← Eesti

1-24-4647/17

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

§ 378lg 1 p 4 alusel Tallinna Ringkonnakohtu 10.

ja

  1. septembri
  2. a määrused M. S-i kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver ja Universal Hotels and Tours SL, esindaja vandeadvokaadi abi Henrik Kirsimäe, määruskaebused Prokuratuur, esindajad riigiprokurörid Alar Lehesmets ja Käroli Tiirik
  3. märts 2025, kirjalik menetlus RIIGIKOHUS MÄÄRAB
  4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  5. septembri
  6. a määrus osas, millega jäeti Universal Hotels and Tours SL-i määruskaebus läbi vaatamata, ja sama kohtu
  7. septembri
  8. a määrus tervikuna.
  9. Saata Universal Hotels and Tours SL-i määruskaebus Harju Maakohtu
  10. augusti
  11. a määruse peale menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
  12. Jätta M. S-i kaitsja määruskaebus eelmises punktis nimetatud kohtumääruse peale läbi vaatamata.
  13. Rahuldada Universal Hotels and Tours SL-i määruskaebus ja jätta M. S-i kaitsja määruskaebus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Prokuratuuri taotlus
  14. Riigiprokuratuur esitas
  15. augustil 2024 kohtule taotluse tagada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1414 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 378 lg 1 p 4 alusel rahapesu vahetu objekti konfiskeerimine (karistusseadustiku (KarS) § 83 lg 2 ja § 394 lg 5). Selleks palus prokuratuur keelata notar Robert Kimmelil makse tegija või kolmanda poole suuniste ja käsundi täitmine tehingute või toimingute tegemiseks 763 000 euroga, mis olid laekunud notari deposiitkontole Swedbank ASis Hispaania äriühingu Universal Hotels and Tours SL-i (UHT) arvelduskontolt. Lisaks taotles 1-24-4647 prokuratuur notari kohustamist selleks, et ta kannaks kõnesoleva rahasumma prokuratuuri deposiitkontole.
  16. Taotluse kohaselt kahtlustatakse M. S-i KarS § 394 lg 2 p 3 järgi rahapesus. Rahapesu eelkuritegu oli usalduse kuritarvitamine (KarS § 2172 lg 1), mille kahtlustatav pani toime Eesti Arengu Hoiulaenuühistu (EAHL) vastu. Nimelt sõlmis kahtlustatav EAHL-i juhatuse liikmena selle äriühingu nimel
  17. veebruaril 2017 lepingu, mille alusel andis EAHL 1,57 miljonit eurot tagatiseta laenu kahtlustatava ainukontrolli all olevale Enfant Capital OÜ-le (Enfant). Enfantil ei olnud majandustegevust ega rahavoogu, et laenu teenindada. Laenu andmisega tekitas kahtlustatav EAHLile laenusumma ulatuses varalise kahju.
  18. Varjamaks usalduse kuritarvitamisega saadud 1,57 miljoni euro tõelist olemust, kuritegelikku päritolu ja omandiõigust, allkirjastas kahtlustatav
  19. veebruaril 2017 lepingu, millega Enfant laenas EAHL-ilt laekunud rahast 1,32 miljonit eurot Verum Justicia OÜ-le (Verum), mille juhatuse liige oli samuti kahtlustatav. Verumi kontolt kandis kahtlustatav 1,23 miljonit eurot Eesti notar Ants Ainsoni deposiitkontole, kust see kanti
  20. märtsil 2017 edasi Hispaania notar Salvador Vidal Fernandeze kontole. Sealt kanti kahtlustatava kontrolli all olnud Suurbritannia äriühingute Spain Property Invest Limited (SPI) ning Property Invest Capital Limited (PIC) nimel 1 159 268 eurot 85 senti S. L-ile ja N. K-le. Tegemist oli ostuhinnaga Hispaania äriühingu UHT kõigi osade eest. UHT-le kuulus mitu kinnisasja Hispaanias.
  21. aprillil 2024 võõrandas UHT kinnisasjad ja
  22. mail 2024 laekus UHT arvelduskontolt notar R. Kimmeli deposiitkontole 763 000 eurot, mis pärines nende kinnisasjade müügist.
  23. Notari deposiitkontole kantud 763 000 eurot on rahapesu objekt. Kahtlustatav paigutas usalduse kuritarvitamisega saadud vara UHT osadesse. UHT peamine väärtus oli talle kuulunud kinnisvara ja UHT osade ostmise eesmärk oli omandiõiguse ja kontrolli saamine selle kinnisvara üle. SPI ja PIC omandasid UHT osasid ostes UHT kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 661 mõttes ettevõtte koos vara, kliendisuhete ja tegevusega. Kuivõrd rahapesu objektiks olnud kontoraha vahetati UHT osade vastu, muutus rahapesu objektiks UHT kui majandusüksus koos talle kuuluvate kinnisasjadega. Kinnisasjade võõrandamisega muundati rahapesu objekt taas kontorahaks, mis kanti notari deposiitkontole.
  24. Rahapesu Andmebüroo (RAB) peatas kõnesoleva rahasummaga tehingute ja toimingute tegemise. RAB-i ettekirjutuse kehtivuse lõppedes on notar kohustatud raha vabastama ja kandma selle UHT määratud isikule. See võimaldaks suunata rahapesu objekti ringlusse ja muudaks võimatuks selle konfiskeerimise. Kahtlustataval ei ole vara, mille arvel nõuet täita. Maakohtu määrus ja määruskaebused
  25. Harju Maakohus rahuldas
  26. augustil 2024 prokuratuuri taotluse selles märgitud põhjendustel.
  27. Kahtlustatava kaitsja ja UHT esitasid määruskaebused, taotledes maakohtu määruse tühistamist ja prokuratuuri kohustamist 763 000 euro tagastamiseks notari deposiitkontole. Ringkonnakohtu
  28. septembri
  29. a määrus
  30. Tallinna Ringkonnakohus võttis kaitsja kaebuse menetlusse ja jättis UHT kaebuse läbi vaatamata, leides, et kuna maakohus arestis üksnes kahtlustatava vara, siis ei ole UHT määruse adressaat ega saa seda vaidlustada. Ta võib enda õigusi kaitsta täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg-s 1 ette nähtud korras. 2

