← Eesti

4-20-2762/20

Obsah (4)§ 279§ 68§ 66§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. oktoober 2020. a, Tallinn Väärteoasja number 4-20-2762 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Meelika Aava, Urmas

§ 279

lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemises Apellatsiooni esitaja Menetlusalune isik X.C (ik XXX ; epost xxx) kaitsja Marko Jaani (xxx), apellatsioon Kirjalik menetlus Asja läbivaatamise viis RESOLUTSIOON

  1. Harju Maakohtu
  2. augusti
  3. a otsus tühistada osas, millega maakohus tunnistas X.C süüdi relvaseaduse § 89¹ lg 1 järgi ja mõistis karistuseks rahatrahvi 150 trahviühikut s.o 600 eurot.
  4. Lõpetada X.C suhtes väärteomenetlus relvaseaduse § 89¹ lg 1 kvalifitseeritud süüteos VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
  5. Kokku mõista X.C-le rahatrahv 150 trahviühikut s.o 600 eurot. 4.

§ 68

lg 2 alusel arvata kinnipidamise aeg 17.06.2020 kuni 19.06.2020 s.o 20 trahviühikut karistusaja hulka. Kandmisele kuulub kokku rahatrahv 130 trahviühikut s.o 520 eurot. 5.

§ 66lg 2 alusel määrata rahatrahvi tasumine ositi.

Kohustada X.C-d tasuma rahatrahvi summa osade kaupa 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest kohustusega tasuda igakuiselt vähemalt 43,33 eurot.

  1. Hüvitada X.C-le VTMS § 23 alusel tekkinud õigusabikulud summas 1117,80 eurot riigieelarve vahenditest.
  2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  3. Rahuldada menetlusaluse isiku X.C kaitsja Marko Jaani esitatud apellatsioon osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse üldsüütegude grupi poolt 18.06.
  5. a koostatud väärteoprotokoll nr 2316,20,003778 on koostatud selles, et 14.06.
  6. a kell 03:50 aadressil XXX Tallinn ei hoiustanud X.C (omab Soome Vabariigis välja antud relvaluba) oma elukohas endale kuuluvaid tulirelvi vastavalt seadusest tulenevatele nõuetele, st puudus relvade hoidmiseks hoiukoht, mis on selleks kohandatud ja põranda, seina või ehituskonstruktsiooni külge statsionaarselt kinnitatud kapp. 17.06.
  7. a kell 11:20 aadressil XXX Tallinn takistas X.C ja ei võimaldanud kontrollida politseiametnikel relvade hoiustamist ja nende tingimusi, väites, et antud aadressil isikule kuuluvaid relvi ei ole ning keeldus politseiametnikele relvade uut asukohta ütlemast. Sellise käitumisega rikkus X.C RelvS § 46 lg 1, 3 ja

§ 279lg 1 sätteid ja pani toime Relv

S § 891 lg 1 ja

§ 279lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

MAAKOHTU OTSUS

  1. Harju Maakohus tunnistas 12.08.
  2. a otsusega X.C süüdi relvaseaduse § 89¹ lg 1 järgi ja mõistis karistuseks rahatrahvi 150 trahviühikut, s.o 600 eurot. Samuti tunnistas maakohus X.C süüdi

§ 279lg 1 järgi ja mõistis karistuseks rahatrahvi 150 trahviühikut, s.o 600 eurot.

Kokku rahatrahv 300 trahviühikut, s.o 1200 eurot.

§ 68

lg 2 alusel arvas maakohus kinnipidamise aja 17.06.2020 - 19.06.2020, s.o 20 trahviühikut karistusaja hulka. Kandmisele kuuluvaks rahatrahviks kokku määras 280 trahviühikut, s.o 1120 eurot.

§ 66

lg 2 alusel määras maakohus rahatrahvi tasumise ositi ja kohustas X.C-d tasuma rahatrahvi summa osade kaupa 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest kohustusega tasuda igakuiselt vähemalt 93,33 eurot. Kaitsja taotluse õigusabikulude hüvitamiseks jättis maakohus rahuldamata. Maakohtu hinnangul kinnitavad nii X.C enda kui ka tunnistajate ütlused, et X.C hoidis korteris XXX Tallinn kahte vintraudset tulirelva Tikka diivani all sahtlis ja ühte sileraudset tulirelva riidekapis ning korteris puu dus relvaseaduse nõuetele vastav relvakapp. Hoides kahte tulirelva aadressil XXX Tallinn diivani all sahtlis ja ühte riidekapis rikkus X.C relvaseaduse § 46 lg 1 ja 3 sätteid. Ei riidekapi ega diivani puhul ei ole tegemist tulirelva hoidmiseks kohandatud põranda, seina või ehituskonstruktsiooni külge statsionaarselt kinnitatud relvakapiga. X.C enda ütlustest nähtub, et X XX korteris puudus vajalik relvakapp. Hoides kolme tulirelva selleks mitte ettenähtud kohas rikkus X.C relvaseaduse § 46 lg 3 sätteid. X.C suhtes ei kehti relvaseaduse § 46 lg 8 sätestatud erand, kuivõrd ta hoidis, omas ja valdas kolme tulirelva. Vaidlust ei ole ka faktis, et X.C-l oli kõnealusele kolmele tulirelvadele olemas Soome relvaluba, kuid ta ei olnud Politsei- ja Piirivalveametiga kooskõlastanud relvade hoiukohta Eestis. X.C viibis pikemat aega Eestis (enda ütluste kohaselt juba märtsi lõpust), mistõttu pidid ka relvad vähemalt nii kaua Eestis olema ja seega oleks pidanud X.C kooskõlastama Politsei- ja Piirivalveametiga relvade hoiukoha Eestis. Jättes relvade hoiukoha kooskõlastamata Politsei- ja Piirivalveametiga rikkus X.C ka relvaseaduse § 46 lg

