenevalt on töötuskindlustuse eesmärk kindlustatule töötuse korral tööotsingute ajaks kaotatud sissetuleku osaline kompenseerimine. Kaebaja puhul on kaotatud sissetulek kindlustuskaitsest välja jäetud, ehkki erinevalt vanematest, kes lapsehoolduspuhkuse ajal ei töötanud, tasus tema ka selle puhkuse ajal kindlustusmakseid. 10.5 Ebavõrdset kohtlemist ei õigusta selle ettenähtavus. Ringkonnakohtu seisukohast järeldub, et lapsevanemad, kes tahavad diskrimineerimist vältida, peaksid osalise koormusega töötamisest loobuma. See rikub aga lapsevanemate õigust vabale eneseteostusele (PS § 19). Asjaolu, et põhiseadus ei kohusta seadusandjat soodustama lapsehoolduspuhkuse ajal väikeses mahus töötamist, ei tähenda, et lapsehoolduspuhkuse ajal töötanud lapsevanema halvem kohtlemine oleks mõistlik. 11. Riigikohtu halduskolleegium andis asja lahendada üldkogule (RKHKm 07.11.2024, 3-22-246/13), et hinnata asjassepuutuvate sätete kooskõla PS-ga. Halduskolleegium leidis, et üldkogul tuleks võtta seisukoht, kas PS §-dega 12, 29, 32 ning § 28 lg-ga 2 on kooskõlas
lg 22 ja § 9 lg 1 osas, milles need sätted näevad ette, et töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisel tuleb töötuskindlustusstaažina arvestada vanemapuhkuse kasutamise aega, mille eest kindlustatu saab töö- või muu lepingu alusel tasu, mis on oluliselt väiksem tasust, mida kindlustatu sai enne vanemapuhkuse kasutamist. 11.1 Asjas on määrava tähtsusega see, milline töötuskindlustusstaaž võetakse töötuskindlustushüvitise arvutamisel aluseks, kuna mh just aluseks võetavast staažist, täpsemalt staažiarvestusse mineval perioodil teenitust sõltub seadusest nähtuvalt töötuskindlustushüvitise suurus. Asjassepuutuvateks säteteks tuleb lugeda
lg 22 ja § 9 lg 1 osas, milles need sätted näevad ette, et töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisel tuleb töötuskindlustusstaažina arvestada perioodi vanemapuhkuse (lapsehoolduspuhkuse) ajal, mil isik sai tasu. 11.2 Tegemist võib olla omandipõhiõiguse riivega. Kui aluseks oleks võetud enne rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämist saadud tasu, millelt olid tasutud töötuskindlustusmaksed, oleks kaebaja väidete kohaselt olnud tema ühe kuu keskmine päevatasu
Töötukassa ei ole sellele kohtumenetluses vastu vaielnud. Sellisel juhul oleks
lg 4 kohaselt olnud kaebaja töötuskindlustushüvitise suurus ühe kalendripäeva eest esimesel 100 päeval 25 eurot 86 senti ning edasi kuni töötuskindlustushüvitise perioodi lõpuni 17 eurot 24 senti. 11.3 Kuigi kaebajale määratud töötuskindlustushüvitis on hüvitise alampiiri kehtestamise tagajärjel kokkuvõttes suurem, kui see oleks olnud üksnes tema arvestusperioodil saadud tasu põhjal arvutatuna, on hüvitis sellegipoolest esimese 100 kalendripäeva eest oluliselt (ligikaudu 2,5 korda) väiksem hüvitisest, mille arvutamise aluseks võetakse kaebajale enne rasedus- ja sünnituspuhkusele (emapuhkusele) jäämist makstud tasu. Ka pärast esimest 100 päeva on ühe kalendripäeva eest makstava töötuskindlustushüvitise suurus tunduvalt väiksem (ligikaudu 1,7 korda). Eelnev tähendab seda, et näiteks esimese 100 kalendripäeva eest on kaebajale määratud töötuskindlustushüvitis 1613 eurot väiksem (100 × 9,73 = 973 eurot vs. 100 × 25,86 = 2586 eurot). 11.4 Asjassepuutuvad sätted riivavad PS §-s 12 tagatud võrdsuspõhiõigust, kuna lapsehoolduspuhkusel (vanemapuhkusel) olevaid vanemaid koheldakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas vanem saab lapsehoolduspuhkuse (vanemapuhkuse) kasutamise ajal tasu või mitte. 5
