Obsah (15)

§ 7§ 339§ 321§ 17§ 3051§ 61§ 342§ 15§ 331§ 3211§ 126§ 306§ 175§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. aprill 2025.a Tallinn Kriminaalasja number 1-24-5039 Orvi Koik, Janika Kallin ja Inna Ombler Kohtukoosseis

§-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas

§ 7

lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb sellisel juhul kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt RKKK 3-1-1-10-11, p 26). Vastasel juhul rikutakse süüdimõistva otsuse tegemisel kohtuotsuse põhistamise nõudeid ja põhiseaduse §-st 22 ning

§-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni põhimõtet, millised puudused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes (RKKKo nr 3-1-1-10-15).

4.5 Põhjendamatu on maakohtu järeldus, et mobiiltelefonid Redmi Note 9 Pro ja Redmi tuleb kohtuotsuse jõustumisel hävitada. Süüdistatav leiab, et selline talle kuuluva vara hävitamine ei ole kuidagi põhjendatud ja mõlemad telefonid tuleb talle tagastada, sest kohtuotsuses puuduvad põhjendused, miks vara tuleks konfiskeerida ja hävitada. 4.6 Maakohus on ka määranud süüdistatavale Anton Slepnjovile liialt range karistuse ja jätnud otsuses põhjendamata, miks

1. a vanusele noorukile, kes on varasemalt karistamata tuleb ilmtingimata mõista üksnes reaalne vanglakaristus. Kohus peab põhjendama, miks käesoleval juhul ei ole võimalik kohaldada tingimisi vangistust või vähemasti osaliselt 4 tingimisi vangistust. Karistust puudutavas osas puudub kohtu argumentatsioon, miks üksnes reaalne vangistus on see karistuse liik, mis kindlustab, et varem karistamata nooruk enam tulevikus sellisel moel ei käituks. Kohus ei ole arusaadavalt põhjendanud süüdistatavale mõistetavat karistust lähtuvalt KarS § 56 sätestatust.
2. Apellant Leelo Viil leiab, et maakohus on hinnanud tõendeid vääralt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Apellant asub seisukohale, et kohtus uuritud tõendid ei kinnita süüdistuse põhjendatust Maksim Ovtšinnikovi poolt KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Tõenditest ei ole võimalik järeldada narkokuriteo grupiviisilist toimepanemist. 5.1 Süüdistatava Anton Slepnjovi ütluste kohaselt pani ta narkootiliste ainete käitlemise toime ainuisikuliselt ning sõbrad olid kaasas vaid autojuhtidena. Anton Slepnjovi ütluste usaldusväärsuses pole alust kahelda ning ei saa ka väita, et süüdistatav oleks oma ütlusi olulises osas muutnud. Isegi, kui nõustuda, et Anton Slepnjov on oma ütlusi autost väljumise osas muutnud, pole endiselt piisavalt alust väitmaks, et Maksim Ovtšinnikov temaga koos metsas pakil järgi käis. Ka DZ ütlustest ei nähtu, mis põhjustel Maksim Ovtšinnikov metsas käis. Maksim Ovtšinnikov võis käia metsas tualetis, mis oli ka tunnistaja DZ arvates põhjus, miks isikud autost lahkusid. DZ ütlused kinnitavad, et Anton Slepnjov ja Maksim Ovtšinnikov väljusid koos autost, kuid seda, kes millega metsas tegeles, pole võimalik tõendite pinnalt sedastada. Sõiduki rendi eest tasus küll Maksim Ovtšinnikov, kuid see ei anna iseenesest alust käsitleda teda kaastäideviijana. 5.2 Kui esmalt DZ selgitas, et Anton helistas talle, siis edasi pole arusaadav, kuidas võtsid mõlemad temaga ühendust ja mismoodi suhtlus täpselt toimus. Seega pole ka võimalik öelda, et just Maksim Ovtšinnikov oleks olnud see, kes avaldas, et Lätist on vaja midagi ära tuua. Samuti on võimalus, et Anton Slepnjov võis öelda teistele, et midagi on vaja ära tuua ning Maksim Ovtšinnikov üksnes kordas talle avaldatut. Selliste andmete pinnalt ei saa järeldada, et Maksim Ovtšinnikov teadis, et tegemist on ebaseadusliku tegevusega. Süüdistatava juurest leitud sularaha ei anna samuti alust järeldada Maksim Ovtšinnikovi seotust narkokuriteoga, sest sularaha peaks aine hankimisele ära kuluma, mitte seda suuremas summas süüdistatavate valduses leiduma. Asjaolu, et Maksim Ovtšinnikovi valdusest leiti ligi 2000 eurot sularaha, kuid tema ametlikud sissetulekud on tagasihoidlikud, ei anna alust arvata, et isikul on täiendav ebaseaduslik sissetulek. Seda enam, et Maksim Ovtšinnikov on varasemalt karistamata. Seega ei saa asuda seisukohale, et Maksim Ovtšinnikovi valdusest leitud raha on ebaseadusliku tegevusega seostatav või süüdistatav on elatunud kuritegevusest saadud tulust. 5.3 Asitõendi vaatlusprotokollid ei seondu kuidagi ajaliselt ega muudelt asjaoludelt süüdistuses kirjeldatud teoga. Süüdistusest ei nähtu Maksim Ovtšinnikovi konkreetne teopanus grupiviisilises narkootiliste ainete käitlemises. Rääkimaks Maksim Ovtšinnikovi poolt narkokuriteo kaastäideviimisest, peaksid kogutud tõenditest nähtuma viited, et ka tema ise osales narkootilise aine käitlemisel. Käesoleval juhul ei ole tõendatud süüdistatavate ühine ja kooskõlastatud tegevus, mille puhul iga osavõtja tegevus täiendab teise tegevust selliselt, et tulemuseks on ühtne tervik. Isegi kui nõustuda, et mingi kokkupuude narkootiliste ainetega oli erinevatel aegadel mõlemal süüdistataval, siis sellest ei piisa süüdistatavate teo hindamiseks kaastäideviimisena teovalitsemise teooria kontekstis. Maksim Ovtšinnikovi puhul ei saa rääkida ka kuriteole kaasaaitamisest, sest kaasaaitamisteod on süüdistuses kirjeldamata, kuid kohus on süüdistuses kirjeldatuga seotud ega saa väljuda süüdistuse piiridest ning anda süüdistatava käitumisele süüdistusest oluliselt erinevat 5 õiguslikku hinnangut. Kaitsja leiab, et kooskõlas