(9)1-24-4647 Ringkonnakohtu
  1. septembri
  2. a määrus
  3. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata.
  4. Kohtukolleegium leidis, et notari deposiitkontole kantud 763 000 eurot pärineb kahtlustatava eelkuriteost ja on rahapesu vahetu objekt. UHT osade omandamisega vahetati rahapesu objektiks olnud kontoraha UHT osade vastu. Nii muutus rahapesu objektiks UHT kui terviklik majandusüksus koos õiguste ja kohustuste, sh kinnisasjadega. Seejärel võõrandas UHT kinnisasjad ja sellega anti rahapesu objektile taas kontoraha kuju. Viimaks laekus kinnisasjade müügihinnast 763 000 eurot notari deposiitkontole. Kõik tehingute jadas osalenud äriühingud olid seotud kahtlustatavaga.
  5. Kõnesoleva rahasumma käsitamist rahapesu objektina ei välista ka kaitsja väide, et osalust äriühingus ei saa samastada äriühingu varaga. UHT peamiseks väärtuseks olid talle kuulunud kinnisasjad. Just nende omandamine ja nende üle kontrolli saamine oli äriühingu osade ostmise põhieesmärk. Olukorras, kus UHT osad osteti eelkuriteoga saadud vara arvel selleks, et omandada UHT kinnisasjad, võis rahapesu objektiks muutuda ka raha, mille UHT sai kinnisasjade müügist. UHT osade ostmine ja siis äriühingu kinnisasjade müümine oli üks etapp rahapesu ahelas.
  6. Isegi kui edasises menetluses peaks tuvastatama, et notari kontole kantud raha kuulub UHT-le, ei välista see raha konfiskeerimist, sest rahapesu vahetu objektina saab konfiskeerida ka kolmanda isiku vara.
  7. Nõustuda ei saa kaitsja etteheitega, et maakohtu määrusest ei selgu, kelle vara suhtes on tagamisabinõud kohaldatud. Määrust tervikuna lugedes on võimalik aru saada, et kohus kohaldas tagamismeetmeid kahtlustatava vara suhtes. Nimelt tõi kohus välja asjaolud, mis annavad alust arvata, et notari deposiitkontole laekunud rahapesu objektina käsitatav raha võib pärineda kahtlustatava eelkuriteost. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD UHT määruskaebus
  8. UHT vaidlustab ringkonnakohtu
  9. septembri
  10. a määrust enda määruskaebuse läbi vaatamata jätmise osas. UHT hinnangul piiras maakohus tema õigusi, sest määruse resolutiivosas keelati UHT raha käsutamine. Seega oli UHT-l KrMS § 384 lg 1 kohaselt õigus esitada maakohtu määruse peale määruskaebus.
  11. septembril 2024 kaasas uurimisasutus UHT kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse. UHT raha pärineb talle kuulunud kinnisasjade müügist ega ole seotud kuriteokahtlusega. Tegemist ei ole rahapesu objektiga. Kaitsja määruskaebus
  12. Kaitsja vaidlustab ringkonnakohtu
  13. septembri
  14. a määrust, taotledes nii selle kui ka maakohtu määruse tühistamist ja prokuratuuri taotluse rahuldamata jätmist. Ühtlasi palub kaitsja kohustada prokuratuuri tagastama 763 000 eurot notari deposiitkontole.
  15. Tagamisabinõu objektiks olev vara kuulub UHT-le, mitte kahtlustatavale. Vaidlust ei ole selles, et raha kanti notari deposiitkontole pangaülekandega UHT pangakontolt. Pangakontol olev raha kui kontoomaniku nõue panga vastu kuulub kontoomanikule. Raha ülekandmisega UHT pangakontolt notari deposiitkontole ei saanud see minna kahtlustatava omandisse. Seega isegi kui eeldada rahapesukahtluse põhjendatust, ei saaks prokuratuuri ja kohtute poolt aluseks võetud asjaoludel teha järeldust, et raha kuulub kahtlustatavale. Pole tähtis, et kahtlustatav on UHT seaduslik esindaja ja tegelik kasusaaja. 3
(9)1-24-4647
  1. Ainetu on ringkonnakohtu viide, et isegi kui peaks selguma, et vara kuulub UHT-le, ei ole välistatud selle konfiskeerimine temalt kui kolmandalt isikult. Prokuratuuri taotluses ei ole tuginetud KarS § 83 lg-s 3 sätestatud kolmanda isiku vara konfiskeerimise alustele ega toodud esile asjaolusid, mis sellist konfiskeerimist õigustaksid. Kohus ei saa väljuda prokuratuuri taotluse piiridest.
  2. Vara, mille suhtes kohtud tagamismeedet kohaldasid, ei ole rahapesu vahetu objekt. EAHL-ist pärineva raha liikumine lõppes selle kandmisega S. L-i ja N. K. pangakontodele tasuna UHT osade eest. EAHL-ist pärit raha ei jõudnud UHT vara hulka. Äriühingu osade omandamisel ei saa rahapesukuriteo vahetuks objektiks muutuda äriühing kui juriidiline isik ega sellele äriühingule kuuluv vara, sh ettevõte kui majandusüksus. Juriidilise isiku osaluse omandamisega ei muutu juriidilise isiku vara kuuluvus: vara, mis kuulus juriidilisele isikule enne tema osaluse üleminekut, jääb talle ka pärast seda. Kuna juriidilise isiku vara kuulub juriidilisele isikule, on väär kohtute käsitlus, et osaluse omandamisega juriidilises isikus omandatakse ka juriidilise isiku kinnisasjad.
