← Eesti

2-14-6942/278

Obsah (6)§ 1043§ 140§ 1045§ 137§ 1037§ 127

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Siret Siilbek Otsuse tegemise aeg ja koht 24.01.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-14-

) § 1055 lg-le 1 väites, et üheksal veebilehel jätkub kaubamärgiomanike õiguste rikkumine kas domeeninimes kaubamärgi tähise kasutamisega või osal veebilehtedel koos sellega ka hagis käsitletud võltskauba pakkumisega. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks väidetavat ettevõtte ostjat teavitanud domeeninimedega seotud kaubamärgiomanike õiguste rikkumisest või astunud samme rikkumise ärahoidmiseks.

§ 1043

võimaldab kaubamärgiomanikul nõuda talle tegelikult tekitatud ja tõendatud kahju hüvitamist.

  1. Kohtud on tuvastanud kahjunõude eeldused, st kostja õigust rikkuva tegevuse, kahju tekkimise ning põhjusliku seose kostja tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Kohtud on tuvastanud ka selle, et kostja tegevus ei ole vabandatav ja ta on kahju tekkimises süüdi. Kostja on oma käibekohustuse täitmata jätmisel teadlikult ja tahtlikult aidanud kaasa kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkuvate isikute õigusvastasele tegevusele ning teda tuleb käsitada kaubamärgiomanike ainuõiguse rikkumisele kaasaaitajana.
  2. Hageja esitas kohtule viis alternatiivset arvutuskäiku kahju suuruse hindamiseks. Maakohtu hinnangul saab kohus määrata kahjuhüvitise hageja poolt pakutud esimese alternatiivi alusel, mille kohaselt on hagejale hüvitatav kahju summa 106 000,41 eurot. 6 2-14-6942
  3. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et veebilehtedel müüdi kaubamärkide Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland nime all võltsitud tooteid. Arvestades müüdavate kaupade arvu, on kohtu hinnangul tegemist mastaapse võltsitud kauba müügiga, sest pakkumises on olnud märkimisväärne hulk kaupu, mille hinnad on oluliselt madalamad, kui originaalkaubal. Kaupade maksumus on veebilehtedel välja toodu kohaselt kokku 179 540 eurot. Seega on kohtu jaoks usutav, et 179 540 euro ulatuses on jäänud kaubamärgi omanikud ilma võimalusest oma tooteid müüa. Toodete koguhind ei ole siiski käsitletav kasumina, mida kaubamärgi omanikud oleksid saanud, kui nad oleks saanud samas mahus originaalkaupu müüa. Teisalt on üldiselt teada asjaolu, et võltsitud toodete hind on madalam originaaltoodetest ning eelkõige peaks lähtuma mitte toodete hinnast vaid võimalikust tulust, millest kaubamärgi omanikud ilma jäid.
  4. Kohtule esitatud tõendid Pandora
  5. a Eesti bruto kasumimarginaali ja võltsitud kauba kasumimarginaali iseloomustav artikkel on kohtu hinnangul kohased tõendid, mida saab arvestada kahjuhüvitise määramisel. Artikkel kui selline ei ole küll otsene tõend käesolevas kohtuasjas toimunud rikkumise hindamisel, kuid kohtul puudub alus kahelda artikli teaduslikes järeldustes. Kostja on esitanud Pandora
  6. a konsolideeritud majandusaasta aruande, milles on kasumimarginaaliks kostja arvestuse kohaselt 10,2%, arvestatuna käibelt 19,000 miljonit Taani krooni ja kasumilt 1,938 miljonit Taani krooni. Kohtu hinnangul näitab konsolideeritud aruanne kogu kontserni kulusid ja tulusid. Hageja on nimetanud, et Eesti bruto kasumimarginaal, mitte neto kasumimarginaal, oli
  7. a 61%. Seega ei tõenda kostja esitatud
  8. a konsolideeritud majandusaasta aruanne Eesti osa kasumi marginaali aastal
  9. Majanduse olukord aastal 2020 ning 2014 on erinev, samuti võivad olla eri riikides toodete kasumimarginaalid erinevad. Seega saab lugeda tõendatuks, et vähemalt ühe kaubamärgi, Pandora kasumimarginaal rikkumise toimumise ajal oli Eestis 61%.
  10. Kohtulahenditega on leidnud tuvastamist, et rikkumine algas 14.06.2010 alates RIPE NCC lepingu sõlmimisest, kostja osas on esitatud kriminaalmenetlus alustamise avaldus 22.10.2013 ning rikkumine kestis vähemalt juulini