§ 7

lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo oleks tulnud kuriteo grupilist toimepanemist puudutavad kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. 5.4 Kohus ei ole piisavalt põhjendanud süüdistatavale mõistetavat reaalset vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga. PROKURÖRI SEISUKOHT:

1. Prokurör palub jätta Pärnu Maakohtu
2. detsembri
3. a otsus nr 1-24-5039 muutmata ning esitatud apellatsioonid rahuldamata. 6.1 Prokuratuur leiab, et maakohus on põhjalikult ja veatult analüüsinud, hinnates tõendeid kogumis, miks süüdistuses ette heidetud narkootiliste ainete vedamine ja valdamine on toimunud grupis. Kohus on viidanud ja analüüsinud tõendeid, millest järeldub, et Maksim Ovtšinnikov osales
4. mail 2024.a leitud ja ära võetud narkootiliste ainete vedamises ja valdamises. Seda, et Anton Slepnjov käitles
5. mail 2024.a leitud ja ära võetud narkootilisi aineid üksi, kinnitavad üksnes Anton Slepnjovi ütlused, mis ei haaku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. 6.2 Kohus on kohtuotsuse lehekülgedel 10-11 analüüsinud
6. augusti
7. a vaatlusprotokolliga seonduvat. Seejuures selgitanud ka seda, miks viidatud tõend on käesolevas kriminaalasjas asjakohane. Prokuratuur täielikult nõustub kohtu käsitlusega. Maakohtu otsuse
8. lehekülje esimesest lõigust nähtub, et
9. augusti
10. a vaatlusprotokolliga on vaadeldud Anton Slepnjovilt
11. mai
12. a kinnipidamise käigus ära võetud mobiiltelefoni, milles oli suhtlusrakendus Telegram, mis omakorda seotud kasutajanimega X.
13. mai 2024.a läbivaatuse aktist nähtub, et muuhulgas on sõidukist reg. märgiga XXXXXX läbivaatuse käigus kinni peetud ka kaks Anton Slepnjovile kuuluvat nutitelefoni iPhone. Seega maakohus on selgitanud, et
14. augusti 2024.a vaatlusprotokollist järeldub, et Anton Slepnjov kasutas suhtlusrakendust Telegram kasutajanimega X. 6.3 Maakohtu otsusest nähtub, et kohus asus seisukohale, et Redmi Note 9 Pro oli seotud ja kuulus Maksim Ovtšinnikovile. DZ on oma ütlustes selgitanud, et mõlemad Redmi telefonid olid reisi alguses Maksimi käes ning tema neid ka kasutas. Viidatud telefonide kuulumine Anton Slepnjovile ei ole seega tõendamist leidnud. Tegemist on apellatsioonis esitatud paljasõnalise väitega. Seetõttu puudub ka alus kahe Redmi telefoni Anton Slepnjovile tagastamiseks. 6.4 Maakohus on otsuse lehekülgedel 14-16 selgitanud karistusmäära valikut, samuti ka seda, miks kohus ei pea võimalikuks Anton Slepnjovile tingimisi karistuse mõistmist. Seejuures soovib prokuratuur juhtida tähelepanu, et Anton Slepnjovile on mõistetud karistus sanktsiooni alammääras, s.o 3 aastat. Maakohus on jälgitavalt ja veatult põhistanud Anton Slepnjovile mõistetud karistuse kujunemist.
15. Maksim Ovtšinnikovilt leitud ja ära võetud sularaha konfiskeerimise osas tehtud maakohtu otsustus vastab kohtupraktika põhimõtetele. Kohus on otsuse lehekülgedel 16-19 ammendavalt põhjendanud, mis tõenditele tuginevalt on võimalik jõuda järeldusele, et Maksim Ovtšinnikovilt leitud ja ära võetud sularaha võis olla kuritegelikku päritolu, s.o saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Antud juhul on tegemist 6 olukorraga, kus süüdistataval tulnuks tõendada vara päritolu õiguspärasus (RKKK nr 3-1-110-16, p-d 42-43). Seda süüdistatav teinud ei ole. 7.1 Maksim Ovtšinnikovile heidetakse käesolevas kriminaalasjas ette, et
16. mai 2024.a sõidukist reg. märgiga XXXXXX leitud ja ära võetud narkootilisi aineid vedasid ja valdasid Maksim Ovtšinnikov ja Anton Slepnjov ühiselt. Maksim Ovtšinnikovile heidetakse seega ette leitud ja ära võetud narkootiliste ainete vedamist ja valdamist, mis toimus koos Anton Slepnjoviga. Kaitsja viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-4-15 on käesoleval juhul asjakohatu. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus Maksim Ovtšinnikov oleks juhuslikult olnud samas autos narkootiliste ainetega. Maakohus on otsuses põhjendanud ja ära näidanud need tõendid, millele selline seisukoht tugineb. Samuti on asjakohatu kaitsja viide Riigikohtu lahendile nr 1-22-
17. Viidatud Riigikohtu lahendis oli tegemist olukorraga, kus kanepi kasvatamist ja selle käitlemist püüti omistada isikule, kes tegutses distantsilt ning ise vahetult kanepiga kokku ei puutunud. Tõepoolest olukorras, kus üks isik osaleb narkootilise aine käitlemisel n-ö distantsilt, tuleb prokuratuuril süüdistuses detailiselt ära näidata, mida iga konkreetne isik tegi ja kuidas on võimalik n-ö distantsil viibivale isikule omistada narkootilise aine käitlemine. Süüdistuses tuleb ära näidata ja tõendada isikute täpne tegevus näiteks olukorras, kus üks isik peetakse narkootilise ainega kinni, kuid prokuratuur leiab, et grupi liikmeks on ka isik, keda ei tabatud koos narkootilise ainega. Sellises olukorras tuleb tõepoolest süüdistuses kirjeldada ja tõenda, mis olid need distantsil oleva isiku konkreetsed teod, mis võimaldavad ta seostada narkootilise ainega ning ette heita teo grupis toime panemist. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Süüdistatavatele heidetakse ette, et sõidukist reg. märgiga XXXXXX
18. mail
19. a leitud ja ära võetud narkootilised ained olid nende ühises valduses, mida nad koos vedasid. Maakohus on oma otsuses ammendavalt selgitanud ja analüüsinud, millistele tõenditele tuginevalt on võimalik süüdistatavatele omistada koos, s.o grupis, narkootiliste ainete käitlemist. 7.2 Maakohus on otsuse lehekülgedel 14-16 selgitanud karistusmäära valikut, samuti ka seda, miks kohus ei pea võimalikuks Maksim Ovštinnikovile tingimisi karistuse mõistmist. Seejuures soovib prokuratuur juhtida tähelepanu, et Maksim Ovtšinnikovile on mõistetud karistus sanktsiooni alammääras, s.o 3 aastat. Maakohus on jälgitavalt põhistanud Maksim Ovtšinnikovile mõistetud karistuse kujunemist. 7.3 Lisaks peab prokuratuur vajalikuks seoses
20. augusti
21. a vaatlusprotokolliga juhtida tähelepanu, et vaatlusprotokollist nähtuvalt on enne
22. maid
23. a narkootiliste ainete leidmist ja äravõtmist tuvastatud süüdistatavate vaheline suhtlus, mis üheselt viitab narkootiliste ainete käitlemisele. Muuhulgas edastatakse sõnumitega koordinaate. Seejuures on ka Anton Slepnjov selgitanud oma ülekuulamisel, et narkootiliste ainete käitlemine toimus peidikute vahendusel, sh selgitades, et ka Lätist toodud narkootilise aine asukoht edastati Telegram rakenduse vahendusel. Antud juhul kinnitabki narkootiliste ainete grupis käitlemist teoeelne käitumine ning teo objektiivne avaldumine. Prokuratuur nõustub täielikult maakohtuga, et Anton Slepnjov ja Maksim Ovtšinnikov vedasid ja valdasid ühiselt ja kooskõlastatult
24. mail 2024.a leitud ja ära võetud narkootilisi aineid suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (RKKK nr 1-20-1301, p 12), mille prokuratuur on maakohtu menetluses esitanud ning mis on ka vahetult uuritud. Neile tõenditele tuginevalt on ka maakohus tuvastanud kuriteo toimepanemise grupis. SÜÜDISTATAVA JA KAITSJA SEISUKOHT: 7
25. Süüdistatav Anton Slepnjov märgib, et kaitsja märgitud telefon (Redmi) ei kuulu temale, vaid kaassüüdistatavale Maksim Ovtšinnikovile. Temale kuulub Iphone 15 must, mida soovib tagasi, aga seda kaitsja ei maininud. Muus osas toetab kaitsja esitatud apellatsiooni. 8.1 Apellant on kaitsja Argo Küünemäe vahendusel
26. märtsil 2025.a esitanud Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse. Kaebaja soovib käesolevaga teatada, et on eksinud kaebuse resolutsioonis tagastamist taotletavate asitõendite nimedes (mobiiltelefonid). Nimelt on kaebaja palunud kaebuse resolutsiooni p-s 2, et taotleb süüdistatavale kuuluvate mobiiltelefonide Redmi Note 9 Pro ja Redmi tagastamist. Tegelikkuses kuuluvad süüdistatavale mobiiltelefonid iPhone 15 ja iPhone 12 Mini, millede tagastamist süüdistatav kaebusega taotleb. Kaebaja palub vabandust apellatsioonkaebuses esitatud ebatäpsuse pärast. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
27. Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, kaitsjate apellatsioonides toodud väidetega ning prokuröri, süüdistatava ja kaitsja Argo Küünemäe seisukohtadega, asub alljärgnevale seisukohale. 10.1 Kolleegium märgib kõigepealt, et

