Obsah (4)

§ 94§ 92§ 83§ 80

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 17. aprill 2025 2-24-6781 Tsiviilasja num

§ 94lg 1 kohaselt, kuna see on antud pettuse tõttu.

Vastavalt nimetatud sättele ei loo tühise volituse alusel tehtud tehingud esindatavale õiguslikke tagajärgi. Samuti on tõenditest ilmne, et kostjal puudus tegelik tahe laenulepingu sõlmimiseks raha saamise eesmärgil. Kostja tegutses eeldusel, et ta on kaasatud politseioperatsiooni, mis ilmselgelt ei vasta tegelikule olukorrale. Sellised asjaolud vastavad

§ 92

lg-te 1 ja 2 nõuetele, mille kohaselt on tehing tühine, kui see on tehtud olulise eksimuse tõttu. Seega tegemist on tühise volituse alusel tehtud tehinguga või alternatiivselt tühise põhi(laenu)tehinguga. Kostja ei ole kohustatud tagastama tühise tehingu alusel saadut. Hageja ei nõudnud kostja kontole ülekantud raha tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel. Nõude esitamiseks puudub õiguslik alus, kuna VÕS § 1028 lg 1 defineerib alusetu rikastamist kui saaja poolt üleandjalt millegi saamist olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Kostja ei ole saanud tehingust midagi, mis on tõendatud kriminaalasja materjalidega. Kõik lepingust saadu läks petturitele, saadu ei laekunud kostja omandisse. Vastutustundliku laenamise põhimõtte hulka kuulub ka laenusaaja valmisoleku laenu saamiseks sisuline kontroll. Kostja sai aru, et tegemist on pettusega, kui ta pöördus AS-i Swedbank poole petturite sunnil krüptorahas ülekande tegemise eesmärgil. Pettus lõpetati sellega, et AS-i Swedbank esindaja juhtis kostja tähelepanu, et tegemist on tavapärasest raamest väljuva tehinguga, ja hakkas selgitama välja kostja tegelikku tahet. Kostja viitas sellele, et juhul, kui laenu vormistamisel oleks hageja helistanud kostjale ja vähemalt küsinud, kas kostja tõepoolest vajab laenu ja tahab laenu saada, ei oleks käesoleva hagi aluseks olev olukord tekkinud. Eestis on tekkinud paradoksaalne olukord, kus pangad annavad digitaalselt allkirjastatud laenutaotluste alusel laene, kuid hiljem selgub, et laenutaotlused olid esitatud ja laenulepingud sõlmitud pettuse teel. Pangad saaksid olukorra vältimiseks rakendada tugevamaid kontrollimeetmeid, näiteks minimaalselt helistada laenusaajale ja välja selgitada laenu saamise eesmärgi ning asjaolud. 5 Hageja ei täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja selle rikkumine tõi kaasa kostja võlgnevuse hageja ees. Kostja kahju oli piisavalt selgitatud ja tõendatud. Laenusumma laekus formaalselt kostja kontole, kuid see kanti kohe edasi petturile (petturitele). Kostjale on tekkinud kahju kogu hageja nõude summas, mis on tasaarvestatav täies ulatuses hageja nõudega. 5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Maakohus on hinnanud tõendeid õigesti ja kohaldanud õigust asjakohaselt. Kostja ise sisestas PIN-koodid ja kinnitas tehingud, mis viitab tema kontrollile ja osalusele tehingute tegemisel. Pank tuvastab isikusamasuse kliendi poolt esitatud andmete alusel ning kontrollib seda teavet. Isikusamasuse tuvastamine toimub iseteeninduskeskkonda sisselogimisel kahe erineva allika tuvastusmeetodil kaugtuvastusena. Esimene on isiku digitaalse isikutuvastusvahendiga teostatud tugeva autentimise käigus saadud teave (nimi ja isikukood) ning selle teostamist tõendav kontrolljälg (ID-kaardi, Mobiil-ID või Smart-ID PIN1 ja PIN 2 kasutus) ja teine isikuga vahetult seotud andmete kontroll rahvastikuregistri vm samaväärse registri kaudu. Pank kasutas kliendi isikusamasuse tuvastamiseks tema digitaalset isikutunnistust. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud sertifikaatide kasutustingimuste järgi oli klient kohustatud kaitsma oma PIN-koode parimal võimalikul viisil. Riigikohus on kinnitanud, et isikul on kõrgendatud hoolsuskohustus oma e-identiteedi turvalisuse tagamisel (vt nt RKTKo 27.11.2012, 3-2-1136-12). Kuigi petturid kasutavad keerukaid skeeme, ei vabasta see isikut tema hoolsuskohustusest. Pank on kandnud laenusumma kostja arvelduskontole ning kostja on selle ise vabatahtlikult edasi kandnud. Isikutuvastuse vahendi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus. Politsei- ja Piirivalveameti kirjadest tulenevalt tekkis maakohtule ja pangale veendumus, et kostja kinnitas laenutaotluse, laenulepingu ja laenusumma kolmandale isikule edasi kandmise vabatahtlikult. PIN-koodide sisestamine ja tehingu kinnitamine eeldab aktiivset tegutsemist, klient avaldab oma tahet. Riigikohtu praktika (nt RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450) ei erista erinevaid pettuse vorme, vaid analüüsib, kas isik andis oma tahteavalduse teadlikult või mitte.