  1. X.C väide, et tema suhtes Eesti relvaseadus ei kohaldu, kuna tal on Soome relvaload ja Eestis on relvad üksnes seoses jahiturismiga, ei ole käesoleval ju hul asjakohane. Viibides tulirelvadega erinevates riikides, tuleb järgida vastava riigi seadusi. X.C oli seisukohal, et peale jahti on relvade puhastamise eesmärgil õigus relvi hoiukapis mitte hoida. Maak ohus nõustus, et relvade puhastamise ajal ei pea relva relvakapis hoidma, kuid pärast relvade hooldamist tuleb relvad paigutada relvakappi. Päris kindlasti tuleb relvad paigutada relvakappi ööseks ning seda eriti olukorras, kus ei elata üksinda ja korteris viibivad ka alaealised. Ka relvakappi paigutades saab relvakottide lukud jätta lahti. Kuna korteris XXX Tallinn puudus vastav relvakapp, siis ei olnud X.C-l isegi teoreetiliselt võimalik relvi relvakappi panna, mistõttu olid need peidetud diivani all olevasse kasti ja riidekappi. Asjakohane ei ole ka väide, et kuna XXX ei ole X.C alaline elukoht, siis ei pea seal relvade hoidmiseks vastavat kappi olema. Ükskõik, kus isik viibib ja ööbib, tuleb jälgida relvade hoidmiseks relvaseaduses kehtestatud nõudeid. Tunnistajate Y ja Q ütlused kinnitavad, et X.C viibis Eestis olles vähemalt osa ajast XXX korteris. Tunnistajate N, O ja R ütlused kinnitavad, et korteris oli sellises koguses riideid ja asju, mis viitavasid korteris pikemale viibimisele kui üks öö. Tunnistaja Y ütlused kinnitavad, et jahile minnes võeti tulirelvad XXX korterist ja pärast läks X.C relvadega samasse korterisse tagasi, seega ei olnud tulirelvad XXX korteris juhuslikult ühekordselt, vaid see oli üks neist kohtadest, kus X.C Eestis viibides ööbis ja hoidis tulirelvi. Relvaseaduse § 46 lg 1 näeb ette, et ka ajutine tulirelvade hoiukoht tuleb kooskõlastada Politsei- ja Piirivalveametiga. Seega sõltumata sellest, kas XXX Tallinn asuv korter oli X.C alaline või ajutine elukoht Eestis, tuleb seal korteris tulirelvi hoides täita relvaseaduse sätteid. Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et väärteoprotokoll on puudulik. Väärteoprotokollis heidetakse X.C-le ette, et ta ei hoiustanud oma elukohas endale kuuluvaid tulirelvi vastavalt seadusest tulenevatele nõuetele, st puudub relvade hoidmiseks hoiukoht, mis on selleks kohandatud ja põranda, seina või ehituskonstruktsiooni külge statsionaarselt kinnitatud kapp. Ühtlasi on märgitud, et rikutud õigusnormid on relvaseaduse § 46 lg 1 ja
  2. Seega nähtub teokirjeldusest, et X.C-d süüdistatakse selles, et ta ei hoidnud relvi vastavalt seaduse nõuetele ja et tal puudus relvade hoidmiseks vastav hoiukapp. Väärteokirjeldusest nähtub üheselt, et X.C-d süüdistatakse selles, et tal olid relvad korteris XXX Tallinn, kuid ta ei hoidnud neid nõuetekohaselt. Seega oli X.C-le teokirjelduse ja märgitud rikutud õigusnormide pinnalt arusaad av, milles teda süüdistatakse. Kuigi väärteosüüdistuses ei ole täpselt loetletud relvi, on väärteoprotokollis toodud süüdistus piiritletud üheselt X.C-le kuuluvate relvadega („endale kuuluvaid relvi“ s.o mitmuses). Väärteoprotokollis on toodud ära ka aadress XXX Tallinn, kus väärtegu toime pandi ja teo toimepanemise kuupäev 14.06.
  3. Seega oli X.C-le arusaadav, millest teda süüdistatakse. Maakohus leidis, et X.C ütlustest ning objektiivsest käitumisest – teades, et ta on toonud teadlikult jahieesmärgil relvad Eestisse ja ta ei ole relvade Eestisse toimetamisel nende asukohast mitme kuu vältel Politsei- ja Piirivalveametit teavitanud ning, et ta hoiab relvi selleks mitte ettenähtud kohas (diivanikastis ja riidekapis) – nähtub, et väärtegu on toime pandud kavatsetult. Asjaolu, et politseiametnikud ei võtnud 14.06.2020 X.C ööbimiskohast XXX Tallinn tulirelvi kohe kaasa, ei tähenda, et selline tulirelvade hoidmine oli õigustatud. X.C-l oli võimalus paigutada relvad nõuetekohasesse hoiukohta, mille üle tahtsid politseiametnikud mõned päevad hiljem 17.06.2020 teha järelkontrolli. Väärteoprotokolli kohaselt X.C 17.06.
  4. a kell 11:20 aadressil XXX, Tallinn takistas ja ei võimaldanud kontrollida politseiametnikel järelevalvet relvade hoiustamise ja nende tingimuste osas, väites, et antud aadressil isikule kuuluvaid relvi ei ole ning keeldus politseiametnikele relvade uut asukohta ütlemast. Maakohus leidis, et X.C ja tunnistajate OO ja TT kokkulangevad ütlused kinnitavad, et kolmapäeval 17.06.2020 küsis OO X.C-lt korduvalt relvade asukohta, kuid X.C ei öelnud seda ja valetas, et relvad on Soomes. X.C ise kinnitas kohtuistungil, et tegelikult olid relvad Eestis (sõitis relvadega teisipäeval Viljandisse), kuid nende asukohta politseile ei öelnud. Politseiametnikud OO ja TT olid pädevad kontrollima kuidas X.C relvi käitleb (omab, valdab, hoiab, hooldab, toimetab edasi jne). Kontrollimise käigus võib ametnikel oma ülesannete täitmiseks tekkida vajadus esitada isikule