  3. UHT omandas kinnisvara enne kahtlustuses toodud eelkuritegu ja järelikult ei olnud selle omandamisel seost kuritegeliku varaga. UHT sai kinnisasju müües raha ostjalt, kellel samuti ei olnud puutumust kahtlustuses kirjeldatud kuritegudega. Seega ei pärinenud raha, mille UHT sai kinnisvara müügist ja kandis notari deposiitkontole, EAHL-ist. Prokuratuuri vastus
  4. Prokuratuur leiab, et ringkonnakohtu määrused on seaduslikud ja määruskaebustes esitatud väited ei anna alust neid tühistada. Alternatiivselt leiab prokuratuur, et kaitsjal ei ole kaebeõigust ja et vara on võimalik arestida ka KrMS § 142 lg 1 teises lauses sätestatud korras või siis kolmanda isiku varana kui rahapesu objekti või kui rahapesu toimepanemise vahend.
  5. Arestitud vara on rahapesu objekt. Vara muundamine ehk selle väärtuse kandja vormi asendamine teisega on rahapesukuriteo olemuslik tunnus. Vara vormi muundamisel säilitab ka uus väärtusekandja rahapesu objekti staatuse, s.o ka vara saastatus kandub edasi. Kui kriminaaltulu eest omandatakse osalus äriühingus, muutub äriühingule kuuluv ettevõte ja viimase toodang kriminaaltulu majandusliku väärtuse kandjaks. Ettevõtte toodang on nn toodangufaktorite resultaat. Toodangufaktorina tuleb käsitada ka äriühingu põhi- ja osakapitali. Seega muutub ka rahapesu objektiks oleva äriühingu osaluse majanduslik väärtus (s.o äriühingu ettevõte, sh kinnisvara ja kontoraha) rahapesu objektiks.
  6. UHT-le kuuluva ettevõtte käsitamist rahapesu objektina ei välista see, et arestitud vara pärineb UHT legaalse vara arvel omandatud kinnisvara müügist. Olukorras, kus UHT osalus on omandatud kriminaaltulu eest, kandub osaluse saastatus üle ka osaluse majanduslikule väärtusele. Omandades osaluse UHT-s eelkuriteoga saadud vara eest, muutis kahtlustatav UHT-le kuulunud kinnisasjad kriminaaltulu majandusliku väärtuse kandjaks. Ehkki õiguslikult omandas kahtlustatav kriminaaltulu eest osaluse äriühingus UHT, ostis ta sisuliselt UHT kinnisvara. Kuna UHT osalus on rahapesu objekt ja selle majanduslik väärtus hõlmas ka UHT kinnisvara, siis on rahapesu objekt ka kinnisvara, mis hiljem kontorahaks muundati ja notari deposiitkontole kanti.
  7. Kui Riigikohus leiab, et arestitud vara ei kuulu kahtlustatavale, siis ei ole kaitsjal määruskaebeõigust, sest sel juhul ei otsustatud kohtumäärusega kahtlustatava subjektiivsete õiguste üle. Nii prokuratuuri taotlusest kui ka kohtumääruse resolutsioonist nähtuvalt on vara arestimise määruse adressaat notar, mitte kahtlustatav. Seega ei saa kaitsja vara arestimist vaidlustada.
  8. Alternatiivselt tuleb vara arestida KrMS § 142 lg 1 teise lause alusel rahapesu objektina, mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. Vaidlusalused 763 000 eurot kandis notari deposiitkontole 4
(9)1-24-4647 UHT, mille osanikud olid varem PIC ja SPI, mis on praeguseks registrist kustutatud. UHT praegune osanik ei ole prokuratuurile teada.
  1. Järgmise alternatiivina tuleb vara arestida, tagamaks selle kui rahapesu vahetu objekti konfiskeerimist UHT-lt kui kolmandalt isikult KarS § 83 lg 3 p 1 alusel. Kahtlustatava teadmine rahapesu toimepanemisest on omistatav ka UHT-le. UHT aitas kavatsetult kaasa enda osaluse majandusliku väärtuse kasutamisele rahapesu toimepanemiseks.
  2. Veel ühe alternatiivina on UHT kui ettevõte võimalik konfiskeerida rahapesu toimepanemise vahendina. Kahtlustatav muundas kriminaaltulu osaluseks UHT-s ja asus seejärel selle osaluse majandusliku väärtuse (UHT-le kuuluva ettevõtte) kaudu kriminaaltulu muundama ja üle kandma. Seega kasutas ta UHT-d kui ettevõtet rahapesu toimepanemise vahendina, et muundada kriminaaltulu kontorahaks ning kanda see UHT-st välja. UHT aitas kriminaaltulu muundamisega kavatsetult kaasa enda ettevõte kasutamisele rahapesu toimepanemisel. UHT kui ettevõtte ühe osana tuleb käsitada ka tema kontoraha. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Määruskaebemenetluses ei vaielda prokuratuuri väidetud kuriteokahtluse põhjendatuse ega taotluse aluseks oleva faktoloogia üle. Kaebajate ja prokuratuuri vaated lahknevad ennekõike järgmise kahe küsimuste ringi osas: 1) kellele kuuluvad notarikontole kantud 763 000 eurot ja kes on maakohtu määruse adressaat ning võib seda vaidlustada? 2) kas prokuratuuri kirjeldatud asjaoludel on vaidlusalune rahasumma väidetava rahapesu vahetu objekt ja kas olemasoleva taotluse alusel saab kohaldada abinõusid selle konfiskeerimise tagamiseks?
  4. Prokuratuur esitas taotluse keelata KrMS §

