Obsah (4)

§ 121§ 56§ 118§ 73

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. aprill 2025, Tartu Kohtuasja number 1-24-6335 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Ingrid Kullerkann ja Tiit Lõhmus K

§ 121lg 2 p 3 järgi üldmenetluses Vaidlustatud kohtuotsus Viru Maakohtu 27.

detsembri 2024 otsus Apellatsiooni esitaja Dmitri Ptšolkini kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev Süüdistatav Dmitri Ptšolkin. Isikukood: 38302213723; määratlemata kodakondsus; elukoht XXX; töökoht puudub; varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, viimati Viru Maakohtu

1. oktoobri 2017 otsusega nr 1-17-9752/5 Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Margit Pärn Menetluse vorm kirjalik RESOLUTSIOON
2. Jätta Viru Maakohtu
3. detsembri 2024 otsus muutmata ning selle peale esitatud apellatsioon rahuldamata.
4. Määrata Ida-Viru Advokaadibüroole vandeadvokaat Sergei Politševi poolt Dmitri Ptšolkinile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 156,16 eurot, sealhulgas käibemaks 28,16 eurot.
5. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Dmitri Ptšolkinilt Eesti Vabariigi kasuks välja 156,16 eurot. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
6. Dmitri Ptšolkin anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 121 lg 2 p 3 järgi. Süüdistuse kohaselt lõi varem korduvalt kehalise väärkohtlemise eest karistatud D. Ptšolkin

1. juunil 2024 kella 21.20 paiku XXX asuvas korteris mitmel korral A.S. t maniküürikääridega vastu kaela ja ühe korra rusikaga näkku. Kuna A.S. püüdis kallaletungi ajal D. Ptšolkinilt käest maniküürkääre ära võtta, sai vigastada ka kannatanu parem käsi. D. Ptšolkin tekitas A.S. le füüsilist valu ja tervisekahju – 2 torkehaava kaelapiirkonnas ja kriimustuse paremal käel. Maakohtu otsus
2. Viru Maakohtu
3. detsembri 2024 otsusega tunnistati D. Ptšolkin süüdi ja teda karistati

§ 121lg 2 p 3 järgi 2-aastase vangistusega.

Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõetult järgmised. 3. Tõendatud on see, et D. Ptšolkin lõi süüdistuses märgitud ajal ja kohas maniküürikäärdega mitu korda A.S. t, tekitades viimasele valu ning 2 torkehaava kaelal, samuti kriimustuse paremal käel. Rusikaga näkku löömine ei ole tõendatud. D. Ptšolkini tegevus vastab

§ 121

lg 2 p-s 3 kirjeldatule – süüdistatav kahjustas teise inimese tervist ning tekitas talle valu. D. Ptšolkini tegevus oli korduv: teda on nii Viru Maakohtu

1. septembri 2015 otsusega nr 115-5271/8,
2. juuni 2017 otsusega nr 1-17-2734/8 kui
3. oktoobri 2017 otsusega nr 1-179752/5

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi karistatud.

Need karistused on kehtivad. D. Ptšolkin pani teo toime otsese tahtlusega. Lüües teist inimest maniküürikääridega korduvalt kaela piirkonda, peab iga keskmine inimene arvestama, et rünnaku tagajärjeks on torkehaav – seda pidi teadma ka D. Ptšolkin. Puuduvad andmed, mis kinnitaksid vastupidist. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine. 4.

§ 56

lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü.

§ 121lg 2 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse.

D. Ptšolkini süü suurus on keskmisest väiksem, kuna ta ei kasutanud intensiivset vägivalda. D. Ptšolkin on sama ohvrit varemgi rünnanud ning teda on selle eest reaalse vangistusega karistatud. Niisiis pole varasem karistus D. Ptšolkini käitumisele mõju avaldanud. Karistust kergendava asjaoluna tuleb arvestada puhtsüdamlikku kahetsust: D. Ptšolkin helistas kannatanule, palus vabandust ja tunnistas tehtut. D. Ptšolkinit ei saa kriminaalhoolduslike meetmete abil õiguskuulekale teele suunata. Tema viimane kriminaalhooldus polnud edukas: ta rikkus alkoholi tarvitamise keeldu ega täitnud korrakohaselt registreerimiskohustust. Vangistuse mõistmist õigustab seegi, et praegusel kuriteol on varasema kuriteoga sisuline seos. Apellatsioonimenetlus