Töö- ja pereelu ühitamist takistab olukord, kus vanemapuhkusel oleval vanemal on kasulikum mitte töötada. Selline sunnitud valik võib riivata õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. 11.7 Kaebaja taotletud hüvitise arvutamine ei saa olla administratiivselt kuigi keerukas. Kaebaja taotleb hüvitise arvutamist töötuskindlustuse andmekogusse kantud andmete põhjal, lihtsalt seaduses sätestatust varasema perioodi kohta. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED
14.1
lg 1 tagab ühelt poolt, et kindlustushüvitise arvutamise alus on kõikide hüvitise taotlejate suhtes ühetaoline, teiselt poolt aga seda, et kindlustushüvitise taotlejad ei saa kontrollimatult valida endale soodsamat hüvitise arvutamise alust. Sellise valemi korral, mis arvestaks tavapärasest madalama sissetuleku teenimise subjektiivsete põhjustega, kaasneks paratamatult teiste gruppide põhjendamatult erinev kohtlemine. 6
lg-s 22 sätestatud reeglit selliselt, et töötuskindlustusstaažina ei peaks arvestama perioodi, millal isik kasutas emapuhkust, isapuhkust, lapsendajapuhkust või vanemapuhkust sõltumata sellest, kas isik on eelnimetatud puhkuse ajal töötanud või mitte, siis ei oleks osal inimestel töötuskindlustusstaaži nõue täidetud ja neile ei saaks töötuskindlustushüvitist määrata. 14.5 Töötuskindlustuse põhimõtetega oleks vastuolus olukord, kus töötuskindlustushüvitise määramisel ei võeta arvesse vanemapuhkuse ajal saadud tasusid, mis on väiksemad enne vanemapuhkusele jäämist saadud tasudest, kuid samas läheb vanemapuhkusel töötatud ajavahemik arvesse töötuskindlustusstaažina. 14.6 Kuna töötuskindlustussüsteem toimib solidaarsuspõhimõttel, ei ole hüvitise saajal õigust nõuda vastuhüvesid täpselt kindlustussüsteemi panustatud mahus.
§-des 7 ja 9 sätestatud põhimõtted on kehtinud juba pikka aega. Seega on igal inimesel võimalik ette näha ning arvestada, et vanemapuhkuse ajal väiksema tasu saamise korral arvestatakse selle perioodi eest ka töötuskindlustusstaaži, mis mõjutab omakorda makstava töötuskindlustushüvitise suurust, hüvitise saamise õigust ja hüvitise saamise kestust. 14.7 Töötuskindlustushüvitise arvutamise põhimõtted ei mõjuta isikute õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29). Samuti ei ole isik jäänud ilma riigi abist töö leidmisel. 15. Õiguskantsler leiab, et asjassepuutuv on vaid
lg 1, mis on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõtte ja omandipõhiõigusega (PS § 12 lg 1, § 32 lg 2), sest selle kohaldamise tulemusena saavad vanemapuhkuse (varem lapsehoolduspuhkuse) ajal tööd teinud vanemad väiksemat töötuskindlustushüvitist kui need vanemad, kes sel ajal ei töötanud. 15.1
lg 22 ei ole kaebaja eesmärgi saavutamisel määrava tähtsusega, kuivõrd selle sätte kohaldamisest või kohaldamata jätmisest ei sõltu, milliseks kujuneb vanemapuhkuse ajal töötanud inimese kindlustushüvitise suurus. 15.2 Võib eeldada, et Riigikogu sätestas