  11. Järelikult on rikkumine toimunud vähemalt nelja aasta vältel. Kohtulahenditega on leidnud tuvastamist, et kostja pakkus infoühiskonna teenuseid nii füüsilise isikuna, FIE-na kui ka kahe äriühingu Sonjara OÜ ja Fiber Grid OÜ tegevuse kaudu. Mõlema äriühingu tegevus on majandusaasta aruannete kohaselt kasumlik. Asjaolu, et kostja on tegutsenud nime alt „webexxpurts“, on menetluses tõendatud ja tuvastatud. Kohtud on tuvastanud, et õiguste rikkumine jätkus ka pärast seda, kui kostjat oli teavitatud õigustrikkuvast tegevusest. Järelikult oli kostja õigustrikkuv tegevus teadlik ja tahtlik, sooviga teenida sellest majanduslikku tulu. Kostja kogu majandustegevus seisnes infoühiskonnateenuste pakkumises õigustrikkuvale tegevusele. Seega ei saa öelda, et kostja tegevus oleks olnud juhuslik või teadmatusest kaubamärgiõiguseid rikkuv.
  12. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kahjuhüvitise vähendamine olukorras, kus kostja on tegutsenud tahtlikult. Asjaolu, et kostja füüsilise isikuna ei ole Eestis deklareerinud ettevõtlustulu
  13. ja
  14. a vastavalt 41 846,30 eurot ja 36 888,26 eurot, ei ole automaatselt kahjuhüvitise vähendamise aluseks. Olukord, kus kostja on hageja õiguste rikkumise eest saanud majanduslikku kasu nii füüsilise isikuna kui ka temale kuuluvate äriühingute kaudu ning hoolimata teavitusest jätkanud õigust rikkuvat tegevust, ei ole ebaõiglane. Lisaks on hageja kahjunõuet ise piiranud.
  15. Arvestades müügil olnud võltsitud kauba minimaalset hinda 179 540 eurot, võimalikku kasumimarginaali 20–50% ja kostja majandustegevuse keskmist kasumit aastas, samuti kostja 7 2-14-6942 kasumimarginaali 59,04%, mis on lähedane Pandora kasumimarginaalile, on maakohtu hinnangul proportsionaalne ja õiglane kahju hüvitise suurus 106 000,41 eurot ehk võltsitud kauba hind 179 540 jagatud kostja kasumimarginaaliga 59,04 %. Kogu kostja majandustegevus piirdus õigusrikkumisele kaasaaitamisega. Seega on kahju hüvitis, mis on 56,46% kostja ühe kalendriaasta kasumist, mõõdukas ja õiglane, sest rikkumine kestis vähemalt neli aastat.
  16. Menetluskulude jaotust otsustades arvestas maakohus, et hageja esitas algses hagiavalduses nii rikkumise lõpetamise kui ka edasisest rikkumisest hoidumise nõude. Hageja loobus rikkumise lõpetamise nõudest osade veebilehtede osas ning kohtud jätsid hoidumisnõude rahuldamata. Hageja tegevus oma õiguste kaitsmisel on olnud edukas, seega oli kohtusse pöördumine põhjendatud. Kohtu hinnangul tuleb kostja kanda jätta 50% hageja kõikides kohtuastmetes kantud menetluskuludest ning kostja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda, sest kohtud on hageja nõuded kokkuvõttes osaliselt rahuldanud. Apellatsioonkaebus
  17. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
  18. Kostja on seisukohal, et maakohus on põhjendamatult tagastanud kostja 01.11.2021 esitatud tõendid TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel. Kostja on vastavad tõendid esitanud selleks, et tõendada kahju hüvitamise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, mitte hageja kahju hüvitamise nõude aluseks olevate asjaolude puudumist.
  19. Kostja hinnangul rikkus maakohus otsuse põhjendamiskohustust, jättes põhjendamata hageja peamise rahalise nõude (179 540 eurot) ja esimese alternatiivi (169 587,10 eurot) rahuldamata jätmise olukorras, kus hageja järjestas 09.11.2021 kohtuistungil enda nõuded ja taotles esmase nõude 179 540 euro rahuldamist koos alternatiivide järjekorra esitamisega, millest 30.11.2021 kohtuotsusega rahuldati hageja esitatud järjekorras alles kolmandana toodud nõue.
  20. Kohus ei ole vastavalt TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja faktiliste väidetega IP-aadresside kasutusse andmise ja võõrandamise asjaolude kohta aastatel 2012–2014, samuti ei ole kohus analüüsinud seda, et kostja poolt esile toodud faktilised asjaolud põhjendavad

§ 140lg 1 alusel kahju hüvitise vähendamist.

Kostja hinnangul ei ole võimalik kohtu põhjendustest aru saada seda, kuidas saab õiglane olla lahendus, millega kahju hüvitis mõistetakse välja isikult, kes ei olnud kahju väidetava tekitamise ajal õigusrikkumisest teadlik ning kelle kontrolli all rikkumisega seotud IPaadressid ei olnud. Kohus ei ole hinnanud, milline on kostja roll hageja õiguste rikkumises ning kahju põhjustamises. Samuti ei ole kohus kostja tahtlust rõhutades tuginenud ühelegi tõendile.

