Obsah (13)

§ 405§ 444§ 230§ 173§ 162§ 165§ 174§ 138§ 139§ 4842§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Triin Niinemets Otsuse tegemise aeg ja koht 19. märts 2025, Tartu Tsiviilasja number 2-24-131162 Tsiviilasi HOOVI Rental OÜ hagi Mittetul

) § 405 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagi hind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Hagi hind on 978,94 eurot ja kohus on tsiviilasja menetlenud lihtmenetluses vastavalt

§ 405lg-le 1.

7.

§ 405

lg 1 p 9 alusel võib kohus jätta otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa.

§ 444

lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

1. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.
2. VÕS § 101 lg 1 p-st 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Seega on hagejal õigus nõuda laenusaajalt krediidilepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse täitmist.
3. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
4. Poolte vahel puudub vaidlus ning kohus loeb tuvastatuks, et hageja ja kostja I vahel on 23.10.2023 sõlmitud krediidilepingu nr 2023-10-23-1611913271, mille kohaselt andis laenuandja laenusaajale laenu 563,94 eurot ning laenusaaja kohustus tasuma laenusumma kasutamise eest intressi määras 3,33% kuus (dtl 23). Krediidilepinguga refinantseeriti laenusaaja olemasolevaid kohustusi (krediidilepingust nr 2022-07-041690666206) laenuandja ees (dtl 34). Krediidilepingu nr 2022-07-04-1690666206 alusel väljastati laenusaajale laen 04.07.
5. Hageja on tõendanud laenusumma üleandmist maksekorraldusega (dtl 40). Laenusaaja laenu koos intressiga maksegraafikus toodud tähtaegadeks ei tagastanud. Kuivõrd kostjad ei ole tekkinud võlgnevust tasunud, siis on kogu krediidilepingust tulenev kohustus muutunud käesolevaks ajaks sissenõutavaks. 3
6. Hageja on esitanud võlgnevuse arvestuse (dtl 56). Laenusaaja võlgnevus 01.10.2024 seisuga on kokku 975,93 eurot, millest põhinõue moodustab 489,47 eurot, intress 8,01 eurot, muud kõrvalnõuded 75 eurot ja 01.10.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 403,45 eurot.
7. Krediidilepingu p 2.1 kohaselt on laenuandja ja laenusaaja kokku leppinud VÕS § 94 lg 1 sätestatust erineva intressimäära, st laenusaaja kohustus laenusumma kasutamise eest tasuma laenuandjale intressi 3,33% kuus (dtl 34). 01.10.2024 seisuga on krediidilepingust tulenev intressivõlgnevus 8,01 eurot.
8. Kohus leiab, et krediidilepingu punkti 5.4 sissenõudmiskulude hüvitamise nõue 75 eurot. alusel on põhjendatud ka
9. Hageja ja kostja I on krediidilepingu p-s 5.1 kokku leppinud, et juhul kui laenusaaja ei täida krediidilepingust tulenevaid rahalisi kohustusi nõuetekohaselt, kohustub laenusaaja maksma viivist 0,4% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas. VÕS § 113 lg 1 on sätestatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega VÕS § 113 lg 1 regulatsioon ei ole imperatiivne, mistõttu võivad pooled kokku leppida seaduslikust viivisemäärast kõrgemas viivisemääras. Hageja on esitanud viivisearvestuse (dtl 56), mis on kohtu hinnangul põhjendatud.
10. Käenduslepinguga kohustub käendaja VÕS § 142 järgi kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 on sätestatud, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest VÕS § 145 lg 2 järgi täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.
11. Kohus loeb hageja esitatud dokumentaalse tõendiga tõendatuks, et laenuandja ja laenusaaja juhatuse liige L.H sõlmisid 23.10.2023 laenusaaja krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu, mille kohaselt vastutab kostja II laenusaaja poolt tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, summas kuni 1127,88 eurot (dtl 42).
12. Kohtu hinnangul on hageja kostjate võlgnevuse kujunemist piisavat selgitanud ning esitanud ka võlaarvestuse. Kostjad on 29.10.2014 taotlenud, et hageja esitaks tagasimaksete ülevaate. Hageja on esitanud tõendi (dtl 56), millest nähtub, et nõudeid on tasutud kokku summas 273,05 eurot, millest 17,05 eurot on arvestatud viivise katteks, 183,16 eurot tasude katteks (sh 68,41 eurot lepingutasu, mis tasaarvestati laenu väljamaksega), 66,78 eurot intressi katteks ja 6,06 eurot põhinõude katteks. Krediidilepingu p-st 5.2 lähtuvalt kui laenusaaja tasutud summadest ei jätku kõigi lepingust tulenevate sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse tasutud summade arvelt esimeses järjekorras täidetuks viivise maksmise kohustus, 4 seejärel muud laenusaaja lepingu alusel maksmisele kuuluvad edaspidi nimetamata summad, seejärel intressi maksmise kohustus, ja ülejäänud summad arvestatakse laenu põhiosa tagasimaksmise kohustuse täitmiseks.
13. Kohus märgib, et laenusaajal on kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. Kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et nad oleks hagejale laenu tagasi maksnud. Kostjad ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid nende vastu esitatud nõudele, sh võlgnevuse arvestusele. Kui hageja esitab tõendid enda väidetud asjaolu tõendamiseks, siis on kostjal