lg-s 1 töötuskindlustuse hüvitise arvutamiseks võimalikult ühetaolise reegli sel eesmärgil, et kõiki kindlustatuid koheldaks võimalikult ühtemoodi. Samuti selleks, et vältida kuritarvitusi ja hoida süsteem ühetaolise ja lihtsana. Väheste eranditega süsteemi eelis on väike halduskoormus, see aitab kaasa töötuskindlustuse süsteemi efektiivsele toimimisele ning võib aidata kokku hoida töötuskindlustuse eelarve raha. Riigikogu eesmärk on legitiimne. 15.3 Töö- ja pereelu ühitamise soodustamise oluline eesmärk on säilitada side tööturuga ning vältida alla kolmeaastase lapse kasvatamise tõttu diskrimineerimist. Vanemapuhkuse ajal töötamise peamine 7
lg-s 1 nimetatust erinevate töötamise kuude alusel, võimaldaks see kindlustatul saada töötuks jäädes asendussissetulekut, mis oleks mõistlikus suhtes näiteks tema vanemapuhkusele eelneva töise tuluga. Tasud, mida inimene on teeninud ajal, kui ta lapse eest hoolitsemise tõttu sai töötada väikese koormusega või väikeses mahus, võivad anda vale pildi inimese varasemast keskmisest sissetulekust ja moonutada vanemapuhkuse ajal töötanud inimeste töötuskindlustushüvitise suurust. 15.6 Omandipõhiõiguse riivet saaks vanemapuhkuse ajal tööd teinud inimene töötuks jäämise korral vältida seeläbi, kui ta otsustaks, et ta ei tööta või töötab lapse kasvatamise kõrval ainult sellisel juhul, kui tema töötuskindlustusmaksega maksustatav tulu igal töötamise kuul on vähemalt sama suur nagu enne lapsehoolduspuhkusele jäämist. See läheks aga vastuollu vanemapuhkuse ja -hüvitise maksmise eesmärkidega. 15.7 Ühetaoline töötuskindlustushüvitise arvutamise valem ei võimalda ilmselt kuigipalju kokku hoida töötuskindlustuse eelarve vahendeid, sest see ei soodusta kindlustatuid vanemapuhkuse ajal panustama töötuskindlustuse eelarvesse. Küll aga on kindlustatule tagatud varasema (kõrgema) sissetuleku alusel arvutatud töötuskindlustushüvitis, kui ta vanemapuhkuse kestel ei tööta. 15.8 Pole ka põhjust arvata, et töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisel üldreeglist kõrvalekaldumine tooks kaasa ülemäära suure halduskoormuse. Juba praegu näeb
lg 1 ette erandi, mille kohaselt ei võeta hüvitise suuruse arvutamisel arvesse tööturumeetmete seaduse § 11 lg-s 3 nimetatud ajutise töötamise ehk tööampsude eest makstud tasusid. 15.9 Ravikindlustushüvitise suuruse moonutuse vältimiseks on Riigikogu olemuslikult sarnases olukorras leidnud hiljaaegu lahenduse ravikindlustuse seaduse (RaKS) §-s 551, mille kohaselt võetakse hüvitise maksmise aluseks määr, mis on inimesele soodsam. 16. Vabariigi Valitsuse ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul on
16.1 Töötuskindlustus on solidaarsuspõhimõttel toimiv sundkindlustus, mis tähendab, et kindlustatute üleselt kogutud vahendite ümberjaotamine kannab laiemat sotsiaalsete riskide hajutamise eesmärki. Ümberjaotamine tingib paratamatult selle, et kindlustatul ei ole alati õigust saada vastusooritus või see eksisteerib piiratud ulatuses. 16.2 Vanemahüvitise, mis ei ole osa töötaja sotsiaalse kaitse süsteemist, eesmärk on soodustada tööja pereelu ühildamist.
lg 5 ja § 7 lg 22 ei ole mõeldud mitte töötuskindlustuse eesmärkide täitmiseks, vaid vanemahüvitise eesmärgi täitmiseks.