küsimusi. Käesoleval juhul oli ametnikel teada, et X.C omab relvi (neid nähti korteris XXX, Tallinn mõned päevad varem s.o 14.06.2020) ja kuna oli tekkinud kahtlus relvade hoidmise nõuete järgimises mindi seda kontrollima. Küsides teavet relvade asukoha kohta oli tegemist politsei- ja piirivalveametnike seadusliku tegevusega, mistõttu oli X.C kohustatud ametnike küsimustele vastama. X.C väide, et arvas, et enda vastu ei pea ütlusi andma, ei ole asjakohane. Juhul kui isikut oleks kahtlustatud relvadega seoses mingis kuriteos, oleks isikule kõigepealt tutvustatud tema õigusi ja esitatud kahtlustus. Antud juhul midagi sellist aga ei toimunud. Maakohtule teadaolevatel andmetel ei ole X.C-le esitatud tänaseni juunikuu sündmustega seoses kahtlustust relvade käitlemisega seotud kuriteos. Seega ei ole asjakohane väide, et antud juhul ei pea iseenda vastu ütlusi andma. Relvad on ühiskonnas suurema ohu allikaks ja on üldteada asjaolu, et politsei kohustuseks on tagada kor d ja rahu ühiskonnas, mistõttu kontrollitakse vajadusel relvade käitlemise nõuete järgimist. Sellise kontrolli käigus on politsei l õigus esitada küsimusi ja inimestel kohustus neile vastata. X.C-l ei olnud vaja aega täiendava teabe või dokumentide hankimiseks. Kogu vajalik info selle kohta, kus relvad asuvad, oli X.C-l kogu aeg teada, kuivõrd ta oli ise relvad teise kohta toimetanud (X.C ise ütles, et sõitis relvadega Viljandisse). 17.06.2020 XXX Tallinn aadressil viibides oli X.C-l objektiivselt võimalik vastata relvade käitlemise üle järelelvalvet teostavate politseiametnike küsimusetele relvade asukoha kohta. Seega võis X.C-lt teo toimepanemise hetkel järelevalveametnike nõuete täitmist eeldada. Kuna X.C ei öelnud politseiametnikele, kus relvad asuvad (valetas, et viis Soome), puudus politseiametnikel võimalus ka reaalselt kontrollida, kas täidetakse relvade käitlemise nõudeid. Seega takistas X.C oma käitumisega objektiivselt ja selgelt järelevalve teostamist politsei ametnike poolt. Kuna kõnealused relvad olid X.C valduses politseile teadaolevalt ka 14.06.2020 ja X.C ise kinnitas, et paigutas relvad mujale, oli politseiametnikel igati alus eeldada, et X.C teab relvade uut asukohta ja tal on objektiivselt võimalik seda ametnikele öelda. Käesoleval juhul seisnes väärteoprotokolli kohaselt järelevalvemenetluse takistamine selles, et X.C väitis, et XXX aadressil isikule kuuluvaid relvi ei ole ning keeldus politseiametnikele relvade uut asukohta ütlemast. Maakohus leidis, et relvade asukoha ütlemisest keeldumine takistas politseiametnikel järelevalve teostamist, kuna politseiametnikel puudus 18.06.2020 peale korteri XXX Tallinn ja Järlepa suvila läbiotsimist, muude X.C võimalike viibimiste kohta teabe puudumisel võimalus muul moel tuvastada relvade asukoht ja kontrollida relvade käitlemisel seaduse nõuete täitmist. Ilma X.C poolt relvade asukoha avaldamiseta, puudus politseiametnikel reaalne võimalus kontrollida nende relvade käitlemise nõuete täitmist. X.C käitumise tulemusena ( ei avaldanud relvade tegelikku asukohta) puudus politseiametnikel võimalus oma järelevalve ülesandeid täita, mistõttu X.C käitumine muutis järelevalve relvade käitlemise üle võimatuks. Politsei teostas 18.06.2020 läbiotsimisi erinevatel neile teadaolevatel X.C viibimiskohtade aadressidel, kuid relvi ei leidnud, mis kinnitab, et ilma X.C poolt relvade asukohta ütlemata puudus politseiametnikel võimalus teostada kontrolli relvaseaduse nõuete täitmise üle . Seeläbi sai kahjustada politseiametnike poolt teostatava järelevalve tõhusus, kuivõrd ei suudetud kontrollida, kas X.C relvad on hoiustatud nõuetekohaselt ning ei ole kättesaadavad ja ohtlikud kolmandatele isikutele. Käesol eval juhul heidetakse ette relvade uue asukoha ütlemata jätmist, mis seisnes selles, et isik valetas, et relvad on Soomes ja keeldus nende asukohta Eestis ütlemast. Seega üritas isik oma sõnadega aktiivselt takistada politseiametnikel X.C-le kuluvate relvade hoiustamise üle kontrolli teostamist. X.C kinnitas ise kohtuistungil, et ta ise viis ise relvad XXX korterist ära ja keeldus politseiametnikele relvade uue asukoha ütlemist. X.C ütlustest nähtub, et ta isegi valetas, et relvad on Soomes, kuigi relvad tegelikult ei olnud Soome tagasi viidud. Jättes riikliku järelevalve käigus ametnikele ütlemata relvade uut asukohta, tegutses X.C kavatsetult, kuivõrd ta teadis, et kui ta ei ütle relvade uut asukohta, puudub politseiametnikel võimalus kontrollida relvade hoiutingimuste täitmist ja ta teadlikult soovis, et politseinikud ei saaks X.C poolt relvade käitlemist kontrollida. Seega takistas X.C kavatsetult politseiametnike tegevust X.C-le kuuluvate relvade üle järelevalve teostamisel. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et X.C takistas oma käitumisega riiklikku ja haldusjärelevalvet ning pani toime