  1. Kostjale jääb arusaamatuks kohtu põhjendustes esitatud arvutuskäik, milles on kokku liidetud nt kostja
  2. ja
  3. a tuludeklaratsiooni tuluread, kuid on arvestamata jäetud
  4. a kulu ja kahjum. Kostja hinnangul on ilmselge, et kui isiku sissetulek (ilma kulusid arvestamata) on
  5. ja
  6. a tuludeklaratsiooni andmetel keskmiselt 39 367,28 eurot, siis pärast
  7. a kulude (kahjumi) 273 314,95 euro mahaarvestamist ei ole võimalik jõuda järeldusele, et kostja tegutses sel ajavahemikul kasumlikult. Lisaks ei ole nende andmete põhjal võimalik jõuda järelduseni, et 106 000,41 euro suurune kahju hüvitis on kostja keskmist aasta tulu 39 367,28 arvestades mõistlik. 8 2-14-6942
  8. Maakohus arvestas kahju hüvitise arvutamisel nende äriühingute majandustulemusi, milles kostja omab osalust, kuid kohus ei arvestanud, et kostja ei ole ainuosanik ning samuti ei ole kohus sisuliselt põhjendanud seda, miks Fiber Grid OÜ ja Sonjara OÜ majandustulemused on üldse asjakohased. Kostja on 01.11.2021 seisukohas ja 09.11.2021 kohtuistungil rõhutanud, et kostjaks mitte olevate äriühingute tegevuse ja majandustulemuste seostamine ja omistamine käesolevale asjale ei ole põhjendatud. Vastustaja seisukoht
  9. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja nõustus maakohtu põhjendustega ning jäi enda varasemate seisukohtade juurde.
  10. Hageja hinnangul jättis maakohus õigesti kostja tõendid vastu võtmata, kuivõrd asjaolud, mida kõnealuste tõenditega sooviti esitada, on kohtud juba tuvastanud.
  11. Hageja märkis, et ei ole järjestanud enda alternatiivnõudeid, vaid on üks nõue alternatiivsete arvutuskäikudega. Hageja on need küll nummerdanud tagamaks jälgitavust, kuid nagu hageja kinnitas kohtule istungil, ei ole need järjestatud muul põhjusel. Siiski esitas hageja enda seisukoha, miks kohtu esitatud põhjendused olid kohased ja piisavad motiveerituse nõude täitmiseks. Menetluse edasine käik
  12. 16.11.2022 esitas Inter Connects Inc (kolmas isik) avalduse võimaldada temal kui iseseisva nõudeta kolmandal isikul astuda menetlusse kostja poolel. Kui kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitise, saab kostja Inter Connects Inc´i ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppe alusel nõuda omakorda kolmandalt isikult kohtulahendiga kostjalt välja mõistetud kahjunõude hüvitamist. Kolmandal isikul on seega õigustatud huvi asja lahendamiseks kostja kasuks.
  13. Ringkonnakohus rahuldas 09.02.2024 määrusega Inter Connects Inc avalduse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel menetlusse astumiseks ning lubas Inter Connects Incil astuda menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  14. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse resolutsiooni otsustusega hagi osalise rahuldamise kohta ja täiendab osaliselt TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel otsuse põhjendusi. Ülejäänud osas jääb vaidlustatud otsus muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab kõik menetluskulud ringkonnakohtus.
  15. Hageja esitas 28.11.2024 kohtuistungil taotluse, et kohus kontrolliks kolmanda isiku tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet. Kolmas isik esitas kohtu korraldusel 29.11.2024 dokumente, mis tema hinnangul viitavad õigusvõime olemasolule. Viidatud dokumendid tuleb võtta toimikusse. 46.
  16. TsMS § 204 lg 1 näeb ette, et kohus kontrollib menetlusosaliste tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ja tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu ning ei luba selle puudumisel isikul menetluses osaleda. Kuigi seadus ei seo vastavat kontrolli menetlusosalise taotlusega, siis 9 2-14-6942 tuleneb normi kohustavast sõnastusest, et vastava põhistatud taotluse saamisel peab kohus kontrolli teostama. 46.
  17. TsMS § 201 lg 2 järgi on tsiviilkohtumenetlusõigusvõime igal isikul, kellel on õigusvõime tsiviilõiguse kohaselt. Tsiviilkohtumenetlusõigusvõime on ka välismaisel isikute ühendusel ja asutusel ning rahvusvahelisel organisatsioonil, kelle õigusvõimet tunnustatakse Eestis rahvusvahelise eraõiguse sätete alusel. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 14 lg 1 näeb ette, et juriidilisele isikule kohaldatakse selle riigi õigust, mille kohaselt ta on asutatud. Vastavalt REÕS § 15 p-le 3 määratakse selle õigusega ka juriidilise isiku õigusvõime. Hageja on asutatud Delaware´i osariigi seaduste alusel 08.04.
  18. Delaware koodeksi äriühingute esimese peatüki üldsätetes (The Delaware Code, Corporation, General Corporation Law) sisalduva § 106 kohaselt saavad pärast asutamisdokumendi esitamist ja registreerimist Riigisekretäri juures vastavalt käesoleva seaduse §-le 103 asutajad, kes on dokumendi allkirjastanud, ning nende õigusjärglased alates selle esitamise kuupäevast juriidiliseks isikuks, kandes dokumentides märgitud nime. Need sätted viitavad Delaware'i Riigisekretäri ametile kui juriidiliste isikute registripidajale. Ameerika Ühendriikide Delaware osariigi riigisekretäri Jeffrey W. Bullocki 07.11.2023 kinnituse väljavõtte ja tõlke kohaselt on kolmas isik alates 08.04.2014 jätkuvalt registrisse kantud ja omab õiguslikult kehtiva äriühingu staatust (XII, tl 152 ja 157). Seega saab järeldada, et kolmandal isikul on õigusvõime tema asukoha riigi õiguse järgi. Ringkonnakohus tuvastab hageja õigusvõime kohtule esitatud andmetel 07.11.2023 seisuga, aga puuduvad andmed, et hageja oleks seejärel õigusvõime kaotanud. Kolmas isik on täiendavalt selgitanud, et Ameerika Ühendriikides määratakse juriidilisele isikule faili number (file number), mis kannab võrdväärset tähendust ja funktsiooni, nagu registrikood Eesti õiguses. Samuti esitas kolmas isik väljavõtte ametlikust Delaware osariigi andmebaasist, kust nähtub, et faili numbriga 5512963 juriidilise isiku nimi on Inter Connect Inc (XIII, tl 62 ja 64). Kuigi võib hagejaga nõustuda, et kuvatõmmist ei saa pidada ametlikuks väljavõtteks andmebaasist, kinnitab veebilehel: https://icis.corp.delaware.gov/Ecorp/EntitySearch/NameSearch.aspx tehtud tasuta otsing, et faili numbriga 5512963 juriidilise isiku nimi on Inter Connects Inc. Kolleegium leiab, et eelnevalt märgitu põhjal on kolmanda isiku õigusvõime piisavalt tuvastatud ja ei ole esitatud dokumente, millest nähtuks selle kaotamisele viitavaid asjaolusid.
