lg 3); ta ületas kiirust vähemalt 42 km/h võrra – mõõdetud kiirus oli 95 ± 3 km/h alas, kus lubatud on 50 km/h (
lg 1 p 2); Mootorsõidukis leidus kiirusmõõteseadmeid avastada või häirida võimaldav seade (
Tuvastatud rikkumiste eest kvalifitseeriti M. Tiitto tegevus järgmistena:
lg 2 (alkoholijoobes juhtimine),
lg 3 (kiiruse ületamine),
kasutamine, mis võimaldab tuvastada või häirida 2. M. Tiittole määrati kohtuvälise menetleja otsusega järgmised karistused ja tehti muud menetlusotsustused: Rahatrahv 200 trahviühikut ehk 800 eurot (KarS § 63 lg 1,
lg 2 järgi); Lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks (
lg 3 p 1 järgi); Menetluskulude (infotehnoloogiaekspertiis) hüvitamise kohustus summas 930 eurot (VTMS § 74 lg 1 p 15 järgi);
3. 03.01.2025 esitas M. Tiitto Harju Maakohtule kaebuse, milles palus kohtuvälise menetleja otsus osaliselt tühistada. Ta väitis, et ei olnud teadlik sõidukis antiradari olemasolust ega kasutanud seda. Tegemist oli rendisõidukiga, mille omanikuks on X AS. Seetõttu leidis ta, et tema karistamine
Muus osas tunnistas rikkumist aga palus vähendada rahatrahvi suurust; jätta kohaldamata lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine; jätta ekspertiisikulud riigi kanda. Kohtuistungil jäi M. Tiitto koos oma kaitsjaga esitatud kaebuse juurde.
Liiklusseaduse (
) § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõiduki, trammi või maastikusõiduki juhi veres olla alkoholi 0,20 mg/g või rohkem ega väljahingatavas õhus 0,10 mg/l või rohkem. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest (tl 10) nähtub, et M. Tiitto kõrvaldati 30.08.2024 kell 16:10 sõiduki Mercedes Benz AMG GLE 53 4M (reg. XXX) juhtimiselt
lg 2 p 2 alusel, kuna esines kahtlus, et tema veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära.Tõendusliku alkomeetri väljatrüki (tl 11) järgi kasutati 30.08.2024 kell 15:58–16:09 tema seisundi tuvastamiseks Dräger Alcotest 9510 EE seadet, mis oli nõuetekohaselt taadeldud (tl 13) ning mille mõõtmise teostas pädev isik (tl 17).Tõenduslikud näidud olid vastavalt 0,47 mg/l ja 0,44 mg/l, mõõteseaduse kohaselt arvestatava laiendmääramatusega ±0,05 mg/l. Menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemuseks 0,39 mg/l alkoholi väljahingatavas õhus. Tulemused on mõõteseaduse § 5 lg 1 tähenduses usaldusväärsed – mõõtja oli pädev, kasutati taadeldud seadet ning järgiti nõuetekohast mõõtemetoodikat. Seega on tõendatud, et M. Tiitto väljahingatavas õhus oli alkoholi vähemalt 0,39 mg/l, mis ületab oluliselt
6. Arvestades tuvastatud alkoholisisaldust (0,39 mg/l), pidi M. Tiitto kohtu hinnangul aru saama, et ta viibib juhile keelatud seisundis – nii oma enesetunde kui ka varasema alkoholi tarbimise põhjal. Tegemist ei ole jääknähtudega, kus alkoholisisaldus jääks piirnormi lähedale (nt 0,10–0,15 mg/l), mille puhul isikul võib olla raskusi oma seisundi hindamisega. M. Tiitto selgitas, et tarbis alkoholi eelmisel õhtul ja hindas oma seisundit rooli istudes valesti. Ta viitas asjaolule, et Soomes, kus ta elab ja töötab, on teatud määral alkoholi tarvitamine enne juhtimist lubatud. Sellest hoolimata ei võtnud ta tarvitusele täiendavaid meetmeid, et veenduda, kas Eestis on juhtimine tema seisundis lubatud. Kohus märgib, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest (KarS § 17 lg 3) ning leiab, et M. Tiitto asus mootorsõidukit juhtima vähemalt otsese tahtlusega, olles teadlik, et tema tegu on õigusvastane. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. 7.
lg 2 kohaselt on karistatav mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kelle väljahingatavas õhus on alkoholi 0,25–0,74 mg/l. Tuvastatud alkoholisisaldus (0,39 mg/l) jääb nimetatud vahemikku. Seega on tõendatud, et M. Tiitto rikkus
lg 3 sätestatud keeldu ning pani toime väärteo
lg 2 tähenduses.