§ 279järgi kvalifitseeritava väärteo.

Maakohus tegude õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastanud. X.C on süüvõimeline ning

  1. ptk
  2. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. Menetlusalusele isikule karistuse määramisel juhindus maa kohus

§ 56lg-st 1, mille kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel.

Kuigi oma tegevusega X.C moraalset ega varalist kahju kellelegi ei tekitanud, arvestas maakohus, et relvadega seotud süüteod on enamohtlikud, kuna nende käitlemiseeskirjade rikkumine võib ohustada ühiskonna teisi liikmeid. Hoides relvaseadust rikkudes relvi elukohas, kus viibib ka alaealine laps, ning keeldudes ütlemast relvade asukohta, ohustab sel viisil käituv isik ilmselgelt teisi ühiskonna liikmeid, millest tulenevalt hindas maakohus isiku süüd vähemalt keskmiseks. Maakohus lähtus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest ja võimalusest hoida X.C-d edaspidi süütegusid toimepanemast. Karistust raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumisel on põhjendatud määrata X.C-le karistused sanktsiooni keskmistes määrades. Maakohtu hinnangul on põhjendatud määrata 1 X.C-le relvaseaduse § 89 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise eest rahatrahv 150 trahviühikut s.o 600 eurot ning

§ 279

lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise eest rahatrahv 150 trahviühikut s.o 600 eurot. Kuna isik oli menetluse ajal kinnipeetud tuleb

§ 68

lg 2 alusel kinnipidamise aeg 17.06.2020 kuni 19.06.2020 , mis võrdub ümberarvutades 20 trahviühikuga, arvata karistusaja hulka, millest tulenevalt kokku kuulub kandmisele rahatrahv 280 trahviühikut s.o 1120 eurot. Arvestades rahatrahvi suurust, mille korraga tasumine võib põhjustada isikule majanduslikult raske olukorra, pidas maakohus põhjendatuks määrata rahatrahvi tasumine täitmisele ositi

§ 66lg 2 alusel 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Arvestades, et maakohus ei lõpetanud X.C suhtes väärteomenetlust, puudus alus ka kaitsetasu hüvitamiseks, kuivõrd VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetluskulud üksnes väärteomenetluse lõpetamisel. Seega, jättis maakohus kaitsja taotluse kaitsetasu väljamõistmiseks rahuldamata. APELLATSIOON