lg-s 1 kehtestatud valem on neutraalne ja põhineb objektiivsetel asjaoludel ning ei võta arvesse põhjuseid, miks võis kindlustatu hüvitise aluseks oleval arvestusperioodil teenida tavapärasest rohkem või vähem. Sellise valemi rakendamisega kaasneb paratamatult see, et mõne kindlustatu jaoks on seaduses kindla ajavahemiku töötasu arvesse võtmine soodsam kui teise jaoks. 16.4 Kaebaja grupi omandipõhiõiguse põhjendamatut riivet ei esine, sest
Omandipõhiõiguse riive mõõdukuse tagab asjaolu, et kindlustatu saab töötuskindlustushüvitise abil alati vähemalt äraelamist võimaldava hüvitise. 16.5 Vanemapuhkuse ajal töötamisega kaasnenud töötuskindlustusstaaži lisandumine oli kindlustatu enda tegevuse tulem. Laiendades
lg-st 22 tulenevat erandit juhtudele, mil isik töötab vanemapuhkuse ajal osalise tööajaga varasemast väiksema töötasu eest, oleks tegemist subjektiivsetel asjaoludel põhineva sundkindlustusega. See tooks kaasa vajaduse suurendada kindlustusmakse määra, et tagada sundkindlustussüsteemi jätkusuutlikkus, ning muuta seniseid regulatsiooni aluseks olevaid lähtekohti. 16.6 Töötuskindlustushüvitis ei ole olemuselt mitte isiku tegevusalast, elukutsest või töökohast tingitud sissetuleku asendus, vaid riigi abi. Seetõttu ei esine praegusel juhul PS § 29 riivet. 17. Sotsiaalministeerium leiab, et
17.1 Sätete põhiseaduspärasust hinnates tuleks võtta arvesse ka teisi olukordi ning mitte lähtuda üksnes vanemapuhkuse kasutamisest, sest lahendus võib tuua omakorda kaasa täiendava põhiseadusvastase ebavõrdse kohtlemise. Näiteks vanemahüvitist saavate või alla kolmeaastast last kasvatavate isikute vahel, kes
järgi õigus. 17.2 Kui vanemahüvitise saamise ajal tekkinud töötuskindlustusstaaži mitte arvestada, võib olla riivatud PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus, kuna selle aja eest on siiski töötuskindlustusmakse kinni peetud.
lg-t 22 ja § 9 lg-t 1 osas, milles need näevad ette, et töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisel tuleb töötuskindlustusstaažina arvestada vanemapuhkuse kasutamise aega, mille eest kindlustatu saab tasu (RKHKm 07.11.2024, 3-22-246/13, p-d 15 ja 24). Kehtivas redaktsioonis on eelkõige terminoloogilise muudatusega asendatud
lg-s 22 sõnad „rasedus- ja sünnituspuhkus“ sõnaga „emapuhkus“ ning sõna „lapsehoolduspuhkus“ sõnaga „vanemapuhkus“. Samuti on lisatud sõna „isapuhkus“. Seega normi põhiline materiaalõiguslik tähendus ei ole muutunud. Üldkogu ei loe
25. Töötuskindlustusstaaž on periood, mille eest kindlustatu sai tasu, millelt oli kohustus kinni pidada töötuskindlustusmakse (
Töötuskindlustusstaažist sõltub, kas ja kui kaua on kindlustatul õigus saada töötuskindlustushüvitist (
lg 1 p 2 ja § 8 lg 1 p-d 1–3).
lg 22 piiritleb ajavahemiku, mille jooksul sättes loetletud tunnustele vastavatele isikutele, sh vanemapuhkusel viibijatele, töötuskindlustusstaaži ei arvestata. Samas näeb see norm ette ka olukorra, mil mh vanemapuhkuse kasutamise aeg arvatakse siiski töötuskindlustusstaaži hulka. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja ema- ja vanemapuhkusel viibitud ajavahemik on võetud töötuskindlustusstaažina arvesse. 26. Kaebaja on vaidlustanud talle määratud hüvitise päevamäära suuruse, mida reguleerib
. Selle paragrahvi esimene lõige sätestab hüvitise suuruse arvutamiseks ühetaolise valemi. Hüvitise suurus on seotud kindlustatule makstud tasult töötuskindlustusmakse kinnipidamisega. Hüvitise suuruse arvutamisel ei ole oluline kindlustatule makstud tasult töötuskindlustusmakse kinnipidamise õiguslik tähendus hüvitise teiste aspektide reguleerimisel, näiteks töötuskindlustusstaaži arvestamisel
§-s
), kuid mitte kindlustushüvitise suuruse arvutamisel (
28. Seega on asjassepuutuv üksnes töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamist reguleeriv
Kaebaja näeb olukorra põhiseadusvastasust selles, et
lg-st 5 ning § 7 lg-st 22 nähtub, et seadusandja on pidanud oluliseks soodustada töö- ja pereelu ühitamist ka töötuskindlustushüvitise regulatsiooni loomisel (vt viidatud 3-22-246/13, p 21). 30. Kaebaja leiab, et töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamise aluseks tuleb võtta tema enne rasedus- ja sünnituspuhkusele (
Emapuhkus eelneb vanemapuhkusele ning seega hõlmab kaebaja taotlus ka vanemapuhkusele eelnevat perioodi. 31.