M. Tiittole heidetakse ette, et ta juhtis 30.08.2024 kell 15:43 Tallinnas Ranna tee 1 (Tuule tee ja Merivälja tee vahel) suunaga Merivälja tee poole sõidukit Mercedes Benz AMG GLE 53 4M (reg. XXX) kiirusega 95 ±3 km/h, ületades lubatud 50 km/h piiri vähemalt 42 km/h võrra. Seeläbi rikkus ta
lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime väärteo
Cam4 kasutamise protokoll (tl 14); Mõõteseadme salvestusandmed (tl 15); Videosalvestis (ID 016241), kus fikseeritud mõõtmine toimus tagant lähenedes 186,80 m kauguselt; Mõõtmist teostas pädev isik E. V., kasutades nõuetekohaselt taadeldud mõõtevahendit (LaserCam4 nr LE1149), mille taatlustunnistus (TTRS-24/00141) kehtis rikkumise toimumise ajal. Vastavalt VV määrusele nr 78 ja 3 4-25-43 määrusele nr 65, vastas mõõtmine kõigile nõuetele ning mõõtetulemus on usaldusväärne ja jälgitav Mõõteseaduse § 5 lg 1 tähenduses. 9. M. Tiitto tunnistas kiiruseületamist, selgitades, et see toimus tahtmatult – tema sõnul on tegemist võimsa autoga, mille puhul „natuke gaasi vajutades kiirus hüppab“. Kohus ei pea seda selgitust usaldusväärseks, kuivõrd tegemist oli talle varasemast tuttava sõidukiga, ta oli seda enda sõnul kasutanud juba pikemat aega ning järelikult mootori võimsus ei saanud olla ootamatu. Kohus leiab, et Tiitto ületas kiirust kavatsetult. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega on tõendatud, et M. Tiitto pani toime
lg 3 sätestatud väärteo.
M. Tiittole heidetakse ette ka seda, et tema juhtis 30.08.2024 mootorsõidukit, milles asus kiirusmõõteseadet avastav või selle tööd häirida võimaldav seade.
Karistatav ei ole mitte seadmete „paigaldamine ja aktiivne kasutamine“, vaid pelgalt seadmete sõidukis olemise „võimaldamine“ oma eesmärgipärase tegevuse raames — politsei kiirusmõõteseadme avastamise eesmärgil. Sama järeldusele on jõudnud Riigikohus oma 07.04.2014 otsuses nr 3-1-1-22-14, punktis 12.1, tuues välja, et
lg 8 kohaselt ei tohi mootorsõidukis ega selle haagises olla seadmeid, mis võimaldavad 5 4-25-43 avastada liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet või häirida selle tööd. Keelu eiramise eest sätestatakse vastutus
. Edasi asub kriminaalkolleegium
lg 8 ja § 228 grammatilise tõlgendamise põhjal seisukohale, et neis sätestatud sõna „võimaldav“ viitab seadme potentsiaalile, mitte selle aktiivsusele. See tähendab, et
kohase koosseisu täitmiseks ei pea kiirusemõõteseadet avastama või selle tööd häirima võimaldav seade olema sõiduki liikumise ajal sisse lülitatud. Piisab sellest, et sõidukis oleva seadmega on põhimõtteliselt võimalik kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida. Vastasel juhul võimaldaks regulatsioon vastutusest pääseda neil juhtidel, kes suudaksid enne politsei poolt antiradari sõidukis avastamist seadme välja lülitada, kuna politseil puuduks igasugune võimalus tõendada, et seade sõidu ajal töötas (eeldusel, et politseil ei ole kasutuses radaridetektori detektorit). Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et M. Tiitto käitumises on olemas
sätestatud väärteo objektiivne koosseis, kuna ta hoidis sõidukis seadet, mis võimaldab avastada liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet või häirida selle tööd. 19. Vaatamata sellele, et M. Tiitto ise eitas teadlikkust sõidukis asuva kiirusemõõteseadet avastava seadme olemasolust, loeb kohus uuritud tõendite pinnalt siiski tuvastatuks vastupidise. Kohus ei pea M. Tiitto ütlusi selles osas usaldusväärseteks. Esiteks eitas M. Tiitto ülekuulamisel, et sõiduk oleks kuidagi kiirusemõõteseadmete läheduses olles sellest