§ 378

lg 1 p 4 alusel notaril makse tegija või kolmanda isiku käsundi täitmine UHT arvelduskontolt notarikontole kantud 763 000 euro käsutamiseks ja kohustada notarit kandma raha prokuratuuri deposiitkontole. Kohtud rahuldasid taotluse.

  1. Nii prokuratuur kui ka kohtud samastasid kõnesoleva tagamisabinõu ekslikult vara arestimisega (KrMS § 142 ning TsMS § 378 lg 1 p 2 ja § 389). KrMS § 1414 lg 1 ja § 378 lg 1 p 4 ei näe ette vara arestimise alaliiki, vaid eraldiseisva tagamisabinõu (vt ka RKKK 07.12.2016, 3-1-1-68-16, p 54).
  2. KrMS § 142 lg 1 teise lause järgi seisneb vara arestimine selle üleskirjutamises ja vara võõrandamise tõkestamises. TsMS § 389 lg 1 järgi ei või arestitud vara käsutada. Seega tähendab vara arestimine varale käsutuskeelu (TsÜS § 88) kehtestamist (RKKK 18.06.2020, 1-17-4309/132, p 26). TsMS § 378 lg 1 p-s 4 sätestatud hagi tagamise abinõu on ette nähtud eelkõige juhtudeks, mil hageja ja kostja vaidlevad kolmanda isiku käes oleva vara kuuluvuse üle. See ei too kaasa samu tagajärgi, mis hagi tagamiseks nõude arestimine TsMS § 378 lg 1 p 2 järgi (RKTK 20.03.2013, 3-2-1-135-12, p 13). TsMS § 378 lg 1 p 4 rakendamisel ei saa panna kolmandale isikule aktiivseid kohustusi (st sisuliselt temalt raha välja mõista), kuid saab panna keelu anda raha üle just kostjale ja näha ette raha maksmise (kui seda soovitakse teha) nt kohtutäiturile või kohtu deposiitkontole. Kohus ei saa aga luua menetlusvälise isiku vastu täitedokumenti, mille alusel saaks temalt nõuda määratud hagi tagamise abinõu täitmist. (Vt viidatud 3-2-1-135-12, p 14 koos resolutsiooniga ja RKTK 14.05.2014, 3-2-1-32-14, p-d 9–10 koos resolutsiooniga.) 5