lg 1 järgi väheneb töötuskindlustushüvitise suurus alati, kui
lg-s 5 nimetatud puhkuse (s.o emapuhkuse, isapuhkuse, lapsendajapuhkuse või vanemapuhkuse) ajal teenitav tasu on väiksem tasust, mida kindlustatu teenis enne puhkust. Üksnes juhul, kui
lg-s 5 nimetatud puhkuse ajal teenitud tasu on vähemalt sama suur kui tasu, mida inimene teenis enne puhkusele siirdumist, ei vähenda puhkuse ajal tasu teenimine
Praegusel juhul oli kaebaja sissetulek
32.
lg-s 5 nimetatud puhkuse ajal töötamise peamine eesmärk ei pruugi olla endale ja perele põhisissetuleku teenimine. Ennekõike võimaldab see inimesel hoida kvalifikatsiooni ja tööharjumust ning soodustab tema sujuvamat naasmist tööturule. Kõigi
lg-s 5 nimetatud puhkuste kohta kehtib eeldus, et töö- ja pereelu paremaks ühitamiseks võimaldatakse vanematel teha oluliselt vähem tööd, säilitades seejuures siiski võimaluse teenida lisasissetulekut (vt PHS § 44). Järelikult tuleb pidada
lg-t 1 asjassepuutuvaks kõigil juhtudel, kui kindlustatule määratava töötuskindlustushüvitise suurus väheneb
33. Üldkogu loeb asjassepuutuvaks
lg 1 osas, milles see võimaldab määrata väiksema töötuskindlustushüvitise põhjusel, et kindlustatu teenis sama seaduse § 6 lg-s 5 nimetatud puhkuse ajal tasu, millelt peeti kinni töötuskindlustusmakse. II
lg-s 5 nimetatud puhkuse ajal tööd teinud ja varasemast väiksemat tasu teeninud vanemaid halvemini kui neid, kes nimetatud puhkuse ajal tööd ei tee. Järelikult seisneb
Seetõttu lahendab üldkogu esmalt küsimuse, kas
lg 1 on kooskõlas PS § 12 lg-ga 1.
lg 1 vastuolu tuvastamisel üldise võrdsuspõhiõigusega ei ole teiste põhiõiguste võimaliku riive kontrollimine vajalik. 36. PS § 12 lg 1 sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse, mida piiratakse siis, kui sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse erinevalt (vt RKÜKo 20.10.2020, 5-20-3/43, p 93). Võrdsuspõhiõiguse riive 12
lg-s 5 nimetatud puhkusel viibinud inimesed, kellel on tekkinud õigus saada töötuskindlustushüvitist ja kes teenisid puhkuse kestel töötuskindlustusmaksega maksustatavat tasu, mille tõttu neile määratava töötuskindlustushüvitise suurus väheneb (kaebaja grupp); 2)
lg-s 5 nimetatud puhkusel viibinud inimesed, kellel on tekkinud õigus saada töötuskindlustushüvitist, kuid kes ei teeninud puhkuse kestel töötuskindlustusmaksega maksustatavat tasu (võrdlusgrupp). 38. Mõlemasse gruppi kuuluvate inimeste ühiseks tunnuseks on esmalt
lg-s 5 nimetatud puhkusel viibimine, et kindlustatu saaks kasvatada alla kolmeaastast või lapsendatud last, (vt ka eespool p-d 29 ja 32). Seejuures on ka hoolduspere vanemal õigus kasutada lapsendajapuhkust ning saada vanemahüvitist (TLS § 61 lg 6, PHS § 38 lg 1). Samuti ühendab gruppe see, et kõigil neil inimestel on tekkinud õigus saada töötuskindlustushüvitist, mis hõlmab nii töötuna arvelolekut, miinimumstaažinõude täitmist kui ka nõuet, et inimene on jäänud töötuks endast sõltumatutel põhjustel (
lg 1 eesmärk tagada, et andmed makstud töötasude kohta jõuaksid Maksu- ja Tolliametisse ning välistatud oleksid kuritarvitused, mille korral saaksid inimesed töötuskindlustushüvitise aluseks oleva keskmise tasu suurust ise mõjutada. Menetlusosaliste arvamustes ning praeguses haldusasjas tehtud varasemates kohtuotsustes on
