Obsah (4)

§ 32§ 74§ 79§ 781

4-24-3494 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 8. aprill 2025, Tallinn Väärteoasja number 4-24-3494 Kohtukoosseis Sten Lind, Pavel Gontšarov, Jan

) §-ga 79, on asjakohatu, kuivõrd vaidlusaluses olukorras kohaldus

§ 32

lg 5, mille kohaselt on isikusamasuse tuvastamiseks õigus kasutada vahetut sundi. Tulenevalt

§ 74

lg-st 1 ja § 781 p-st 1 võib kasutada käeraudu nii kaua kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Maakohus tõi välja, et A. Sinkevitš oli verbaalselt pealetükkiv, süüdistav, nõudlik, vahelesegav ja keeldus enda isikuandmeid avaldamast. Lisaks viibiti pimedal ajal tiheda liiklusega alal. Kohus nõustus, et A. Sinkevitši käitumisest tulenevalt pidid politseinikud olema valmis mistahes reaktsiooniks, sh füüsiliseks rünnakuks, kuivõrd tihti eelnebki sellele sõnaline agressiivsus. Teadmata A. Sinkevitši isikukoodi ja perekonnanime, ei olnud neile teada tema karistatus ja võisidki eeldada tema ohtlikkust. Sellest tulenevalt nõustus kohus, et käeraudade kohaldamine olukorras, kus A. Sinkevitš keeldus ütlemast oma isikukoodi, oli politseiametnike ohutuse tagamiseks kuni isikusamasuse tuvastamiseni põhjendatud. Pärast isiku tuvastamist käerauad eemaldati. Isikusamasuse tuvastamise protokolli kohaselt oli A. Sinkevitš allutatud vahetule sunnile 10 minutit. Seda aega ei pidanud kohus ebaproportsionaalseks. Kohus ei pidanud tõendatuks, et käeraudade kohaldamine oleks tekitanud A. Sinkevitšile tervisekahjustusi. 2.