(9)1-24-4647 31. Eeltoodust tulenevalt on väär prokuratuuri seisukoht, et maakohtu tagamismääruse adressaadiks oli üksnes notar, keda määruse resolutiivosas nimetati, ja seetõttu polnud kellelgi teisel õigust seda määrust vaidlustada. Arvestades kohaldatud tagamisabinõu isepära, ei puudutanud notarile tagamismääruse resolutiivosas pandud kohustus eelduslikult notari enda varalisi huve. Seejuures ei saa KrMS §

§ 378

lg 1 p 4 alusel panna notarile aktiivset kohustust kanda notarikontol olev raha üle prokuratuuri deposiitkontole.

  1. Samuti on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et kuna maakohtu määruse kohaselt võib notari deposiitkontole laekunud raha pärineda kahtlustatava eelkuriteost, kohaldas maakohus tagamisabinõu kahtlustatava vara suhtes. Asjaolu, kelle kuriteost vara pärineb, ei ütle veel midagi selle kohta, kellele see vara kuulub. Kuriteoga saadud vara võib jõuda kas vahetult kuriteoga või edasiste õigustoimingute tulemusel ka kolmanda isiku, mitte toimepanija vara hulka (vt nt RKKK 23.12.2020, 1-20-3926/24, p 16 ja 11.06.2021, 1-18-5732/226, p 87).
  2. Vaidlusalused 763 000 eurot paiknesid tagamisabinõu kohaldamise ajal notari deposiitkontol (notarikontol). Notariaadiseaduse (NotS) § 35 lg-te 1–3 kohaselt võib notar kas ametitoimingu või -teenusena hoiustada mh raha, välja arvatud sularaha. Justiitsministri
  3. juuni
  4. a määrusega nr 23 kehtestatud notariaadimäärustiku § 28 lg 1 kohaselt avab notar rahasummade hoiustamise jaoks krediidiasutuses eraldi notarikonto. Sama määrustiku § 31 lg 1 sätestab, et hoiustatud rahasumma antakse kontolt välja notari poolt krediidiasutusele esitatud maksekorralduse alusel. Riigikohtu väljakujunenud praktika järgi on pangakontol olev raha kontoomaniku makseteenuse lepingust (võlaõigusseaduse (VÕS) § 709 lg 1) tulenev nõudeõigus makseteenuse pakkuja (krediidiasutuse) kui kontopidaja vastu. Nõudeõiguse sisu on anda kontopidajale korraldusi teha kontol oleva rahaga toiminguid. (RKTK 19.04.2023, 2-18-12600/82, p 15.1) Pangakontol olev raha kui kontoomaniku nõue panga vastu kuulub kontoomanikule, sõltumata sellest, kuidas jõudis kontole kantud raha kontoomaniku käsutusse ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees (RKKK 27.01.2022, 1-21-2156/48, p 20; RKHK 31.03.2025, 3-23-2858/48, p 28.1). Niisiis kuulub notarikontol olev raha kui nõudeõigus krediidiasutuse vastu notari vara hulka.
  5. Samas on notari õigus kõnesolevat vara (nõudeõigust) käsutada piiratud kohustustega, mis notaril on hoiustaja või tema nimetatud kolmanda isiku ees. Nimelt sätestab NotS § 35 lg 5, et hoiustatu käsutamine on lubatud üksnes hoiustatu väljaandmiseks õigustatud isikule või tema poolt nimetatud kolmandale isikule või hoiustatu tagastamiseks hoiustajale. Nii ametitoimingu kui ka -teenuse vormis notari poolt raha hoiule võtmisel tekib notari ja hoiule andja vahel käsundusleping (RKTK 22.06.2022, 2-20-12522/44, p 15). NotS § 35 lg-st 5 koosmõjus käsunduslepingu sätetega tuleneb järelikult ka õigustatud isiku (eelduslikult hoiustaja) õigus nõuda notarilt notarikontol hoiustatud vara käsutamist vastavalt käsundile. Ka niisugune nõudeõigus notari vastu kuulub õigustatud isiku vara (TsÜS § 66) hulka ja põhimõtteliselt võib see olla konfiskeerimise objekt (vt ka RKKK 14.12.2011, 3-1-1-89-11, p 19.5).
  6. Prokuratuuri taotluse sisu ja eesmärki arvestades tulebki praegusel juhul käsitada KrMS §