märku andnud või piiksuma hakanud samal ajal (24.03.2025 kohtuistungi protokoll lk 5). Samas tuvastati uurimise käigus, et sõiduk andis helisignaaliga märku, kui kiirusemõõteseade oli suunatud sõiduki esiosa poole (vt p 14). M. Tiitto selgitas samuti, et roolisambal olnud magnetit pidas ta suvaliseks magnetiks, kuhu saab näiteks telefoni riputada. Kohus ei pea seda väidet usaldusväärseks, kuna magnet asus roolisamba küljes juhist paremal, ning kui telefon sinna kinnitada, oleks see juhi vaates ebamugav ja ebapraktiline, kuna telefoni ekraani ei oleks võimalik üldse näha. Lisaks ei olnud M. Tiitto enda telefon sel hetkel, kui sõiduk peatati, selle magneti küljes (vt video). Samuti oli sündmuskohal tehtud videosalvestusest nähtav, et sõiduki salongis oli telefoni jaoks muid ja palju mugavamaid hoiukohti. Teiseks väitis M. Tiitto, et kui ta oleks teadnud sellise seadme olemasolust oma sõidukis, ei oleks ta ju samal päeval politseile kiirusületamise eest vahele jäänud. Kohus ei pea ka seda väidet asjakohaseks, kuna kiiruskaamera salvestiselt ja videolt on näha, et sõiduki kiirust mõõdeti M. Tiitto sõiduki tagant, st ajal, kui M. Tiitto oli juba politseiautost möödunud. Ekspertiisiakti järgi asus kiirusemõõteseadet avastav andur sõiduki esiosas (just see andur andis märku). Järelikult ei andnud sõiduki seade M. Tiittole kiirusemõõteseadme kohta, mis tema sõiduki kiirust tagantvaates mõõtis, häiret. Lisaks esitas kaitsja väite, et sõiduki käivitamisel tekkivad ja kiirusemõõteseadme avastamisega seotud piiksuvad helid võisid olla segiajatavad muude sõiduki käivitamisega tekkivate helidega. Kohus ei pea ka seda väidet asjakohaseks, kuna antiradari poolt tekitatud piiksud ei sobinud sõiduki eksklusiivse interjööri ega funktsionaalsusega ning olid „võõrad“ ning pigem ebameeldiva tooniga helid, mida ei saanud segi ajada sõiduki loomulike helidega. Seetõttu leiab kohus, et M. Tiitto pani väärteo toime vähemalt otsese tahtlusega, st ta teadis, et paneb õigusrikkumise toime ja möönis seda. Teo õigusvastasust või süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega on tõendamist leidnud, et M. Tiitto rikkus
lg 8 sätestatud keeldu ja pani toime
KARISTUS 21.
lg 2 sätestab karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni.
lg 3 p 1 järgi on võimalik kohaldada ka lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise näol, ulatudes kolmest kuni kaheteistkümne kuuni.
lg 3 sätestab, et karistuseks on rahatrahv kuni 200 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni.
S § 63 lg 1 kohaselt
lg 2 järgi rahatrahviga 200 6 4-25-43 trahviühikut, mis on 800 eurot, ja
S § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse määramisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Isikule määratud karistuse põhjendatust hinnates võtab kohus arvesse, et toime pandi kolm erinevat liiklusalast rikkumist. Seoses
lg 2 rikkumisega mõjutab süü suurust alkoholisisalduse määr, mis praegusel juhul on keskmise määraga (0,39 mg/l) võrreldes
Potentsiaalne oht nii enda kui ka täiesti asjassepuutumatute isikute elule, tervisele ja varale oli suur, arvestades kellaaja (15:43) ja koha (Tallinn) liiklustihedust. Näiteks oli videost nähtuvalt sel ajal teel liikumas ka jalgrattur, mis tõstis riski.
lg 3 puhul mõjutab süü suurust ületatud kiiruse ulatus (mitte vähem kui 42 km/h). Samas tuleb arvestada, et kiiruseületamine toimus lühikest aega, mistõttu ei saanud süüdistatav objektiivselt sõita sama kiirusel pika distantsi sama liiklustihedusega teel. Seega oli tegemist pigem hetkese kiirendamisega.
