← Eesti

2-17-6713/196

Obsah (6)§ 101§ 210§ 120§ 100§ 105§ 102

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-17-6713 Otsuse kuupäev Tartu, 31. märts 2025 Kohtukoosseis Eesistuja Vahur-Peeter Liin, liikmed Ants Kull ja Margit Vut

§ 101lg 6 järgi)].

Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas C.R. elatisenõude I.R. vastu ajavahemiku

  1. juulist 2020 kuni
  2. märtsini 2025 eest 8180 euro 66 sendi ulatuses ning alates
  3. aprillist 2025 igakuise elatisenõude 85 eurot 49 senti [(282 eurot 31 eurot (baassumma) + 59 eurot 43 senti (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 40 eurot (50% lapsetoetusest)) × ⅓ (

§ 101

lg 6 järgi) × 85% (

§ 101lg 7 järgi)].

C.R. elatise suuruse arvutamisel tuleb lõpetada kordaja 85% kasutamine, kui lõppeb I.R. kohustus tasuda M.R-le elatist. Jätta tühistatud osas jõusse maakohtu otsus. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas.

  1. Jätta kassatsioonkaebused läbi vaatamata osas, milles kassaatorid vaidlustasid T.K-lt nende kasuks elatise väljamõistmise.
  2. M.R. ja C.R. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. G.R. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  3. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine: 4.
  4. Jätta rahuldamata G.R. elatisehagi I.R. vastu. 4.
  5. Rahuldada osaliselt M.R. ja C.R. elatisehagi I.R. vastu. 4.
  6. Mõista I.R-lt M.R. kasuks välja ajavahemiku
  7. novembrist 2020 kuni
  8. märtsini 2025 eest elatis 8561 eurot 85 senti ning alates
  9. aprillist 2025 kuni M.R. täisealiseks saamiseni igakuine elatis 100 eurot 58 senti [(282 eurot 31 senti (baassumma) + 59 eurot 43 senti (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 40 eurot (50% lapsetoetusest)) × ⅓ (

§ 101lg 6 järgi)], mis muutub iga aasta 1.

aprillil (esimest korda

  1. aprillil 2026), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest perekonnaseaduse § 101 lg-te 3 ja 4 kohaselt ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. 4.
  2. Mõista I.R-lt C.R. kasuks välja elatis ajavahemiku
  3. juulist 2020 kuni
  4. märtsini 2025 eest 8180 eurot 66 senti ning alates
  5. aprillist 2025 kuni C.R. täisealiseks saamiseni igakuine elatis 85 eurot 49 senti [(282 eurot 31 senti (baassumma) + 59 eurot 43 senti (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 40 eurot (50% lapsetoetusest)) × ⅓ (

§ 101

lg 6 järgi) × 85% (

§ 101lg 7 järgi)], mis muutub iga aasta 1.

aprillil (esimest korda

  1. aprillil 2026), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest perekonnaseaduse § 101 lg-te 3 ja 4 kohaselt ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. C.R. elatise suuruse arvutamisel tuleb lõpetada kordaja 85% kasutamine, kui lõppeb I.R. kohustus tasuda M.R-le elatist. 4.
  2. Rahuldada osaliselt G.R. ja M.R. elatisehagi T.K. vastu. 4.
  3. Mõista T.K-lt G.R. kasuks välja ajavahemiku
  4. detsembrist 2019 kuni
  5. septembrini 2022 eest elatis 8847 eurot 10 senti. 4.
  6. Mõista T.K-lt M.R. kasuks välja ajavahemiku
  7. detsembrist 2019 kuni
  8. novembrini 2020 eest elatis 3395 eurot 59 senti. 4.
  9. Mõista T.K-lt G.R. kasuks alates
  10. septembrist 2022 kuni G.R. täisealiseks saamiseni (
  11. detsember 2026) välja igakuine elatis 225 eurot 64 senti (209 eurot 20 senti (baassumma) + 46 eurot 44 senti (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 30 eurot (50% lapsetoetusest), mis muutub iga aasta
  12. aprillil (esimest korda
  13. aprillil 2023), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest perekonnaseaduse § 101 lg-te 3 ja 4 kohaselt ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. 2

