Obsah (11)

§ 231§ 238§ 162§ 230§ 657§ 631§ 656§ 436§ 392§ 688§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Addis Tammiku Otsuse tegemise aeg ja koht 14.04.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-22-

) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. 6. Maakohus luges

§ 231

lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks, et 08.03.2020 on kostja allkirjastanud võlatunnistuse, mille alusel kohustub kostja tagastama hagejale võla summas 975 000 eurot, mis tuleb kostja ja hageja vahelisest laenulepingust ja selle alusel väljamakstud laenust. Pooled ei vaidle, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Poolte vahel oli vaidlus, kas 08.03.2020 võlatunnistusega tagatav kohustus eksisteerib ning kas kostja on kohustatud hagejale 08.03.2020 võlatunnistuse alusel tasuma 975 000 eurot ning viivise.

1. Maakohtu hinnangul ei tõendanud hageja 08.03.2020 võlatunnistusega tagatava kohustuse olemasolu ehk N.K ja OÜ EK-Areng vahelist (suulist) laenulepingut ning et selle laenulepingu alusel oleks kostjale välja makstud 975 000 eurot, mis on 08.03.2020 võlatunnistuse üheks eelduseks. Hageja on küll selgitanud, millise olukorrana hageja nägemuse järgi pooled laenulepingut käsitlesid, kuid maakohtu hinnangul oli selline hagejapoolne käsitlus paljasõnaline ja tõendamata. Vaidlustamata asjaoludel on pooled 05.02.2020 sõlminud kokkuleppe lepingueelsete läbirääkimiste ja lepingu sõlmimise kavatsuse kohta, kuid tegemist ei ole hageja ja kostja vahelise laenulepinguga. VÕS § 14 lg 3 kohaselt, kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi. 05.02.2020 kokkuleppest nähtus, et selle poolteks olid AS Vicarelli ja N.K ning AS-il Vicarelli oli kavatsus võõrandada oma vara. Hageja ei ole tõendanud, et nimetatud vara võõrandamine kostjale ka tegelikkuses lepingu alusel toimus. Seega ei saa 05.02.2020 kokkulepet pidada hageja ja kostja vaheliseks laenulepinguks või laenusuhteks, mida on kirjeldatud 08.03.2020 võlatunnistuses. 08.03.2020 võlatunnistus käsitleb konkreetselt laenulepingu alusel väljamakstud laenu summas 975 000 eurot. Sellise laenusumma väljamaksmist hagejalt kostjale ei ole käesolevas tsiviilasjas esitatud tõenditega tõendatud. Selle tõttu leidis maakohus, et 08.03.2020 võlatunnistusega tagatavat kohustust ei eksisteeri, mistõttu tuli hageja põhinõue jätta rahuldamata. Hageja põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus rahuldamata ka hageja viivise nõude.
2. Maakohus märkis, et kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja tõendid kohtu arvates tähtsust ei omanud ja seetõttu kohus neid

§ 238lg 5 kohaselt lahendis ei käsitlenud.

9. Maakohus jättis

§ 162lg 1 järgi menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.

Apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega esitatud hagi rahuldatakse täies ulatuses ja jäetakse kõik maa- ja ringkonnakohtus tekkinud menetluskulud kostja kanda. 4 2-22-7300
2. Hageja leiab esiteks, et maakohus tuvastas õigesti, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega ning poolte vahel puudub vaidlus võlatunnistuse liigi osas. Hageja peab siiski vajalikuks selgitada, et iseseisev konstitutiivne võlatunnistus oli vajalik vara müüjate varaliste õiguste kaitseks, kostja kohustuse maksma panemise lihtsustamiseks ja selle tagamiseks ning erinevate riskide maandamiseks. Võlatunnistuse vormistamine hageja ja kostja vahel tagas selle, et kostja kohustuse kehtivus ei sõltunud enam varem vormistatud kokkulepete juriidilisest korrektsusest, isikute paljususest ja teistest asjaoludest. Samal põhjusel ei lisatud võlatunnistusele detailseid viiteid varasematele õigussuhetele ja piirduti üksnes lakoonilise tõdemusega, et tegemist on laenusuhtest tuleneva nõudega, mida kostja tunnistab ja mille osas keeldub vastuväidete esitamise õigusest. Laenusuhtena on võlatunnistuses nimetatud olukord, kus kostjale anti täitmata maksekohustuse (mis tulenesid vara ostu-müügitehingutest) reguleerimiseks täiendavat tasumise tähtaega ja võimalust tasuda ostuhinda osade kaupa. Viide varasemale õigussuhtele on lisatud eesmärgiga näidata, et võlgnik sai sellest aru, kuidas võlg kujunes ning ei vaidle selle kujunemisele vastu. Sisuliselt sooviti aga võlatunnistusega luua iseseisev võlg, mis pole piiratud varasemate õigussuhetega. Võlatunnistus sisaldab endas kõiki vajalikke elemente selleks, et seda saaks käsitleda dokumendina, mis loob iseseisvalt kostja suhtes rahalise kohustuse hageja ees (kohustuse täitmise aeg, võlausaldaja pangarekvisiidid, viivise suurus, võla summa). Maakohus kohaldas aga valesti VÕS §-i 30, kuivõrd ei arvestanud sellega, et konstitutiivse võlatunnistuse korral luuakse iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemel või selle kõrvale. Samuti, et konstitutiivsele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Seetõttu ei saanud maakohus nõuda, et hageja tõendaks võlatunnistusele eelnenud õigussuhete ja lepingute eksisteerimist. Maakohus ignoreeris ka kohtupraktikat konstitutiivse võlatunnistuse kohta ja lisaks VÕS §-le 30 kohaldas valesti ka VÕS § 1028 lg-t 1, § 1032 lg 1 esimest lauset ja

§ 230lg-t 1.

Konstitutiivse võlatunnistuse korral peab kostja oma vastuväite aluseks olevaid asjaolusid tõendama samal viisil, mil ta kannaks tõendamiskoormist juhul, kui ta oleks esitanud hageja vastu võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse tagasisaamiseks alusetust rikastumisest tuleneva hagi (RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601, p 18.2). 12. Hageja toob teiseks välja, et maakohus rikkus põhjendamiskohustust ja tõendite hindamise kohustust, kui jättis otsuses käsitlemata olulise osa hageja tõenditest. Jääb ebaselgeks, kuidas maakohus jõudis järelduseni, et hageja ei ole esitanud piisavalt tõendeid võlatunnistusega tagatava kohustuse olemasolu tõendamiseks, kui ei analüüsinud kõiki hageja esitatud tõendeid. Maakohus ei konkretiseerinud, millised konkreetsed hageja tõendid ei oma kohtu arvates tähtsust

§ 238lg 5 mõttes.

Kohtuotsusest ei nähtu ühtegi sisulist põhjendust, miks üks või teine hageja tõend ei oma asjas tähtsust.

§ 238lg 5 kohaldamiseks tuleb viidata konkreetsele asjakohasele õiguslikule alusele.

Maakohus ei põhjendanud, et asjas oleks täidetud vähemalt üks

§ 238lg-tes 1–3 loetletud eeldustest.