eesmärkidena nimetatud ka vajadust tagada töötuskindlustussüsteemi administreerimise lihtsus ja jätkusuutlikkus ning hoida kokku avalikke vahendeid. 43. Ka viidatud eesmärke silmas pidades pole põhjust eeldada (sh eelnõu 884 SE seletuskirja põhjal), et seadusandja kavatses nendega õigustada praeguses asjas tuvastatud erinevat kohtlemist. Pigem ei osatud niisuguse olukorra tekkimisega arvestada. Seetõttu võib järeldada, et võrdlusgruppide erinev kohtlemine ei olnud iseenesest seadusandja soov. Erinevat kohtlemist ei õigusta ka
Seega hindab üldkogu, kas ülal p-s 42 nimetatud põhjuseid saab pidada praegusel juhul mõistlikeks ja asjakohasteks, et õigustada asjassepuutuva normiga kaasnevat üldise võrdsuspõhiõiguse riivet. 44. Kuna kaebaja taotleb hüvitise arvutamist töötuskindlustuse andmekogusse kantud andmete põhjal, ei saa tema taotletud hüvitise arvutamine olla administratiivselt kuigi keerukas. Seaduses on ette nähtud võimalus jätta töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisel arvestamata tööampsude eest saadud tasu (
Samuti on seadusandja pidanud olemuslikult sarnases olukorras võimalikuks lahendust, kus haldusorgan saab hüvitise suuruse arvutamisel arvestada inimesele soodsamat hüvitise määra (RaKS § 551). Seega, ehkki töötuskindlustussüsteemi administreerimise lihtsuse tagamist saab üldjuhul pidada erineva kohtlemise legitiimseks eesmärgiks, ei ole see kõnealusel juhul mõistlik ja asjakohane põhjus kohelda kaebajat ebasoodsamalt kui neid kindlustatuid, kes
45. Avalike vahendite säästliku kasutamise ning kindlustussüsteemi jätkusuutlikkuse kohta märgib üldkogu, et ükski menetlusosaline ei ole esitanud andmeid, kui kulukas oleks riigile see, kui kohaldada
Üldkogu hinnangul ei ole see asja lahendamisel ka oluline, sest ainuüksi avalike vahendite säästliku kasutamisega ega kindlustussüsteemi jätkusuutlikkusega ei saa õigustada mistahes erinevat kohtlemist. 46. Töötuskindlustussüsteemile on koormav, kui kindlustatu
lg-s 5 nimetatud puhkuse ajal ei tööta ehk süsteemi ei panusta, kuid talle makstakse töötuks jäämisel töötuskindlustushüvitist puhkusele eelnenud sissetuleku alusel. Ometi on eelmainitud tulem kehtivas töötuskindlustussüsteemis võimalik. See, kui
lg-s 5 nimetatud puhkuse ajal töötamine toob kaasa võimaliku tulevase töötuskindlustushüvitise vähenemise, ajendab inimesi mitte töötama ja seega väheneb ka töötuskindlustusmaksete laekumine. Sellisel juhul ei läheks paljud kindlustatud
lg-s 5 nimetatud puhkuse ajal üldse tööle, kui töötasu oleks puhkuse-eelsest väiksem ja inimesel oleks arvestatav risk jääda pärast puhkuse lõppu töötuks. Võimalik raha kokkuhoid, mis saavutatakse väiksema töötuskindlustushüvitise maksmisega inimestele, kes töötavad
lg-s 5 nimetatud puhkuse ajal selle õiguslikke tagajärgi teadmata, ei saa õigustada töötanud inimeste halvemat kohtlemist. Riik ei tohi eesmärgiks seada kokkuhoiu saavutamist inimeste teadmatust ära kasutades. 47. Lisaks leiab üldkogu sarnaselt halduskolleegiumiga, et seadusandja ei tohi tekitada olukorda, kus töötuskindlustushüvitise suurus võib töötamise tõttu oluliselt väheneda (vt viidatud 3-22-246/13, p 21). Töö- ja pereelu ühitamise eesmärgiga on vastuolus see, kui igasugune