  19. Järgmisena märgib kolleegium, et maakohus määratles vaidluse eseme õigesti. Riigikohtu 21.04.2021 otsusega tühistati käesolevas kohtuasjas tehtud maa- kui ka ringkonnakohtu otsused osas, milles kohtud jätsid hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamata, samuti menetluskulusid puudutavas osas ning asi saadeti tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna Riigikohtu 21.04.2021 otsusega jäi muutmata 05.10.2020 ringkonnakohtu otsus osas, millega rahuldati hageja nõue kohustada U.H-d lõpetama mistahes internetiteenuse vahendamise järgnevate lehekülgede tarbeks: pomwa.com; fitflopsoutletus.com; fitflopshoestw.info; discountsneakersshoes.nl; pandoracharmscanada.ca; parajumpersdeonline.com; discountsneakersshoes.nl; timberlandboots.ca; timberlandzone.com ning jäeti rahuldamata hageja nõue kohustada kostjat tulevikus hoiduma Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-Star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland kaubamärgiga identsete tähiste kasutamise võimaldamisest Internetis, on otsused selles osas jõustunud. Seega leidis maakohus kooskõlas TsMS § 658 lg-ga 2 ja 693 lg-ga 2 õigesti, et kohtu menetluses on jätkuvalt hageja nõue kahju hüvitamiseks ja menetluskulude jaotuse otsustamiseks ning kohus ei saa võtta seisukohta hageja hoidumisnõude osas. 10 2-14-6942 47.
  20. Kolleegium nõustub seejuures hagejaga, et kostja vastu esitatud kahjunõue on käsitatav ühtse rahanõudena ning alternatiivselt on esitatud kahju arvutuskäigud, millistest esmalt nõutakse kahju arvestatuna summas 179 540 eurot. Seega ei ole iseenesest tegemist alternatiivsete nõuetega TsMS § 370 lg 2 tähenduses, mistõttu puudus vajadus igal arvestuskäigul põhinevat kahju eraldi hinnata, nagu leiab kostja. Samas on ühe alternatiivina märgitud (V alternatiiv, Harju Maakohtu 09.11.2021 kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:39:06, vaidlustatud otsuses alternatiiv IV [XII kd, tl 66p]) alusetu rikastumise nõue 123 984,39 eurot (rikkuja teenitud tulu), mis moodustub kostja poolt domeeni- ja talletusteenuste osutamise kaudu saadust. Kolleegiumi hinnangul on võimalik alusetu rikastumise nõue esitada kumulatiivselt kahju hüvitamise nõudega. Praegusel juhul on rahanõue esitatud mõlemal õiguslikul alusel, mistõttu täpsustas hageja, et alusetu rikastumise nõue ei ole esitatud täiendavalt ja hageja soovib eelkõige kahju hüvitist ja alternatiivselt alusetu rikastumise sätete alusel rikkuja tulu välja mõistmist (XIII kd, tl 59 p ajamärk 01:05:21). Seega saab hageja nõuet 123 984,39 euro saamiseks käsitada alternatiivsena. 47.
  21. Maakohus rahuldas hageja kahjunõude 106 000,41 euro saamiseks. Seega jättis maakohus rahuldamata hageja kahjunõude 73 539,59 euro (=179 540-106 000,41) saamise osas, mistõttu on hagi rahuldatud osaliselt. Täpsuse huvides tuleb maakohtu otsust vastava otsustusega täiendada. Apellatsioonkaebuse esitas ainult kostja, st p. 47.2 esimeses lauses viidatud osas on vaidlustatud otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.
  22. Hageja leiab, et kostja peab hüvitama kaubamärgiomanikele tekitatud kahju (solidaarselt kaubamärgi omajate ainuõiguse vahetute rikkujatega) arvestades, et kostja osutas internetiteenuseid, mida kasutati kaubamärgi omajate ainuõiguse rikkumiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kohtute jõustunud lahendiga on leidnud kinnitust järgmised faktilised ja õiguslikud asjaolud: - hageja võis esitada hagi oma nimel; - hagis märgitud veebilehtedel rikuti kaubamärgiomanike õigusi; - hagis märgitud veebilehtedel oli äriline seos Eestiga; - kostja osutas infoühiskonna teenust InfoTS § 2 p 1 tähenduses, kostja pakkus kõiki InfoTS §-des 8-10 nimetatud teenuseid, kuid talle ei kohaldunud samas sätestatud vastutuse piirangud perioodil; - kostjat informeeriti enne hagiga kohtusse pöördumist kaubamärgiomanike õiguste rikkumisest, misjärel oli kostjal käibekohustus anda endast parim, et rikkumine hagis märgitud veebilehtedel lõpetataks; - kostja pani toime käibekohustuse rikkumise, millega tekitas hageja liikmetele kahju ning on selle kahju eest solidaarselt vastutav kaubamärgiomanike õiguste vahetute rikkujatega. 48.
  23. Seega küsimuse osas, kas kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest, pidas Riigikohus käesolevas kohtuasjas tehtud otsuse p-s 12 põhjendatuks kohtute järeldust, et kostja kui infoühiskonna teenuse osutaja vastutab praegustel asjaoludel kaubamärgiomanikele tekitatud kahju eest solidaarselt kaubamärgiomanike ainuõiguse vahetute rikkujatega. Seejuures lähtus Riigikohus alama astme kohtute tuvastatud asjaoludest leides, et kuna kostja ise võltskaupu ei müünud, ei ole kostja vahetu kaubamärgiomanike ainuõiguse (kaubamärgiseaduse [KaMS]) § 14) rikkuja. Samas on tuvastatud, kostja osutas internetiteenuseid, mida kasutati kaubamärgiomanike ainuõiguse rikkumiseks, sh võltstoodete müügiks ning kostja pakub kõiki InfoTS §-des 8-10 märgitud teenuseid ning on infoühiskonna teenuse osutaja infoühiskonna teenuse seaduse mõttes ning kostjale kui infoühiskonna teenuse osutajale ei kohaldu vastutuse 11 2-14-6942 piiranguid. Samuti nõustus Riigikohus kohtutega, et kostjal oli käibekohustus alates hetkest, kui teda informeeriti kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkuvate isikute õigusvastasest tegevusest, tõkestada kaubamärgiomanike õiguste rikkumine hagis märgitud veebilehtedel, mis oleks piiranud kostja vastutust rikkumise kõrvaldamise kuludega. Kokkuvõtlikult leidis Riigikohus praeguses asjas, et kostja vastustab