(16)2-17-6713 4.
  1. I.R-l tuleb igakuine elatis tasuda T.K. arvelduskontole iga kuu esimeseks kuupäevaks. 4.
  2. T.K-l tuleb igakuine elatis tasuda I.R. arvelduskontole iga kuu esimeseks kuupäevaks.
  3. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. G.R. (laps I), M.R. (laps II) ja C.R. (laps III), keda esindas T.K. (ema), esitasid
  5. aprillil 2017 Harju Maakohtule I.R. (isa) vastu hagi (hagi I). Lapsed palusid isalt välja mõista igakuise elatise seaduses sätestatud miinimummääras. Nõudest osalise loobumise tõttu lõpetas maakohus
  6. aprilli
  7. a määrusega menetluse elatise nõude osas perioodi
  8. aprill 2017 kuni
  9. märts 2018 eest. Hagiavalduse kohaselt elasid lapsed alates märtsi keskpaigast 2017 ema juures ja isa ei täitnud laste ülalpidamise kohustust. Laste igakuised kulud moodustusid eluaseme-, toidu-, transpordi-, side-, tervishoiu-, huviringikuludest, kulutustest riiete ja jalanõude soetamiseks ning koolikohustuse täitmiseks või lasteaias käimiseks. Mõjuvat põhjust elatise vähendamiseks ei esinenud, mh oli isa majanduslikult heal järjel. Vastuseks isa väidetele selgitasid lapsed, et kuigi laps I läks alates
  10. detsembrist 2019 alaliselt isa juurde elama ja laps II elas isa juures perioodil
  11. detsember 2019 kuni
  12. november 2020, ei saanud kohus sellega elatise väljamõistmisel arvestada. Kohus pidi lähtuma
  13. juunil 2018 tsiviilasjas nr 2-17-7190 kehtestatud suhtluskorrast. Samuti tuli kohtul silmas pidada samas tsiviilasjas
  14. jaanuaril 2020 tehtud esialgse õiguskaitse määrust, millega peatati isa suhtlusõigus lastega. See piirang kehtis
  15. maini
  17. Lapsed esitasid
  18. aprillil 2017 hagi tagamise avalduse, milles palusid isalt menetluse ajaks välja mõista igakuise elatise miinimummääras. Kohus tagas hagi ja kohustas isa alates
  19. maist 2017 kuni kohtulahendi jõustumiseni maksma lastele nõutud määras elatist. Kohus tühistas hagi tagamise abinõu
  20. juuni
  21. a määrusega.
  22. Isa vaidles hagile I vastu. Isa väidete kohaselt ei rikkunud ta ülalpidamiskohustust. Ema ja lapsed kolisid pere ühisest kodust välja
  23. mail 2017, s.o pärast hagi esitamist. Mais 2017 leppisid vanemad kokku, et lapsed viibivad seitsmepäevaste ajavahemike kaupa kordamööda ema ja isa juures, kes kannavad sel ajal kõik laste kulud. Kõnealune kokkulepe sarnanes
  24. juulil 2014 kokkulepitule.
  25. juunil 2018 määras kohus tsiviilasjas nr 2-17-7190 kindaks isa ja laste vahelise suhtluskorra, mille järgi viibivad lapsed isaga umbes 42% aastast. Seega oli lastel vahelduv elukoht ja ajal, mil lapsed viibisid isaga, andis isa neile ülalpidamist vahetult. Eelnevale lisaks kandis isa vabatahtlikult mitmeid laste õppetöö ja huvitegevusega seotud kulusid. Elatise väljamõistmisel tuli arvestada ka peretoetusi ja mastaabisäästu. Alates detsembrist 2019 ei olnud lastel I ja II vahelduvat elukohta ja nad elasid isa juures. Laps II kolis ema juurde tagasi
  26. novembril
  27. Kõnealusel perioodil kandis isa kõik laste I ja II kulud. Eelnevaga tuli elatisenõude lahendamisel arvestada. Hagi tagamise määruse täitmise tõttu tasus isa menetluse kestel lastele elatist rohkem, kui oli temale langev osa, arvestades laste põhjendatud vajaduste rahuldamiseks mõeldud kulutusi. Isa alusetult tasutud elatist tuli arvestada elatise ettemaksena. 3
(16)2-17-6713
  1. Lapsed I ja II, keda esindas isa, esitasid
  2. detsembril 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ema vastu elatise saamiseks. Ema esitas nõudele vastuväite ning menetlus jätkus Harju Maakohtus. Lapsed I ja II esitasid
  3. veebruaril 2020 Harju Maakohtule hagi ema vastu (hagi II), paludes emalt välja mõista igakuise elatise seaduses sätestatud miinimummääras.
  4. detsembril 2022 esitatud menetlusdokumendis palus laps I emalt elatise välja mõista alates
  5. detsembrist 2019 ja laps II palus emalt elatise välja mõista ajavahemiku eest
  6. detsembrist 2019 kuni
  7. novembrini
  8. Laps I elas
  9. detsembrist 2019 ja laps II elas ajavahemikul
  10. detsembrist 2019 kuni
  11. novembrini 2020 isa juures.
  12. veebruaril 2022 tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud määrusega lõpetati vanemate ühine hooldusõigus laste suhtes ja lapse I ainuhooldusõigus anti isale. Ema ei maksnud lastele elatist. Samas laekusid emale peretoetused. Ajal, kui lapsed elasid koos isa juures, sai elatise väljamõistmisel arvestada mastaabisäästuga.
  13. Ema vaidles hagile II vastu. Lapsed elasid isa juures, sest isa keeldus õigusvastaselt lapsi ema juurde lubamast. Kuivõrd
  14. juuni
  15. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-7190 lõpetati vanemate ühine hooldusõigus laste viibimiskoha määramise osas ja anti ainuhooldusõigus selles osas emale, ei olnud isal õigust laste nimel hagi kohtusse esitada. Lisaks tulenes eelnevast, et emal oli kohustus anda lastele elatist üksnes nende vahetu ülalpidamise, mitte elatise maksmisega.
  16. Harju Maakohus rahuldas
  17. mai
  18. a otsusega osaliselt laste nõuded isa vastu ja lapse I nõude ema vastu. Lapse II nõude ema vastu jättis kohus rahuldamata. Maakohus mõistis isalt lapse I kasuks välja elatise 7673 eurot 54 senti ajavahemiku
  19. märts 2020 kuni
  20. september 2022 eest. Lapse II kasuks mõistis kohus isalt välja elatise 5583 eurot 96 senti ajavahemiku
  21. juuli 2020 kuni
  22. september 2022 eest ja 225 euro 64 sendi suuruse igakuise elatise alates
  23. septembrist 2022 kuni lapse täisealiseks saamiseni. Lapse III kasuks mõistis kohus isalt välja elatise 5441 eurot 69 senti ajavahemiku
  24. juuli 2020 kuni
  25. september 2022 eest ja 191 euro 79 sendi suuruse igakuise elatise alates
  26. septembrist 2022 kuni lapse täisealiseks saamiseni. Isal tuli elatise võlgnevus ja elatis kanda ema arvelduskontole. Emalt mõistis maakohus lapse I kasuks välja 225 euro 64 sendi suuruse igakuise elatise alates
  27. septembrist 2022 kuni lapse täisealiseks saamiseni. Emal tuli elatis kanda isa arvelduskontole. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. 6.
  28. Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamise seisukohalt olulised asjaolud: • emal ja isal on kolm last, keda nad peavad ühiselt ülal pidama; • lapse I peamine elukoht oli
  29. detsembrini 2019 ema juures ja viidatud kuupäeval kolis laps I alaliselt isa juurde elama; • laste II ja III peamine elukoht on ema juures, kuid laps II elas
  30. detsembrist 2019 kuni
  31. novembrini 2020 isa juures; •
  32. juunil 2018 tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud määrusega (jõustus
  33. jaanuaril 2019) lõpetati vanemate ühine hooldusõigus laste suhtes nende viibimiskoha määramise osas ja anti selles osas ainuhooldusõigus emale. Sama määrusega kehtestati isa ja laste vahel suhtluskord, mille järgi veetsid lapsed isaga aasta jooksul keskmiselt kümme päeva kuus; •
  34. jaanuaril 2020 tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud määrusega peatas maakohus menetluse ajaks isa suhtlusõiguse lastega. Määrus oli viivitamata täidetav. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  35. märtsi
  36. a määrusega maakohtu
  37. jaanuari
  38. a määruse selles osas (jõustus
  39. mail 2020); • perioodil
  40. märts 2020 kuni
  41. märts 2021 rakendus maakohtu
  42. juuni
  43. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-7190 kindlaksmääratud suhtluskord; •
  44. märtsil 2021 tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud määrusega (jõustus
  45. mail 2021) korraldas maakohus vanemate ja laste suhtlemise Tallinna Perekeskuses; 4
(16)2-17-6713 •
  1. aprillil 2021 tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud määrusega tunnistas maakohus lepitusmenetluse ebaõnnestunuks, lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse laste suhtes ning andis laste ainuhooldusõiguse emale. Ühtlasi määras kohus laste ja vanemate vahel uue suhtluskorra, mis pidi rakenduma pärast kokkusaamiste ammendumist (ettenähtud arvu kohtumiste toimumist) Tallinna Perekeskuses. Ringkonnakohus tühistas
  2. veebruaril 2022 maakohtu määruse osaliselt ja tegi tühistatud osas uue määruse, millega andis lapse I ainuhooldusõiguse isale. Osas küsimustes määras kohus lastele erieestkostja (määrused jõustusid
  3. septembril 2022, kuid suhtluskorda ei tulnud maakohtu otsuse tegemise ajaks veel täita, kuna kohtumised Tallinna Perekeskuses ei olnud ammendunud). 6.
  4. Maakohtu hinnangul tuleb elatise väljamõistmisel aluseks võtta tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud lahendid, sh esialgse õiguskaitse korras määratud ajutise suhtluskorra lahendid, mis on viivitama täidetavad. Kohus ei saa elatisenõude lahendamisel võtta arvesse laste tegelikku viibimiskohta, vaid peab lähtuma kohtulahenditega määratud õiguslikust olukorrast. Lisaks tuleb silmas pidada asjaolu, et lapsed loobusid osaliselt hagist, s.o elatisenõuetest ajavahemikul
  5. aprillist 2017 kuni
  6. märtsini
  7. Seega tuleb isalt lapse I kasuks välja mõista elatis ajavahemikul
  8. aprillist 2018 kuni
  9. septembrini 2022 ning laste II ja III kasuks elatis alates
  10. aprillist 2018 kuni laste täisealiseks saamiseni. Emalt on põhjendatud välja mõista lapse I kasuks elatis alates
  11. septembrist 2022 kuni lapse I täisealiseks saamiseni. 6.
  12. Maakohus tuvastas, et mõlemad vanemad on suutelised andma lastele ülalpidamist seaduses sätestatud suuruses. Nad on töövõimelised ja igakuist sissetulekut teenivad inimesed ning nende ülalpidamisel ei ole teisi lapsi. Samuti leidis maakohus, et elatise vähendamiseks ei anna alust asjaolu, et lapsed viibivad osa ajast isa juures, sest suhtluskorra määruste järgi viibivad lapsed isa juures vähem kui 40% ajast. Peretoetuste saamist saab elatisenõude lahendamisel arvestada alates
  13. jaanuarist
  14. Elatist tuleb vähendada mastaabisäästu tõttu. 6.
  15. Kohtumenetluse ajal tasus isa lastele elatist kokku 26 977 eurot, millest 18 772 eurot maksis isa pärast
  16. märtsi
  17. Seega tuleb isalt väljamõistetavast elatisest maha arvata juba tasutud elatis, s.o 18 772 eurot. 6.
  18. Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-st 1 koosmõjus TsMS § 164 lg-ga 1, tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda.
  19. Lapsed I ja II, keda esindas isa, esitasid apellatsioonkaebuse (apellatsioonkaebus I), milles palusid maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis hagi II rahuldamata, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega hagi II täies ulatuses rahuldada. Kohus peab elatise väljamõistmisel lähtuma faktilisest elukorraldusest, mitte suhtluskorra määrustest, mida tegelikult ei täidetud. Samuti ei saa elatisenõude lahendamisel lähtuda tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud määrustest, mida ei ole toimikus.
  20. Ema vaidles apellatsioonkaebusele I vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
  21. Isa esitas apellatsioonkaebuse (apellatsioonkaebus II), milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus rahuldas hagi I, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi I rahuldamata. Alternatiivselt palus isa saata asi tühistatud osas tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et lastel ei olnud
  22. aastal kohtu määratud suhtluskorra järgi vahelduvat elukohta. Isegi kui lastel ei olnud viidatud määruse järgi vahelduvat elukohta, tuli elatise väljamõistmisel arvestada laste vahetut ülalpidamist. Kohus ei saa isalt välja mõista elatist aja eest, mil laste I ja II peamine elukoht oli isa juures. Kohus jättis ebaõigesti arvestamata RAKE uuringu tulemustega. 5
(16)2-17-6713
  1. Lapsed I–III, keda esindas ema, vaidlesid apellatsioonkaebusele II vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
  2. Lapsed I–III, keda esindas ema, esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta menetluskulud isa kanda. Isa põhjustas oma tegevusega kohtusse pöördumise vajaduse.
  3. Isa vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  5. jaanuari
  6. a otsusega apellatsioonkaebused osaliselt ning jättis rahuldamata vastuapellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas osaliselt hagi I ja jättis rahuldamata hagi II ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega jättis hagi I rahuldamata, kuid määras kindlaks isalt lastele I ja II tasutava elatise suuruse arvutamise alused ning tuvastas, et isal on tekkinud elatise ettemakse 2081 eurot 73 senti kummagi lapse kohta. Ringkonnakohus rahuldas hagi II osaliselt ja mõistis emalt laste kasuks välja elatise aja eest, kui lapsed elasid isaga. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jättis ringkonnakohus hagi I osas ema kanda ja isa menetluskulud tema enda kandi ning hagi II osas poolte endi kanda. Ringkonnakohus märkis, et maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus mõistis emalt lapse I kasuks välja elatise alates
  7. septembrist
  8. Ringkonnakohus jättis lahendi tegemisel arvestamata ema
  9. detsembril 2023 esitatud asjaoludega ja tõendi asja juurde võtmata. 13.
  10. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et nende elukorraldus ei ole alati olnud kooskõlas tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud kohtulahenditega. Ringkonnakohus selgitas, et kuigi üldise põhimõtte kohaselt tuleb ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades lähtuda kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtluskorrast, ei saa praeguse asja lahendamisel neist lähtuda, sest neid ei täideta ja lastega, kes asusid elama isa juurde, emal suhtluskorda ei ole. Tegeliku elukorraldusega arvestamata jätmine kahjustaks oluliselt ülalpidamist saama õigustatud lapse huve, sest kohustaks last vahetult üleval pidavat vanemat maksma selle aja eest teisele vanemale elatist. Elatise väljamõistmisel tuli arvestada järgmiste asjaoludega: • kuni kohtus suhtluskorra kindlaksmääramiseni kehtis vanemate
  11. juuli
  12. a kokkulepe, mille järgi oli lastel vahelduv elukoht; •
  13. juunil 2018 tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud määrusega (jõustus
  14. jaanuaril 2019) lõpetati vanemate ühine hooldusõigus laste suhtes nende viibimiskoha määramise osas ja anti selles osas ainuhooldusõigus emale; samuti kehtestati isa ja laste vaheline suhtluskord, mille järgi olid lapsed isaga kümme ööpäeva kuus; lastel ei olnud vahelduvat elukohta; • vastupidi
  15. juuni
  16. a määrusele elas laps II
  17. detsembrist 2019 kuni
  18. novembrini 2020 isaga ning laps I asus
  19. detsembrist 2019 elama isaga; •
  20. märtsist 2021 kuni
  21. septembrini 2022 toimusid vanemate kohtumised lastega üks kord nädalas Tallinna Perekeskuses; sel ajal ei saanud lahuselav vanem lapse või laste ülalpidamise kohustust vahetult täita; •
  22. aprillil 2021 ja
  23. veebruaril 2022 tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud kohtulahenditega (jõustusid
  24. septembril 2022) lõpetati vanemate ühine hooldusõigus laste suhtes ning laste II ja III ainuhooldusõigus anti emale ja lapse I ainuhooldusõigus isale; samuti kehtestati suhtluskord, mille järgi on lapsed lahuselava vanemaga kümme ööpäeva kuus; suhtluskorda 6
(16)2-17-6713 • • tuli täita pärast Tallinna Perekeskuses toimuvate kohtumiste ammendumist; lastel ei olnud kehtestatud suhtluskorra järgi vahelduvat elukohta; kohtumised Tallinna Perekeskuses ammendusid
  1. juunil 2023, kuna selleks hetkeks oli Tallinna Perekeskuse teate kohaselt teenuse osutamine seal lõpetatud, alates
  2. juunist 2023 tuli täita
  3. septembril 2022 jõustunud suhtluskorda; vaatamata ringkonnakohtu selgitusele, ei esitanud vanemad lisadokumente tõendamaks laste ülalpidamiskulude suurust ja nende tasumist. 13.
  4. Maakohus võttis asja lahendamisel õigesti arvesse, et
  5. jaanuaril 2022 jõustunud perekonnaseaduse (