§ 378lg 1 p 4 järgse tagamisabinõu objektina Not

S § 35 lg-st 5 tulenevat nõuet notari vastu tema deposiitkontole kantud 763 000 euro käsutamiseks. 36. Ei ole vaidlust, et kõnesolevad 763 000 eurot laekusid notarikontole UHT arvelduskontolt. Seega eelduslikult on UHT selle raha hoiustaja ja isik, kellele kuulub nõudeõigus notari vastu. Prokuratuuri taotluses ega kohtumäärustes ei ole kirjeldatud asjaolusid, mis võiksid niisuguse eelduse ümber lükata (nt pole andmeid, et UHT määranuks hoiustatu väljaandmiseks tingimused, mille järgi pidanuks hoiustatud raha saama keegi teine). Vastupidi, prokuratuuri taotluses on tagamisabinõu kohaldamise vajalikkust põhjendades otsesõnu märgitud, et RAB-i kehtestatud käsutuspiirangu lõppedes on notar 6

(9)1-24-4647 kohustatud raha vabastama ja kandma selle UHT määratud isikule. Seda argumenti kordas ka maakohus. Samuti on nii prokuratuuri taotluses kui ka tagamismääruse resolutiivosas nimetatud isikuna, kelle suunistel maksete tegemine notaril keelatakse, ennekõike makse tegijat – selleks on aga UHT.
  1. Järelikult on prokuratuuri taotluse ja tagamismääruse kohaselt UHT NotS § 35 lg 5 alusel tekkinud nõude omanik, kelle omandiõigust tagamismäärus piirab ja kes on ka selle määruse adressaat. Seetõttu on UHT-l KrMS § 384 lg 1 kohaselt maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus ja ringkonnakohus jättis UHT määruskaebuse alusetult KrMS § 390 lg 1 ja § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata. Ühtlasi on väär ringkonnakohtu selgitus, et UHT saab kaitsta enda väidetavaid õigusi TMS § 222 lg-s 1 ette nähtud korras, esitades hagi vara arestist vabastamiseks. Nagu eelnevalt märgitud, ei ole vaidlusalust vara arestitud, samuti on UHT kriminaalmenetluses tehtud tagamismääruse adressaat, kes saab õigusi kaitsta kriminaalmenetluses.
  2. Ehkki prokuratuur jõudis niisuguse järelduseni alles Riigikohtule esitatud määruskaebuse vastuses, on tal õigus selles, et kahtlustatav ei ole maakohtu tagamismääruse adressaat ja temal ega kaitsjal ei olnud õigust maakohtu määrust vaidlustada. Tagamismääruse resolutsioonist ei nähtu, et määrus oleks suunatud kahtlustatava subjektiivsete õiguste piiramisele ja et teda käsitataks määruse adressaadina. Ühtlasi ei ole prokuratuuri taotluses ega kohtumäärustes asjaolusid, mis viitaksid võimalusele, et kahtlustatav saaks anda notarile käsundi deposiitkontol oleva raha käsutamiseks muul alusel kui UHT seadusliku esindajana. See, et kahtlustatav on UHT seaduslik esindaja ja äriühing on tema kontrolli all, ei muuda teda äriühingu vara omanikuks (RKKK 22.05.2012, 3-1-1-53-12, p-d 10– 11). Kaitsja on samuti kinnitanud, et notari deposiitkontole kantud vara kuulub UHT-le, mitte kahtlustatavale. Seega ei otsustatud tagamismäärusega kahtlustatava subjektiivsete õiguste ja kohustuste üle ning ta ei saa määrust KrMS § 384 lg 1 järgi vaidlustada (vt ka RKKK 21.10.2022, 1-22-225/35, p-d 20–21 ja 25.06.2020, 1-18-8101/63, p 59). Seetõttu pidanuks ringkonnakohus jätma kaitsja määruskaebuse KrMS § 390 lg 1 ja § 326 lg 2 p 3 alusel edasikaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata.
  3. Jättes alusetult läbi vaatamata UHT lubatava määruskaebuse ja vaadates läbi kaitsja lubamatu kaebuse, rikkus ringkonnakohus KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 384 lg 1). UHT õiguste rikkumist ei muuda olematuks asjaolu, et ringkonnakohus vaatas läbi tema seaduslikust esindajast kahtlustatava kaitsja määruskaebuse (RKKK 31.01.2014, 3-1-1-5-14, p 10)
  4. Seetõttu tühistab kolleegium KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 6 juhindudes ringkonnakohtu
  5. septembri
  6. a määruse osas, milles sellega jäeti UHT määruskaebus maakohtu määruse peale läbi vaatamata, ja saadab määruskaebuse uueks menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 7, tühistab kolleegium ringkonnakohtu
  7. septembri
  8. a määruse, millega jäeti kaitsja määruskaebus rahuldamata, ja teeb uue määruse, millega jätab kaitsja määruskaebuse maakohtu määruse peale läbi vaatamata. Riigikohtule esitatud UHT määruskaebus tuleb rahuldada ja kaitsja määruskaebus jätta rahuldamata.
  9. Lisaks märgib kolleegium järgmist. Vara arestimise kontekstis on Riigikohus selgitanud, et kolmanda isiku vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks on võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 2 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada kahtlustatava või süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Kohtulahendit, millega mõistetakse ühelt isikult välja mingi vara, ei ole võimalik täita teise isiku vara arvel. Erandiks on vaid juhtum, kus teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi 7
(9)1-24-4647 täitmiseks enda vara arvel. (RKKK 08.03.2017, 3-1-1-117-16, p 20 ja 01.07.2013, 3-1-2-4-12, p 41) See põhimõte kehtib ka teiste KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud tagamisabinõude kohaldamisel. 42. Menetletavas asjas taotleb prokuratuur KrMS §