§ 1045lg 1 p 5 ja § 1045 lg 4 ning Ka

MS § 57 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel alates oma käibekohustuse rikkumisest ka kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkunud isikute tekitatud kahju eest solidaarselt

§ 137lg 1 alusel. Maakohus on lähtunud Ts

MS § 658 lg 2 ja 693 lg 2 järgi õigesti samas kohtuasjas kõrgemate kohtute suunistest, kui leidis, et ei ole võimalik võtta seisukohta jõustunud otsusega lahendatud nõuete ja kostja vastuväidete osas juba tuvastatud eluliste ja õiguslike asjaolude kohta. Kohtulahenditega on leidnud tuvastamist, et rikkumine algas 14.06.2010 alates RIPE NCC lepingu sõlmimisest, kostja osas on esitatud kriminaalmenetluse alustamise avaldus 22.10.2013 ning rikkumine kestis vähemalt juulini

  1. Järelikult on rikkumine toimunud vähemalt nelja aasta vältel. Seda arvestades ei ole ringkonnakohtul alust vaidlustatud otsuses kostja kohustuse rikkumise ja vastutuse osas väljendatud seisukohti muuta ning hinnata saab kostja väiteid kahju ulatuse osas.
  2. Hagejal on rahalise nõude esitamine võimalik nii kahjuhüvitisena vastavalt KaMS § 57 lg 1 p-le 2 ja

§-le 1043 kui ka alusetu rikastumise sätete alusel

§ 1037ja 1039 järgi.