1. Maakohtu hinnangul oli õiguspärane ka A. Sinkevitši paigutamine politseijaoskonna ootealale. Kohus leidis, et A. Sinkevitši toimetamine politseijaoskonda ja seal viibimine ei ole kinnipidamine VTMS § 44 lg 1 mõistes, vaid VTMS § 44 lg-s 5 sätestatud menetlustoimingule allutamise ja selle ootamise aeg. A. Sinkevitš viidi politseijaoskonda, kuna Laagna teel oli tema ja tema ema tõttu menetlustoimingute läbiviimine takistatud. Politseinike ütluste kohaselt oli menetlustoimingutele allutatud (nt ülekuulamist ootava) isiku turvakaalutlustel trellidega ootealale paigutamine tavapärane praktika. Seega ei olnud A. Sinkevitši sellisele alale paigutamine tema erikohtlemine. Maakohus pidas mõistetavaks, et kõrvaliste isikute viibimine menetleja ametiruumides üksinda ja järelevalveta ei ole turvakaalutlustel võimalik. 3 4-24-3494 Menetlustoimingu käigus vabaduse piiramine erineb riive intensiivsuselt vabaduse võtmisest kinnipidamisel. Seejuures ei saa kinnipidamisena käsitada isiku lühiajalist vabaduse piiramist muude menetlustoimingute tegemiseks (nt ülekuulamiseks, väärteoprotokolli koostamiseks) või selle ootamist. Politseiametnike rinnakaamera videosalvestiselt nähtuvalt viibisid A. Sinkevitš, AK ja AD kell 00.26 veel Laagna teel, pisimopeedi hoiukohta teisaldamise akt koostati 00.50 ja A. Sinkevitš vabastati pärast tema ülekuulamise lõppu (kell 02.40) ja väärteoprotokolli koostamist. Lisaks tuli maakohtu hinnangul arvestada, et AK tegeles A. Sinkevitš suhtes paralleelselt kahe väärteoasja menetlemisega ja sihilikku ajavenitamist ei olnud. Selliselt viibis A. Sinkevitš kohtu hinnangul menetleja ruumide ootealal lühiajaliselt ja see aeg ei olnud ebaproportsionaalne. 2.
2. Tuginedes politseiametnike rinnakaamera salvestistele, tunnistajate ja menetlusaluse isiku ütlustele, luges maakohus tõendatuks, et A. Sinkevitš on toime pannud väärteoprotokollis kirjeldatud teo. Kohus leidis, et see tegu vastab KarS § 275 lg-le
3. 2.
4. Vaatamata kohtuvälise menetleja sellekohasele taotlusele ei pidanud maakohus võimalikuks lõpetada A. Sinkevitši suhtes väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Kohus märkis, et A. Sinkevitš pani lühikesel ajavahemikul toime kaks õigusrikkumist, s.o liiklusseaduses (LS) § 259 lg-s 1 ja KarS § 275 lg-s 1 sätestatud väärteod. Lisaks on A. Sinkevitšil kehtiv väärteokaristus KarS § 278 lg 1 järgi, mille eest määratud rahatrahv oli tasumata. Videosalvestistelt nähtuvalt suhtus A. Sinkevitš tasumata rahatrahvi ükskõikselt, leides, et talle võib uue trahvi määrata – ta ei tasu seda ikka. Rahatrahv määrati A. Sinkevitšile ka LS § 259 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest. Samal ajal oli A. Sinkevitšil lepinguline kaitsja, kellega seotud kulude kandmiseks on rahalised vahendid leitud. 2.
5. Karistuse mõistmisel hindas maakohus A. Sinkevitši teosüü keskmiseks. Kohus arvestas, et tegelikult solvas A. Sinkevitš kahte politseiametnikku. Seda tegi ta erinevate väljenditega, kuigi teda oli vastava väärteomenetluse eest hoiatatud ja kohapeal ta ei vabandanud. Ehkki kohtusaalis A. Sinkevitš vabandas, ei pidanud maakohus seda siiraks – vastutust ta selle eest ei võtnud ja süüdistas oma käitumises jätkuvalt politseiametnikke. Seetõttu ei arvestanud kohus A. Sinkevitši vabandust karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p-i 3 mõttes. Maakohtu hinnangul ei olnud A. Sinkevitš toimunust vajalikke järeldusi teinud ega mõistnud, et kogu sündmuse eskaleeris ta ise. Kohus pidas nii eri- kui üldpreventiivsetest kaalutlustest vajalikuks A. Sinkevitši karistust suurendada. A. Sinkevitšit oli varem võimuesindaja suhtes toimepandud väärteo eest (KarS § 278 lg 1) karistatud. Üldpreventiivse asjaoluna pidas maakohus oluliseks anda avalikkusele signaal, et võimuesindajate suhtes toime pandud tegudel on ranged, seadusest tulenevad tagajärjed. Videosalvestistelt ja A. Sinkevitši kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt A. Sinkevitš oma käitumise ebakohasust ei taju, mistõttu oli maakohtu hinnangul tema õiguskuulekale teele suunamine võimalik üksnes tema karistamise kaudu. Samadel põhjustel pidas maakohus oluliseks ka asja avalikku menetlushuvi. 4 4-24-3494 Maakohus mõistis A. Sinkevitšile karistuseks 180 trahviühiku ehk 720 euro suuruse rahatrahvi. Kohus määras, et talle mõistetud 720-eurose rahatrahvi võib A. Sinkevitš tasuda osamaksetena 12 kuu jooksul, kuna see on ühekorraga tasumiseks võrdlemisi suur summa ja A. Sinkevitš ei tööta (ametlikult).
6. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Sinkevitši kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja A. Sinkevitši suhtes väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p-i 1 või § 30 lg 1 alusel. Samuti taotleb kaitsja A. Sinkevitšile väärteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist kohtu õiglasel äranägemisel. 3.
7. Kaitsja kordab seisukohta, et väärteoasjas on oluliselt rikutud menetlusõigust sellega, et AK viis läbi väärteomenetlust ja koostas väärteoprotokolli olukorras, kus solvavad sõnad olid suunatud ka temale. AK kajastas väärteoprotokollis faktilisi asjaolusid moonutatult, s.o kandis solvavad sõnad protokolli ainuses selleks, et ta saaks menetlejana läbi viia menetlustoiminguid. Seejuures oli üks solvangutest suunatud just AKle. Lisaks kinnitas AK, et ta tundis end solvatuna. Tõele ei vasta seejuures AK põhjendus, et koostas väärteoprotokolli ise seetõttu, et teise patrulli leidmine oli keeruline – AD andis kohtus ütlusi, et teine patrull tuli kohale, et tegeleda A. Sinkevitši mopeediga. Riigikohtu praktikast tulenevalt on väärteoprotokollil samasugune funktsioon nagu süüdistusaktil kriminaalmenetluses. Riigikohus on ka sarnaste asjaoludega väärteoasjas märkinud, et menetleja saab olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas ega saa vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 anda enda menetluses oleva asja kohta ütlusi. Samuti ei saa järelevalvetoimingute tegemise korda eirata põhjendusel, et korra järgmises napib ressursse. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt oli kaitsja seisukohal, et väärteoasjas koostatud väärteoprotokoll on lubamatu tõend ning tegemist on VTMS § 150 lg 1 p-s 6 nimetatud olukorraga ehk väärteoprotokolli puudumisega. Kuivõrd väärteoasi vaadatakse VTMS § 87 alusel läbi väärteoprotokolli piirides, tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p-i 1 alusel lõpetada. Kaitsja hinnangul ei ole maakohus andnud eelkirjeldatud argumentidele mingit sisulist hinnangut ja on üksnes lakooniliselt märkinud, et kuna A. Sinkevitšile on väärteoprotokoll koostatud, ei ole alust rääkida selle puudumisest. Kohus on jätnud lahendamata küsimuse väärteoprotokollist kui lubamatust tõendist, analüüsimata, kas solvamise või rünnaku subjekt saab ise sama asja menetleda ja selle kohta väärteoprotokolli koostada. Alternatiivselt taotleb kaitsja väärteomenetluse lõpetamist menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, mille on kaasa toonud erapoolik menetleja. Nimelt on kohtuväline menetleja kohustatud taanduma, kui ta ei saa olla erapooletu. Praegusel juhul on AK tunnistanud oma erapoolikust sellega, et tundis end solvatuna ja negatiivseid emotsioone menetlusaluse isiku suhtes. Sellele viitavad kaitsja arvates ka protokollis ebaõigete andmete kajastamine ning käeraudade 5 4-24-3494 kasutamine ja kinnipidamine. Kaitsja heidab ette, et maakohus on menetlusõiguslikke puudusi õigustanud, pidades arusaadavaks, et asja sellisel viisil menetlemine oli tingitud ressursi nappusest. 3.
8. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ja menetlus lõpetada VTMS § 30 lg 1 alusel. Kaitsja hinnangul toob menetluse lõpetamise kaasa see, et teo tagajärge ei saa A. Sinkevitšile omistada. Nimelt leiab kaitsja, et ütles A. Sinkevitš kaks solvavat sõna pärast seda, kui politseiametnikud paigaldasid selgelt õigusliku aluseta talle käerauad. Kuivõrd käeraudade kasutamine riivab raskelt isiku õigusi ja on eneseväärikust alandav, mõjutab see arusaadavalt ka inimese emotsionaalsust ja käitumist. Samuti on käeraudade paigaldamine mistahes elulise ja õigusliku põhjenduseta sotsiaaleetiliselt hukkamõistetav käitumine. Kaitsja märgib, et sõna „ment“ ei olnud mõeldud menetlejate solvamiseks ja seda kasutas A. Sinkevitš telefonivestluses. Seega tuleb ses osas menetlus igal juhul lõpetada VTMS § 30 lg 1 p-i 1 või 11 alusel. 3.
9. Kaitsja taotleb süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 11 lg 2 alusel mittevaralise kahju hüvitamist A. Sinkevitšile käeraudade kohaldamise ja tema politseijaoskonna kambrisse paigutamise eest.