§ 378lg 1 p 4 kohaldamist, tagamaks väidetava rahapesu vahetu objekti konfiskeerimine Kar

S § 83 lg 2 ja § 394 lg 5 alusel kahtlustatavalt, mitte aga KarS § 83 lg 3 ja § 394 lg 5 alusel UHT-lt kui kolmandalt isikult. Kuna kahtlustatavalt ei saa konfiskeerida UHT vara, siis ei ole prokuratuuri taotletav tagamisabinõu sobiv selleks, et tagada võimalikku tulevast konfiskeerimisotsustust kahtlustatava suhtes. See ei tingi siiski automaatselt prokuratuuri taotluse rahuldamata jätmist.

  1. Lahendades varalise nõude tagamise taotlust, ei ole kohus seotud prokuratuuri hinnanguga selle kohta, millise KrMS § 1414 lg-s 1 loetletud võimaliku tulevase otsustuse täitmise tagamiseks tuleb tagamisabinõu kohaldada. See tähendab, et välistades prokuratuuri nimetatud varalise nõude tagamise vajaduse, tuleb kohtul enne taotluse rahuldamata jätmist kontrollida, kas prokuratuuri kirjeldatud faktilised asjaolud annavad alust kohaldada tagamisabinõu mõne teise KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud otsustuse täitmise tagamiseks. Kui kohus ei tugine faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri tagamistaotluse aluseks olevatest asjaoludest, on ta pädev kohaldama KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõusid ka sellise konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks, mis toimub prokuratuuri taotluses märgitust erineval õiguslikul alusel. (RKKK 14.12.2023, 1-23-4049/16, p 14 koos seal toodud viidetega)
  2. Järeldus, et vara, mida prokuratuur käsitleb rahapesu – ja seega ka võimaliku konfiskeerimise – objektina, ei kuulu kahtlustatavale, vaid UHT-le, põhineb õiguslikul hinnangul prokuratuuri taotluses kirjeldatud faktilistele asjaoludele. Ühtlasi on just UHT, mitte kahtlustatav prokuratuuri taotletava tagamisabinõu adressaat. (Vt eespool punktid 36–38.) Niisuguses olukorras on kohus prokuratuuri taotluse lahendamisel õigustatud ja kohustatud kontrollima sedagi, kas taotletud abinõu kohaldamine võib olla põhjendatud, tagamaks väidetava rahapesu objekti konfiskeerimist UHT-lt kui kolmandalt isikult mõnel KarS § 83 lg-st 3 ja § 394 lg-st 5 tuleneval alusel.
  3. Isik, kelle suhtes kohaldatakse KrMS § 1414 lg 1 alusel mõnd tagamisabinõu, peab olema menetlusosalisena kriminaalmenetlusse kaasatud (vt ka viidatud 3-1-1-5-14, p 7). Kaasamine võib toimuda ka pärast tagamismääruse tegemist (RKKK 13.12.2013, 3-1-1-124-13, p 10). Prokuratuuri minetuse, mis seisneb isiku kaasamata jätmises, saab kõrvaldada ka ringkonnakohus (vt ka RKKK 10.06.2013, 3-1-1-62-13, p 14). UHT esitas Riigikohtule määruse, millega uurimisasutus kaasas ta
  4. septembril 2024 kolmanda isikuna (KrMS § 401) kriminaalmenetlusse, kuna väidetava rahapesu objekti võimalikul konfiskeerimisel võidakse otsustada UHT õiguste ja kohustuste üle. Määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus on võimalik tagada UHT menetlusõiguste kaitse. Seetõttu saab ringkonnakohus UHT määruskaebust läbi vaadates otsustada, kas maakohtu määratud tagamisabinõu on võimalik jätta kehtima, tagamaks võimalikku konfiskeerimist UHT suhtes.
  5. Väär on prokuratuuri vastuses väljendatud seisukoht, et praeguses asjas saab tema soovitud tagamisabinõu kohaldada KrMS § 142 lg 1 teises lauses sätestatud korras rahapesu objektina. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et osutatud sättest tulenev erisus, mis võimaldab rahapesu objektina arestida vara, mis ei kuulu ühelegi menetlusosalisele, kohaldub üksnes juhul, kui rahapesu objektiks oleva vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha (viidatud 3-1-1-5-14, p 7 ja 3-1-1-62-13, p-d 11–12). Sama põhimõte kehtib KrMS § 1414 lg 2 kohaselt vara aresti kõrval ka muude tagamisabinõude kohaldamisel. Praegusel juhul soovib prokuratuur kohaldada tagamisabinõu sellise vara suhtes, mis taotluses toodud asjaoludel kuulub UHT-le. Järelikult ei ole KrMS § 142 lg 1 teine lause kohaldatav. Lisaks tuleb silmas pidada, et karistusseadustiku alusel saab konfiskeerida üksnes vara, mille puhul on tuvastatud, et see kuulub konfiskeerimisotsustuse adressaadile (RKÜK 30.04.2013, 3-1-2-3-12, p 59). 8