  1. Maakohtu otsuse vaidlustas menetlusaluse isiku kaitsja Marko Jaani, kes palub maakohtu otsus tühistada ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 või VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel ning jätta menetluskulud riigi kanda ja mõista menetlusalusele isikule välja kaitsjatasu summas 1117,80 eurot. Apellant on seisukohal, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine seisneb selles, et maakohus on kohaldatud sätet, mida ei oleks pidanud kohaldama. Väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine seisneb eelkõige selles, et väärteomenetlust ei ole lõpetatud VTMS §-s 29 ega alternatiivselt VTMS § 30 lg 1 p -s 1 sätestatud asjaoludel. Samuti on maakohus jätnud osad tõendi hindamata ega ole seda põhistanud. Kaebaja märgib, et maakohus on väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning kohtul puudub seaduslik alus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid. Apellant leiab, et maakohus on väljunud väärteoprotokolli piiridest. V äärteoprotokollis toodud väärteo kirjeldus ei sisalda ainsatki etteheidet sellest, et relvade hoiukoht on kooskõlastamata Politsei- ja Piirivalveametiga. Veelgi enam, puuduvad igasugused viited kooskõlastamise kohustuse ja selle rikkumise kohta. Seetõttu väärteoprotokollis toodud väärteo kirjeldus ei võimalda luua mingit seost RelvS § 46 lg -ga
  2. Sõltumata eeltoodust on maakohus antud juhul kohaldanud nimetatud sätet. Seega on maakohus kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõigust. Lisaks on maakohus oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust (VTMS § 87). Apellant on seisukohal, et antud juhul on tegemist puudulikult vormistatud väärteoprotokolliga, sest selles puudub faktiliste asjaolude kirjeldus, mille alusel oleks võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Väärteoprotokolli põhiosas peavad olema märgitud nii väärteo lühike kirjeldus kui ka teo toimepanemise aeg ja koht. Väärteoprotokollis on märgitud küll teo toimepanemise aeg ja koht, kuid teokirjeldusest ei ole võimalik tuvastada neid faktilisi asjaolusid, mille põhjal saaks kohus hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud ning kas menetlusalune isik on pannud toime need rikkumised, mida kohtuväline menetleja talle ette heidab. Apellant on seisukohal, et väärteoprotokollis sisalduv ei ole üheselt arusaadav. Seega pole mõistetav, mis rikkumisi on menetlusalune isik väidetavalt toime pannud ning milles menetlusalust isikut süüdistatakse. Väärteoprotokollis toodut saab mõista väga erinevalt, kas menetlusalusele isikule heidetakse ette, et ta ei hoiustanud endale kuuluvaid tulirelvi vastavalt seaduses sätestatud nõuetele ja/või lisaks tal puudub ka relvade hoidmise hoiukoht, st relvakapp ja relvade hoidmiseks on olemas hoiukoht, aga see ei vastanud RelvS §-s 46 kehtestatud nõuetele. Väärteoprotokollist ei nähtu ka, missuguseid relvi, kui palju relvi, kus kohas, millistes tingimustes konkreetselt menetlusalusalune isik hoidis ning kuidas menetlusalune isik rikkus relva hoidmise tingimusi hoiukohas. Samuti ei ole võimalik väärteoprotokollist aru saada, kas relvakapi olemasolu oli vajalik, kas relvakapp oli olemas või mitte ning kui oli, kas siis relvakapp ei olnud kohandatud ettenähtud tingimustele. Kui relvakapp oli, siis ei nähtu väärteoprotokollist, kuidas oli relvakapp kohandatud, ehk miks ta ei vastanud nõuetele. Ainuüksi sellest, et menetlusalune isik hoidis relvi oma kasutuses olevas korteris, ei saa järeldada, et relvade hoidmine ei vastanud ette nähtud tingimustele. Kui relvakapp oli olemas, siis ei saa järeldada väärteoprotokollist, et see ei vastanud ettenähtud tingimustele. Võimatu on ka tuvastada, et kas relvakapi olemasolu oli üldse vajalik. Seega väärteoprotokollis toodud teokirjeldusest ei ole võimalik järeldada ka RelvS-s sätestatud tulirelva hoidmise nõuete rikkumist. Tulirelva relvakapist ajutine väljas hoidmine ei saa igakordselt tuua kaasa karistusõiguslikku vastutust. Teadaolevalt tuleb tulirelvi ka hooldada ja puhastada. Sellest tulenevalt oleks pidanud väärteoprotokollis kirjeldama etteheidetavat tegu täpsemalt ja märkima, millisel konkreetsel viisil relvi hoiti. Antud juhul ei olnud menetlusalusel isikul võimalik teostada efektiivselt oma kaitseõigust, kuivõrd ei olnud võimalik esitada vastuväiteid ülaltoodud asjaoludele. Asjaolu, et seoses RelvS rikkumise süüdistusega menetlusalusele isikule ei olnud selge, mida talle ette heidetakse, kinnitab ka koostatud istungi protokoll. 05.08.
  3. a istungi protokollis on välja toodud järgmist: „Eelmine istung te ütlesite, et väärteoprotokoll on teile arusaadav, samas mul jäi teiega kohtumisel tunne, et te ei saa sellest ikkagi aru, mis puudutab esimest episoodi, et mida teile siis ette heidetakse? Kas te täna olete jätkuvalt seisukohal, et see esimene episood, et kas te saate aru, mida teile ette heidetakse või ei saa?“. Eeltoodule vastas menetlusalune isik: „Ei saa aru.“. Maakohtul tuleb välja selgitada kõik menetlusalust isikut süüdistavad ja õigustavad asjaolud. Samas on maakohus jätnud sisuliselt käsitlemata menetlusaluse isiku ütlused seoses etteheidetavate tegudega, millega maakohus pani toime väärteomene tlusõiguse olulise rikkumise VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Kuna väärteoprotokollis esinevad puudused, mille tõttu ei ole võimalik tuvastada, kui palju, missuguseid, kus kohas ja millistes tingimustes hoidis menetlusalune isik konkreetselt tulirelvi, kuidas selle tulemusena ei olnud tagatud nende säilimine ja ei olnud välistatud mh juurdepääs kõrvalisele isikule, samuti, kas relvakapp oli olemas või ei olnud, kas üldse pidi olema ning kui oli, siis mis tingimustele see täpselt ei vastanud, siis on sellega rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Väärteoprotokolli täiendamine kohtumenetluses ei ole võimalik väärteoprotokollis märgitud tõenditega, sh menetlusaluse isiku enda ütlustega, kuivõrd maakohus on seotud objektiivsete ja subjektiivsete asjaolude tuvastamisel väärteoprotokolli teokirjeldusega ning seetõttu ei saa kohtumenetluse käigus kõrvaldada ka kaitseõiguse rikkumist. Maakohus on teinud ebaõige kohtuotsuse kui jõudis järeldusele, et X.C-le pidi olema arusaadav milles teda süüdistatakse ning puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 29 lg 1 p-i 1 kohaselt. Väär on maakohtu seisukoht, et menetlusalune isik rikkus RelvS -s sätestatud nõudeid. Apellant leiab alternatiivselt, et menetlusaluse isiku teos puuduvad väärteo tunnused. Seetõttu jättis maakohus ka ebaõiglaselt menetluse lõpetamata VTMS § 29 lg 1 p-i 1 alusel. Apellant rõhutab, et kõnealused relvad ei olnud hoiukohas tulenevalt sellest, et menetlusalune isik oli just jahilt tagasi tulnud. Tulirelva relvakapist ajutine väljas hoidmine ei saa igakordselt tuua kaasa karistusõiguslikku vastutust. Tulirelva niiskelt hoiukappi panemine võib kahjustada tulirelva selliselt, et järgmisel korral võib esineda laskmisel tõrge. Selline tõrge võib lähedal olevatele isikutele ja laskjale endale olla eluohtlik, kuivõrd kuuli lennusuund võib muutuda. Eeltoodut kinnitavad tunnistaja X.C Uusi ütlused. Lisaks kinnitavad kaitsja hinnangul X.C ütlused, et menetlusalune isik ei planeerinudki relvi hoiustada aadressil XXX Tallinn, vaid relvad asusid seal vaid ajutiselt hooldamise ja hingamise ajaperioodil. Nimetatud perioodil aga vastas relva hoidmine RelvS § 45 lg 2 sätestatud tingimustele st hoiti hoiukohas tingimustes, mis tagasid nende säilimise ja ohutuse ümbrusele ning välistatud oli kõrvaliste isikute juurdepääs. Kaitsja leiab, et tunnistajate BB ja OO ütlustest järeldub, et oli tagatud relvadele ettenähtud hoiutingimused ning seetõttu politseinikud kollegiaalselt ei pidanud vajalikuks relvade kohest konfiskeerimist. Need ütlused on maakohus jätnud aga sisuliselt hindamata ning seetõttu jõudnud ebaõigele järeldusele, et ei olnud täidetud relvade hoiustamine hoiukohas RelvS § 45 lg 2 kohaselt. Ekslik on maakohtu seisukoht, et väärtegu on toime pandud kavatsetult. Maakohus on otsuses välja toonud, et X.C väide, et tema suhtes Eesti relvaseadus ei kohaldu, kuna tal on Soome relvaload ja Eestis on relvad üksnes seoses jahiturismiga, ei ole käesoleval juhul asjakohane. Seega maakohtu otsus on ka vastuoluline, kuivõrd ühelt poolt leidis maakohus, et väärtegu on toime pandud kavatsetult, teisalt tuvastas maakohus, et menetlusalune isik ei teadnudki, et RelvS talle kohaldub sõltumata sellest, et menetlusalusel isikul on Soome relvaluba. VTMS § 2 sätestab, et kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 305 1 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Ülaltoodust tuleneb, et maakohus on rikkunud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet rajades kohtuotsuse alusetutele eeldustele (KrMS § 3051 lg 1). Menetlusa lune isik ei ole toime pannud

§ 279lg- s 1 sätestatud tegu.