Maakohus viitas õigesti, et

§ 1043

võimaldab õiguste omajal nõuda talle tegelikult tekitatud ja tõendatud kahju hüvitamist. Sellel alusel välja mõistetud kahjuhüvitise eesmärk on asetada õiguste omaja olukorda, milles ta oleks olnud, kui talle ei oleks kahju tekitatud (

§ 127

lg 1).

§ 127

lg 1 sätestab diferentsihüpoteesist lähtuva põhimõtte, mille kohaselt hüvitatav on kogu tegelikult tekkinud kahju ning eeldab kõigi kahju hüvitamisega seotud asjakohaste aspektide tuvastamist ja tõendamist.

§ 127

lg 6 teine lause sätestab intellektuaalomandi õiguste rikkumisel kahjuhüvitise väljamõistmise kohta erinormi. Selle sätte alusel võib kohus alternatiivselt mõista välja kahjuhüvitise kindlas summas, andes hinnangu kahju tõenäolisele suurusele lähtuvalt asjakohastest teadaolevatest teguritest. Viidatud säte võimaldab kohtul mõista välja hinnanguliselt õiglane hüvitis ka olukorras, kus kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha ning on praegusel juhul asjakohane. Kohtu arusaama kohaselt on

§ 127

lg 6 teise lause eesmärgiks tagada, et ebaproportsionaalsed tõenduslikud raskused ei takistaks põhjendamatult kahjuhüvitise nõudmist. Sellisel juhul otsustab kohus kahju suuruse TsMS § 233 lg 1 järgi oma siseveendumuse kohaselt, hinnates seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ka kindla summana määratava kompensatsiooni suurus peab põhinema objektiivsetel kriteeriumidel. Praeguses asjas on Riigikohus selgitanud, et olukorras, kus konkreetse kahju väljaarvutamine ei ole võimalik, võib kaubamärgiomaniku saamata jäänud tulu arvutada abstraktselt, st kaubamärgiomanik saab lähtuda kasust, mida asjaolusid arvestades võib tavaliselt oodata. Ringkonnakohus leiab, et esitatud nõude puhul on

§ 127lg 6 kohaldamisel eesmärk hinnata, mis on õiguste omajate saamata jäänud tulu.

49.