§ 79

lg 1 kohaselt võib käeraudu kasutada ainult siis, kui on oht mõne sättes nimetatud ohu realiseerumiseks. Kohtuväline menetleja ühelegi

§ 79lg-s 1 nimetaud alusele ei tuginenud.

Politseiametnikud põhjendasid käeraudade kasutamist hoopiski isikusamasuse tuvastamisega. Sellest tulenevalt pidas ka maakohus asjakohaseks normiks

§ 32lg-t 5.

Sellele vaatamata on otsuses mitmeid viiteid A. Sinkevitši väidetavale agressiivsusele, mitte üksnes isikusamasuse tuvastamise vajadusele. Maakohus on valesti tuvastanud, et A. Sinkevitš keeldus enda isikuandmeid avaldamast. Rinnakaamera salvestiselt lõpuga 5371 nähtub selgelt, et menetlusalune isik avaldab oma täisnime. Lisaks oli AK varasemalt A. Sinkevitšiga kokku puutunud ja tundis ta ära. Veelgi enam – AK selgitas kohtuistungil, et turvakontrolli käigus leidis ta A. Sinkevitši taskust pangakaardi, millel oli ees- ja perekonnanimi ning et tänu sellele said nad tuvastada isikusamasuse kohapeal. Seega puudus vajadus ja õiguslik alus (

§ 32lg 5) käeraudade paigaldamiseks.

Kohtuvälise menetleja ja kohtu viited A. Sinkevitši agressiivsele käitumisele ei leia aga rinnakaamera salvestistelt kinnitust ning sellelt nähtub üksnes see, kuidas A. Sinkevitš üritab selgitada enda nägemust talle etteheidetavast rikkumisest ja küsib menetlejatelt selgitusi. Kaitsja hinnangul on maakohtu seisukoht A. Sinkevitši käeraudadest tingitud tervisekahjustuse kohta põhjendamatu.

