← Eesti

2-24-9307/19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Toomas Ventsli Otsuse tegemise aeg ja koht 11. aprill 2025.a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn Tsiviilasja number 2-24-930

) § 69 lg-st 1 tulenev õigus määrata töötaja põhipuhkuse aeg. II. Kohtuotsuse põhjendav osa

  1. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus menetleb asja lihtmenetluses, mistõttu piirdub kohus otsuse põhjendavas osas alljärgnevalt õigusliku põhjenduse ja tõendite märkimisega, millele kohus rajas oma järeldused.
  2. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: hageja kui töötaja ja kostja kui tööandja vahel oli sõlmitud tööleping; hageja tegi 22.02.2024 kostjale töölepingu korralise ülesütlemise avalduse, milles märkis viimaseks tööpäevaks 22.03.2024; hageja sai 08.03.2024 kostjalt teate hageja saatmise kohta põhipuhkusele; kostja ei olnud koostanud 2024.a puhkuste ajakava; hageja oli töövõimeline ja töö tegemiseks valmis; hageja keskmise tööpäevatasu suurus on 158,17 eurot. Vaidluse puudumise tõttu ei vaja asjaolud eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). 5.

§ 69

lg 1 sätestab, et põhipuhkuse aja määrab tööandja, arvestades töötajate soove, mis on mõistlikult ühitatavad tööandja ettevõtte huvidega.

§ 69

lg 2 sätestab, et tööandja koostab puhkuste ajakava iga kalendriaasta kohta ja teeb selle töötajale teatavaks kalendriaasta esimese kvartali jooksul. Puhkuste ajakavasse märgitakse põhipuhkus ja kasutamata puhkus. Kui puhkuste ajakavasse on märgitud muud seaduses ettenähtud puhkused, siis antakse need vastavalt ajakavale. 2

(4)

§ 69

lg 1 järgi on põhipuhkuse määramine tööandja õiguseks.

§ 69

lg 2 sätestab põhipuhkuse määramise õiguse teostamise korra.

§ 69

lg 2 järgi saab tööandja määrata põhipuhkuse puhkuste ajakava koostamise ja töötajale teatavakstegemisega hiljemalt kalendriaasta 31. märtsil.

§ 69

lõiked 1 ja 2 koosmõjus kaitsevad ühelt poolt tööandja õigust määrata töökorraldus, mille osaks on töötajate põhipuhkuste aegade määramine. Teiselt poolt kaitseb

§ 69

lg 2 töötajat tööandja omavoli eest, pannes tööandjale kohustuse õigeaegselt põhipuhkuste ajad paika panna ning tagada töötajale õigus kasutada põhipuhkust kindlaks määratud ajal, mille muutmine on võimalik üksnes mõlema poole nõusolekul.

§ 69

lg-d 3-7 näevad ette töötaja õiguse kasutada puhkuste ajakavas märkimata puhkust (lg 3), puhkuste ajakava poolte kokkuleppel muutmise (lg 4), puhkuste edasilükkamise ja katkestamise alused (lg-d 5-6) ja teatud tunnustele vastavate töötajate õiguse nõuda puhkust neile sobival ajal (lg 7).

§ 69

lg-dest 3-7 ei tulene tööandja õigust määrata töötaja ajakavas märkimata puhkuse aeg. Tööandja õigust määrata töötaja põhipuhkus ilma puhkuste ajakava koostamata ja töötajale õigeaegselt teatavaks tegemata ei tulene ka töölepingu seaduse ülejäänud sätetest. Seega ei näe seadus ette tööandaja ühepoolset õigust määrata töötaja põhipuhkuse aega muul viisil kui

§ 69lg 2 järgi puhkuste ajakava koostamise ja töötajale teatavakstegemisega.

Kohus märgib, et seadusest ei nähtu regulatsiooni, mille kohaselt on tööandjal õigus määrata kuni

§ 69

lg-s 2 sätestatud puhkuste ajakava koostamise ja töötajale teatavakstegemise tähtaja möödumiseni töötajate põhipuhkust ühepoolse tööandja tahteavaldusega.

§ 69

lg 2 sätestab puhkuste ajakava koostamise ja töötajale teatavakstegemise tähtaja ega piira tööandja õigust koostada puhkuste ajakava ja teha see töötajale teatavaks enne 31. märtsi. Kui tööandja tahab, et töötajad kasutaksid kalendriaasta esimese kvartali jooksul oma põhipuhkust tööandja määratud ajal, piisab selle eesmärgi saavutamiseks puhkuste ajakava koostamisest ja töötajale teatavakstegemisest võimalikult kalendriaasta alguses. Kohus märgib täiendavalt, et kui eeldada tööandja õigust määrata töötaja põhipuhkuse aeg omal äranägemisel ilma puhkuste ajakava koostamata ja töötajale teatavaks tegemata, muudaks see sisutühjaks

§ 69lg 4.