1. D. Ptšolkini kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles palub süüdistatavale mõistetud karistust kergendada. Kaitsja leiab, et D. Ptšolkinile mõistetud 2-aastane vangistus ei ole proportsioonis tema süü suurusega. Süüdistatav ja kannatanu elasid koos ning kasvatasid kolme alaealist last. D. Ptšolkin osaleb laste ülalpidamisel. Esimese astme kohus on jätnud tähelepanuta A.S. avalduse, milles viimane palus D. Ptšolkinit leebemalt karistada, tuues välja, et viimane peab pere üleval. Süüdistatava sõnul lõi ta A.S. t maniküürikääridega selle pärast, et kannatanu ei tahtnud talle 2 tema isiklikke asju tagasi anda. Kannatanu alustas konflikti, karjus, vehkis kätega ning lõi süüdistatavat vastu nägu. Sellise versiooni paikapidavust kinnitab seegi, et D. Ptšolkin pole ligi 7 aastat vägivallakuritegusid korda saatnud. Kriminaalhoolduse ebaõnnestumisest on möödunud enam kui 7 aastat. Liiati kandis D. Ptšolkin rikkumiste järel karistuse reaalselt ära. D. Ptšolkin ei soovi enam vigu korrata.
2. Prokuratuur palub kaitsja apellatsioon rahuldamata jätta. Ringkonnakohtu seisukoht
3. D. Ptšolkini süüditunnistamist puudutavas osas maakohtu otsust apelleeritud pole. Ka kohtukolleegium leiab, et see otsustus on seaduslik. Olgugi, et kannatanu ja süüdistatav keeldusid kohtus ütluste andmisest, ei näe kolleegium vaidlustatud otsuses vastuolu KrMS § 15 lg-s 3 sätestatuga. Vaatamata sellele, et nii D. Ptšolkini kui A.S. kohtueelses menetluses antud ütlused on olulised tõendid, tugines maakohus teistelegi kaalukatele tõenditele, nagu Häirekeskusele tehtud kõne salvestisele, patsiendikaardi ja ambulatoorse epikriisi koopiatele, isiku läbivaatuse protokollile ja fototabelitele. Kolleegiumi meelest saaks süüdistatava süü kindlaks teha isegi juhul, kui kannatanu ja süüdistatava ütlused tervikuna kõrvale jätta (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-17-11682/102, p 24).
4. Ehkki esimese astme kohus tuvastas faktilised asjaolud veatult ning kvalifitseeris D. Ptšolkini teo õigesti

§ 121

lg 2 p 3 järgi, eksis kohus ometi subjektiivse koosseisu määratlemisel, märkides tahtluse sisustamisel, et D. Ptšolkin pidi teadma, et maniküürikääridega ründamise tagajärjeks on torkehaava tekkimine. Ringkonnakohus meenutab, et konstruktsioon pidi võimalikuks pidama ei ole kaudsest tahtlusest – saati siis otsesest tahtlusest – rääkides korrektne: vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 1-203306/139, p 15 ja nr 1-20-6745/88, p 30. Taoline sõnakasutus viitaks justkui sellele, et tegelikult D. Ptšolkin kõnealust asjaolu võimalikuks ei pidanud ehk tahtluse kognitiivset külge ei esine, st tahtlust polnud. Sama saab ringkonnakohtu hinnangul öelda ka puutuvalt teadma pidamisse: tegelikult inimene kõnealust asjaolu ei teadnud. On võimalik, et selline – juristkonnas kahjuks vägagi levinud – terminoloogia tuleneb tsiviilõigusest: nt võlaõigusseadus räägib korduvalt sellest, et keegi midagi teadis või pidi teadma (vt nt § 15 lgd 2 ja 3, § 29 lg 3, § 32 lg 2 jne). Karistusõiguses aga tulenevalt

§-dest 16 ja 18 tegelikku teadmist ja teadma pidamist samastada ei saa. Sellegipoolest asus maakohus seisukohale, et D. Ptšolkinil oli vastav tahtlus olemas: otsuses on märgitud, et D. Ptšolkin sooritas kuriteo otsese tahtlusega. Järelikult kasutas maakohus terminoloogiat ebaõnnestunult ja leidis (tegelikult), et D. Ptšolkin teadis ja vähemalt möönis, et tekitab küünekääridega lüües kannatanule tervisekahju. Sarnaselt maakohtuga leiab ka ringkonnakohus, et D. Ptšolkin tekitas kannatanule kehavigastused tahtlikult.

1. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse üksnes karistuse mõistmist puudutavas osas, leides, et kohus on D. Ptšolkini karistamisel teinud kaalutlusvea. Sellesse puutuvalt tuleb märkida, et maakohtul on karistust mõistes küllaltki suur otsustamisvabadus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11). Seetõttu ei saa apellatsioonikohus muuta maakohtu mõistetud karistust kergekäeliselt – kohtuotsusega mõistetud karistuse ümbervaatamiseks peab esimese astme kohus olema teinud olulise kaalutlusvea. Sellist kaalutlusviga maakohus ringkonnakohtu hinnangul teinud ei ole.
2. Maakohus hindas D. Ptšolkini teosüüd keskmisest väiksemaks, kuivõrd vägivallategu polnud intensiivset laadi. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtuga, et toime saab 3 panna ka praegusest suurema ebaõigussisuga

§ 121lg 2 päraseid kuritegusid.

Samas ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et ka maniküürkääridega võib kaela torgates tekitada väga ränkasid tagajärgi – kasvõi seetõttu, et kaelas paiknevad naha lähedal elutähtsad arterid. Lisaks sellele võib rüseluse käigus terariistaga kaela torkamine tuua endaga kaasa tõsiseid vigastusi näos ehk päädida ka seesuguste tagajärgedega, mille põhjustamise eest nähakse

§ 118

lg 1 p-s 5 (nägu oluliselt moonutava ravimatu vigastuse tekitamine) ette väga range karistus.