§ 92

lg 1 kohaselt on tehing tühine, kui see on tehtud olulise eksimuse tõttu, praktikas hinnatakse, kas eksimus oli selline, mis tegi tehingu olemuse arusaamatuks. Kliendil oli võimalus tehingu sisu kontrollida. Kui klient uskus, et ta osaleb politseioperatsioonis, tekib küsimus, kas selline eksimus on õiguslikult oluline. Volituse tühisus (

§ 94

lg 1) tähendab, et tehing ei loo esindatavale õiguslikke tagajärgi, kuid volitus eeldab, et keegi teine teeb tehingu volitatava asemel. Praegu kostja ise sisestas oma PIN-koodid ja kinnitas tehingu, mistõttu ei saa rääkida volituse andmisest ja selle tühisusest. Eksimus on oluline, kui see puudutab tehingu olemust, mitte subjektiivset arusaama kõrvalistest asjaoludest (

§ 92lg-d 1 ja 2).

Praktikas loetakse eksimus oluliseks juhul, kui isik ei saanud aru, mis tehingut ta teeb. Kostja allkirjastas digitaalselt lepingu ja tegi ülekandeid teadlikult.

§ 92

ja § 94 järgi tühise tehingu korral kehtib üldreegel, et pooled peavad tagastama tehingu alusel saadu (

§ 83lg 1).

Laenuraha kanti esmalt kostja kontole, seega oli ta ajutiselt selle raha omanik ning vastutab selle eest. Kuidas kostja rahaga edasi toimetas, on kostja enda risk. Kostja viitab VÕS § 1028 lg-le 1, mille järgi alusetu rikastumine tähendab 6 saaja poolt millegi saamist olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Raha kanti kostja kontole, seega toimus alusetu rikastumine. VÕS § 1032 lg 1 järgi peab saaja tagastama alusetult saadud asja või hüvitama selle väärtuse. Pank andis laenu kostjale, mitte petturitele. Kui kohus tuvastab, et laenuleping on tühine, siis peaks kostja saadu tagastama

§ 83lg 1 järgi.