  1. Asja materjalist nähtuvalt on hageja esitanud alternatiivsed arvutuskäigud kahju suuruse hindamiseks. Maakohus pidas põhjendatuks määrata kahjuhüvitise hageja pakutud, vaidlustatud otsuses alternatiivina I määratletu alusel, ja rahuldada nõue summas 106 000,41 eurot. Maakohus märkis, et arvestab hüvitise suuruse määramisel rikkumise ulatust ja kestust, õigusrikkuja käivet ja kasumit ning kannatanute majandustegevust Eestis kahju tekkimise ajal. 12 2-14-6942 Vaidlustatud otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus kahjuhüvitise määramisel arvestanud müügil olnud võltsitud kauba minimaalset hinda 179 540 eurot, võimalikku kasumimarginaali 20–50% ja kostja majandustegevuse keskmist kasumit aastas. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on nimetatud aspektidest lähtudes järginud praeguses asjas Riigikohtu antud suuniseid ning kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda hüvitise suuruse osas teistsugusele seisukohale. 49.
  2. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolusid, et erinevatel hagis märgitud veebilehtedel müüakse kaubamärkide Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland nime all võltsitud tooteid: 40 Parajumper toodet, järgneb 5 lehekülge (III kd, tl 83-87); 36 Burberry toodet, järgneb 10 lehekülge (III kd, tl 96-97), 28 toodet, järgneb 10 lehekülge (III kd, tl 103-104), 12 toodet (III kd, tl 107), 38 toodet (tl 112-113); 36 toodet, järgneb 10 lehekülge (III kd, tl 117-118); 48 toodet (III kd, tl 122-125); 32 toodet (II kd, tl 130-133), 32 toodet (III kd, tl 137-140); Fitlfops 138 toodet (III kd, tl 144-187); Franklin& Marshall 64 toodet (III kd, tl 188-201); G- star 70 toodet (III kd, tl 202-219), 107 toodet (kd IV, tl 3-29), new era 192 toodet (tl 30-99), Pandora 220 toodet 100-157 Parajumper 155 toodet (IV kd, tl 158-222); Puma 28 toodet (V kd, tl 124); Timberland 493 toodet (V kd, tl 83-216). Maakohus tuvastas, et kaupade maksumus on veebilehtedel välja toodu kohaselt kokku 179 540 eurot. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tõenditest nähtuvalt on usutav, et 179 540 euro ulatuses jäid kaubamärgi omanikud ilma võimalusest oma tooteid müüa. Arvestades, et antud tõenditest saab järeldada, et vaidlusaluste kaubamärkide tooted veebilehtedel olid müügiks, kuid neist ei nähtu, palju toodetest müüdi, ei saa tuvastatud toodete maksumust 179 540 euro käsitada kaubamärgiomanike õiguste rikkujate käibena. Teisalt on hageja kohtu ette toonud ja tõendanud, et juba üksnes kaubamärgi Pandora müüdud kaupade koguse ja summa järgi veebilehe www.pomwa.com näitel on kaupa müüdud ajavahemikul 2014–2020 vähemalt 169 587,08 euro eest (IV kd, tl 124-125, XI kd, tl 26 ja tl 26p). Arvestades, et tarbijad eelistavad odavamaid alternatiive, mistõttu on nt võltsitud rõivaste järele kõrge nõudlus, saab järeldada, et võltsitud toodete müük asendab sageli originaaltoodete müüki, põhjustades otsest müügitulu kadu (vt Eser, Z jt, Counterfeit Supply Chains; Procedia Economics and Finance, lk 412-421, XI kd, tl 182p187). Vaidlustatud ei ole maakohtu järeldust, et pakkumises on olnud märkimisväärne hulk kaupu, mille hinnad on oluliselt madalamad kui originaalkaubal. Nimetatud aspekte arvestades saab kolleegiumi hinnangul lähtuda sellest, et kaubamärgiomanikud on kaotanud võimaluse müüa rikkumise tõttu oma tooteid vähemalt ülalmärgitud ühikute võrra 179 540 euro ulatuses, millega on põhjustatud vastavas osas müügitulu vähenemine. Kuna esitatud nõude puhul on

§ 127

lg 6 kohaldamisel eesmärk hinnata, mis on õiguste omajate saamata jäänud tulu, märkis maakohus aga õigesti, et lähtuma peaks mitte toodete maksumusest, vaid võimalikust tulust, millest kaubamärgi omanikud ilma jäid. 49.