Tunnistajate TT ja OO ütlustega on tõendatud, et 17.06.2020. a TT sai koos OO-ga korralduse XXX, kontrollida relva hoiu tingimusi, mida menetlusalune isik lubas teostada vabatahtlikult ning ei takistanud järelevalvet relvade hoiustamise ja nende tingimuste osas. Takistamiseks ei saanud pidada ka isiku ütlusi, et antud aadressil isikule kuuluvaid relvi ei ole, sest seal puudusidki relvad. Apellant rõhutab, et kontrollima tuldi just nimelt relva hoidmise tingimusi, mida saadi ka kontrollida. Kui oleks tuvastatud, et tingimused ei vasta nõuetele, siis oleks saanud isikule määrata haldusmenetluse raames ettekirjutise koos tähtajaga puuduste kõrvaldamiseks, samuti määrata sunniraha. Kokkuvõtvalt menetlusalune isik võimaldas kontrollida aadressil XXX Tallinn vabatahtlikult relvade hoiustamise tingimusi. Väärteoprotokolli kohaselt on mõlema süüteo toimepanemise koht XXX. Seega asjaolu, et X.C hilisemalt jaoskonnas (mitte väärteoprotokollis märgitud aadressil XXX, Tallinn) keeldus politseiametnikele relvade uut hoiukohta ütlemast, ei anna alust

§ 279lg 1 kohaldamiseks ega täida vastavat koosseisu.

Väidet, et X.C poolne keeldumine ei toimunud XXX, Tallinn, vaid hoopis mitu tundi hiljem politseijaoskonnas kinnitavad tunnistajate OO ja TT ütlused. Kuivõrd väärteoprotokolli kohaselt on süüteo toimepanemise koht XXX, ei saa lähtuda sellest, et hilisemalt (mitmeid tunde hiljem) ja hoopis muus kohas (st Kesklinna politseijaoskonnas) menetlusalune isik keeldus avaldamast relvade uut asukohta. Kuna kohus on seotud väärteoprotokolli piiridega, ei saa seda viga enam kohtumenetluses kõrvaldada ning väärteomenetlus tuleb lõpetada sest menetlusalune isik ei keeldunud aadressil XXX, Tallinn ütlemast relvade uut hoiukohta. Samuti asub kaebaja seisukohale, et X.C käitumises puudus subjektiivne koosseis. 17.06.

  1. a kell 11:00 kutsuti X.C kahtlustatavana ülekuulamisele kriminaalasjas nr
  2. Kui menetlusalune isik jõudis politseisse, siis tulid tema juurde kaks politseinikku, kes ütlesid, et vaja on teostada kontrolli XXX, Tallinn. Kuna X.C kutsuti politseisse kriminaalasjas, siis oli X.C arusaamisel, et temaga tehakse toiminguid kriminaalmenetluse raames. Keegi ei selgitanud talle, et tegemist ei ole mitte kriminaalmenetluses läbiviidava toiminguga, vaid tegemist on haldusjärelevalve menetlusega. Kuna menetlusalune isik oli teadmisel, et viiakse läbi menetlustoimingut kriminaalmenetluse raames, siis ta ei pidanud andma ütlusi enda vastu. Eeltoodut kinnitavad menetlusaluse enda ütlused. Apellant on rõhutab, et haldusjärelevalve menetluse varjus viidi läbi tegelikult menetlustoiming süüteo raames, ehk ainus tegelik eesmärk oli relvad konfiskeerida. 14.06.
  3. a oli juba sisuliselt läbiviidud haldusjärelevalve ja väidetavalt tuvastatud RelvS rikkumised. Politsei oleks saanud isikule teha relvade hoidmise osas ettekirjutusi juba 14.06.
  4. a rikkumise osas ning kontrollida nende täitmist. Tegelik külastamise ainuke eesmärk oli aga lootus leida relvad ja tuvastada relvade hoidmise rikkumine ning seeläbi relvad konfiskeerida, mida aga 14.06.
  5. a ei peetud vajalikuks. Eeltoodut kinnitavad tunnistaja OO ütlused. Alternatiivselt taotleb menetlusalune isik vastavalt VTMS § -le 29 väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 30 lg 1 p 1 järgi, kuivõrd eelnevates põhistustest tulenevalt ei ole menetlusaluse isiku süü suur. Seoses süüdistusega RelvS rikkumises rõhutab apellant, et reaalne oht seonduvalt kõnealuste relvadega puudus, kuivõrd kõrvalistel isikutel puudus igasugune ligipääs relvadele. Arvestades asjaolu, et politseil oli oluliselt takistatud XXX, Tallinn asuvasse korterisse sisse pääsemine (mis kestis mitmeid tunde), siis ilmselgelt ei oleks see ka kõrvalistel isikutel õnnestunud. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et relvad olid paigutatud varjatult diivani alla kasti ning kappi, ehk need ei olnud nähtaval kohal. Tunnistaja BB ütlused kinnitavad, et kaks relva olid diivani sees nahkkottide sees eraldi ning üks relv oli keldrikorrusel riidekapis, mis oli samuti nahkkotis ja laskemoona korteris ei nähtud. Samuti ei olnud relvad laetud, vaid hoiustatud selliselt, et need ohtu ega kahju põhjustada ei saanud. Apellant juhib siinkohal tähelepanu , et tunnistaja LL ütlused kinnitavad, et 14.06.
  6. a XXX, Tallinn korteris oli alumisel korrusel kaheks osaks võetud relv. Märkimist väärib ka asjaolu, et laskemoona XXX, Tallinn aadressilt ei leitud, mis omakorda välistab relvadega kahju põhjustamise kolmandate isikute poolt. Eelkirjeldatud olukord ja sellest tulenev süü suurus ei oleks võrreldav situatsiooniga, kus relvad oleksid näiteks laual (ehk nähtaval ja kergesti ligipääsetaval kohal), veelgi enam koos laskemoonaga. Seoses süü suuruse ja võimaliku relvadest tingitud ohuga juhib apellant tähelepanu, et tunnistaja BB ütlused kinnitavad, et X.C oli üksi kodus, piisavalt adekvaatne, sai asjadest aru ning ei peetud vajalikuks relvi ära võtta. Seoses süüdistusega