) muudatustega kehtestati alaealisele lapsele elatise arvutamise uus kord. Nii saab kohus

§ 210lg 2 kohaselt mõista 31.

detsembrini 2021 elatise välja enne 1. jaanuari 2022 kehtinud

sätete alusel. Elatisenõudele alates

  1. jaanuarist 2022 peab kohus kohaldama alates
  2. jaanuarist 2022 kehtivaid

sätteid. Sellest johtuvalt on õiged maakohtu põhjendused, et riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist automaatselt alla miinimummäära ja põhjendatud on arvestada mastaabisäästu kooselavate laste puhul. Samas leidis maakohus enne nimetatud kuupäeva väljamõistetava elatise puhul valesti, et kuna nõutakse miinimummääras elatist, siis ei pea laste vajaduste suurust tõendama. Kui elatise nõue esitatakse küll miinimumsuuruses, kuid eeldusel, et laps elab osa aega kohustatud vanema juures, ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega ning sellise nõude puhul tuleb kohtul juhtida menetlusosaliste tähelepanu vajadusele tõendada lapse ülalpidamiskulude suurust (RKTKo 08.01.2014, 3-2-1-165-13, p 15). Ringkonnakohus juhtis sellele tähelepanu, kuid lisatõendeid ei esitatud. Pidades silmas eelnevat, tuli isal alates