§ 230

lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt Riigikohtu 06.02.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). Samas ei ole hagi rahuldamata jätmine põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta sõnaselgelt hageja esile toodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (vt Riigikohtu 21.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 13 ja 13.11.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-5564/52, p 17).

1. VÕS § 65 lg 2 kohaselt tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. VÕS § 103 lg 1 alusel tuleb eeldada, et kostjate poolne kohustuste rikkumine ei ole vabandatav. Kostjad ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest võiks järelduda kostjate või kolmanda isiku poolt võla tasumine hagejale vms asjaolu, mis annaks alust hageja nõude rahuldamata jätta.
2. Eelnevalt kohtu poolt tuvastatud asjaolusid arvestades kuulub hagiavaldus täies ulatuses rahuldamisele. Kohus mõistab solidaarselt kostjatelt Mittetulundusühingult Koduharjutus ja L.H-lt hageja HOOVI Rental OÜ kasuks välja võlgnevuse 975,93 eurot, millest põhinõue moodustab 489,47 eurot, intress 8,01 eurot, muud kõrvalnõuded 75 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 403,45 eurot ning lisaks täiendava viivise. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 162

lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 165

lg 3 kohaselt, kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. 23. Juhindudes

§ 174

lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja tsiviilasja materjalide põhjal. Hageja esitas maakohtus tekkinud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskulud summas 1232,54 eurot, millest kohtukulud moodustavad 245 eurot riigilõivuna ja kohtuvälised kulud 987,54 eurot (käibemaksuga) lepingulise esindaja kulude näol ning lisaks menetluskulude nimekirja koostamise eest õigusabikulud 93,94 eurot (käibemaksuga). Hageja lepingulise esindaja tunnihinnaks on 140 eurot. Õigusabikulude suurust ning esindaja tegevusi tõendab Advokaadibüroo LMP ülevaade hagejale osutatud õigusabiteenustest, kus tegevused on toodud ilma käibemaksuta (dtl 94-96). Hageja kinnitas kooskõlas

§ 174lgga 10, et ta ei saa menetluskuludelt tasutud käibemaksu tagasi arvestada.

Kostjad ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. 24. Kohus leiab, et

§ 138

lg-test 1, 2 ning

§ 139

lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv summas 245 eurot, mis tuleb 5 kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista.

§ 4842

kohaselt saab maksekäsu kiirmenetluses kohus määrata avaldaja menetluskulude katteks 20 eurot ja muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata (vt Riigikohtu 08.03.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-16, p 12.3), mistõttu on kohtu hinnangul maksekäsu kiirmenetluse kulude katteks põhjendatud kostjatelt solidaarselt välja mõista summa 20 eurot (hageja on näidanud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise kuluna fikseeritud summa 70 eurot). Kuna tegemist on seaduses sätestatud fikseeritud kuluga, siis nimetatud summale käibemaksu ei lisandu. 25.

§ 175

lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja advokaadist lepingulise esindaja tunnihind 140 eurot (käibemaksuta). Kohtu hinnangul on kõik hageja lepingulise esindaja õigusabitoimingud vajalikud ja põhjendatud, välja maksekäsu kiirmenetluse kulu 70 eurot, mille kohus koos käibemaksuga hageja taotletavatest õigusabikuludest lahutab. Eeltoodu alusel määrab kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks 996,08 eurot (koos käibemaksuga). Kokku koos riigilõivu ja maksekäsu kiirmenetluse kuluga on hageja menetluskulu kohtu hinnangul põhjendatud summas 1261,08 eurot (245 + 20 + 996,08). Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 1261,08 eurot. 26.

§ 177

lg 4 alusel märgib kohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjatel solidaarselt tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 27. Kohus selgitab, et

§ 178

lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

§ 178

lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. (allkirjastatud digitaalselt) kohtunik 6