1. Hageja leiab kolmandaks, et maakohtu seisukoht, et hageja pole tõendanud vara üleandmist kostjale, ei ole põhjendatud. Hageja hinnangul on AS-i Vicarelli nõuete soetamine kostja poolt tõendatud 05.02.2022 kavatsuste kokkuleppega ning hilisemalt tehtud nimekirjaga AS Vicarelli nõuetega Läti ettevõtte vastu, mida tuleks käsitleda nõuete üleandmise aktina. Läti ettevõtte SIA EVBL soetamine kostja poolt V.Z-ilt on samuti tõendatud 05.02.2022 kavatsuste kokkuleppe, Läti Ettevõtlusregistri otsuse, Läti Ettevõtlusregistri muudatuse tegemise taotlusega, mis tõendab kostja Läti ettevõtte ainuosaluse soetamist ning Läti ettevõtte müügiregistri väljavõte kostja ja müüja allkirjadega. Müügiregistri väljavõtte on kostja allkirjastanud 03.06.
2. Sellest tuleneb mh, et Läti 5 2-22-7300 ettevõtte osaluse ümbervormistamisel enda nimele tutvus kostja ettevõtte majandusliku seisundiga ning ei omanud selles osas mingeid pretensioone. Nimetatud tõenditega on tõendatud selle vara soetamine kostja poolt ning ka kokkulepe vara müügihinna osas (05.02.2022 kavatsuste kokkuleppe p-d 2 ja 3). AS-i Vicarelli nõuete Läti ettevõtte vastu üleandmine on tõendatud 05.02.2020 kokkuleppega, samuti audiitori 04.06.2020 aktiga, kahepoolse aktiga kostja ja AS Vicarelli vahel, kus on loetletud üleantavate nõuete tekkimise alused ning võlatunnistusega. Kostja ei ole vaidlustanud AS Vicarelli nõuete eksisteerimise fakti summas 659 525,34 eurot Läti ettevõtte vastu, mistõttu AS Vicarelli nõuete eksisteerimist tuleks lugeda tõendatuks. Läti ettevõtte müügi teostumist on hageja tõendanud registrikandega, võlatunnistusega ning 05.02.2020 kokkuleppega. Hageja möönab, et pooled tegid väiksemaid suulisi erandeid 05.02.2020 kokkuleppest, kuid oluline on see, et peamine sisuline kokkulepe jäi pidama. Kui kostja väidab, et kõnealust tehingut ei toimunud, siis peab kostja enda väiteid tõendama. Seega on hageja nimetatud tõenditega tõendanud, et kostja on reaalselt võlgu vara müüjatele (hagejaga seotud isikutele) kokku 975 000 eurot, kostja on saanud vara omanikuks, kuid ei ole tasunud selle vara omandamise eest.
3. Hageja on neljandaks seisukohal, et kostja ei ole oma tõendamiskohustust täitnud ning kostja maakohtus esitatud väited ei ole tõendatud. Vastavalt kohtupraktikale ei oleks piisanud kostja esitatud vähestest tõenditest isegi deklaratiivse võlatunnistusega seotud vaidluses. Riigikohus on selgitanud, et nt deklaratiivse võlatunnistuse puhul ei piisa üldjuhul võla puudumise põhistamisest, et jätta deklaratiivsele võlatunnistusele tuginev nõue rahuldamata (RKTKo 24.03.2017, 3-2-1-103-16, p 21). Kuna praeguses asjas on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, siis on kostja tõendamiskohustus veelgi kõrgem ja seda pole kostja täitnud. Arvestada tuleb ka sellega, et kostja näol on tegemist ebausaldusväärse taustaga isikuga, sest tal on probleemid erinevate õiguskaitseorganitega (ta on tagaotsitav) ning varasemate tasumata võlgade ja hulgaliste kohtuvaidlustega. Taganemise avalduse osas jääb hageja oma 15.08.2023 vastuse p-st 9 ja selle lisast 3, samuti hageja 31.08.2023 vastuse p-st 4 tulenevate seisukohtade juurde. Kostja 14.08.2023 esitatud e-kirja laadse faili osas jääb hageja oma 07.09.2023 vastuse p-s 2 toodu juurde. Kostja vastuväited alusetu rikastumise kohta ei ole asjakohased. Võlatunnistusega hõlmatud kostja rahaline kohustus on jätkuvalt kehtiv ja see ei ole ka hiljem ära langenud. Kostja ei ole tõendanud vastupidist. Ainuüksi asjaolu, et konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik täitma oma kohustuse kolmandale isikule, ei saa vabastada nüüd võlgnikku oma kohustuse täitmisest, kuna võlgnik ise aktsepteeris seda võlatunnistuse vormistamisel. Kostja ei ole tõendanud, et hagi rahuldamise korral toimuks AS-i Vicarelli, V.Z-i või hageja sisuline alusetu rikastumine. Hageja on aga esitanud hulgaliselt tõendeid selle kohta, et V.Z jäi ilma oma osalusest ettevõttes ning AS Vicarelli jäi ilma oma nõudeõigusest, mida ei ole kostja ümber lükanud.