1. septembri 2024 SA PERH erakorralise meditsiiniosakonna patsiendikaardi kohaselt tuvastati A. Sinkevitšil tervisekahjustused parema ja vasaku käe randmetel. Puudub alus arvata, et need vigastused oleks menetlusalune isik tekitanud endale ise. 6 4-24-3494 Lisaks on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus käeraudade kasutamiseks puudub igasugune alus, on inimväärikust alandav pelgalt nende kasutamine. Kaitsja leiab, et õigusvastane oli ka A. Sinkevitši paigutamine kinnisesse kambrisse, sest selleks puudus õiguslik alus. A. Sinkevitšit koheldi ebainimlikult ja alandavalt SKHS § 11 lg 2 mõttes. Ebatäpne on maakohtu seisukoht, nagu oleks A. Sinkevitš viibinud menetleja ametiruumis – asjaoludest nähtuvalt ootas A. Sinkevitš trellide taga. Asjaolu, et politseiametnike selgituste kohaselt on tegemist tavapärase praktikaga, ei õigusta A. Sinkevitši õiguste rikkumist. Kohtuväline menetleja ja maakohus ei ole toonud ühtegi õiguslikku alust A. Sinkevitši trellidega kambrisse paigutamiseks ning üksnes abstraktsed turvakaalutlused seda ei põhjenda.
2. Tallinna Ringkonnakohus võttis apellatsiooni
3. märtsi 2025 määrusega menetlusse ja kuivõrd apellant oli nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses, määras ringkonnakohus kohtumenetluse pooletele tähtajad kirjalike taotluste, seisukohtade ja seisukohtadele vastuste esitamiseks ning kohtulahendi teatavaks tegemise aja. Ringkonnakohtu määratud tähtaja jooksul teavitas kohtuväline menetleja, et jääb maakohtuga samale seisukohale. A. Sinkevitš esitas seisukoha, milles väitis, et politseiametnik AK tundis ta kohe ära, ning heitis ette, et puudub videosalvestis sellest, kui A. Sinkevitš politseiautos käeraudades istus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus väärteoasja lahendamisel eksinud nii mitme vaidlusaluse asjaolu tuvastamisel kui ka õiguse kohaldamisel ning on jõudnud sellest tulenevalt ebaõigele seisukohale. Tuvastatud teistsuguste asjaolude valguses leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel lõpetada. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt apellatsiooni argumente, millega vaidlustatakse väärteoprotokolli õiguspärasust (I), seejärel küsimust, kas A. Sinkevitši etteheide väärteo toimepanemises on põhjendatud (II) ja menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel (III). Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha käeraudade kohaldamise ja A. Sinkevitši politseijaoskonnas asuvas trellitatud ruumi paigutamise õiguspärasuse ja menetlusega tekitatud kahju hüvitamise küsimuses (IV). Viimasena võtab ringkonnakohus kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulude hüvitamise taotluse (IV). I
5. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu puuduks nõutav väärteoprotokoll. Ka on alusetu kaitsja seisukoht, et maakohus pole tema argumentidele sisuliselt vastanud. Nagu apellatsiooniski märgitud, leidis maakohus, et VTMS § 150 lg 1 p-le 6 vastavat väärteomenetlusõiguse rikkumist ei ole, sest asjas on koostatud väärteoprotokoll. Samuti on maakohtu otsusest näha, et maakohtu hinnangul ei esinenud asjaolusid, mis muudaks väärteoprotokolli tühiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega. 7 4-24-3494 Nii maakohtumenetluses kui apellatsioonis on kaitsja leidnud, et väärteoprotokoll on lubamatu tõend. See argument on alusetu juba põhjusel, et väärteoprotokoll ise ei ole tõend (tõsi küll, väärteoprotokoll võib sisaldada tõendit – menetlusaluse isiku või tunnistaja ütlusi). Nagu osutab kaitsja ka apellatsioonis ise, täidab väärteoprotokoll väärteomenetluses süüdistusaktiga kriminaalmenetlusest samasugust rolli, sisaldades üksnes süüdistusfunktsiooni kandja veendumust koos põhistustega, et toime on pandud väärtegu (vt Riigikohtu
6. jaanuari 2009 otsus väärteoasjas nr 3-1-1-73-08). Asjaolu, mis muudab kaitsja hinnangul väärteoprotokolli tühiseks, on see, et A. Sinkevitš solvas tegelikult nii AKt kui ADit ja seega ei oleks tohtinud AK seda asja menetleda. Kaitsja hinnangul läks AK asja menetlemise keelust kunstlikult mööda, kuna kirjeldas A. Sinkevitši tegu sellisena, nagu oleks solvatud ainult ADit. Ringkonnakohus nendib, et kuna väärteomenetluses ei ole kannatanu menetlusosaline, ei teki juhul, kui politseiametniku solvamise väärteoasja menetleb sama politseiametnik, kelle suhtes solvavalt käituti, otseselt konflikti menetleja ja muu menetlusosalise rolli vahel. Tõsi küll, asja menetlev politseiametnik ei tohi ise tunnistajana ütlusi anda. Lisaks tuleb möönda, et sellisel juhul võib tekkida menetleja erapooletuse küsimus. Praegusel juhul ongi aga menetleja püüdnud seda konflikti vältida just asjaoluga, et A. Sinkevitšile etteheidetava teona on kirjeldatud üksnes ADi solvamist ja ka ütlusi on selle kohta andnud vaid AD. Kuna menetlusalusele isikule etteheidetava teo sisu, sh selle ulatuse määrab VTMS §-st 87 tulenevalt ära just väärteoprotokoll, tähendab see, et selle hindamisel, kas A. Sinkevitš on pannud toime väärteo, omab tähtsust vaid küsimus, kas ta solvas väärteoprotokollis nimetatud politseiametnikku ja menetlusalusele isikule ei saa ette heita teisele politseiametnikule öeldut (praegusel juhul näiteks seda, et A. Sinkevitš nimetas AKt perverdiks ka siis, kui viimane talt käeraudu maha võttis). Ringkonnakohtu hinnangul on hoolimata sellest, et väärteoprotokollis on kirjeldatud A. Sinkevitsi väljaütlemisi ühele politseiametnikule suunatuna, on poolte jaoks tegelikult selge, millal kellele öeldut on mõeldud. Muu hulgas on selge, et väärteoprotokollis ei heideta A. Sinkevitšile ette AKle käeraudade maha võtmisel öeldut, vaid sama väljendi hilisemat kasutamist (videosalvestisel […]805.mp4 02.00). Kohtukolleegium on seisukohal, et olukorras, kus menetleja tunnetab, et ei saa menetlusalusele isikule osa käitumist omistada, ilma et satuks ise rollikonflikti, on aktsepteeritav see, kui väärteoprotokollis kirjeldatakse isikule etteheidetava teona vaid seda osa isiku käitumisest, mille puhul on võimalik seda probleemi vältida. Kuigi ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et probleemi oleks saanud paremini lahendada sellega, kui mõlemad politseiametnikud oleks teinud avalduse või ettekande ja jätnud asja menetlemise mõnele teisele kohtuvälise menetleja ametnikule, ei saa välistada, et mingil juhul võib olla vaja fikseerida rikkumine kohe. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga, justkui oleks ümber lükatud väide, et teist menetlejat polnud võtta, sest kohale tuli ka teine politseipatrull – politseiametnike ütluste kohaselt tegeles teine patrull mopeedi sündmuskohalt ära toimetamisega. Ringkonnakohus möönab, et ülal kirjeldatud olukorra puhul võib endiselt jääda kahtlus menetleja erapooletuses. Kohtukolleegium on aga seisukohal, et olukorras, kus menetleja enda hinnangul õnnestus rollikonflikti vältida, ei saa heita ette, et asja menetlenud ametnik ei 8 4-24-3494 taandunud. Sellisel juhul oli õigus taotleda tema taandamist menetlusalusel isikul. Praegusel seda kohtuvälises menetluses ei tehtud. Seega ei muuda ka menetlusaluse isiku ja tema kaitsja maakohtus väljendatud seisukoht, et AK polnud erapooletu, tema osalemist menetluses lubamatuks ega anna alust jätta kõrvale tema koostatud menetlusdokumente. II
7. Kaitsja hinnangul tingib menetluse lõpetamise VMTS § 29 lg 1 p-i 1 alusel asjaolu, et politseiametnikud ise provotseerisid solvangud sellega, et kasutasid alusetult käeraudu. Sellega seoses tuleb arvestada, et sõnu извращенец ja мелкое дерьмо kasutas A. Sinkevitš vastavalt kell 23.48 (videosalvestisel […]805.mp4 02.00) ja kell 00.09 (videosalvestisel […]805.mp4 23.47), käerauad olid tal isikusamasuse tuvastamise protokolli kohaselt võetud ära kell 23.
8. Seega kasutas A. Sinkevitš solvavaid väljendeid tükk aega pärast seda, kui talt oli käerauad ära võetud. Politseiametnike rinnakaamerate salvestiste alusel võib järeldada, et solvangud olid tingitud A. Sinkevitši üldisest rahulolematusest sellega, et ta peatati ja talle mingeid liiklusrikkumisi ette heidetakse – A. Sinkevitš avaldas selle suhtes korduvalt arvamust, mis seisnes selles, et see on rumal, mõttetu ja teda kiusav. Ka mentideks nimetas ta politseiametnikke enne seda, kui talle pandi käerauad. Seda, et politseiametnikud peatasid sõiduki, mille juht nende hinnangul rikkus liiklusnõudeid, ei saa ilmselgelt pidada provokatsiooniks, mis õigustaks toime pandud tegu. III
9. Eelnevast tulenevalt on A. Sinkevitš ringkonnakohtu hinnangul KarS § 275 lg-le 1 vastava väärteo toime pannud. Ringkonnakohus leiab aga, et väärteomenetlus tuleb lõpetada VTMS § 30 lg 1 punkti 1 alusel ehk seetõttu, et menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Kohtuvälise menetleja esindaja taotles juba maakohtus menetluse lõpetamist VTMS § 30 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel, kuna menetlusalune isik tunnistas oma süüd, kahetses ja palus politseiametnike ees vabandust. Maakohus ei pidanud aga väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamist eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest tulenevalt võimalikuks. Ringkonnakohtu hinnangul tegi maakohus asjaolude hindamisel aga mitu viga. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus eksinud asjaolude tuvastamisel ja seetõttu hinnanud A. Sinkevitši konfliktsust tegelikust suuremaks. Kohtukolleegium on põhimõtteliselt nõus sellega, et A. Sinkevitš käitus pärast tema peatamist konfliktselt – segas politseiametnike jutule vahele, vaidles nendega jne. Ühtlasi tõdeb ringkonnakohus, et samade salvestiste kohaselt jäid politseinikud rahulikuks ja kannatlikuks ning püüdsid A. Sinkevitšile selgitada nii tema rikkumisi kui ka seda, mida ja miks nad teevad. Siiski väärib tähelepanu üks asjaolu, mida võib pidada vastasseisu tekitanuks või vähemalt suurendanuks. Nimelt olid politseiametnikud seisukohal, et A. Sinkevitš takistas menetlust, kuna ei öelnud oma nime ja isikukoodi. Videosalvestise […]5371.mp4
10. sekundil on aga selgelt kuulda, et kui A. Sinkevitšilt küsiti tema nime, ütles ta nii ees- kui ka perekonnanime. Küll ei esitanud ta 9 4-24-3494 dokumenti ega öelnud isikukoodi. Samas – kuna lõpuks tuvastati A. Sinkevitši isikusamasus pangakaardil oleva nime alusel, on mõistetav, et isik, kes on oma nime öelnud, tajub väidet, et ta ei ole seda teinud, ja sellest tulenevalt tema isikusamasuse tuvastamiseks tehtavaid menetlustoiminguid (mille raames pandi ka ta käed raudu) kiusuna. Seega tuleb A. Sinkevitši ärritatust pidada osaliselt õigustatuks ja sellest tulenevalt tema süüd väiksemaks. Lisaks ilmneb maakohtu otsuses toodud A. Sinkevitši karistuse põhjendustest, et maakohus on A. Sinkevitši süü suuruse hindamisel – mis on oluline ka VTMS § 30 lg 1 p 1 kontekstis – võtnud arvesse asjaolu, mida tegelikult ei oleks tohtinud. Nimelt on maakohus arvestanud, et kuigi väärteoprotokollis heidetakse A. Sinkevitšile ette ühe politseiametniku solvamist, solvas ta tegelikult kahte politseiametnikku. Sellise seisukohaga väljus maakohus väärteoprotokolli piirest ja muutis ühtlasi sisutühjaks menetleja otsustuse kirjeldada väärteona üksnes ühe politseiametniku solvamist. Maakohtu
11. detsembri 2024 istungil vabandas A. Sinkevitš ADi ees ja avaldas kahetsust solvavate sõnade ütlemise pärast. Maakohus ei pidanud kahetsust siiraks, kuna A. Sinkevitš leidis, et tema käitumises on süüdi politseinikud. Kuivõrd ringkonnakohus peab ülal kirjeldatud asjaolust tulenevalt seda seisukohta osaliselt põhjendatuks, ei pea ringkonnakohus sellise seisukoha väljendamist asjaoluks, mis välistaks kahetsuse siiruse. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et A. Sinkevitši süü on väike ja menetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, mistõttu tuleb menetlus lõpetada VTMS § 30 lg 1 p-i 1 alusel. IV
12. Kaitsja on leidnud, et A. Sinkevitšile käeraudade panek ja tema hilisem paigutamine trellitatud ruumi on õigusvastased, ning taotlenud A. Sinkevitšile süüteomenetlusega tekitatud kahju eest hüvitise mõistmist. Ringkonnakohus nõustub, et kummagi meetme kohaldamiseks polnud alust, kuid leiab, et kuna meetmete kohaldamisel oli oma roll A. Sinkevitši käitumisel, ei ole hüvitise välja mõistmiseks alust.
13. Maakohtu hinnangul õigustas käeraudade kasutamist vajadus tuvastada A. Sinkevitši isikusamasus. Kohus leidis, et õiguslik alus käeraudade kohaldamiseks oli