Riigile ei ole kasulik vähendada hüvitise suurust põhjusel, et inimene
Eeltoodut arvestades ei ole kindlustussüsteemi jätkusuutlikkus ning avalike vahendite säästlik kasutamine kaebaja ebasoodsama kohtlemise mõistlik ega asjakohane põhjus. 48. Praegusel juhul ei õigusta erinevat kohtlemist ka eesmärk vältida kuritarvitusi. Kaebaja ebasoodsama kohtlemise vältimiseks vajaliku erandi olemasolul oleks
lg-st 1 tulenev hüvitise suuruse arvutamise kord põhimõtteliselt samasugune nagu praegu ega muudaks süsteemi kuritarvituste suhtes haavatavamaks. Kuigi otsus puhkuse kestel töötada ning töö laadist ja mahust tulenevalt ka töö eest saadava tasu suurus on vanema teha, ei saa sellise otsustusvabaduse kasutamist pidada süsteemi kuritarvitamiseks.
lg 1 kehtima jäämisel ei ole süsteemi kuritarvitamise oht väiksem, sest see soodustab
lg-s 5 nimetatud puhkuse ajal töötamist ilma töötasult makstavaid või kinnipeetavaid makse ja töötuskindlustusmakseid deklareerimata. Selliselt toimides välistaks kindlustatu enda jaoks riski, et tulevase töökaotuse korral vähendab riik talle makstava töötuskindlustushüvitise suurust. Samas jääks laekumata töötuskindlustusmaksed ning tulu- ja sotsiaalmaks. 49. Vanemapuhkusel saab olla ka pikka aega järjest, sh viis või enam aastat, töötades seejuures väikese koormusega. Muu hulgas on võimalik töötada
lg-s 5 nimetatud puhkuse kestel töötuskindlustusstaaži kogumiseks kasvõi ainult ühe päeva kuus mistahes tasu eest. Sellises olukorras ei pruugi töötuskindlustussüsteemi kuritarvitamine olla välistatud. Töötuskindlustusstaaži suurendamiseks ja seeläbi töötuskindlustushüvitise maksmise pikendamiseks (
lg 21 ning § 8 lg 1) on võimalik töötada väga väikese koormusega, säilitades samal ajal võimaluse saada töötuskindlustushüvitist vanemapuhkusele jäämisele eelneva aja sissetulekute põhjal. Samas on seadusandjal töötuskindlustussüsteemi kujundamisel avar otsustusruum, kuidas kuritarvitusi vältida, tagades seejuures võrdsuspõhiõiguse kaitse. 50. Arvestades eeltoodut, ei ole kaebaja erinevaks kohtlemiseks võrreldes kindlustatutega, kes
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lg 1 p-st 2 juhindudes tunnistab üldkogu
lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see võimaldab määrata väiksema töötuskindlustushüvitise põhjusel, et kindlustatu teenis sama seaduse § 6 lg-s 5 nimetatud puhkuse ajal tasu, millelt peeti kinni töötuskindlustusmakse. 51. Olles otsustanud, et
lg 1 on vastuolus PS § 12 lg-ga 1, ei ole vaja hinnata sama sätte kooskõla põhiseaduse teiste sätetega. IV 52. Kuna üldkogu tunnistab
lg 1 selle põhiseadusvastasuse tõttu osaliselt kehtetuks, tuleb kassatsioonkaebus rahuldada ning nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsus materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 1). 53. Pooled ei vaidle selle üle, et töötukassa võttis kaebaja töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisel aluseks
lg-s 5 nimetatud puhkuse ajal makstud tasud, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmaksed, ning määras kaebajale seetõttu väiksema töötuskindlustushüvitise. Seega 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.