4. Hageja on viimaseks esitanud täiendava seisukoha võlatunnistuse sisu osas selle alternatiivse tõlgenduse korral. Hageja peab vajalikuks põhjendada, et praeguses asjas kuuluks hagi rahuldamisele ka juhul, kui maakohus oleks asunud üllatavale seisukohale, et tegemist on hoopis deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivse võlatunnistusega seotud vaidluste lahendamisel, tuleb kohtul kindlaks teha, millistest vastuväidetest on võlatunnistuse tegija loobunud oma võlatunnistusega (RKTKo 24.03.2017, 3-2-1-103-16, p 23). Kostja kinnitas võlatunnistuses, et ta mõistab, kuidas võlg kujunes ning ei oma võla osas ühtegi vastuväidet, millega kostja loobus oma võimalikest vastuväidetest, mis võisid puudutada võla tekkimist ja sellega seotud asjaolusid. Sõltumata sellest, kas käsitleda võlatunnistust konstitutiivse või deklaratiivsena ei saa kostja enam vastu vaielda võla tekkimisele. Kostja oli teadlik või vähemalt pidi olema teadlik enne 08.03.2020 võlatunnistuse tegemist sisuliselt enamusest kostja maakohtus esitatud vastuväidetest ja osundatud asjaoludest. Näiteks see, et hageja oli registreeritud äriregistris alles 05.03.2020 pidi olema kostjale teada enne 6 2-22-7300 08.03.2020 võlatunnistuse sõlmimist. Kostja pidi olema kursis enne 08.03.2020 ka asjaoludega, et võlasummat ei ole füüsiliselt kantud kostja pangakontole enne 08.03.2020, puudub selgesõnaline kirjalik laenuleping, võlatunnistuse tegemise ajal puudus audiitori hinnang AS-i Vicarelli nõuete kohta ja nõuded olid dokumenteerimata jne. Nendele vastuväidetele ei saa kostja toetuda ja need tuleks jätta arvesse võtmata. Vastustaja seisukoht
5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6. Kostja leiab, et 08.03.2020 võlatunnistuse aluseks olevaid asjaolusid ei ole tekkinud ja on faktiliselt sedavõrd muutunud, et tegemist on hageja puhul teadliku alusetu rikastumisega. Pole tõendatud, et võlatunnistuse järgne laenuleping oleks sõlmitud ja laen kostjale üle antud. Pooled on 08.03.2020 võlatunnistuses kokku leppinud laenulepingu alusel antud laenu tagastamises ja seda tõlgendust pole pooled kordagi muutnud. Hageja pole tõendanud, et poolte tahe oleks olnud SIA EVBL tehingu tasumist tõlgendada kui laenu kostjale, kes pidanuks arusaamatul põhjusel hageja väidetud olemasolevaid kokkuleppeid veelkordselt võlatunnistusega üle tagama. Pole eluliselt usutav, et 975 000 eurot laenatakse suulise lepingu alusel välja nii, et selle kohta ei jää ühtki maksekorraldust. Niisamuti ei toimunud SIA EVBL ostutehingut, kuivõrd müüja jättis enda kohustused täitmata, mistõttu kostja taganes tehingust. Ei ole usutav, et kostjal tekkis maksekohustus pelgalt äriühingu juhatuse kande tegemisest. Kostja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, st laenulepingu puudumist ja laenusumma üle andmata jätmist ka mh peale 08.03.2020 dokumendi allkirjastamist. Tegemist on hageja tõendamiskoormisega, st alussuhte olemasolu tuleb tõendada hagejal. Praegusel juhul piisab vastuväite esitamisest alusetu rikastumise sätete järgi, mida kostja ka tegi. Kuivõrd hageja väidetud SIA EVBL osa võõrandamise tehingust on kostja lepingu kohaselt taganenud ja osundatud Läti Vabariigi seaduste alusel tehtud tehingu ja sellest taganemise vaidlustamine ei saa lepingu kohaselt toimuda Eesti Vabariigi kohtutes, siis on ainetu hageja etteheide taganemise aegumisele. Kui hageja soovib taganemist vaidlustada, ei saa seda teha käesolevas menetluses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 3 alusel tühistada ja asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 19.