§ 32

lg 5 ning et

§ 74lg-st 1 ja § 78 1 p-st 1 võis neid kasutada kuni A.

Sinkevitši isikusamasuse tuvastamiseni. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga.

§ 32

lg 5 sätestab, et isikusamasuse tuvastamisel on õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.

§ 74

lg 1 kohaselt on vahetu sund füüsilise isiku, looma või asja mõjutamine füüsilise jõu, erivahendi, relva või lahingumoonaga.

§ 781p 1 sätestab erivahendina käerauad.

Kuna käeraudade kasutamine kuulub seega vahetu sunni alla ja

§ 32

lg 5 lubab isikusamasuse tuvastamiseks kasutada vahetut sundi, on põhimõtteliselt lubatav kasutada isikusamasuse tuvastamisel ka käeraudu. Erinevalt maakohtust on ringkonnakohus aga seisukohal, et arvestada tuleb ka

§ 79

lg-t 1, mis sätestab käeraudade kasutamise alused.

§ 32

lg 5 ei reguleeri konkreetselt käeraudade kasutamist, vaid annab üldse õiguse kasutada vahetut 10 4-24-3494 sundi. Vahetu sunni meetme valikul peab avalikku korda kaitsev ametiisik arvestama aga ka konkreetse erivahendi kasutamise regulatsiooniga.

§ 79

lg 1 näeb ette, et käeraudu võib kasutada, kui isik võib rünnata teist isikut, osutada korrakaitseorgani ametiisikule füüsilist vastupanu või kahjustada suure väärtusega varalist hüvet, põgeneda või teda võidakse ebaseaduslikult vabastada või ta võib ennast vigastada või enese tappa. Ringkonnakohus tõdeb, et kuigi maakohus on leidnud, et