  1. jaanuarist 2019 kuni
  2. detsembrini 2019 maksta lapsele I elatist 2036 eurot 59 senti ja lapse I nõue isa vastu saada elatist pärast nimetatud kuupäeva tuli jätta rahuldamata. Perioodil
  3. jaanuar 2019 kuni
  4. juuni 2023 tuli isal lapsele II elatist maksta 8968 eurot 92 senti ja lapsele III 11 808 eurot 4 senti. Emal tuli lapsele I perioodil
  5. detsember 2019 kuni
  6. september 2022 elatist maksta 8847 eurot 1 sent. Lapsele II tuli emal perioodil
  7. detsember 2019 kuni
  8. november 2020 elatist maksta 3395 eurot 59 senti. 13.
  9. Menetluse ajal tasus isa lastele elatist 26 977 eurot, millest maakohus arvas ebaõigesti 8205 eurot perioodil
  10. aprill 2017 kuni
  11. märts 2018 tasutud elatise katteks, sest lastel oli vahelduv elukoht ja laste jooksvate vajaduste katmine jaotus vanemate vahel enam-vähem võrdselt. Seega sai 26 977 eurot arvestada alates
  12. aprillist 2018 elatise ettemaksena. Kuna isa tasus kuni
  13. detsembrini 2023 välja arvutatud elatise puhul 4163 euro 45 sendi võrra rohkem elatist, tuli laste II ja III elatisehagi isa vastu jätta rahuldamata. Menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades määras kohus kindlaks alates
  14. jaanuarist 2024 isalt lastele II ja III makstava elatise suuruse, mis oli vastavalt 86 eurot 77 senti ja 73 eurot 75 senti. 13.
  15. Eeldusi menetluskulude TsMS § 164 lg 12 alusel isa kanda jätmiseks ei esine. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud tuleb hagi I osas jätta kummagi vanema enda kanda ning hagi II osas poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  16. Lapsed II ja III, keda esindas ema, esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi I jäi rahuldamata ja hagi II rahuldati ning jaotati menetluskulud. Lapsed II ja III paluvad hagi I rahuldada ja jätta menetluskulud isa kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus ebaõigesti arvestamata asjaoluga, et isa hooldusõigus oli hagi esitamise ajal piiratud, mistõttu ei olnud isal õigust esitada laste nimel 7

(16)2-17-6713 kohtusse hagi. Samuti eksis ringkonnakohus, kui ei juhindunud ülalpidamiskohustuse täitmise hindamisel kehtivatest suhtluskorra määrustest. Osas, milles ringkonnakohus pidas võimalikuks kehtestatud suhtluskorrast lähtuda, tuvastas kohus valesti, et määruste järgi oli lastel vahelduv elukoht. Ringkonnakohus heitis otsuses emale ebaõigesti ette, et ta ei tõendanud laste kulutusi. Ringkonnakohus ei andnud emale sellekohast selget suunist, kuid vaatamata selgitamiskohustuse täitmata jätmisele esitas ema kohtule erinevaid kuludokumente. Kohtulahend on väljamõistetud elatise perioodi ning tuvastatud ettemakse mõju osas ebaselge ega ole täidetav. Elatise tasaarvestamine ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg 1 p 1 järgi võimalik. Samuti on kohtulahend vastuoluline, sest selle tulemusena tuleb emal maksta ühele lapsele elatist rohkem kui isal kahele lapsele kokku. Kohtud rikkusid asja menetlemisel mõistliku menetlusaja põhimõtet.
  1. Laps I esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja kaudu kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles hagis I esitatud lapse I nõue isa vastu jäi rahuldamata ja rahuldati hagis II esitatud nõue ema vastu elatise väljamõistmiseks ajavahemikul
  2. detsembrist 2019 kuni
  3. septembrini
  4. Tühistatud osas palub laps I saata asi uueks arutamiseks ringkonnakohtule või jätta jõusse maakohtu otsus, tehes otsustuse isa tasutud elatise ettemakse tasaarvestamise viisi ja ulatuse kohta. Ringkonnakohus juhindus elatise nõude menetlemisel valesti faktilisest olukorrast, jättes kõrvale kohtumäärused, millega oli kehtestatud suhtluskord. Samuti kohaldas kohus vääralt
  5. jaanuaril 2022 kehtima hakanud seaduse redaktsiooni elatisenõude puhul, mis tekkis enne nimetatud kuupäeva. Otsuse resolutsioon ja põhjendused on vastuolulised osas, milles ringkonnakohus jättis lapse I hagi isa vastu täielikult rahuldamata, kuid nentis otsuse põhjendava osa punktis 22.5, et isal tuli lapsele I tasuda elatist 2036 eurot 59 senti. Otsus ei ole täidetav osas, milles kohus tuvastas elatise ettemakse.
  6. Kostja vaidleb kassatsioonkaebustele vastu ja palub jätta need osaliselt läbi vaatamata ja ülejäänud osas rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  7. Ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 1 p 1 kohaselt tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas lapse II elatisenõude isa vastu ajavahemiku
  8. novembrist 2020 kuni
  9. märtsini 2025 eest 8561 euro 85 sendi ulatuses ning alates
  10. aprillist 2025 iga kuu 100 eurot 58 senti. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas lapse III elatisenõude isa vastu ajavahemiku
  11. juulist 2020 kuni
  12. märtsini 2025 eest 8180 euro 66 sendi ulatuses ning alates
  13. aprillist 2025 iga kuu 85 eurot 49 senti. Tühistatud osas tuleb jätta jõusse maakohtu otsus. Lisaks tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse osas.
  14. Kolleegium määrab esmalt kaebuste läbivaatamise ulatuse (I). Seejärel hindab kolleegium elatise tasaarvestuse võimalust (II), kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtluskorra mõju elatisenõuetele (III) ja annab hinnangu isalt väljamõistetava elatise suurusele (IV), vastab ülejäänud kassatsioonkaebustes ja isa apellatsioonkaebuses esitatud väidetele (V), lahendab menetluslikud taotlused ning jaotab menetluskulud (VI). I
  15. Kolleegium käsitab lapse I kassatsioonkaebusena riigi õigusabi korras määratud esindaja esitatud kaebust.