  1. Praeguses asjas selgitas Riigikohus, et olukorras, kus konkreetse kahju väljaarvutamine ei ole võimalik, võib kaubamärgiomaniku saamata jäänud tulu arvutada abstraktselt, st kaubamärgiomanik saab lähtuda kasust, mida asjaolusid arvestades võib tavaliselt oodata. Kaubamärgiga kaitstud toodete müümisel vastab tulu teenimine n-ö asjade tavapärasele käigule. Seega saab järeldada, et kui kaubamärgiomanikud teeninuks 179 540 eurot müügitulu, jäänuks osa müügitulust pärast kõikide kulude tasumist kaubamärgiomanikele 13 2-14-6942 kasumina ja seda väljendab kasumimarginaal. Maakohus on menetlusnorme rikkumata lugenud tõendatuks, et vähemalt ühe kaubamärgi, Pandora kasumimarginaal rikkumise toimumise ajal oli Eestis 61%. Ülalmärgitud võltsitud toodete tarneahelate analüüsile keskenduvas artiklis (lk 416, XI kd, tl 182p-187) tuuakse esile, et rõiva- ja jalatsisektoris ulatuvad kasumimarginaalid võltskaubanduses 20–50%, hulgimüüjate puhul isegi kuni 70–80% ning näiteks kellade jaemüüjad saavad 60–70% kasumit. Kuigi kaubamärgiomanikele kahjuhüvitise määramisel on kolleegiumi arvates eelkõige relevantsed kasumimarginaalid vaidlusaluste kaubamärkide puhul, mitte aga kostja äriühingute kasumimarginaalid, tuleb lugeda kahju abstraktsel hindamisel piisavaks kaubamärgi Pandora kasumimarginaali rikkumise toimumise ajal, mis oli Eestis 61% ja kooskõlas ka viidatud artikli järeldustega juveelitoodete jaemüüjate kasumimarginaalide kohta. Kuna maakohtu arvestuse aluseks võetud kostja äriühingute kasumimarginaal 59,04% on väiksem kui 61%, mida hageja ei vaidlustanud, ei anna kostja kaebus alust seda ülespoole korrigeerida ning on kostjale soodsam. Eeltoodut arvestades on võimalik lähtuda kasumimarginaalist 59,04%, mis on lähedane Pandora kasumimarginaalile, nagu märkis maakohus. 49.
  2. Riigikohtu antud suuniste järgi saab kahjuhüvitise kindlakstegemisel arvestada ka õiguste rikkuja käivet ja teenitud tulu. Kohtulahenditega on leidnud tuvastamist, et kostja pakkus infoühiskonna teenuseid nii füüsilise isikuna, FIE-na kui ka äriühingute Sonjara OÜ ja Fiber Grid OÜ kaudu, kelle tegevus on majandusaasta aruannete kohaselt kasumlik (XI kd tl 164-181), nagu leidis õigesti maakohus. Asjaolu, et kostja on tegutsenud nime alt „webexxpurts“ on menetluses tõendatud ja tuvastatud. Vaidlusväline on asjaolu, et kostjal oli 2011-2023 Fiber Grid OÜ-s 96% osalus ja 2014-2015 Sonjara OÜ-s 100%-line osalus (Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2024 kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:56:39, XIII kd, tl 60p). Seega viitas maakohus asjakohaselt kahjuhüvitise põhjendatuks lugemisel nii kostja poolt füüsilise isikuna kui ka temaga seotud äriühingute teenitud tulule kui kasumimarginaali arvutamise alusele. Arvestades kostja osaluse suurust Fiber Grid OÜ-s ning asjaolu, et kostja on Sonjara OÜ ainuosanik, ei ole kostja näidanud, kuidas omab määravat tähtsust asjaolu, et kostja ei ole Fiber Grid OÜ ainuosanik ning Sonjara OÜ osas on kostja väide eksitav. Õige on, et maakohtu kostja
  3. a ja
  4. a tuludeklaratsioonide andmetel tehtud arvutuskäigus ei olnud arvesse võetud ettevõtlustulust või ettevõtluse tulumist maha arvestatud kulusid soetatud kaupadele või teenustele. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda aga kulude mahaarvamise ja nende järgmisse aastasse edasikandmise õiguse kasutamine lugeda neid igal juhul põhjendatuks ega muuda asjaolu, et kostjal oli maakohtu määratletud ulatuses rahavoog. Kuna hageja on sisustanud oma kahju hüvitamise nõude kaubamärgiomanike saamata jäänud tulu kaudu, st et kaupade müügist saadav tulu on samastatav kaubamärgiomanikel saamata jäänud tuluga, ei eelda nõude rahuldamine, et tuvastatud oleks kostja poolt just sellise tulu teenimine. Antud eelduse täitmine oleks vajalik alusetu rikastumise järgi rikkumiskondiktsiooni alusel nõude rahuldamiseks, mille kontrollimine ei ole aga käesoleva otsuse p 47.1 põhjendustel vajalik. 49.
  5. Kolleegium märgib, et praegusel juhul on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta art 13 eesmärkidega määratleda kahjuhüvitise suurus viisil, mis tagab, et väljamõistetud summa on võimalikult lähedal sellele summale, milles kahju objektiivselt hinnates hageja esitatud asjaoludel tõenäoliselt tekkis. See aga pruugi olla täpselt võrdne tegelikult tekkinud kahju suurusega, mis on kooskõlas Euroopa Kohtu seisukohaga, et selliselt arvutatud kahjuhüvitis ei peagi olema tegelikult tekkinud kahjuga täpselt samaväärne C-367/15 OTK, p 26 (vt Trasberg, H; Eesti 14 2-14-6942 kahju hüvitamise regulatsiooni vastavus Euroopa Liidu õigusele autoriõiguse autoriõigusega kaasnevate õiguste rikkumise korral, Justiitsministeerium, lk 15). ja 49.
  6. Kokkuvõtlikult märgib ringkonnakohus, et kuigi kostja peab tema vastu esitatud kahjunõude rahuldamist ebaõiglaseks, ei sisalda kostja kaebus kahjuarvestuse osas väiteid, mis võimaldaks asuda kahju suuruse osas teistsugusele järeldusele.
  7. Kolleegium jääb ka seisukohale, et käesolevas asjas on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud kostja käibekohustuse rikkumine ning, et kostja vastutab kaasaaitajana kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkunud isikutega solidaarselt, mistõttu ei ole alust muuta ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.10.2020 otsuse järeldust kostja väite tema poolt IPaadresside võõrandamise või nendega seotud õiguste üleandmise tõendamatuse kohta (viidatud otsuse p 17.2). Samuti ei eksinud maakohus, kui leidis, et kostja teadlik ja tahtlik kaasaaitamine kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkuvate isikute tegevusele ei võimalda kahjuhüvitist

§ 140kohaselt vähendada.

Kolleegium nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning kaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

  1. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra.
  2. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Vastavalt otsuse p-s 47.2 kirjeldatud täpsustusele muudab ringkonnakohus resolutsiooni sõnastust selguse huvides nii, et sisu ei muutu. (allkirjastatud digitaalselt) 15

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.