§ 79

lg 1 ei ole asjakohane, on kohus sisuliselt asunud seisukohale, et esines füüsilise vastupanu oht. Maakohus tõi välja, et A. Sinkevitš oli verbaalselt pealetükkiv, süüdistav, nõudlik, vahelesegav ja sellest tulenevalt pidid politseinikud olema valmis mistahes reaktsiooniks, sh füüsiliseks rünnakuks. Samadele asjaoludele on viidanud ka AK ja AD oma maakohtus antud ütlustes – nende hinnangul oli A. Sinkevitš agressiivne, see väljendus koostööst keeldumises, kõneviisis ja hoiakus. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. A. Sinkevitš oli ilmselgelt politseiametnikega eri meelt, kuid see väljendus üksnes nendega vaidlemises. Seejuures ei saa ringkonnakohtu hinnangul salvestiste alusel öelda, et tema hääletoon oleks olnud agressiivne või et ta oleks politseiametnike peale karjunud, ka tema kehakeeles polnud midagi, mis näidanuks, et ta on valmis politseiametnikele kallale minema. Kogu vastasseis piirdus vaidlemisega nii enne seda, kui käerauad paigaldati, kui ka pärast seda, kui käerauad ära võeti. Käeraudade kohaldamise eelset sündmustiku kajastavast videosalvestisest […]5371.mp4 nähtub, et A. Sinkevitš oli küll olukorraga rahulolematu ja ärritunud, kuid vaatamata oma rahulolematusele, järgis ta politseiametnike korraldusi minna auto juurde, võtta taskust asjad välja ja panna käed turvakontrolli ajaks autole. Ta ei reageerinud kuidagi agressiivselt sellele, kui politseiametnikud tegid teatavaks, et tahavad ta käed raudu panna. Ka jääb selgusetuks, mis oli juhul, kui A. Sinkevitšit peeti eelnevalt ohtlikuks, asjaolu, mille tulemusel see oht ära langes ja A. Sinkevitšilt võis käerauad maha võtta. Politseiametnike selgituse kohaselt võeti käerauad maha kohe pärast isikusamasuse tuvastamist. See, et nii langes ära ka A. Sinkevitši ohtlikkus, ei ole veenev – asjaolud, mille alusel teda agressiivseks nimetati, ei olnud ära langenud: Ringkonnakohus ei A. Sinkevitš oli rahulolematu ja ärritunud ka pärast seda, kuid siis käeraudade kohaldamist vajalikuks ei peetud. Lisaks sellele, et ringkonnakohtu hinnangul ei esinenud

§ 79

lg-st 1 tulenevat alust käeraudade kasutamiseks, leiab ringkonnakohus, et käeraudade kasutamiseks ei olnud täidetud ka

§ 32

lg 5 tingimused.

§ 32

lg 5 lubab kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Kuna politseiametnikud leidsid turvakontrolli raames A. Sinkevitši pangakaardi, millel oli tema ees- ja perekonnanimi, jääb selgusetuks, miks oli käeraudade kasutamine isikusamasuse tuvastamiseks jätkuvalt vajalik. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul ilmne, et

§ 79lg-s 1 nimetatud eeldusi A.

Sinkevitšile käeraudade kohaldamiseks ei esinenud. Seega oli A. Sinkevitšile käeraudade panemine õigusvastane.