Kui laenuleping ei ole tühine, siis tasaarvestamise alused puuduvad. Pank ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, lepingu sõlmimisel kontrolliti laenusaaja majanduslikku olukorda. Kahju ei ole põhjustanud panga tegevus, vaid kolmandate isikute toimepandud pettus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätab ringkonnakohus hageja kanda.
2. Hageja esitas kostja vastu raha saamise nõude tuginedes sellele, et hageja ja kostja vahel on
3. märtsil 2023 sõlmitud laenuleping. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti hageja nõude rahuldanud. Kostja ei ole esitanud menetluses sisulisi vastuväiteid sellele, et tema andmeid (isikusamasuse tuvastamiseks) on kasutatud hagejale krediiditaotluse esitamiseks (dtl 22). Taotluses on mh märgitud hageja igakuine sissetulek ja pangakonto number. Taotluse saamise järel tegi hageja päringud maksehäireregistritesse Creditinfo Eesti AS ja Krediidiregister (dtl 30) ning kontrollis talle sisestatud sissetulekute andmeid ja kostja töösuhte kestvust Maksu- ja Tolliametile tehtud päringuga (dtl 31). Samal päeval on tehtud ka hageja otsus krediiti anda. Raha kanti üle kostja kontole (dtl 37).
4. Kostja leiab vastuväitena hageja nõudele, et ta ei ole lepingut hagejaga sõlminud. Kostjalt ja tema abikaasalt on pettuse teel saadud andmed erinevate tehingute tegemiseks ning kostja ei ole teinud hagejale tahteavaldust vaidlusaluse laenulepingu sõlmimiseks. Maakohus rahuldas kostja tõendi kogumise taotluse ja nõudis välja Politsei- ja Piirivalveametilt kriminaalasja nr 23233050072 toimiku (dtl 112 jj, tõlge dtl 227jj). Kriminaalasjas olevate dokumentide hulgas on kostja ja tema abikaasa ülekuulamise protokoll koos lisadega, hageja ja tema abikaasa Swedbank AS-i pangakonto väljavõte. Kriminaalasja materjalide juures oleva kostja ja kostja abikaasa ütluste kohaselt (tõlge dtl 227 jj) võeti nendega ühendust erinevate isikute poolt erinevatel ettekäänetel, kuid sarnase sisuga: väidetavalt on kostja ja tema abikaasa andmetele või kontole võõrastel isikutel juurdepääs. Kostjale helistati enne hagejaga laenulepingu sõlmimist, kostja abikaasale
5. märtsil
6. Ringkonnakohus leiab kostja ja tema abikaasa antud ütlusi hinnates, et puudub alus kahelda nende tõepärasuses. Väidetavate kõnede sisu oli piisavalt veenev ja usutav, kõned tehti erinevate isikute poolt. Üks helistajatest tutvustas ennast kui uurija. Ühiskonnas on laialt levinud teave selle kohta, et petturid kasutavad võõraid kontosid tehingute tegemiseks või et e-maili kontot kasutatakse kuritegelikel eesmärkidel. Kostja ja tema abikaasaga võeti ühendust väidetavalt just pettuse ennetamise ja isikute tabamise eesmärgil. Erinevad telefonikõned, millest üks oli tehtud väidetava politseiuurija poolt olid kriminaalasjas antud ütluste kohaselt veenvad. Kui kostja võttis Tallinnas pangakontorist raha välja, sai kostja abikaasa panga töötajaga vestlusest aru, et tegemist ei ole panga poolse tegevusega. Kostja abikaasa ei kandnud enam juba välja võetud 6000 eurot krüpto rahakotti, 7 vaid tagastas raha Coop Panka. Kostja abikaasa ütluste kohaselt oli eelnevalt petetud ka kostjat, ka kostjale oli väidetav uurija saatnud oma tunnistuse koopia läbi WhatsAppi. Petturid ei varastanud kostja ja tema abikaasa raha. Kostja esitas ka kostja ja tundmatu isiku vahelise WhatsAppi kirjavahetuse (tõlge dtl 228), mille kohaselt anti kostjale juhised rahaga toimingute tegemiseks ning nimetati korduvalt koostööd uurijaga. Kostja selgitas oma ütlustes, et ta sai väidetava panga töötaja kõnest aru nii, et tema nimele on võetud laenud ja ta saab laenud kustutada, kui kannab selle üle Ukrainasse. Kostja selgitas asjaolusid kuidas ta ülekanded tegi, nimetas nimed ja põhjenduse, mida ta kirjutas ülekande selgitusse. Lisaks palusid petturid kostjal osta krüptoraha ja kanda see krüptorahakotile. Kostja ütluste kohaselt võeti tema nimel ka laene nii, et laenusummat ei kantud üle tema kontole, vaid võõrastele isikutele. Nii väidetav kostja abikaasale Swedbanki turvateenistusest helistanud isik kui ka kostjale ennast Google töötajana tutvustanu tegid ettepaneku petturite peatamiseks paigaldada arvutitesse ja telefoni AnyDesk programm. Helistajad palusid osaleda kostjal ja kostja abikaasal erioperatsioonis, millega pettur kinni pidada. Helistati korduvalt ja paluti PIN-koode kinnitada. Ringkonnakohus leiab, et kostja on menetluses tõendanud, et temalt on tehingu tegemiseks vajalikud isikusamasust tõestavad koodid (kostja nimetatud PIN-koodid) saadud pettuse teel.
7. Iseenesest on õige hageja väide, et isikutunnistuse ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal.