§ 120lg 1 järgi on lapse seaduslik esindaja tema hooldusõiguslik vanem. Asja 8

(16)2-17-6713 materjalidest nähtuvalt ei ole emal lapse I suhtes hooldusõigust alates
  1. septembrist 2022, kui jõustusid tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud määrused, millega muuhulgas lõpetati vanemate ühine hooldusõigus laste suhtes ja lapse I ainuhooldusõigus anti isale. Seega ei saa ema last I kassatsioonimenetluses esindada, sh esitada kassatsioonkaebust ega anda lapse nimel volitust kaebuse esitamiseks.
  2. Kolleegium jätab kassatsioonkaebused läbi vaatamata osas, milles lapsed vaidlustavad hagi II rahuldamise, st emalt laste kasuks elatise väljamõistmise, sest lastel ei ole selles osas kaebuse esitamiseks õiguskaitsevajadust. Sarnaselt kohtusse pöördumisega on ka kohtuotsuse peale kaebuse esitamise esmane sisuline eeldus õiguskaitsevajaduse olemasolu (TsMS § 3). See esineb olukorras, kus kohtulahend koormab kaebuse esitanud isikut. Kaebuse esitaja õigusi ei riku üldjuhul otsus, mis on tehtud tema kasuks, ning sellises olukorras ei ole kaebuse esitajal õiguskaitsevajadust.
  3. Riigikohus vaatab kassatsioonkaebused läbi osas, milles lapsed vaidlustavad ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja jättis hagi I rahuldamata ning jaotas menetluskulud. Seejuures on maakohtu otsus edasi kaebamata jõustunud osas, milles maakohus jättis hagi I osaliselt rahuldamata ja rahuldas osaliselt hagi II. II
  4. Ringkonnakohus leidis, et praeguse menetluse ajal hagi tagamise määruse alusel isa tasutud elatist tuleb lugeda tulevaste perioodide eest elatise ettemakseks. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kohaldas seejuures valesti VÕS § 200 lg 1 p 1, mis keelab ülalpidamisnõude tasaarvestamise. Samuti on ringkonnakohtu otsuse resolutsioon laste II ja III elatisenõude rahuldamise osas vastuoluline. Ühelt poolt on ringkonnakohus märkinud, et ta jätab laste hagi rahuldamata (resolutsiooni p 3.1). Teiselt poolt on ringkonnakohus siiski isalt laste II ja III kasuks elatise välja mõistnud (resolutsiooni p-d 3.5.1 ja 3.5.2).
  5. Isa tasus menetluse ajal elatist hagi tagamise määruse alusel, mille järgi tuli tal tasuda elatist iga kuu. Hagi tagamise määruse järgi elatist tasudes ei saanudki isa seega täita enda tulevast elatise maksmise kohustust. Kui lapsevanem on maksnud lapsele elatist rohkem, kui ta oli selleks seaduse või kohtulahendi järgi kohustatud, ei saa rohkem tasutud summat käsitada elatise ettemaksena ja seeläbi vabastada vanemat tulevasest igakuise elatise tasumise kohustusest. Elatise nõude välistamine varem enam tasutud elatise tõttu on olemuselt tasaarvestus VÕS § 197 lg 1 mõttes. Lapse huvides on saada ülalpidamiseks vajalikku raha regulaarselt, et kasutada seda oma vajaduste rahuldamiseks (nt toidu-, eluaseme-, haridus- ja transpordikulude katmiseks). Sellest põhimõttest juhindudes on seadusandja VÕS § 200 lg 1 p-s 1 välistanud võimaluse tasaarvestada ülalpidamise nõuet ning sätestanud

§ 100lg-tes 1 ja 4 kohustuse maksta elatist perioodiliselt iga kuu eest ette.

24. Vanem võib ülalpidamiskohustust täita muul viisil ja teistsuguse ajavahemiku kaupa, kui ta on selles teise vanemaga kokku leppinud, st sõlminud lepingu lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kohta (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-111-16, p 22). Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut (

§ 100lg 3).

25. Hagi tagamise määruse kohaselt pidi isa tasuma elatist

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummääras, st samas määras, milles lapsed nõudsid isalt elatist hagis. Kohtud on tuvastanud, et isa tasus hagi tagamise määruse alusel elatist kuni hagi tagamise määruse tühistamiseni

  1. juunil
  2. Seega saab lugeda, et isa on oma ülalpidamiskohustuse täitnud kuni
  3. a juuni eest. Vaatamata sellele, et ringkonnakohus pidas selle ajavahemiku eest põhjendatuks väiksemat elatist, ei 9

(16)2-17-6713 saa tulenevalt elatise tasaarvestuse keelust arvestada enam tasutud elatist pärast juunit 2020 tekkinud elatise tasumise kohustuse katteks. Seega saab isalt välja mõista elatise alates juulist 2020. 26. Olukorras, kus üks vanem andis lapsele ülalpidamist rohkem, kui oli temale langev osa

§ 105

lg 3 mõttes, täites seeläbi ka teise vanema kohustust, võib suuremas osas lapsele ülalpidamist andnud vanemal olla tagasinõudeõigus teise vanema vastu (vt VÕS § 78 lg 4), arvestades mh vanema enda käitumist suhtluskorra täitmisel (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138) (RKTKo 12.05.2021, 2-18-6491/96, p 14.2). III

  1. Ringkonnakohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks olulised asjaolud, millest kolleegium TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 alusel lähtub: -
  2. juulil 2014 leppisid vanemad kokku, et lastel on vahelduv elukoht; -
  3. jaanuaril 2019 jõustus tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud määrus, millega lõpetati vanemate ühine hooldusõigus laste suhtes nende viibimiskoha määramise osas ja anti lõpetatud osas ainuhooldusõigus emale; samuti kehtestati isa ja laste vaheline suhtluskord, mille järgi olid lapsed isaga umbes kümme ööpäeva kuus; lastel ei olnud vahelduvat elukohta; - vaatamata kohtulahendis määratule, elas laps II
  4. detsembrist 2019 kuni
  5. novembrini 2020 isaga ning laps I asus
  6. detsembrist 2019 elama isaga; - ajavahemikul
  7. märtsist 2021 kuni
  8. septembrini 2022 kehtis maakohtu esialgse õiguskaitse määrus, millega määrati, et lapsed II ja III kohtuvad isaga ning laps I emaga üks kord nädalas Tallinna Perekeskuses; -
  9. septembril 2022 jõustusid tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud määrused, millega lõpetati vanemate ühine hooldusõigus laste suhtes ning laste II ja III ainuhooldusõigus anti emale ja lapse I ainuhooldusõigus isale; ühtlasi kehtestati suhtluskord, mille järgi viibivad lapsed lahuselava vanemaga umbes kümme ööpäeva kuus, mida tuli täita ajast, kui laste ja vanemate kohtumised Tallinna Perekeskuses on ammendunud; -
  10. septembrist 2022 ei saanud ema enam lasterikka pere toetust.
  11. Praeguse vaidluse keskmes on küsimus, kuidas mõjutab elatisenõuet kohtu kindlaksmääratud suhtluskord ja selle täitmine. Maakohus lähtus elatisenõuete lahendamisel kindlaksmääratud suhtluskordadest ja ringkonnakohus juhindus nendest ulatuses, milles suhtluskorrad ei erinenud olulisel määral tegelikust elukorraldusest. Osas, milles erisused olid suured, juhindus ringkonnakohus tegelikust elukorraldusest.
  12. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades tuleb esmajoones lähtuda kohtulahendiga kindlaksmääratud või kokkulepitud suhtluskorrast, mitte sellest, kui palju aega viibis lahusolev vanem lastega tegelikult koos (RKTKo 12.05.2021, 2-18-6491/96, p 14.1). Viidatud Riigikohtu lahend tehti asjas, kus kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtluskorra järgi pidid lapsed viibima lahuselava vanema juures ligikaudu pool ajast, kuid tegelikult viibisid lapsed vanema juures temast sõltumatutel asjaoludel vähem aega ehk vanem, kellelt lapsed nõudsid elatist, sai laste vajaduste eest vahetult hoolt kanda vähem, kui nägi ette suhtluskord. Samuti vaidlesid pooled eelviidatud asjas selle üle, kui kaua lapsed täpselt kummagi vanema juures viibisid. Kolleegium jääb viidatud lahendis toodud seisukoha juurde, ent selgitab, et tegemist ei ole absoluutse reegliga, vaid üksikjuhtumi asjaolusid arvestades võib olla põhjendatud sellest kõrvale kalduda. Eelkõige võib see olla põhjendatud olukorras, kus laps elab püsivalt vanema juures, kellelt elatist nõutakse, ning need asjaolud on selged. Vastupidisel juhul võib tekkida olukord, kus vanem, kes on last vahetult ülal pidanud, peab elatise maksmisega täitma ülalpidamiskohustust kahekordselt. See ei oleks kooskõlas