§ 321

lg 3 kohaselt on apellandiks isik, kes allkirjastab ja kuupäevastab apellatsiooni. Kuigi kaitsja Argo Küünemäe esitas apellatsiooni süüdistatava Anton Slepnjovi huvides on apellatsioonimenetluses kaitsja ja süüdistatav eraldi kohtumenetluse pooled, kel mõlemal on apellatsiooniõigus (

§ 17lg 1, § 318 lg 1).

Ehkki kaitsja tegutseb süüdistatava huvides ning tema juhiste alusel, osaleb kaitsja apellatsioonimenetluses enda nimel ja süüdistatav enda nimel. Seega ei saa kaitsja asendada süüdistatavat kohtumenetluse poolena (vrd mõnevõrra teistel asjaoludel RKKKo nr1-21-1421, p 54-56). Seega on käsilolevas menetluses apellandiks kaitsja Argo Küünemäe, mitte süüdistatava Anton Slepnjov nagu kaitsja on ekslikult leidnud. 10.2 Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051

lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339

lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 11. Esitatud apellatsioonides taotlevad apellandid maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Kolleegium ei nõustu apellatsioonide järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Kaitsja Argo Küünemäe taotleb Anton Slepnjovile inkrimineeritud teo ümberkvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 järgi. Kaitsja Leelo Viil taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning Maksim Ovtšinnikovi suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et kaitsjad ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega, ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel 8

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). 11.1 Kolleegium leiab, et apellatsioonides toodud väidete pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud. Kolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea

§ 342

lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid täies mahus korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.

1. Kolleegium ei nõustu süüdistatava Maksim Ovtšinnikovi kaitsja Leelo Viili apellatsioonis tooduga, et süüdistatava Maksim Ovtšinnikovi süüdi tunnistamine temale inkrimineeritud kuriteos on põhjendamatu. Maakohus ei ole rajanud süüdimõistvat otsust elulisele usutavusele, vaid maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. 12.
2. Kaitsja Leelo Viil heidab sisuliselt ette seda, et süüdistatav Maksim Ovtšinnikov mõisteti süüdi sisuliselt kaudsete tõendite põhjal, mistõttu jäi püsima kahtlus tema süüs. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (vt RKKKo nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Kohtupraktika üldistamisest lähtuva ning süüteomenetluste alases erialakirjanduses sageli korratava arusaama kohaselt võib mingi kaudne tõend, eriti kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist oluliselt usaldusväärsem, seda eriti juhul, mil otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast. Otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, kaudse tõendi sisuks seevastu on teave, mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse

§ 61

lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis, mida maakohus käsiloleval juhul ka tegi. 12.