1. Ringkonnakohus leiab, et õiguspäraseks ei saa pidada ka A. Sinkevitši hoidmist politseijaoskonnas lukustatud trellitatud ruumis. Kokkuvõtlikult leidis maakohus, et politseijaoskonnas „trellidega piiratud ootealal“ piirati A. Sinkevitši vabadust lühiajaliselt menetlustoimingute tegemiseks ja nende ootamiseks ning see ei ole käsitatav kinnipidamisena VTMS § 44 lg 1 mõttes, vaid ülekuulamise või muu 11 4-24-3494 menetlustoimingu tegemise ajana VTMS § 44 lg 5 mõttes. Ringkonnakohus nõustub sellega, et VTMS § 44 lg 5 lubab hoida menetlusalust isikut menetlustoimingu tegemiseks vajaliku aja jooksul politseijaoskonnas. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene sellest sättest aga politseiametnike õigust piirata VTMS § 44 lg 5 alusel isiku vabadust mistahes ulatuses – ka sellel, millises ruumis isikut hoitakse, on isiku vabaduspõhiõiguse riive seisukohalt vahe. Lisaks tuleb arvestada, et VTMS § 6 kohaselt tuleb menetlusosalist kohelda tema au haavamata ja tema inimväärikust alandamata. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et VTMS § 44 lg 5 lubab aga menetlusaluse isiku vabadust piirata vaid ulatuses, mis on vajalik menetlustoimingu tegemiseks – eelkõige annab see õiguse keelata isiku lahkumist enne menetlustoimingu lõppu. Kogutud tõenditest nähtuvalt ei piirdunud A. Sinkevitši vabaduse piiramine sellega, et ta oli sunnitud viibima politseijaoskonnas, vaid tema vabadust piirati täiendavalt, paigutades ta vastavasse trellitatud ruumi. Seal hoiti A. Sinkevitšit umbes kaks tundi (tl 5, 31, 77). Maakohtu otsuses on ruumi, kus A. Sinkevitšit hoiti, läbivalt nimetatud ootealaks. Politseiametnike AK ja ADi kohtuistungitel antud kirjelduse kohaselt ei olnud aga tegemist lihtsalt ootealaga, vaid trellidega piiratud lukustatava ruumiga, milles viibitakse üksi. Seejuures lahknevad politseiametnike ütlused ja maakohtu järeldused küsimuses, kes ja mis alusel vastavasse ruumi paigutatakse. Maakohus tegi politseiametnike ütlustest järelduse, et menetlustoimingule allutatud (nt ülekuulamist ootava) isiku paigutamine turvakaalutlustel trellidega piiratud ootealale on tavapärane praktika ja A. Sinkevitši sinna paigutamine ei kujutanud endast mingisugust erikohtlemist. Samas nähtub politseiametnike ütlustest, et tegemist oli ruumiga, kuhu paigutatakse isikud, kes on kinni peetud või kelle vabadust on ajutiselt piiratud ning kes käituvad agressiivselt ja ettearvamatult (tl 29, 31 prd, 52, 54 prd, 55). ADi sõnul paigutati ka A. Sinkevitš sellesse ruumi tema ettearvamatuse tõttu, vältimaks ohtu, et ta muutub agressiivseks ja ründab politseiametnikku (tl 52). Seega ei olnud tegemist ruumiga, kuhu paigutataks iga menetlustoimingut ootav isik. Kuna maakohus asus seisukohale, et nn ootealale paigutamine ei kujutanud endast mingisugust erikohtlemist, ei ole maakohus tuvastanud asjaolusid, mis oleks tinginud vajaduse A. Sinkevitš sellesse ruumi paigutada. Samuti ei ole kohus tuvastanud selle õiguslikku alust. See, et isiku paigutamine sellesse ruumi on „tavapärane praktika“, ei ütle midagi selle kohta, kas sellisel moel isiku vabaduse piiramisel on ka õiguslik alus. Arvestades seda, et A. Sinkevitši eelnev käitumine, olgugi menetluse suhtes trotslik, ei näidanud tema erilist ohtlikkust ega olnud selline, mis andnuks alust tema kinni pidamiseks, leiab ringkonnakohus, et tema paigutamine kõnealusesse trellitatud ruumi ei olnud õiguspärane.
2. Kaitsja on taotlenud, et A. Sinkevitšile hüvitataks kohtu õiglasel äranägemisel SKHS § 11 lg 2 alusel mittevaraline kahju, mis tekitati talle õigusvastase käeraudade kasutamise ja politseijaoskonnas kambrisse paigutamisega. Kuna A. Sinkevitšile pandi käerauad ja teda peeti kinni nn trellitatud ootealal, ilma et selleks oleks olnud selget põhjust ja õiguslikku alust, on talle õigusvastase teoga mittevaralist kahju tekitatud. 12 4-24-3494 SKHS § 11 lg 3 kohaselt mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse ning see hüvitatakse rahas ulatuses, milles see ei ole heastatav muude vahenditega. Ringkonnakohus on seisukohal, et A. Sinkevitšile tekitatud mittevaralise kahju heastab riigi eksimuse tunnistamine ja menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel. Asjaoludest tulenevalt ei ole alust väita, et väärteomenetluse läbiviimine oleks põhjustanud A. Sinkevitšile selliseid märkimisväärseid ebamugavusi või kannatusi, mis tuleks talle hüvitada rahas. Ringkonnakohus peab oluliseks seda, et käeraudade kasutati vaid lühikest aega (isikusamasuse tuvastamise protokolli kohaselt oli A. Sinkevitš käeraudades 10 minutit) ning ka aeg, mille vältel pidi A. Sinkevitš ootama trellitatud ootealal, ei olnud väga pikk. Erinevalt maakohtust peab ringkonnakohus küll A. Sinkevitšil tuvastatud randmete turset ja marrastusi käeraudade kohaldamise tagajärjest, kuid need ei kujuta endast märkimisväärset tervisekahjustust. Arvestamata ei saa jätta ka seda, et kuigi asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et A. Sinkevitš oleks olnud ohtlik, käitus ta verbaalselt siiski konfliktselt ja tema politseijaoskonda viimise tingis A. Sinkevitši ja tema kohale kutsutud ema käitumine, mis muutis menetlustoimingute lõpule viimise kohapeal võimatuks. Samuti tuleb arvestada sellega, et A. Sinkevitš pani toime väärteo, solvates politseiametnikku. Kuna ringkonnakohus lõpetab menetluse otstarbekuse kaalutlusel, vabaneb A. Sinkevitš rahatrahvi tasumise kohustusest. Neist asjaoludest tulenevalt piisab ringkonnakohtu hinnangul A. Sinkevitši õiguste rikkumise heastamiseks nende tunnistamisest ja menetluse lõpetamisest. V
3. Eelnevast tulenevalt ning juhindudes VTMS § 30 lg 1 p-st 1, §147 lg 2 p-st 2, § 148 p-st 3 ning § 150 lg-st 2 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega A. Sinkevitš mõisteti KarS § 275 lg 1 järgi süüdi ning millega kohus leidis, et käeraudade kohaldamine ja A. Sinkevitši vabaduse piiramine olid õiguspärased. Ses osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, lõpetades väärteomenetluse otstarbekuse kaalutusel ning tunnistades käeraudade kohaldamise ja A. Sinkevitši vabaduse piiramise õigusvastaseks. Ülejäänud osas, s.o A. Sinkevitši teo toimepanemise ja süü tuvastamise ning menetluskulude osas jääb maakohtu otsus muutmata. Kaitsja taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks jätab ringkonnakohus rahuldamata. Apellatsiooni rahuldab kohus osaliselt.
4. Kuivõrd kohus lõpetab väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel, jäävad vastavalt VTMS § 30 lg-le 13 A. Sinkevitšil tekkinud menetluskulud (valitud kaitsjale makstud tasu) summas 1545,34 eurot tema enda kanda. Allkirjastatud digitaalselt 13