§ 631

lg 1; § 633 lg 2 p 3 ja lg 3 ning § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikust ja põhjendatust kaebuse väidetest nähtuvates piirides. Erandiks on olukord, kus maakohus on menetlusõigust oluliselt rikkunud (

§ 656). Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse, millega hagi jäi rahuldamata.

Seega kontrollib ringkonnakohus vaidlustatud otsust tervikuna. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt võlatunnistusele tuginedes raha väljamõistmist. 20. Olles tutvunud asja materjalidega ning arutanud asja pooltega kohtuistungil, on kolleegium seisukohal, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, mh jättes asjassepuutuvad õigusnormid kohaldamata. Kolleegium leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme

§ 656

lg 1 p 5 mõttes sellega, et jättis pooltevahelise õigussuhte sisuliselt kvalifitseerimata kui leidis, et kuna pooled võlatunnistuse liigi üle ei 7 2-22-7300 vaidle, on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt on õiguse kohaldamine kohtu ülesanne tulenevalt

§ 436

lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 ning seda sõltumata poolte väidetest (vt RKTKo 13.11.2024, 2-21-13719 p 13 ja seal viidatud praktika). Seega ei ole asjakohaselt selgitatud, millised on asjas kohaldamisele kuuluvad õigusnormid ja hagi rahuldamise eeldused kui ka tõendamiskoormust seoses hagi aluseks olevate kohustuste olemasolu ja sissenõutavusega. Eelneva tulemusel võisid pooltel jääda esile toomata asja lahendamiseks olulised asjaolud ja esitamata tõendid. Kolleegiumi hinnangul on hageja väited jäänud maakohtus sisuliselt pooltega arutamata ning enamik tõendeid otsuses hindamata.

1. Võlatunnistuse andmine eeldab sellekohase tahteavalduse tegemist, mida tuleb tõlgendada vastavalt TsÜS §-le 75 (ühepoolse tahteavalduse puhul) või VÕS §-le 29 (kui väidetav võlatunnistus antakse lepinguga; vt ka Riigikohtu 02.05.2018, nr 2-13-34922, p 12.2 ja seal viidatud kohtupraktika). Vaidlust ei ole, et kostja andis 08.03.2020 võlatunnistuse (dokument pealkirjastatud kui “Võlatunnistus ja kohustuse täitmiseks uue tähtaja andmine“). Samuti nõustub kostja, et ta andis 08.03.2020 võlatunnistuse tahtega end õiguslikult siduda (tl 48p, ajamärk 00:18:31) . Seega on tegemist tehingulise võlatunnistusega. 21.
2. Hageja väitel oli kostja väljastatud võlatunnistuse eesmärk luua iseseisev kohustus VÕS § 30 lg 1 mõttes. Võlatunnistus võib olla konstitutiivne mh siis, kui sellega soovitakse olemasolevat võlga tunnistada ja luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt RKTKo 06.02.2012, nr 3-2-1-149-11, p 20, ja 24.04.2006, nr 3-2-1-21-06, p 13). Sellisel juhul võib poolte vahel lisaks konstitutiivsele võlatunnistusele olla veel muid õigussuhteid, aga nende tahe on luua iseseisev kohustus. 21.
3. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahet luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 02.05.2018, 2-13-34922, p 12.2; 02.04.2014, 3-2-1-162-13, p 36; 10.12.2014, 3-2-1-124-14, p 24). Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte dokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Lähtekoht on seejuures eelkõige dokumendi sisu ja selle sõnastus, samuti dokumendi koostamise põhjused ja eesmärk. Kostja tegeliku tahte tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse tõlgendamise reegleid (TsÜS § 75) ning selle aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama hageja kui võlatunnistusest tuleneva nõude esitaja (