1. Kolleegium ei tuvastanud tõendite hindamisel mingeid õiguslikke minetusi ning paljude otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatavate kasuks. Lisaks nähtub maakohtu otsusest, millist täiendavat sisulist teavet tõendamiseseme asjaolude kohta on võimalik kaudsete tõendite pinnalt saada. Seejuures peab kolleegium vajalikuks viidata kohtupraktikale, mille kohaselt arvestades süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuriteo tehiolusid ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest (RKKKo nr 3-1-1-38-11, p 19). 12.
2. Kohtupraktikas on märgitud, et ehkki üldjuhul ei saa isiku süüditunnistamine rajaneda vaid ühel kaudsel tõendil, on sellest reeglist võimalikud erandid. Arvestada tuleb ka konkreetsele süüteoliigile iseloomulikku kriminoloogilist eripära (vt RKKKo nr 4-19-447, p 9 13). Maakohus on Maksim Ovtšinnikovi süüditunnistamisel tuginenud peale
3. mai 2024 läbivaatuse akti koos fototabeliga (I kd, tl 28-37) veel DZ kohtueelsel menetlusel antud ütlustele, tunnistajate AE ja AM ristküsitlusel antud ütlustele,
4. mai 2024 ja
5. augusti 2024 vaatlusprotokollidele (I kd, tl 75-77, 78-145). Seejuures tuleb hinnata tõendeid kogumis, mitte eraldi nagu apellant Leelo Viil on seda teinud, sest just tõendite kogumis hindamise pinnalt on maakohus teinud tõsikindlad järeldused süüdistatava Maksim Ovtšinnikovi süü tõendatuse kohta temale inkrimineeritud kuriteos. Ka apellant Argo Küünemäe annab hinnangu tõenditele eraldi mitte kogumis, mistõttu ei kummuta kaitsja argumendid maakohtu järeldusi süü tõendatuse kohta Anton Slepnjovile inkrimineeritud kuriteos. 12.
6. Kaitsja Leelo Viil on erinevalt maakohtust jätnud tähelepanuta süüdistatava Maksim Ovtšinnikovi käitumise, mis eelnes tollikontrollile. Maakohus tuvastas üheselt, et autost väljusid nii süüdistatavad Anton Slepnjovi kui ka Maksim Ovtšinnikov (II kd, tl 60p), kes läksid koos metsa. Seega ei väljunud autost ja ka metsa ei läinud ainult Anton Slepnjov, vaid seda tegi ka Maksim Ovtšinnikov. Tulenevalt eeltoodust on kaitsjate Argo Küünemäe ja Leelo Viili seisukoht, et isegi, kui süüdistatav Maksim Ovtšinnikov autost väljus, ei tähenda see seda, et Maksim Ovtšinnikov koos Anton Slepnjoviga koos metsas pakil järgi käis, ainetu. See, et Maksim Ovtšinnikov käis metsas tualetis, on pelgalt oletus, sest DZ vaid arvas seda, kuid tegemist ei olnud tõsikindla teadmisega.
7. Kuigi maakohus ja apellandid ei ole osutanud

§ 15

lg-le 3, peab kolleegium vajalikuks tulenevalt

§ 331

lg-st 3 analüüsida ka seda, kas DZ kohtueelsel uurimisel antud ütlused on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kuivõrd DZ keeldus kohtumenetluses ütluste andmisest, siis avaldati tema kohtueelses menetluses antud ütlused. Seega ei olnud süüdistatavatel ega kaitsjatel võimalik tunnistajat küsitleda, mistõttu ei tohi kohtulahend tugineda üksnes või valdavas ulatuses tunnistaja DZ ütlustele. Maakohus on küll toetunud DZ ütlustele, kuid ei ole tõdenud, et need ütlused oleks kõige olulisemaks süüstavaks tõendiks. 13.1 Kolleegium leiab, et DZ ütlused ei ole kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega, sest maakohtulahend ei tugine üksnes või valdavas osas DZ kohtueelses menetluses antud ütlustel. Maakohtu otsusest nähtub, et otsus rajaneb lisaks DZ kohtueelsel uurimisel antud ütlustele veel mitmele tõendile. Nii toetavad AM ütlused auto rentimise asjaolusid, tunnistaja AE ütlused kirjeldavad tollikontrollis toimunut ja autost leitud esemete leidmise asjaolusid. Tunnistaja AE ütlusi kinnitavad omakorda läbivaatuse akt ja fototabelid. Lisaks on tõenditeks ekspertiisiakt ja vaatlusprotokollid. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et arvestades DZ ütlusi kinnitavate tõendite kaalu ja paljusust, puudub alus väita, nagu rajaneks Anton Slepnjovi ja Maksim Ovtšinnikovi süüditunnistamine narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemisel

§ 15

lg 3 mõttes "üksnes" või "valdavas ulatuses" DZ kohtueelses menetluses antud ütlustel, seda enam olukorras, kus need ei süüsta otseselt ei Anton Slepnjovi ega Maksim Ovtšinnikovi. Seega ei rikkunud maakohus DZ ütlustele tuginedes

§ 15lg 3 nõudeid.

13.2 Kaitsja Argo Küünemäe poolt märgitu, et DZ oli valmis rõõnama ehk väljendama teiste tegevusi ja väljaütlemisi mitmuses, sest kanepitarvitajana oli ta sedavõrd ehmunud, on ainetu. Tegemist on kaitsja oletusega, sest sellist versiooni ei kinnita ükski tõend. Ühtlasi puudus DZl igasugune vajadus Anton Slepnjovi ja Maksim Ovtšinnikovi tegevusi ja väljaütlemisi väljendada mitmuses ja teha seda olukorras, kui see ei vastaks tõele. Seda enam, kus DZ on märkinud, et rendiauto me võtsime rendile