1. Esimese astme kohus arvestas kergendava asjaoluna süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Pärast süü suuruse ja sellele vastava karistuse kindlaks määramist pidas maakohus vajalikuks seda eripreventiivsetel kaalutlustel karmistada – eeskätt seepärast, et D. Ptšolkinit on varem 3 korral samasisuliste vägivallategude eest karistatud, viimasel korral sama ohvri vastu. Kaitsja väide, et D. Ptšolkin pole kuritegudele eelnenud 7 aasta jooksul uusi kuritegusid toime pannud, ei lükka ümber asjaolu, et D. Ptšolkini suhtes rakendatud kriminaalhoolduslikud meetmed pole vilja kandnud, vaid päädinud karistuse täitmisele pööramisega (vt Viru Maakohtu
2. juuni 2017 otsust nr 1-17-2734/8 ning
3. oktoobri 2017 otsust nr 1-17-9752/5, samuti Viru Maakohtu
4. septembri 2019 määrust nr 1-17-9752/68). Kuivõrd D. Ptšolkin on isegi katseajal vägivallatsemist jätkanud, ei ole hirm karistuse täitmisele pööramise ees teda heidutanud. Tõik, et süüdistatav ründas sama kannatanut uuesti, süvendab kolleegiumi veendumust, et D. Ptšolkini karistustundlikkus on madal. Järelikult talitas esimese astme kohus õigesti, kui karmistas D. Ptšolkini teosüüle vastavat karistust.
5. A.S. võttis kohtuvaidluste kestel sõna, paludes D. Ptšolkinit karistada leebelt, kuivõrd viimane peab lapsi üleval. Kuna maakohus pole kohtuotsuses sellel peatunud, selgitab kolleegium lühidalt järgmist. Lähtudes sellest, et kannatanu on kohtumenetluse pooleks, on talle tagatud menetlusosalise õigused (KrMS § 17 lg-d 1 ja 2), sealhulgas õigus võtta osa kohtulikust arutamisest (KrMS § 38 lg 1 p 8, § 299 lg 1 ls 2). Niisiis oli kannatanu õigustatud D. Ptšolkinile mõistetava karistuse osas arvamust avaldama. Sellegipoolest ei ole kriminaalasja lahendav kohus karistuse mõistmisel kannatanu arvamusega seotud: viimane on oluline üksnes niivõrd, kuivõrd selles esitatakse karistuse mõistmise aspektist relevantseid argumente, millele peab kohus tulenevalt põhjendamiskohustusest vastama. Kannatanu viide, et D. Ptšolkin peab enda pere rahaliselt üleval, ei ole karistuse mõistmise aspektist oluline.
6. Kaitseväide, justkui oleks süüdistatava ründe provotseerinud kannatanu käitumine, ei leia tõenditest tuge, jäädes seega paljasõnaliseks. Võimalik verbaalne tüli poolte vahel ei õigusta vägivallatsemist – iseäranis veel olukorras, kus D. Ptšolkin sisenes omavoliliselt kannatanu korterisse ning asudes seal kannatanut solvama ja enda mahajäänud asju välja nõudma (kd 1, tl 24).
7. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et varem korduvate vägivallakuritegude eest karistatud D. Ptšolkinile maakohtu otsuses tuvastatud asjaoludel mõistetud 2-aastane vangistus vastab tema süü suurusele ja karistuse eesmärkidele. See karistus on kooskõlas eripreventiivsete kaalutluste ja kohtupraktikas väljendatud seisukohtadega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-17-1629/44, p 28).
8. Sarnaselt maakohtuga ei pea ka ringkonnakohus võimalikuks jätta D. Ptšolkinile mõistetud karistust tingimisi kohaldamata.

§ 73

lg 1 kui § 74 lg 1 annavad kohtule võimaluse jätta mõistetud karistus täielikult või osaliselt täitmisele pööramata juhul, kui selle tingivad kuriteo asjaolud ja süüdlase isik. Taolisi kuriteo toimepanemist või D. Ptšolkini isikut iseloomustavad eripärasid kolleegium ei tähelda. Vastupidi, nagu eelnevalt märgitud, 4 näitab D. Ptšolkini elukäik üheselt, et kriminaalhoolduslikelt meetmetelt pole oodata sellist mõju, mis tema puhul uued kuriteod ära hoiaks.

1. Toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu
2. detsembri 2024 otsuse muutmata ning selle peale esitatud apellatsiooni rahuldamata.
3. Vandeadvokaat S. Politšev esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsuse terviktekstiga tutvumiseks, kliendiga nõupidamiseks ning apellatsiooni koostamiseks 106 minutit. Toimingute eest soovib ta saada tasu 128 eurot, millele lisandub käibemaks 28,16 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 pärase lahendi, tuleb 156,16 eurot KrMS § 185 lg 2 alusel D. Ptšolkinilt riigi kasuks välja mõista. D. Ptšolkin peab selle raha riigile maksma ära 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates (KrMS § 423 ja § 417 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) 5