§ 230lg 1).

Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 02.05.2018, nr 2-13-34922, p 12.2; 24.04.2006, nr 3-2-1-2106, p 15; 06.02.2012, 3-2-1-149-11, p 20). 21.

1. Praeguses asjas on maakohus võlatunnistuse liigi määratlemisel jätnud välja selgitamata ja hindamata kostja antud võlatunnistuse liigi kindlakstegemiseks vajalikud asjaolud ning otsuses puuduvad vastavad põhjendused, mille põhjal ringkonnakohus saaks maakohtu järeldusi kontrollida. Seega tuleb maakohtul uuel asja läbivaatamisel teha esmalt kindlaks, mis liiki võlatunnistuseks tehing on. Selleks tuleb välja selgitada poolte tegelik tahe ja kui pool leiab, et pooltel ei olnud ühist eesmärki, siis tuleb tal selgitada, millise võla tunnistamiseks võlatunnistus sõlmiti. Tõlgendamise teel tuleb kindlaks teha, kas võlatunnistus loob uue iseseisva kohustuse või kinnitab mingit olemasolevat kohustust. Seejuures tuleb hinnata võlatunnistuse sõnastust ja võlatunnistuse andmise eesmärki, samuti arvestada võlatunnistuse eelseid läbirääkimisi ja poolte huve. Kui maakohus on tuvastanud 8 2-22-7300 võlatunnistuse liigi, tuleb tal järgmisena hinnata võlatunnistuse kehtivust ja kostja vastuväiteid.
2. Arvestades, et maakohus on vaatamata õigussuhte kvalifitseerimiskohustuse rikkumisele pidanud võlatunnistuse üheks eelduseks pooltevahelise laenulepingu alusel kostjale 975 000 euro laenuna välja maksmist, märgib kolleegium järgmist. 22.
3. Hageja väitel soovisid pooled võlatunnistusega tunnustada kostja võlga (975 000 eurot) ja luua varasematest õigussuhetest sõltumatu võlakohustuse kõrvuti algsete kohustustega ja õigussuhetega. Hageja selgituste kohaselt kajastab vaidlusalune võlatunnistus poolte kokkulepet, mille kohaselt hageja andis kostjale võimaluse tasuda võlg 975 000 eurot osade kaupa, arvestades sellega seotud varasemate tehingute sisu ja eesmärki. Võlatunnistuse vormistamine oli vajalik, kuna eelnenud õigussuhted hõlmasid mitut isikut ja tehingut, mille vormistus oli osaliselt puudulik. Ehkki maakohus on otsuses viidanud hageja väidetele, mille kohaselt käsitati võlatunnistuses kajastatud laenusuhtena ostuhinna tasumise kohustust, mis tulenes SIA EVBL osaluse ning AS Vicarelli nõuete omandamisest kostja poolt, jääb vaidlustatud otsusest ebaselgeks, millise õigusliku tähenduse maakohus neile asjaoludele omistas. Kostja vastuväite kohaselt ei ole talle pooltevahelise laenulepingu alusel laenu väljamakset summas 975 000 eurot tehtud. Kolleegiumi hinnangul saab osundatust järeldada, et mingi algne võlasuhe, mis võis tekkida praegusel juhul näiteks müügilepingust, asendati laenulepinguga. See on VÕS § 396 lg 2 järgi lubatud. Muul õiguslikul alusel võlgnetava summa ümbervormistamist laenuks kinnitab ka hageja esitatud 05.02.2020 kokkulepe lepingueelsete läbirääkimiste ja lepingu sõlmimise kavatsuse kohta (I kd, tl 9). Eelnev annab omakorda alust järeldada, et võlgnik on kinnitanud olemasolevat kohustust, millisel juhul saab tegemist olla deklaratiivse võlatunnistusega. 22.
4. Riigikohus on selgitanud, et kuna deklaratiivne võlatunnistus on olemuselt aktsessoorne ja selle kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega (RKTKo 09.10.2007, 3-2-1-87-07, p 17), peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama oma alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Küll aga peab ta tõendama neid asjaolusid, mis võimaldavad järeldada, millistest vastuväidetest võlgnik loobus (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p 15.4; 12.06.2024, 2-23116386/18, p 13.2). Eelkõige saab võlgnikku lugeda loobunuks sellistel asjaoludel põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks, st mille üle pooled enne võlatunnistuse andmist vaidlesid või milles valitses ebaselgus. Võimalik on ka see, et võlgnik on võlatunnistust andes loobunud kõigist vastuväidetest (vt RKTKo 10.04.2024, 221-5364/37, p 15.2). 22.
5. Seega, kui ei tuvastata poolte tahet luua iseseisev kohustus, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik, et kuna maakohus ei selgitanud pooltele tõendamiskoormust seoses võlatunnistuselt nähtuvate kohustuste olemasolu ja sissenõutavusega, võis pooltel jääda menetluses selle kohta esile toomata asjaolusid ja esitamata tõendeid, mis võis mõjutada asjas tehtud lahendit. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seega tõendamiskoormuse jaotust pooltega arutada ja anda hagejale võimalus tuua esile asjaolud ja tõendada, millistest vastuväidetest kostja võlatunnistust andes loobus ja vastavalt tõendada alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid. Deklaratiivse võlatunnistusega loobutud vastuväidete väljaselgitamisel tuleb kohtul võtta arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki. Samuti tuleb vajadusel kontrollida, millise riigi õigus on alusvõlasuhtele kohaldatav. 9 2-22-7300 23.