1. mail Tallinnas (II kd, tl 3) ning tunnistaja AM on kinnitanud, et DZ tuli koos Maksim Ovtšinnikoviga autole järele. Seega on DZ kirjeldanud 10 tegevust mitmuses nagu see tõepoolest ka aset leidis. Ka on DZ märkinud, et
2. mail helistas talle Anton Slepnjov ja küsis, kas saan autoga aidata. Edasi on DZ juba nimeliselt märkinud, et siis Anton ja Maksim Ovtšinnikov juba tegid ettepaneku, et äkki ma rendin siis auto, mulle öeldi, et on vaja võtta mingid asjad Lätist (vt II kd, tl 3). Seega on DZ teinud selgelt vahet, kas väljendada isiku/isikute tegevusi ja väljaütlemisi mitmuses või mitte.
3. Isegi olukorras, kus DZ ütlused on ainukesed selle kohta, et Maksim Ovtšinnikov väljus autost ja koos Anton Slepnjoviga metsa läks, võimaldavad olemasolevad tõendid tõsikindlalt väita, et Maksim Ovtšinnikov koos Anton Slepnjoviga käitlesid narkootilisi ja psühhotroopseid aineid suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust nii nagu süüdistuses kirjeldati. Asjaolu, et kaitsja Argo Küünemäe ei suuda leppida kohtupraktikas toodud seisukohaga (vt RKKKo nr 3-1-1-16-04, p 9) ei tähenda seda, et maakohus ei oleks tohtinud arvestada
4. augusti 2024 vaatlusprotokolli kaudse teabena, mis aitas tuvastada süüdistatava käitumist kuriteosündmuse ajal. Kaitsja sellekohane kriitika jääb tagajärjetuks. Maakohus luges tõendatuks, et sõidukist Škoda Octavia leitud mobiiltelefon Xiaomi Redmi Note 9 Prod kuulus Maksim Ovtšinnikovile ja ta kasutas seda (II kd, tl 61-62). Maksim Ovtšinnikovi telefonist leitu (sõnumid ja fotod), asetab ka tollikontrolli käigus avastatu teistsugusesse konteksti. Mobiiltelefonist leitu viitab üheselt sellele, et süüdistatav Maksim Ovtšinnikov on koos Anton Slepnjoviga olnud seotud narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega, mis jääb küll ajaliselt süüdistuse piiridest väljapoole, kuid mida on võimalik arvestada kaudse teabena, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli süüdistatava käitumine kuriteosündmuse ajal. Selline maakohtu seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga ning maakohus on sellele ka viidanud. Märkimist väärib seegi, et selline ajaline seos ei jää kaugele esitatud süüdistuse ajalisest piirist. Süüdistuse kohaselt toimus käsilolev kuriteosündmus
5. mail 2024, kuid sõnumeid on vahetatud kokaiini ja xanaxi kohta
6. ja
7. mail 2024 ning koordinaate on saadetud
8. ja
9. mail
10. Sellina väike ajaline vahe näitab ilmekalt süsteemsust ja selle kaudu on võimalik luua tervikpilt süüdistatavate kuritegelikust käitumisest läbi ajalise telje, sh süüdistuses märgitud kuupäeval. 14.1 Kolleegiumil ei ole võimalik jaatada ka kaitsja Leelo Viili seisukohta, et tõendite pinnalt ei ole võimalik sedastada, millega Anton Slepnjov ja Maksim Ovtšinnikov metsas tegelesid, isegi kui nõustuda, et Maksim Ovtšinnikov metsas käis. Süüdistatav Anton Slepnjov on andnud ütlusi, et metsast võttis ta kilekoti, mille sees oli kõik see, mis kinnipidamisel leiti. Kolleegium asub seisukohale, et metsas olnud kotist olid teadlikud mõlemad süüdistatavad, sest alles hiljuti on omavahel saadetud numbrikombinatsioone, mis on tuvastatud kui koordinaadid ja sõnumite sisus mainitakse narkootilisi aineid (vt I kd, tl 126, 137). Selline mõlema süüdistatava eelnev käitumine kinnitab üheselt, et Maksim Ovtšinnikov oli teadlik, miks peatuti ja metsa mindi. Seda enam, et temale kuuluvast telefonist Xiaomi Redmi Note 9 Prod leiti hulgaliselt fotosid, mis on iseloomulikud just peidikutele, kuhu tavaliselt aine jäetakse (I kd, tl 118-123). Seega peidikus olevate ainete ära toomine metsast oli Maksim Ovtšinnikovi jaoks tavapärane käitumine. Sellist järeldust kinnitab Maksim Ovtšinnikovi lisa mobiiltelefoni Xiaomi Redmi Note 9 Pro Lätti kaasavõtmise vajadus. Telefoni hoidmine autos tagumise istmerea ees põrandal ja hiljem distantseerides end tollikontrollikäigus leitud mobiiltelefonist, viitab üheselt Maksim Ovtšinnikovi teadlikkusele ebaseaduslikust tegevusest. 14.2 See, et Maksim Ovtšinnikov ehk suhtlusrakenduse Telegram kasutaja Bear suhtles Anton Slepnjoviga, kes kasutas suhtlusrakendust Telegram kasutajanime X on maakohtu poolt veatult tuvastatud. Maakohus on üheselt selle tuvastanud ning viidanud ka konkreetsetele tõenditele, mis sellele viitavad (II kd, tl 61p-62). Seejuures on selline vestlus 11 leitud süüdistatava Anton Slepnjovile kuuluvast mobiiltelefonist iPhone 12 Mini, mis oli tema kinnipidamise käigus ära võetud (I kd, tl 28p) ja mille endale kuuluvust ta on kinnitanud (II kd, tl 10). Ka ei ole süüdistatav kordagi väitnud, et kõrvalistel isikutel olnuks juurdepääs tema digiseadmetele ning andmetele. Seega selline kaitsja kaitseversioon, et Anton Slepnjov ei ole kasutanud kasutajanime X, jääb tagajärjetuks.
11. Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et süüdistatavad tegutsesid grupis (II kd, tl 62p-63) ning ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Kolleegium nõustub maakohtuga, et teoplaan oli varasemalt paika pandud ja koordineeritud ning süüdistatavad tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Kogutud tõendite pinnalt saab nõustuda järeldusega, et süüdistatavad olid süüks arvatud teo ajal niisuguses kontaktis, mis ei saanud olla juhuslik, nagu väidavad apellandid. Siinkohal ei ole nõutav, et isikute panus või roll oleks võrdne. Maakohtu poolt tuvastatud süüdistatavate omavaheline kontakt oli selline, mis viitab nendepoolsele kooskõlastatud tegevusele. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et süüdistatavate teod oleks ajendatud erinevatest põhjustest ja nad oleksid tegutsenud üksteisest sõltumatult ehk eraldi. Mitte ühegi süüdistatava seotus teo toimepanemisega ei olnud abstraktne. 15.1 Apellandid jätavad tähelepanuta, et narkootilise aine kaastäideviimise omistamisel tuleb lähtuda asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest, hinnates tõendeid kogumis ja süüdistatavate käitumist ka konkludentselt. Kui lisaks ajalis-ruumilisele lähedusele on süüdistatava vastu kaastäideviimise tuvastamiseks ka teisi tõendeid, ei saa neid isiku käitumisele õiguslikku hinnangut andes eirata (vt RKKKo nr 3-1-1-4-14, p 13). Tulenevalt maakohtu poolt tuvastatust ei ole võimalik kolleegiumil asuda seisukohale, et süüdistatav Maksim Ovtšinnikov ei teadnud sõidukis olnud narkootilisetest ja psühhotroopsetest ainetest midagi. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tuvastatu annab aluse asuda seisukohale, et süüdistatav Maksim Ovtšinnikov käitles sõidukis olnud narkootilisi ja psühhotroopseid aineid koos Anton Slepnjoviga. Maakohtu siseveendumuse kujunemine on selge ja veenev ning apellatsioonides ei ole viidatud tõenditele, mis maakohtu järeldused kummutaks. 