§ 100lg-ga 2. 10

(16)2-17-6713
  1. Ringkonnakohus on praeguses asjas tuvastanud, et vaatamata teistsugusele suhtluskorrale elasid lapsed I ja II osa vaidlusalusest ajast üksnes isaga, kes pidas neid sel ajal vahetult ülal. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praeguse vaidluse asjaoludel oli elatisenõude lahendamisel põhjendatud arvestada sellega, et lapsed elasid tegelikult koos isaga, vaatamata vastupidist sätestanud suhtluskorrale. Olukorras, kus mõlemad vanemad olid faktilise olukorra osas ühel meelel, ei too selline lähenemine kaasa tõenduslikke raskusi. Samuti ei ole tegemist olukorraga, kus vanemal oleks suhtluskorda rikkudes võimalik mõjutada teise vanema rahaliste kohustuste suurust. Elatise eesmärgiks on eelkõige tagada lapse ülalpidamine, mitte karistada suhtluskorda rikkuvat vanemat. Ülejäänud osas on aga olukord praeguses asjas sarnane nagu tsiviilasjas nr 2-18-6491, mistõttu lähtus ringkonnakohus muus osas õigesti kohtumäärusega kehtestatud suhtluskorrast.
  2. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et isa on täitnud ülalpidamiskohustust kuni juunini 2020, saavad lapsed isalt elatist nõuda järgmiselt: - lapse I nõue tuleb jätta rahuldamata; - laps II alates
  3. novembrist 2020 kuni täisealiseks saamiseni; - laps III alates juulist 2020 kuni täisealiseks saamiseni. Kuivõrd maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis lapse III hagi enne
  4. juulit 2020 sissenõutavaks muutunud elatise saamiseks rahuldamata, on menetluses lapse III elatisenõue alates
  5. juulist
  6. IV
  7. Praeguse menetluse ajal
  8. jaanuaril 2022 jõustunud perekonnaseaduse muudatustega kehtestati uus alaealisele lapsele elatise arvutamise kord. Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et kui menetluse kestel on muutunud ülalpidamisõigust reguleerivad materiaalõiguse normid, tuleb seda asja läbivaatamisel arvestada. Riigikohus on leidnud, et kohus saab

§ 210lg 2 järgi mõista kuni 1.

juulini 2010 elatise välja enne

  1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates
  2. juulist 2010 tuleb lähtuda aga kehtiva perekonnaseaduse sätetest (RKTKo 19.10.2011, 3-2-1-75-11, p 11). Sarnaselt saab kohus

§ 210lg 2 kohaselt mõista 31.

detsembrini 2021 elatise välja enne

  1. jaanuari 2022 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Elatisenõudele alates
  2. jaanuarist 2022 peab kohus aga kohaldama alates
  3. jaanuarist 2022 kehtivaid perekonnaseaduse sätteid (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160/42, p 12). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
  4. Enne
  5. jaanuari 2022 kehtinud

§ 101

lg 1 kohaselt oli miinimumelatis pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohus sai miinimumelatisest väiksema elatise

§ 102

lg 2 alusel välja mõista üksnes mõjuval põhjusel, seejuures sai arvestada asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga, ning vaid juhul, kui menetlusosaline sellele tugines ja seda oli pooltega arutatud (nt RKTKo 28.03.2018, 2-16-11905/66, p-d 19 ja 23). Samuti ei saanud kohus elatise suurust automaatselt vähendada põhjustel, et peres elab mitu väikese vanusevahega last (mastaabisääst) ja laps viibib osa ajast lahuselava vanemaga, mil vanem annab lapsele ülalpidamist vahetult. Neid asjaolusid võidi arvesse võtta mõjuva põhjusena

§ 102

lg 2 mõttes, eeldusel et kostja nendele tugines ning elatise vähendamise aluseks olevad asjaolud tõendas (RKTKo 07.02.2018, 2-15-15909/124, p-d 10 ja 15; 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p-d 20.2 ja 28.2). 34. Kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole.

§ 101

alusel arvutatud elatis ehk miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev.

§ 101

lg-tes 5–7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise suurust ja tõendamiskoormise jaotust (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160/42, p 14). Seejuures ei pea pooled enam tuginema asjaoludele, et alaealise lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel perehüvitiste seaduse (PHS) §-de 17 ja 21 mõttes ega 11

(16)2-17-6713 mastaabisäästule, mis tekib, kui peres kasvavad mitu väikese vanusevahega last (RKTKo 2-19-19160/42, p-d 14.3 ja 14.4). Kohus kontrollib ja arvestab neid asjaolusid lahendi tegemisel ise. Samuti peab kohus

§ 101

kohase miinimumelatise suuruse arvutamisel vähendama elatist proportsionaalselt kohustatud vanema juures viibimise ajaga omal algatusel, sõltumata poolte taotlustest, kuid seda üksnes juhul, kui kohustatud vanema juures viibimise aeg on

§ 101lg 6 mõttes aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus.

  1. Varasema ja uue korra puhul on samaks jäänud eeldus, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps viibib tema juures. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p-d 23.3 ja 23.4).
  2. Kolleegium käsitleb esmalt elatise suurust enne
  3. jaanuari
  5. aastal ja
  6. aastal oli toona kehtinud

§ 101lg 1 järgi miinimumelatis 292 eurot kuus.

36.1. Kolleegium leiab, et põhjendamatu on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millest lähtudes ringkonnakohus miinimumelatist vähendas. Nagu eespool märgitud, on nii vana kui ka uue

§ 101

redaktsiooni kohaselt võimalik arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel aega, mil laps elab kohustatud vanema juures ning too peab teda vahetult ülal. Ringkonnakohus ongi lähtunud elatise vähendamisel 33% võrra sellest, et isa pidas lapsi vahetult ülal 33% ajast. Kolleegium märgib, et olukorras, kus vanem peab last vahetult ülal 33% ajast, tuleks elatist vähendada 66%, mitte 33%. Nimelt peab kumbki vanem katma eelduslikult poole lapse ülalpidamisvajadusest. Seega ei täida eeltoodud olukorras vanem enda kohustust vahetult 33% ulatuses, vaid 66% ulatuses (33% ÷ ½). Ringkonnakohus on samas põhjendamatult arvestanud elatise suuruse kindlaksmääramisel automaatselt mastaabisäästuga (vt otsuse p 33). Lisaks ei vasta ringkonnakohtu arvutuskäik lapse III elatise arvutamisel ajavahemikul

  1. novembrist 2020 kuni
  2. märtsini 2021 ringkonnakohtu otsuse põhjendustele. 36.
  3. Ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludel pidi laps II ajavahemikul
  4. novembrist 2020 kuni
  5. märtsini 2021 suhtluskorra alusel isaga viibima 33% ajast, st isa andis lapsele sel ajal ülalpidamist vahetult. Seda arvestades oli alust vähendada isalt väljamõistetavat elatist selle ajavahemiku eest 66% võrra. Hiljem suhtles laps II isaga ühel korral nädalas Tallinna Perekeskuses, mistõttu ajavahemiku eest
  6. märtsist 2021 kuni
  7. detsembrini 2021 ei ole alust elatist vähendada. Sellest tulenevalt on lapse II elatisenõue isa vastu ajavahemiku
  8. november 2020 kuni
  9. detsember 2021 eest 3053 eurot 38 senti (4 × 292 × 0,34 + 28,26 + 9 × 292). 36.
  10. Ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludel pidi laps III ajavahemikul
  11. juulist 2020 kuni
  12. märtsini 2021 suhtluskorra alusel isaga viibima 33% ajast, st isa andis lapsele sel ajal ülalpidamist vahetult. Seda arvestades oli alust vähendada isalt väljamõistetavat elatist selle perioodi eest 66% võrra. Hiljem suhtles laps III isaga ühel korral nädalas Tallinna Perekeskuses, mistõttu ajavahemiku eest
  13. märtsist 2021 kuni
  14. detsembrini 2021 ei ole alust elatist vähendada. Sellest tulenevalt on lapse III elatisenõue isa vastu ajavahemiku
  15. juuli 2020 kuni
  16. detsember 2021 eest 3498 eurot 54 senti [(169,55 + 7 × 292 + 263,74) × 0,34 + 28,26 + 9 × 292)].
  17. Teiseks käsitleb kolleegium laste II ja III elatisenõuet alates
  18. jaanuarist
  19. 37.
  20. Ringkonnakohus tuvastas lapse II ajavahemikul
  21. jaanuarist 2022 kuni
  22. detsembrini 2023 isa vastu tekkinud elatisenõude kohta, et mastaabisäästu ei tekkinud, sest laps I ja laps II ei elanud 12