§ 656

lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule mh siis, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Sama paragrahvi 2. lõike teise lause kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium on seisukohal, et praegusel juhul on maakohtu menetlusõiguse normi rikkumised sedavõrd olulised, et ringkonnakohtul ei ole võimalik puuduseid kõrvaldada. Lisaks selgitamiskohustuse täitmisele tuleks kohtul anda pooltele võimalus esitada täiendavaid seisukohti ning tuua esile asjaolusid ja esitada tõendeid seoses hagi esemeks olevate kohustuste olemasolu ja sissenõutavusega. Seega eeldaks asja lõpuni lahendamine olulises mahus eelmenetluse ülesannete (

§ 392lg 1 p-d 1–4) täitmist, mis ei ole kooskõlas apellatsioonimenetluse olemusega.

Olulises mahus uute tõendite hindamine ja asjaolude tuvastamine ringkonnakohtus ei ole menetlusosaliste huvides, kuna sel juhul ei oleks neil võimalik vaidlustada tõenditele antud hinnanguid kõrgemas kohtuastmes (vastavalt

§ 688

lg-le 5 ei kogu ega uuri Riigikohus madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid). 24. Kuna vaidlustatud otsus tühistatakse asja sisulise lahendamise osas, tuleb see tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Menetluskulude jaotuse otsustab asja uuel läbivaatamisel maakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest (

§ 173lg 3 teine lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 10