§ 80

lg 1 järgi loetakse tehingu kirjaliku vormiga võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Praeguses asjas on aga tõendamist leidnud, et kostja sisestas PIN-koodid teisele isikule eesmärgiga hoida ära kuritegelikku tegevust, seega ei ole kostja ise teinud tahteavaldust tehingu tegemiseks hagejaga. Ringkonnakohtu hinnangul ei tule praegusel juhul laenulepingu sõlmimisele kohaldamisele ka esindusõiguse sätted. Riigikohus on asunud seisukohale, et esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (vt RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 22 jj). Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Ringkonnakohus tuvastas, et kostjalt on tema digitaalallkirja andmise vahendid saadud pettuse teel, seega ei ole põhjendatud praegusel juhul lugeda laenuleping hageja ja kostja vahel sõlmituks esindaja vahendusel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult viidanud Riigikohtu

1. juuni
2. a lahendile tsiviilasjas nr 2-23-11584, mille p-i 11 järgi juhul, kui hagejalt peteti Smart-ID koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehingud. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et hagejal olnuks tahe koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (vt RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450/77, p-d 23 ja 24; RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-135-16, p 16). Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et kostja on hagejaga tarbijakrediidilepingu (
3. märtsi
4. a laenuleping nr XXXXXXXXXXXX). sõlminud Maakohus leidis, et kuna saab tõendatuks lugeda, et kostja ise laadis vabatahtlikult alla kaughaldusprogrammi AnyDesk, millega saadi kontroll kostja telefoni üle, seejuures suhtles 8 kostja tundmatute kolmandate isikutega ning kinnitas kontrollkoode, ei teinud kostja endast olenevat ja ei ole eelmärgitud tegevusega üles näidanud kõrgendatud hoolsust, et tema andmed ja paroolid ei satuks kolmandate isikute valdusesse. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja on laadinud alla arvutiprogrammi ja sisestanud PIN-koodid tema suhtes kasutatud pettuse tõttu. Olukorras, kus kostja tahteavaldused või tegevus (arvutiprogrammi laadimine) on tehtud pettuse tagajärjel ei ole põhjendatud digitaalallkirja andmiseks saadud vahendite kasutamisele kohaldada esindusõiguse sätteid. Kostja ei pidanud arvestama sellega, et tema PIN-koode kasutatakse muul eesmärgil. Kriminaalasi lõpetati, kuna menetluses ei ole kindlaks tehtud isikut, kes on kuriteo toime pannud, ning ei ole võimelik koguda lisatõendeid või nende kogumine ei ole otstarbekas.
5. Kostja on tõendanud, et tema kontole laekunud raha on ta pettuse toime pannud isikutele üle kandnud, seega ei ole kostja rikastunud. Hageja ei ole menetluses tuginenud sellele, et tema nõue põhineb kostja deliktilisel käitumisel hageja suhtes. Sellele ei viita ka ükski menetluses esile toodud asjaolu.
6. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus (vt RKTKo 10.04.2019, 2-15-1553/166, p 25). (allkirjastatud digitaalselt) 9