(16)2-17-6713 koos, alates
  1. septembrist 2022 ei saanud ema enam lasterikka pere toetust ning ajavahemikul
  2. märtsist 2021 kuni
  3. juunini 2023 suhtles isa lapsega II ühel korral nädalas Tallinna Perekeskuses, kuid alates
  4. juunist 2023 pidi laps II suhtluskorra kohaselt isa juures viibima umbes 126 ööpäeva aastas, s.o keskmiselt 10 ööpäeva kuus.
  5. aastal oli PHS § 17 lg 3 järgi lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 60 eurot ja alates
  6. jaanuarist 2023 oli see 80 eurot. Pidades silmas ringkonnakohtu tuvastatud asjaolusid,

§ 101

lg-id 1-7 ja § 102 lg-id 1 ja 2 ning parandades ringkonnakohtu arvutusvead, oli ajavahemikul

  1. jaanuarist 2022 kuni
  2. septembrini 2022 lapse II elatisenõue isa vastu 1432 eurot 92 senti ([(200 + 43,44 - 30 - 50) × 3] + [(209,2 + 46,44 - 30 - 50) × 5] + 64,4) ja ajavahemikul
  3. septembrist 2022 kuni
  4. juunini 2023 oli lapse II elatisenõue isa vastu 2091 eurot 54 senti [142,91 + (209,2 + 46,44 - 30) × 3 + (209,2 + 46,44 - 40) × 3 + (249,78 + 50,55 - 40) × 2 + 104,13]. Alates
  5. juunist 2023 oli lapse II igakuine elatisenõue isa vastu 86 eurot 78 senti [(249,78 + 50,55 - 40) × ⅓]. Seega ajavahemikul
  6. juunist 2023 kuni
  7. märtsini 2024 tuli isal lapsele II elatist maksta 833 eurot 9 senti (52,07 + 86,78 × 9). Alates
  8. aprillist 2024 oli lapse II elatisenõue isa vastu 95 eurot 91 senti [(272,76 + 54,96 - 40) × ⅓] kuus. Riigikohtu otsuse tegemise ajaks on sissenõutav elatis ajavahemiku
  9. aprill 2024 kuni
  10. märts 2025 eest 1150 eurot 92 senti (95,91 × 12). Seega on lapse II elatisenõue alates
  11. jaanuarist 2022 kuni Riigikohtu otsuse jõustumiseni 5508 eurot 47 senti (1150,92 + 833,09 + 2091,54 + 1432,92). Alates
  12. aprillist 2025 on lapse II elatisenõue isa vastu 100 eurot 58 senti [(282,31 + 59,43 - 40) × ⅓] kuus. Summa suurus ajas muutub, sõltudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest

§ 101

lg-te 3 ja 4 järgi ning lapsetoetuse (kehtiva PHS § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. 37.

  1. Ringkonnakohus tuvastas lapse III ajavahemikul
  2. jaanuarist 2022 kuni
  3. detsembrini 2023 isa vastu tekkinud elatisenõude menetlemisel, et tekkis mastaabisääst, sest kaheaastase vanusevahega lapsed II ja III elasid koos, alates
  4. septembrist 2022 ei saanud ema lasterikka pere toetust ning ajavahemikul
  5. märtsist 2021 kuni
  6. juunini 2023 suhtles isa lapsega III ühel korral nädalas Tallinna Perekeskuses, kuid alates
  7. juunist 2023 viibis laps III suhtluskorra järgi isa juures umbes 126 ööpäeva aastas, s.o keskmiselt 10 ööpäeva kuus.
  8. aastal oli PHS § 17 lg 3 järgi lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 60 eurot ja alates
  9. jaanuarist 2023 oli see 80 eurot. Pidades silmas ringkonnakohtu tuvastatud asjaolusid,

§ 101

lg-id 1-7 ja § 102 lg-id 1 ja 2 ning parandades ringkonnakohtu arvutusvead, oli ajavahemikul

  1. jaanuarist 2022 kuni
  2. märtsini 2022 lapse III elatisenõue isa vastu 416 eurot 77 senti [(200 + 43,44 - 30 - 50) × 0,85 × 3], ajavahemikul
  3. aprillist 2022 kuni
  4. septembrini 2022 oli nõue 801 eurot 21 senti [(209,2 + 46,44 - 30 - 50) × 0,85 × 5 + 54,74], ajavahemikul
  5. septembrist 2022 kuni
  6. detsembrini 2022 oli nõue 696 eurot 85 senti [121,47 + [(209,2 + 46,44 - 30) × 0,85 × 3]), ajavahemikul
  7. jaanuarist 2023 kuni
  8. märtsini 2023 oli nõue 549 eurot 88 senti [(209,2 + 46,44 - 40) × 0,85 × 3] ja ajavahemikul
  9. aprillist 2023 kuni
  10. juunini 2023 531 eurot 7 senti [(249,78 + 50,55 - 40) × 0,85 × 2+88,51]. Alates
  11. juunist 2023 oli lapse III igakuine elatisenõue isa vastu 73 eurot 76 senti [(249,78 + 50,55 - 40) × ⅓ × 0,85]. Seega tuli ajavahemikul
  12. juunist 2023 kuni
  13. märtsini 2024 isal lapsele III elatist maksta 708 eurot 10 senti (44,26 + 73,76 × 9). Alates
  14. aprillist 2024 oli lapse III elatisenõue isa vastu 81 eurot 52 senti [(272,76 + 54,96 - 40) × ⅓ × 0,85] kuus. Riigikohtu otsuse tegemise ajaks on sissenõutav elatis ajavahemiku
  15. aprill 2024 kuni
  16. märts 2025 eest 978 eurot 24 senti (81,52 × 12). Seega on lapse III elatisenõue alates
  17. jaanuarist 2022 kuni Riigikohtu otsuse jõustumiseni 4682 eurot 12 senti (978,24 + 708,1 + 531,07 + 549,88 + 696,85 + 801,21 + 416,77). Alates
  18. aprillist 2025 on lapse III elatisenõue isa vastu 85 eurot 49 senti [(282,31 + 59,43 - 40) × ⅓ × 0,85] kuus. Summa suurus ajas muutub, sõltudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest

§ 101

lg-te 3 ja 4 järgi ning lapsetoetuse (PHS § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Lapsele II elatise maksmise kohustuse lõppemisel lõppeb lapse III elatiselt mastaabisäästu 15% mahaarvamine. 13

(16)2-17-6713
  1. Seega tuleb lapse II elatisenõue isa vastu ajavahemiku eest
  2. novembrist 2020 kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni rahuldada 8561 euro 85 sendi ulatuses (3053,38 + 5508,47) ning lapse III elatisenõue ajavahemiku eest
  3. juulist 2020 kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni rahuldada 8180 euro 66 sendi ulatuses (3498,54 + 4682,12). Alates
  4. veebruarist 2025 kuni täisealiseks saamiseni tuleb isalt lapse II kasuks välja mõista elatis 95 eurot 91 senti kuus. Summa suurus ajas muutub, sõltudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest

§ 101

lg-te 3 ja 4 järgi ning lapsetoetuse (kehtiva PHS § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Alates 1. veebruarist 2025 kuni täisealiseks saamiseni tuleb isalt lapse II kasuks välja mõista elatis 81 eurot 52 senti kuus. Summa suurus ajas muutub, sõltudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest

§ 101

lg-te 3 ja 4 järgi ning lapsetoetuse (kehtiva PHS § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Lapsele II elatise maksmise kohustuse lõppemisel lõppeb lapse III elatiselt mastaabisäästu 15% mahaarvamine. V

  1. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha kassatsioonkaebustes esitatud ülejäänud väidete kohta. Kuna kolleegium teeb asjas uue otsuse, millega tühistab ringkonnakohtu otsuse osas, milles hagi I jäi tervikuna rahuldamata, võtab kolleegium seisukoha ka hagi I rahuldamise peale esitatud isa apellatsioonkaebuse väidete kohta.
  2. TsMS § 688 lg-te 4 ja 5 järgi on Riigikohtu võimalus uurida ja koguda tõendeid piiratud ning Riigikohus on seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Seega ei saa kolleegium ise tõendeid hinnata ja asjaolusid tuvastada. Küll saab kolleegium hinnata kaebuse väiteid menetlusnormide rikkumise kohta asjaolude tuvastamisel.
  3. Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui jättis ema hilinenult esitatud asjaolude ja tõenditega arvestamata. Seejuures viitas ringkonnakohus õigesti TsMS § 238 lg 1 esimesele lausele, mille järgi võtab kohus vastu ja korraldab ainult sellise tõendi kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.
  4. Kolleegium ei nõustu kassaatoritega, et ringkonnakohus ei selgitanud piisavalt vajadust esitada tõendeid laste kulude tõendamiseks. Ringkonnakohus saatis menetlusosalistele
  5. oktoobril 2023 kirja, milles selgitas, et isegi kui elatist nõutakse miinimumsuuruses, kuid laps elab osa aega kohustatud vanema juures, tuleb tõendada lapse ülalpidamiskulude suurus. Ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema. Seejuures viitas ringkonnakohus asjakohasele kohtupraktikale. Kolleegiumi hinnangul oli see selgitus piisav, arvestades ka asjaolu, et lastel oli isa vastu esitatud hagis ka lepinguline esindaja.
  6. Vanematelt väljamõistetud erinev elatise suurus on tingitud nende menetlusõiguste kasutamisest. Ringkonnakohus arvestas erinevalt maakohtust suhtluskorraga, mis jõustus
  7. septembril
  8. Selle järgi viibivad lapsed lahuselava vanema juures umbes kümme päeva kuus. Kuivõrd isa vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles hagi tema vastu rahuldati, vähendas ringkonnakohus seetõttu isalt väljamõistetavat elatist. Kuna ema ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega temalt mõisteti lapse I kasuks välja alates
  9. septembrist 2022 kuni lapse täisealiseks saamiseni igakuine elatis 14

(16)2-17-6713

§-s 101 sätestatud määras, mis oli tol hetkel 225 eurot 64 senti, ei saanud ringkonnakohus TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsust selles osas kontrollida ega muuta.

  1. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse I esitajatega, et praegust elatisevaidlust on menetletud tavapäratult pikka aega. Menetlus on kestnud rohkem kui seitse aastat, millest kuus kuud menetles tsiviilasja ringkonnakohus ja kuus aastat maakohus. Maakohtus mõjutasid menetlusaja pikkust peamiselt vanemate konfliktsed suhted ja paralleelselt toimuv tsiviilasja nr 2-17-7190 menetlus laste hooldusõiguse ja suhtlusõiguse küsimustes, mille tõttu peatati mitmel korral käesoleva asja menetlus. Kolleegiumi hinnangul ei ole üldjuhul mõistlik paralleelselt toimuva hooldusõiguse või suhtluskorra vaidluste tõttu elatisehagi menetlemist peatada, sest laps vajab ülalpidamist iga päev, sh ajal, kui kohtus toimub vaidlus hooldusõiguse või suhtluskorra üle. Kui suhtluskorra määramise tõttu muutuvad oluliselt elatise suurust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, saab TsMS § 459 lg 1 p 1 alusel esitada hagi maksete suuruse muutmiseks. Menetluse pikkus ei ole aga asjaolu, mis saaks muuta eraõigusliku vaidluse lahendust.
  2. Vastuseks isa apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib kolleegium, et kohtud on hinnanud kehtestatud suhtluskordasid ning tuvastanud neile tuginedes, kui kaua keskmiselt lapsed II ja III isaga peaksid viibima. Samuti on põhjendatult jäetud arvestamata isa viidatud RAKE uuringuga, kuivõrd selles on hinnatud üksnes keskmiseid kulusid (vt RKTKo 07.02.2018, 2-15-15909/124, p 15). VI
  3. Isa saatis
  4. septembril 2024 Riigikohtule menetlusdokumendi, milles esitas uusi asjaolusid ja tõendeid. Kolleegium märgib, et Riigikohus ei kogu ega uuri tõendeid TsMS § 688 lg 5 järgi, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Kuna kostja II ei ole kolleegiumile esitanud tõendeid ringkonnakohtu menetlusõiguse normi rikkumise tõendamiseks, tuleb määruskaebusele lisatud tõendite vastuvõtmisest TsMS § 688 lg 5 ja § 695 järgi keelduda. Kui isa esitatud asjaolud ilmnesid alles kassatsioonimenetluse ajal, on tegu olukorraga, kus neile ei olnud objektiivsetel põhjustel võimalik kohtumenetluses tugineda. Sellisel juhul on täitemenetluse seadustiku § 221 lg 2 alusel võimalik neile asjaoludele tugineda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel, kui uued asjaolud tingivad kohtulahendiga rahuldatud nõude materiaalõigusliku lõppemise (vt nt RKTKo 15.04.2015, 3-2-1-11-15, p 11).
  5. Kolleegium määrab ka kassatsioonkaebuste hinna. TsMS § 137 lg 1 kohaselt on kassatsioonkaebuse hind sama, mis tsiviilasja hind esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kaebuste hinna arvutamisel ei tule arvestada kaebuste nõudeid, mis olid lubamatud. Lapsed vaidlustasid otsust ka nende kasuks tehtud nõuete osas. Nende nõuete kohta esitatud kaebused jäid läbi vaatamata. Seega tuleb kaebuste hinna määramisel lähtuda hagis I esitatud laste elatisenõuete hinnast, arvestades nõuete maakohtus rahuldamise ulatust. TsMS § 129 lg 2 kohaselt on ülalpidamisnõude hinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Miinimumelatise nõudmisel tuleb arvestada miinimumelatise suurust hagi esitamise seisuga (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 15). 2018 oli miinimumelatise suurus 250 eurot kuus. Seega iga lapse puhul oli hagi I osas hagihind 250 × 9 = 2250 eurot. Lapse I puhul on see ka kassatsioonkaebuse hinnaks. Maakohus rahuldas laste II ja III nõuded 85% ulatuses. Lapsed II ja III maakohtu otsust hagi osalise rahuldamata jätmise osas ei vaidlustanud. Seega on nende kassatsioonkaebuste hinnaks, arvestades kaebuse ulatust, 1912 eurot 50 senti. 15

(16)2-17-6713 48. Kuna kolleegium muudab osaliselt ringkonnakohtu otsust, tuleb muuta ka esimese ja teise astme kohtute määratud menetluskulude jaotust. Samuti tuleb määrata kindlaks menetluskulude jaotus kassatsioonimenetluses. Kolleegium jätab menetluskulud kõikides astmetes TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.