§ 279

lg 1 rikkumises rõhutab apellant, et menetlusalusele isikule ei saa antud juhul ette heita seda, et menetlusalune isik ei mõistnud, et tegemist on uue, st haldusjärelvalve menetlusega, kus X.C-l pole õigust keelduda ütlusi andmast. Eeltoodut menetlusalusele isikule ka ei selgitatud. Lisaks tuleb arvesse võtta seda, et ainuüksi keeldumise puhul (relvade asukoha avaldamisest) on süü aste oluliselt madalam võrreldes olukorraga, kus aktiivselt ja/või agressiivselt järelevalvet takistaks. Lähtuvalt eeltoodust on apellant alternatiivselt seisukohal, et maakohus rikkus oluliselt väärteomenetlusõigust jättes VTMS § 30 lg 1 p-i 1 antud juhul kohaldamata ning menetluse lõpetamata. Kokkuvõtvalt, kuna X.C tegudes väärteo tunnused puuduvad ning arvestades asjaolu, et väärteoasjas puudub RelvS § 891 lg-s 1 ja

§ 279

lg-s 1 sätestatud süüteo objektiivne ja subjektiivne koosseis ning on rikutud ausa menetluse põhimõtet, taotleb apellant väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 alusel ning alternatiivselt VTMS § 30 lg 1 p-i 1 alusel. Menetlusalune isik taotleb, et kohus mõistaks tema kasuks välja valitud kaitsjale ringkonnakohtu menetluses makstava tasu. Kaitsja tasu ringkonnakohtu menetluses koos käibemaksuga on 813,99 eurot. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

  1. 15.10.
  2. a edastas ringkonnakohtule omapoolse seisukoha apellatsioonile kohtu väline menetleja, kes märgib, et on avaldanud seisukohad maakohtu 19.06.2020 ja 05.08.2020 istungitel ning jääb kohtuga samale seisukohale. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  3. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, selle peale esitatud apellatsiooniga ning kohtuvälise menetleja seisukohaga, leiab, e t apellatsiooni väited väärivad tähelepanu ja maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada.
  4. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et nagu ka maakohus oma lahendis märkis, on väärteoprotokolli ülesanne analoogselt süüdistusaktiga kajastada faktilisi asjaolusid, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud. Selle üle otsustamisel, mida väärteo lühike kirjeldus peab hõlmama, tuleb lähtuda regulatsiooni eesmärgist. Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses ja selle ülesanne on kindlaks määrata menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse (vt nt RKKK 3-1-15-15, p 6). Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles kajastatud andmete alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o tegelikkuses aset leidnud sündmuse kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist (RKKK 3-1-1-20-15). Ringkonnakohtu hinnangul ei sisalda käesolevas asjas koostatud väärteoprotokoll nõutaval määral faktilisi asjaolusid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et X.C talle etteheidetava teo toime on pannud. Nii nähtub protokollist vaid aadress ja aeg, millal etteheidetav tegu aset leidis. Samuti on märgitud, et isik omab Soome Vabariigis välja antud relvaluba. Ülejäänud osas sisaldab protokoll aga seaduseteksti refereeringut. Selgusetuks jääb, milliseid relvi konkreetselt ja mis viisil hoiustati. Ringkonnakohtu hinnangul tuleks väärteoprotokollis ära näidata, millisel viisil ja milliseid relvi hoiustati ning selle alusel on kohtul võimalus hinnata, kas see oli vastavuses seaduses ettenähtud nõuetega või mitte. Praegusel juhul aga neid asjaolusid aga välja pole toodud. Ei saa nõustuda maakohtuga selles, et kui väärteoprotokollis märgitakse, et X.C hoiustas endale kuuluvaid relvi mittenõuetekohaselt, siis on väärteosüüdistus piisavalt täpne, kuivõrd see on piiritletud üheselt isikule kuuluvate relvadega. Menetlusalusel isikul on asja materjalidest nähtuvalt kolm relva. Sellise protokolli sõnastuse kohaselt ei saa eeldada, et ta hoiustas kõiki kolme relva mittenõuetekohaselt. Tegemist on liialt ebamäärase sõnastusega. Kuivõrd seadus näeb ette erandina, et ühe relva ja laskemoona puhul ei ole relvakapp nõutav, ei saa asuda seisukohale, et kui protokollist nähtub, et isikul on relvaluba ja ta on hoiustanud relvi mittenõuetekohaselt, on ta kindlasti rikkunud RelvS § 46 lg 1 nõudeid. Protokollis kirjutatut lugedes ei ole üheselt välistatud, et isik hoidis relvi muul seaduses lubatud viisil.
  5. Maakohus on oma otsuses jätnud andmata hinnangu sellele, kas XXX Tallinn korteri puhul oli tegemist X.C elukohaga RelvS § 46 lg 1 mõttes. Maakohus on märkinud, et sõltumata sellest, kas XXX Tallinn asuv korter oli X.C alaline või ajutine elukoht Eestis, tuleb seal korteris tulirelvi hoides täita relvaseaduse nõudeid. Selline seisukoht on küll õige, kuid tähele tuleb panna, et RelvS § 46 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik peab hoidma relva hoiukohas, mis asub isiku elukohas või tema määratud aadressil asuvas hoiukohas, mis on kooskõlastatud Politsei- ja Piirivalveametiga. Seega on oluline tuvastada, kas aadress, kus isik relvi hoiustas on tema elukoht või mitte. Maakohus on märkinud, et XXX Tallinn oli üks neist kohtadest, kus X.C Eestis viibides ööbis ja hoidis tulirelvi. Asjas on korduvalt väidetud, et X.C elukoht on Soomes ning Eestis viibis ta vaid ajutiselt. Lisaks sellele, et X.C viibis Eestis olles XXX Tallinn korteris, on ta avaldanud ka aadressina KKK. Maakohus on XXX Tallinn korteri puhul märkinud, et see oli üks kohtadest, kus X.C Eestis viibides ööbis ja tulirelvi hoidis, kuid sisuliselt jätnud lahtiseks küsimuse, kas seda saab pidada isiku elukohaks RelvS § 46 lg 1 mõttes, mis omakorda toob kaasa kohustuse relvade hoiukohas hoidmiseks. Viidatud sätte mõte ei ole ringkonnakohtu hinnangul see, et igal aadressil, kus isik ajutiselt viibib (sh ka pikema perioodi jooksul), peab tal olema relvade hoiustamiseks relvakapp. Maakohus on oma otsuses aga viidanud XXX Tallinn korterile ka kui X.C ööbimiskohale, mistõttu jääb üheselt selgusetuks, kas maakohus on pidanud viidatud korterit isiku elukohaks või mitte ja kui, siis millistel põhjendustel.
  6. Juhul, kui tegemist ei ole isiku elukohaga, tuleb tal relvade hoiukoht kooskõlastada Politsei- ja Piirivalveametiga. Nõustuda tuleb aga kaebuses märgituga selles, et väärteoprotokolli kohaselt ei heideta X.C-le ette, et ta ei kooskõlastanud relvade hoiukohta Politsei- ja Piirivalveametiga, mistõttu maakohtu viide, et selles faktis vaidlus puudub, on asjakohatu ja väljub väärteo asja arutamise piiridest. Kuivõrd selles alternatiivis isikut protokolli kohaselt ei süüdistata, ei oma tähendust see, kas ja kui pikalt viibis isik relvadega Eestis ja et ta hoiukohta kooskõlastanud ei olnud.
  7. Ringkonnakohus märgib puutuvalt