15.2 Maakohtuga saab nõustuda, et süüdistatav Maksim Ovtšinnikov soovis enda teopanust näha just osana ühisest tegutsemisest. Kaitsja Leelo Viil ei arvesta kehtivat kohtupraktikat, mille kohaselt ei ole vajalik see, et süüdistatavad lepiksid sõnaselgelt kokku narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ühise käitlemise ning see peaks olema mingil moel fikseeritud (kõned, sõnumid vms). Seega fikseeritud ja talletatud suhtluse sisu puudumine ei saa eraldivõetult olla süüdistatavate suhtes ei süüstavaks ega ka õigustavaks tõendiks, vaid seda hinnatakse koos teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Midagi kummastavat ei ole selles, kui süüdistatavad on saavutanud omavahelise kokkuleppe ka näiteks vaikimisi ning konkludentsete tegudega. 15.3 Menetletaval juhul ei ole võimalik asuda seisukohale, et Maksim Ovtšinnikov oli pelgalt passiivne kaasreisija, kes läks sõpradega Lätti puhkama. Sellise kaitseversiooni on maakohus veenvalt kummutanud (II kd, tl 61). Ka ei ole võimalik kogutud tõendite pinnalt jaatada, et Maksim Ovtšinnikov oli lihtsalt teadlik narkootiliste ja psühhotroopsete ainete olemasolust metsas ja hiljem autos, kuid tal puudus igasugune muu puutumus autost leitud ainetega. Nõustuda saab apellandi üldise tõdemusega, et üksnes autos viibimine koos kuritegu toime paneva isikuga ei tee teist isikut veel kuriteo täideviijaks või osavõtjaks. Samas jätab apellant Leelo Viil tähelepanuta, et igal üksikjuhul tuleb hinnata asjas kogutud tõendeid kogumis, nii nagu maakohus on seda teinud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et Maksim 12 Ovtšinnikov ei viibinud juhuslikult autos, vaid osales narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemisel KarS § 184 tähenduses ja tegi seda koos kaassüüdistatava Anton Slepnjoviga. 15.4 Maakohtuga tuleb nõustuda, et hinnates kaudseid tõendeid kogumis, st sõiduauto rentimine ja tasumine selle rentimise eest Maksim Ovtšinnikov poolt, autost väljumine ja metsa minek koos Anton Slepnjoviga ning Maksim Ovtšinnikovile kuuluva mobiiltelefoni (mida on varasemalt kasutatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemiseks) leidmine rendiautost, mis olid tagumise istmerea ees põrandal, kus oli ka seljakott, milles narkootilised ja psühhotroopsed ained, on süüdistusversioon tõendatud. Kolleegium saab üheselt asuda seisukohale, et Maksim Ovtšinnikovi ja Anton Slepnjovi käitumine ja konkludentsed teod kinnitavad, et neil oli süüdistuses märgitud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemiseks kokkulepe. Kolleegiumil ei ole võimalik jaatada, et kõik on pelgalt kokkusattumus ja vaid Anton Slepnjovi tegevuse tulemus, sest see ületab kolleegiumi hinnangul usutava juhuslikkuse määra.
12. Vastuseks kaitsjate Argo Küünemäe ja Leelo Viili apellatsioonide etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatava Anton Slepnjovi kohtueelses menetluses antud ütlustega, et ta pani teo toime üksinda, märgib kolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Maakohus on oma otsuses analüüsinud ütlusi tervikuna, hinnanud, kas ütlustes on lahknevusi tunnistajate ütlustega, või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad, kas riimuvate tõendite kogum suurendab kajastatava asjaolu tõenäosust, mistõttu ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. 16.1 Kaitsjad jätavad tähelepanuta ka selle, et maakohus luges süüdistatava Anton Slepnjovi ütlused osaliselt ebausaldusväärseks, mis puudutab, et ta käis üksinda metsas narkootilisi aineid toomas. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta ei pea süüdistatava ütlusi osaliselt usaldusväärseks. Seega ei ole asjakohased apellantide etteheited, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse süüdistatava Anton Slepnjovi ütlusi tervikuna. Selle kohta, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatava Anton Slepnjovi ütlused osaliselt ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonides esitatud ei ole. Märkimist väärib seegi, et Anton Slepnjovi ütlused, et aineid käitles üksi ja teised isikud ei oma puutumust leitud ainetega, ei ole tegelikkuses ka eluliselt usutavad ega loogilised. Seda enam olukorras, kus alles hiljuti on vahetatud omavahel sõnumeid ja koordinaate ning edastatud foto, mis on seostatav peidikuga ja narkootiliste ainetega (vt nt I kd, tl 141).
13. Kaitsja Leelo Viili arutlused selles kohta, miks ei ole süüdistatav Maksim Ovtšinnikov toime pannud kuritegu, ning esitatud omapoolsed arutlused (oletused) selle kohta, jäävad tagajärjetuks, sest konkreetsetele tõenditele, mis kummutaksid maakohtu poolt tuvastatu, kaitsja apellatsioonis viidanud ei ole. Tagajärjetuks jäävad ka kaitsja oletused Maksim Ovtšinnikovilt leitud 2000 euro sularaha kohta, sest mingeid ütluseid süüdistatav sularaha päritolu kohta andnud ei ole. Tõepoolest nähtub Maksu- ja Tolliameti andmetest, et Maksim Ovtšinnikov on saanud tulu 2023 aastal kogusummas 9124 eurot ja 2024 aastal 2432 eurot (I kd, tl 155), kuid see ei tõenda, et leitud 2000 eurot sularaha on võetud välja tema arveldusarvelt. Selle kohta, et Maksim Ovtšinnikov on võtnud välja 2000 eurot sularaha puuduvad igasugused tõendid. Pigem kinnitavad tema enda telefonist leitud fotod (I kd, tl 9899, 104-105), et tegemist on sularahaga, mis on saadud ebaseadusliku tegevuse tulemusel.
14. Võttes arvesse kõike eeltoodut, leiab kolleegium, et süüdistatavate Maksim Ovtšinnikovi ja Anton Slepnjovi käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ning kuna kolleegium nõustus maakohtuga, siis ei ole võimalik süüdistatavat Maksim Ovtšinnikovi 13 õigeks mõista temale inkrimineeritud kuriteos ja Anton Slepnjov teo ümberkvalifitseerimine KarS § 184 lg 1 järgi.
15. Apellandid nõuavad sisuliselt seda, et maakohtu otsus peaks olema motiveeritud selliselt, et seal olevatele kohtu järeldustele puuduks võimalus esitada vastuväiteid ning otsus oleks ümberlükkamatu. Maakohtu otsus ei tugine oletustele, vaid on kooskõlas üldiste loogikareeglite ning ka kriminoloogiliste seaduspäradega ning maakohtu poolt on jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olev sündmus leidis aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendikogumist. Selline maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikaga (vt RKKKo nr 1-20-1301, p 20).
16. Kaitsjate apellatsioonides taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja

§ 7

lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatavate kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka

§ 7lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus.

Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

1. Karistusega seonduvalt peab kolleegium esmalt vajalikuks osundada, et süüdistatavatele mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti seadust. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11, nr 3-1-1-52-13, p 19). 21.
2. Kaitsja Leelo Viil asub seisukohale, et Maksim Ovtšinnikovile mõistetud karistus on liiga range, kuid mingeid sisulisi argumente karistuse osas ei esita. Kaitsja Argo Küünemäe leiab, et süüdistatava Anton Slepnjovi teo ümberkvalifitseerimisel tuleks süüdistatavale mõista kergem karistus ehk 1 aastane reaalne vangistus. Samas taotlust mõistetud karistuse individualiseerimiseks esitatud ei ole, kuid apellatsiooni põhiosas on märgitud, et kohaldada tuleks karistusest tingimisi vabastamist. 21.2 Kuivõrd kolleegium ei nõustunud süüdistatava Anton Slepnjovi teo ümberkvalifitseerimisega KarS § 184 lg 1 järgi, siis ei kuulu rahuldamisele ka kaitsja taotlus karistuse kergendamiseks. KarS § 184 lg 2 p 1 sanktsiooni keskmine määr on 9 aastat vangistust. Maakohus ei ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendanud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus on mõistnud Maksim 14 Ovtšinnikov ja Anton Slepnjov vangistuse 3 aastat, mis on sanktsiooni alammääras. Nii on maakohus arvestanud Anton Slepnjovi puhul karistust kergendavat asjaolu ning raskendavate asjaolude puudumist. Maksim Ovtšinnikovi puhul karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, konkreetse süüdlase teopanust, süüdlaste iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Maakohus ei ole jätnud tähelepanuta asjaolu, et süüdistatavad on varasemalt kriminaalkorras karistamata. Kolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega.
3. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt RKKKo nr 3-1-1-99-06, viimati nr 1-23-52, p 23). 22.1 Kolleegium leiab üksmeelselt, et süüdistatava kaitsja Argo Küünemäe apellatsioonis toodud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega KarS § 73 või 74 sätete kohaldamiseks. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama valguses ei olnud maakohus kohustatud põhistama, miks ta süüdistatava mõistetud vangistusest vabastamata jätab (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06, p-d 16-17), on maakohus siiski seda teinud (II kd, 64-64p). 22.2 Maakohus on õigustatult leidnud, et käesolevas asjas puuduvad alused kohaldada karistusest tingimisi vabastamist. Apellatsioonis puuduvad veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed on määravad karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuriteoga ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine saab toimuda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Kolleegium märgib, et kõnealuses asjas puuduvad märkimisväärsed erisused nii süüteo toimepanemise asjaoludes või süüdlase isikus, mis teeks karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Süüdistatava vanus ei ole selline märkimisväärne eripära, mis tingiks automaatselt karistusest tingimisi vabastamise. Seejuures on maakohus võtnud arvesse, et tegemist on noorte isikutega (II kd, tl 64p). Ainuüksi see, et süüdistatav on varem karistamata, ei anna alust kohaldada karistusest tingimisi vabastamist. Kui isiku süü, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada.
4. Kaitsjate apellatsioonides ei ole KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeerimist puudutavas osas mingeid argumente esitatud, kuid ka siin peab ringkonnakohus vajalikus märkida, et konfiskeerimise kohaldamise osas KarS § 832 lg 1 alusel kolleegium rikkumisi ei tuvastanud.
5. Kaitsja Argo Küünemäe leiab, et põhjendamatu on süüdistatava Anton Slepnjovi vara, s.o asitõendite mobiiltelefonide Redmi Note 9 Pro ja Redmi konfiskeerimine ja hävitamine. 24.1 Süüdistatav Anton Slepnjov esitas kirjaliku seisukoha, mille kohaselt ei nõustu kaitsja apellatsioonis tooduga, et mobiiltelefonid Redmi Note 9 Pro ja Redmi kuulusid temale, vaid temale kuulus IPhone 15 must, mida soovib tagasi, aga seda kaitsja apellatsioonis ei maininud. Kaitsja märgib kirjalikus seisukohas, et tegelikkuses kuuluvad süüdistatavale 15 Anton Slepnjovile mobiiltelefonid IPhone 15 ja 12 Mini, mille tagastamist süüdistatav kaebusega taotleb. 24.2 Kolleegium märkis juba eelnevalt otsuse p 10.1, et apellandiks on kaitsja Argo Küünemäe, mitte süüdistatav Anton Slepnjov. Apellatsioonis vaidlustas kaitsja asitõendite mobiiltelefonide Redmi Note 9 Pro ja Redmi suhtes võetavaid meetmeid, kuid nüüd seisukohtades soovib kaitsja vaidlustada konfiskeerimise kohaldamist KarS § 83 2 lg 1 alusel mobiiltelefonide IPhone 15 ja 12 Mini suhtes. Kolleegium ei saa nõustuda, et tegemist oleks üksnes eksimusega mobiiltelefonide nimedes.