Sellisel juhul saaks tööandja jätta endale puhkuste ajakava koostamata jätmisega võimaluse saata töötajad ühepoolse tahteavaldusega põhipuhkusele vastavalt tööandja äranägemisele. Kohus on ülaltoodut arvestades seisukohal, et kostjal puudus seadusest tulenev õigus määrata hageja põhipuhkuseks ajavahemik 09.03.2024 kuni 22.03.2024. Kostja ei põhjenda hageja puhkusele saatmist poolte kokkuleppega. Poolte kokkulepet hageja põhipuhkusel viibimise kohta ei nähtu ka kostja 08.03.2024 teatest hagejale (dtl 27). Seega ei tulenenud kostja õigus määrata hageja põhipuhkuseks ajavahemik 09.03.2024 kuni 22.03.2024 poolte kokkuleppest. Seega ei kasutanud hageja ajavahemikus 09.03.2024 kuni 22.03.2024 põhipuhkust. 6.

§ 28

lg 2 p-d 1 ja 2 sätestavad, et tööandja on kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning maksma töö eest kokkulepitud töötasu.

§ 35

alusel peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü.

§ 35

alusel pole töötajal kohustust tööd nõuda ja tööandjal on õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud. Kostjal on puudunud huvi ja soov pakkuda hagejale ajavahemikus 09.03.2024 kuni 22.03.2024 tööd. Kostja tahe mitte pakkuda hagejale tööd alates 08.03.2024 teate tegemisest kuni töölepingu lõppemiseni nähtub sõnaselgelt kostja 08.03.2024 teatest hagejale (dtl 27). Kostjal puudus õigus saata hageja põhipuhkusele. Seega rikkus kostja oma kohustust kindlustada hagejat tööga, mistõttu on kostja kohustatud ajavahemiku 09.03.2024 kuni 22.03.2024 (10 tööpäeva) eest maksma hagejale töötasu

§ 35alusel.

Kostja ei ole tõendanud, et tal oli nimetatud perioodil tööd pakkuda, kuid hageja ei tulnud tööle.

§ 35

keskmist töötasu arvutatakse Vabariigi Valitsuse määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ järgi. Arvutada tuleb keskmine tööpäevatasu, mis 3

(4)tuleb korrutada päevade arvuga, mil tööandja töötajat tööga ei kindlustanud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja keskmiseks tööpäevatasuks oli 158,17 eurot. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt töötasu 1581,71 eurot tasumist (10x158,17=1581,71). Kohus rahuldab hagiavalduse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja töötasu (brutosumma) 1581,71 eurot.
  1. Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes TsMS 238 lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad.
  2. TsMS § 405 lg 1 p 10 sätestab, et kohus võib lihtmenetluses tunnistada asjas tehtud lahendi viivitamata täidetavaks ka muul juhul, kui on seaduses nimetatud, või ilma seaduses ettenähtud tagatiseta. Kohus menetles asja hagihinnast tulenevalt lihtmenetluses. Kohus leiab, et asja lihtsustatud korras menetlemise eesmärgiks on asja kiirem lahendamine, sealhulgas kohtuasjas tehtava kohtulahendi kiirema täitmisele pööramise võimaldamine. Kohus arvestab, et poolte õigused ja kohustused tulenevad töösuhtest. Töövaidlusasjas tehtav kohtulahend töötasu maksmise kohta peab töötajal võimaldama teostada oma õigusi tööandja poolt töötasu maksmise kohustuse täitmisega viivitamise korral täielikult ja tõhusalt. Kohus tunnistab TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel otsuse töötasu maksmise nõude osas viivitamata täidetavaks ilma tagatiseta.
  3. TsMS § 442 lg 10 sätestab, et käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas tehtud otsuses võib maakohus märkida, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Sellise loa annab kohus eelkõige juhul, kui apellatsioonikohtu lahend on maakohtu arvates vajalik ringkonnakohtu seisukoha saamiseks mingi õigusnormi kohta. Edasikaebamise loa andmist ei pea otsuses põhjendama. Kohus kohaldas asjas

§ 69lõikeid 1 ja 2.

Kohtu hinnangul on õiguse kohaldamise küsimus sedavõrd selge, et ruumi ei jää põhjendatud kahtlusele, kuidas lahendada üleskerkinud küsimust. Seetõttu ei ole maakohtu arvates vajalik ringkonnakohtu seisukoha saamine asjas kohaldatud õigusnormide kohta.

  1. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagiavalduse ja tegi sellega otsuse kostja kahjuks. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda.
  2. TsMS § 174 lg 1 lause 2 sätestab, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja ei ole kohtule esitanud menetluskulude nimekirja. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu hagejale menetluskulude tekkimine. Seetõttu jätab kohus hageja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata ja kostjalt hageja kasuks välja mõistmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.