(9)1-24-4647
  1. Saates maakohtu määruse peale esitatud UHT määruskaebuse ringkonnakohtule uueks lahendamiseks, ei võta kolleegium seisukohta, kas vara, mille suhtes prokuratuur taotleb tagamisabinõu kohaldamist, on väidetava rahapesu vahetu objekt. Siiski juhib kolleegium seoses senises menetluses avaldatud arvamustega tähelepanu järgnevale.
  2. Prokuratuuri menetlusdokumentides räägitakse korduvalt läbisegi UHT-st kui ettevõttest ja UHT-le kuuluvast ettevõttest, pidades viimase all silmas eeskätt äriühingule kuulunud kinnisasju või nende eest saadud raha. Kolleegium märgib, et UHT on juriidiline isik (õigussubjekt) ega saa olla ettevõte (TsÜS § 661 ja VÕS § 180 lg 2), s.o majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb, ehk sisuliselt isikule kuuluv varakogum (vt ka RKKK 19.04.2022, 1-18-158/266, p 99). Kuna konfiskeerimise objektiks saavad olla esemed (TsÜS § 48), mitte aga isikud (viidatud 3-1-2-3-12, p 53), siis on ainetu prokuratuuri arutlus võimalusest konfiskeerida UHT kui kuriteo toimepanemise vahend.
  3. UHT-le kui äriühingule võib põhimõtteliselt kuuluda ettevõte. Samas ei saa ettevõttena käsitada varakogumit, mida ei kasutata majandustegevuseks ja millel puudub seega ka ettevõtte identiteet (vt lähemalt RKKK 31.05.2013, 3-1-1-108-12, p-d 15–18). Selleks, et kinnisasi saaks olla ettevõte, peaks sellega seostuma iseseisev majandustegevus (RKTK 16.04.2018, 2-16-18267/52, p 28). Prokuratuur ei ole välja toonud, et UHT kinnisasjadega seondus majandustegevus. Teisalt ei ole ta arusaadavalt selgitanud sedagi, milline tähendus tema taotluse lahendamise seisukohalt on üldse sellel, kas UHT vara moodustab ettevõtte või mitte.
  4. KarS § 394 järgi karistatava rahapesu mõiste hõlmas kahtlustatavale etteheidetava teo ajal ja hõlmab ka praegu muu hulgas vara muundamist (vt nt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse kehtiva redaktsiooni § 4 lg 1 p 1). See tähendab mh nii kuritegelikku päritolu vara väärtust kandva eseme asendamist teisega (sh teise varaklassi kuuluva esemega) kui ka vara tsiviilõigusliku omaniku vahetamist. Kuna vara muundamine on üks rahapesu toimepanemise viis, ei saa kuriteoga saadud vara selle käigus üldjuhul kaotada rahapesu vahetu objekti kvaliteeti. (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.