rikkumise puhul mõjutab süü suurust asjaolu, et sõidukis oli ekspertiisiakti järgi kaks erinevat seadet, millega oli võimalik avastada erinevatel põhimõtetel töötavaid politsei kiirusemõõteseadmeid. Kuna tegemist on kolme erineva rikkumisega, saab M. Tiitto süü suurust hinnata keskmisest suuremaks. Isik on avaldanud kahetsust, ning kohus peab seda arvestama kergendava asjaoluna. Karistusregistri andmetel ei ole M. Tiittol kehtivaid ega arhiveeritud karistusi (tl 60). Seetõttu leiab kohus, et rahatrahvi määramine, kui kergeim karistusliik, täidab oma eripreventiivset eesmärki ning M. Tiitto tuleb karistada KarS § 63 lg 1 kohaselt
lg 2 järgi sanktsioonimäära keskmisest suurema rahatrahviga 200 trahviühikut, mis võrdub 800 euroga. Kuna väärteod pandi toime 2024 aastal, siis tuleb KarS § 5 lg 2 alusel kohaldada ka käesoleval juhul M. Tiitto suhtes 2024 kehtinud trahvimäärasid. 23. Seoses
Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Tiitto on teinud järeldused ning hoidub edaspidi õigusrikkumistest. MENETLUSKULUD 24. VTMS § 74 lg 1 p 15 alusel mõisteti Mikk Tiitolt välja menetluskulud summas 930 eurot, mis koosnevad EKEI poolt läbiviidud infotehnoloogiaekspertiisi kulust (tl 23). Kaitsja esitas väite, et selle menetluskulu väljamõistmine M. Tiittolt ei ole põhjendatud, sest ekspertiisi määramine ei olnud vajalik ega kohustuslik. Kohtuvälise menetleja esindaja 7 4-25-43 vaidles sellele vastu, märkides, et sündmuskohal ei olnud politseiametnikul võimalik kõiki tõendamiseseme seisukohalt olulisi asjaolusid tuvastada ja kontrollida, mistõttu suunati sõiduk ekspertiisi. Kohus nõustub kaitsjaga, et ekspertiisi määramine sellises olukorras ei olnud vajalik. Nimelt on Riigikohus märkinud, et
objektiivse koosseisu kindlakstegemiseks ei ole tingimata vajalik teha ekspertiisi. Väärteomenetluse seadustik, tuginedes tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse seadustikule, ei näe ette asjaolusid, mille tuvastamine oleks võimalik ainult eksperdiarvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav ainult juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mida on usaldusväärselt võimalik teha üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis vajalik olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 31-1-35-06, p 7.5). Olukorras, kus antiradari vaatluse käigus on tuvastatav seadme mark ja mudel, võib ka seadme kasutusjuhendi olemasolu pidada piisavaks tõendiks seadme otstarbe ja töömehhanismi tuvastamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-2214 p 10.2). Seega, isegi kui sündmuskohal ei olnud kõiki antiradari leidmise ja tuvastamisega seotud asjaolusid võimalik tuvastada, oleks seda saanud teha näiteks asjatundja juuresolekul. Sisuliselt teostas ekspert infotehnoloogiaekspertiisi käigus sõidukilt eemaldatud seadmete „vaatluse“, kus ta kirjeldas seadmete tööd ja lisas juurde seadmete inglisekeelse manuaali. Mingeid õiguslikke eriteadmisi, mis oleksid eksperdile eeldatavad, ta ei kohaldanud, ning seetõttu oleks sama tulemuse saavutamiseks saanud kasutada ka asjatundjat ja sõiduki margiesindust, nagu seda ka tehti seadmete eemaldamise käigus, ning korraldada uurimiseksperiment. Järelikult ei tinginud ka M. Tiitto enda käitumine ega tõendamiseseme tuvastamise vajadus ekspertiisi käitumist. Seega ei ole põhjendatud ka ekspertiisi käigus tekkinud menetluskulu summas 930 eurot väljamõistmine M. Tiittolt, ning see jääb kohtuvälise menetleja enda kanda. KONFISKEERIMINE 25.
lg 5 sätestab, et kohtuväline menetleja või kohus konfiskeerib
§-des 215 ja 228 sätestatud väärteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud eseme. M. Tiitto on toime pannud
sätestatud teo ning väärteomenetluses on ära võetud kiirusmõõteseadet avastada võimaldav seade Genevo PRO (tähistus 24E-1A00012A) ja AL Priority (tähistus 24E-I400012B) komplektid ja magnet (tähistus 24E-[400012A4). Seega on konfiskeerimise otsustamine olnud
Kohtu hinnangul võimaldab VTMS § 206 lg 3 alusel kehtestatud 30. juuli 2004 Vabariigi Valitsuse määrus nr 263 konfiskeeritud ja riigi omandisse antud kiirusmõõteseadet avastada võimaldav seadmed koos lisadega anda õppematerjaliks PPA Põhja prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalitusele. /allkirjastatud digitaalselt/ 8 4-25-43 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.