§ 3211

lg 1 kohaselt on apellatsiooni muutmine ja täiendamine, sh laiendamine selle kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgu ei kaevatud lubatud juhul, kui see toimub apellatsioonitähtaja lõpuni. Harju Maakohtu otsuse tõlke sai Anton Slepnjov kätte

1. veebruaril 2025 (KIS andmed), seega oli apellatsiooni muutmine ja täiendamine, sh laiendamine lubatud kuni
2. märtsini
3. Käsiloleval juhul ei tule kohaldamisele ka

§ 3211

lg 2 säte, sest tegemist ei ole õiguse tõlgendamisega, vastuväitena teiste apellantide väidetele ja tegemist ei ole ka uute asjaoludega, mis oleks saanud apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja lõppu. Selline apellatsiooni muutmine apellandi poolt on toimunud pärast apellatsiooni tähtaja lõppu ning ilmselgelt ei ole kooskõlas

§ 331

lg 11 p 2 mõttega, mistõttu jätab kolleegium selle apellandi muudetud seisukoha tähelepanuta ja vastab kaitsja apellatsioonis tõstatud küsimusele asitõendite mobiiltelefonide Redmi Note 9 Pro ja Redmi kohta. 24.3 Maakohtu istungil kohtuvaidluste käigus esitas prokurör ka oma seisukoha kuidas toimida asitõenditega. Maakohtu istungil ei ole süüdistatav Anton Slepnjov ega tema kaitsja esitanud omapoolseid seisukohti asitõenditega seoses ega taotlenud asitõendite tagastamist. Vastuväide esitati vaid Anton Slepnjovi mobiiltelefonide IPhone 15 ja 12 Mini ning sularaha 125 euro laiendatud konfiskeerimise kohta. Kohtuotsusega asitõendite suhtes rakendatavate meetmete kohaldamise õiguslik alus tuleneb

§ 126

lg-st 3.

§ 126

lg 3 p 2 näeb ette, et muu asitõend tagastatakse menetleja määruse või kohtuotsusega omanikule või seaduslikule valdajale. Kui sellise kaubandusliku väärtusega asitõendi omanikku või seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud, antakse asitõend riigi omandisse

§ 126

lg 3 p 3 alusel või

§ 126

lg 3 p 4 alusel väärtusetu asi, piraatkaup ja võltsitud kaup hävitatakse või seaduses sätestatud juhul töötatakse ümber. 24.4 Otsustades

§ 306

lg 1 p 13 kohaselt, kuidas toimida asitõenditega, peab kohus tuginema konkreetsele seaduslikule alusele ja otsustus peab olema õiguslikult ning faktiliselt põhistatud (RKKKo nr 3-1-1-51-13, p 8). AÕS § 34 lg 2 sätestab, et valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. AÕS § 35 lg 3 kohaselt loetakse valdus ka heauskseks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. See tähendab muu hulgas seda, et iga isik, kelle valdusest menetleja mingi asja asitõendina ära võtab, tuleb lugeda selle asja seaduslikuks valdajaks seni, kuni seaduses sätestatud korras ei ole tuvastatud, et isiku valdus on ebaseaduslik. AÕS § 34 lg-st 2 ja § 35 lg-st 3 tulenev valduse seaduslikkuse presumptsioon annab materiaalõigusliku aluse tagastada asi

§ 126lg 3 p 2 korras isikule, kellelt menetleja selle asitõendina ära võttis.

Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-35-12 väljendatud seisukohaga. 24.5 Kaitsja Argo Küünemäe jätab tähelepanuta aga selle, et käsilolevas asjas isik ehk süüdistatav Anton Slepnjov, kellelt menetleja asja asitõendina ära võttis, ei ole selle asja omanik ega seaduslik valdaja, sest süüdistatava kasutuses olnud sõiduauto läbivaatuse akti 16 kohaselt leiti kaks nutitelefoni Redmi, mida keegi autos olijatest omaks ei tunnistanud (I kd, tl 28). Seejuures on süüdistatav Anton Slepnjov andnud ütlusi, et temal oli kaks IPhone, tema omad Redmi telefonid ei ole, ta ei tea kelle omad need on. Ta ei tea kuidas need autosse said (II kd, tl 10). Seega tunnistas süüdistatav, et tal pole nendele asjadele ehk mobiiltelefonidele Redmi Note 9 Pro ja Redmi õigust ning asja seaduslik valdaja on keegi teine isik. Maakohus tuvastas üheselt, et mobiiltelefon Redmi Note 9 Pro kuulus süüdistatavale Maksim Ovtšinnikovile. Kokkuvõtvalt jääb ka selles osas maakohtu otsus muutmata, sest Anton Slepnjov ei ole nende asjade omanik või seaduslik valdaja. 25. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

Apellatsioonimenetluse kulu on Anton Slepnjovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Anton Slepnjovi kaitsja Argo Küünemäe esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsuse analüüsiks 60 minutit ja apellatsiooni koostamiseks 90 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 216 eurot, millele lisandub käibemaks 47,52 eurot, kokku summas 263,52 eurot. Kolleegium nõustub taotlusega, seega määrab kolleegium Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid tasu ja kulude suurusena kindlaks 263,52 eurot.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Anton Slepnjovi suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 25.1 Apellatsioonimenetluse kulu on Maksim Ovtšinnikovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Maksim Ovtšinnikovi kaitsja Leelo Viil esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsuse analüüsiks 50 minutit ja apellatsiooni koostamiseks 180 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 276 eurot, millele lisandub käibemaks 60,72 eurot, kokku summas 336,72 eurot. Kolleegium nõustub taotlusega, seega määrab kolleegium Vanalinna Advokaadibüroole tasu ja kulude suurusena kindlaks 336,72 eurot.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Maksim Ovtšinnikovi suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 26. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 18.

detsembri 2024. a otsuse muutmata. Kaitsjate apellatsioonid jäävad rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 17