§ 279

koosseisuga, et nõustub maakohtu otsuses märgituga ja et kaebuses esitatu ei lükka seda ümber. Väärteoprotokollis märgitakse, et isik aadressil XXX Tallinn takistas ja ei võimaldanud teostada politseiametnikel järelevalvet relvade hoiustamise ja tingimuste osas, väites, et antud aadressil isikule kuuluvaid relvi ei ole ning keeldus relvade uut hoiukohta ütlemast. Materjalidest nähtub, et järelevalvet XXX Tallinn korteris politseiametnikud teha said. Selle käigus nad relvi nimetatud aadressil ei leidnud. X.C aga relvade asukohta ametnikele ei avaldanud. Nagu maakohus oma otsuses märkis, on Politsei- ja Piirivalveametil õigus teostada tsiviilkäibes olevate relvade üle riiklikku järelevalvet. Seega oli nende tegevus õiguspärane ja X.C keeldudes relvade asukohta ütlemast, takistas seda. Kuivõrd menetlusalune isik relvade asukohta ei öelnud, polnud politseiametnikel võimalik neile seaduses pandud järelevalvekohustust täita. Seejuures ei saa nõustuda kaebuses märgituga sellest, et X.C võimaldas ametnikel aadressil XXX Tallinn järelevalvet teostada, mistõttu ei ole tema tegevus takistava iseloomuga. Takistavaks saab pidada käitumist, mis põhjendamatult raskendas järelevalve tegemist või muutis selle võimatuks (RKKK 3 -1-1-74-10). Kuivõrd politseiametnikele oli teada juba varasemast, et X.C-l on endaga Eestis relvad, mida hoiti ka mh XXX Tallinn aadressil, mindi just sellele aadressile nende hoidmistingimusi kontrollima. Arusaamatu on kaebaja väide, et kontrollima tuldi relvade hoidmistingimusi ja seda saadi ka teha. Kui isik on viinud relvad ära teisele aadressile, ei ole nende hoidmistingimusi võimalik kuidagi kontrollida kui isik ei avalda, kus need on. Järelevalve toimub relvade asukohas, mitte ei ole vajalik kontrollida mõnda aadressi, kus neid mingil ajaperioodil on hoitud. Seda, et järelevalve tegemine oli raskendatud näitab ka asjaolu, et selleks, et relvad leida, tuli teha läbiotsi misi. Relvade asukoht pole nähtuvalt maakohtu istungiprotokollidest teada ja X.C ei avaldanud seda ka maakohtu istungil. Seega ei ole põhimõtteliselt ka käesoleval juhul võimalik järelevalvet nende hoidmistingimuste üle teostada. Ka nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldustega subjektiivse koosseisu täidetuse osas. Asjaolu, kas X.C arvas, et tema suhtes käib süüteomenetlus või järelevalvemenetlus, ei oma tähendust, kuivõrd relvade asukohta avaldamast ta keeldus ja seda tegi ta tahtlikult, olenemata tema keeldumise motiivist. X.C oli relvade asukohast teadlik ja valis tahtlikult seda mitte menetlejale avaldada. 10. Kaebuses on esitatud alternatiivne taotlus

§ 279lg 1 tunnustel väärteomenetluse lõpetamiseks, kuna isiku süü ei ole suur.

Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus taotluse rahuldamata, kuna leiab, et isiku eksimus menetlusvormis, ei anna alust tema süüd hinnata väikseks. 11. Eeltoodud asjaoludel ja juhindudes VTMS § 147 lg 2 p-st 2, § 149 p-st 2, § 148 p-st 3 ja § 150 lg-st 2, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega maakohus tunnistas X.C süüdi RelvS § 89¹ lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks rahatrahvi 150 trahviühikut s.o 600 eurot. Menetlusaluse isiku kaitsja apellatsiooni rahuldab ringkonnakohus osaliselt ja lõpetab eelviidatud osas väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Muus osas (

§ 279lg-s 1 sätestatud süüteos) osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

12. Kaitsja Marko Jaani palus hüvitada X.C-le valitud kaitsjale ringkonnakohtu menetluses makstav tasu summas 813,99 eurot. Arve kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsuse ja kohtuistungi protokollidega tutvumise, otsuse õigusliku analüüsi, positsioonide kujundamise ning apellatsioonkaebuse koostamise eest 6 tundi ja 10 minutit. Kaebuses taotletakse menetluskulude summas 1117,80 eurot Eesti Vabariigilt välja mõistmist. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu riigieelarve vahenditest. Kuivõrd ringkonnakohus lõpetab asjas menetluse, tühistab maakohtu otsuse ja rahuldab apellatsiooni osaliselt, siis arvestades selle osa mahtu, milles ringkonnakohus menetluse lõpetas, peab ringkonnakohus mõistlikuks menetluskulusid summas 1117,80 eurot. Nimetatud mõistliku suurusega tasu tuleb hüvitada X.C-le. /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.